Swedbank AS hagi Ene Nõlvak-Donohoe vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
919,65 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. septembri 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Swedbank AS (RK: 10060701); volitatud esindaja Külli Reinfeld Vastustaja (kostja): Ene Nõlvak-Donohoe (IK: XXX); esindaja advokaat Eero Tonka
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 7. septembri 2012 otsus tühistada osaliselt, st 722.46 euro väljamõistmata jätmise, menetluskulude jaotuse ja AS-lt Swedbank väljamõistetud menetluskulude osas ning muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Teha asjas uus otsus, millega AS Swedbank hagi rahuldada osaliselt; välja mõista Ene NõlvakDonohoe ́lt 722.46 (seitsesada kakskümmend kaks eurot ja 46 senti) eurot AS Swedbank kasuks; jätta menetluskuludest 71% Ene Nõlvak-Donohoe kanda ja 29 % AS Swedbank kanda; välja mõista Ene Nõlvak-Donohoe ́lt AS Swedbank kasuks menetluskuluna 345,12 eurot;
TsMS § 177 lg 2 alusel välja mõista Ene NõlvakDonohoe ́lt AS Swedbank kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest alates kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 3.1 AS Swedbank hagi rahuldada osaliselt. 3.2 Välja mõista Ene Nõlvak-Donohoe ́lt 722.46 (seitsesada kakskümmend kaks eurot ja 46 senti) eurot AS Swedbank kasuks. 3.3 Jätta menetluskuludest maakohtus 71% Ene Nõlvak-Donohoe kanda ja 29 % AS Swedbank kanda. 3.4 Välja mõista Ene Nõlvak-Donohoe ́lt AS Swedbank kasuks menetluskuluna 345,12 (kolmsada nelikümmend viis eurot ja 12 senti)eurot ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest alates kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus
Menenetluskulud ringkonnakohtus jätta 71% ulatuses Ene Nõlvak-Donohoe kanda ja 29% ulatuses AS Swedbank kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Swedbank (hageja) ja Ene Nõlvak-Donohoe (kostja)
11.detsembril 2009 vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu (Leping 1), mille alusel andis hageja kostja kasutusse krediitkaardi krediidilimiidiga 4500 kr, intressimääraks oli 18%. Kostja tegi arvelduskrediidiga tehinguid 285,37 euro väärtuses, kuid intressi ei tasunud. Hageja saatis kostjale 8. juunil 2011 teatise lepingute ülesütlemise kohta ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud ning hageja ütles lepingu ühepoolselt 27. juunil 2011 üles. Lepingu p-i 6.4 alusel arvestas hageja ka viivist kasutatud krediidilimiidi summalt. 16. detsembri 2011 seisuga moodustab kostja lepingust 1 tulenev
võlgnevus hageja ees 314,06 eurot, millest põhiosa võlg on 285,37 eurot, intress 11,67 eurot, kaardikasko 5,08 eurot ja viivis 11,94 eurot.
25.augustil 2010 sõlmisid hageja ja kostja vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu (Leping 2), mille alusel andis hageja kostja kasutusse krediitkaardi limiidiga 10 000 kr. Kostja tegi arvelduskrediidiga tehinguid 285,37 euro väärtuses, kuid jättis kasutatud krediidilimiidilt intressi tasumata. Hageja saatis kostjale 8. juunil 2011 teatise lepingute ülesütlemise kohta ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud ning hageja ütles lepingu üles 27. juunil 2011. 16. detsembri 2011 seisuga moodustab kostja lepingust 2 tulenev võlgnevus hageja ees 705,71 eurot, millest põhiosa võlg on 634,28 eurot, intress 34,60 eurot, kaardikasko 11,21 eurot ja viivis 37,56 eurot. Seoses lepingutega 1 ja 2 sõlmiti ka krediitkaardi kindlustusleping. Kostja kohustus tagama maksepäeval kindlustusmakse ulatuses vaba raha olemasolu arvelduskontol, mida hagejal oli õigus maksepäeval kindlustusmakse ulatuses debiteerida. Kuna hagejal ei õnnestunud kostja kontot debiteerida, tasus hageja kuni lepingu lõppemiseni ise kindlustusmakseid, mistõttu on hagejal õigus nõuda kindlustusmaksete hüvitamist kostjalt. Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista Lepingu 1 ja Lepingu 2 alusel tekkinud võlgnevuse kokku 1019,77 eurot, millest põhiosa on 919,65 eurot, intress 46,27 eurot, kaardikasko 16,29 eurot ja viivised 37,56 eurot. Hageja täiendava seisukoha kohaselt oli kostja 8. juunil 2011 saadetud teatise ajaks Lepingu 2 intressimaksetega võlgnevuses 4. aprilli 2011, 4. mai 2011 ja 4. juuni 2011 eest, seega kolme üksteisele järgneva kuu intressimaksega ja hagejal oli õigus leping üles öelda. Lisaks tulenes ülesütlemisõigus üldtingimuste p-st 11.4. Vastavalt üldtingimuste punktile 5.1.4 loetakse personaalsed teated, mis hageja on kostjale saatnud, kostja poolt kättesaaduks, kui teate väljastamisest hagejale teadaoleval kostja või tema nimel teadet vastu võtma õigustatud isiku kontaktaadressil või –numbril on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks selle sidevahendi teel. Hageja on saatnud ülesütlemise hoiatusega teatise kostjale
