Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, kuna hagejal nõue puudub. Kostja on seisukohal, et kuigi vara väärtust liisingueseme tagastamisel ei määratud, võib vara väärtuse aluseks võtta 3 nädalat peale vara tagastamist kostja poolt saadetud teatisel toodud väite, et sõidukite müügiga tegeleva ettevõtte hinnangul on liisingueseme müügihind koos käibemaksuga 170 000 krooni (10 864.98 eurot). Seega oli vara väärtus vähemalt 10 864.98 eurot (sealhulgas käibemaks) Kostja on seisukohal, et liisingueseme tagastamise hetkel ületas liisinguvara väärtus lepingulise võlgnevuse summat, mistõttu hagejal ei saa olla nõuet kostja vastu. Kostja leiab, et kindlustusvõlg puudub, kuivõrd hageja poolt tõendina esitatud kindlustusarve nr XXXXXXXXX kohaselt on antud arve eelnevalt tasutud ja kokku tuleb tasuda 0 krooni. Kostja leiab, et vara tagastusteenus on ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Kostja ei ole teenust tellinud ega sellise teenusega nõustunud. Hageja peab nimetatud kulu ise kandma. Kostja selgitab, et kostjat kohustati vara tagastama hageja volitatud esindajale osaühingule A, mida kostja ka tegi.

2-11-45902

Kostja on seisukohal, et auto keemiline sisepesu ja poleerimine oli ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Kostja ei ole teenust tellinud ega ka teenusega nõustunud. Hageja peab ise nimetatud kulu kandma. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Hageja seisukohad kostja vastusele Hageja saatis kostjale 01.09.2010 teatise liisingueseme müüki suunamise hinna, mis oli 10 864.98 eurot, ja müügikoha kohta. 12.10.2010 saatis hageja kostjale uuesti teatise müüki suunamise hinna, milleks määrati 10 098.04 eurot, ja müügikoha kohta. 28.10.2010 müüdi liisinguese hinnaga 10 801.07 eurot. Seega müüdi liisinguese algsest määratud hinnast odavamalt 0.6%, mis on Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-33-08 punktis 18 tulenevast seisukohast aktsepteeritav (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ning lubatav ja liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud). Hageja märgib, et liisingueseme müümisel on hageja saanud kasumit summas 573.37 eurot, millega on kaetud arve nr A10270667 ning osaliselt arve nr A10241009. Seega on kostja väited hageja alusetu rikastumise kohta asjakohatud. Hageja leiab, et kostja väited keemilise sisepesu ja poleerimise ebavajalikkuse kohta on põhjendamatud. Üleandmise-vastuvõtmise aktis on visuaalsete puuduste all märgitud, et sõiduk vajab pesu ning salongi keemilist pesu. Kostja poolt on liisingueseme üle andnud kostja juhatuse liige Aleksander Haritonov, kes oma allkirjaga on kinnitanud aktis märgitud auto seisukorda. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 10 öeldud järgmist: Kolleegiumi arvates on ka sõiduauto puhastusteenuse kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena üldtingimuste p 3.7 mõttes. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta tagastas auto alles pärast seda, kui oli selle ise puhastada lasknud, ja ta on esitanud vastuväite puhastusteenuse kulu ebamõistlikkuse kohta, tuleb kohtul hinnata, kas puhastusteenuse kulu on mõistlikult põhjendatud. Hageja arvates on kostja väited auto keemilise sisepesu ja poleerimise mittevajalikkuse kohta samuti asjakohatud. Kostjale saadetud lepingu ülesütlemise teatises on kirjas, et kui kostja lepingust tulenevat võlgnevust ja lisandunud viivist hiljemalt 28.07.2010 ei tasu, loetakse liisinguleping ülesöelduks 29.07.2010 ning liisinguese tuleb tagastada viivitamatult hageja volitatud esindajale osaühingule A aadressil XXX. Kostja võlgnevust ei tasunud ning autot ei tagastanud, mistõttu telliti osaühingult WGtagastusteenus. Kostja on nimetatud kulu tekitanud ise oma tegevusega (auto mitte tagastamine viivitamatult). Kuna hageja põhitegevusalaks ei ole autode müümine, siis ostab hageja müügiteenuse oma lepingupartnerilt, kes tegeleb autode müügi vahendamisega ja osutab hagejale müügiteenust, hoides müügisolevad autod oma platsil, näitab neid, edastab huvilisele infot auto tehnilise olukorra kohta, hoolitseb auto korrashoiu eest ja korraldab proovisõite. Eeltoodust tulenevalt peab hageja müügiga kaasnevaid kulusid mõistlikeks ja põhjendatuiks.

