Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. veebruar 2013 Tartu
Tsiviilasja number
2-12-20696
Tsiviilasi
Silve Karro hagi Liina Nulk vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 159,78 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Liina Nulk apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Liina Nulk (IK: 46502132748) Vastustaja (hageja): Silve Karro (IK: 44112302727); lepinguline esindaja Maia Ploom
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 otsuse punkti 2 viivise väljamõistmise algusaja osas ja mõista Liina Nulgalt Silve Karro kasuks välja viivised põhivõlalt 159.78 eurot alates
1.juunist 2012.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 otsuse resolutsioon, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, muutmata ringkonnakohtu otsuses märgitud põhjendustel.
4.Lugeda Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Rahuldada hagi osaliselt.
4.2.Mõista Liina Nulgalt Silve Karro kasuks välja põhivõlg 159.78 eurot (ükssada viiskümmend üheksa eurot ja 78 senti) ja
viivised põhivõlalt 159.78 eurolt alates 1. juunist 2012 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
4.3.Jätta menetluskulud Liina Nulga kanda.
4.4.Mõista Liina Nulgalt Silve Karro kasuks välja menetluskulud 263.91 eurot (kakssada kuuskümmend kolm eurot ja 91 senti). Menetluskulude jaotus
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta apellandi Liina Nulk kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Silve Karro (hageja) esitas Liina Nulk (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 159.78 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 26. veebruaril 2010 suulise kokkuleppe alusel 159.78 eurot (2500 kr). Hageja kandis kostja kontole 2500 kr selgitusega „laen“. Laenulepingu sõlmimine on tõendatud raha ülekandmisega. Hageja palus 16. mail 2012 kostjalt laenu tagastamist, kostja keeldus. Laenuprotsente kokku ei lepitud, mistõttu soovib hageja viivist ja intressi seadusjärgses määras. Intressi soovib hageja 26 eurot perioodil laenu andmisest
31.maini 2012 ja viivist alates 1. juunist 2012 kuni võla lõpliku tagastamiseni. Täiendavates seisukohtades väitis hageja, et laenuleping hageja ja kostja vahel on tõendatud rahaülekandega. Hageja ja S. T. vahel ei ole olnud laenulepingut. Kellele L. Nulk raha edasi andis, ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt tähtsust. Kohtuistungil selgitas hageja, et tema ja S. T. vahel oli sõlmitud laenuleping summas 7500 kr, võlakinnitus anti 11. mail 2010. Tegemist on aga teise lepinguga. Hageja leidis alternatiivselt, et kui poolte vahel ei olnud laenulepingut, kuulub rahasumma hagejale tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja palus sellisel juhul kostjalt välja mõista alusetult saadu 159.78 eurot, viivise perioodi 27. veebruar 2010 kuni 9. august 2012 eest summas 26.79 eurot ning edasi 0.03 eurot päevas kuni raha tagastamiseni.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole pooled laenulepingut sõlminud. Laenuleping oli sõlmitud hageja ja S.T. vahel ning S. T. soovis, et hageja kannaks nendevahelise lepingu alusel antud laenu kostja kontole. Kostjale teadaolevalt andis hageja S. T. mitu korda laenu osade kaupa. Kuivõrd hagejal puudub nõue kostja vastu, on alusetud ka hageja esitatud intressi, viivise ja menetluskulude nõue.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 2. novembri 2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis L. Nulgalt S. Karro kasuks välja põhivõla summas 159,78 eurot ning ka viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates 20. maist 2012 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jäid L. Nulga kanda ning kohus mõistis L. Nulgalt S. Karro kasuks välja menetluskulud summas 263,91 eurot. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 26. veebruaril 2010 kandis hageja kostja kontole 2500 kr selgitusega „laen“. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu sõlmimiseks peavad pooled väljendama oma tahteavaldusi. Kohus leiab, et üksnes rahasumma ülekandmisega kostja arvelduskontole ei saa lugeda poolte ühist tegelikku tahet tõendatuks ning see ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Kuna hageja ei ole esitanud peale maksekorralduse ühtegi teist tõendit selle kohta, et pooled olid sõlminud laenulepingu, ei ole hageja väide lepingu sõlmimise kohta tõendatud. Antud juhul väidab kostja, et hageja ja S. T. olid kokku leppinud rahalise kohustuse täitmise viisiks ülekande tegemise kostja kontole. S. T. kohtuistungil vande all antud ütlustest nähtub, et tunnistaja on hagejalt laenanud raha kahel korral – esimene laen tuli tema kontole aastal 2010 ning teine laen kostja kontole. Hageja kandis tunnistajaga sõlmitud laenulepingu alusel kostja kontole raha 2011.a veebruari lõpus. Tunnistaja hakkas hagejale saadud laenu tagasi maksma
10.jaanuaril 2011 ning laenu hakkas ta tagasi maksma enne, kui sai viimase osa laenust. See, et tunnistaja hakkas laenu tagasi maksma jaanuaris 2011, nähtub ka tema kontoväljavõttest. Seega on tunnistaja kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et temaga sõlmitud laenulepingu alusel kandis hageja kostja kontole raha 2011. aastal. Kohus jättis kõrvale S. T. antud kinnituse (tl 17), kuna see on vastuolus tunnistaja vande all antud ütlustega. Seega ei saa lugeda, et hageja kandis kostja kontole raha VÕS § 91 lg 1 kohaselt hageja ja S. T. kokkuleppel. Kohtule ei ole tõendatud lepingust tulenevat alust, millest tekkis hagejal kohustus raha kostja kontole kanda. VÕS § 1027 kohaselt peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kuna kumbki pooltest ei ole tõendanud, et ülekanne on tehtud mõnel lepingust tuleneval alusel, ei ole tõendatud, et hagejal oli kohustus kostjale raha maksta. Hagejal on õigus nõuda raha tagastamist ja kohus rahuldas hagi VÕS § 1028 lg 1; § 1032 alusel. Kohus leidis, et hageja viivisenõue alates 27. veebruarist 2010 pole põhjendatud. Ainuüksi alusetu rikastumise toimumisega ei kaasne kohustust saadu välja anda ning viivituse tekkimist. Kostjal tekkis kohustus raha tagastada ning ta sattus kohustuse täitmisega viivitusse hetkest, kui hageja nõudis raha tagastamist. Kostjal oli tulenevalt VÕS § 82 lg-st 3 kohustus raha tagastada mõistliku aja jooksul. Hageja väitel nõudis ta raha tagastamist 16. mail 2012 ning kostja ei ole seda väidet vaidlustanud. Hagi esitati 24. mail 2012. Kohus leiab, et tulenevalt summa suurusest tuleb lugeda mõistlikuks tagastamise tähtajaks neli päeva ning hagejal on õigus nõuda viiviseid alates 20. maist 2012. Kohus mõistis eeltoodu alusel kostjalt hageja kasuks välja viivised alates
20.maist 2012 VÕS § 113 lg 1 toodud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis menetluskuludena kostjalt välja õigusabi eest tasutud 200 eurot ja riigilõivu 63.91 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.L. Nulk esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda.
Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) eksis kohus raha ülekandmise aja tuvastamisega. Hagiavalduses esitatud maksekorralduse kohaselt toimus ülekanne vastustajalt apellandile 26. veebruaril 2010. aastal. Kohus on ilmselt valesti lähtunud S. T. antud ütlustest; 2) on kohus kõrvale jätnud S. T. antud kinnituse vastuolu tõttu vande all antud ütlustega, selgitamata seejuures, milles vastuolu seisneb. Kohus on sellega rikkunud kohtulahendi põhjendamise nõuet; 3) olles tuvastanud, et vastustaja on enda ja S. T. vahelise laenulepingu alusel kandnud apellandi kontole raha, oleks kohus pidanud sellest järeldama, et lepingupooled on laenulepingu täitmise viisiks VÕS § 91 lg 1 mõttes kokku leppinud rahasumma ülekandmise S. T. läbi apellandi konto. Kohus väidab aga, et ei ole tõendatud „lepingust tulenev alus, millest tekkis hagejal kohustus raha kostja kontole kanda“. Väär ja ebaloogiline on kohtu seisukoht, et kuigi rahasumma kanti üle laenulepingu alusel, puudus sellesisuline kohustus või kokkulepe; 4) on hagi pahatahtlik ja teadlikult esitatud vale isiku vastu. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale S. T. kinnituse, mistõttu soovib apellant täiendavalt esitada vastustaja ja S. T. vahelise laenusuhte olemasolu kinnitavad tõendid; 5) on kohus ebaõigesti kohaldanud alusetu rikastumise sätteid. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et isik on teiselt isikult saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Antud juhul ei täitnud vastustaja apellandi suhtes olemasolevat või tulevast kohustust. Kohus pole VÕS § 1028 kohaldumist põhjendanud.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) püüdis apellant segi ajada mitut erinevat raha liikumist. Antud vaidluse teemaks on aastal 2010 vastustaja poolt apellandile ülekantud 2500 kr. Tunnistaja poolt kirjeldatud summade liikumine apellandi ja kostja vahel aastal 2011 ei oma antud asjas tähtsust; 2) ei oleks vastustaja mitte mingil juhul olnud nõus S. T. raha laenama, sest S. T. on palju tasumata võlgu ning ta varjab oma sissetulekuid. Temalt ei oleks võimalik laenatud raha tagasi saada; 3) on vastustaja vääralt aru saanud kohtuotsusest. Tema väide, et kohus on õigesti lugenud tõendatuks laenusuhte olemasolu vastustaja ja S. T. vahel ja fakti, et laenulepingu täitmine on toimunud apellandi konto kaudu, ei vasta kohtuotsuses kirjas olevale mõttele vaidlusaluse summa kohta; 4) on põhjendamatu apellandi väide, et kohus pole piisavalt põhjendanud, miks ei saanud lugeda, et vastustaja kandis apellandi kontole raha vastustaja ja S. T. kokkuleppe alusel. Kohus tuvastas laenulepingu olemasolu vastustaja ja S. T. vahel, kuid mitte vaidlusaluse summa osas; 5) tuleks apellandi esitatud täiendavad tõendid jätta TsMS § 633 lg-le 5 tuginevalt vastu võtmata. Apellant ei ole põhjendanud, miks ta jättis tõendid esimese astme kohtus esitamata. Samuti ei ole need tõendid asjakohased. Vastustaja 13. novembri 2010 kirjast ei selgu, et jutt käib ka apellandile ülekantud rahast; 6) on õige kohtu seisukoht, et tegemist on apellandipoolse alusetu rikastumisega.
6.Apellandi täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) ei saa nõustuda vastustaja väitega, et apellant on omavahel segi ajanud mitu erinevat rahade liikumist. Maakohus on tuvastanud, et vastustaja ja S. T. vahel oli sõlmitud laenuleping (vt maakohtu otsuse p-i 5 II lõik). Samas ei ole kohus täpselt välja selgitanud laenu summat ega laenu tasumise viisi. Maakohus oleks apellandi vastuväidete ja S. T. ütlustes esinevate ebakõlade tõttu pidanud välja selgitama kogu laenusuhte. Vastutajal oli kohustus konkreetsete maksekorralduste esitamise teel tõendada, et S. T. tehtud ülekanded vastavad laenu kogusummale (7500 kr) ja 26. veebruaril 2010 tehtud ülekanne ei olnud osa 7500-kroonisest laenust;
2) on vastustaja seisukohad vastuolulised. Vastustaja kirjutab, et peale S. T. 2009. aastal raha laenamist (kuigi S. T. ütluste kohaselt toimus laenu andmine osade kaupa ja laenu anti S. T. hoopis 2010. aastal) poleks ta S. T. olnud mingil juhul nõus raha laenama. Samas on vastustaja väitnud, et apellandi konto kaudu on ta S. T. veebruaris 2011 laenu andnud. Apellant soovib selle kohta esitada oma konto sissetulekute väljavõtte 2011. aasta I kvartali kohta (vt lisa 1), kust ilmneb, et vastustaja pole talle 2011. aasta alguses raha üle kandnud. Apellant ei ole väljavõtet varasemas menetlusstaadiumis esitanud seetõttu, et ei osanud seda vajalikuks pidada, kuna arvas, et maakohtu otsuses tehtud ilmselge eksimus on ületatav ka vastuoludele osutamise kaudu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, tuleb jätta muutmata, v.a viivise väljamõistmise algusaja osas. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.
