Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-12-10482

täitmiseni 0,25 % päevas Swedbank Liising AS-i kasuks.

13 816,62 EUR

Debitoorne võlgnevus

5 975,81 EUR

Viivismaksete võlgnevus

1 006,53 EUR

Lk 2/ 8

Tsiviilasi nr 2-12-10482

Lepingust tulenev nõue kokku

20 798,96 EUR

14.11.2005 sõlmis hageja käenduslepingu nr 0108632L Jaak Pirnipuuga ja käenduslepingu nr 0108632L Alari Kupriga. Kumbki käendaja kohustus tagama solidaarselt Kostjaga 1 hageja ja Kostja 1 vahel 29.08.2005 sõlmitud liisingulepingust nr 0108632L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Mõlema käendaja vastutuse piirmääraks lepiti 60 998.45 eurot. Hageja täpsustas, et vastavalt Eesti Posti väljastusteatele said kostjad 1 ja 2 15.06.2009 kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta kätte 19.06.2009, kostja 3 ei läinud tähitud kirja teatise saamisel kõnealusele kirjale postiasutusse järele. Teise võlateatise ja lepingu ülesütlemise hoiatuse saatis hageja kostjale 1 03.05.2010, milles palus kostjal 1 võlgnevus tasuda hiljemalt 23.05.2010. Hageja hoiatas kostjat 1, et kui viimane ei tasu võlgnevust märgitud tähtajaks, loeb hageja lepingu ennetähtaegselt lõpetatuks. Kostjale 1 lepingus ja äriregistris märgitud aadressile saadetud teatis tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu. Samasisulised teatised saadeti ka kostjatele 2 ja 3, mis tagastati samuti hoiutähtaja möödumise tõttu. Hageja leiab, et tähitud kirja saatmisega kostja lepingus märgitud kontaktaadressile, mis kattus äriregistris märgitud aadressiga, on hageja teinud kõik endast sõltuva, et teavitada põhivõlgnikku temaga sõlmitud liisingulepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest. Hagejale ei ole teada, et kostja aadress oleks muutunud. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.5.1 järgi, oleks kostja pidanud aadressi muutumisest hagejat teavitama hiljemalt 7 päeva jooksul. Hageja on liisingulepingu kehtivalt üles öelnud alates 25.05.2010. Pärast liisingulepingu ülesütlemist saatis hageja kostjatele ka teatised kogu võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest ning palus võlgnevus tasuda hiljemalt 31.03.2010. Kostjate 1 ja 3 aadressilt tulid kirjad taas tagasi, kuid kostja 2, kes oli samaaegselt ka kostja 1 seaduslik esindaja, sai 17.03.2011 saadetud võlateatise kätte 22.03.2011. Hageja andis 15.06.2009 kirjadega kostjatele täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 29.06.2009. Vahetult peale tähtaja möödumist asus kostja 1 hagejaga läbirääkimistesse ning soovis võlgnevust tasuda. Hageja pikendas tähtaega ning andis kostjatele võimaluse tasuda kogunenud võlgnevus. Paraku ei täitnud kostja 1 oma lubadusi tasuda kogunenud võlgnevus, mistõttu ütleski hageja lepingu 25.05.2010 üles. Sellist käitumist saab tõlgendada esialgses teatises antud tähtaja pikendamisena, mitte aga hageja loobumisena ülesütlemisest. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et nad on võlgnevuse tasunud. Järelikult eksisteeris alus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, hageja on sellest kostjaid teavitanud ning pärast täiendava tähtaja tulutut möödumist on leping ennetähtaegselt üles öeldud. Hageja ei ole samaaegselt tuginenud lepingu ülesütlemisele ja lepingu täitmise nõudele. Hageja on dokumentaalselt tõendanud, et ütles lepingu üles 25.05.2010. Hagiavaldusele lisatud debitoorse võlgnevuse arveid, mis sisaldavad ka intressi ja leppetrahvi nõuet, esitati kostjale 1 kuni lepingu ülesütlemiseni st lepingu kehtivuse jooksul. Pärast lepingu ülesütlemist ei ole hageja kostjale 1 lepingujärgseid arveid esitanud. Hageja selgitab, et debitoorne võlgnevus sisaldab ka intressinõuet, kuid ekslik on kostjate 2 ja 3 arvamus, et hageja on intressilt viivist arvestanud. Hageja on teadlik VÕS § 113 lg-s 6 sätestatust, mistõttu on hagiavaldusele lisatud viivisearvetel näha, et viivist on arvestatud üksnes tähtaegselt tasumata osamaksetelt. Arvetel on kirjas, et viivise arvestuse alla mittekuuluva osa (s.o intressi) eest on viivisesummat korrigeeritud, s.t viivisearvestusest on intressisumma välja jäänud – kajastub miinusmärgiga. Kostja 1 esitas hagejale kindlustuspoliisi kolmel korral 25.11.2005 – 24.11.2006, 25.11.200624.11.2007 ja 25.11.2007-24.11.2008. Pärast seda ei esitanud kostja 1 ühtegi kindlustuspoliisi, jättes seeläbi täitmata liisingulepingu üldtingimuste punktist 6.1 tuleneva kohustuse, mille tulemusena tekkis hagejal õigus liisingulepingu punkti 5.2 alusel nõuda leppetrahvi tasumist summas 192 eurot. Hageja leppetrahvi nõuded kajastuvad kostjale 1 saadetud arvetes. Lk 3/ 8