2-11-45902

Hageja selgitab, et hagiavalduses välja toodud kindlustuse võlg ja kindlustuse arve koosneb kahest osast. Esimene osa on liikluskindlustus ja teine osa kaskokindlustus (arvutuskäiguna 206.24 eurot +4.67 eurot =210.91 eurot). Kui liisinguvõtja (kostja) jätab liikluskindlustuse maksmata, edastatakse arve aktsiaseltsile SEB Liising (hageja) kui liisingueseme omanikule tasumiseks. Käesoleval juhul jättis kostja liikluskindlustuse arve tasumata, mistõttu tasus hageja nimetatud arve ning esitas selle tasumiseks kostjale. Hageja eeldab, et kostja oli ja on teadlik liikluskindlustuse kohustuslikkusest ning liisinguvõtjana oli tal kohustus liikluskindlustuse eest tasuda vastavalt liisingulepingu punktile 9.1 (Liisinguvõtja kohustub sõlmima kõik liisingueseme kindlustamise lepingud, kandma kindlustamisega seotud kulutused ja maksma maksed, kui lepingust ei tulene teisti). Kostja väide on, et kindlustusvõlg puudub, samas ei ole ta tõendanud, et tema on vaidlusaluse arve tasunud. Nimetatud arve on tasunud hageja. Kaskokindlustus on vastavalt liisingulepingu punktile 1.10.2 ja 9.7 (12 kuud kindlustuse puhul annab liisinguandja liisinguvõtjale kindlustusmaksete osas krediiti) jagatud 12 kuu peale liisingumaksete osaks.

Kostja vastuväide Kostja on jätkuvalt seisukohal, et auto keemilise pesu ja poleerimise teenus oli ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Kostja märgib, et üheski vara tagastamist nõudvas teates ei olnud hageja märkinud, et liisingueseme peab tagastama selliselt, et oleks teostatud autopesu ja salongi keemiline pesu. Kostja ei ole seda teenust tellinud ega ka sellise teenusega nõustunud. Hageja peab nimetatud kulu ise kandma. Kui kohus leiab, et teenus oli asjakohane, siis on kostja seisukohal, et kui üleandja oleks teadnud, et nõustumine asjaoluga, et sõiduk vajab pesu toob kaasa ligi 170 euro suuruse lisakulu, ei oleks üleandja nii kergekäeliselt aktile alla kirjutanud või alternatiivselt kõrvaldanud ise antud puudused. Auto oli tagastamisel väga heas korras ja vajas vaid tavapesu ning tolmuimejaga salongi puhastamist, mille kulu oleks pidanud jääma 15 eurot piiresse, mitte aga 168.99 eurot. Kostja hinnangul on täiesti ebavajalik ka auto poleerimine. Kostja leiab, et kui teoreetiliselt lähtuda asjaolust, et liisinguese vajas keemilist sisepesu, siis tuleks maksimaalse hinna osas aluseks võtta arve viimasel real toodud hind 37.91 eurot. Kostja leiab, et vara tagastusteenust ei ole hagejale osutatud. Kostja leppis vara tagastamise osaühinguga A kokku, vara tagastamine pidi toimuma 11.08.2010 osaühingu A müügiplatsil XXX. Asjaolu, et vara tagastamine osaühingu A kontoris toimus veel omakorda osaühingu WGpoolt, ei olnud kostja kontrolli all. Antud teenus on ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Kostja nimetatud teenust tellinud ei ole ega ka sellega nõustunud. Hageja peab ise nimetatud kulu kandma. Kostjale jääb arusaamatuks, miks vajas hageja osaühingu A vahendusteenust, kui liisingueseme ostis osaühing A. Kostja hinnangul on tegu väljamõeldud teenuse ja arvega, mille vajadust ja reaalset osutamist ei ole võimalik kontrollida. hageja peab ise nimetatud kulu kandma. Kostja leiab, et kostjal puudub kindlustusest tulenev võlgnevus. Kostja tagastas hageja esindajale liisingueseme vähem, kui 4 kuud pärast 12 kuulise kindlustusperioodi algust ja

