Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.02.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-22305
Tsiviilasi
A E hagi Selver AS-i vastu mittevaralise kahju saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6391,16 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.10.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A E apellatsioonkaebus
varalise
ja
Selver AS-i vastuapellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A E (IK XX, elukoht XX, Tallinn), esindaja riigi õigusabi korras adv Vladimir Sadekov Kostja Selver AS (registrikood 10379733, asukoht Pärnu mnt 238, Tallinn), lepinguline esindaja adv Klen Laus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 17.10.2012 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.12.05.2011 esitas A E hagi Harju Maakohtusse Selver AS-i vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2.Hageja kukkus 03.01.2010 Pelgulinna Selverisse sisenemisel. Kukkumise põhjuseks oli kaupluse libe, lumine ja koristamata põrand. Samal päeval pöördus hageja parema käe küünarnuki valuga arsti poole. Hagejale määrati seoses kukkumisest põhjustatud vigastusega 40 % töövõime kaotus. Ekspertarsti hinnangul on töövõimetuse põhjuseks parema õlaliigese vigastus keskmises raskusastmes. Vigastuse tõttu pidi hageja loobuma tööst majahoidjana XX korteriühistus. Kuivõrd hageja saab riigilt sotsiaaltoetust 127,82 eurot, nõudis hageja materiaalse kahju hüvitist saamata jäänud töötasu osas 83,09 eurot kuus ja 3 eurot kuus seoses valuvaigisti (ibuprofeen) võtmisega. Menetluse käigus hageja loobus töötasu osas varalisest nõudest, aga palus jätkuvalt välja mõista hüvitise igakuiselt 3 eurot seoses valuvaigisti võtmisega.
3.Valu tõttu ei saa hageja öösiti magada, sellega häirib ta oma abikaasa uneaega. Hageja perekeskne eluolu on muutunud närviliseks, tal on tekkinud pinged abikaasaga, kuna osalise töövõimetuse tõttu ei saa hageja endistviisi töötasu teenida. Samuti peab hageja vigastuse tõttu kannatama. Mittevaralise kahju hüvitisena palus hageja kostjalt välja mõista 6391,16 eurot, kuna hageja tervislik seisund ilmselt enam ei taastu. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et juhul, kui kohus peab võimalikuks mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise, ei saa olla põhjendatud ja mõistlik kahjunõue suurem kui 300 eurot.
5.Hageja ei tõendanud kahju hüvitamise nõude esitamiseks vajalike eelduste olemasolu ega kahju olemasolu. Samuti ei ole kostja väidetava kahju tekkimises süüdi. Hageja väited kukkumise asjaolude kohta on paljasõnalised ning ebausutavad. Hageja ei tõendanud kaupluses libeda põranda olemasolu.
6.Võrreldes hageja väidetava töötasuga majahoidjana, teenib hageja valvurina vähemalt 273,71 eurot rohkem (484,62 - 210,91 = 273,71). Lisaks makstakse hagejale igakuist sotsiaaltoetust 127,82 eurot, mistõttu on hageja sissetulekud vähemalt 401,53 euro võrra suuremad, kui väidetava tervisekahju tekkimise eelselt. Seega ei ole hagejale tekkinud kahju.
7.Hageja väited valuvaigisti kulude kohta on paljasõnalised ja tõendamata ning ka eluliselt ebausutavad, kuna ibuprofeeni igapäevasel kasutamisel (hageja väidetel 3-6 tabletti ööpäevas) ca 20 kalendrikuu vältel ei omaks see enam valuvaigistavat toimet.
8.Mittevaralise kahju osas ei ole hageja tõendanud füüsilise ja/või hingelise valu ja/või kannatuste esinemist ega põhjendanud mittevaralise kahju hüvitisena nõutava rahasumma mõistlikkust.
9.Kostja ei nõustunud, et ta oli põranda koristamata jätmisega raskelt hooletu. Talveperioodil rakendas AS ISS Eesti erilist hoolsust ning teostas fuajee valvekoristust vähemalt iga tunni tagant. Kuna ka vaidlusalusel päeval teostati koristus vähemalt korra tunnis, mh pool tundi enne väidetavat kukkumist, on ainetud hageja väited kostja hooletuse osas. Esimese astme kohtu otsus
10.17.10.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt A E kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda ning mõistis kostjalt riigituludesse riigilõivu 118,48 eurot.
