Muud › Muud hagiasjad

Bank AS Eesti filiaalis viitenumbrile 2900078538. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so alates 31.12.2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul kui pool taotleb menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõue ja põhjendused OÜ Hermeks Holding Group (pankrotis) on 08.10.2002 esitanud hagi A. O. vastu kahju 1 612 233,54 krooni nõudes. Hageja võttis AS-st Eesti Maapank (pankrotis) laenu 25.11.1993 laenulepingu nr 1 alusel 600 000 krooni tähtajaga 10.11.2000 ja 19.07.1995 laenulepingu nr P-23 alusel 945 000 krooni tähtajaga 15.12.2001. Eelnimetatud laenulepingutest tulenevate laenumaksete tagasimaksmise tagamiseks oli laenusaaja poolt Maapanga kasuks 25.11.1993 ja 21.07.1995 sõlmitud pandilepingute alusel panditud hageja kinnistu asukohaga Jüri 32a, Võru linn. Nimetatud kinnistul asus büroohoone, milles toimus mitmesugune majandustegevus. Laen oli saadud hoone renoveerimiseks, kuid laen jäi Maapangale tagastamata. Võru Maakohtu 18.06.1999 otsusega kuulutati välja OÜ Hermeks Holding Group pankrot. OÜ Hermeks Holding Group ja AS Eesti Maapank vahel sõlmitud laenulepingute järgi oli hageja võlgnevus AS-le Eesti Maapank 1 612 233,54 krooni. 07.07.200 toimunud hageja nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati AS-i Eesti Maapank nõuet summas 1 612 233,54 krooni. Pankrotimenetluses selgus, et hageja juhatuse liikmed A. O. (kostja) ja T. P. ning O. T. on teinud mitmeid ebaseaduslikke ja võlausaldajate huve kahjustavaid tehinguid, mistõttu algatati ka kriminaalmenetlus. Kuigi kriminaalasjas on menetlus lõpetatud aegumise tõttu, leiab hageja, et sisuliselt on kriminaalmenetluses tuvastatud kostja süü tema juhatuse liikmena lasunud kohustuste rikkumises, mistõttu on võimalik käesoleva asja lahendamisel arvestada kriminaalasjas kogutud tõendite ja tehtud kohtuotsuste põhjendustega. Hageja hinnangul kostja ja eeldatavalt ka kolmanda isiku tegevusplaan oli: a) kasutada Maapanga laenu kinnistu remonti jm hagejaga seonduvate kulutuste finantseerimiseks; b) muuta Maapanga laen tagatiseta laenuks pandi ümberregistreerimata jätmisega; c) koormata hageja ainuke märkimisväärne vara so Jüri 32a kinnistu kasutusvalduse ja hüpoteegiga kostjaga seotud ühingute kasuks; d) määrata hageja juhatuse liikmeks variisik; e) võõrandada kinnistu juhuslikult leitud inimestele ja siis omakorda edasi välistamaks tagasivõitmise võimaluse. Maapanga laenu muutumine tagatiseta laenuks 21.07.1995 sõlmitud pandilepingu p 4.3 järgi oli pantija kohustatud pandi eseme maa oluliseks osaks muutumisel teatama sellest pandipidajale ja viimasel oli õigus nõuda pandiõiguse ümbervormistamist kinnistut koormavaks hüpoteegiks. Maapanga kasuks seatud pandi eseme so Jüri 32a Võru alune maa kinnistati 26.02.1998, kuid kostja ei registreerinud koos maa kinnistamisega ümber Maapanga pandiõigust. Kostja ei teavitanud ka pandipidajat Maapanka pandi eseme maa oluliseks osaks muutumisest, et pandipidaja saaks vallaspandi ümber vormistada kinnistut koormavaks hüpoteegiks alates ehitisaluse maa koht kinnistusregistriosa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja lisas. Kostja rikkus tahtlikult 25.11.1993 Maapanga ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu punktist 3.1 ja 21.07.1995 Maapanga ja hageja vahel sõlmitud pandilepingu punktist 2 (24)

