2-12-8977/20 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Esitatud asjaolud AS EA esitas 01.03.2012 kohtule hagi N OÜ vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (vedaja), TTE ja kostja (veo tellijad) 10.03.2011 tšarterveolepingu. Lepinguga lepiti kokku, et hageja viib kindlatel kuupäevadel läbi lennud Kreekasse marsruudil Tallinn-Heraklion-Tallinn. 22. ja 25. septembril 2011 ning 2., 6., 9., ja 13.10.2011 hilinesid mõned läbiviidavatest lendudest. Hilinemise põhjustas Kreekas toimunud lennujuhtide streik. Hagejal tekkis vedaja ning lennuettevõtjana tulenevalt 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklist 6 reisijate suhtes hoolitsemise kohustusi. Määrusega on kehtestatud reisijate minimaalsed õigused juhuks, kui lend hilineb või tühistatakse (määruse artikkel 1 lõige 1 punktid b ja c). Määruse artiklis 6 sätestatud juhtudel tekivad lennuettevõtjal lennu hilinemise või tühistamise korral reisijate ees määruse artiklis 9 sätestatud kohustused. Määruse artikkel 9 lõike 1 kohaselt kui osutatakse käesolevale artiklile, pakutakse reisijatele tasuta järgmist: a) ooteajaga võrreldes piisav söök; b) hotellimajutus, kui tuleb oodata üks või mitu ööd või kui reisija peab ootama kavandatust kauem; c) transport lennujaama ja majutuskoha (hotell või muu) vahel. Sama artikli lõige 2 sätestab, et lisaks võimaldatakse reisijatele tasuta kaks telefonikõnet, teleksivõi faksiteadet või elektronkirja. Määruse artiklist 9 tulenevalt korraldas hageja kõikide lendude hilinemiste korral reisijate toitlustamise, hotellimajutuse ning transpordi lennujaama ja majutuskoha vahel. Kõnealuste kohustuste täitmise tulemusena tekkisid hagejal kulutused. Hageja esitas kooskõlas 10.03.2011 lepingu § 13 lõikega 3 esmalt e-kirja teel nõude kulutuste hüvitamiseks nii kostjale kui ka TTE. Hageja tegi ettepaneku, et majutuse ja transpordi kulud hüvitaksid kostja ning TTE vastavalt nendele hageja poolt teostatavatel tšarterlendudel lepinguga määratud istekohtade arvu suhtele 82/60 (57,75% kostjal ning 42,25% TTE). Kostja andis hagejale e-kirjaga teada, et ei kavatse hageja nõuet täita. Hageja leiab, et kostja vastuväited on alusetud. Kostja väide, et kulutuste kandmise kohustus lasub (määruse kohaselt) asjaoludest sõltumata hagejal, on lepingu kontekstis põhjendamatu. Lepingu § 13 lõikes 3 sisalduv poolte kokkulepe oleks määrust tulenevalt tühine vaid siis, kui määruses oleks otsesõnu ettenähtud sellise kokkuleppe sõlmimise lubamatus. Määruse regulatsioonis ei välista ega piira kulutuste hüvitamise kokkulepete sõlmimist lennuettevõtjate, reisikorraldajate või muude kolmandate isikute vahel. Määruse eesmärk on eelkõige tagada, et reisijate õigused oleksid lendude tühistamise või hilinemise korral kaitstud. Lennuettevõtjal on reisijate õiguste tagamiseks kõige lihtsam vastavaid samme astuda, mistõttu on temal määruse kohaselt reisijate eest hoolitsemise kohustus. Määrus reguleerib seega ainuüksi küsimust, kellel lasub reisijate eest hoolitsemise kohustus, mitte aga seda, kes kannab hoolitsuskohustust täites tekkinud kulutused. Vastupidiselt kostja seisukohale, määrus soosib selgelt hoolitsuskohustuse täitmisest tekkinud kulude hüvitamise kokkulepete sõlmimist. See tuleneb määruse §-st 13, milles on sätestatud järgmist „Kui tegutsev lennuettevõtja maksab hüvitist või täidab muid käesoleva määruse kohaseid kohustusi, ei või käesoleva määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks õigust taotleda vastavalt kohaldatavale õigusele hüvitist mis tahes isikult, sealhulgas kolmandatelt isikutelt. Eelkõige ei piira käesolev määrus mingil moel tegutseva lennuettevõtja õigust taotleda hüvitist reisikorraldajalt või muult isikult, kellega tegutsev lennuettevõtja on sõlminud lepingu.“ Eeltoodust tulenevalt ei mõjuta määruse regulatsioon kuidagi niisuguse pooltevahelise kokkuleppe kehtivust, mille kohaselt lõppastmes kannab hoolitsuskulud reisikorraldaja – kostja.

