Otsuse avalikult teatavaks- 11. jaanuar 2013, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-11-63066
Tsiviilasi
TF Bank AB hagi Mare Ivaski vastu 1581,73 euro nõudes
Tsiviilasja hind
879,99 eurot
Menetlusosalised ja nende hageja TF Bank AB (endised ärinimed Halens Finans Aktiebolag, Time Finans AB) (Rootsi registrikood 556158esindajad 1041; asukoht Box 947, 501 10 Borås, Rootsi Kuningriik); lepinguline esindaja Anne-Liis Veski (OÜ Incure Inkasso Agentuur; asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn; e-post [email protected]); kostja Mare Ivask (isikukood 43901262732; elukoht XXXX) Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada TF Bank AB hagi Mare Ivaski vastu osaliselt.
2.Välja mõista Mare Ivaskilt TF Bank AB kasuks 349 (kolmsada nelikümmend üheksa) eurot ja 72 senti, millest 335,12 eurot on põhinõue (tagastamata laenusumma) ja 14,60 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 27.03.2012 seisuga.
3.Jätta rahuldamata TF Bank AB nõue Mare Ivaskilt intressi 667,31 eurot ja kahju 89,52 eurot väljamõistmiseks.
4.Jätta menetluskulud 22% ulatuses Mare Ivaski kanda ja 78% ulatuses TF Bank AB kanda.
5.Välja mõista Mare Ivaskilt TF Bank AB kasuks menetluskulud 70 (seitsekümmend) eurot ja 78 senti.
6.Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks
tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue ja põhjendused (tl 9-12) Pooled sõlmisid laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 13 000 krooni (830,85 eurot). Hageja kandis nimetatud laenusumma kostja kontole 19.05.2008. Kostja kohustus laenu koos intressiga tagastama igakuiste maksetena vastavalt eelnevalt hageja poolt saadetud makseblankettidele. Kostja rikkus omapoolset kohustust, mistõttu ütles hageja 10.09.2011 laenulepingu üles ja nõudis kogu võlgnevuse kohest tasumist. 28.03.2012 seisuga (hagi koostamise aeg) võlgneb kostja hagejale 1581,73 eurot, millest 790,47 eurot on põhinõue, 667,31 eurot intress perioodi 22.05.2008 kuni 10.09.2011 eest, 34,43 eurot viivis perioodi 11.09.2011 kuni 27.03.2012 eest ja 89,52 eurot kahju. Hageja on lähtunud intressi arvutamisel lepingus fikseeritud määrast. Viivist on hageja arvestanud seadusjärgses määras. Hageja kahju seisneb inkassofirmale makstud teenustasus. Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1581,73 eurot. Hageja lisas avaldusele koopia 15.05.2008 laenutaotluse kinnitusest laenutaotluse rahuldamise kohta, maksekorraldusest taotletud summa kostja kontole kandmise kohta, eralaenu tingimustest, makseblankettidest, 10.09.2011 teatisest (viimane meeldetuletus) lepingu ülesütlemise kohta ja 28.09.2011 nõudekirjast (tl 13-57). Kostja vastus hagile (tl 74, 79) Kostja tunnistab laenu võtmist summas 13 000 krooni. Kostja märgib, et tal tekkisid raskused laenu tagastamisel, kuna oli vaja koguda raha 10 rummi puude ostmiseks. Kostja palus sellega seoses maksepuhkust, mida talle ei võimaldatud. Kostjal ei ole nõutud rahasummat kuskilt võtta, sest tema pension on 244,26 eurot kuus. Kostja on südamehaige ja diabeetik, mistõttu kulub suur osa tema sissetulekust ravimitele, ülejäänud osa aga maksudele ja elamiskuludeks. Kostja lisas vastusele koopia perearsti tõendist (tl 80). 02.10.2012 kohtuistung (tl 95) Hageja lepingulise esindaja selgituse kohaselt tuleb eralaenu taotluse kinnitust lugeda laenulepingu sõlmimiseks. Hagejal ei ole esitada laenulepingut kui sellist ega maksegraafikut. Suures osas on kostja poolt tasutud maksed arvestatud intressi katteks. Eelduslikult on laen võetud neljaks aastaks, kuid seda on võimalik täpsustada. Hageja on nõus asja edasise menetlemisega kirjalikus menetluses. Kostja seletuse kohaselt ei ole temale laenulepingut ega maksegraafikut saadetud. Kostja ei mäleta enam mitmeks aastaks ta laenu võttis. Kostja on võetud laenust osa hagejale ära maksnud, kuid arusaamatuks jääb, mille katteks ja kui suur summa on arvestatud. Kostja ei ole nõus hagis taotletud summaga ja palub selle vähendamist. Kui