4.3 tuleneva pantija kohustust teavitada pandipidajat Maapanka pandi eseme so Jüri 32a Võru maa oluliseks osaks muutumisest. Pandi registreerimata jätmisega õnnestus kostjal tekitada olukord, kus seni tagatud laenust sai tagamata laen. Seega Jüri 32a kinnistuga seotud kulutuste finantseerimiseks võetud laenu tagasinõudmine oli olulisel määral raskendatud. Jüri 32a kinnistu koormamine kasutusvaldusega Pärast kinnistu vabastamist pandi alt asus kostja kinnistut koormama temaga seotud juriidiliste isikute OÜ Runnert Kaubagrupp ja OÜ Reevers Grupp OÜ kasuks. Seega asus kostja tekitama olukorda, kus lisaks tagatise kaotamisele poleks hagejal ka muud vara kohustuste (eelkõige siis Maapanga laenu) täitmiseks. Kostja sõlmis 12.06.1998 Võrus hageja, OÜ Runnert Kaubagrupp ja OÜ Reevers Grupp esindajana notariaalse kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadis kinnistule Jüri 32a Võru (kinnistusregistriosa nr 3348) enda poolt juhitavate ja enda osalusega OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks tasuta kasutusvalduse 99 aastaks ning OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegi summas 1 312 000 krooni intressimääraga 17% aastas. Sisuliselt muutis kostja sellise tegevusega hageja varatuks äriühinguks. OÜ Runnert Kaubagrupp juhatuse liikmeteks olid kostja ja kolmas isik. Kostja käitumine nii kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel kui ka edaspidi oli eesmärgipärane ja tahtlik ning kantud soovist jätta tagamata AS Eesti Maapank huvid, vabaneda seotusest hagejaga ning kindlustada OÜ Reevers Grupp ja OÜ Runnert Kaubagrupp majandustegevuseks vajalike varaliste õigustega ja saada OÜ Reevers Grupp puhul kasu olematu laenukohustuse tagamisest hüpoteegiga. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad üheselt, et hageja majandustegevus seisnes Jüri 32a Võru majas asuva võõrastemaja pidamises, maja haldamises ja ruumide väljarentimises ning kaubandustegevuses. 12.06.1998 sõlmitud kasutusvalduse lepinguga andis hageja kogu Jüri 32a maja haldamise tasuta OÜ-le Runnert Kaubagrupp. Enamus äriühingu tuludest laekusid edaspidi kasutusvaldajale. Nimetatud asjaolu on tõendatud rentnike teadetega renditasude maksmise kohta. Kinnistu koormamine hüpoteegiga Lisaks kasutusvalduse seadmisele seadis kostja 12.06.1998 ka OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegi summas 1 312 000 krooni, millega tagati kõik OÜ Reevers Grupp nõuded, mis tulenevad hageja ja OÜ Reevers Grupp vahel 04.04.1997 ning 05.05.1998 sõlmitud laenulepingutest. OÜ Reevers Grupp asukohaks oli Jüri 32 Võru, selle juhatuse liikmeteks ja osanikeks tehingu tegemise hetkel olid hageja ja kolmas isik. Kusjuures oluline on, et 14.09.1998 osanike koosoleku protokolliga, so pärast seda, kui Jüri 32a kinnistu oli Reevers Grupp kasuks hüpoteegiga koormatud, täiendati ühingu põhikirja uute tegevusaladega - bürooteenused, kinnisvarahooldus ja haljastusteenused, majutusteenused ja hotellipidamine (Jüri 32a asus ka külalistemaja), rendi- ja üürimisteenused jne. Hüpoteegiga koormamise põhjendamiseks on kriminaalasjas esitatud tõendina OÜ Reevers Grupp ja hageja vahel väidetavalt 04.04.1997 sõlmitud laenuleping nr 1, mille alusel andis OÜ Reevers Grupp hagejale laenu summas 884 000 krooni ja 05.05.1998 sõlmitud laenuleping nr 2, mille alusel andis OÜ Reevers Grupp hagejale laenu summas 428 000 krooni. Nimetatud laenulepingute sõlmimine selles märgitud kuupäevadel on kaheldav. Ka kriminaalasjas tehtud otsustes on kohtud jõudnud järeldusele, et ilmselt selliseid lepingud tegelikult sõlmitud ei olnud. Pärast käesoleva hagi alusel olevatest tehingutest teadasaamist tellis hageja pankrotihaldur