2-11-45902

seega kasutas kostja vaid 1/3 liikluskindlustuse teenusest ehk mitte rohkem kui 68.75 euro ulatuses, mistõttu ei ole põhjendatud kindlustuse summas 206.24 eurot nõudmine kostjalt. Kostja leiab, et kuivõrd hageja nõuded on väiksemad, kui hagiavalduses esitatud, tuleb vastavalt korrigeerida ka viivisearvutust. Põhjendatud viivisenõuded saab katta hageja poolt liisingueseme müügilt ja kindlustusnõude vähendamiselt saadud kasumist. Eeltoodust tulenevalt jääb kostja seisukohale, et hagejal kostja vastu nõue puudub.

Hageja täiendavad seisukohad Hageja leiab, et kostja väited keemilise sisepesu ja poleerimise ebavajalikkuse ning hinna kohta on põhjendamatud. Hageja selgitab, et kostjal oli võimalik liisingueseme tagastamisel sõiduk lasta ise puhastada, kuid kostja ei ole seda teinud. Kuna hageja põhitegevusalaks ei ole autode müümine ega müügiprotsessiks sõiduki korrastamine, kasutab hageja selleks koostööpartnerit. Kostja on välja toonud, et Statoilis sarnast teenust kasutades peaks teenuse hind olema kuni 15 eurot. Hageja vaidleb vastu, kuna kostja räägib tavapesust ja tolmuimejaga puhastusest. Keemilise sisepuhastuse käigus töödeldakse kõik autosalongi pinnad: istmete, põrandate, uksepolstrite, riidemattide märgpesu; kõikide plastikpindade pesu, sh kõik laekad ja vahed; klaaside pesu seestpoolt ning auto kuivatamine. Hageja koostööpartneri poolt osutatud teenused ja kostja poolt väljatoodud teenused ei ole omavahel võrreldavad. Hageja leiab, et kostja argumendid tagastusteenuse osas on põhjendamatud. Kostjale saadeti lepingu ülesütlemise teatis, kus oli kirjas, et kui kostja lepingust tulenevat võlgnevust ja lisandunud viivist hiljemalt 28.07.2010 ei tasu, loetakse liisinguleping ülesöelduks 29.07.2010 ning liisinguese tuleb tagastada viivitamatult hageja volitatud esindajale osaühingule A aadressil XXX. Kõik vajalikud andmed liisingueseme tagastamiseks olid olemas. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud ning autot ei tagastanud, siis telliti osaühingult WGtagastusteenus. Tagastusteenuse kulu on Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-52-11 punktist 16 tulenevalt ülesütlemisest tingitud lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõistes. Kostja on nimetatud kulu tekitanud ise oma tegevusega (auto mitte tagastamine viivitamatult).

Kohtu põhjendused Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-11-45902 kirjaliku menetlusega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

