Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.02.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-8977
Tsiviilasi
AS-i Estonian Air hagi Novatours OÜ vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
20 550.16 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.10.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Novatours OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja Novatours OÜ (registrikood 11013879, asukoht Rävala pst 6-201a, 10143 Tallinn), esindaja vandeadvokaat Eve Selberg Vastustaja/hageja AS Estonian Air (registrikood 10076042, asukoht Lennujaama tee 13, 11101 Tallinn), esindaja vandeadvokaat Arne Ots
Kohtuistungi toimumise aeg
13.02.2013
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 08.10.2012 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ning hageja nõue ja seisukohad
1.AS Estonian Air (hageja) esitas 01.03.2012 Harju Maakohtule hagi Novatours OÜ (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (vedaja), Tez Tour Eesti (edaspidi Tez Tour OÜ) ja kostja (veo tellijad) 10.03.2011 tšarterveolepingu, milles lepiti kokku, et hageja viib kindlatel kuupäevadel läbi lennud Kreekasse marsruudil Tallinn-Heraklion-Tallinn. 22. ja 25.09.2011 ning 2., 6., 9., ja 13.10.2011 hilinesid mõned läbiviidavatest lendudest. Hilinemise põhjustas Kreekas toimunud lennujuhtide streik. Hagejal tekkis vedaja ning lennuettevõtjana tulenevalt 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 (edaspidi määrus) artiklist 6 reisijate suhtes hoolitsemise kohustus (söök, hotellimajutus, transport lennujaama ja majutuskoha vahel). Kohustuste täitmise tulemusena tekkisid hagejal kulutused.
3.Hageja esitas 10.03.2011 lepingu § 13 lõike 3 alusel kulutuste hüvitamise nõuded nii kostjale kui Tez Tour OÜ-le ja tegi ettepaneku, et majutuse ja transpordi kulud hüvitaksid kostja ning Tez Tour OÜ vastavalt teostatud tšarterlendude lepinguga määratud istekohtade arvu suhtele 82/60. Tez Tour OÜ rahuldas nõude, kostja keeldus.
4.Kostja vastuväide, et kulutuste kandmise kohustus lasub vastavalt määrusele asjaoludest sõltumata hagejal, on 10.03.2011 lepingu kontekstis põhjendamatu. Lepingu § 13 lõikes 3 sisalduv poolte kokkulepe oleks tühine vaid siis, kui määruses oleks otsesõnu ettenähtud sellise kokkuleppe sõlmimise lubamatus. Määruse regulatsioon ei välista ega piira kulutuste hüvitamise kokkulepete sõlmimist lennuettevõtjate, reisikorraldajate või muude kolmandate isikute vahel. Määruse eesmärgiks on eelkõige tagada, et reisijate õigused oleksid lendude tühistamise või hilinemise korral kaitstud. Lennuettevõtjal on reisijate õiguste tagamiseks kõige lihtsam vastavaid samme astuda, mistõttu on temal määruse kohaselt reisijate eest hoolitsemise kohustus. Määrus reguleerib seega ainuüksi küsimust, kellel lasub reisijate eest hoolitsemise kohustus, mitte aga seda, kes kannab hoolitsuskohustust täites tekkinud kulutused.
5.Määrus soosib selgelt hoolitsuskohustuse täitmisest tekkinud kulude hüvitamise kokkulepete sõlmimist. See tuleneb määruse §-st 13, milles on sätestatud, et kui tegutsev lennuettevõtja maksab hüvitist või täidab muid määrusekohaseid kohustusi, ei või määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks õigust taotleda vastavalt kohaldatavale õigusele hüvitist mistahes isikult, sealhulgas kolmandatelt isikutelt. Määrus ei piira mingilgi moel lennuettevõtja õigust taotleda hüvitist reisikorraldajalt või muult isikult, kellega on
sõlmitud vastav lepingu. Määruse regulatsioon ei mõjuta niisuguse pooltevahelise kokkuleppe kehtivust, mille kohaselt lõppastmes kannab hoolitsuskulud reisikorraldaja.
6.Lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus ei lepitud kokku, et lepingu § 13 lõikest 3 tulenev kulutuste hüvitamise kohustus tekib kostjal üksnes juhul, kui lennu tühistamine või hilinemine oli põhjustatud reisikorraldajast või reisijast tingitud asjaoludest. K.R 01.12.2010 e-kiri, millele kostja tugineb, ei toeta kostja väidet. E-kiri sisaldab üksnes selgitust selle kohta, millal hagejal tekivad vedajana määrusest tulenevad kohustused reisijate ees ning kinnitust, et sõlmitav leping ei piira ega suurenda vedaja määrusest tulenevaid kohustusi reisijate ees. E-kiri ei käsitle vedaja ja reisikorraldaja vahelist suhet ega selle raames eksisteerivat kulutuste hüvitamise kohustust.