raamatupidamisanalüüsi raamatupidaja S. Lepsaarelt, kes sedastas 30.08.1999 arvamuses, tuginedes sealjuures avalikult kättesaadavatele andmetele (lepingupoolte poolt äriregistrile edastatud majandusaasta aruannetele ja maksuametile esitatud maksudeklaratsioonidele), et maksudeklaratsioonides esitatud andmete kohaselt väidetavalt OÜ Reevers Grupp poolt 1996 antud laenu summas 660 000 krooni ja 1997 antud laenu 456 000 krooni ei kattu omakorda äriregistrile hageja poolt esitatud bilansiga. Veelgi enam – väidetav laen ei kajastu OÜ Reevers Grupp bilansis mingil viisil. Lisaks on ka kõigi asjaomaste äriühingute ühine raamatupidaja S. K. 30.09.2008

3 (24)

kohtus kinnitanud, et ta ei olnud nimetatud lepingutest teadlik ja talle teadaolevalt jäi ainukese hageja laenukohustusena üles laen Maapangale. Kuna väidetavalt sõlmitud laenulepingud esitati hageja esindajale alles kriminaalmenetluse käigus, teostati eeluurimise käigus raamatupidamisekspertiis. Ekspertiisi tulemusena on ekspert andnud arvamuse, mille kohaselt ei saanud OÜ Reevers Grupp anda reaalselt laenu 04.04.1997 summas 884 000 krooni ja 05.05.1998 summas 428 000 krooni. Laenu andmine neil päevadel ja nendes summades raamatupidamisdokumentides ei ole kajastamist leidnud. Ekspertiisiaktis on sedastatud, et kassa väljamineku orderid, millega anti laenu välja OÜ-lt Reevers Grupp hagejale, ei kanna raha vastuvõtjate allkirju. Hageja kassa sissetuleku orderitel on märgitud, et raha on saadud kassa laekumisena T. P. kostjalt või on raha üleandjad üldse märkimata. Eelneva valguses sedastas ekspert, et OÜ Reevers Grupp sai reaalselt anda laenu neis summades hagejale ainult siis kui OÜ Runnert Kaubagrupp OÜ-le Reevers Grupp laenu andis. OÜ Reevers Grupp raamatupidamisarvestuses on laenusaamine kajastatud, kuid OÜ Runnert Kaubagrupp 1997-1998 raamatupidamisbilansid laenu andmist aga ei kajasta. Sellest tulenevalt tegi aga ekspert järelduse, et laenuallika puudumise tõttu ei saanud OÜ Reevers Grupp hagejale laenu anda. Lisaks kinnitab hageja ja OÜ Reevers Grupp laenulepingute fiktiivsust asjaolu, et kuigi OÜ Reevers Grupp esitas hageja pankrotimenetluses nõudeavalduse laenulepingutest tuleneva nõude rahuldamiseks, ei vaidlustanud OÜ Reevers Grupp nimetatud nõude tunnustamata jätmist kohtus. Kuna tegemist oli eelisjärjekohal oleva nõudega, sest see oli pandiga tagatud ja sissenõutav, annab taoline käitumine alust arvata, et tegemist oli fiktiivse nõudega, mille tagamiseks kostja hüpoteegi seadis. Samuti kinnitavad nimetatud asjaolu ka kostja ütlused, et hageja ei olnud laenusid tagasi maksma hakanud kuni kostja lahkumiseni OÜ Reevers Grupp ja OÜ Runnert Kaubagrupp juhatuse liikme kohalt. Juhatuse liikmete vahetamine Vähem kui kuu aja möödumisel kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimist kutsuti 08.07.1998 hageja osanike koosolekul kostja tema soovil hageja juhatuse liikme kohalt koos T. P. tagasi ning samal koosolekul valiti uueks juhatuse liikmeks O. T. . Samuti muudeti äriühingu põhikirja. O. T. on kriminaalmenetluses kinnitanud, et ei osanud pidada raamatupidamist, tegutses eelkõige vaid ruumide remondiga, raamatupidamisdokumendid kadusid ära. Tartu Maakohtu 04.11.2008 otsuses on leitud, et kuna kostja on kriminaalasja menetlemise raames rõhutanud, et tema uue juhatuse liikme otsimisega ei tegelenud ning teda ei huvitanud O. T. taust ega ka viimase varasem ärikogemus, siis nimetatud asjaolu annab tunnistust sellest, et kostja ei huvitunud enam hageja edasisest käekäigust, kuna ta oli kasutusvalduse seadmisega kindlustanud OÜ Runnert Kaubagrupi majandustegevuse vajalike varaliste õigustega. Kohus asus seisukohale, et juhatuse liikme, kes on pannud äriühingusse nii enda kui oma teiste äriühingute rahalisi vahendeid, taoline käitumine, määrates varalisi väärtusi käsutama isiku, kellest ta midagi ei tea ja usaldades sellisele isikule temale kuuluva ettevõtte juhtimise, on täiesti vastutustundetu ja seega vastuolus kostjal lasunud juhatuse liikme kohustustega. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud asjaolu, et 12.06.1998 kasutusvalduse lepingu sõlmimisega ja O. T. juhatuse liikmeks määramisega lõppes hageja igapäevane majandustegevus ning kadusid igasugused tulud, mistõttu muutus võimatuks hagejal lasuvate kohustuste täitmine. Hageja on seisukohal, et O. T. oli klassikaline tankist, kes ei teadnud äriühingust ega selle juhtimisest midagi. Kinnistu võõrandamine Pärast uue juhatuse liikme so O. T. valimist juhatuse liikme kohale, toimus 20.09.1998 hageja osanike koosolek, millest võtsid osa J. A. , A. O. ja T. P. . 20.09.1998 osanike koosolekul muudeti hageja põhikirja selliselt, et hageja juhatajal tekkis õigus võõrandada hageja kinnisvara ilma osanike nõusolekuta. A. O. ei suutnud ühelgi kriminaalmenetluse raames läbiviidud kohtuistungil anda selgitusi taolise otsustuse vajalikkuse ja põhjendatuse osas. Pärast põhikirja muudatust müüs O. T. 18.11.1999 kinnistu A. P. , kes 29.01.1999 müüs kinnistu edasi A. T. . Nimetatud tehingud tegid

4 (24)

aga võimatuks kinnistu tagasivõitmise pankrotimenetluses. Samuti tegid nimetatud tehingud võimatuks Maapangal eksisteeriva pandiõiguse ümberregistreerimise AÕSRkS §-st 133 tulenevalt. Kohustuste rikkumine kostja poolt Esmalt viitab hageja RKTKo 3-2-1-33-10 p-s 19 esitatud seisukohale, mis mõjutab olulisel määral käesolevas asjas kohalduvat tõendamiskoormist: nimelt saab pidada juhatuse liikmete poolt äriühingu vara võõrandamist äriühingule ebasoodsatel tingimustel juhatuse liikme endaga seotud isikule juhatuse liikmete vastutust eeldavaks asjaoluks. Nii OÜ Reevers Grupp kui ka OÜ Runnert Kaubagrupp olid kostjaga seotud isikud. Arvestades kahju põhjustanud teoga seotud asjaolusid, s.o. lepingupoolte seotust kostjaga on tegelikkuses kogu tõendamiskoormis rikkumise ja kahju osas täies ulatuses kostjal. Kostjal lasuv tõendamiskoormis tuleb sisustada kõrgete nõudmistega vastutuse välistaks üksnes see, kui juhatuse liikmed tõendavad, et nad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega, st et sellises olukorras käituks keskmine heas usus tegutsev professionaal sama moodi (RKTKO 3-2-1-33-10 p 19). Kostja suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse raames on kohtud eranditult jõudnud seisukohale, et kostja tegevus kinnistu koormamisel on käsitletav kostjal hageja ees lasunud juhatuse liikme kohustuste rikkumisena. Tartu Maakohus on 04.11.2008 otsuses tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et kostjal oli plaan läbi hüpoteegi seadmise Jüri 32a Võru kinnistu laenu kattena OÜ Reevers Grupp omandisse saada, kuid see jäi teostamata, kuna pankrotihaldur lükkas nõude tagasi. Hageja palub kohtul muuhulgas arvestada tõendina täies ulatuses RKKKo lahendi 3-1-1-61-09 punktis 16.2 ja järgnevates sedastatut, mille kohaselt A. O. rikkus Jüri 32a kinnistule OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks tasuta kasutusvalduse seadmisega oma ametikohustusi, kuna kasutusvalduse seadmine Jüri 32a kinnistule oli OÜ Hermeks Holding