8.juunil 2011 aadressil XXX. Samalt aadressilt on kostja kätte saanud ka lepingu ülesütlemise teavituse. Nimetatud teatis on kostjale saadetud nii tähitud kirjaga kui tavakirjana. Tähitud kiri on hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumisel. Tavakiri jäeti aga kostja postkasti ning selle kättesaamise kohta hagejal andmed puuduvad. Seega on hageja saatnud kostjale lepingute ülesütlemise teatise tema tegelikul aadressil ning vastavalt lepingute juurde kuuluvatele üldtingimustele saab teatise lugeda kostjale kättetoimetatuks. Lisaks on hageja samasuguse teatise saatnud kostjale ka e-posti vahendusel aadressil, millise on kostja mõlemas lepingus kinnitanud oma kehtivaks kontaktaadressiks. Kostja on saanud mõistlikult lepingute ülesütlemise teatisega tutvuda ning avalduse saab lugeda kättetoimetatuks. Teatise sõnastusest nähtub, et kostjale on antud täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks või kokkulepete sõlmimiseks, toodud välja võlgnevuse suurused ning antud teada, et kui eeltoodud võimalusi ei realiseerita, loetakse lepingud ülesöelduks. Esitatud on ka kõik vajalikud rekvisiidid nii võlgnevuse tasumiseks kui ühenduse võtmiseks. Kuivõrd kostja ühtegi võimalust ei kasutanud, luges hageja lepingud ülesöelduks.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning hagejalt menetluskuluna välja mõista 1621,50 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud ta hageja 8. juuni 2011 lepingute ülesütlemise teadet enne hagiavalduse saamist kätte saanud ja hageja ei saa sellele kostjaga tarbijakrediidilepingute ülesütlemisel tugineda. Samuti ei olnud teate väidetava esitamise ajaks täidetud VÕS §-s 416 sätestatud tingimused, kuna hageja ei olnud 8. juuni 2011 seisuga kummagi lepingu puhul võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. Enne krediitkaardi kasutamise lepingute ülesütlemist ei olnud hageja informeerinud kostjat lepingute alusel tekkinud osamaksete viivitusest, ei olnud andnud kostjale seaduses ettenähtud
tähtaega summade tasumiseks ega olnud esitanud kostjale ka lepingute ülesütlemisavaldusi, siis on hageja kostjaga lepingud üles öelnud õigusvastaselt ning hageja poolt kostjaga lepingute ülesütlemine ei kehti. Samuti pole hageja välja toonud ülesütlemise õiguslikku alust ega esitanud kummagi lepingu puhul arvestust, millised on need kostja poolt hagejale tasumata osamaksed. Võlgnevuse kujunemise arvestusest nähtuvalt oli lepingust 1 tulenev tagastamata krediidisumma veel 1. mai 2011 seisuga 0 eurot ning tagastamata krediidisumma võlg tekkis alles 27. juunil 2011. Lepingust 1 tulenev kostja võlgnevus seisnes 8. juuni 2009 seisuga üksnes kahes tasumata intressimakses, kokku summas 8,31 eurot. Hageja on väitnud, et ta on saatnud kostjale lepingute ülesütlemise teatise ning et see teatis on ka kostja poolt kätte saadud. Hageja poolt esitatud e-kirja väljavõttest ei nähtu, et selline e-kiri oleks kostja poolt kätte saadud. Lepingute ülesütlemise teatise e-kirjaga kostjale saatmine ja selle kostjani jõudmine on tõendamata. Täitmata on Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-123-07 p-dest 12 ja 14 tulenevad kriteeriumid. Samuti pole tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-09 p-st 11 tõendatud teatise saatmine posti teel. Hageja ei ole tõendanud 8. juunil 2011 lepingute ülesütlemise teatise posti teel kostjale saatmist ega kostja mõistlikku võimalust teatisega tutvumiseks. Teatis ei vasta ka sisult VÕS § 416 nõuetele. Teatisega antav VÕS § 416 lg-st 1 tulenev tähtaeg ei saanud lõppeda varem kui 27. juunil 2011. Teates on märgitud kostjale antava tähtaja viimaseks päevaks juba 23. juuni 2011. Teatest ei ole aru saada, kas hageja kavatseb teha kostjaga sõlmitud lepingute lõpetamiseks veel mingeid tahteavaldusi või ongi teatis mõeldud ülesütlemisavaldusena. Sõnakasutus „kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud“ viitab siiski sellele, et teatises ei ole väljendatud hageja lõplik tahe, vaid üksnes kavatsus. Lisaks ei ole teatisest aru saada, millist konkreetset lepingut on silmas peetud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 7. septembril 2012 otsusega, mida täiendati kirjeldava ja põhjendava osaga