Tsiviilasi nr 2-12-10482

Ebausaldusväärsed on kostjate vastuväited selle kohta, et nad ei ole kätte saanud leppetrahvi sisaldavaid arveid, kuivõrd samasugusel viisil saadeti kostjale 1 kõik liisingulepinguga seotud arved ning ühegi teise arve kättesaamise osas ei ole kostja 1 kunagi vastuväiteid esitanud. Paljasõnalised on kostjate 2 ja 3 väited, et vajalikud poliisid on hagejale esitatud. Kostja 1 rikkus liisingulepingu punktist 7.5 tulenevat kohustust ega tagastanud hagejale liisingueset. Hagejal puudub teave vara asukoha kohta. Siinkohal möönab hageja, et hagiavalduse lisana 17 esitatud OÜ Reeborn memo vara tagastamise kohta sisaldab näpuviga, mistõttu on memole märgitud asjasse mittepuutuv vara nimetus. Sellest tulenevalt pöördus hageja uuesti OÜ Reeborn poole ja palus väljastada korrektne memo vaidlusaluse vara tagastamise kohta. OÜ Reeborn kinnitab jätkuvalt, et vara ei ole võimalik tagastada. Seega hoolimata vara tagastamise kohustusest ei ole kostja 1 vara tänaseni hagejale tagastanud, mis tähendab, et vara on teadmata kadunud juba peaaegu kaks aastat arvates lepingu ülesütlemisest. Kostjatel tuleb VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitada lisaks lepingu lõpetamiseni tasumata osamaksetele, intressile ja viivisele ka vara jääkväärtus, kuna hageja on kõnealuse kulu liisingulepingu alusel vara ostmisega kandnud. Taolist käsitlust toetab alternatiivselt ka VÕS § 115 lg 2, mis sätestab muuhulgas, et kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Leping on üles öeldud juba kaks aastat tagasi, mistõttu on hageja ilmselgelt kaotanud huvi liisingueseme tagastamise vastu, kuna tänasel päeval ei ole selle väärtus enam selline nagu see oleks olnud lepingu ülesütlemise momendil. Siinjuures on oluline, et hageja saaks raha maksmise läbi asetatud täitmisega võrreldavasse positsiooni. VÕS § 153 lg 3 järgi eeldatakse tähtajalise käenduse lõppemise korral, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Kõnealused kohustused on tekkinud enne 31.05.2011, mistõttu vastutavad kostjad 2 ja 3 üheskoos kostjaga 1 liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.

