1.Tühistada Tartu Maakohtu 14. veebruari 2012 otsus osaliselt, september 2010 elatusraha 500 krooni ehk 31,96 eurot sundtäitmise lubatavuse ja menetluskulude jaotuse osas. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada täiteasjas nr 186/2011/1461 sundtäitmine A.A. i suhtes Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-647-01 alusel lubamatuks september 2010 elatusraha nõude 500 krooni (31,96 eurot) osas.
3.Määrata hagihinnaks maa- ja ringkonnakohtus 351.51 eurot.
4.Lugeda Tartu Maakohtu 14. veebruari 2012
kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Tunnistada täiteasjas nr 186/2011/1461 sundtäitmine A.A. i suhtes Viljandi Maakohtu
15.novembri 2001 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2647-01 alusel lubamatuks september 2010 elatusraha nõude 500 krooni (31,96 eurot) osas. 4.2.Ülejäänud osas jätta A.A. i hagi R.A. i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2011/161 rahuldamata.
4.3.Jätta menetluskulud maakohtus 9% ulatuses R.A. i kanda ja 91 % ulatuses A.A. i kanda.
5.A.A. i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Välja mõista A.A. ́ilt riigituludesse riigilõivuna 114.58 (ükssada neliteist eurot ja 58 senti) eurot ja R.A. ́ilt 13.80 (kolmteist eurot ja 80 senti) eurot, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 AS-s SEB Pank või nr 221023778606 AS-s Swedbank (viitenumber 2900078567). Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul.
7.Kohtuotsus saata otsuse p 6 osas teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 9% ulatuses R.A. i kanda ja 91 % ulatuses A.A. i kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas Tartu Maakohtusse hagi R.A. i (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt tegi Viljandi Maakohus 15. novembril 2001 tsiviilasjas nr 2-647-01 otsuse, millega rahuldas kostja seadusliku esindaja K.R. (ema) hagi ning mõistis A. A. välja elatise 500 kr kuus alaealise R. A. ülalpidamiseks. Nimetatud otsuse alusel algatas kohtutäitur Rita Lohu täitemenetluse nr 191/2001/4495. A. A. täitis elatise maksmise kohustust kohtutäituri kontrolli all vabatahtlikult. 24. augustil 2010 esitas R. A. seaduslik esindaja kohtule hagi väljamõistetud elatise suurendamiseks (tsiviilasja nr 2-10-40734).
Elatise nõuet täitsid korraga kolm kohtutäiturit. Kohtutäitur R. Lohu poolt alustati 20. detsembril 2010 täiteasi nr 191/2010/23; kohtutäitur Reet Rosenthali poolt alustati 4. jaanuaril 2011 täiteasi nr 186/2011/57. Lisaks oli kohtutäitur R. Lohu menetluses varasemast ajast täiteasi nr 191/2001/4495. 14. jaanuaril 2011 esitas K. R. kohtutäitur R. Lohule avalduse, milles palus lõpetada mõlemad tema menetluses olnud täitemenetlused A. A. suhtes, kus nõue tulenes Tartu Maakohtu 15. novembri 2001 otsusest tsiviilasjas 2-647-01. 11. juulil 2011 lõpetas kohtutäitur R. Rosenthal täiteasja A. A. suhtes, kuna puudus täitedokument. 15. juulil 2011 esitas R. A. kohtutäitur R. Rosenthalile täitmisavalduse ja täitedokumendina taaskord Tartu Maakohtu 15. novembri 2001 otsuse tsiviilasjas nr 2-647-01. A.A. leiab, et on elatist tasunud rohkem, kui ülalnimetatud otsusega temalt välja mõisteti. Täiteasjas nr 191/2001/4495 tasus hageja süstemaatiliselt ettemaksu, et vältida võlgnevuste tekkimist. Alates 2006. aasta jaanuarikuust kuni 2010. aasta septembrini tasus hageja elatist 95 475 kr, ehkki täitedokumendi järgi oli hagejal kohustus tasuda 28 500 kr. Seetõttu ei ole hagejal elatisevõlgnevust ning sundtäitmine täiteasjas nr 186/2011/1461 on lubamatu. Elatise võlgnevuse puudumist on kaudselt kinnitanud ka R. A. seaduslik esindaja K. R. , esitades 14. jaanuaril 2011 kohtutäitur R. Lohule avalduse täitemenetluste lõpetamiseks. Kohtutäitur lõpetas mõlemad täitemenetlused ning vastavatele otsustele K. R. kaebust