11.Kohus leidis, et Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardiga nr 485, hageja kirjaliku pretensiooniga 04.01.2010 ja tunnistaja S P ütlustega kogumis oli hageja kukkumine kauplusesse sisenemisel põranda libeduse tõttu piisavalt tõendatud. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta 03.01.2010 pärast kella kahte, kuidas tema majanaaber A E Sõle 51 asuvasse Selverisse sisenemisel libises ja kukkus. Siis ta tõusis, hoidis imelikult kätt ja läks ära. Paar päeva hiljem nägi tunnistaja hagejat elumaja ukse juures suitsetamas, hagejal oli käsi kinni seotud. Tunnistaja küsimusele vastas hageja, et ta läks pärast kukkumist arsti juurde ja ütles, et käsi valutab ja siis tuli välja, et tal on tõsine trauma. Tunnistaja nägi, et hageja libises külili ja kukkus rohkem paremale küljele. Põrand, kuhu ta kukkus, oli märg ja libe. Selveris sel ajal hoiatussilte ei olnud, et põrand on märg. Hageja kukkumine leidis aset kohe enne väravaid Selverisse sisenemisel sissepääsu ees, seal kõrval, kus seisavad ostukärud. Põrand oli märg, kuna lund oli palju sadanud ja rahvast liikus palju. Kuigi tunnistaja ütlused ei langenud täielikult kokku hageja seletusega kukkumise tehiolude kohta (tunnistaja ütluste kohaselt hageja kukkus parema külje peale, hageja enda seletuse kohaselt tahapoole parema õla peale, tunnistaja ütluste kohaselt läks hageja pärast kukkumist kohe kauplusest ära, hageja seletuse kohaselt läks ta pärast kukkumist müügisaali ja seejärel teavitas infoleti töötajat), leidis kohus, et see vastuolu ei tee tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks ega anna põhjust nendega mittearvestamiseks.
12.Kohus leidis, et kuigi hageja seletas kohtuistungil, et tal olid jalas tossud, puudub alus järeldada, et tegemist oli siledapõhjaliste jalatsitega. Isegi juhul, kui hageja kukkumine oli Pelgulinna Selveri praktikas esmakordne, ei välista see hageja kukkumist libeduse tõttu. Mis puudutab kostja vastuväidet, et hageja võis kukkumist ära hoida, kui ta oleks olnud Selverisse sisenemisel ettevaatlikum, kuna ta nägi, et tema ees läinud naisterahvas libastus sama koha peal, kus ta hiljem kukkus, siis ka see asjaolu ei oleks välistanud hageja kukkumist, kuid seda asjaolu tuleb hinnata kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmisel.
13.Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega selle kohta, et hageja tervisekahjustuse põhjuslik seos kukkumisega ei ole hageja poolt esitatud tõenditega piisavalt tõendatud. Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardiga nr 485, Sotsiaalkindlustus-ameti otsustega 622990, 693717 ja 804844 ja Lääne-Tallinna Keskhaigla tervisekaardiga tõendas hageja piisavalt, et 03.01.2010 järgselt sedastatud vigastus – parema käe küünarluunärvi ja kodarluunärvi neurogeenne kahjustus innervatsiooniga lihastes parema käe pigistusjõu nõrkusega – võis tekkida 03.01.2010 kukkumise tulemusena Pelgulinna Selveris parema külje/õla peale märja põranda tõttu libastumisel. Asjaolust, et hageja on vaatamata osalise töövõime puudumisele tööle võetud ametikohale, mis võib eeldada teatavat kehalist ettevalmistust, ei saa vältimatult järeldada, et hagejal tegelikult tervisekahjustust ei esine.
14.Kohus leidis ka, et asjaolust, et Selveri fuajee oli viimati koristatud 03.01.2010 kl 14:00, ei järeldu vältimatult, et fuajee põrand mattidega ja vaipadega katmata osas ei saanud ostjate poolt sissekantud lumest olla kella 14:30-ks taas sedavõrd märg, et muutuda libedaks. Et põrand hageja kukkumise ajal oli märg ja libe, nähtus tunnistaja Panfilovi
ütlustest. Kostja käitumises põranda hooldamisel ei olnud rasket hooletust (põranda regulaarne koristamine oli tagatud) ja hoiatussiltide puudumine ei takistanud hagejat teada saamast asjaolust, et põrand oli libe, kuid kohus leidis, et kaupluse fuajee koristamine tunniajaste intervallidega oli konkreetsete ilmaolude korral põranda libeduse ärahoidmiseks siiski ilmselt ebapiisav ja tegemist oli käibes vajaliku hoole järgimata jätmisega (VÕS § 104 lg 3).