Kostja on alusetult väitnud, justkui oleks lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus lepitud poolte vahel kokku, et lepingu § 13 lõikest 3 tulenev kulutuste hüvitamise kohustus tekib kostjal üksnes juhul, kui lennu tühistamine või hilinemine oli põhjustatud reisikorraldajast või reisijast tingitud asjaoludest. K. R 01.12.2010 e-kiri, millele kostja on tuginenud oma ülalnimetatud väite põhistamiseks, ei toeta kostja väidet. Nimetatud e-kiri sisaldab üksnes selgitust selle kohta, millal hagejal tekivad vedajana määrusest tulenevad kohustused reisijate ees ning kinnitust, et sõlmitav leping ei piira ega suurenda vedaja määrusest tulenevaid kohustusi reisijate ees. E-kiri ei käsitle vedaja ja reisikorraldaja vahelist suhet ega selle raames eksisteerivat kulutuste hüvitamise kohustust. Kostja on alusetult väitnud, et tal puudub kohustus hüvitada hagejale reisijate hoolitsuskulud seetõttu, et lendude hilinemine oli põhjustatud tulenevalt vääramatu jõu asjaolust. Lepingu § 13 lõige 3 välistab kostja kohustuse hüvitada kulutused ainuüksi juhul, kui hageja ise põhjustas kulutused tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Olukorda, kus lennu hilinemise (selliselt, et lennuettevõtjal tekiks kohustus hoolitseda reisijate eest) või tühistamise on põhjustanud reisija või reisikorraldaja, ei saa tekkida. Seega, lepingu § 13 lõike 3 rakendusalaks saabki olla eelkõige olukord, kus lennu hilinemise või tühistamise ning sellest tulenevate kulutuste tekkimise on põhjustanud lennuettevõtja, reisijate ning reisikorraldaja väline asjaolu. Selliste asjaolude hulka kuuluvad ka vääramatu jõu asjaolud. Eelnevast tulenevalt oli antud juhul tegemist just olukorraga, mida lepingu § 13 lõige 3 reguleerib. Kuna sättes ettenähtud nõude tekkimiseks vajalikud tingimused on täidetud, peab kostja hagejale hoolitsuskulutused hüvitama. Vastupidiselt kostja poolt väidetule ei ole midagi tavapäratut kokkuleppes, mille kohaselt kannab reisikorraldaja vääramatu jõu asjaolu tõttu tekkinud kulutused. Tegemist on tavapärase riski jagamise kokkuleppega. Lennu hilinemisest või tühistamisest tekkinud risk jäeti kokkuleppeliselt kostja kanda sellepärast, et tegemist oli tšarterlendudega, mille sihtriigi oli määranud kostja. Eeltoodu nähtub lepingu § 13 lõike 3 alguse sõnastusest „Võttes arvesse, et tšarterlennu sihtriik on määratud kliendi poolt, on pooled kokku leppinud, et [...]“. On igati mõistetav, et lepingu täitmise koha (lennu sihtkohariigi) määranud lepingupool, kannab ka selliste kulutuste tekkimise riski, mis võivad teisele lepingupoolele lepingut täites tulenevalt õigusaktidest tekkida. Kostja on seoses 25.09.2011 toimunud Heraklion-Tallinn lennu hilinemisest tingitud kulude hüvitamisest keeldunud põhjendusega, et hageja olevat teavitanud kostjat lennu hilinemisest viivitusega. Kostja arvates olevat tal õigeaegse teavitamise korral õnnestunud vältida tekkinud kulutusi, pikendades sihtkohas viibivate reisijate majutust. Niisugused kostja väited on alusetud. Leping ei sätesta hageja kohustust teavitada kostjat lennu hilinemisest. Isegi kui seda jaatada, tuleks selline reisikorraldaja teavitamise kohustus kõne alla üksnes oluliste asjaolude korral, millistest teadasaamine tinginuks reisikorraldaja poolse muudatuse tegemise vajaduse seoses eeldatava lennu hilinemisega. Antud juhul ei oleks reisikorraldaja võinud ega saanud lennu hilinemisest teada saades teha mingisuguseid muudatusi seoses reisijate transfeeriga lennujaama. 