2-11-913/27 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik 11.01.2011 esitas Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi Harju Maakohtusse V N vastu põhivõla 23 839,75 eurot ja viivise 8 000 eurot saamiseks ning kahju 1 573,42 eurot hüvitamiseks. 14.11.2011 toimus täitemenetluses kostja suhtes kinnistu enampakkumine ja võõrandamine ning kostja avalduse alusel kanti saadud tulemist raha hageja arveldusarvele võla katteks, mistõttu on kostja tasunud võlgnevuse 23 647,30 eurot ja kostja võlgnes hagejale veel 192,45 eurot, viivise 8 000 eurot ja kahju 1 573,42 eurot. 20.09.2007 sõlmisid hageja ja Mixles OÜ kasutusrendilepingu nr 270920MI, mille alusel omandas hageja liisinguvõtja ülesandel ja huvides sõiduauto BMW X5 hinnaga 43 459,92 eurot ning andis sõiduki Mixles OÜ kasutusse, kes kohustus tasuma hagejale sõiduki kasutamise eest makseid vastavalt maksegraafikule. 20.09.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr KÄ270920MI-1 liisinguvõtja lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest vastutamiseks maksimumsummas 39 548,53 eurot. Kuna liisinguvõtja ega kostja ei tasunud hagejale lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, siis ütles hageja 26.10.2009 lepingu üles ennetähtaegselt ja nõudis liisinguvõtjalt sõiduki viivitamatut tagastamist. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga võlgnes kostja hagejale 23 839,75 eurot, s.o sõiduki jääkväärtus 19 903,97 eurot, maksegraafiku alusel tasumata kuumaksed 1 200,96 eurot ja tasumata kindlustusmaksed 2 734,84 eurot, millelt hageja palus välja mõista viivise 8 000 eurot. Kahju 1 573,42 eurot tekkis seetõttu, et hageja oli võlgnevuse sissenõudmiseks sunnitud pöörduma OÜ Incure Inkasso Agentuur poole. Liisinguvõtja rikkus kasutusrendilepingu üldtingimuste p 3.2. Liisinguvõtja tunnistas, et sõlmis rendilepingu kolmanda isikuga ilma liisinguandja nõusolekuta ja andis lepingu eseme kolmanda isiku valdusesse.

Hageja ei pidanud võimalikuks viivist vähenda. Kostja ei ole eelnevalt näidanud valmidust kompromissiks või nõude refinantseerimiseks. Hageja on juba niigi vähendanud viivised 29 108,33 eurolt 8 000 eurole. Kahju tekkimist tõendav dokument ei ole käsitletav õigusabikuluna, vaid sisaldab kohtuvälist menetlust ehk sõiduki otsimisteenust ja võimalusel sõiduki tagastamist. Tegemist on kuluga, mis oli hagejal tekkinud juba enne hagi esitamist. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata kahju nõude ja viiviste osas. Liisinguvõtja andis rendilepingu alusel sõiduauto kasutamise õiguse R G, asjaolust oli teadlik ka hageja ning aktsepteeris olukorda, kus kasutajaks ja maksete tegelikuks tasujaks oli R G. Tekkinud probleemidest ning tasumata liisingu- ja kindlustusmaksetest sai kostja Mixles OÜ juhatuse liikmena teada alles märtsis 2010. R G teatas, et auto on Saksamaal varastatud ning R G ei kavatse edaspidi liisingu- ja kindlustusmakseid tasuda. Tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja palus vähendada viiviseid selliselt, et maksmisele kuuluks põhinõudelt seaduses sätestatud viivisemäär ehk 9% kalendriaastas. Kostja ei nõustunud kahjunõudega, kuna sisuliselt oli tegemist ettemaksuga õigusabiteenuse eest, mis ei ole käsitletav hageja kahjuna. Kahju on tõendamata. Esimese astme kohtu otsus 18.06.