15.Kohus leidis, et hageja väide ibuprofeeni igapäevase kasutamise kohta 3-6 tabletti ööpäevas 20 kalendrikuu vältel on tõendamata. Ibuprofeeni võtmise vajadust ei saa lugeda tõendatuks pensioniameti aktidega, millest nähtuvalt hagejal esineb kroonilist laadi haigestus. Nimetatud aktides näidustused ibuprofeeni manustamise kohta puuduvad ja nendest lähtuvalt puudus alus teha mingeid järeldusi, milliseid ravimeid, millises summas ja millise aja jooksul peaks hageja valu ärahoidmiseks tarvitama. Seetõttu jättis kohus hageja varalise nõude rahuldamata.
16.Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel peab kohus arvestama kostjale tekitatud tervisekahjustuse raskusega, kas suurema kahjuhüvitise saamiseks esineb kostjal muid negatiivseid tagajärgi, senise kohtupraktikaga ja ühiskonna üldise heaolu tasemega, kas esineb alus kahju vähendamiseks, hagejapoolse rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.
17.Mittevaralise kahju hüvitise määramisel lähtus kohus konkreetsel juhul lisaks kohtupraktikale ka asjaoludest, et hagejale tekitati keskmise astmega tervisekahjustus lisaks kostjapoolsele hooletusele ka hageja enda ettevaatamatuse tagajärjel (hageja nägi enne kukkumist, et põrandal võib libastuda), samuti et hagejale tekitatud tervisekahjustus võimaldab tal siiski tööl käia ja isegi suuremat sissetulekut teenida kui eelneval töökohal. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes hindas kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1000 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
18.A E palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi täielikult rahuldada nii varalise kui mittevaralise kahju osas. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
19.Varalise kahju hüvitamine on põhjendatud. Hageja sellise haigestumise puhul, nagu närvi kahjustamine, tuleb eeldada, et apellant vajab valuvaigistit. Ilma valuvaigistita ei ole võimalik normaalselt elada. Olukorras, kus kallimad ravimid maksavad kordades rohkem ja apellant võtab ibuprofeeni, mis on kättesaadav igas apteegis ilma retseptita, on tegemist mõistliku kuluga, mis kuulub hüvitamisele.
20.Kohus on ebaõigesti leidnud, et mittevaralise kahju hüvitise suurus on 1000 eurot. Otsuse tegemisel pole kohus motiveerinud, miks ja mille alusel on kahju hüvitis selles ulatuses põhjendatud.
21.Kohus tuvastas, et apellandi töövõimekaotus on 40 % ja apellant viitas Riigikohtu praktika 2008.a analüüsile, mille kohaselt keskmise kahjustuse korral hüvitis võiks olla vahemikus 100 000 krooni (6 391, 16 eurot) kuni 300 000 krooni (19 173,49 eurot). Apellant küsis mittevaralist kahjuhüvitist Riigikohtu praktika keskmiste kahjude hüvitiste miinimumsummas.
22.Kohus pole vastanud küsimusele, kas ühiskonna üldine heaolu tase on võrreldes näiteks 2008.aastaga Eestis muutunud. Kuivõrd kohtu seisukoht mittevaralise kahju hüvitamise määramisel ei ole seotud hageja seisukohaga, siis kohus pidi kontrollima, kas ja kuidas ühiskonna üldine heaolu on muutunud. Apellandi hinnangul tuleb konkreetselt tuvastada, kui suur on apellandile tekitatud mittevaraline kahju. Seega tuleb leida apellandi eeldatav „valu suurus", mis jäi tuvastamata. Apellandi nõue on rajatud kohtupraktikale ja seega põhjendatud. Kostja vastuapellatsioonkaebus
23.Selver AS palub maakohtu otsuse tühistada mittevaralise kahju väljamõistmise osas ja jätta uue otsusega hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda.