2-11-45902

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest. VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud asjas ei ole vaidlust, et liisinguleping nr XXX oli hageja ja osaühingu Hvahel sõlmitud ja liisingulepingute aluseks olnud liisinguese sõiduauto Honda Civic 1.8i Comfort numbrimärgiga xxx anti hageja poolt osaühingu Hvaldusesse ja kasutusse. Vaidlust ei ole ka selle üle, et osaühing Hrikkus liisingulepingust nr XXX tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata nimetatud liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Kostja on seisukohal, et liisingueseme tagastamise hetkel ületas liisinguvara väärtus lepingulise võlgnevuse summat, mistõttu hagejal ei saa olla nõuet kostja vastu. Kostja leiab, et kostjal puudub kindlustusest tulenev võlgnevus. Kostja leiab, et vara tagastusteenus on ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Kostja selgitab, et kostjat kohustati vara tagastama hageja volitatud esindajale osaühingule A, mida kostja ka tegi. Kostja on seisukohal, et auto keemiline sisepesu ja poleerimine oli ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel vaidlus liisinguvara väärtuse, kindlustusest tuleneva võlgnevuse, vara tagastusteenuse, müügiteenuse ja liisingueseme keemilise sisepesu ning poleerimise üle. Kostja on seisukohal, et kuigi vara väärtust liisingueseme tagastamisel ei määratud, võib vara väärtuse aluseks võtta 3 nädalat peale vara tagastamist kostja poolt saadetud teatisel toodud väite, et sõidukite müügiga tegeleva ettevõtte hinnangul on liisingueseme müügihind koos käibemaksuga 170 000 krooni (10 864.98 eurot). Seega oli vara väärtus vähemalt 10 864.98 eurot (sealhulgas käibemaks) Kostja on seisukohal, et liisingueseme tagastamise hetkel ületas liisinguvara väärtus lepingulise võlgnevuse summat, mistõttu hagejal ei saa olla nõuet kostja vastu.

2-11-45902

Hageja saatis kostjale 01.09.2010 teatise liisingueseme müüki suunamise hinna, mis oli 10 864.98 eurot ja müügikoha kohta. 12.10.2010 saatis hageja kostjale uuesti teatise müüki suunamise hinna, milleks määrati 10 098.04 eurot, ja müügikoha kohta. 28.10.2010 müüdi liisinguese hinnaga 10 801.07 eurot. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb, et liisinguese müüdi algsest määratud hinnast odavamalt 0.6%, mis on Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-33-08 punktis 18 tulenevast seisukohast aktsepteeritav (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ning lubatav ja liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud). Kohus leiab, et asja materjalide kohaselt on liisingueseme müügist saadud kasumist summas 573.37 eurot katnud hageja arve nr A10270667 ning osaliselt arve nr A10241009 8tl 103 ja tl 106). Seega on liisingueseme müügist saadud kasumit kasutatud kostja võlgnevuse vähendamiseks. Kostja leiab, et kindlustusvõlg puudub, kuivõrd hageja poolt tõendina esitatud kindlustusarve nr XXXXXXXXX kohaselt on antud arve eelnevalt tasutud ja kokku tuleb tasuda 0 krooni. Lisaks eeltoodule tagastas kostja hageja esindajale liisingueseme vähem, kui 4 kuud pärast 12 kuulise kindlustusperioodi algust ja seega kasutas kostja vaid 1/3 liikluskindlustuse teenusest ehk mitte rohkem kui 68.75 euro ulatuses, mistõttu ei ole põhjendatud kindlustuse summas 206.24 eurot nõudmine kostjalt. Hageja on selgitanud, et kui liisinguvõtja (kostja) jätab liikluskindlustuse maksmata, edastatakse arve aktsiaseltsile SEB Liising (hageja) kui liisingueseme omanikule tasumiseks. Käesoleval juhul jättis kostja liikluskindlustuse arve tasumata, mistõttu tasus hageja nimetatud arve ning esitas selle tasumiseks kostjale. Kostja väidab, et kindlustusvõlg puudub, samas ei ole ta tõendanud, et tema on vaidlusaluse arve tasunud. Nimetatud arve on tasunud hageja (tl 44 ja tl 105). Kohus märgib, et hageja esitatud arve, mis näitab hageja poolt kindlustuse arve tasumist, on summas 3 107 krooni ehk 198.57 eurot. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu ning hageja ei ole ka muul viisil tõendanud, et kindlustuse võlgnevus oleks olnud hageja poolt esitatud summas 210.91 eurot. Vastavalt kohtuasja materjalidele anti liisingueseme valdus kostja poolt üle osaühingule WG11.08.2010. Kostja leiab, et kuivõrd liisinguese läks kostja valdusest välja, ei ole kostja kohustatud enam edasise perioodi eest kindlustust tasuma. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu, nimelt oli kostja kohustatud tasuma liisingueseme eest liikluskindlustust vastavalt liisingulepingu punktile 9.1 (Liisinguvõtja kohustub sõlmima kõik liisingueseme kindlustamise lepingud, kandma kindlustamisega seotud kulutused ja maksma maksed, kui lepingust ei tulene teisti). Liikluskindlustuse arve summas 3 107 krooni esitati kostjale 14.04.2010 maksetähtajaga 23.04.2010 (tl 44), mistõttu tekkis kostjal kohustus tasuda nimetatud arve veel ajal, mil kostja oli liisingueseme valdaja ja kasutaja. Asjaolu, et kostja temale esitatud arvet õigeaegselt ei tasunud, ei vabasta kostjat nimetatud arve tasumise kohustusest. Käesolevas asjas on leidnud tuvastamist, et hageja tasus nimetatud arve kostja eest, mistõttu on kostjal tekkinud nimetatud arvest tulenevalt võlgnevus hageja ees. Seega leiab kohus, et kostja põhjendatud kindlustusest tulenev võlgnevus hageja ees on summas 198.57 eurot. Kostja leiab, et vara tagastusteenus on ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Kostja ei ole teenust tellinud ega sellise teenusega nõustunud. Hageja peab nimetatud kulu ise kandma. Kostja selgitab, et kostjat kohustati vara tagastama hageja volitatud esindajale osaühingule A, mida kostja ka tegi. Kostja leppis vara tagastamise osaühinguga A kokku, vara tagastamine pidi toimuma 11.08.2010 osaühingu A müügiplatsil XXX.