ei esitanud. Hageja täiendavate seisukohtade ei ole elatise tasumise osas kokkulepet sõlmitud. Hageja on igakuiselt esitanud R. Lohule konto väljavõtted, millelt on näha laekumised maksete kohta. Mingisuguseid kokkuleppeid K. R. iga hageja sõlminud ei ole. Hageja on kostja seadusliku esindaja palvel vahel suuremaid summasid tasunud, nt kinni maksnud suvelaagri. Segaduse tõttu hageja poolt makstavate summade üle lõpetas A. A. üldse maksmise. Pealegi on tal ettemaks kuni R. A. 18-aastaseks saamiseni. K. R. ei ole ka täiendavalt midagi palunud või maininud, et R. A. oleks raha otsas. Kuna kodus kasvab hagejal kaks alaealist last, hetkel on naine töötu, õpib, majanduslik olukord peres on raske, siis ei ole hagejal võimalik maksta mitmekordselt elatisraha erinevate täitemenetluste raames ja lisaks maksta veel täituritasusid.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei vasta tõele hageja väide, et tal puuduvad kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-647-01 tulenevad võlgnevused. Samuti on ebaõige hageja väide, et ta on maksnud kostjale perioodil jaanuar 2006 kuni september 2010 elatist ette summas 66 975 kr. Hageja maksis R. A. ülalpidamiseks algselt vastavalt kohtuotsusele 500 kr kuus. Poolte kokkuleppel suurendas hageja makstava elatise suurust 2006 1500 kroonini kuus, alates 2007 veebruarist 1800 kroonini kuus ning alates 2008 märtsist 2000 kroonini kuus. Elatise suurendamisel ei lepitud kokku, et tegemist on elatise ettemaksuga. Hageja ei ole ka ise pidanud kohtuotsusega väljamõistetud elatisest rohkem makstud summasid elatise ettemaksuks. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt on hageja korduvalt oma maksekorraldustes märkinud, et tegemist on elatisrahaga konkreetse kuu eest. Ettemaksu tasumist ei ole hageja mitte ühegi tasutud summa selgituseks märkinud. Seega on tegemist kokkuleppel tasutud elatisega, mille summa muutumist on kontoväljavõttelt võimalik üheselt jälgida. Hageja väide elatise ettemaksu kohta ei ole kooskõlas ka perekonnaseaduses elatise maksmise korda reguleerivate sätete ja kohtupraktikaga. Hageja poolt kuni 30. juunini 2010 väidetavalt enammakstud elatise summade osas rakendatakse sel ajal kehtinud perekonnaseadust. PKS § 61 lg-st 2, §-st 72 ja kohtupraktikast tulenevalt ei saa hageja lugeda Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 kohtuotsusega väljamõistetud elatisest rohkem makstud summasid elatise ettemaksuks ega tasaarvestada tema poolt väidetavalt enammakstud elatusraha maksmisele kuuluva elatusrahaga. Ka alates 1. juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus ei võimalda hageja poolt perioodil 1. juulist kuni 1. septembrini 2010 tasutud elatise summasid käsitleda elatise ettemaksuna. Pooled polnud
vastavat kokkulepet sõlminud ning samuti oleks taoline kokkulepe tühine PKS § 109 tulenevalt, kuna see piiraks ebamõistlikult ülalpidamiskohustuse täitmist. Kostja seaduslik esindaja on täitmisavalduses märkinud nõude sisu õigesti. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-40734, millega alates 1. septembrist 2010 suurendati elatist 2175 kroonini (139 euroni), ei ole jõustunud. Hageja ei ole alates septembrist 2010 kuni kirjaliku vastuse koostamiseni 26. oktoobril 2011 kostjale elatist maksnud. Seda hoolimata asjaolust, et Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-647-01, millega mõisteti välja igakuine elatis 500 krooni, kehtib. Kostja seadusliku esindaja pangakonto väljavõtetelt nähtuvalt ei tasunud hageja elatist korrapäraselt igal kuul kindlaks kuupäevaks. Hageja jättis korduvalt mõnel kuul elatise maksmata või maksis elatist kokkulepitust vähem ning tasus tekkinud võlgnevuse hiljem. Seetõttu esitas kostja seaduslik esindaja augustis 2010 Tartu Maakohtule hagi elatise