24.Maakohus on hinnanud esitatud dokumentaalseid tõendeid ebaõigesti ning võtnud ebaõigesti arvesse S P ütlused, mille puhul on tegemist ebausaldusväärse tõendiga. Hageja kirjalik pretensioon 04.01.2010 sisaldab üksnes hageja paljasõnalisi väiteid kukkumise asjaolude kohta. Ka regionaalhaigla erakorralise meditsiini patsiendikaardiga ei ole võimalik tõendada kukkumise asjaolusid. Patsiendikaart kajastab üksnes hageja paljasõnalisi väiteid kukkumise kohta. Eeltooduga ei ole võimalik tõendada, et väidetava kukkumise ajal ja kohas oli põrand libe. Sergei Panfilovi ütluste puhul ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga, millele kohus oleks saanud otsuse tegemisel tugineda. Tunnistaja ütlused on mitmes episoodis vasturääkivad hageja enda poolt esitatud väidetava kukkumise asjaolude kirjeldusega. Hageja ise leidis, et tuleb arvestada sellega, et tunnistaja S P on eakas pensionär, tuleb pöörata tähelepanu sellele, kus tunnistaja seisis (ta ei olnud päris hageja lähedal), lisaks sellele oli tunnistaja hõivatud, kuna ta tuli Selverisse ilmselgelt ostu tegema, mistõttu ei saanud ta pöörata kõikidele asjaoludele tähelepanu või teatud faktorite tõttu nägi toimunud teisiti võrreldes hageja endaga. Seega ei saa S P ütlusi pidada usaldusväärseteks.
25.Hageja on maakohtule esitatud seisukohtades väitnud, et teda saatis 03.01.2010 Pelgulinna Selveris tema abikaasa, kes nägi kukkumist pealt, kuid vaatamata eeltoodule ei ole hageja taotlenud oma abikaasa tunnistajana ülekuulamist.
26.Maakohus on otsuse tegemisel jätnud põhjendamatult arvesse võtmata kostja vastuväited ja esitatud tõendid selle kohta, et hageja väidetava kukkumise põhjuseks ei saanud olla põranda libedus. Asjas on tõendatud, et hagejal olid väidetava kukkumise ajal jalas talvetingimustele mittevastavad jalanõud – tossud. Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, et puudub alus järeldada, et tegemist oli siledapõhjaliste jalatsitega. Ei saa olla vaidlust, et tossud ei ole talvistele ilmastikuoludele vastavad jalanõud ja on reeglina libeda tallaga. Ka hageja ei ole tõendanud, et kandis ilmastikuoludele vastavaid jalanõusid.
27.Lisaks eeltoodule oleks maakohus pidanud hageja väidetava kukkumise põhjuse ja hageja enda hooletuse hindamisel arvesse võtma ka hageja 05.01.2012 istungil antud selgitusi, milles hageja väitis, et tema ees kõndinud naisterahvas libastus. Kuigi tegemist on paljasõnalise väitega, siis kui see vastaks ka tõele, pidi nimetatud asjaolu esinemine tõstatama hagejas kõrgendatud hoolsuse ning põranda väidetav libedus ei saanud tulla hagejale üllatusena.
28.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hagejal on tekkinud mittevaraline kahju. Kostja nõustub maakohtu otsusega osas, milles kohus on asunud seisukohale, et hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue on ebamõistlik ja vähendanud hüvitise suurust tulenevalt sellest, et tervisekahjustus tekkis ühtlasi hageja enda ettevaatamatuse tagajärjel ning väidetav tervisekahjustus võimaldab hagejal siiski tööl käia ja isegi suuremat sissetulekut teenida kui kukkumise eelsel töökohal. Samas oleks kohus pidanud kahjuhüvitise vähendamisel arvesse võtma lisaks eeltoodule ka järgmisi asjaolusid: asjas kogutud materjalide pinnalt ei ole usutav, et hageja on faktiliselt 40 % töövõimetu; hageja väited füüsiliste vaevuste (sh peavalude) esinemise kohta ei ole usutavad; rikkumise laad ja raskus ning kostja süü ja selle aste.
29.Hageja on pärast väidetava tervisekahjustuse tekkimist asunud tööle turvamehena OÜ-sse P.Dussmann Eesti. Ei ole eluliselt usutav, et tööandja võimaldaks hagejal töötada turvamehena, kui hagejal esineks faktiliselt töövõimetus 40 % ulatuses. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutavad ka hageja väited füüsiliste vaeguste esinemise kohta.
30.Lisaks eeltoodule ei ole maakohtu poolt väljamõistetud hüvitis kooskõlas tavapärases praktikas väljamõistetud summadega. Nt sotsiaalministri määruse „Liiklusõnnetusega
seotud mittevaralise kahju hindamise kord“ kohaselt on mittevaralise kahju piirmäärad 130-640 eurot, hageja väidetud raskusega tervisekahju esinemise korral 390 eurot. Eeltoodut arvesse võttes ei saaks ka kõikide mittevaralise kahju hüvitamise eelduste esinemisel (millega kostja ei nõustu) hageja põhjendatud ja mõistlik kahjunõue olla suurem kui 300 eurot.