28.septembril 2012, jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks menetluskuluna välja 630 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust krediidilepingute sõlmimise ning kostja poolt krediidi kasutamise üle. Samuti puudub asjas vaidlus selle üle, et kostja ei ole tagasi maksnud kasutatud krediidisummat ning on krediidi kasutamise eest jätnud tasumata ka kokkulepitud intressi. Vaidlusi on tekitanud see, kas hagejal oli õigus kostjaga sõlmitud lepingud üles öelda või mitte. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja ütles ühe krediidilepingu üles seetõttu, et kostja jättis tasumata kolmele üksteisele järgneval kuul intressimaksed. Teise krediidilepingu ütles hageja üles kostja käitumise tõttu üldtingimuste p-de 11.4 ja 9.2.4 alusel. Hageja esitatud võlgnevuse arvestustest nähtub, et lepingust 1 tulenev tagastamata krediidisumma oli 1. mai 2011 seisuga 0 eurot ning tagastamata krediidisumma võlg tekkis alles 27. juunil 2011. Lepingu ülesütlemise hoiatuse teatise koostamise ajaks oli kostja võlgnevus 8,31 eurot (5. mai 2011 intressimakse 3,97 eurot + 5. juuni 2011 intressimakse 4,34 eurot). Seega ei olnud 11. detsembril 2009 sõlmitud lepingu puhul 8. juuni 2009 seisuga VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud kohustuslikud materiaalsed eeldused
täidetud ning hagejal puudus alus kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse esitamiseks ja lepingu ülesütlemiseks. Lepingu 2 alusel tekkis kostjal põhiosavõlgnevus 634,28 eurot samuti alles 27. juunil 2011; intressivõlgnevus oli 8. juuni 2011 seisuga 26,60 eurot (4. aprilli 2011 intressimakse 8,01 eurot + 4. mai 2011 intressimakse 8,71 eurot + 4. juuni 2011 intressimakse 9,88 eurot). Seega oli kostja kolme üksteisele järgneva kuu intressimaksega viivituses ning hagejal oli õigus leping üles öelda VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut arvestades. Hageja väidab, et ta on kostjale edastanud ülesütlemisavalduse nii tavaposti, tähitud kirja kui e-postiga. Hageja on ise selgitanud, et tavapostiga saadetud teate osas puudub hagejal informatsioon, kas ning kuna see on jõudnud kostjani. Seega on tõendamata see, et kostja on tavapostiga saadetud ülesütlemisavalduse kätte saanud. Tähitud kirja ei ole kostjale õnnestunud kätte toimetada. Seega ei olnud kostjal võimalik teada saada teate sisu (viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-8-09 p 11). Hageja tüüptingimuste punkti 5.1.4 kohaselt loetakse personaalsed teated, mis hageja on kostjale saatnud, kostja poolt kättesaaduks, kui teate väljastamisest hagejale teadaoleval kostja või tema nimel teadet vastu võtma õigustatud isiku kontaktaadressil või –numbril on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks selle sidevahendi teel. Hageja on hagiavalduses nimetatud punktile ka tuginenud ning märkinud, et punkti sisust tulenevalt saab ülesütlemisteate kostjale kättetoimetatuks lugeda. Kohus nõustus hagejaga, et kostja on e-postiga saadetud tahteavalduse kätte saanud. Kostja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-123-07 on iseenesest õige ja reeglina ei saa e-kirja saajani jõudmist saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani, kuid kostja on nõustunud hageja tüüptingimuse punktiga 5.1.4, mis VÕS § 42 lg 3 p 35 kohaselt ei saa olla käesoleval juhul tühine. Hageja esitatud e-kirja saatmist tõendavast dokumendist nähtub, et hageja on kostjale saatnud teate lepingu ülesütlemise kohta 8. juunil 2011 kell 12:06. Pooled ei ole sisustanud tüüptingimuste punktis 5.1.4 märgitud ajavahemikku, mis peaks olema möödunud teate saatmisest, et lugeda teade kättesaaduks. Kohtu hinnangul tuli käesoleval juhul arvestada seda, et teade saadeti kostja töökohaga