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt välja põhivõla 192,45 eurot. Menetluskulud jättis kohus 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda. Puudus vaidlus selles, et liisinguvõtja ei täitnud oma lepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu oli hageja õigustatud lepingu ennetähtaegselt 26.10.2009 lõpetama. Asjaolu, et sõiduk anti kolmanda isiku kasutusse, kes kohustus tasuma tasud vastavalt maksegraafikule ning sõiduk väidetavalt varastati, ei anna alust jätta oma kohustused täitmata, mistõttu on leping üles öeldud õigustatult. Puudus vaidlus, et kohtutäitur müüs enampakkumisel kostjale kuuluva kinnistu, millest saadud 23 647,30 eurot tasuti hagejale võlgnevuse katteks, seega on kostja põhivõlgnevus 192,45 eurot. Kohtule ei esitatud tõendeid, et sõiduk on varastatud, samas puudub vaidlus, et sõidukit ei ole hagejale tagastatud, seega leidis kohus, et põhinõue on põhjendatud. Kohus leidis, tuginedes VÕS § 367 lg-le 4, § 115 lg-le 1, § 127 lg-le 1 ja 4 ning § 128 lg-le 3, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on kohustust rikkunud, hagejal on tekkinud kahju, mille suurus on kindlaks määratud ning kostja käitumises ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Eeltoodud eelduste tõendamiskoormis lasub hagejal. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, mida OÜ Incure Inkasso Agentuur on teinud kohtuväliselt, seega on tõendamata kahju tekkimine ja suurus. Tõendamata on, et kahju on põhjustatud kostja poolt ning et hageja on reaalselt kahju kandnud, s.t arve OÜ-le Incure Inkasso Agentuur tasunud. Eeltoodu tõttu jättis maakohus kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendamata. Hageja ei esitanud tõendeid, et ta on teavitanud kostjat lepingu lõpetamisest, mistõttu ei olnud kostjale teada kohustuste rikkumine ja kostja ei saanud arvestada viivisenõudega. Kostjat on teavitatud võlgnevusest alles 13.10.2010. Lisaks on

kostja menetluse kestel tasunud enamuse võlgnevusest, seega arvestades kohustust ja asjaolu, et kostja on vabatahtlikult enamuse võlgnevusest tasunud, tuleb viivisenõue jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata viivis 8 000 eurot ja millega jäeti menetluskuludest 10% hageja kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 192,45 eurot ja millega kohus mõistis kostjalt välja menetluskulud 90 % ulatuses hageja kasuks. Apellant leiab, et vaidlustatud osas on maakohtu otsus vastuoluline. Kohus tuvastas õigesti, et liisinguleping on ennetähtaegselt lõpetatud 26.10.2009, kusjuures hageja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et liisinguvõtja ainuke juhatuse liige on kostja ise, kes seega oli teadlik liisingulepingu lõppemisest alates 26.10.2009. Teisalt on kohus vastuolus eelnevaga leidnud, et hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et on kostjat teavitanud liisingulepingu lõpetamisest, mistõttu ei olnud kostjale teada liisingulepingu rikkumine. Kohus jättis viiviste nõude rahuldamata, põhjendades seda sellega, et hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks teavitanud kostjat lepingu lõpetamisest. Samas on kohus märkinud, et kostja sai võlgnevusest teada hiljemalt 13.10.2010, millal kostja alustas koheselt läbirääkimisi hagejaga. Hagi vastuse p 5 kohaselt sai kostja võlgnevusest teada 2010. a märtsis, millisel juhul kujuneks viiviste summaks 13.10.2010-14.11.2011 eest (viivitatud päevi 398) ikkagi kokku 28 464,66 eurot. Seega on kohtuotsus ka eelviidatud osas vastuoluline. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et on sisuliselt üldse jätnud põhjendamata, miks kohus leiab, et viiviste nõue on põhjendamata. Kohus on rikkunud ka TsMS §-st 5 tulenevat põhimõtet menetleda hagi poolte poolt esitatu alusel. Kostja on 31.03.2011 hagi vastuse p 8 kohaselt palunud kohtul vähendada viiviseid selliselt, et maksmisele kuuluks seaduses sätestatud viiviste määr, millisel juhul kujuneks viivise võlaks 3 571,19 eurot. Kohus on aga menetlusõiguse normi rikkudes jätnud viivise nõude kogu summas rahuldamata, vaatamata sellele, et kostja ei ole sellist taotlust esitanud. Arvestades asjaolusid, et kostja oli võlgnevusest teadlik juba alates 26.10.2009, kuid vaatamata sellele kostja kuni 14.11.2011 võlgnevust ei tasunud, hageja on viivise nõuet juba oluliselt vähendanud, viivise nõue on oluliselt väiksem kui põhivõlgnevus ja ei ole ebamõistlikult suur ning kostja ei ole esitanud tõendeid oma majandusliku seisundi kohta, tuleks viivise nõue kogu ulatuses rahuldada. Menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb edasikaevatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata teha edasikaevatud osas uus otsus. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse ainult osas, millega maakohus jättis rahuldamata viivise nõude ja jagas menetluskulud, siis ringkonnakohus käsitleb oma otsuses ainult eeltoodut. Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevate asjaolude osas:

5.Liisingulepingus leppisid hageja ja Mixles OÜ kokku, et kohaldamisele kuulub viivis 0,3% päevas. Hageja esitas maakohtule nõude, milles palus välja mõista põhivõla 23 839,75 eurot ja viivise 8 000 eurot ning kahju hüvitise 1 573,42 eurot. Menetluse käigus tasus kostja põhivõlast 23 647,30 eurot ja maakohus mõistis kostjalt välja tasumata osa põhivõlast 192,45 eurot. Nõude viivise saamiseks ja kahju hüvitamiseks jättis maakohus rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohus jättis kostjalt viivise välja mõistmata ebaõigesti. Hageja ütles liisingulepingu üles 26.10.2009 ja hagiavalduse kohaselt oli Mixles OÜ võlg pärast lepingu ülesütlemist hageja ees 23 839,75 eurot, millest sõiduki jääkväärtus oli 19 903,97 eurot, tasumata liisingulepingu järgsed maksed 1 200,96 eurot ja tasumata kindlustusmaksed 2 734,84 eurot. Kostja võlgnevuse suurusele vastuväiteid ei esitanud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja Mixles OÜ vahelise lepinguga on kokku lepitud viivise määraks 0,3% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta (lk 9). Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt 23 839,75 eurot alates 01.12.2009 kuni 11.01.2011, millisel perioodil on kostja viivtanud 405 päeva ja arvestuslik viivis oli 29 108,33 eurot, millest hageja esitas nõude 8 000 euro saamiseks. Viivise arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et liisingulepingu järgi oli hagejal õigus põhivõlgnikult Mixles OÜ-lt nõuda viivise tasumist, kuna Mixles OÜ ei ole tasunud hagejale liisingumakse võlgnevust, kindlustusmakseid ega sõiduki jääkväärtust. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ja lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Pooltevahelise käenduslepingu p 1 järgi võtab kostja enesele täies ulatuses vastutuse liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kliendi poolt, sealhulgas liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viivise ja lepptrahvide tasumise eest. Käendaja vastutuse maksimumsumma oli 618 800 krooni ehk 39 548,53 eurot. Käenduslepingu p 5.1 järgi on hageja kohustatud teavitama käendajat liisinguvõtja suhtes sissenõudmise alustamisest. Kostja vaidles nõudele vastu, väites, et hageja on jätnud täitmata oma kohustuse teavitada kostjat põhivõlgniku poolt kohustuse täitmata jätmisest. Maakohus nõustus kostjaga ja eeltoodud