2-11-45902

Kohus märgib, et kostjale saadetud lepingu ülesütlemise teatises oli kirjas, et kui kostja lepingust tulenevat võlgnevust ja lisandunud viivist hiljemalt 28.07.2010 ei tasu, loetakse liisinguleping ülesöelduks 29.07.2010 ning liisinguese tuleb tagastada viivitamatult hageja volitatud esindajale osaühingule A aadressil XXX. Hageja väidab, et kostja autot ei tagastanud, mistõttu telliti osaühingult WGtagastusteenus. Hageja vastav väide on tõendatud 11.08.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr XXX (tl 39) mille kohaselt andis kostja liisingueseme üle osaühingule Winterland Group. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud, paljasõnalised ja tõendamata kostja väited, mille kohaselt kostja tagastas liisingueseme osaühingule A ning et kostja oli osaühinguga A leppinud kokku liisingueseme tagastamise 11.08.2010. Kohtuasjas esitatud materjalidega on üksnes tõendatud, et 11.08.2010 andis kostja liisingueseme üle osaühingule Winterland Group. Kostja enda väidete tõendamiseks tõendeid esitanud ei ole. Seetõttu leiab kohus, et vara tagastusteenus oli põhjendatud ning kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele summas 191.73 eurot. Kostja on seisukohal, et auto keemiline sisepesu ja poleerimine oli ebavajalik ja hageja poolt peale sunnitud. Kostja ei ole teenust tellinud ega ka teenusega nõustunud. Hageja peab ise nimetatud kulu kandma. Kostja märgib, et üheski vara tagastamist nõudvas teates ei olnud hageja märkinud, et liisingueseme peab tagastama selliselt, et oleks teostatud autopesu ja salongi keemiline pesu. Kui kohus leiab, et teenus oli asjakohane, siis on kostja seisukohal, et kui üleandja oleks teadnud, et nõustumine asjaoluga, et sõiduk vajab pesu toob kaasa ligi 170 euro suuruse lisakulu, ei oleks üleandja nii kergekäeliselt aktile alla kirjutanud või alternatiivselt kõrvaldanud ise antud puudused. Auto oli tagastamisel väga heas korras ja vajas vaid tavapesu ning tolmuimejaga salongi puhastamist, mille kulu oleks pidanud jääma 15 eurot piiresse, mitte aga 168.99 eurot. Kostja hinnangul on täiesti ebavajalik ka auto poleerimine. Kostja leiab, et kui teoreetiliselt lähtuda asjaolust, et liisinguese vajas keemilist sisepesu, siis tuleks maksimaalse hinna osas aluseks võtta arve viimasel real toodud hind 37.91 eurot. Kohus ei nõustu kostja seisukohtadega auto keemilise sisepesu ja poleerimise ebavajalikkuse osas. Üleandmise-vastuvõtmise aktis on visuaalsete puuduste all märgitud, et sõiduk vajab pesu ning salongi keemilist pesu (tl 39). Kostja poolt on liisingueseme üle andnud kostja juhatuse liige Aleksander Haritonov, kes oma allkirjaga on kinnitanud aktis märgitud auto seisukorda. Kohus leiab, et kostja väide, et kui üleandja oleks teadnud, et nõustumine asjaoluga, et sõiduk vajab pesu toob kaasa ligi 170 euro suuruse lisakulu, ei oleks üleandja nii kergekäeliselt aktile alla kirjutanud või alternatiivselt kõrvaldanud ise antud puudused, on täielikult asjakohatu. Kostja väide ei muuda asjaolu, et kostja esindaja nõustus aktis märgituga ja kirjutas sellele alla. Kohus eeldab, et kostja esindaja, juriidilise isiku juhatuse liikmena, pidi mõistma aktile alla kirjutamise tagajärgi. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 10 leidnud, et ka sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena üldtingimuste p 3.7 mõttes. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta tagastas auto alles pärast seda, kui oli selle ise puhastada lasknud ja ta on esitanud vastuväite puhastusteenuse kulu ebamõistlikkuse kohta, tuleb kohtul hinnata, kas puhastusteenuse kulu on mõistlikult põhjendatud. Kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta tagastas auto alles pärast seda, kui oli selle ise puhastada lasknud, kostja on vastupidi tunnistanud, et auto vajas puhastamist. Kostja on esitanud vastuväite puhastusteenuse kulu ebamõistlikkuse kohta, leides, et auto vajas vaid tavapesu ning tolmuimejaga salongi puhastamist, mille kulu oleks pidanud jääma