seotud e-posti aadressile. Seega tuleks tüüptingimuste punktis 5.1.4 nimetatud ajavahemikuna käesoleval juhul lugeda ühte tööpäeva ja seega oleks saanud teate lugeda kättesaaduks 9. juunil 2011, kuna kostja ei ole avaldanud, et ta ei kasutanud oma tööalast e-posti aadressi. Kohus nõustus kostjaga, et VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud 14-päevane tähtaeg kohustuste täitmiseks ei saanud TsÜS § 135 kohaselt saabuda varem kui 27. juunil 2012. Seega pidi 27. juuni 2011 olema veel päev, kui vastavalt seadusele oli kostjal võimalus puudujäävad summad tasuda ja hagejal oli keelatud laenulepingut lõpetada. VÕS § 421 kohaselt on VÕS-i
22.peatüki teises jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Kuna hageja ei ole andnud kostjale VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud vähemalt kahenädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks, tuleb hageja poolt esitatud ülesütlemisavaldus lugeda tühiseks. Lepingu tüüptingimuste p 11.4 võib olla tühine, kuid kuna kohus loeb 27. juuni 2011 ülesütlemise avalduse tühiseks, ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida nimetatud tüüptingimust sisuliselt.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank AS esitas Tartu Maakohtu 7. septembril 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses ja apellandi täiendavates seisukohtades esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on apellandi üldtingimuste p-s 5.1.4 sätestatud, et e-posti teel või mobiiltelefoni tekstisõnumi vahendusel edastatud teade loetakse kättesaaduks selle edastamise päeval. Kuna e-posti teel
saadeti ülesütlemisteatis vastustajale 8. juunil 2011, siis vastavalt üldtingimuste punktile 5.1.4 tuleb see lugeda kättetoimetatuks 8. juunil 2011. Seega lõppes VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud 14 päevane tähtaeg kohustuste täitmiseks 22. juunil 2011; 2) ei ole ülesütlemine tühine isegi siis, kui ülesütlemisavaldus lugeda kättetoimetatuks 9. juunil 2011. Kõik materiaalsed ning formaalsed eeldused lepingute ülesütlemiseks olid täidetud. Ainuüksi ülesütlemise kuupäeva (võimalik) ebaõige arvutamine ei muuda ülesütlemise avaldust tühiseks. Kohus oleks pidanud lihtsalt tuvastama ülesütlemise õige kuupäeva. Vastustaja ei ole võlgnevust tasunud käesoleva ajani ning järelikult aktsepteerib ta ka ise lepingu ülesütlemist; 3) oli ülesütlemisavaldus vastustajale kätte toimetatud ka lihtkirja teel. Kuivõrd vastustaja elab reaalselt aadressil XXX, kuhu apellant lepingu ülesütlemisteatise ka lihtkirjana edastas, siis on selge, et tegelikkuses on vastustaja lepingu ülesütlemisteatise kätte saanud (üldiselt teadaolevalt jäetakse lihtkiri adressaadi postkasti). Seega tuleb vastavalt TsÜS § 69 lg-le 2 lepingute ülesütlemisteatis lugeda vastustajale kättetoimetatuks ka lihtkirja teel. Ka tsiviilasjas nr 2-1150539 (vastustaja hagi apellandi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks – vaidlus lepingu nr 07-062758-EV ülesütlemise osas) asus Tartu Maakohus seisukohale, et ülesütlemisavaldus on vastustajale kätte toimetatud kooskõlas lepinguga ning tuleb lugeda vastustaja poolt kättesaaduks ja seega kehtivaks; 4) märkis maakohus tsiviilasjas nr 2-11-50539, et 12. augusti 2010 laenulepingus on vastustajaga kaaslaenusaajaks tema abikaasa Sean Thomas Donohoe. S. T. Donohoe on 11. juuli 2011 kaebuses Tarbijakaebuste komisjonile märkinud, et ta sai lepingu ülesütlemise teatise kätte
22.juunil 2011, kuid et vastustaja ei ole apellandilt ühtegi teadet saanud. Kohus märkis, et ühe solidaarvõlgniku tehtud toimingud loovad tagajärgi ka teise solidaarvõlgniku suhtes; 5) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et panga üldtingimuste punkt 9.2.6 võiks olla antud juhul tühine. Krediitkaardi kasutamise leping öeldi üles eluasemelaenu lepingu ja ka teise krediitkaardi kasutamise lepingu rikkumise tõttu. Olukorras, kus isik ei suuda endale võetud kohustusi täita, ei ole lepingu ülesütlemine tema huve ebaõiglaselt kahjustav; 6) ei ole pooltel õnnestunud vaidlust lahendada kokkuleppeliselt, kuna vastustaja ning tema abikaasa on otsustanud jätta täitmata kõik neil lasuvad kohustused. Kohtumenetluste kestel on vastustaja võõrandanud talle kuulunud kinnisvara, kuid ei ole saadud raha kasutanud võlgnevuste tasumiseks; 7) peab vastustaja TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama oma väidet, et ta pole apellandi poolt