25.09.2011 Heraklion-Tallinn lennu väljalennuaja edasilükkamise kohta hagejale edastatud teadetest nähtub, et esimene teade planeeritud väljalennuaja edasilükkumise kohta edastati hagejale kell 03:10 UTC. Sel hetkel oli planeeritud väljalennuajani (05:10 UTC) jäänud vähem kui kaks tundi. Selleks ajaks oleks pidanud plaanipärane reisijate transfeer lennujaama olema juba lõppenud. Seega sai hageja teate lennu hilinemise kohta ajal, mil reisijad viibisid juba Heraklioni lennujaama terminalis. Järgnevate tundide jooksul tehtud teadetega nihutati eeldatavat väljalennuaega pidevalt edasi (03:10 teatega 06:52-ks, 04:36 teatega 06:58-ks, 04:36 teatega 07:28-ks, 06:14 teatega 08:36-ks, 07:25 teatega 08:44-ks ning samal ajal tehtud edasise teatega 09:17-ks, 07:32 teatega 09:30ks). Sel ajal pidid ka reisijad viibima eeldatava väljalennu ootuses terminalis. Kell 08:37

informeeris hageja töötaja e-kirja teel kostjat sel hetkel teavitatud väljalennuajast (09:30 UTC). Selleks ajaks oli lend hilinenud nii palju, et hagejal oli vastavalt määruse artikli 6 lõikele 1 ning artikli 9 lõikele 1 tekkinud kohustus alustada reisijate toitlustamisega. Hoolitsuskohustuse täitmise raames hotellimajutuse pakkumise vajadus selgus alles tagantjärele määruse artikli 6 lõike 1 punktis ii sätestatud eelduste täitumisel. Nagu nähtub ülaltoodust, sai hageja lennu hilinemisest teada alles siis, kui kostjal ei oleks olnud kuidagi võimalik tema poolt kirjeldatud viisil reisijate majutuskulusid vähendada ega vältida. Samas, isegi kui hageja oleks saanud teate lennu hilinemise kohta varem (st mitte siis, kui reisijad olid juba lennujaama transfeeritud) ning teavitanud sellest kostjat, ei oleks kostja saanud majutuskulusid vähendada. Kostjal kui reisikorraldajal oleks endiselt olnud kohustus reisijad lennujaama toimetada. Nimelt eksisteerib võimalus, et esialgne lennuliiklusteeninduste poolt teavitatud väljalennuaeg tühistatakse ja muudetakse varasemaks. Sellisel juhul tuleb alustada kohest pardaleminekut, mis eeldab reisijate lennujaamas viibimist. Hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostjale kirjalikul teel osaliselt 14.12.2011 kirjaga ning sellega koos kostjale edastatud 05.12.2011 väljastatud arvega nr. 63003300, mille tasumise tähtajaks oli 19.12.2011. Hageja nõudis 15 312,80 euro hüvitamist. 20.01.2012 saatis hageja kostjale kirja, milles kordas nõuet, et kostja tasuks talle 05.12.2011 väljastatud arve nr 63003300. Kuna kostja polnud aktsepteerinud hageja algset kulutuste jagamise ettepanekut ning oli keeldunud tekkinud kulutuste hüvitamisest mistahes ulatuses, esitas hageja kostjale kõnealuse kirjaga samuti lepingu § 13 lõike 3 alusel täiendava kulutuste hüvitamise nõude. Hageja nõudis kostjalt ka määruse artikli 9 lõike 1 punktis a nimetatud teenuse osutamisega (toitlustamine) seotud kulude hüvitamist reisijatele. Arve nr 63003300 ei hõlmanud selliseid kulusid. Hageja esitas kostjale vastavaid täiendavaid kulutusi kajastava ning 18.01.2012 väljastatud arve nr 120125 summas 5 237,36 eurot. Arve maksetähtajaks oli 25.01.2012. Hageja andis mõlema arve tasumiseks täiendava tähtaja 27.01.2012. 27.01.2012 saatis kostja hageja 20.01.2012 kirjale vastuse, millega kostja keeldus taas kord hageja nõude rahuldamisest. Kostja ei ole hageja esitatud arveid tasunud. Lepingu § 13 lõike 7 kohaselt on hagejal õigus juhul, kui kostja viivitab maksete tegemisega, nõuda kostjalt viivist määras 0,05% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Arvete nr 63003300 ning nr 120125 maksetähtajad olid 19.12.2011 ning 25.01.2012. Kostja on arve nr 63003300 tasumisega olnud viivituses alates 20.12.2011 ning arve nr 120125 tasumisega viivituses alates 26.01.2012. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt välja põhivõla 20 550,16 eurot, viivise 645,53 eurot ning viivise 0,05% põhivõlast päevas alates 02.03.