laenu sai võetud, siis öeldi kostjale, et intressi ei tõsteta, kuid intressi tõsteti mitmel korral. Kostja on nõus edaspidi asja menetlema kirjalikus menetluses. Hagi täpsustus (tl 97-99) Kostja taotles interneti teel hagejalt laenu viieks aastaks. Kuivõrd kostja ei vaidlusta laenu saamist, tuleb laenuleping lugeda sõlmituks vaatamata asjaolule, et hagejal ei ole säilinud laenutaotlust. Kostja on allkirjastanud eralaenu taotluse kinnitamise avalduse, nõustudes selles laenu tingimustega ja kohustudes neist kinni pidama. Lepingu tingimustest nähtuvalt leppisid pooled kokku intressimääras 2% kuus. Kostjale on teatatud intressimäära suuruse muutumisest ning sellega on hageja oma lepingulisi kohustusi, mis tulenesid üldtingimustest, täitnud. Hageja hinnangul ei ole intressimäär liigkõrge, mistõttu ei saa seda tingimust lugeda kostjat ebamõistlikult kahjustavaks. Kostjale esitati igakuiselt laenukonto väljavõtted, kust nähtub muu hulgas ka makse tähtaeg ja osamakse suurus. Kuivõrd kostja ei ole asjakohaseid ning arvestatavaid vastuväiteid hagile esitanud, palub hageja hagi rahuldada hagiavalduses märgitud ulatuses. Kostja vastus (tl 104) 2(6)
Kostja ei nõustu hageja väitega, et talle esitati igal kuul laenukonto väljavõte. Kostja arvates oli tegemist meeldetuletusega, mis kuupäevaks on vaja kohustus täita. Kostja ei ole võimeline nõutavat summat maksma. Kostja märgib, et ravimid on kallid ja elekter kallineb. Kostjal tuleb lähemal ajal südameoperatsioon ja ei ole teada kuidas kõik lõpeb. Kostja jaoks on praegune olukord väga raske ja ta palub seda kergendada. Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus antud tsiviilasja kirjalikus menetluses (tl 106). Kohus märgib, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kuivõrd hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.
2.Vaidlus puudub selles, et kostja on esitanud hagejale laenutaotluse, mille hageja on rahuldanud (tl 14) ning kandnud 19.05.2008 kostja kontole 13 000 krooni ehk 830,85 eurot (tl 15). Sellega on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 tähenduses (15.05.2008 kehtinud redaktsioon), mille kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenu tingimustest (tl 13) ja makseblankettidest (tl 16-55) nähtuvalt kohustus kostja lepingust tulenevad maksed (intressi ja laenusumma osamakse) tagastama temale igakuiselt saadetud makseblankettide alusel iga kuu 10. kuupäeval kuni laenu täieliku tasumiseni. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kostja oma kohustust rikkus, mistõttu teavitas hageja kostjat (tl 54, 55), et tal on jäänud osamaksed tagastamata. Hagiavaldusest ja viimasest meeldetuletusest (tl 56) nähtuvalt ütles hageja pooltevahelise lepingu kostja makseviivituse tõttu üles 10.09.2011. Kohtu hinnangul on hageja järginud VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi.
3.Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 3, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
4.Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale 1581,73 eurot, millest 790,47 eurot on põhinõue, 667,31 eurot intress perioodi 22.05.2008 kuni 10.09.2011 eest, 34,43 eurot viivis perioodi 11.09.2011 kuni 27.03.2012 eest ja 89,52 eurot kahju. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole temale laenulepingut ega maksegraafikut saadetud, samuti ei mäleta ta enam mitmeks aastaks sai laen võetud. Kostja on laenust osa hagejale ära maksnud ja ta taotleb tema tervislikust seisundist ning maksevõimetusest tulenevalt hageja poolt nõutava summa vähendamist. Kohus märgib, et kuivõrd tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes, on seadusandja kehtestanud imperatiivsed miinimumnõuded, mille eesmärgiks on tagada tarbija piisav teavitamine krediiditingimustest lepingu sõlmimisel ning kaitsta sellega tarbijat tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekohustuste rikkumisega seotud negatiivsete tagajärgede eest (antud juhul VÕS §-d 404, 406, 408).