7.Kostja on alusetult väitnud, et tal puudub kohustus hüvitada hagejale reisijate hoolitsuskulud seetõttu, et lendude hilinemise põhjustas vääramatu jõud. Lepingu § 13 lõige 3 välistab kostja kohustuse hüvitada kulutused üksnes juhul, kui hageja ise põhjustas kulutused tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Olukorda, kus lennu hilinemise või tühistamise on põhjustanud reisija või reisikorraldaja, ei saa tekkida. Seega lepingu § 13 lõike 3 rakendusalaks saabki olla eelkõige olukord, kus lennu hilinemise või tühistamise ning sellest tulenevate kulutuste tekkimise on põhjustanud lennuettevõtja, reisijate ning reisikorraldaja väline asjaolu. Selliste asjaolude hulka kuulub ka vääramatu jõud. Eelnevast tulenevalt oli antud juhul tegemist just olukorraga, mida lepingu § 13 lõige 3 reguleerib.
8.Vastupidiselt kostja poolt väidetule ei ole midagi tavapäratut kokkuleppes, mille kohaselt kannab reisikorraldaja vääramatu jõu tõttu tekkinud kulutused. Tegemist on tavapärase riski jagamise kokkuleppega. Lennu hilinemisest või tühistamisest tekkinud risk jäeti kokkuleppeliselt kostja kanda sellepärast, et tegemist oli tšarterlendudega, mille sihtriigi oli määranud kostja. Eeltoodu nähtub lepingu § 13 lõike 3 alguse sõnastusest: „Võttes arvesse, et tšarterlennu sihtriik on määratud kliendi poolt, on pooled kokku leppinud, et [...]“. On igati mõistetav, et sihtkohariigi määranud lepingupool kannab ka selliste kulutuste tekkimise riski, mis võivad teisele lepingupoolele lepingut täites tulenevalt õigusaktidest tekkida.
9.Kostja on 25.09.2011 toimunud Heraklion-Tallinn lennu hilinemisest tingitud kulude hüvitamisest keeldunud põhjendusega, et hageja olevat teavitanud kostjat lennu hilinemisest viivitusega. Kostja arvates oleks tal õigeaegse teada saamise korral õnnestunud vältida tekkinud kulutusi, pikendades sihtkohas viibivate reisijate majutust. Kostja väited on alusetud. Leping ei sätesta hageja kohustust teavitada kostjat lennu hilinemisest. Isegi kui sätestaks, tuleks selline reisikorraldaja teavitamise kohustus kõne alla üksnes oluliste asjaolude korral, millistest teadasaamine tinginuks reisikorraldajapoolse muudatuse tegemise vajaduse seoses eeldatava lennu hilinemisega.
10.Antud juhul ei oleks reisikorraldaja võinud ega saanud lennu hilinemisest teada saades teha mingisuguseid muudatusi seoses reisijate transfeeriga lennujaama. 25.09.2011 Heraklion-Tallinn lennu väljalennuaja edasilükkamise kohta hagejale edastatud teadetest nähtub, et esimene teade edasilükkumise kohta edastati hagejale kell 03:10 UTC. Sel hetkel oli planeeritud väljalennuajani (05:10 UTC) jäänud vähem kui kaks tundi. Selleks ajaks oleks pidanud plaanipärane reisijate transfeer lennujaama olema juba lõppenud. Seega sai hageja teate lennu hilinemise kohta ajal, mil reisijad viibisid juba Heraklioni lennujaama terminalis. Järgnevate tundide jooksul tehtud teadetega nihutati eeldatavat väljalennuaega pidevalt edasi (03:10 teatega 06:52-ks, 04:36 teatega 06:58-ks, 04:36 teatega 07:28-ks, 06:14 teatega 08:36-ks, 07:25 teatega 08:44-ks ning samal ajal tehtud edasise teatega 09:17-ks, 07:32 teatega 09:30-ks). Sel ajal pidid ka reisijad viibima eeldatava väljalennu ootuses terminalis. Kell 08:37 informeeris hageja töötaja e-kirja teel kostjat sel hetkel teavitatud väljalennuajast (09:30 UTC). Selleks ajaks oli lend hilinenud
nii palju, et hagejal oli vastavalt määruse artikli 6 lõikele 1 ning artikli 9 lõikele 1 tekkinud kohustus alustada reisijate toitlustamisega. Hoolitsuskohustuse täitmise raames hotellimajutuse pakkumise vajadus selgus alles tagantjärele määruse artikli 6 lõike 1 punktis ii sätestatud eelduste täitumisel.
11.Seega sai hageja lennu hilinemisest teada alles siis, kui kostjal ei oleks olnud kuidagi võimalik tema poolt kirjeldatud viisil reisijate majutuskulusid vähendada ega vältida. Isegi kui hageja oleks saanud teate lennu hilinemise kohta varem ning teavitanud sellest kostjat, ei oleks kostja saanud majutuskulusid vähendada. Kostjal kui reisikorraldajal oleks endiselt olnud kohustus reisijad lennujaama toimetada. Nimelt eksisteerib võimalus, et esialgne lennuliiklusteeninduste poolt teavitatud väljalennuaeg tühistatakse ja muudetakse varasemaks. Sellisel juhul tuleb alustada kohest pardaleminekut, mis eeldab reisijate lennujaamas viibimist.
