lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-11-39376/24

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 21.01.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-11-39376/24
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Menetluskulude kindlaksmääramine
Kuulutamise aeg
21.01.2013
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2320
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Määruse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-39376

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) hagi Reprohver OÜ (pankrotis) vastu võlausaldajate üldkoosoleku otsuse osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ja nõude tähtaja ennistamiseks Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. novembri 2012 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Reprohver OÜ (pankrotis) määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Määruskaebuse esitaja (kostja) – Reprohver OÜ (pankrotis, rk: 11071782), pankrotihaldur Indrek Lepsoo, esindaja vandeadvokaat Madis Saar Vastustaja (hageja) – Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Kaidi Reiljan-Sihvart

esindajad

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu

27.novembri 2012 määrus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kui

kaebuse hind ületab 200 eurot.

ASJAOLUD

lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
1.Tartu Maakohus jättis 28.11.2011 otsusega Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) hagi Reprohver OÜ (pankrotis) vastu võlausaldajate üldkoosoleku otsuse osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ja nõude tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. 21.05.2012 otsusega jättis Tartu Ringkonnakohus Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28.11.2011 otsuse muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu määrusega 05.09.2012. Riigikohtu määrusega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kanda. Kostja esitas 03.10.2012 maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, paludes määrata kindlaks ja mõista Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) Reprohver OÜ (pankrotis) kasuks välja kostja menetluskulud summas 1616,17 eurot, s.o lepingulise esindaja kulud ilma käibemaksuta, kuna Reprohver OÜ (pankrotis) on käibemaksukohustuslane. Kostja kinnitas, et kõik lisatud advokaadibüroo Kaevando & Partnerid arvetelt nähtuvad lepingulise esindaja kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega. Kostja märkis, et kostja lepingulise esindaja kulud on VV 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ §-s 2 sätestatud piirmäärast ca 8 korda väiksemad.
2.Hageja vaidles vastu 31.10.2011 arvel nr 1110032 toodud lepingulise esindaja kuludele summas 674,67 eurot ja 03.10.2012 arvel nr 1210001 toodud lepingulise esindaja kuludele summas 49,50 eurot ning palus jätta kostja menetluskulud 724,17 euro ulatuses välja mõistmata. Hageja märkis, et kostja 25.10.2011 vastuse esitas kostja seadusejärgne esindaja pankrotihaldur Indrek Lepsoo, vandeadvokaat Madis Saar astus lepingulise esindajana menetlusse 09.11.2011. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses kantud menetluskulud hüvitamisele ei kuulu.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus määras 27. novembri 2012 määrusega Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) poolt Reprohver OÜ-le (pankrotis) tsiviilasjas nr 2-11-39376 hüvitatavate menetluskulude suuruseks 812,17 eurot ja mõistis Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) Reprohver OÜ (pankrotis) kasuks välja menetluskulud 812,17 eurot. Määruse kohaselt on TsMS § 138 lg 1; § 144 p 1 järgi menetluskulu lepingulise esindaja kulu. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. VV 04.09.2008 määruse nr 137 § 1 lg-st 2 tulenevalt on antud tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast. Kohtuasjas nr 3-2-1-154-09 nõustus Riigikohus sellega, et menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus alati analüüsima kõiki asjaolusid ning selle põhjal tuvastama, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Kohus ei saa eeldada, et kui menetluskulud jäävad allapoole

lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, siis on need menetluskulud alati põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulu 1565,67 eurot, lisaks on menetluskulude kindlaksmääramise kulu 49,50 eurot. Kostja on kulude kinnituseks esitanud järgmised arved: hagimaterjalidega tutvumine ja analüüs, taotluse koostamine hagile vastamise tähtaja pikendamiseks, nõupidamine kliendiga, kostja vastuse koostamine 674,67 eurot, 31.10.2011 arve; pankrotivõlgniku seisukoha koostamine, Tartu Maakohtu 28.11.2011 otsusega tutvumine, nõupidamine kliendiga 234,67 eurot, 30.11.2011 arve; apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 38,50 eurot, 31.12.2011 arve; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 463,83 eurot, 31.01.2012 arve; Tartu Ringkonnakohtu 21.05.2012 otsusega tutvumine ja analüüs 75,17 eurot, 31.05.2012 arve; kassatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 78,83 eurot, 30.06.2012 arve; menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse koostamine 49,50 eurot, 03.10.2012 arve. Kohus, arvestades tsiviilasja sisu, hageja nõude olemust ja kostja menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, samuti kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingute mahtu ja sisu, leidis, et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole põhjendatud. Kohus pidas kostja lepingulise esindaja kulu põhjendatuks ja vajalikuks 812,17 euro ulatuses. Asja materjalidest nähtub, et kostja lepinguline esindaja esitas vastuse hagile, seisukoha kohtuistungi pidamise kohta ja vastuse apellatsioonkaebusele. Asjas ühtegi kohtuistungit ei toimunud: asi lahendati maa- ja ringkonnakohus kirjalikus menetluses. Kohus nõustus hagejaga, et kostja esitatud 31.10.2011 arvet nr 111032 summas 674,67 eurot ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, kuna kostja lepinguline esindaja esitas kohtule dokumente esmakordselt 09.11.2011. Kohus tegi tsiviilasjas menetlusse võtmise määruse 13.09.2011, mis toimetati väljastusteate kohaselt kätte kostja pankrotihaldurile 16.09.2011, ka taotluse hagile vastamise tähtaja pikendamiseks on allkirjastanud pankrotihaldur I. Lepsoo. Toimikust nähtuvalt koostas kostja lepinguline esindaja 09.11.2011 vastuse hagiavaldusele ning selleks pidi ta kliendiga nõu pidama, kuid see tegevus on toodud 30.11.2011 arvel. Kohus jättis eeltoodu alusel 31.10.2011 arve täies ulatuses kõrvale. 03.10.2012 arve osas leidis kohus, et õigusabikulud seoses menetluskulude kindlaksmääramisega ei ole menetluskulu, mille kostja peaks TsMS § 174 lg 1 ja antud asjas tehtud kohtuotsuste kohaselt hagejale hüvitama. Kostja esindajal ei olnud vaja analüüsida kassatsioonkaebust, kuna toimikust ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud saada seisukohta kassatsioonkaebuse osas. Seega jättis kohus kõrvale 30.06.2012 arve summas 78,83 eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4.Reprohver OÜ (pankrotis) esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
27.novembri 2012 määruse tühistamist osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud taotletud ulatuses kindlaksmääramata ja hagejalt välja mõistmata, ning uue määruse tegemist, millega määrata kindlaks ja mõista Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) Reprohver OÜ (pankrotis) kasuks välja kostja menetluskulud summas 1616,17 eurot. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus kostja menetluskulude kindlaksmääramisel alusetult ja põhjendamatult arvestamata Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid arved nr 111032, 1210001 ja 1206043. Nõutud menetluskulud on tervikuna vajalikud ja põhjendatud ning puudub alus hagejalt välja mõistmisele kuuluvate menetluskulude vähendamiseks. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 175 lg 1; § 436 lg 1 (§ 463 lg 2 kaudu); § 442 lg 8 (§ 463 lg 2 kaudu) ja § 465 lg 2 p 8 nõudeid;