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt omistasid pooled vaidlusalusele lepingu punktile 13.3 lepingueelsete läbirääkimiste käigus tähenduse, mis haginõude rahuldamise välistab. Lepingu projekti saades teatas kostja hagejale, et on nõus lepingu sõlmimisega üksnes tingimusel, kui kõnealune säte jääb sõlmitavast lepingust välja. Kostja taganes oma nõudmistest alles pärast seda, kui hageja esindaja kinnitas peetud läbirääkimiste käigus, et nimetatud sätet tuleb lugeda viisil, mille kohaselt lasub reisikorraldajal kohustus kulude hüvitamiseks vaid juhul, kui selles märgitud kulutuste tegemise on tinginud kostjapoolne (sh kostja klientide) käitumine. Kostja viitab hagiavaldusele lisatud e-kirjale, millega on hageja mitmeid kordi rõhutanud seda, et hageja vastutab reisijate eest vastavalt määrusele (silmas peetud EÜ määrust nr 261/2004) ja peab nende eest niikuinii hoolitsema. Viidatud e-kirjas on hageja täiendavalt selgitanud, et juhul kui reisikorraldaja soovib reisijale hüvitada enam, kui määrus ette näeb, siis selle lennufirmad

13.3.sõnastuse üle lepingu sõlmimise eelselt vaieldi. Kuigi kostja möönab, et e-kirjast ei nähtu lepingu punkt 13.3. lõplik tähendus, tõendab see teisalt ja olulisemana üheselt ka asjaolu, mille kohaselt ei omistanud pooled sellele tähendust, mis paneb kostjale kohustuse hüvitada hagejale kulutused, mida viimane, kui lennuettevõtja on kandnud seoses reisijate eest hoolitsemisega. Hageja väidet sellest, et nimetatud e-kiri sisaldab üksnes selgitust selle kohta, millal hagejal tekivad kohustused määrusest tulenevaid kohustusi täita, peab kostja pigem demagoogiliseks. Olles ise reisikorraldaja, ei küsinud ega vajanud kostja hageja selgitusi sellest, millistel juhtudel tekib lennuettevõttel kohustus kostja klientide eest hoolitseda. Küsimus seisnes üksnes ja ainult selles, kes peab lepingu järgi sellised kulutused nö lõppastmes kandma. Kostja rõhutab seega jätkuvalt, et poolte ühine (või vähemalt kostja) arusaam seisnes vaidlusaluse sättega seonduvalt selles, et reisikorraldajal on kohustus reisijate eest hoolitsemisel tehtud kulude hüvitamiseks vaid juhul, kui kulutuste tegemise on põhjustanud reisikorraldaja. Hageja väide, et tegelikus elus ei saagi tekkida olukorda, kus lennu tühistamise või hilinemise põhjustab reisikorraldaja nii, et sellega kaasneb reisijate eest hoolitsemise kohustus, on ilmselgelt asjatundmatu. Määrus ei kitsenda hoolitsuskohustuse täitmist juhtudel, mil lennu hilinemise/tühistamise on põhjustanud reisikorraldaja. Samuti ei ole olukord, mil lend hilineb või tühistatakse kaudselt või otseselt reisikorraldajast tulenevatel asjaoludel, sugugi harvaesinev. Näiteks võib hilineda osade reisijate transfeer lennujaama jne, millistel juhtudel „peetakse“ lennukit kinni ja millistel juhtudel tuleb lennujaamas juba olevatele reisijatele pakkuda toitlustust. Vastuvaidlematult on sellistel juhtudel reisikorraldaja kohustuseks hüvitada lennuettevõttele esmalt seisuajast tingitud lisakulutused, sh õigeaegselt lennujaama ilmunud reisijate eest hoolitsemiseks tehtud kulutused. Kuigi kostja nendib, et lepingu punkt 10 kokkulepitu sisaldab üksnes tingimust, mille kohaselt ei või kostja nõuda hagejalt hüvitise maksmist juhul, kui lend hilineb vähem kui 5 tundi ja lennu hilinemist ei ole põhjustanud kostja, reisijad või kaubasaatjad, viitab see ühtlasi ka sellele, et pooled on reisikorraldaja poolse hilinemise põhjusena ette näinud. Teisalt viitab lepingu punkt 10 sellele, et isegi juhul, kui lugeda õigeks hageja poolt esitletav lepingu tõlgendus, ei tekiks kostjal kohustust tasuda hagejale kulutusi, milliseid viimane nõuab. Nimelt