väljamõistmiseks perekonnaseaduses sätestatud miinimummääras. Hagi esitamise seisuga oli hagejal tasumata kokkuleppeline elatis 2010. a kahe kuu eest, st elatise võlgnevus oli kokku 4000 kr. Viimane elatisemakse, summas 3000 kr, laekus hagejalt 1. septembril 2010. Kuivõrd makse selgituse põhjal ei ole aru saada, milliste kuude eest nimetatud summa on tasutud, luges kostja seaduslik esindaja sellega tasutuks elatise augustikuu eest ja osaliselt võlgnevused varasemate kuude eest. Seega on põhjendatud täitmisavalduses elatisnõude esitamine ka septembrikuu 2010 eest. Kuigi Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 kohtuotsuses ei ole kindlaks määratud konkreetset elatise maksmise kuupäeva, peab hageja elatise maksmisel arvestama kehtiva PKS § 100 lg 4, mille kohaselt tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette. Seega on põhjendatud täitmisavalduses elatise nõude esitamine ka 2011.a juulikuu eest. Kohtutäitur R. Lohule täitemenetluse lõpetamiseks avalduse esitamine ei kinnita elatise võlgnevuse puudumist, sest täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 lubab kohtutäituril lõpetada täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel ka juhul, kui sissenõudja nõue ei ole rahuldatud. Samuti oli kohtutäitur R. Rosenthal algatanud kostja seadusliku esindaja avalduse alusel perioodil september 2010 kuni detsember 2010 tasumata elatise nõude sundtäitmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 186/2011/57. Hageja väidab, et ta on kuni jaanuarini 2011 maksnud elatist kohtutäituri kontrolli all. Kostjani ei ole see raha jõudnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, et ta oleks kohtutäituri või kostja seadusliku esindaja arvele tasunud elatise summasid. Lisatud konto väljavõttest on näha, et 1. detsembril 2010 laekus elatise summa, kostja arvestab selle varasemate võlgnevuste tasumiseks. Rohkem elatist laekunud ei ole.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 14. veebruari 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et toimunud ei ole mitme täitemenetluse läbiviimist sama täitedokumendi (s.o Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 otsus tsiviilasjas nr 2-647-01) alusel. Elatise tasumise kohustus hõlmab nimetatud otsuse alusel perioodi 5. septembrist 2001 kuni R. A. täisealiseks saamiseni 25. septembril 2013. Nähtuvalt 15. juuli 2011 täitmisteatest on täiteasjas nr 186/2011/1461 täitemenetluses nõude sisu tasumata elatis perioodil september 2010 kuni juuli 2011 summas 351,51 eurot. Ei saa rääkida täitedokumendi korduvast täitmisest, kuna täitemenetlustes on täidetud elatise nõudeid erinevate perioodide eest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et käesolevas tsiviilasjas on arutluse all elatise tasumise kohustus perioodil september 2010 kuni juuli 2011. Vastavalt PKS § 210 lg-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu
tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kuni enne 1. juulit 2010 väidetavalt enammaksutud summade osas kuulub rakendamisele sel ajal kehtinud PKS § 72, mille lõige 1 kohaselt elatis ei kuulu tasaarvestamisele võlgniku vastuhagi katteks, ning mille lõige 2 kohaselt väljamakstud elatist ei või tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui tühistatud kohtulahend põhineb hageja esitatud valeandmetel või võltsitud dokumendil. Kohus nõustus Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2011 otsuse tsiviilasjas nr 2-10-40734 punktis 13 väljendatud seisukohaga, et lähtudes PKS §-st 72 ei saa A. A. tasaarvestada tema poolt väidetavalt enammakstud elatusraha maksmisele kuuluva elatusrahaga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleks kokkuleppel suurendanud makstavat elatist. Asjaolu, et Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 otsusega mõisteti välja elatis 500 kr, ei ole takistuseks elatise tasumiseks suuremas ulatuses. Lapse toetamine on vanema kohustus ja ka õigus. 