5.Kohtu hinnangul ei ole hageja tarbijast kostjat teavitanud tarbijakrediidilepingu olulistest tingimustest enne lepingu sõlmimist. Kuigi kostjapoolne tahteavaldus, mis on suunatud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste võtmisele, on kirjalikus vormis (VÕS § 404 lg 1 esimene lause), ei ole kostjale antud lepingut või selle koopiat (VÕS § 404 lg 1 teine lause), samuti ei sisaldu tahteavalduses VÕS § 404 lg 2 p-des 1-10 nimetatud andmed, va krediidi 3(6)
netosumma 13 000 krooni. Kohtule esitatud andmete kohaselt on kohtu arvates tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga VÕS § 52 järgi: leping on sõlmitud finantsteenuse osutamiseks; hageja on tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuse raames ja lepingu teine pool on tarbija; leping on sõlmitud hageja poolt sidevahendite kasutamisele ülesehitatud teenindussüsteemis; lepingu sõlmimisele on eelnenud hageja tehtud pakkumus või ettepanek teha pakkumus; pooled ei viibinud lepingu sõlmimise ajal üheaegselt samas kohas ning lepingu sõlmimiseks tehtud tahteavaldused edastati sidevahendite abil. Kohus selgitab, et VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei ole VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete tahteavalduses märkimine kohustuslik juhul, kui vastavad andmed esitati tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selliselt, et tarbija sai nende andmetega enne lepingu sõlmimist põhjalikult tutvuda. Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja teavitamine VÕS § 404 lg-s 2 märgitud andmetest on toimunud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hagejal ei ole esitada lepingut. Hagiavalduse täpsustuses (tl 97-99) on hageja märkinud, et tal ei ole säilinud ka kostja laenutaotlust, kust nähtuks laenu tagasimakse periood (VÕS § 404 lg 2 p 3). VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmed ei nähtu ka laenu tingimustest (tl 13), va lepingu sõlmimisel kehtiv intressimäär aasta kohta 24%. Laenu tingimustes märgitud krediidi kulukuse määr aasta kohta (VÕS § 404 lg 2 p 6 ja § 406) ei kehti kostja kohta, kuivõrd kostja võttis krediiti 13 000 krooni ja hageja väitel viieks aastaks, samas kui laenu tingimustes märgitud krediidi kulukuse määr 26,8% on saadud 10 000 krooni suurust laenu ja kolme aastast tagasimakseperioodi arvestades. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et hageja ei ole täitnud kostjale kui tarbijale antava teabe miinimumnõudeid, mis peaks kindlustama piisava ülevaate isiklikult talle lepinguga võetavatest kohustustest ja laenu maksumusest lepingu sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole kostja seetõttu saanud hinnata, kas võetavad rahalised kohustused on talle täitmiseks jõukohased. Pikema tagasimakse perioodi puhul on küll igakuine makse reeglina väike, kuid perioodi vältel makstakse intressidega koos tagasi sageli suurem summa, kui lühema tähtajaga ja kõrgema kuumaksega laenu korral. Eeldusel, et kostja võttis krediiti 13 000 krooni tagasimakse tähtajaga viis aastat igakuise makse suurus 373 krooni (nähtub makseblankettidelt), on antud laenu esialgne maksumus 22 380 krooni (5 × 12 × 373). Nimetatud summa pidanuks kostja hagejale tagasi maksma, kusjuures tagastatav krediidisumma sellest on 13 000 krooni ja intress 9380 krooni. Kuivõrd tegemist on muutuvate tingimustega krediidilepinguga, tuli hagejal kostja jaoks välja arvutada algsete laenutingimuste kohane maksete kogusumma (krediidi brutosumma), et kostja saanuks otsustada, kas ta võtab sellistel tingimustel laenu (VÕS § 404 lg 2 p 2). Laenu tingimustest ei nähtu ka asjaolu, et tegemist on annuiteetmaksetega, mis tähendab seda, et kuigi kogu tagasimakse perioodi vältel on osamakse suurus sama, on laenu tagasimaksmist alustades suurem osakaal intressidel. Antud juhul on kostja maksnud hagejale tagasi 738,92 eurot, millest hageja on 633,69 eurot arvestanud intressi katteks ning vaid 105,23 eurot põhinõude katteks (nähtub makseblankettidelt).
6.VÕS §-s 408 on sätestatud lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed. Kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud laenu kätte, siis on vaidlusalune leping kehtiv (VÕS § 408 lg 2). Samas tuleb VÕS § 408 lg 4 järgi lugeda kostja osas krediidi kulukuse esialgse määra ja krediidi brutosumma märkimata jätmise tõttu lepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, mis perioodil 15.05.2008 kuni 31.12.2008 oli 11% aastas, perioodil 01.01.2009 kuni 30.06.2009 9,5% aastas, perioodil 01.07.2009 kuni 30.06.2011 8% aastas ja alates 01.07.2011 kuni 10.09.2011 (lepingu ülesütlemise aeg) 8,25% aastas. Eeltoodust tuleneb, et hagejal on õigus saada intressi maksimaalselt 243,19 eurot (57,59 + 39,14 + 132,94 + 13,52), kuivõrd arvutuses on lähtutud laenusumma maksimaalmäärast ((830,85 × 11% × 230 : 365) + (830,85 × 9,5% × 181 : 365) + (830,85 × 8% × 730 : 365) + (830,85 × 8,25% × 72 : 365)). Arvestades asjaolu, et kostjal oli lepingu ülesütlemiseni kohustus tagastada hagejale laenusumma ja intressi katteks 1074,04 eurot (830,85 + 243,19), millest kostja on hagejale tagasi maksnud 738,92 eurot, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist 335,12 euro ulatuses (1074,04 – 738,92). Kuna kostjal oli hagejaga sõlmitud lepingu alusel raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud ja rikkumise vabandatavus on üldjuhul 4(6)
olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 335,12 eurot põhinõude katteks.