Group jaoks ilmselgelt majanduslikult kahjulik, samuti, et A. O. rikkus juhatuse liikme majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust Jüri 32a kinnistule OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegi seadmisega, sest kohtute poolt tuvastatud asjaoludel puudus OÜ Hermeks Holding Group seisukohalt igasugune vajadus Jüri 32a kinnistut OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegiga koormata. Kostja on rikkunud nii hoolsus- kui ka lojaalsuskohustust. Tasuta kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimisega 12.06.1998 pani A. O. toime pankrotiseaduse §-s 60 lg 3 p 3 sätestatud raske juhtimisvea, s.o. juriidilise isiku vara kasutamise juriidilise isiku huvide vastaselt. Kostja, käitudes sisuliselt OÜ Runnert Kaubagrupp ja OÜ Reevers Grupp (milles kostja oli osanik) huvides, põhjustas hageja maksejõuetuse ning olulise varalise kahju. Kostja on rikkunud ÄS §-st 187 lg 1 ja §-st 306 lg 2 tulenevaid kohustusi. Puudus igasugune mõistlik vajadus kinnistu kasutusvaldusega ja hüpoteegiga koormamiseks. Lisaks majanduslikult otstarbekaimal viisil käitumise kohustuse rikkumisele on kostja teinud tehinguid temaga seotud ühingutega. Kostja on rikkunud hea usu põhimõtet, käitudes huvide konfliktis (kuni 30.06.2002.a kehtinud TsÜS § 108 lg 1). Nimelt on kostja ise 23.09.1999 ülekuulamisel kinnitanud, et kasutusvalduse ja hüpoteegiga koormamise leping sai sõlmitud seetõttu, et need olid kasulikud kõikidele eelnimetatud firmadele. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus A. O. tahtlikult hageja põhikirja punkti 5.2, mille kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liige peab ühingut juhtima äris vajaliku hoolsusega. Hageja hinnangul on kriminaalasjas 1-04-201 kogutud tõenditega ja ka antud asjas tehtud kohtuotsustega tõendatud, et kostja eesmärk oli tekitada olukord, kus algselt Maapanga laenu tagatisena seotud ja hageja omandisse kuuluv kinnistu Jüri 32a kantaks läbi kostja kantud hüpoteegi tulevikus kostjale või kostjaga seotud isikutele. Kinnistu koormamine kasutusvaldusega ja hüpoteegiga kostjaga seotud ühingute kasuks on käsitletav nii juhatuse liikme kohustuste rikkumise kui ka raske juhtimisveana. Sisuliselt muutis

5 (24)

kostja oma tegevusega hageja varatuks ühinguks ja põhjustas hagejale kahju. Eelnimetatud tegevus oli kostja eesmärgiks, so tema tegu oli tahtlik. RKKKo otsuses 3-2-2-61-09 on sedastatud kostja rikkumisena eelkõige kinnistu koormamist kasutusvalduse ja hüpoteegiga 12.06.1998. Hageja arvates on Maapanga laenuga seonduv oluline just üldise hinnangu andmisel kostja eesmärkidele. 12.06.1998 tehingute näol oli tegemist osaga detailsest teoplaanist, millega esmalt vabastati Jüri 32a kinnistu selle renoveerimist finantseerinud AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks seatud tagatisest ning võõrandati lõpuks variisikutele. Kostja põhjustatud kahju RKKKo otsuse 3-1-1-61-09 p-des 27jj on analüüsitud kahjuga seonduvat. Hageja arvates nimetatud arutluskäik on kitsalt seotud kahju kui koosseisulise tunnuse tuvastamisega karistusseaduse (KrK § 161, KarS §-d 289 ja hetkel kehtiv § 217-2) kontekstis, so antud järeldusi ei saa täies ulatuses kohaldada tsiviilõigusliku nõude põhjendatuse üle otsustamisel. Hageja kahju seisneb hagejale kuulunud Jüri 32a kinnistu muutumises väärtusetuks ning hageja majandustegevuse lõppemises. Hageja leiab, et kahju kindlakstegemise seisukohalt omab tähendust ka kriminaalmenetluse käigus kostja antud nõusolek kahju hüvitada. 