12.Kirjaga 14.12.2011 ning sellega koos edastatud 05.12.2011 arvega nr 63003300 nõudis 15 312.80 euro hüvitamist. 20.01.2012 kirjaga kordas hageja nõuet ja esitas ka täiendava kulutuste hüvitamise nõude (arve nr 12025 täitmise tähtajaga 25.01.2012). Arve nr 63003300 ei hõlmanud kulusid toitlustamisele. Hageja andis mõlema arve tasumiseks täiendava tähtaja kuni 27.01.2012.
13.Lepingu § 13 lõike 7 kohaselt on hagejal õigus juhul, kui kostja viivitab maksete tegemisega, nõuda viivist 0,05% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Arvete nr 63003300 ning nr 120125 maksetähtajad olid vastavalt 19.12.2011 ning 25.01.2012.
14.Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla 20 550.16 eurot, viivise 645.53 eurot ning viivise 0,05% põhivõlalt päevas alates 02.03.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastuväited
15.Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled omistasid vaidlusaluse lepingu punktile 13.3 lepingueelsete läbirääkimiste käigus tähenduse, mis haginõude rahuldamise välistab. Lepingu projekti hagejalt saades teatas kostja, et on nõus sõlmimisega üksnes tingimusel, kui kõnealune säte jääb sõlmitavast lepingust välja. Kostja taganes oma nõudmistest alles pärast seda, kui hageja esindaja kinnitas läbirääkimiste käigus, et nimetatud sätet tuleb lugeda viisil, mille kohaselt lasub reisikorraldajal kohustus kulude hüvitamiseks vaid juhul, kui selles märgitud kulutuste tegemise on tinginud kostja (sealhulgas kostja klientide) käitumine.
16.Hagiavaldusele lisatud e-kirjas rõhutas hageja korduvalt, et vastutab reisijate eest vastavalt EÜ määrusele nr 261/2004 ja peab nende eest niikuinii hoolitsema. Viidatud e-kirjas on hageja täiendavalt selgitanud, et juhul, kui reisikorraldaja soovib reisijale hüvitada enam, kui määrus ette näeb, siis selle lennufirmad tavaliselt välistavad. Nimetatud e-kiri tõendab, et lepingu punkti 13.3 sõnastuse üle lepingu sõlmimise eelselt vaieldi. Kostja möönab, et e-kirjast ei nähtu lepingu punkti 13.3 lõplik tähendus, kuid see tõendab, et pooled ei omistanud sellele tähendust, mis paneb kostjale kohustuse hüvitada hagejale kulutused, mida viimane lennuettevõtjana on kandnud seoses reisijate eest hoolitsemisega. Olles reisikorraldaja, ei küsinud ega vajanud kostja hageja selgitusi sellest, millistel juhtudel tekib lennuettevõttel kohustus kostja klientide eest hoolitseda. Küsimus seisnes üksnes selles, kes peab lepingu järgi sellised kulutused n-ö lõppastmes kandma. Poolte ühine (või vähemalt kostja) arusaam seisnes vaidlusaluse sättega seonduvalt selles, et reisikorraldajal on kohustus reisijate eest hoolitsemisel tehtud kulude hüvitamiseks vaid juhul, kui kulutuste tegemise on põhjustanud reisikorraldaja.
17.Hageja väide, et tegelikus elus ei saagi tekkida olukorda, kus lennu tühistamise või hilinemise põhjustab reisikorraldaja, nii et sellega kaasneb reisijate eest hoolitsemise
kohustus, on asjatundmatu. Määrus ei kitsenda hoolitsuskohustuse täitmist juhtudel, mil lennu hilinemise/tühistamise on põhjustanud reisikorraldaja. Samuti ei ole olukord, mil lend hilineb või tühistatakse kaudselt või otseselt reisikorraldajast tulenevatel asjaoludel, sugugi harvaesinev. Näiteks võib hilineda osade reisijate transfeer lennujaama jne, millistel juhtudel „peetakse“ lennukit kinni ja seega tuleb lennujaamas juba olevatele reisijatele pakkuda toitlustust. Vastuvaidlematult on sellistel juhtudel reisikorraldaja kohustuseks hüvitada lennuettevõttele esmalt seisuajast tingitud lisakulutused, sealhulgas õigeaegselt lennujaama ilmunud reisijate eest hoolitsemiseks tehtud kulutused.