Tsiviilasi nr 2-12-10482

puudutavad samuti perioodi peale liisingulepingu ülesütlemist. Hageja ei saa tugineda enam lepingulisele leppetrahvile peale seda, kui leping on üles öeldud, samuti ei ole hagis viidatud, millisele lepingulisele punktile leppetrahvinõue tugineb. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest tulenevalt oleks põhivõlgnikku teavitatud leppetrahvist mõistliku tähtaja jooksul ja et põhivõlgnik oleks sellised teatised kätte saanud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks arveid, millelt nähtuvad leppetrahvid, põhivõlgnikule edastanud, hageja peab esitama asja juurde vastavad tõendid. Samuti on kostja seisukohal, et ta on vajalikud poliisid hagejale esitanud, kindlustusmaksed oli samuti põhivõlgniku poolt tasutud ja see on antud juhul tähtis. Samuti on kostjad seisukohal, et liisinguandja on endiselt laadur-ekskavaator Hidromek omanik ning peaks võtma meetmeid, et nimetatud eseme valdus taastada. Sellisel juhul ei tekiks ka küsimust kostjate 2 ja 3 kui käendajate täiendavast vastutusest. Hagiavalduses on märgitud, et hageja on kasutanud vara valduse taastamiseks Reeborn OÜ ja Hansa Inkasso Agentuur OÜ abi, kuid ükski lisatud tõend seda asjaolu ei kinnita. Hagi lisas nr 17 on küll toodud memo vara tagastamata jätmise kohta, kuid selles on mainitud tagastamata varana “Neussonit”. Sellist masinat ei ole OÜ Kaevemeister liisingus kunagi olnud. See tekitab küsimuse, kas hageja on üldse liisingueseme asukoha tuvastamisega tegelenud. Hageja peaks eelkõige asuma nõudma oma asja valduse taastamist, mitte esitama rahalist nõuet liisingulepingu käendajate vastu. Kostjatele jääb ka mõistetamatuks, millisel õiguslikul alusel nõutakse vara jääkmaksumuse hüvitamist peale lepingu ülesütlemist ja olukorras, kus hageja on endiselt vara omanik. Hageja peaks seda täiendavalt selgitama – hagiavalduse kohaselt on tegemist pelgalt lepingust tuleneva nõudega. Ühtlasi jääb hageja võlaarvestuses arusaamatuks, kas nn debitoorse võlgnevuse sees on ka tasumata intressid. Sellisel juhul on nõue ebaõigesti formuleeritud, sest viivist ei saa arvestada intressi maksmisega viivitamise pealt (VÕS § 113 lg 6). Tundub, et ka väljatoodud viivise juures on arvestatud seda osaliselt arvetel näidatud intresside pealt. Kostjate Jaak Pirnipuu ja Alari Kupriga sõlmitud käenduslepingud on tähtajalised ja olnud kehtivad kuni 31.05.2011.a. See tähendab seda, et kuna hageja ei ole liisingulepingut enne nimetatud tähtaega üles öelnud (kostjad ei ole 03.05.2010.a. ülesütlemisavaldust kindlasti enne 31.05.2011.a. kätte saanud), siis ei saa kostjad peale nimetatud tähtaega enam vastutada lepingu ülesütlemisest tulenevate tagajärgede eest – need kohustused ei olnud käenduste lõppemise hetkeks tekkinud. Siinjuures rõhutavad kostjad, et liisingulepingut ei ole praeguseni kehtivalt üles öeldud.