2-11-45902

15 eurot piiresse. Kohus leiab, et kostja väited keemilise sisepesu ja poleerimise ebavajalikkuse ning hinna kohta on põhjendamatud. Kostjal oli võimalik liisingueseme tagastamisel sõiduk lasta ise puhastada, kuid kostja ei ole seda teinud. Kuivõrd kostja ise liisingueset ei puhastanud, oli hagejal õigus lasta seda ise teha. Kostja on välja toonud, et Statoilis sarnast teenust kasutades peaks teenuse hind olema kuni 15 eurot. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu, kuna kostja räägib tavapesust ja tolmuimejaga puhastusest. Keemilise sisepuhastuse käigus töödeldakse kõik autosalongi pinnad: istmete, põrandate, uksepolstrite, riidemattide märgpesu; kõikide plastikpindade pesu, sh kõik laekad ja vahed; klaaside pesu seestpoolt ning auto kuivatamine. Nimetatud teenused ei ole omavahel võrreldavad. Kohus asub seisukohale, et sõidukile enne selle müüki suunamist keemilise sisepesu ja poleerimise teostamine on mõistlik ja vajalik, kuivõrd soodustab ilmselgelt sõiduki müüki. Seejuures ei ole kostja mingil viisil tõendanud, et liisinguese oleks vajanud üksnes tavapesu ning tolmuimejaga salongi puhastamist, mistõttu tuleb kohtu hinnangul lähtuda hageja poolt esitatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ning eeldada, et sõiduk vajas keemilist sisepesu ja poleerimist. Kostja seisukoht, et maksimaalse hinna osas tuleks aluseks võtta puhastusteenuse arve (tl 47) viimasel real toodud hind 37.91 eurot on asjakohatu, kuivõrd nimetatud summa on märgitud teise sõiduki puhastusteenuse hinnaks ja ei ole kuidagiviisi seotud liisinguesemeks oleva sõidukiga, samuti on tegemist üksnes auto osalise keemilise sisepesuga. Liisinguesemeks olevale sõidukile teostati aga täielik auto keemiline sisepesu ning poleerimine. Samuti leiab kohus, et põhjendamatu on kostja vastuväide selle kohta, et hageja pidanuks auto vastuvõtmise aktis ära näitama sõiduki puhastamise maksumuse, kuna kohtu hinnangul on iga sõiduki puhastamise vajadus erinev ja sõltub selle määrdumise tasemest, mistõttu puhastuse maksumust ei ole võimalik kindlaks määrata, et selle töö hindamist või teostamist. Kostjale jääb arusaamatuks, miks vajas hageja osaühingu A vahendusteenust, kui liisingueseme ostis osaühing A. Kostja hinnangul on tegu väljamõeldud teenuse ja arvega, mille vajadust ja reaalset osutamist ei ole võimalik kontrollida. Hageja peab ise nimetatud kulu kandma. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu erakorraline ülesütlemine oli tingitud asjaolust, et liisinguvõtja ei täitnud kohaselt liisingulepingust tulenevat maksekohustust. Hageja põhjendab vahendusteenust asjaoluga, et hageja põhitegevusalaks ei ole autode müümine ja seega ostab hageja müügiteenuse oma lepingupartnerilt, kes tegeleb autode müügi vahendamisega ja osutab hagejale müügiteenust, hoides müügisolevad autod oma platsil, näitab neid, edastab huvilisele infot auto tehnilise olukorra kohta, hoolitseb auto korrashoiu eest ja korraldab proovisõite. Eeltoodust tulenevalt peab hageja müügiga kaasnevaid kulusid mõistlikeks ja põhjendatuiks. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd käesoleval juhul jääb mulje, et hageja lepingupartner osaühing A on vahendanud liisingueseme müügi iseendale. Kohtu hinnangul, ei saa osaühingu A poolt liisingueseme müügi vahendamist osaühingule A, mõista müügi vahendamisena ning vastava tegevuse eest kostjalt raha tasumist nõuda on ilmselgelt pahatahtlik. Kuivõrd hageja võõrandas tegelikkuses liisingueseme osaühingule A ei saanud hagejale tekkida müügiteenusest tulenevat lisakulu (tl 42). Reaalselt on tegemist olukorraga, kus hageja müüs osaühingule A liisingueseme ning maksis lisaks osaühingule A veel peale 540.05 eurot selle eest, et osaühing A vahendas müüki iseendale. Kohus leiab, et hageja võis ju osaühingule A tasuda osaühingu A poolt liisingueseme müügi vahendamise osaühingule A