23. jaanuarist 2006 kuni 1. septembrini 2010 tehtud elatise ülekannete selgitustesse ei ole märgitud, et tegemist oleks ettemaksuga või elatise tasumisega pikema perioodi eest. Enamasti on selgitusse märgitud „ülekanne“ või „raha“. Mõne ülekande selgituseks on märgitud ka elatise tasumine teatud kuu eest, kuid need summad on igal korral suuremad kui 500 kr. Seega on täitemenetluse läbiviimine elatise sissenõudmiseks perioodil septembrist 2010 kuni juulini 2011 täiteasjas nr 186/2011/1461 põhjendatud. Sundtäitmine ei ole lubamatu TMS § 221 lg 1 mõttes ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. A. esitas Tartu Maakohtu 14. veebruari 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohtuotsuses märkinud hagi hinnaks 1595 eurot. Käesoleval juhul on hageja kohtusse esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, aga mitte tuvastushagi. TsMS § 122 lg 1 p 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Seega käesolevas asjas on hagi hinnaks 351.51 eurot (5500 kr). Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, kui on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlenud tuvastushagina. Seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada; 2) täitis hageja täitedokumendis talle pandud kohustuse ning tasus septembri 2010 eest elatist rohkem, kui täitedokumendiga ettenähtud oli. Hagejal oli kohustus tasuda 500 kr, kuid hageja tasus 3000 kr. Seega ei saanud hagejal olla täitedokumendi (Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 kohtuotsuse) alusel elatise võlga ning kohtutäitur ei saanuks täitemenetlust alustada septembrikuu 2010 kohta. Maakohus pidanuks hagi rahuldama vähemalt osaliselt, st tunnistama täitemenetluse lubamatuks septembrikuu 2010 eest summas 500 kr; 3) võtsid nii kostja seaduslik esindaja kui ka kohtutäitur ettemaksuna tasutud elatise vastu ning ei esitanud kordagi hagejale pretensioone, et hageja ei oleks tohtinuks elatist ette maksta. Elatise ettemaksu tasumine summas 2500 kr perioodi eest oktoober 2010-veebruar 2011 (incl) toimus täitemenetluse raames kohtutäitur R. Lohu kontrolli all, sest K. R. esitas alles 14. jaanuaril 2011 kohtutäitur R. Lohule avalduse täitemenetluste lõpetamiseks. Selle avalduse esitamisel ei märkinud K. R. , et hagejal olnuks elatise osas täitedokumendi alusel alustatud täitemenetluses võlgnevusi. Kui kostja seaduslik esindaja ei soovinud elatist ette saada, pidanuks ta seda hagejale selgesõnaliselt ka väljendama ning mitte taotlema täitemenetluse lõpetamist; 4) saab täitemenetluses täitedokumendiks olla üksnes kohtuotsus, aga mitte väidetav suuline kokkulepe. Seega väidetav suuline kokkulepe ei saa tekitada hagejale mingit elatise võlga nagu ekslikult arvab kostja seaduslik esindaja; 5) ei saanud juulikuu 2011 eest tasumisele kuuluva elatise osas üldse täitemenetlust alustada. Täitedokumendis ei ole märgitud elatise maksmise konkreetset kuupäeva, lähtudes PKS § 61
lg-st 2 ja TsÜS § 136 lg-st 3 tuleb hagejal vaidlusaluse täitedokumendi järgi elatist maksta iga kuu viimaseks päevaks. Seega on põhjendamatu sundkorras sisse nõuda 2011.a juulikuu elatist, kuivõrd selle tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud; 6) ei nõustu hageja kohtu käsitlusega nagu ei saaks arvestada täitedokumendi alusel enammakstud elatisega. Kohtu selline seisukoht on vastuolus tsiviilasjas nr 2-10-40734 Tartu Ringkonnakohtu väljendatud seisukohaga, kus on selgesõnaliselt kirjas, et juba tasutud summade kohta tuleb dokumendid esitada kohtutäiturile. Kohtud on ka oma varasemas praktikas korduvalt märkinud, et arvestada saab ja tuleb eelnevalt tasutud elatisega, eriti kui seda tasuti kohtutäiturile (tema kontrolli all täitemenetluse raames) ning jõustunud kohtuotsuse alusel. Puudub mis tahes põhjendus, miks kohtutäitur (R. Rosenthal) ei saa, ei taha või ei tohi arvestada sama täidedokumendi alusel teisele kohtutäiturile (R. Lohu) eelnevalt tasutud elatise maksetega. Ka Riigikohtu praktika järgi tuleb sundtäitmisel arvestada vabatahtlikult makstud summadega.