Tsiviilasi nr 2-12-10482

Eemalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumiseks ei pea tahteavalduse saaja olema tahteavalduse tegelikult kätte saanud, vaid oluline on mõistliku võimaluse tekkimine avaldusega tutvumiseks (RKTko 3-2-1-123-07 p 11). Riigikohus on ka väljendanud seisukohta, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet kirja sisu kohta, mistõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvumiseks (RKTko 3-2-1-8-09). Nimetatud seisukoht on õiguskirjanduses seatud kahtluse alla (TsÜS § 69 kommentaar p 3.2.2 lk 229). Kohus möönab, et isegi kui kostjatel tekkis mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvumiseks, minnes kirjale järgi postiasutusse, ei ole hageja teinud kõike endast olenevat, et toimetada lepingu ülesütlemise teatis kätte kostjatele. Hageja on 16.01.2013 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et on saatnud 03.05.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta kostjatele ühe korra ning lugenud sellega teatise kättetoimetatuks. Kohus peab hageja käitumist kostjatele dokumentide kättetoimetamisel ebapiisavaks. Dokumentide tagastamisest hoiutähtaja möödumisel teadasaamisel pidi hageja arvestama asjaoluga, et kostjad ei ole tegelikult nendele saadetud dokumentide sisuga tutvunud. Hageja õigus nõuda kõiki kulusid, mida ta kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulusid selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega, eeldab lepingu ülesütlemist (VÕS § 367 lg 1). Seetõttu on oluline, et liisinguandja teeks kõik endast oleneva, et teavitada võlgnikke lepingu ülesütlemisest. Arvestades ülesütlemise teatise kättetoimetamise olulisust oleks hageja pidanud püüdma ülesütlemise teatist kätte toimetada ka muul viisil kui tähitud kirjaga või proovida kättetoimetamist mitmel korral samal viisil. Hageja 17.03.2011 nõudekirjas (tl 143), mis õnnestus toimetada 22.03.2011 kätte Jaak Pirnipuu elukohas tema isale (tl 151), ei sisaldu hageja selgesõnalist teadet selle kohta, et ta ütleb lepingu üles või et leping on üles öeldud. Et leping on hageja arvates juba üles öeldud, saab järeldada nõudekirjale lisatud liisingueseme müügiprotseduurist. Seda ei saa aga lugeda hageja tahteavalduseks lepingu ülesütlemiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et liisingulepingu saab lugeda üles öelduks alles hagi materjalide kättetoimetamisega kostjatele. Kohus nõustub kostjatega selles, et antud juhul ei ole täidetud lepingust tuleneva leppetrahvi nõudmise alused. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest tulenevalt oleks põhivõlgnikku teavitatud leppetrahvist mõistliku tähtaja jooksul ja et põhivõlgnik oleks sellised teatised kätte saanud. Arvet, millel nähtub leppetrahvi tasumise nõue (04.02.2010 arve 8568090729 3 000 krooni (tl 26), 04.03.2010 arve 8570542980 3 000 krooni (tl 28), 07.04.2010 arve 8573593347 3 000 krooni (tl 30), 04.05.2010 arve 8575407017 3 000 krooni (tl 32)) ei saa pidada leppetrahvist etteteatamiseks, sest arvega esitatakse juba leppetrahvi tasumise nõue. Seetõttu on nendest arvetest tulenev leppetrahvi tasumise nõue kokku summas 4 x 3000 krooni = 12 000 krooni, s.o 766,94 eurot põhjendamatu. Hagejal on õigus nõuda OÜ-lt Kaevemeister tasumata liisingu osamaksete, intressi ja viivise tasumist, milline kohustus oli kostjalt tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste p-st 3 ja 2.1. Liisingu osamaksete ja intressi tasumise nõuet sisaldavad arved 8561887366 (tl 23), nr 8564556351 (tl 24), nr 8567197555 (tl 25), nr 8569709640 (tl 27), nr 8572131849 (tl 29), nr 8574572396 (tl 31) ja nr 8576922847 (tl 33). Ebaõige on kostjate 2 ja 3 väide, et hageja on arvestanud viivist ka intressinõudelt, mis on keelatud vastavalt VÕS § 113 lg-le 6. Igalt viivise arvelt nähtub viivisenõude summa korrigeerimine. Seega ei ole hageja arvestanud viivist intressi nõudelt. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda põhjendatuks eelnimetatud arvetest tuleneva debitoorse võlgnevuse nõue summas 11 660,22 + 11 670,21 + 11 608,25 + 11 621,18 + 11 634,17 + 11 647,22 + 11 660,34 = 81 501,59 krooni, s.o 5 208,90 eurot. Samuti on põhjendatud viivise arvetest nr 8211116523 (tl 35), nr 8210947023 (tl 36), nr 8210842322 (tl 37), nr 8210674833 (tl 38), nr 8210497266 (tl 39) ja nr 8210250613 (tl 40) tulenevad nõuded summas 4 053,23 + 3 665,94 + 3 018,54 + 2 509,48 + 1 660,17 + 841,25 = 15 748,61 krooni, s.o 1 006,52 eurot. Lk 6/ 8