18.Kuigi lepingu punktis 10 kokkulepitu sisaldab tingimust, mille kohaselt ei või kostja nõuda hagejalt hüvitise maksmist juhul, kui lend hilineb vähem kui 5 tundi ja lennu hilinemist ei ole põhjustanud kostja, reisijad või kaubasaatjad, viitab see ühtlasi ka sellele, et pooled on reisikorraldaja poolse hilinemise põhjusena ette näinud. Punkt 10 viitab ka sellele, et isegi juhul, kui lugeda õigeks hageja poolt esitletav lepingu tõlgendus, ei tekiks kostjal kohustust tasuda hagejale kulutusi, milliseid viimane nõuab. Nimelt sätestab lepingu punkt 10.2, et kahju, mis tekib lennu hilinemisel kuni 5 tunni võrra, on arvestatud lennu hinna sisse ega või seega kostjale kahju tekitada. Seega, kui vaadata punkte 10.2 ja 13.3 kontekstis, võiks jõuda järelduseni, et kostja peaks hüvitama hageja poolt tehtud kulutused üksnes osas, mis kaasnesid reisijatele hoolitsuse osutamisega 5 tunni vältel, arvates graafikujärgsest lennu väljumise kellaajast. Seega ei reguleeriks lepingu punkt 13.3 kulutusi, mis kaasnevad pärast 5-ndat „hilinemistundi“, välistades ainuüksi seetõttu hageja poolt nõuete rahuldamise.
19.Hagejapoolse tõlgendusega kokkulepete sõlmimine antud valdkonnas tavapärane praktika ei ole. Kostja ei ole varasemalt ega hilisemalt sõlminud ühtegi sarnase sisuga kokkulepet. Hageja poolt väidetud tõlgendusega kokkulepete sõlmimine on tavapäraselt välistatud üksnes põhjusel, mille tõttu oleks nende sõlmimise tagajärjel majanduslike riskide jaotus ebaproportsionaalselt reisikorraldaja kahjuks „kaldu“. Tavapärane on, et sellised riskid jäävad lennuettevõtete kanda.
20.Määruse väljaandja on soovinud välistada olukorra, milles lennuettevõtjal puudub võimalus saada reisikorraldajalt hüvitist juhtudel, kui lennu hilinemine/tühistamine on põhjustatud reisikorraldaja süül. Reisikorraldaja ei saa määrusele viidates vabaneda temal lasuvast kahju hüvitamise kohustusest lennuettevõtja ees. Sellise tõlgenduse annab määruse artiklile 13 nii selle pealkiri („Õigus kahjude hüvitamisele“) kui sõnastus (õigus nõuda hüvitist), mis viitab sellele, et asjakohane artikkel on kohaldatav ja lennuettevõttel on nõudeõigus üksnes juhtudel, mil lennuettevõtte poolseid kulutusi on põhjustanud kolmandate isikute süüline käitumine ehk asjaolud, mis ei liigitu määruse mõistes erakorralisteks.
21.Pooled pidasid kostja osundatud lepingueelseid läbirääkimisi seonduvalt 17.01.2011 sõlmitud tšarterreiside lepinguga. Kuivõrd nimetatud leping sisaldas vaidlusaluste sätetega samasisulisi sätteid, pidas kostja mõistetavaks, et samade poolte vahel samasisulisi kokkuleppeid sisaldanud leping ei erine oma tõlgenduselt samade poolte vahel vahetult enne vaidlusalust lepingut sõlmitud tšarterreiside lepingust. Eelnev võib selgitada ka seda, miks Tez Tour OÜ soostus tasuma hageja esitatud lisakulutuste nõude, kuivõrd Tez Tour OÜ lepingueelsetest läbirääkimistest osa ei võtnud. Esimese astme kohtu otsus
22.08.10.2012 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 20 550.16 eurot, kuni hagiavalduse esitamiseni 01.03.2012 viivise 645.53 eurot ja alates 02.03.2012 viivise 0,05% põhivõlalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigete 1 ja 2 alusel kostja kanda.
23.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Hageja (vedaja), Tez Tour OÜ ja kostja (veo tellijad) sõlmisid 10.03.2011 tšarterveolepingu; selles lepiti kokku, et hageja viib kindlatel kuupäevadel läbi lennud Kreekasse marsruudil Tallinn-Heraklion-Tallinn (t I kd lk 12–19; tõlge 198–206); - 22. ja 25.09.2011 ning 2., 6., 9., ja 13.10.2011 hilinesid mõned hageja poolt läbiviidavatest lendudest; hilinemise põhjustas Kreekas toimunud lennujuhtide streik; - Hagejal tekkis vedaja ning lennuettevõtjana tulenevalt 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklist 6 reisijate suhtes hoolitsemise kohustus; - Määruse artiklist 9 tulenevate kohustuste täitmise tulemusena tekkis hagejal kulu 35 584.72 eurot; - Hageja andis kostjale korduvalt tähtaja tekkinud kulude hüvitamiseks (t I kd lk 6, 32-34); kostja keeldus (I t lk 24-26; 36-37).
24.Pooled vaidlevad selle üle, kas 10.03.2011 sõlmitud lepingust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale tasuma reisijate hoolitsuskohustusest tekkinud kulutused lepingu § 13 lõike 3 alusel. Samuti selle üle, kas lepingueelsetel läbirääkimistel tõlgendasid pooled lepingu § 13 lõiget 3 teisiti, kui 10.03.2011 lepingus on sätestatud.