sätestab lepingu punkt 10.2., et kahju, mis tekib lennu hilinemisel kuni 5 tunni võrra, on arvestatud lennu hinna sisse ega või seega kostjale kahju tekitada. Seega, kui lugeda punkti 10.2 ja 13.3. kontekstis, võiks jõuda järelduseni, et kostja peaks hüvitama hageja poolt tehtud kulutused üksnes osas, mis kaasnesid reisijatele hoolitsuse osutamisega 5 tunni vältel arvates graafikujärgsest lennu väljumise kellaajast. Seega ei reguleeriks lepingu punkt 13.3. kulutusi, mis kaasnevad pärast 5-ndat „hilinemistundi“, välistades ainuüksi seetõttu hageja poolt nõuete rahuldamise. Kostja ei nõustu hageja väidetega, mille põhjal on temapoolse tõlgendusega kokkulepete sõlmimine antud valdkonnas tavapärane praktika. Vastupidi, selline praktika on kostjale ennekuulmatu, kuivõrd eristub täielikult reisikorralduses sõlmitavatest tšarterlendude lepingutest. Kostja ei ole varasemalt ega hilisemalt sõlminud ühtegi sarnase sisuga kokkulepet. Kostja selgitab ühtlasi, et hageja poolt väidetud tõlgendusega kokkulepete sõlmimine on tavapäraselt välistatud üksnes põhjusel, mille tõttu oleks nende sõlmimise tagajärjel majanduslike riskide jaotus ebaproportsionaalselt reisikorraldaja kahjuks „kaldu“. Tavapärane on, et sellised riskid jäävad lennuettevõtete kanda. Määruse andja on asjassepuutuvalt soovinud välistada olukorra, milles lennuettevõtjal puudub võimalus saada reisikorraldajalt hüvitist juhtudel, kui lennu hilinemine/tühistamine on põhjustatud reisikorraldaja süül. St reisikorraldaja ei saa määrusele viidates (mille kohaselt on reisijatele abi osutamine ja/või hüvitiste maksmine ainuisikuliselt lennuettevõtja kohustus)

vabaneda temal lasuvast kahju hüvitamise kohustusest lennuettevõtja ees. Sellise tõlgenduse annab määrusele artiklile 13 nii selle pealkiri („Õigus kahjude hüvitamisele“) kui sõnastuski (õigus nõuda hüvitist), mis viitab sellele, et asjakohane artikkel on kohaldatav ja lennuettevõttel on nõudeõigus üksnes juhtudel, mil lennuettevõtte poolseid kulutusi on põhjustanud kolmandate isikute süüline käitumine ehk asjaolud, mis ei liigitu määruse mõistes erakorralisteks. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära tunnistajate ütlused ja tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: * hageja (vedaja), TTE ja kostja (veo tellijad) sõlmisid 10.03.2011 tšarterveolepingu. Lepinguga lepiti kokku, et hageja viib kindlatel kuupäevadel läbi lennud Kreekasse marsruudil Tallinn-Heraklion-Tallinn (t.lk 12-19;198-206); * 22. ja 25. septembril 2011 ning 2., 6., 9., ja 13.10.2011 hilinesid mõned hageja poolt läbiviidavatest lendudest. Hilinemise põhjustas Kreekas toimunud lennujuhtide streik; * Hagejal tekkis vedaja ning lennuettevõtjana tulenevalt 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklist 6 reisijate suhtes hoolitsemise kohustus; * Määruse artiklist 9 tulenevate kohustuste täitmise tulemusena tekkisid hagejal kahju kokku summas 35 584,72 eurot; * hageja andis kostjale korduvalt tähtaja reisijate hoolitsuskohustuse täitmisel tekkinud kahju hüvitamiseks (t.lk 6, 32-34); * kostja keeldus hageja poolt reisijate hoolitsemisel tehtud kulutuste kandmisest (t.lk 24-26; 36-37). Pooled vaidlevad selle üle, kas 10.03.2011 sõlmitud lepingust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale tasuma reisijate hoolitsuskohustusest tekkinud kulutused lepingu § 13 lõikest 3 tulenevalt. Samuti selle üle, kas lepingueelsetel läbirääkimistel tõlgendasid pooled lepingu § 13 lõiget 3 teisiti, kui 10.03.2011 lepingus on sätestatud. Kõigepealt käsitleb kohus 10.03.2011 lepingu § 13 lõiget 3 ja sellest punktist tulenevat ning seejärel poolte lepingueelseid läbirääkimisi ja läbirääkimiste võimalikku mõju lepingu §-i 13 lõike 3 tõlgendamisel. 