8.juunil 2011 saadetud e-kirja kätte saanud. On väheusutav, et vastustaja pole teatiseid kätte saanud, kuna need edastati tema enda poolt esitatud kontaktandmetel. Samuti ei ole apellandi tüüptingimuste p 5.1.4 tühine. Kuna vastustaja on ise oma kontaktandmed apellandile edastanud, ei saa nende andmete kasutamine olla apellandile üllatuslik. Viidatud üldtingimuste p 5.1.4 kehtis juba alates 22. maist 2010 ja on kättesaadav apellandi koduleheküljel.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant vastavalt Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-123-07 (p 12-14) ja nr 3-2-1-151-11 (p 12-13) toodule tõendanud lepingute ülesütlemise teate e-kirjaga vastustajani jõudmist. Seega ei ole apellant oma tahteavaldust vastustajale e-kirja teel teatavaks teinud; 2) sõlmiti vaidlusalused lepingud apellandi ja vastustaja vahel aastatel 2009 ja 2010, s.o enne Swedbank AS-i poolt 1. jaanuari 2011 üldtingimuste kehtestamist. Samuti on üldtingimuste p 5.1.4. ebamõistlikult tarbijat kahjustav ja seega tühine; 3) ei ole vastustajat lihtkirja teel teavitatud. Väite kinnituseks on apellant lisanud apellatsioonkaebusele väljatrüki apellandi dokumendiregistrist. Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 ning § 652 lg-tele 3 ja 4 palub vastustaja jätta apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud uued tõendid tähelepanuta. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-123-07 (p 12) ja TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab kättetoimetamise riski saatja. Vaidluse korral tuleb hagejal kui tahteavalduse saatjal
lisaks saatmisele tõendada ka seda, et kiri on jõudnud kostjani ja tal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Apellant ei ole tõendanud lihtkirja teel saadetud teate vastustajani jõudmist; 4) kui apellant oleks postitanud lihtkirja dokumendiregistri väljavõttel märgitud 9. juunil 2011, ei oleks saanud see vastustajani jõuda varem kui 10. juunil 2011. Siis alanuks VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud 2-nädalane tähtaeg 11. juunil 2011 ja lõppenuks 27. juunil 2011; 5) on maakohus põhjendatult leidnud, et vähemalt 11. detsembri 2009 lepingu osas ei olnud ka materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemise hoiatuse esitamiseks 8. juuni 2011 seisuga täidetud ning lisaks formaalsete nõuete rikkumisele on apellandi poolt laenulepingute erakorraline ülesütlemine tühine ka materiaalsete eelduste täitmata jätmise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel rikkunud menetlusõigusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust, mistõttu maakohtu otsus tuleb tühistada ja apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus saab asjas teha ise uue otsuse, millega hagi osaliselt rahuldab ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks Lepingu 1 alusel intressi ja kaardikaskona kokku 16.75 eurot ja Lepingu 2 alusel 705.71 eurot. Ringkonnakohus muudab vastavalt ka menetluskulude jaotist ja maakohtus menetluskuluna väljamõistetavat summat. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et apellatsioonkaebusega on vaidlustatud käesolevas asjas tehtud 28. septembri 2012 otsus. Tegemist on samas asjas maakohtu poolt 7. septembril 2012 tehtud otsuse täiendamisega TsMS § 448 lg 41 alusel. Täiendava ja täiendatava otsuse tähenduse ja vahekorra sätestab TsMS § 448 lg 5. Viidatud sätte järgi on täiendav otsus täiendatava otsuse osa. Täiendavat otsust võib vaidlustada nagu muud otsust. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust. Eeltoodust järeldub, et täiendav otsus ja täiendatav otsus on käsitatavad ühtse tervikuna. Praeguses asjas vaidlustas hageja täiendava otsuse, mis on täiendatava otsuse osa. Seega saab eeldada, et hageja on vaidlustanud ka täiendatava otsuse, st 7. septembri 2012 otsuse. Põhjendusteta ja põhjendustega otsus on sisuliselt sama otsus ja kaebemenetlus ei saa neid lahutada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-11 p 13). Seega tuleb vaidlustatud otsuseks lugeda Tartu Maakohtu 7. septembri 2012 otsus.