2) arve nr 1110032 kajastab kostja lepingulise esindaja kulusid seoses hagimaterjaliga tutvumise ja menetlustähtaja pikendamise taotluse ning kostja vastuse koostamisega 6 tunni 8 minuti ulatuses maksumusega 674,67 eurot (ilma käibemaksuta). TsMS § 217 lg 1 kohaselt on lepingulise esindaja kasutamine menetlusosalise õigus. Seejuures on menetlusosalisel õigus otsustada, milliste menetlustoimingute tegemisel ja millises ulatuses ta esindaja abi kasutab. Menetlusosaline võib õigusabina tellida ka üksnes menetlusdokumendi koostamise ja esitada selle kohtule ise oma allkirjaga. Ka sellisel juhul on menetlusdokumendi koostamisega kaasnenud kulu vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene, et lepingulise esindaja kuluks on üksnes sellise menetlusdokumendi koostamisega seotud kulu, mille on kohtule esitanud ja allkirjastanud lepinguline esindaja. Samuti ei tulene selline piirang kohtupraktikast. Kostja andis hagimaterjalid esindajale üle 03.10.2011. Pärast materjaliga tutvumist ilmnes vajadus esitada taotlus kostja vastuse koostamiseks määratud tähtaja pikendamiseks. Kostja ülesandel koostas esindaja taotluse projekti, mille allkirjastas pankrotihaldur. Kohus pikendas vastuse esitamise tähtaega kuni 26.10.2011. Kostja tellis vastuse koostamise esindajalt. Seoses vastuse koostamisega toimus 24.10.2011 nõupidamine kostja menetluspositsiooni arutamiseks, misjärel koostas esindaja 25.10.2011 vastuse projekti. Kostja esitas vastuse kohtule 26.10.2011. Kuivõrd kõik arve nr 111032 spetsifikatsioonis nimetatud menetlustoimingud on ka tegelikult teostatud, puudus kohtul alus jätta nende toimingute tegemisega kaasnenud lepingulise esindaja kulu arvestamata. Tähtsust ei oma asjaolu, et esindaja koostatud dokumendid on allkirjastatud ja kohtule esitatud pankrotihalduri poolt. Arusaamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt pidi esindaja 09.11.2011 menetlusdokumendi koostamiseks kliendiga nõu pidama, kuid see tegevus on kajastatud 30.11.2011 arvel. 30.11.2011 arvel märgitud nõupidamine toimus 30.11.2011, s.o pärast 09.11.2011 menetlusdokumendi esitamist. Tegemist oli nõupidamisega, kus käsitleti maakohtu 28.11.2011 otsust ja menetluslikku olukorda. Seega on kohus arve nr 111032 arvestamata jätmisega sisuliselt asunud seisukohale, et esindajal ei olnud 09.11.2011 menetlusdokumendi koostamiseks vaja kliendiga nõu pidada ega hagimaterjaliga tutvuda, kuna kõik vastavad ettevalmistavad toimingud on kajastatud kohtu poolt arvestamata jäetud arvel nr 111032; 3) arve nr 1210001 kajastab kostja lepingulise esindaja kulusid seoses menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse koostamisega 27 minuti ulatuses maksumusega 49,50 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamisega seotud lepingulise esindaja kulu on hüvitamisele kuuluv menetluskulu ka valitseva kohtupraktika kohaselt (nt Harju Maakohtu 03.11.2008 määrus tsiviilasjas nr 2-06-6060). TsMS § 138 lg 1, 2 ja § 144 p 1 kohaselt tuleb menetluskuludena käsitleda kõiki menetlusosalise poolt konkreetse tsiviilkohtumenetlusega seoses kantud lepingulise esindaja kulusid. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene, et pärast kohtuotsuse jõustumist menetlusosalise poolt seoses kohtumenetlusega kantud menetluskulud ei kuulu hüvitamisele; 4) arve nr 1206043 kajastab kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kassatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsiga 43 minuti ulatuses maksumusega 78,83 eurot (ilma käibemaksuta). Hagimenetluses määravad pooled ise menetluse käigu ja otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2; § 5 lg 1). Pooltel on võrdne õigus vastaspoole esitatut ümber lükata ja sellele vastu vaielda (TsMS § 5 lg 2; § 199 lg 1 p 4, 6). Kõnesolevaid menetlusõigusi kasutades on menetlusosalisel õigus tutvuda vastaspoole esitatud menetlusdokumentidega ja analüüsida nendele reageerimise vajadust sõltumata sellest, kas kohus on palunud vastaspoole esitatule vastata või mitte. Kooskõlas TsMS §-ga 337 edastas hagejat esindav vandeadvokaat kassatsioonkaebuse ka kostjat esindavale vandeadvokaadile. Kostja tutvus esindaja vahendusel kassatsioonkaebusega ja analüüsis, kas kaebuse esitamise asjaolud ja sisu võivad tekitada vajaduse reageerida kaebusele juba enne selle menetlusse võtmise otsustamist (nt kas

esineb asjaolusid, mis välistavad kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise ja millele tuleks Riigikohtu tähelepanu juhtida). Kui lepingulise esindaja kulude vajalikkus ja põhjendatus sõltuks vaid sellest, kas kohus on menetlusosaliselt nõudnud menetlustoimingu tegemist, siis oleksid menetlusosalise võimalused teostada TsMS § 4 lg-st 2; § 5 lg-st 2 ja § 199 lg 1 p-dest 4, 6 tulenevaid menetlusõigusi oluliselt piiratud. Määruse kohaselt oli kohtu hinnangul ebavajalik üksnes kassatsioonkaebuse analüüs. Seega ei ole kohus otsesõnu kahtluse alla seadnud kaebusega tutvumise vajadust ja põhjendatust. Seega oleks kohus pidanud hindama kassatsioonkaebusega tutvumisele kulunud aega ja arvel nr 1206043 näidatud lepingulise esindaja kulu vastavas ulatuses hagejalt välja mõistma.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