06.11.2006.a määrusega on kostja suhtes menetlus lõpetatud oportuniteedi (KrMS § 202) alusel, kusjuures kostja on nõustunud hüvitama mitte hagejale, vaid Maapangale tekitatud kahju summas 300 000 krooni. Algses määruses seisnes kokkulepe kahju hüvitamises hagejale. Otsuses on selgelt sedastatud, et kostja on olnud nõus hüvitama kahju summas 300 000 krooni. Kuna kostja ei hüvitanud kahju, siis menetlus uuendati. Hageja leiab, et kostja, nõustudes hüvitama kahju summas 300 000 krooni, on andnud konstitutiivse võlatunnistuse. Tegemist on hageja ja kostja vahelisest juhatuse liikme õigussuhtest eraldiseisva kohustusega so kohustus on tekkinud iseseisvalt seadusest tuleneval alusel (VÕS § 30). Isegi, kui tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, so eeldada võib, et tekitatud kahju on vähemalt 300 000 krooni. Vastupidise osas on tõendamiskoormis täies ulatuses kostjal. Kinnistu muutumine väärtusetuks Hageja leiab, et Jüri 32a kinnistu turuväärtus ajavahemikul 1994-2000 oli 1 500 000 krooni ja kinnistu koormamine hüpoteegi ja kasutusvaldusega muutis selle sisuliselt väärtusetuks. Hageja on seega saanud kahju 1 500 000 krooni. Hageja hinnangul on kinnistu väärtus 1 500 000 krooni tõendatud OÜ Eravara ekspertarvamusega. Kui arvestada kinnistu väärtusest maha Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi poolt tagatud võlg selle tasumata osas so 128 700 krooni, oli kinnistu väärtus vähemalt 1 371 300 krooni. Puudub igasugune vajadus kahelda OÜ Eravara ekspertarvamuse usaldusväärsuses – tulemus 1 500 000 krooni on saadud nii puhastulu- kui ka võrdlusmeetodit kasutades. Ekspertarvamuses esitatud hinnang maja väärtusele 1 500 000 krooni ühtib tunnistaja A. H. 16.06.2008 kohtuistungil antud ütlustega, kes pidas maja väärtuseks 1994 aasta paiku vähemalt 1,5 miljonit krooni, kusjuures ütluste andmise seisuga 2008 pidas ta maja väärtuseks paarikümmet miljonit krooni. Eelneva valguses võib järeldada, et eeldatavasti oli kinnistu turuväärtus (ilma koormatisteta) tehingu tegemise hetkel vähemalt 1 500 000 krooni (so kui ta väärtus oli juba ainuüksi 1994 sama palju). Veelgi enam – hageja nimel on kostja 17.10.1997 allkirjastatud laenutaotluses Maapangale ise viidanud, et Jüri 32a väärtus tagatisena on 1 500 000 krooni. Kinnistu turuväärtuse kindlakstegemine 12.06.2008 seisuga ei ole käesoleval ajal enam võimalik. OÜ Eravara ekspertarvamusega on ka tõendatud ka see, et pärast kasutusvalduse seadmist muutus Jüri 32a kinnistu sisuliselt väärtusetuks. Hageja majandustegevuse lõpetamine Kostja tegevus on sisuliselt toonud kaasa kahju hageja majandustegevuse lõpetamises läbi selle

6 (24)

ülekandmise teistesse ühingutesse RKTKo 3-2-1-41-05 p 53 tähenduses. Alternatiivselt on nii kasutusvalduse kui ka hüpoteegi seadmine toonud kaasa olukorra, kus hageja on maksejõuetu ja ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid. 22.11.2001 on pankrotihaldur Olev Kuklase sedastanud, et kuna Jüri 32a kinnistu müügi järgselt oli sisuliselt hageja ainukeseks varaks arveldusarvel olnud 724 krooni, on sisuliselt võimatu pankrotimenetluse kaitstud nõudeid (ainukesena kaitsti Maapanga nõue summas 1 612 233,34 krooni) rahuldada. Ajutise halduri aruande kohaselt oli hagejal oli vara summas 13 545,50 krooni. Vastavalt RKTKo 3-2-1-41-05 p-s 53 esitatud juhenditele tuleb sellisel juhul kahjuna arvestada sisuliselt võlausaldajate nõudeid, mida ei saanud pankrotimenetluses rahuldada hageja vara arvelt. Hageja palub kohtul arvestada, et pankrotimenetluse