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et Lepingu 1 puhul ei olnud täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused. Maakohus leidis, et Lepingu 2 ülesütlemise õigus hagejal oli, kuna kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva kuu intressimaksega. 8. juuni 2011 ülesütlemise teate kostjale kätte toimetamine on tõendatud, teade toimetati kostjale kätte e-kirjaga, selle teate saab lugeda kostjale kättetoimetatuks 9. juunil 2011. Tähitud kirjaga ja tavapostiga saadetud teatist ei ole kostjale kätte toimetatud. Kohustuse täitmise 14-päevane tähtaeg ei saanud TsÜS § 135 kohaselt saabuda varem kui 27. juunil 2012 ja kuna hageja ei andnud kostjale täiendavat kahenädalast tähtaega võlgnevuse tasumiseks, siis tuleb ülesütlemisavaldus lugeda tühiseks.
8.Hageja on seisukohal, et ta on krediidilepingu erakorraliselt üles öelnud seetõttu, et kostja jättis Lepingu 1 järgi tasumata kahe järjestikuse kuu intressimaksed. Lepingu 2 ülesütlemine on põhjendatud ka lepingu punkt 13.4, 11.4 ning lepingu üldtingimuste puntide 9.2.6 alusel ja 9.2.4 alusel seetõttu, et kostja jättis täitmata muust panga (hageja) grupiga sõlmitud lepingust tulenevad kohustused. Lisaks Lepingule 2 on kostja jätnud täitmata ka laenulepingu nr 07062758-EV, mis nähtub samuti 8. juuni 2011 ülesütlemise teatest. Lepingu 2 ütles hageja üles seetõttu, et kostja jättis tasumata kolme järjestikuse kuu intressimaksed (lk 61-62). Vastustaja väidab, et tema ei ole enne hagi esitamist ülesütlemisteadet kätte saanud.
9.VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 416 lg 1 (kuni 1. juulini 2011 kehtinud redaktsioon) kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks.
10.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha selles, kas ja millisel viisil on 8. juuni 2011 ülesütlemisteade kostjale kätte toimetatud. Hageja on avaldanud, et saatis ülesütlemise teate nii tavaposti kui tähitud postiga aadressile XXX ning e-kirjaga hageja e-postiaadressile teade tuleb lugeda kostjale kättetoimetatuks TsÜS § 69 lg 2 ja 3 järgi. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus esmalt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 reguleerib lepinguga seotud tahteavaldust ning selle kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda; kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nähtuvalt asja materjalidest on kostja saatnud hagejale 08.06.2011 e-kirjaga lepingu ülesütlemise teate (tl 68-69), tähitud kirjana saadetud lepingu ülesütlemise teade on tagastatud saatjale 27.06.2011 (tl 23) ja lihtkirjana on kostja saatnud hagejale lepingu ülesütlemise teate 09.06.2011 (apellatsioonkaebuse lisa). Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt maakohtule esitatud e-kirja väljavõte lepingu ülesütlemise kohta ei tõenda seda, et vastav ülesütlemise teade on jõudnud apellandini. Usaldusväärseks tõendiks antud juhul võiks olla nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Siinkohal on asjakohane apellandi viide Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-123-07 punktis 12 väljendatud seisukohale, mille kohaselt „E-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Kolleegiumi arvates on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“ Kuna käesolevas asjas apellant ei ole tõendanud lepingu ülesütlemise teate e-kirjaga vastustajani jõudmist, siis ei ole apellant oma tahteavaldust vastustajale e-kirja teel teatavaks teinud.
11.Maakohus on leidnud, et asjas kuulub kohaldamisele hageja tüüptingimuste (üldtingimuste) p 5.1.4, mille kohaselt loetakse personaalsed teated, mis hageja on kostjale saatnud, kostja poolt kättesaaduks, kui teate väljastamisest hagejale teadaoleval kostja või tema nimel teadet vastu võtma õigustatud isiku kontaktaadressil või numbril on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks selle sidevahendi teel, mis VÕS § 42 lg 3 p 35 kohaselt ei saa olla käesoleval juhul tühine.
Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja üldtingimustele tuginedes märkinud, millistele ja mis ajast kehtivatele üldtingimustele ta tugineb. Hageja on asjas esitanud üldtingimused, mis kehtivad alates 1. jaanuarist 2011 (lk 64-67). Hageja väidab oma 8. jaanuari 2013 seisukohas ringkonnakohtule, et sama üldtingimus kehtis juba alates 22. maist 2010 ja on kõigile avalikult kättesaadav aadressil www.swedbank.ee
12.Mõlema lepingu p-i 13.4 kohaselt kehtivad lepingule Panga üldtingimused. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuna vaidlustatud lepingud on sõlmitud aastatel 2009 ja 2010, siis ei saa nimetatud lepingutele kohaldada apellandi poolt 1. jaanuarist 2011 kehtestatud üldtingimusi. Lepingute sõlmimise ajal kehtinud üldtingimusi ei ole kohtutele asjas tõendina esitatud. Ringkonnakohus märgib, et üldtingimuste osas kohalduvad lepingu tüüptingimuste sätted ja VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osad siis, kui tingimuste kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kõik apellandi väited, mis tuginevad lepingute suhtes üldtingimuste kohaldamisele, sh üldtingimuste p-ile 5.1.4 ja kõik poolte väited, mis puudutavad üldtingimuste kehtivust või võimalikku tühisust.
