Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Kostja ütles lepingu hagejale rikkumise (võlgnevuse) tõttu üles 25.09.2011 ja kostjal oli lepingu järgi õigus jätta tagatisraha leppetrahvina endale. Kostja teeb 23.05.12 tasaarvestusavalduse hageja nõudega. Kostja nõue on 23.05.2012 seisuga koos võla ja viivistega kokku 2238,20 eurot, hageja nõue on lõppenud. Kohtu põhjendused Kooskõlas TsMS § 444 lg 2 on otsusel lihtsustatud vorm, kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga, sest hagi hind on alla 2000 euro TsMS § 405 lg 1 järgi. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja sõlmisid 11.03.2011 allüürilepingu nr 0411 tähtajaga 11.04.2014 (t/l 24) XXX, Tallinn hoone I korrusel asuvate ruumide (91,5 m2) kasutamiseks. Lepingust nähtuvalt on hagejat nimetatud üürnikuks ja kostjat üürileandjaks. Seega on poolte vahel sõlmitud üürileping allüürilepingu tähenduses VÕS § 288 lg 1 järgi, millele kohalduvad võlaõigusseaduses üürilepingut reguleerivad sätted. VÕS § 308 lg 1 alusel võib eluruumi üürilepingus kokku leppida, et üürnik maksab tagatisraha üürileandjale. Esitatud lepinguga on hageja tõendanud, et pooltel oli kokkuleppe selles (lepingu p 2.6), et hageja tasub kostjale tagatisraha ning vaidlus puudus selles, et tagatisraha 1830 eurot on kostjale tasutud. Esitatud lepinguga on tõendatud, et p 2.7 järgi peab üürileandja tagastama tagatisraha kui ta 2 kuu jooksul ei ole teatanud oma nõudest üürniku vastu pärast lepingu lõppemist. Esitatud lepingu p 6.6 nähtub, et kui üürnik rikub lepingut ja üürileandja ütleb lepingu selle tõttu üles, siis jääb lepingu ülesütlemisel tagatisraha leppetrahvina üürileandjale. Seega on pooled lepingu p 6.6. kokku leppinud leppetrahvi rakendamises VÕS § 158 järgi, mille nõudmisest tuleb VÕS § 159 lg 2 alusel mõistliku aja jooksul võlgnikku teavitada. VÕS § 308 lg 3 alusel ja lepingu p 2.7 järgi võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja on ei ole lepingu lõppemisest 2 kuu jooksul teavitanud oma nõudest üürniku vastu. Kostja on ise väitnud, et pooltevaheline leping lõppes kostjapoolse ülesütlemisega 25.09.2011 põhjusel, et hageja rikkus lepingut. Seega oli kostjal võimalus teatada lepingu p 6.6. järgsest leppetrahvi rakendamisest VÕS § 159 lg 2 järgi ning oma võimalikust nõudest hageja vastu kooskõlas VÕS § 308 lg 3 ja lepingu p 2.7 järgi 2 kuu jooksul lepingu lõppemisest ehk hiljemalt 25.11.2011. Hageja on märkinud (t/l 19, 87), et kostja on oma teatega hilinenud. Sellele ei ole kostja vastuväiteid esitanud (t/l 52-57, 84, 103-104). Esitatud ülesütlemise avalduses 25.09.2011 (t/ lk 59) ei ole kostja teavitanud, milline on tema nõue hageja vastu, vaid on märkinud üksnes seda, et kui leping on üles öeldud üürnikupoolse lepingu rikkumisega, siis jääb tagatisraha leppetrahvina üürileandjale. Kohus leiab, et märgitud avaldusest ei nähtu, milline on tegelik nõue hageja vastu, samuti ei nähtu, kas kostja kavatseb leppetrahvi nõude esitada või ei, seega ei ole selge avalduses kostja tahtevaldus leppetrahvi ja nõude osa ning tsiteeritud on vaid lepingu teksti. Oma nõude suuruse ja tasaarvestuse avalduse tegi kostja alles kohtumenetlus ajal summas 2238,20 € 23.05.2012 (t/l 52jj), st peaaegu 7 kuu pärast väidetavat lepingu ülesütlemist. Seega on kostja oma väidetavast nõudest hageja vastu teatanud ning teinud oma nõudega tasaarvestusavalduse hageja tagatisraha nõudele pärast VÕS § 308 lg 3 ja lepingu p 2.7 sätestatud tähtaega. Eeltoodu alusel ei olnud kostjal õigus ka lepingu p-l 6.6 tuginedes jätta hageja tasutud tagatisraha endale, rakendada leppetrahvi, millest teatamise mõistlik tähtaeg oli samuti lõppenud VÕS § 159 lg 2 järgi. Nii on hagejal õigus nõuda VÕS § 308 lg 3 ning lepingu p 2.7 alusel tagatisraha tagasi ja hagejal on põhjendatud vastuväide kostja tasaarveldusavaldusele. Eeltoodu tõttu ei olnud kostjal õigust tasaarvestada oma nõuet hageja tagatisrahanõudega VÕS § 200 lg 4 järgi ja seega ei ole hageja tagatisraha nõue ning pooltevaheline võlasuhe VÕS §197 lg 2, VÕS § 186 p 2 järgi lõppenud. Isegi kui leping oleks 2 (3)

lõppenud 04.10.2011 nagu väitis hageja, on kostja nõue, leppetrahvinõue ja tasaarvestusavaldus tehtud ikkagi ülalmainitud tähtaegu rikkudes ega mõjutaks asjas tehtavat lahendit, mistõttu ei ole vaja anda hinnangut hageja väitele, kas leping lõpetati poolte kokkuleppel, kas hageja rikkus lepingut, kas hagejal oli võlg või ei. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustused täita vastavalt seadusele ja lepingule. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine mittekohane täitmine, täitmata jätmine, sj täitmisega viivitamine. Kostja tagatisraha hagejale ei ole tasunud ning rikub seega lepingu p 2.7 ja VÕS § 308 lg 3 sätestatud tagatisraha tasumise kohustust ning on seega seni viivituses VÕS § 100 mõttes. Selle tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 II lause alusel kohustuse täitmist ja viivist. Viivise suuruse üle vaidlus puudus, seega on viivis 14.01.2013 seisuga (t/l 119, 124) 165,11 eurot. Kooskõlas TsMS § 367 mõistab kohus välja kostjalt viivise edaspidi alates 15.01.2013 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Ülaltoodut arvestades on hageja nõue tõendatud ja põhjendatud, kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlga 1830 eurot, seisuga 14.01.2013 viivist 165,11 eurot ning alates 15.01.2013 põhivõlalt 1830 eurolt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Poolte poolt esitatud muud tõendid asjas tähtsust ei oma ja kohus nendele hinnangut ei anna. Otsus kuulub TsMS § 405 lg 1 p 10 järgi viivitamatule täitmisele. Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind TsMS 163 lg 1 alusel jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi määrab kohus kindlaks menetluskuluderahalise suuruse. Tsiviilasja hind on hagi on hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 123, § 133 lg 1, 2 järi põhinõude väärtus ehk 1830 eurot. Hageja tasus riigilõivu 59,40 € (maksekäsu kiirmenetluse avaldus, t/l 4, 43,) ja hagilt 328,56 €, muid kulusid ei ole esitanud ega nõudnud (menetlusse võtmise määruse p 6, t/l 48, kättesaamise kinnitus t/l 50). Seega tuleb kostjalt TsMS § 163 lg 1 ja § 405 lg 1 p3 järgi välja mõista hageja riigilõivu katteks 387,96 eurot.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.