10.03.2011 lepingu § 13 lg 3 Lepingu § 13 lõige 3 teine ja kolmas lause sätestavad, et lisaks kohustub klient hüvitama vedajale kõik kulud, väljaminekud ja/või kahju, mida vedaja kannab seoses reisijate eest hoolitsemisega ning mis tahes muud kulud, väljaminekud ja/või kahju, mida vedaja kannab seoses õigusaktidest tulenevate muude kohustuste täitmisega reisijate ees, mis on soetud lennu hilinemise ja/või tühistamisega (sh ilma piiranguteta toitlustamise, majutuse ning transpordi kulud, piletihinna hüvitamine jne), välja arvatud juhul, kui vedajale tekkisid sellised kulud, väljaminekud ja/või kahju tulenevalt oma tahtlusest või raskest hooletusest. Klient tasub nimetatud summad viie päeva jooksul arvates vedajalt vastavasisulise nõude saamisest (t.lk 18, 53). Kohus leiab, et kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklist 6 tulenevalt peab reisijate hoolitsuskohustuse täitma hageja vedajana, siis tuleb kohtul vaid hinnata, kas pooled on 10.03.2011 lepinguga leppinud kokku hageja poolt kantud kulutuste kostja kui veo tellija poolt kandmise kohustuse.

Kohus nõustub hagejaga, et poolte vahel 10.03.2011 sõlmitud lepingu § 13 lõike 3 teisest lausest tuleneb kokkulepe, mille kohaselt kannab reisijate eest hoolitsemise kulud veo tellijana kostja. 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004 ei välista, et artiklis 6 nimetatud vedaja poolt kantud kulutused hüvitab hiljem veo tellija. Kohus nõustub hagejaga, et määrus sätestab esialgse reisijate eest hoolitsemise kohustuse, mis ei välista veo tellija ja vedaja vahelist kokkulepet kulutuste kandmiseks. Lepingueelsed läbirääkimised Kohtu hinnangul tuleb igas lepingus sätestatut hinnata eraldi ning seetõttu ei saa 17.01.2011 sõlmitud lepingule eelnenud läbirääkimisi lugeda 10.03.2011 sõlmitud lepingueelseteks läbirääkimisteks. Kuivõrd praktika reisijate hoolitsuskulutustest tekkinud kahju kandmisel on erinev, võivad ka ühed ja samad lepingupooled leppida erinevate lepingute sõlmimisel kokku erinevad tingimused. Seega ei saa kostja vastuväiteid arvestada ainuüksi seetõttu, et kostja on kinnitanud, et lepingueelsed läbirääkimised toimusid enne 17.01.2011 sõlmitud lepingu allkirjastamist, mitte enne 10.03.2011 sõlmitud lepingu allkirjastamist. Menetlusökonoomikast lähtuvalt hindab kohus ka kostja 17.01.2011 lepingule eelnevaid läbirääkimisi. Pooled ei vaidle lepingu § 13 lg 3 grammatilise tõlgenduse üle. Kostja on kinnitanud, et grammatiliselt saab lepingu § 13 lõiget 3 tõlgendada nii, et reisijate eest hoolitsemise kohustusest tekkinud kulused kannab kliendina (veo tellijana) kostja (tlk 36). Kostja leiab, et lepingut tuleb tõlgendada arvestades poolte lepingueelseid läbirääkimisi. Kostja on seisukohal, et lepingueelsetel läbirääkimistel anti poolte poolt § 13 lõikele 3 tähendus, mille kohaselt kostja pidi hagejale hüvitama ainult niisugused reisijate eest hoolitsemise kulud, mis tekkisid kostja või reisijate poolse käitumise tõttu. Kostja leiab, et nimetatut kinnitas hageja endine töötaja KRP. Samuti on kostja seisukohal, et hageja nõue on välistatud tulenevalt lepingu § 10 lõikest 2 ja et hageja nõue ei ole tavaline samalaadsete lepingute sõlmimisel. Hageja leiab, et lepingu punktist 15.2 tulenevalt pidi kostja olema teadlik, et KRP lubadustel või lepingu tõlgendustel ei saanud olla kostja ja hageja vahelises lepingulises suhtes õiguslikku tähendust. Poolte tahte kohaselt kajastus kogu pooltevaheline kokkulepe kirjalikult. Lepingu punkti 15.2 kohaselt poolte esindajate ja/või töötajate vaheline mistahes suhtlus seoses käesoleva tšarterveolepinguga ei laienda