eeldatavaid kulusid arvestades on selge, et kas siis vastavalt 724 krooni või 13 545,50 krooni katavad vaevalt menetluse läbiviimisega seotud kulud. Seetõttu võib põhjendatult asuda seisukohale, et pankrotimenetluses tunnustatud Maapanga nõue summas 1 612 233,34 jääb rahuldamata. Vastavalt eelnevalt viidatud RKTKo 3-2-1-41-05 antud suunistele on seega kahju 1 612 233,34 krooni. Jüri 32a kinnistu oli hagejale kasumlik. Tuginedes kriminaalasjas kogutud andmetele leiab hageja, et rentnikelt saadav puhastulu oli 1998 umbes 344 000 krooni ja võis olla tegelikult rohkemgi. Tegemist on nö puhastuluga, sest arvestatud ei ole rentike makseid kommunaalkulude katteks. Eeldatavasti adekvaatseim on raamatupidaja S. Kaljumäe 17.01.2000 ütlustes antud hinnang, mille kohaselt laekus keskmisel kuus renditulu 30 000 krooni. Kriminaalasjas esitas kostja kaitsja väidetavalt hageja ja Reevers Grupp vahel sõlmitud 12.06.1998 hageja kui omaniku ja OÜ Runnert Kaubagrupp (haldaja) vahel sõlmitud halduslepingu, mille kohaselt tasus haldaja igakuiselt omanikule haldustasu 17 500 krooni kuus (ehk siis vähemalt poole väiksema summa kui oli hinnanguline puhastulu antud kinnistult). Nimetatud tõendiga soovis süüdistatava kaitsja tõendada asjaolu, et kasutusvalduse seadmisega 99 aastaks ei soovitud hagejat maksejõuetuks muuta, vaid 12.06.1998 sõlmitud halduslepinguga oli tagatud hagejale igakuiselt laekuv haldustasu, mille eest pidi hageja tasuma laenumakseid Maapangale. Hageja palub jätta nimetatud tõendi tähelepanuta. Esmalt on kostja ise tunnistanud, et tegemist oli kahjumliku tehinguga. 17 500 krooni ilmselgelt ebaproportsionaalselt väike tasu. Maakohus on 04.11.2008.a otsuses õigesti rõhutanud, et kostja kaitsja esitatud väited on täiesti asjakohatud. Kostja poolt asja materjalide juurde esitatud dokumendist „Võlakohustus laenulepingu P-23 juurde“ nähtub, et 15.06.1998 oli Maapangale tagasimakse suuruseks põhiosamakse 35 000 krooni ja intressid 8875 krooni. Matemaatilise tehte alusel nähtub, et OÜ Runnert Kaubagrupp poolt hagejale makstav haldustasu ei katnud ära nõutavat tagasimakse summat. Lisaks tuli laenu tagasimakseid teha ka laenulepingu nr 1 täitmiseks. Küll aga oleks saanud eeldatavasti laene teenindada juba ainuüksi rendituludest. Kostja väide, et haldaja poolt tasutav igakuine haldustasu oligi mõeldud pangalaenu tagasimakseteks, on vastuolus kostja enda ütlustega kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus. Nimelt on 30.05.2000 kostja kahtlustatavana ülekuulamise protokollis vastusena küsimusele, kuidas saanuks hageja tasuda Maapanga laenu, kui kogu renditulu laekus Runnert Kaubagrupp OÜ-le, vastanud „Ma ei mäleta“ . Hageja hinnangul on selge, et kuna kõik renditasud laekusid pärast 12.06.1998 kinnistu hüpoteegi ja kasutusvaldusega koormamist OÜ-le Runnert Kaubagrupp, ei suutnud hageja enam Maapanga laenu tagasimakseid teostada. 18.06.1999 pankrotiotsusega on tuvastatud, et laenulepingu 1 järgi oli hagejal tasumata kohustusi 311 249,51 krooni, P-23 järgi 339 946,07 krooni. Maksete mittetasumine on tõendamist leidnud ka Maapanga poolt 03.02.1999 hagejale edastatud meeldetuletusega, millest nähtub, et 25.11.1993 sõlmitud laenulepingu nr 1 graafikujärgsed maksete tasumise tähtaeg on möödunud. Vastavalt kokkulepitud graafikule tuli tasuda alates 20.04.1998 kuni 20.09.1998 iga kuu 20.kuupäevaks laenu osamakse 19 250 krooni ja 20.oktoobril osamakse summas 115 500 krooni ning intressimaksed laenujäägilt. Viimased maksed on laekunud 25.05.1998.