13.Vastustaja on saatnud apellandile 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teate ka tähitud kirjana ja lihtkirjana. Ringkonnakohus leiab, et arvestades Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-09 punktis 11 väljendatud seisukohta, ei saa antud juhul lugeda tähitud kirjana saadetud vastustaja tahteavaldust apellandi poolt kättesaaduks. Ka antud juhul on analoogiliselt viidatud Riigikohtu lahendis märgitud asjaoludele pandud vastustaja postkasti tähitud kirja saabumise teade. Kuna vastustaja tähitud kirjale postiasutusse järele ei läinud, siis tagastati see apellandile. Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et „tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei olnud laenusaaja praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud.“ Ringkonnakohus leiab, et lihtkirjana saadetud 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teate saab lugeda vastustaja poolt kättesaaduks. Lihtkiri on postitatud vastustaja elukoha aadressil XXX. Nimetatud aadress on märgitud laenulepingus vastustaja elukoha ja kontaktaadressina (tl 20). Kuna vastustaja ei ole teatanud apellandile, et tema kontaktaadress oleks pärast lepingu sõlmimist muutunud, siis oli apellant õigustatud saatma lepinguga seotud tahteavaldused vastustaja poolt nimetatud aadressil. Seega oli 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teade jõudnud vastustaja elukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Apellandi poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud lihtkirja väljastamise kinnituse (väljavõte dokumendi registrist) kohaselt on kiri posti pandud 9. juuni 2011. Postiseaduse § 37 lg 5 kohaselt vähemalt 90 protsenti lihtsaadetisena edastatavatest kirisaadetistest, mis on riigisisese postiteenuse osutamiseks universaalse postiteenuse osutajale üle antud kirjakasti või postkontori kaudu enne kirjakasti hiliseimat tühjendusaega, tuleb saajale kätte toimetada üleandmise päevale järgneval tööpäeval. Lähtudes postiseaduse § 37 lg-st 5 tuleb apellandi poolt teate kättesaamise ajaks lugeda 11. juuni 2011.
14.TsMS § 652 lg 4 kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama. Apellant on põhjendanud uue tõendina lihtkirja väljasaatmist kostjale tõendava dokumendi registri väljavõtte esitamist sellega, et tõend on vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kostja on algusest peale maakohtu menetluses, sh kohtuistungil väitnud, et tema ei ole teatist kätte saanud. Maakohtu kohtuistungi protokollist (lk 78) nähtub, et olukorras, kus kostja esitas nimetatud vastuväite ka kohtuistungil, ei ole maakohus selgitanud pooltele TsMS § 230 lg 1 järgset tõendamiskoormise jagunemist. TsMS § 230 lg 2 teise lause kohaselt on kohtul õigus teha menetlusosalistele ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid. Seejuures maakohus tuvastas, et hageja väide kostjale teatise lihtkirjaga edastamise kohta on tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tõend on jäänud kohtule õigeaegselt esitamata
maakohtu poolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu, tuleb koos apellatsioonkaebusega esitatud tõend vastu võtta.
15.Vastustaja väite kohaselt on 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teade tühine, kuivõrd teatises märgitud täiendav tähtaeg on mistahes arvestuse alusel lühem kui VÕS 416 lg-s 1 ettenähtud tähtaeg. 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teates märgitu kohaselt pidi vastustaja tasuma võlgnevuse hiljemalt 23. juunil 2011, s.o riigipühal. Vastavalt TsÜS § 136 lg-le 8 kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Seega tulenevalt TsÜS § 136 lg-st 8 oli vastustajal õigus tasuda võlgnevus kuni 27. juunini 2011. Kuigi teates lepingu ülesütlemise kohta oli märgitud tasumise tähtpäevaks 23. juuni 2011, pikenes tähtaeg seaduse kohaselt kuni 27. juunini 2011 ning kuna vastustajal oli aega võlgnevuse tasumiseks 16 päeva, siis ei olnud rikutud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tähtaega.
16.Isegi kui asuda seisukohale, et apellant 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teates rikkus võlgnevuse tasumiseks tähtaja andmisel VÕS § 416 lg-s 1 märgitud tähtaega, siis ei oleks selline asjaolu aluseks lepingu ülesütlemise teate tühisusele. Seadus näeb ette tühisuse tagajärje vaid VÕS § 416 lg 1 viimases lauses märgitud juhul, s.o ülesütlemisavaldus on tühine juhul, kui krediidiandja ei esita seda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on ülesütlemisavaldus tühine ja seetõttu ei kuulu hagi rahuldamisele, ei ole õige.