vedaja vastutuse ulatust ega olemust, kui pooled ei ole seda kinnitanud kirjalikult ning vormistanud käesoleva tšarterveolepingu muudatusena. Kostja leiab, et KRP lepingu tõlgendused lepingueelsetel läbirääkimistel ei saa pidada lepingu muudatuseks. Kostja leiab, et punkt 15.2 ei reguleeri olukorda, millele kostja viitab s.o lepingueelseid läbirääkimisi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kõnealused läbirääkimised eelnesid 17.01.2011 lepingu sõlmimisele (t.lk 161). Kohus leiab, et isegi kui 17.01.2011 lepingu suhtes ei saa hageja endise töötaja KRP suhtlust lepingupunktide tõlgenduse üle pidada muudatustest rääkimiseks lepingu punkti 15.2 tähenduses, siis 10.03.2011 lepingut sõlmima asudes pidi kostja mõistma, et tema poolt soovitud kokkulepe sõlmitavas lepingus ei kajastu ning tegema hagejale selge ettepaneku lepingu § 13 lõike 3 muutmiseks või jätma lepingu sõlmimata. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et 17.01.2011 sõlmitud lepinguga seoses peetud läbirääkimised ei saa olla asjakohased 10.03.2011 lepingu tõlgendamisel, sest 10.03.2011 lepingu pooleks on lisaks hagejale ja kostjale ka TTE. Lisaks on TTE mõistnud lepingu § 13 lõiget 3 sarnaselt hagejaga ning on tasunud osa reisijate hoolitsemiskulutustest vastuväideteta.

Võlaõigusseaduse § 9 lõike 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohus leiab, et kuivõrd võlaõigusseadus sätestab lepinguvabaduse põhimõtte, siis oli kostja vaba kokku leppima mistahes punktides ning kui ta leidis, et lepingu § 13 lõige 3 ei saanud lepingusse kirja nii nagu ta soovis, siis oleks ta pidanud lepingu jätma sõlmimata. Kostja ei osanud selgitada, miks ta allkirjastas lepingu § 13 lõige 3 vaidlusaluses sõnastuses olukorras, kus lepingu tekstist ei tulene kostja tõlgendus. Kostja väidab, et ta arvas, et pooled tõlgendavad lepingut sarnaselt. Kohus leiab, et lepingu § 13 lõikest 3 ei tulene, et kostja ei pea hüvitama reisijate hoolitsuskohustusest tekkinud kulutusi hagejale kui vedajale ning et need jäävad 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklist 6 tulenevalt hageja kui vedaja kanda. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt viidatud lepingueelsete läbirääkimiste käigus anti lepingu § 13 lõikele 3 niisugune tähendus, mille kohaselt kostja pidi hüvitama üksnes need reisijate eest hoolitsemise kulud, mis olid tekkinud kostja või reisijate tegevuse tagajärjel. Kohus leiab, et KRP 01.12.2010 e-kirjast (t.lk 27-28) ei tulene, et hageja ja kostja andsid lepingueelsetel läbirääkimistel lepingu § 13 lõikele 3 tähenduse, millest tulenevalt jääksid hageja kanda reisijate hoolitsuskohustuste täitmisest tulenevad kulutused. E-kirjas on selgitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 261/2004. Samuti on tunnistajana ülekuulatud KRP kohtuistungil tunnistanud, et töötajana tal ei olnud õigus lepingu punkte muuta (t.lk 181). Samuti ei kinnita lepingu § 13 lg 3 kostja märgitud tõlgendust tunnistajana üle kuulatud hageja jurist Kristjan Põldma (t.lk 188-189), kelle poolt antud selgitusi KRP väidetavalt 01.12.2010 e-kirjas edastas. K.Põldma kinnitas, et arutati standardlepingu tingimuste üle seoses kostja sooviga sätestada lepingus vedaja hoolsuskohustus reisijate ees. K.Põldma ütles KRP, et kuna hoolitsuskohustus tuleneb EL määrusest 261/2004, siis pole ümberkirjutamisel mõtet. K.Põldma selgituste kohaselt küsis KRP temalt, kas tagasinõude võiks välistada ka selleks juhuks, kui lend viibib lennuettevõtja hooletuse tõttu. K.Põldma vastas, et seda teha ei saa, kuna see tähendaks ärimudeli ümberarvutamist. Seega pooled küll arutasid punktide võimaliku muutmise üle hageja poolt koostatud lepingus, kuid muudatusi sisse ei viidud. KRP 01.12.2010 e-kirjast ja ütlustest ei tulene, et pooled oleksid jõudnud teistsugusele kokkuleppele kui 10.03.2011 lepingu § 13 lõige 3 sätestab. Isegi kui kostja leiab, et reisijate hoolitsuskulutuste hageja kanda jäämine tuleneb KRP 01.12.2010 e-kirjast ei tähenda see, et pooled oleksid jõudnud sellisele kokkuleppele ning allkirjastanud vastavasisulise kokkuleppe. 