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus TsMS § 132 lg 1 alusel määranud hagihinna õigesti. Samuti on vale apellandi seisukoht, et kohus menetles sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tuvastushagi, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse norme; 2) on põhjendatud täitmisavalduse esitamine elatise nõudes 2010.a septembrikuu eest. Apellant suurendas pärast elatise väljamõistmist Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 otsusega kokkuleppel vastustaja seadusliku esindajaga igakuiselt makstava elatise summat. Kuivõrd apellant jättis 2010 kokkulepitud elatise korduvalt tasumata ning tasus korduvalt elatist kokkulepitust oluliselt väiksemas summas, oli hagejal 2010 augustiks tasumata kokkuleppeline elatis 2010. aasta kahe kuu eest, st elatise võlgnevus oli kokku 4000 kr. Apellant tasus viimase elatisemakse, summas 3000 kr, 1. septembril 2010, kuid kuna makse selgituse põhjal ei ole aru saada, milliste kuude eest nimetatud summa on tasutud, luges vastustaja seaduslik esindaja sellega tasutuks elatise augustikuu eest ja osaliselt võlgnevused varasemate kuude eest; 3) on tsiviilasjas nr 2-10-40734 jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2011 kohtuotsusega tuvastatud, et apellandil ei olnud 2010 septembris elatise ettemaksu, seega ei pidanud kohus kontrollima, kas septembris 2010 enamtasutud elatis summas 2500 kr võis olla täitedokumendi alusel ettemaksuks. A. A. ja K. R. i vahel puudus kokkulepe elatise igakuiste maksete suurendamiseks ettemaksuna tulevaste perioodide arvelt. Samuti ei märkinud apellant ühegi elatise makse selgituseks, et tegemist on ettemaksuga; 4) on ebaõige ja tõendamata apellandi väide, et elatise maksmine toimus perioodil oktoober 2010 kuni veebruar 2011 täitemenetluse raames kohtutäitur R. Lohu kontrolli all. Elatise summad laekusid alates aastast 2003 kuni 1. septembrini 2010 vastustaja seadusliku esindaja arvele otse apellandi arvelt, kuivõrd pooled jõudsid kokkuleppele elatise vabatahtlikus tasumises; 5) ei tähenda asjaolu, et kohtutäitur ei saanud lõpetada täitemenetlust apellandi suhtes kohtutäituri tasu ja täitekulude tasumata jätmise tõttu, et elatist oleks makstud kohtutäituri kontrolli all; 6) on sundtäitmine 2011.a juulikuu elatise osas lubatav, kuna elatisenõue selle kuu eest oli sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd Viljandi Maakohtu otsuses nr 2-647-01 ei ole kindlaks määratud konkreetset elatise maksmise kuupäeva, pidi apellant elatise maksmisel arvestama kehtiva PKS § 100 lg 4, mille kohaselt tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette. Seega oli elatise nõue 2011.a juulikuu eest täitmisavalduse esitamise ajaks muutnud juba sissenõutavaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada september 2010 maksmisele kuuluva elatusraha osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega tunnistab sundtäitmise lubamatuks september 2010 tasumisele kuuluva elatusraha osas. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Sundtäitmine, mille läbiviimist hageja vaidlustab, toimub täiteasjas nr 186/2011/1461 ja täitedokumendiks on Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 otsus tsiviilasjas nr 2-647-01, mille kohaselt on hagejalt välja mõistetud elatis kostja seadusliku esindaja kasuks igakuuliselt 500 krooni kuni R.A. i täisealisuseni. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus, et käesolevas asjas on arutluse all elatise tasumise kohustus perioodil september 2010 kuni juuli 2011 ja seda maakohtu seisukohta ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Hageja väidab, et ta on enne vaieldavat perioodi maksnud vabatahtlikult elatusraha rohkem, kui temalt on kohtuotsusega välja mõistetud (sh 2010. aastal 13000 krooni, mis on 9000 krooni rohkem, kui on temalt kohtuotsusega välja mõistetud), mistõttu tuleb seda arvestada ka nimetatud täitemenetluses. Kostja on oma seadusliku esindaja kaudu seisukohal, et hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel oli suuline kokkuleppe kostjale suurema elatusraha maksmiseks, kui on hagejalt kohtuotsusega välja mõistetud, mille täitmisest hageja loobus, mistõttu kostja pidi oma seadusliku esindaja kaudu pöörduma kohtutäituri poole. Kostja ei tunnista hageja elatusraha ettemaksu. Kostja algatas vaidlusaluse täitemenetluse 15. juuli 2011 avaldusega olukorras, kus hageja oli viimast korda tasunud elatusraha 1. septembril 2010, makse suuruseks oli 3000 krooni. Kostja väidab, et kuna makse selgituse (raha A.A. jaan 2010) põhjal ei ole arusaadav, milliste kuude eest nimetatud summa on tasutud, luges kostja selle tasutuks augustikuu eest ja osaliselt varasema võlgnevuse eest. Seega peab kostja põhjendatuks täitmisavaldust ka september 2010 eest ( lk 45).
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et võimalik on sama täitedokumendi alusel mitme täitemenetluse läbiviimine olukorras, kus sissenõutavad nõuded ei kattu. Antud juhul on vaidlustatud täitemenetluses täitmisel elatusraha nõue Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 otsuse alusel üksnes perioodil september 2010 – juuli 2011. Kohtutäitur R. Lohu menetluses oli küll täiteasi nr 191/2001/4495 sama kohtulahendi täitmiseks, kuid teise varasema perioodi osas. Nimetatud täitemenetlus on ka lõpetatud sissenõudja avalduse alusel 17. jaanuarist 2011 (lk 23). Seega ei ole sama täitedokumendi alusel mitme täitemenetluse algatamine sissenõudja poolt iseenesest välistatud ja selline asjaolu üksinda ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus.
9.Asjas ei ole vaidlust, et hageja tasus kostjale viimast korda elatist 1. septembril 2010 3000 krooni. Maakohus leidis, et perekonnaseaduse § -st 72 (kuni 1. juulini 2010 kehtinud redaktsioon) tulenevalt ei saa hageja tasaarvestada tema poolt väidetavalt enammakstud elatusraha maksmisele kuuluva elatusrahaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nimetatud seisukohaga. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et nii kehtiva kui ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse kohaselt ei võinud igakuine elatis ühele lapsele olla vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast, mis oli aastal 2010 4350 krooni. Seadusega ettenähtud minimaalne elatusraha oli seega 2175 krooni. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja tasaarvestusega nõustudes tähendaks see nõustuda hageja õigusega maksta kostja ülalpidamiseks elatusraha vähem kui seda näeb ette seadus. Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses vastavat normi ei ole, kuid üldnormi VÕS § 200 lg 1 kohaselt ei saa ülalpidamise nõuet tasaarvestada. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi hageja eitab kokkulepet kostja seadusliku esindajaga elatusraha suurendamise osas, on ta ise siiski just 2010. aastal pangaülekandeid tehes
märkinud ära ka kuu, mille eest ta elatist maksab. Seega on hageja selgitused käesolevas tsiviilasjas selles, et tema tegi teadlikult elatusraha osas ettemakseid, vastuolus hageja selgitustega maksekorraldustel raha ülekandmisel, mida maakohus on ka põhjendatult arvestanud.