8.Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja nõue kostja vastu tulenes alusetust rikastumisest, mitte laenulepingust, ja rahuldanud seetõttu hagi VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. Maakohus on tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et 26. veebruaril 2010 kandis S. Karro L. Nulga arveldusarvele 2500 kr (159,78 eurot). Toimikus asuvalt maksekorralduselt (tlk 4) nähtuvalt on ülekande selgituseks märgitud „laen“. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hagejal oli tahe anda 2500 krooni laenuks. Kostja ei ole saadud raha hagejale tagastanud, seega oli kostjal ka tahe raha vastu võtta. Kumbki pool ei ole menetluses väitnud, et hageja kandis raha kostja arvelduskontole üle õigusliku aluseta. Pooled väidavad, et raha anti üle laenulepingu alusel. Vaidlus on selles, kas lepingu teiseks pooleks (laenusaajaks) oli L. Nulk või S. T.. Kuna pooled avaldasid, et raha anti üle laenulepingu alusel, ei olnud maakohus õigustatud hagi rahuldama alusetu rikastumise sätete alusel.
9.VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenulepingu mõistest saab teha järelduse, et eelduslikult on laenusaajaks isik, kellele on raha üle antud. Käesolevas asjas on selleks isikuks kostja. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormist arvestades on S. Karro tõendanud, et ta on raha L. N. üle andnud. Laenu tagasimaksmise kohustuse täitmisest vabanemiseks peaks L. Nulk tõendama, et hagejaga sõlmitud laenulepingu teiseks pooleks on S. T. ning et lepiti kokku laenu andmise kohustuse täitmine L. Nulga konto vahendusel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sõlmis laenulepingu S. T.. Tunnistaja S. T. ütlused ei kinnita apellandi väiteid, kuna ütlused on ebaselged ja vastuolulised ning ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tunnistaja ütlustele. S. T. on oma kirjalikus kinnituses (tlk 17) avaldanud, et on saanud hagejalt laenu läbi kostja konto 26. veebruar 2010, mis on vastuolus kohtuistungil antud ütlustega laenu saamise aja osas. Kohtuistungil maakohtus andis S. T. ütlusi, et sai läbi L. Nulga konto laenu 2011. aastal. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et kostja võttis hagejalt saadud raha oma kontolt välja ja andis S. T., ei muuda S. T. laenulepingu pooleks. Seega oli S. Karroga sõlmitud laenulepingu teiseks pooleks kostja, kes on kohustatud ka saadud laenu tagastama.
10.TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei ole ise vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude intressi väljamõistmiseks, siis jääb maakohtu otsus selles osas muutmata. Maakohtu otsus on iseenesest põhjendatud ka viivise välja mõistmise osas, sest ka laenulepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel VÕS § 94 sätestatud
määras. Laenulepingu alusel taotles hageja viivise väljamõistmist alates 1. juunist 2012, mistõttu tuleb viivise väljamõistmise algusaja osas maakohtu otsust täpsustada.
11.Apellant on koos apellatsioonkaebusega esitanud täiendavad tõendid: S. Karro ja L. Nulga e-kirjavahetuse ning S. Karro ja S. T. e-kirjavahetuse. Koos täiendavate seisukohtadega esitas apellant 8. veebruaril 2013 ka oma pangakonto väljavõtte. Apellant väidab, et ta ei saanud neid tõendeid maakohtu menetluses esitada, kuna apellant arvas, et maakohtus esitatud tõenditest piisab vastustaja nõude ümberlükkamiseks. TsMS § 652 lg 3 kohaselt hindab ringkonnakohus maakohtu otsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul põhjusel, mh põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole uute tõendite esitamisel nimetatud asjaoludele tuginenud. Kõik vaidluse asjaolud selgusid juba esimeses kohtuastmes ja apellant ei ole põhistanud mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud tõendeid varem esitada. Apellandi väide, mille kohaselt ta lootis, et tema vastuväited on niigi piisavalt tõendatud, ei saa olla aluseks nende tõendite esitamiseks alles ringkonnakohtus. Ringkonnakohus jätab apellandi esitatud täiendavad tõendid tähelepanuta ja tagastab need apellandile.
12.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
Kai Kullerkupp
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.