7.Hageja nõuab hagis kostjalt intressi 667,31 eurot väljamõistmist perioodi 22.05.2008 kuni 10.09.2011 eest. Laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Samas nähtub kohtule esitatud makseblankettidelt, et sama perioodi eest on hageja arvestanud kostja poolt tagasi makstud 738,92 eurost intressi katteks 633,69 eurot ning et 10.09.2011 seisuga on kostjal intressi maksmise kohustus 17,03 eurot (tl 55, 56). Kuivõrd kohus on kohtuotsuse põhjenduste p-s 6 tuvastanud, et hagejal on õigus saada intressi maksimaalselt 243,19 eurot, mille kostja on tasunud, siis tuleb hageja nõue kostjalt intressi summas 667,31 eurot väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
8.Hageja nõuab laenusumma mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt 27.03.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 34,43 eurot väljamõistmist. Hageja on arvestanud viivist võla jäägilt 790,47 eurot alates 11.09.2011 ja lähtunud viivise arvutamisel seadusjärgsest määrast 8% aastas ehk 0,022% päevas, kuigi viivise seadusjärgne määr oli alates 01.07.2011 kuni 31.12.2011 8,25% aastas. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kohus märgib, et viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) ning seetõttu on põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine. Kuivõrd kohus on otsuse põhjenduste p-s 6 tuvastanud, et kostja võlgneb hagejale põhinõudena 335,12 eurot, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 27.03.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise katteks 14,60 eurot (335,12 × 0,022% × 198).
9.Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 89,52 eurot. Hagiavalduse kohaselt seisneb kahju inkassofirmale käsunduslepingu alusel makstud teenustasus (eelduslikult nõude kohtuvälise menetluse eest, vastasel korral võib olla tegemist lepingulise esindaja kuludega). VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab küll kahju tekitanud isikult nõuda inkassokulude hüvitamist, kuid eeldusel, et on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Kohus leiab, et hagejale kahju tekkimine summas 89,52 eurot ei ole tõendatud. Ainuüksi asjaolu, et hageja ja inkassofirma leppisid kokku teenustasus, ei tõenda, et hagejale nimetatud summa ulatuses ka kahju tekkis. Inkassokulude hüvitamine on põhjendatud juhul, kui nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st kulud on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust. Kohus leiab, et hageja poolt kohtuväliselt inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole pöördumisel oli tegemist hageja lepinguvabaduse teostamisega. Hageja ei ole kohtu arvates teinud omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostjalt kahju 89,52 eurot väljamõistmiseks rahuldamata. 5(6)
10.Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 349,72 eurot, millest 335,12 eurot on põhinõue ja 14,60 eurot sissenõutavaks muutnud viivis 27.03.2012 seisuga. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kostjalt intressi 667,31 eurot ja kahju 89,52 eurot väljamõistmiseks.
11.TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hageja nõude 22% ulatuses (349,72 eurot 1581,73 euro suurusest nõudest), jätab menetluskulud 22% ulatuses kostja kanda ja 78% ulatuses hageja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel määrab kohus otsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 191,73 eurot (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 47,93 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt tasutud 143,80 eurot) ning lepingulise esindaja kulud 260 eurot, kokku seega 451,73 eurot. Hageja poolt tasutud riigilõiv 191,73 eurot on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 järgi, vastates hagihinnale ja seega on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras. Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ja need kulud peavad olema põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi. Hagiavaldusest nähtuvalt on esindaja kulutanud kokku 4 töötundi hinnaga 65 eurot tund (materjalidega tutvumine, seisukoha kujundamine ning hagiavalduse koostamine koos tõendite kogumise ja koopiate tegemisega). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses kostjalt väljamõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse vormi ja asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 130 eurot. Hageja menetluskuludeks kokku on käesolevas asjas seega 321,73 eurot (191,73 + 130). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 22% menetluskuludest, milleks on 70,78 eurot.
Kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.