10.PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb käesolev seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 100 lg 4 kohaselt tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette, st kalendrikuu eest tasumisele kuuluv elatusraha tuleb tasuda sellele eelneva kuu jooksul. Juuli 2011 ees tasumisele kuulunud elatusraha tuli tasuda 2011 juunikuu jooksul. Seega ei ole põhjendatud apellandi väited, et juuli 2011 elatusraha nõue ei olnud täitemenetluse alustamise ajaks 17. juulil 2011 sissenõutavaks muutunud. Apellandi viide seejuures PKS § 61 lg-le 2 ei ole asjakohane, kuna tegemist on viitega perekonnaseadusele, mis kehtis kuni 1. juulini 2010.
11.Ringkonnakohus leiab, et 1. septembril 2010 tasutud 3000 krooni tasumisega tuleb lugeda hageja poolt täidetuks hageja kohustus tasuda Viljandi Maakohtu 15. novembri 2001 otsuse alusel kostjale elatusraha 500 krooni kuus 2010 septembrikuu eest. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vastava hageja seisukohaga ei nõustu. Kuna nimetatud rahasumma on tasutud septembris, siis tuleb eeldada, et makse on tehtud selle kuu elatise katteks, millal makse on tehtud. Asjaolu, et selgituses on viidatud jaanuarile 2010, viitab eksimusele maksekorralduse selgituse lahtri täitmisel, sest samasugune selgitus (jaanuar 2010) on samal aastal veel kahel ülekandel. Kostjal puudus alus lugeda seda makset tervikuna augustikuu elatusraha ja muude väidetavate võlgade katteks. 1. septembril 2010 tehtud makset võiks kooskõlas PKS § 100 lg-ga 4 lugeda tehtuks 2010 oktoobrikuu elatusraha katteks, kuid sellekohaseid väiteid ei ole kumbki pool menetluses esitanud. September 2010 elatusraha osas 500 krooni tuleb lugeda sundtäitmine lubamatuks ja selles osas tuleb apellatsioonkaebus ja hagi rahuldada.
12.Muud apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Põhjendatud on apellandi väide iseenesest selles, et maakohus on ebaõigesti määranud hagi hinnaks 1595 eurot TsMS § 132 lg 1 alusel. Hagi esitamise ajal 21. juulil 2011 kehtis TsMS § 132 lg 5 redaktsioonis (redaktsioon alates 5. aprillist 2011), mille kohaselt mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 3000 eurot. Samas ei ole hagihinna vale määramine selline menetlusnormi rikkumine, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja mis peaks kaasa tooma asja uue arutamise esimese astme kohtus. TsMS § 137 lg 11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Ringkonnakohus määrab arvestades hagi ulatust (üheteistkümne kuu elatusraha) hagi hinnaks TsMS § 132 lg 5 sätestatut arvestades 351,51 eurot (5500 krooni). Nimetatud hagihinnalt kuulub tasumisele riigilõivuna 76.69 eurot.
13.Maakohus on andnud hagejale hagi esitamisel menetlusabi riigilõivu tasumiseks. Kuna maakohus on ekslikult määranud hagi hinnaks 1595 eurot, siis on maakohus eksinud ka riigilõivu määramisel. Hageja oleks pidanud hagi esitamisel tasuma riigilõivuna 76.69 eurot. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille tasumisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse välja täies ulatuses.
Hageja oleks pidanud tasuma riigilõivuna hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel kokku 2x 76.69 eurot = 153.38 eurot, on aga tasunud üksnes apellatsioonkaebuse esitamisel ühe osamakse 25 eurot. Vastavalt hagi rahuldatud osale ja menetluskulude jaotusele tuleb kostjal tasuda ka riigilõivust 9 %, st 13.80 eurot ja nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista riigituludesse. Ülejäänud riigilõiv, st 139.58 eurot tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele tasuda hagejal. Kuna hageja on tasunud üksnes 25 eurot, siis tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse riigilõivuna 114.58 eurot.
14.Vastavalt tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maa- ja ringkonnakohtus ning jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 9 % menetluskulusid kostja ja 91 % menetluskulusid hageja kanda.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.