25.Kõigepealt käsitles kohus 10.03.2011 lepingu § 13 lõiget 3 ja sellest tulenevat ning seejärel lepingueelseid läbirääkimisi ja nende võimalikku mõju lepingu § 13 lõike 3 tõlgendamisele.
26.Lepingu § 13 lõike 3 teine ja kolmas lause sätestavad, et lisaks kohustub klient hüvitama vedajale kõik kulud, väljaminekud ja/või kahju, mida vedaja kannab seoses reisijate eest hoolitsemisega ning mistahes muud kulud, väljaminekud ja/või kahju, mida vedaja kannab seoses õigusaktidest tulenevate muude kohustuste täitmisega reisijate ees, mis on seotud lennu hilinemise ja/või tühistamisega (sealhulgas ilma piiranguteta toitlustamise, majutuse ning transpordi kulud, piletihinna jne), välja arvatud juhul, kui vedajale tekkisid sellised kulud, väljaminekud ja/või kahju tulenevalt oma tahtlusest või raskest hooletusest (t I kd lk 18, 53).
27.Kohus leidis, et kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et määruse artiklist 6 tulenevalt peab reisijate hoolitsuskohustuse täitma hageja vedajana, siis tuleb kohtul vaid hinnata, kas pooled on 10.03.2011 lepinguga leppinud kokku hageja poolt kantud kulutuste kostja kui veo tellija poolt hüvitamise kohustuse. Kohus nõustus hagejaga, et poolte vahel 10.03.2011 lepingu § 13 lõike 3 teisest lausest tuleneb kokkulepe, mille kohaselt kannab reisijate eest hoolitsemise kulud veo tellijana kostja. Määrus ei välista, et artiklis 6 nimetatud vedaja poolt kantud kulutused hüvitab hiljem veo tellija. Kohus nõustus hagejaga, et määrus sätestab esialgse reisijate eest hoolitsemise kohustuse, mis ei välista veo tellija ja vedaja vahelist kokkulepet kulutuste kandmiseks.
28.Kohtu hinnangul tuleb igas lepingus sätestatut hinnata eraldi ning seetõttu ei saa 17.01.2011 sõlmitud lepingule eelnenud läbirääkimisi lugeda 10.03.2011 sõlmitud lepingu eelseteks läbirääkimisteks. Kuivõrd praktika reisijate hoolitsuskulutustest tekkinud kahju kandmisel on erinev, võivad ka ühed ja samad lepingupooled leppida erinevate lepingute sõlmimisel kokku erinevad tingimused. Seega ei saa kostja vastuväiteid arvestada ainuüksi seetõttu, et kostja on kinnitanud, et lepingueelsed läbirääkimised toimusid enne 17.01.2011 lepingu allkirjastamist, mitte enne 10.03.2011 lepingu allkirjastamist.
29.Menetlusökonoomiast lähtuvalt hindas kohus siiski ka kostja 17.01.2011 lepingule eelnenud läbirääkimisi. Pooled ei vaidle lepingu § 13 lõike 3 grammatilise tõlgenduse üle. Kostja on kinnitanud, et grammatiliselt saab sätet tõlgendada nii, et reisijate eest hoolitsemise kohustusest tekkinud kulused kannab veo tellijana kostja (t I kd lk 36).
30.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kõnealused läbirääkimised eelnesid 17.01.2011 lepingu sõlmimisele (t I kd lk 161). Kohus leidis, et isegi kui 17.01.2011 lepingu suhtes ei saa hageja endise töötaja K.Raidla-Puhmi suhtlust lepingupunktide tõlgenduse üle pidada muudatustest rääkimiseks lepingu punkti 15.2 tähenduses, siis 10.03.2011 lepingut sõlmima asudes pidi kostja mõistma, et tema poolt soovitud kokkulepe sõlmitavas lepingus ei kajastu ning tegema hagejale selge ettepaneku lepingu § 13 lõike 3 muutmiseks või jätma lepingu sõlmimata. Kohus nõustus hagejaga ka selles, et 17.01.2011 sõlmitud lepinguga seoses peetud läbirääkimised ei saa olla asjakohased 10.03.2011 lepingu tõlgendamisel, sest 10.03.2011 lepingu pooleks on lisaks hagejale ja kostjale ka Tez Tour OÜ. Lisaks on Tez Tour OÜ mõistnud lepingu § 13 lõiget 3 sarnaselt hagejaga ning tasus osa reisijate hoolitsemiskulutustest vastuväideteta.
31.Kuivõrd võlaõigusseadus (VÕS) sätestab lepinguvabaduse põhimõtte, siis oli kostja vaba kokku leppima mistahes punktides ning kui ta leidis, et lepingu § 13 lõige 3 ei saanud lepingusse kirja nii nagu ta soovis, oleks ta pidanud jätma lepingu sõlmimata. Kostja ei osanud selgitada, miks ta allkirjastas lepingu § 13 lõike 3 vaidlusaluses sõnastuses olukorras, kus lepingu tekstist ei tulene kostja tõlgendus. Kostja väitis, et arvas, et pooled tõlgendavad lepingut sarnaselt. Kohus leidis, et lepingu § 13 lõikest 3 ei tulene, et kostja ei pea hüvitama reisijate hoolitsuskohustusest tekkinud kulutusi hagejale kui vedajale ning et need peaksid jääma määruse artiklist 6 tulenevalt hageja kui vedaja kanda.