5.Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on arves nr 1110032 toodud lepingulise esindaja kulu väljamõistmine alusetu. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja vastavalt TsMS §-s 218 sätestatule. Arves nr 1110032 nimetatud toimingute tegemisel ei ole advokaat M. Saar kostjat menetluses esindanud, vaid vastavate kuludega seotud menetlustoimingute tegemisel esindas kostjat tema seaduslik esindaja, pankrotihaldur I. Lepsoo. Menetlusosalisel on õigus ise otsustada, kas ja millises ulatuses ta advokaadi abi kasutab, samas ei anna vastav õigus alust käsitleda menetluses n.ö mittenähtavat õigusnõustajat TsMS § 175 lg 1 tähenduses menetlusosalise esindajana ega õigust nõuda vastavate kulude vastaspoolelt väljamõistmist. Menetlusosalise lepinguline esindaja peab olema menetluses nähtav (osalema menetluses ja tegutsema esindatava nimel) TsMS § 217 lg 4-6 tähenduses. Vastavat seisukohta kinnitas ka Riigikohus otsuses nr 3-3-1-46-12 (p 33). Kostja esitatud menetlusdokumentidest ei ole võimalik tuvastada, et kostja lepinguline esindaja oleks menetlusosalist menetluses esindanud ja tegutsenud kostja nimel enne 09.11.2011. Seega ei ole advokaat M. Saart võimalik enne 09.11.2011 kostja esindajana käsitleda ega vastavaid kulusid hagejalt välja mõista; 2) on arves nr 121001 toodud lepingulise esindaja kulu väljamõistmine alusetu. Kohtu seisukohta kinnitab tsiviilkohtumenetluse seadustiku süstemaatiline tõlgendamine, sest menetluskulude väljamõistmine saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt hõlmata vaid kohtulahendi jõustumiseni kantud kulusid. Pärast kohtulahendi jõustumist (sh menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses kui hagimenetlusele järgnevas iseseisvas hagita menetluses) kannab kumbki pool tekkivad kulutused ise. Määruskaebuse viide vastupidisele „valitsevale kohtupraktikale“ on meelevaldne ja ebaõige. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kantud menetluskulud ei kuulu TsMS § 174 lg 1 järgi hüvitamisele; 3) on arves nr 1206043 toodud lepingulise esindaja kulu väljamõistmine alusetu. Kuna kostja ei olnud kohustatud kassatsioonile vastust koostama TsMS § 677 lg 2 p 2 kohaselt, siis ei saa lugeda põhjendatuks menetlusosalise poolt kulutuste kandmist kassatsioonkaebusele vastuse koostamise eesmärgil. Sellist seisukohta kinnitab Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-158-12 p 12, kus Riigikohus selgitas, et TsMS § 679 lg 2 võimaldab Riigikohtul otsustada kaebuse menetlusse võtmise ka ilma vastustajalt sellele vastust küsimata. Seega oli kostjal õigus lasta lepingulisel esindajal kassatsioonkaebust analüüsida, kuid vastavad kulud ei ole käsitletavad põhjendatud ja vajalike kuludena olukorras, kus kostja ei olnud kohustatud kassatsioonkaebusele vastama. Kassatsioonkaebusele vastuse koostamisele eelnev analüüs ning vastuse faktiline koostamine on olemuslikult samamahuline ja samadele eesmärkidele suunatud tegevus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohus on kohaldanud õigesti menetlusõiguse norme ning määranud põhjendatult Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) Reprohver OÜ (pankrotis) kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 812,17 eurot.
7.TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Käesolevas asjas on maakohus kostjale osutatud õigusabi ajakulu hinnanud ja kostja kasuks väljamõistetud esindaja kulude suurust põhjendanud. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, millest nähtuks, et maakohus ületas diskretsioonipiire. Seetõttu puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks. Põhjendatud ei ole määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus jättis alusetult arvestamata kostja esindaja arved nr 1110032, nr 1210001 ja nr 1206043. Arves nr 1110032 nimetatud toimingute tegemisel ei ole vandeadvokaat M. Saar kostjat kohtumenetluses esindanud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et nimetatud arves märgitud menetlustoimingud on teinud kostja seaduslik esindaja ning seadusliku esindaja poolt tehtud kulud ei ole hüvitatavad TsMS § 175 lg 1 järgi. Isegi kui lähtuda määruskaebuses esitatud väitest, et kostja seaduslik esindaja kasutas lepingulise esindaja abi arves nr 1110032 nimetatud toimingute tegemisel, ei saa neid kulusid käsitleda lepingulise esindaja kuludena. Vastustaja viide Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-46-12 p-s 33 märgitud seisukohale on asjakohane. Õige on maakohtu seisukoht, et arves nr 1210001 nimetatud toiming, s.o menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse koostamine, ei ole menetluskulu, mida peaks hageja TsMS § 174 lg 1 järgi kostjale hüvitama. TsMS § 174 lg-st 1 tuleneb, et menetluskulude rahaline kindlaksmääramine hõlmab kuni kohtulahendi jõustumiseni kantud kulusid. Määruskaebuse esitaja vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Arve nr 1206043 käsitleb kulusid seoses kassatsioonkaebuse tutvumise ja analüüsiga. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole Riigikohus küsinud kostjalt seisukohta hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kostja esindaja võis hageja kassatsioonkaebusega tutvuda ja seda analüüsida, kuid sellega seotud kulud ei ole käsitletavad põhjendad ja vajalike kuludena TsMS § 175 lg 1 tähenduses.
8.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulusid ei hüvitata TsMS § 178 lg 3 järgi.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.