2-11-45902

eest, kuid kostjalt sellise teenuse eest tasu nõudmine on ilmselgelt pahatahtlik ja põhjendamatu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja müügiteenusest tulenev võlgnevuse nõue kostja vastu summas 540.05 eurot on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Liisingulepingu nr XXX kohaselt peab kostja tasuma hilinenud lepingujärgse makse pealt 0.3% viivist iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud viivise arvestamise aluseid, kuid on märkinud, et kui hageja nõuded on väiksemad, kui hagiavalduses esitatud, tuleb vastavalt korrigeerida ka viivisearvutust. Kohus märgib, et hageja esitatud viivisearvestusest nähtub, et hageja on viiviseid arvestanud üksnes liisingulepingust tulenevate tähtaegselt tasumata liisingumaksete pealt, mitte liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulutuste pealt. Samuti on nimetatud viiviseid arvestatud üksnes kuni kuupäevani 11.05.2010 (arve nr A10100178) ja 27.10.2010 (ülejäänud arved). Seega on tegemist arvetega mille üle käesolevas kohtuasjas vaidlust ei ole olnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja poolt esitatud viivisenõude summas 525.33 eurot muutmiseks või vähendamiseks ei ole alust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt osaühing Htuleb mõista hageja aktsiaseltsi SEB Liising kasuks välja liisingulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus kokku summas 1 696.14 eurot, mis koosneb rendimaksete võlgnevusest summas 809.62 eurot, kindlustusvõlast summas 198.57 eurot, lepingu ülesütlemise tasust summas 7.67 eurot, leppetrahvist summas 319.56 eurot, vara tagastusteenuse eest võlgnevusest summas 191.73 eurot, auto keemilisest sisepesu ja poleerimise eest võlgnevusest summas 168.99 eurot. Samuti tuleb kostjalt osaühing Hmõista hageja aktsiaseltsi SEB Liising kasuks välja viivisevõlgnevus summas 525.33 eurot.

Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagist rahuldati ligikaudu 80%, tuleb jätta poolte menetluskuludest 80% kostja ja 20% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.