32.Kohus nõustus hagejaga ka selles, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt viidatud lepingueelsete läbirääkimiste käigus anti lepingu § 13 lõikele 3 niisugune tähendus, mille kohaselt pidi kostja hüvitama üksnes need reisijate eest hoolitsemise kulud, mis olid tekkinud kostja või reisijate tegevuse tagajärjel. K.R-P 01.12.2010 e-kirjast (t I kd lk 27– 28) ei tulene, et hageja ja kostja andsid lepingueelsetel läbirääkimistel lepingu § 13 lõikele 3 tähenduse, millest tulenevalt jääksid hageja kanda reisijate hoolitsuskohustuste täitmisest tulenevad kulutused. E-kirjas on vaid selgitatud määrust.
33.Samuti on tunnistajana ülekuulatud K.Raidla-Puhm kohtuistungil tunnistanud, et töötajana ei olnud tal õigust lepingu punkte muuta (t I kd lk 181). Lepingu § 13 lõike 3 kostjapoolset tõlgendust ei kinnita ka tunnistajana üle kuulatud hageja jurist K.P (t I kd lk 188-189), kelle selgitusi K.R-P väidetavalt 01.12.2010 e-kirjas edastas. K.Põldma kinnitas, et arutati standardlepingu tingimuste üle seoses kostja sooviga sätestada lepingus vedaja hoolsuskohustus reisijate ees. K.P ütles K.R-P, et kuna hoolitsuskohustus tuleneb määrusest, ei ole selle ümber kirjutamisel mõtet. K.P selgituste kohaselt küsis K.R-P temalt, kas tagasinõude võiks välistada ka selleks juhuks, kui lend viibib lennuettevõtja hooletuse tõttu. K.Põldma vastas, et seda teha ei saa, kuna see tähendaks ärimudeli ümberarvutamist. Seega pooled küll arutasid punktide võimaliku muutmise üle hageja koostatud lepinguprojektis, kuid muudatusi sisse ei viidud. K.R-P 01.12.2010 e-kirjast ja ütlustest ei tulene, et pooled oleksid jõudnud teistsugusele kokkuleppele kui 10.03.2011 lepingu § 13 lõike 3 sõnastus sätestab. Isegi kui kostja leiab, et reisijate hoolitsuskulutuste hageja kanda jäämine tuleneb K.R-P 01.12.2010 e-kirjast, ei tähenda see, et pooled oleksid jõudnud sellisele kokkuleppele ning oleksid allkirjastanud vastavasisulise kokkuleppe. 10.03.2011 sõlmitud lepingu § 13 lõike 3 teisest lausest tuleneb kokkulepe, mille kohaselt kannab reisijate eest hoolitsemise kulud veo tellijana kostja.
34.Riigikohtu 11.05.2009 lahendi nr 3-2-1-44-09 punkti 11 kohaselt on lepingu tõlgendamise reeglid sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lõike 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lõike 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lõike 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu
tõlgendamisel VÕS § 29 lõikele 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul, kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lõigete 1 ega 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lõike 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lõikes 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.
35.Kohus leidis, et ka lepingupooltega sarnane isik pidi mõistma, et lepingu § 13 lõikest 3 tuleneb veo tellija kohustus tasuda reisijate hoolitsuskohustuse kulutused, sõltumata sellest, mida pooled eelnevalt lepingut sõlmides arutasid.
36.Kohus nõustus hagejaga ka selles, et lepingu § 10 lõige 2 reguleerib kostja võimalikke lennu hilinemisest tulenevaid nõudeid hageja vastu, mitte ei reguleeri hageja nõudeid kostja vastu. Samuti on asjakohatu kostja viide lepingu § 5 lõikele 1, kuna see reguleerib pooltevahelise vastutuse küsimust force majeure olukorras.
37.Hageja ja kostja poolt esitatud teiste lepingupartneritega sõlmitud lepingud (t I kd lk 99124; 145-158) tõendavad asjaolu, et igapäevaselt sõlmitakse lepinguid, kus reisijate hoolitsuskohustuse täitmisel tekkinud kahju kannab nii vedaja kui tellija. Nimetatu tõendab, et iga lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda konkreetselt lepingus sätestatust ning praktikas puudub tava, kus reisijate eest kantud hoolitsemiskohustustest tekkinud kulutused sätestab vaid määrus, mille kohaselt esialgu kannab kulutused vedaja. See aga ei tähenda, et pooled ei võiks lepingus kokku leppida teistsugust kulutuste kandmise korda.