17.8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teade sisaldab endas muuhulgas Lepingute 1 ja 2 ülesütlemise avaldust ning alusetu on vastustaja väide, et lisaks 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatele oli vajalik veel vastustaja poolt ülesütlemisavalduse esitamine. Nähtuvalt 8. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatest on apellant teatanud vastustajale, milliste lepingute ja milliste summade osas on vastustaja makseviivituses ning andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Viidatud teates sisaldub ka apellandi ülesütlemisavaldus, mille kohaselt „Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks Teiega sõlmitud lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud intresside ja viivistega vastavalt lepingu tingimustele.“ Ringkonnakohus leiab, et 8. juuni 2011 teatest nähtub vastustaja tahe öelda Lepingud 1 ja 2 ennetähtaegselt üles ning vastustaja ei pidanud teistkordselt esitama apellandile ülesütlemisavaldust (Riigikohtu 29. märtsi 2010 otsuse nr 3-2-1-5-10 punkt 11).
18.Leping 2 osas on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja on olnud selle lepingu järgi enne 8. juuni 2011 ülesütlemise teatist võlgnevuses kolme järjestikuse intressi maksega. Seega on Leping 2 osas VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused täidetud ja saab asuda seisukohale, et Leping 2 on lõppenud ennetähtaegselt 28. juunist 2011 seoses lepingu ülesütlemisega. Kuna Leping 2 on lõppenud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 100 lg 1 p 1, § 196 lg 4 ja § 189 lg 1 alusel välja mõista 705,71 eurot, millest põhiosa võlg on 634,28 eurot, intress 34,60 eurot, kaardikasko 11,21 eurot ja viivis 37,56 eurot. Võlgnevuse arvestus nähtub hagiavalduse lisadest 9 ja 10 (lk 37-38). Vastustaja ei ole esitanud asjas tõendeid, et on võlgnevuse tasunud.
19.Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et Lepingu 1 osas ei ole lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikud tingimused täidetud. Apellant on ise tunnistanud, et enne 8. juuni 2011 teatise edastamist vastustajale oli vastustaja viivituses üksnes kahe tasumisele kuulunud intressimaksega (lk 62). Vastavalt käesoleva otsuse punktile 12 ringkonnakohus ei saa käesolevas asjas üldtingimustele tugineda ega nende kehtivust hinnata. Leping 1 on vastavalt punktile 11.1 sõlmitud tähtajatuna, see ei ole lõppenud ja kehtib. Kuna hagi on Lepingu 1 alusel esitatud ka sissenõutavaks muutunud kahe intressimakse (kuulusid tasumisele 5. mail ja 5. juunil 2011) ja kaardikasko osas ja selles osas ei ole kostja
tõendanud oma kohustuste täitmist, siis tuleb selles osas hagi VÕS § 100 lg 1 p 1 alusel rahuldada. Kaardikasko osas on nõue põhjendatud Krediitkaardikindlustuse poliisiga nr KK0000116245, millega on kokku lepitud kindlustusmakse määr 0,6 % ja mille p 1 kohaselt tasutakse kindlustusmakse igakuiselt krediitkaardilepinguga nimetatud maksepäeval eelneva kalendrikuu eest, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Lepingu 1 alusel kuulub hagi rahuldamisele
16.75 euro nõudes.
20.Maakohus on põhjendatult menetlenud asja TsMS § 405 alusel lihtmenetluses. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Maakohus on otsusega jätnud kõik menetluskulud hageja kanda ja välja mõistnud hagejalt menetluskuluna 630 eurot kostja kasuks. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajadusel korral vastavat menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hagi ca 71 % ulatuses, siis tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust ja jätta menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 71% kostja ja 29% hageja kanda. Hageja on esitanud menetluskulude osas nõude riigilõivu 191.73 tasumiseks. Apellatsioonkaebuselt on hageja apellandina tasunud riigilõivu 175 eurot. Kostja on esitanud maakohtus menetluskulude taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks 1621.50 eurot, millest maakohus on lugenud arvestades menetluse kestust ja keerukust ning Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, põhjendatud kuluks 630 eurot. Kostja ei ole maakohtu seisukohta selles osas vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga kostja põhjendatud menetluskulu suuruse osas. Seega on poolte põhjendatud menetluskulud kokku 191.73 +630 =821.73 eurot, millest 71% on 583,42 eurot ja 29 % on 238,3 eurot. Poolte omavahelised menetluskulu nõuded tuleb tasaarvestada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 583,42 – 238,3 = 345,12 eurot. Kostjalt tuleb TsMS § 177 lg 2 alusel hageja taotlusel hageja kasuks välja mõista ka viivis kohtuotsuse jõustumisest alates kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 171 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta 71 % ulatuses vastustaja ja 29 % ulatuses apellandi kanda.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.