Tsiviilasi nr 2-12-10482

Kohus ei nõustu kostjate väitega, et liisinguandja on endiselt laadur-ekskavaator Hidromek omanik ning peaks võtma tarvitusele meetmeid, et nimetatud eseme valdus taastada. Kaevemeister OÜ-l oli tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste p-st 10 kohustus tasuda liisingueseme kasutamise, valdamise ja säilitamisega kaasnevad kulud. Sellest tuleneb ka kostja kohustus hoolitseda liisingueseme säilimise eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et Kaevemeister OÜ oleks teatanud sellest, et ekskavaator on tema valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Vara heaperemeheliku kasutamise korral oleks kostja pidanud võtma tarvitusele mingid abinõud, et tagada vara säilimine. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostjad heita hagejale ette tagastusteenuse kasutamist ja tagastamise ebaõnnestumist olukorras, kus kostja pidi ise hoolitsema liisingueseme säilimise eest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda ekskavaatori jääkväärtuse hüvitamist vastavalt VÕS § 115 lg-le 2, sest hageja on liisingueseme tagastamise viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Kostjad ei ole vaielnud vastu vara jääkmaksumuse summale (13 816,62 eurot). VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on võlausaldaja käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldust – kehtiv käendusleping, käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu ja käendusjuhtumi saabumine. VÕS § 153 lg 3 kohaselt tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Nii kostjaga 2 kui ka kostjaga 3 sõlmitud käenduslepingud olid tähtajalised, kehtivusega kuni 31.05.2011. See tähendab, et nõuetele, mis on tekkinud pärast tähtaja möödumist, käendaja vastutus ei laiene. Lepingust tulenevate kohustuste (s.o liisingulepingu osamaksete, intressi ja viivise nõude) osas on käendajate vastutuse eeldused täidetud. Need kohustused on tekkinud enne käenduslepingu kehtivuse lõppemist ja seega on põhivõlgniku ja käendajate vastutus debitoorse võlgnevuse ja viivise nõude osas solidaarne. Kuna vara jääkmaksumuse hüvitamist saab VÕS § 367 lg 1 alusel nõuda alles pärast lepingu ülesütlemist, siis kuna liisingulepingu loeb kohus ülesöelduks alles hagimaterjalide kostjatele kättetoimetamisega (s.o pärast käenduslepingu kehtivuse lõppu), siis on hagejal õigus nõuda liisingueseme jääkmaksumuse hüvitamist üksnes põhivõlgnikult kostjalt 1, kuid mitte kostjatelt 2 ja 3. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kaevemeister OÜ-lt, Jaak Pirnipuult ja Alari Kuprilt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista debitoorne võlgnevus 5 208,90 eurot ja viivis 1 006,52 eurot, kokku 6 215,42 eurot hageja kasuks. Kaevemeister OÜ-lt tuleb välja mõista liisingueseme jääkmaksumus 13 816,62 eurot. Kuna väljamõistetavad nõude suurused on kostja 1 ning kostjate 2 ja 3 puhul erinevad, siis erinevad ka nendelt väljamõistetavad viivisenõuded TsMS § 367 alusel. Jaak Pirnipuult ja Alari Kuprilt tuleb solidaarselt välja mõista viivis protsendina põhinõudest (5 208,90 eurot) alates hagi esitamisest 12.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25 % päevas hageja kasuks. Kaevemeister OÜ-lt tuleb välja mõista viivis protsendina põhinõudest (19 025,52 eurot) alates hagi esitamisest 12.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25 % päevas hageja kasuks.

Tsiviilasi nr 2-12-10482

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda, et hageja nõue oli 20 798,96 eurot (debitoorne võlgnevus, viivis ja jääkmaksumus kokku) ning kohus rahuldab hagi 20 032,05 euro ulatuses, tuleb menetluskulud jätta 96 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 4 % ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Lk 8/ 8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.