38.Reisijate eest hoolitsemise kulutusi kajastava aruandega (t I kd lk 20, 54), arvega nr 63003300 (samas lk 31) ja arvega nr 120125 (samas lk 35) on tõendatud hagejapoolne kulutuste kandmine lendude hilinemisest reisijate eest hoolitsemise kulutuste eest kokku 35 584.72 eurot, millest on kostjal kohustus hüvitada 20 550.16 eurot. Kostja ei vaidlustanud põhivõlgnevuse ja viivise suurust (samas lk 96). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhisumma 20 550.16 eurot, kuni hagiavalduse esitamiseni 01.03.2012 viivis 645.53 eurot ja alates 02.03.2012 viivis 0,05% võlgnetavalt põhivõlalt päevas kuni põhivõla tasumiseni.
39.Kohus ei analüüsinud kostja kohtueelses menetluses esitatud vastuväiteid selle kohta, et hageja teavitas kostjat lennu hilinemist viivitusega, kuna kohtumenetluses kostja nimetatud vastuväidet ei esitanud. Apellatsioonkaebus
40.07.11.2012 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on hinnanud vääralt tõendeid ja kohaldanud ebaõigesti õigusnorme, mis on lõppkokkvõttes viinud väära lahendini.
41.Kohus on õigesti tuvastanud asjaolu, et 17.01.2011 tšarterveolepingu sõlmimisele hageja ja kostja vahel eelnesid läbirääkimised ning 10.03.2011 sõlmitud kolmepoolsele tšarterveolepingule eelnevalt vaidlusaluse lepingu tingimuse (see on 10.03.2011 lepingu punkt 13 lõige 3) üle läbirääkimisi ei peetud, kuid on teinud eelnevast vastuolulised järeldused ja jätnud ilmselt tähelepanuta kostja vastavasisulised selgitused.
42.Kohtu järeldused seoses tellimuslendude lepingu punktiga 15.2 ei ole asjakohased, kuivõrd kõnealune punkt sätestab otsesõnu, et selles kirjapandut kohaldatakse juba sõlmitud lepingu muutmisele. Käesolevas asjas ei ole aga kumbki pooltest väitnud, et vaidluse all olevaid lepinguid oleks nende sõlmimise järgselt muudetud. Kostja on läbivalt väitnud seda, et hagejaga sõlmiti lepingud n-ö algusest peale tingimusel ja teadmisega, mille põhjal hageja nõudmistel alust ei ole.
43.Kohus on hinnanud tõendeid otsuses läbivalt erapoolikult. Kohus, seadmata kahtluse alla tunnistaja K.Raidla-Puhmi antud ütluseid, on põhjendamata leidnud, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid lepingueelsete läbirääkimiste käigus tellimuslendude lepingu § 13 lõikele 3 enda poolt viidatud tähenduse andmisest. Selle asemel, et anda hinnang tunnistaja ütlustele sisuliselt ja tunnistaja isikule hageja esindajana lepingueelsete läbirääkimiste käigus, on kohus kostjale üllatuslikult jõudnud sellisele järeldusele hageja „sisemist töökorraldust“ käsitledes, kuid mille raames tuvastatu ei saa omada asjas mingit tõenduslikku tähtsust.
44.Kohus on jätnud tähelepanuta ka vaidluse all mitteoleva asjaolu, et tunnistajana ärakuulatud K.R-P oli ainsaks isikuks, kellega kostja lepingueelsete läbirääkimiste käigus suhtles ja rääkis läbi lepingu tingimuste osas ning kes oli kostja poolt vaadatuna lepingu ettevalmistajaks. Seega oli K.R-P lepingueelsete läbirääkimiste ajal hageja esindajaks, kellel oli kostjale teadaolevalt õigus leppida hageja nimel kokku sõlmitava lepingu tingimustes, anda lepingu tingimustele hageja nimel selgitusi ning kellele teadaolevad asjaolud omistatakse teadaolevaks ka hagejale. Eelnev tähendab seda, et K.R-P ütlustega on kostja tõendanud VÕS § 29 lõikele 3 tuginemise eelduse.
45.Mingit tõenduslikku tähtsust ei oma asjas tunnistajana ärakuulatud K.P ütlused, kuivõrd nimetatud isik ise on kinnitanud (I t lk 189), et ei suhlenud ega suhtle kellegagi „väljaspool maja“. Kuid ka K.P ütlused pigem kinnitavad K.R-P ütlusi ja kostja väiteid sellest, et lepingu sõlmimisele eelnevalt toimusid läbirääkimised tellimuslennu lepingu § 13 lõike 3 sõnastuse üle, mida kostja soovis muuta.
