Harju Maakohus
Kohtunik
Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.veebruar 2013.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-38295
Tsiviilasi
JJOÜ hagi EELKvastu viiviste nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagi hind
Hageja – JJOÜ (reg.kood XXX) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Marit Toom Kostja – EELK(reg.kood XXX) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik 21 656,46 eurot
Istungi toimumise aeg
14.02.2013.a
Istungile ilmunud isikud
Hageja seaduslik esindaja AJ Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Marit Toom Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik
Resolutsioon
Hagi rahuldada. Mõista välja EELK JJOÜ kasuks viivised summas 21 656,46 eurot. Hageja menetluskulud jätta kostja menetluskulud jätta tema enda kanda.
kanda,
kostja
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Edasikaebamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.11.2008.a hooneühistu liikmesuste müügilepingu ja tingimusliku asjaõiguslepingu. Vastavalt müügilepingu p-le 2.1. oli liikmesuste müügihind kokku 2 800 000 krooni. Müügihinnast 1 000 000 krooni pidi kostja tasuma hagejale hiljemalt 12.11.2008 ning 1 800 000 krooni hiljemalt 01.09.2009.a. Tänaseks on kostja tasunud hagejale kogu müügihinna, kuid müügileping p-s 2.2.2 sätestatud müügihinna osa 1 800 000 krooni tasumisega oli kostja viivituses. Kostja oli kohustatud tasuma nimetatud summa hiljemalt 01.09.2009.a, kuid tasus sellest summast 500 000 krooni hagejale 16.09.2009.a. ning ülejäänud osa 1 300 000 krooni loeti kostja poolt tasutuks 16.02.2010.a avalduse alusel notarikontole hoiustatud summa arvel. Müügilepingu p 2.3 kohaselt on müügihinna tasumisega viivitamisel hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,15 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja nõudis viiviste tasumist juba 14.01.2010.a pretensioonis, hageja ei loobunud viiviste nõudmisest ka notarile 16.02.2010.a esitatud avalduses. Kostja ei ole müügilepingu järgi tasumisele kuulunud viiviseid perioodi 02.09.2009.a-16.02.2010. eest summas 21 656,46 eurot hagejale tasunud.
Kirjaliku vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. Hageja nõudeõigus on aegunud. Kostja täitmiskohustuse tähtaeg oli 01.09.2009.a, kuid kostja tasus osaliselt enda kohustuste eest 16.09.2009.a ja osaliselt 16.02.2010.a. Isegi kui eeldada hageja faktiväidete korrektsust, siis muutus hageja nõue sissenõutavaks 01.09.2009.a. Nõue aegus 01.09.2012.a. Hagi esitas hageja 24.09.2012.a so 3 nädalat peale aegumist. Koos põhinõudega aegub ka viivisenõue. Täpsustatud vastuväidete kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.02.2010.a notariaalse kokkuleppe. Poolte tahteks kokkuleppe sõlmimisel oli saavutada õigusrahu, et kumbki pool kinnitaks edasiste müügilepingust tulenevate nõuete puudumist. Poolte tahet kinnitab asjaolu, et kokkuleppe projekti lõigus 4 kinnitab hageja, et kostja on täitnud müügilepingu p 2.1 tuleneva kohustuse täies ulatuses. Samas kokkuleppe projekti lõigus 5 kinnitab kostja, et hageja on täitnud kõik müügilepingust tulenevad kohustused. Olles veendunud hageja heas usus käitumises, allkirjastas kostja kokkuleppe. Kostja mõistis kokkulepet nii, et kuna ta on tasunud ostuhinna täies ulatuses, ei ole hagejal tema vastu enam müügilepingust tulenevaid nõudeid sh kõrvalnõudeid. Kostja ei oleks kokkulepet allkirjastanud, kui ta oleks teadnud, et hageja tõlgendab seda hiljem enda kasuks ning esitab täiendavalt viivisenõude. Kostja hinnangul on mõistlik mitte asuda tehingut tühistama osas, milles esineb oluline eksimus, vaid tõlgendada kokkulepet nii, nagu oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel – saavutada olukord, kus pooltel omavahelised nõuded puuduvad. Kostja teadis peale kokkuleppe allkirjastamist, et pooltel puuduvad üksteise vastu mistahes nõuded. Ei ole ettenähtav, mõistlik ega õiguskindluse põhimõttega kooskõlas, kui hageja pöördub kaks ja pool aastat hiljem kohtusse viivistenõudega, samas eelnevalt proovimata olukorda kohtuväliselt lahendada. Hageja tegelikuks motiiviks on mitte viivise saamine, vaid läbi kunstlikult konstrueeritud nõude kostja survestamine saamaks läbipääsu läbi kinnisasja. Nimetatuga seoses on poolte esindajad ka eelnevalt läbirääkimisi pidanud. Läbipääsu saamiseks kostja survestamine viivise nõudega ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Nii
tuleb lugeda tema õiguse kasutada viivist lõppenuks ja seetõttu ei kuulu hagi täies ulatuses rahuldamisele. Juhul, kui kohus leiab, et viivis tuleks kostjalt välja mõista, esineb alus viivise vähendamiseks. Kuna hageja on käitunud hea usu põhimõttega vastuolus on õigustatud viivise vähendamine. Hagi rahuldamise korral palub kostja viivist vähendada 2 165,65 euroni.
Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et - Pooled sõlmisid 12.11.2008.a hooneühistu liikmesuste müügilepingu ja tingimusliku asjaõiguslepingu. Vastavalt müügilepingu p-le 2.1. oli liikmesuste müügihind kokku 2 800 000 krooni. - Müügihinnast 1 000 000 krooni pidi kostja tasuma hagejale hiljemalt 12.11.2008 ning 1 800 000 krooni hiljemalt 01.09.2009.a. - Kostja tasus teise osamakse müügihinnast 500 000 krooni hagejale 16.09.2009.a. ning ülejäänud osa 1 300 000 krooni loeti kostja poolt tasutuks 16.02.2010.a avalduse alusel notarikontole hoiustatud summa arvel. - Müügilepingu p 2.3 kohaselt on müügihinna tasumisega viivitamisel hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,15 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja leiab, et hagi on aegunud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 3 esimese lause järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kuna müügilepingu järgne teine osamakse muutus sissenõutavaks 01.09.2009, siis algas aegumine 01.01.2010.a. seega ei oleks hagi esitamise ajal 24.09.2012.a põhinõue, juhul kui see jäänuks täitmata, TsÜS § 147 lg 3 järgi aegunud. TSÜS § 144 järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega ei olnud hagiavalduse esitamise ajal aegunud ka viivistenõue. Lisaks on kohtu arvates hageja õigustatult viidanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-158 lg-tele 1 ja 2, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muu teos. Kostja tasus seni tasumata müügisumma osa 16.02.2010.a, tunnustades sellega hageja nõuet. Sellega katkes aegumine ja aegumistähtaeg algas uuesti. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi ei ole aegunud. Kostja vastuväidetest nähtuvalt palub ta tõlgendada 16.02.2010.a notariaalselt tõestatud avaldust (tlk 16-17) selliselt, et selles sisaldub hageja kinnitus, mille kohaselt ei ole hagejal kostja vastu 12.11.2008.a poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevaid nõudeid. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma ja lg 5 p 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. Kostja on asjas esitanud notariaalselt tõestatud avalduse projekti (tlk 63-64). Nii avalduse projektis kui ka tõestatud avalduses (tlk 16-17) kinnitab kostja, et hageja on täitnud kõik 12.11.2008.a. lepingust tulenevad kohustused. Samas kinnitab hageja, et kostja on täitnud 12.11.2008.a. sõlmitud lepingu p 2.1 tuleneva kohustuse. Hageja kinnitus selle kohta, et hageja ei nõua lepingu p-s
2.3 kokkulepitud viiviseid või, et kostja on täitnud kõik lepingust tulenevad kohustused, puudub. 14.01.2010.a esitas hageja kostjale pretensiooni (tlk 18-19) milles nõudis põhivõla ja viivise tasumist. 16.02.2010.a tõestas notar poolte avalduse. Seega oli kostjale avalduse vormistamisel teada, et hageja temalt viiviseid nõuab. Asjas puuduvad ka muud tõendid, millest võiks järeldada, et hageja on viiviste nõudest loobunud. Seega ei ole võimalik 16.02.2010.a. avaldust tõlgendada selliselt, et selles sisaldub hageja kinnitus, mille kohaselt puuduvad tal kostja vastu edaspidi 12.11.2008.a. lepingust tulenevad nõuded. VÕS (Võlaõigusseaduse) § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Käesolevast asjast nähtuvalt tasus kostja hagejale müügisumma kokkulepitust hiljem. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on asunud seisukohale, et hageja kaotas oma õiguse esitada viivisenõue. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Puudub vaidlus, et hageja nõudis viiviste tasumist nii 2010.a jaanuaris saadetud pretensioonis kui ka 17.04.2012.a kirjaga. Asjas puuduvad tõendid, et hageja teatas kostjale viivistenõudest loobumisest. Asjas on leidnud tõendamist, et viivistenõue ei ole aegunud. Kohus osutab, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid kohtu arvates ei esine. Selle asjaolu tõttu, et poolte vahel on teistest õigussuhetest tulenevad erimeelsused, ei saa kaduda õigus esitada viivisenõue. Poolte vahel oli kohustuse mittenõuetekohase täitmise puhuks ette nähtud viivisenõude õigus. Kuna kostja oma kohustust õigeaegselt ei täitnud, tulenes viiviste nõude õiguse tekkimine kostjast tulenevatest asjaoludest. Kostja on taotlenud viiviste vähendamist. VÕS § 113 lg 8 järgi viiviste maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et hageja taotlus viiviste vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 järgi ei ole põhjendatud. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Poolte majanduslikule olukorrale kostja tuginenud ei ole. Asjast ei nähtu, et põhinõude tasumise küsimuses toimusid sisulised läbirääkimised, mis teatud juhtudel annaks võimaluse viivist vähendada. Viiviste nõue ei ületa põhinõuet. Viivise määr tulenes poolte kokkuleppest. Viivise vähendamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid
aktsepteerivad. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud veenvaid asjaolusid, mis annaksid alust viivist vähendada. Seega tuleb hagi rahuldada.
Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada, juhindudes TsMS §-st 162 lg 1 tuleb kostja menetluskulud jätta tema enda kanda ja hageja menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.