10.03.2011 sõlmitud lepingu § 13 lõike 3 teisest lausest tuleneb kokkulepe, mille kohaselt kannab reisijate eest hoolitsemise kulud veo tellijana kostja. Riigikohtu 11.05.2009 lahendi nr 3-2-1-44-09 punkti 11 kohaselt on lepingu tõlgendamise reeglid sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane

isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda. Kohus leiab, et ka lepingupooltega sarnane isik pidi mõistma, et lepingu § 13 lõikest 3 tuleneb veo tellija kohustus tasuda reisijate hoolitsuskohustuse kulutused, sõltumata sellest, mida pooled eelnevalt lepingut sõlmides arutasid. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et lepingu § 10 lg 2 reguleerib kostja võimalikke lennu hilinemisest tulenevaid nõudeid hageja vastu, mitte ei reguleeri hageja nõudeid kostja vastu. Samuti on asjakohatu kostja viide lepingu § 5 lõikele 1, kuna see reguleerib pooltevahelise vastutuse küsimust force majeure olukorras. Hageja ja kostja poolt esitatud teiste lepingupartneritega sõlmitud lepingud (t.lk 99-124; 145158) tõendavad asjaolu, et igapäevaselt sõlmitakse lepinguid, kus reisijate hoolitsuskohustuse täitmisel tekkinud kahju kannab nii vedaja kui ka veo tellija. Nimetatu tõendab, et iga lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda konkreetselt lepingus sätestatust ning praktikas puudub tava, kus reisijate eest kantud hoolitsemiskohustustest tekkinud kulutused sätestab vaid 11.02.2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004, mille kohaselt esialgu kannab kulutused vedaja. Nimetatud ei tähenda, et pooled ei võiks lepingus kokku leppida teistsugust kulutuste kandmise korda. Hageja nõue Reisijate eest hoolitsemise kulutusi kajastava aruandega (t.lk 20, 54), arvega n r 63003300 (t.lk 31), arvega 120125 (t.lk 35) on tõendatud hageja kulutuste kandmine lendude hilinemisest reisijate eest hoolitsemise kulutuste kandmisel kokku summas 35 584,72 eurot ning kostja kohustus sellest on 20 550,16 eurot. Lepingu § 13 lõige 3 teine ja kolmas lause sätestavad, et lisaks kohustub klient hüvitama vedajale kõik kulud, väljaminekud ja/või kahju, mida vedaja kannab seoses reisijate eest hoolitsemisega ning mis tahes muud kulud, väljaminekud ja/või kahju, mida vedaja kannab seoses õigusaktidest tulenevate muude kohustuste täitmisega reisijate ees, mis on soetud lennu hilinemise ja/või tühistamisega (sh ilma piiranguteta toitlustamise, majutuse ning transpordi kulud, piletihinna hüvitamine jne), välja arvatud juhul, kui vedajale tekkisid sellised kulud, väljaminekud ja/või kahju tulenevalt oma tahtlusest või raskest hooletusest. Klient tasub nimetatud summad viie päeva jooksul arvates vedajalt vastavasisulise nõude saamisest (t.lk 18, 53). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 10.03.2011 lepingu § 13 lõike 7 kohaselt on hagejal õigus juhul, kui kostja viivitab maksete tegemisega, nõuda kostjalt viivist määras 0,05% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kostja ei ole vaidlustanud põhivõlgnevuse ja viivise suurust (t.lk 96). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhisumma 20 550,16 eurot, kuni hagiavalduse esitamiseni 01.03.2012 viivis 645,53 eurot ja alates 02.03.2012 viivis 0,05% võlgnetavalt põhivõlalt päevas kuni põhivõla tasumiseni.