46.Lepingueelsete läbirääkimiste käigus kokkulepitul peatudes on kohus jätnud pea täielikult tähelepanuta hageja poolt kostjale 01.12.2010 edastatud e-kirja (I t lk 27–28), piirdudes antud kirja käsitlemisel üksnes hageja tsiteerimisega. Kohtu poolt tehtud järeldused kirja sisu osas jäävad arusaamatuteks ja teiste asjas kogutud tõenditega (tunnistaja ütlused) vastuolus olevaks. Kostja leiab jätkuvalt, et kõnesolev e-kiri tõendab üheselt ka asjaolu, et pooled ei omistanud vaidlusalusele lepingu sättele tähendust, mis paneb kostjale kohustuse hüvitada hagejale kulutused, mida viimane kui lennuettevõtja on kandnud seoses reisijate eest hoolitsemisega.
47.Kohus ei ole sisuliselt käsitlenud kostja vastuväidet seoses vastuoludega vaidlusaluse lepingu § 13 lõike 3 ja § 10 lõike 2 vahel.
48.Asja juurde esitatud lepingutega seoses märgib kostja, et hagis tugines hageja muuhulgas asjaolule, et tema poolt väidetud lepingu tingimuste kasutamine on tšarterlennunduses üldlevinud tava, millise väite lükkas kostja tema poolt esitatud lepingutega ümber (I t lk 109-118). Kostja rõhutab, et tavapäraselt tekib lennuettevõttel nõudeõigus reisikorraldaja vastu üksnes juhul, kui hilinemise ja sellega kaasnenud kulutused on põhjustatud reisikorraldaja või viimase kliendid. Kostja hinnangul EL määrus 261/2004 artikkel 13 toetabki just sellist tava, välistades võimaluse, et lennuettevõtja peaks jääma nö lõppastmes kulutuste kandjaks ka juhul, kui lennu hilinemise või tühistamise on põhjustanud reisikorraldaja.
49.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga osas, milles kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida kohtueelses menetluses esitatud vastuväiteid (I t lk 24–26) selle kohta, et hageja teavitas kostjat lennu hilinemisest viivitusega, kuivõrd kohtumenetluses ei ole kostja nimetatud vastuväidet esitanud. Kostja viitab enda esitatud kohtukõne teesidele, milles sellised vastuväited sisalduvad ning kordab oma seisukohta, et õigeaegne hilinemisest teatamine andnuks hagejale võimaluse jätta kulutused tegemata või teha neid oluliselt väiksemas mahus. Vastustaja seisukoht
50.Hageja ei tunnista apellatsioonkaebust, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
51.Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
52.Maakohtus kogutud tõendite kogum ei anna alust asuda vaidlusaluse lepingu tõlgendamisel teistsugustele järeldustele, kui jõudis maakohus. Otsuses on kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8 antud seisukoht kõikidele tõenditele (10.03.2011 lepingudokument, tunnistajate ütlused, 17.01.2011 lepingule eelnenud läbirääkimisi kajastav e-kirjavahetus) kogumis ning on tuvastatud lepingupoolte ühine tegelik tahe VÕS § 29 lõike 1 mõttes. K.P ütluste tõendina arvestamine oli õige, sest dokumentaalse tõendina arvestatud 01.12.2010 K.R-P e-kirjast (t I kd lk 27-28) nähtub üheselt, et vedaja lepingueelse seisukohana oli edastatud nimelt juristi (seega K.P) seisukoht. Vedaja tegeliku tahte tuvastamiseks oli seega asjakohane kuulata kohtus üle ka viidatud jurist ise, kui vastav taotlus menetlusosalise poolt esitati.
53.Kuigi lepingupoolte tegeliku tahte tuvastamise korral ei oma lepingu tõlgendamisel tähtsust lepingupooltega sarnase isiku arusaam lepingust (VÕS § 29 lõige 4) ega tavad ja lepingupoolte vaheline praktika (sama sätte lõike 5 punkt 6), on maakohus ka selles osas seisukohad võtnud. Maakohtu tõlgendusele lisab veenvust asjaolu, et kolmas lepingupool (samasugune professionaalne reisikorraldaja nagu apellantki) nõustus kohtuväliselt vedaja nõudega igasuguste vastuväideteta. Seega said kaks kolmest lepingupoolest kokkulepitust aru sarnaselt.
54.Apellant ei suutnud tõendada oma väidet, nagu oleks 10.03.2011 lepingu § 13 lõige 3 sõlmitud juba algusest peale tingimusel ja teadmisega, et hüvitamisele kuulub vaid selline kahju, mis on otseselt seotud kliendi tegevusega, kuid muud mistahes kulud jäävad vedaja kanda. Isegi kui apellandil selline tahe lepingueelsete läbirääkimiste käigus oli, lepingut sellise tingimusega ei sõlmitud. Selliselt pidi vaidlusalusest lepingust aru saama ka apellant, seda enam, et lepingu § 15 lõige 2 sisaldas sõnaselget kokkulepet, et „poolte esindajate ja/või töötajate vaheline mistahes suhtlus seoses käesoleva tšarterveolepinguga ei laienda Vedaja vastutuse ulatust ega olemust, kui pooled ei ole seda kinnitanud kirjalikult ning vormistanud käesoleva tšarterveolepingu muudatusena.“ Puudub vaidlus, et sellist muudatust sõlmitud ei ole.
55.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad kaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.