31.VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Kostja on tõendanud, et talveperioodil rakendas kostja lepinguline partner AS ISS Eesti kostja nõudmisel erilist hoolsust ning teostas Pelgulinna Selveri fuajee valvekoristust vähemalt iga tunni tagant. Samuti oli kostja paigaldanud kahe välisukse ette vaibad. Kostja ei nõustu maakohtu üldsõnalise ja põhjendamatu seisukohaga, et käibes vajaliku hoole järgimiseks oleks kostja pidanud korraldama kaupluse fuajee koristamise sagedamini kui tunniajase intervalliga. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on kohus nimetatud seisukohale asunud. Kostja on rakendanud vähemalt mõistlikku, sh talveperioodil kõrgendatud hoolsust. Eeltoodust tulenevalt on kohus jätnud ebaõigesti VÕS § 1050 lg 1 kohaldamata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
32.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
33.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
34.Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
35.Maakohus ei hinnanud esitatud tõendeid ebaõigesti, tuvastades hageja kukkumise libeda põranda tõttu ja selle tagajärjel saadud tervisekahjustuse. Maakohus ei lugenud asjaolu, et Pelgulinna Selveri fuajee põrand oli libe, tõendatuks erakorralise meditsiini patsiendikaardiga. Nimetatud kaardilt nähtub, millise kaebusega pöördus hageja tol päeval erakorralise meditsiini osakonda ning millised kehavigastused hagejal tuvastati. Millistel asjaoludel hageja need kehavigastused sai, tuvastas kohus tõendeid kogumis hinnates. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mille tõttu tuleks tunnistaja S P ütlusi pidada ebausaldusväärseteks. Asjaolu, et tunnistaja nägi kukkumist eemalt, ei sea kahtluse alla asjaolu, et hageja poolt kirjeldatud ajal ja kohas kukkumine aset leidis. Samuti ei mõjuta tunnistaja ütluste hindamist asjaolu, et hageja ei ole taotlenud tunnistajana üle kuulata oma abikaasat, kellega koos ta kauplusesse sisenes.
36.Hageja püsiva töövõime kaotuse ulatus on tuvastatud korduvate ekspertiisi otsustega, mida kostja ei ole vaidlustanud. Seetõttu on asjakohatu kostja väide, et asjas kogutud materjalide pinnalt ei ole usutav, et hageja on faktiliselt 40 % töövõimetu.
37.Maakohus arvestas kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel asjaoluga, et hageja ei olnud libedal põrandal ise piisavalt ettevaatlik. Nõustuda ei saa kostja järeldusega, et tossud ei ole talvistele ilmastikuoludele vastavad jalanõud ja on reeglina libeda tallaga. Sellist järeldust ei ole kostja millegagi põhistanud.
38.Maakohus ei jätnud ebaõigesti VÕS § 1050 lg 1 kohaldamata. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist. Maakohus tuvastas, et hageja kukkus libeda põranda tõttu, mida talvetingimustele vastavalt ei olnud piisavalt ohutuks muudetud ning kostja ei ole seda millegagi ümber lükanud.
39.Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
40.Hageja ei ole tõendanud igapäevase valuvaigisti tarvitamise vajadust ja kogust. Maakohus ei pidanud eeldama, et hageja vajab igapäevaselt ja kestvalt sellises koguses valuvaigistit. Valuvaigisti igapäevase tarvitamise vajaduse ja annuse üle saab otsustada ikkagi ainult raviarst.
41.Kohus on otsuses motiveerinud, millest ta lähtub kahjuhüvitise suuruse määramisel. Muuhulgas arvestas kohus kostja süü astmega, leides, et tegu ei olnud raske hooletusega, kuna põrandat puhastati regulaarselt ja küllaltki tihti. Samuti arvestas kohus, et kahju põhjustas ka hageja enda ettevaatamatus, kuna ta ei olnud piisavalt ettevaatlik libedal põrandal käies. Samuti arvestas kohus sellega, et tervisekahjustus võimaldab hagejal siiski tööl käia ja isegi suuremat sissetulekut teenida kui eelneval töökohal.
42.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et ükski apellantide väide ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja jõuda teistsugusele järeldusele, kui seda tegi maakohus.
43.Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtul pole põhjust otsust selles osas muuta. Kuna mõlema poole apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus ka apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.