7 (24)

Tegelikkuses ei täitnud juba enne kasutusvalduse ja hüpoteegi lepingu sõlmimist hageja laenulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et 12.06.2008 kasutusvalduse seadmise kokkuleppega läks üle kogu ettevõte. Ei toimunud kogu vara müümine, vaid tähtajaline kasutusvalduse seadmine. Isegi kui jaatada ettevõtte ülemineku toimumist, puuduvad tõendid selle kohta, et nõude rahuldamine oleks tõenäoline Runnert Kaubagrupp OÜ-lt. Kokkuvõtlikult on hageja nõude summas 1 612 233,54 krooni aluseks: a) 300 000 krooni osas kostja selge konstitutiivne võlatunnistus so igasugune vaidlus puudub antud summa ulatuses. b) Ülejäänud osas on kahju tõendatud Eravara OÜ eksperthinnanguga, mille kohaselt muutus kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel hageja omandis tol hetkel olnud kinnistu turuväärtus olematuks. Seega on kahju summas 1 500 000 krooni. c) Isegi, kui jätta arvestamata eespooltoodud põhjendused, on asjas tõendamist leidnud see, et hagejal puuduvad igasugused vahendid hageja pankrotimenetluses kaitstud nõuete kogusummas 1 612 233,54 krooni rahuldamiseks. Hageja on saanud kahju summas 1 612 233,54 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile täielikult vastu. Kostja arvates on ekslik hageja seisukoht, et käesolevas asjas saab tugineda Tartu Maakohtu 04.11.2008 ja Tartu Ringkonnakohtu 10.03.2009 otsuste põhjendustele, kuna kostja on kõikide kohtuinstantside poolt süüdi mõistetud. Selline hageja käsitlus on kostja arvates pahatahtlik ja eksitav. Riigikohtu otsusega asjas 3-1-1-61-09 on A. O. süüdistuse selles osas, mis puudutab AS-i Eesti Maapank teavitamata jätmist Jüri 32a ehitisealuse maa kinnistamisest, KrK § 161 järgi õigeks mõistetud, sest tuvastatud asjaoludel ei ole see tegu käsitatav ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes (otsuse p 15.3). Siinjuures rõhutas Riigikohus, et kohtumenetluses ei ole enam võimalik hinnata, kas Andrus Oru selline tegevusetus oli vastuolus mõne tema kui OÜ Hermeks Holding Group juhatuse liikme ametikohustusega. Riigikohus asus seisukohale, et osas, mis puudutab A. O. KrK § 161 järgi esitatud süüdistust Jüri 32a kinnistu piiratud asjaõigustega koormamises, tuleb tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsused ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Seega ei ole olemas ühtegi jõustunud kohtuotsust, millega kostja oleks juhatuse liikme kohustuste rikkumises süüdi mõistetud. Riigikohtu otsuses asjas 3-2-1-72-09 on märgitud, et kuivõrd õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses. Seega ei saa Riigikohtu otsuses (mitte Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustes, sest need on tühistatud) võetud seisukohad olla tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb tsiviilkohtumenetluses iseseisvalt kindlaks teha. Hageja juhatuse liikme vahetamine ja Jüri 32 a kinnistu võõrandamine ei ole etteheidetavad kostjale kui juhatuse liikmele. Kostja arvates on hageja menetluse käigus sellest etteheitest sisuliselt loobunud. Hageja heidab kostjale jätkuvalt ette asjaolu, et kostja oma tegevusetusega muutis Maapanga laenu tagatiseta laenuks. Hageja seisukohalt kostja tegudeks, millega ta hagejale kahju tekitas on Jüri 32a kinnistu koormamine kasutusvaldusega ja Jüri 32a kinnistu koormamine hüpoteegiga.

8 (24)

Kostja leiab, et kinnistu hüpoteegiga koormamine ei ole hagejale tekitanud kahju. Riigikohus on osundanud, et eraldivõetult hüpoteegi põhjendamatu seadmisega piirdub kinnistu omanikule tekitatav kahju üldjuhul vaid hüpoteegi seadmise ja kustutamise kuludega. Hageja ei ole pidanud vajalikuks täiendavalt selgitada, mis moel hüpoteegiga koormamine ikkagi tekitas hagejale kahju. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et Jüri 32a kinnistu koormamine kasutusvaldusega on olnud majanduslikult kahjulik tehing. Kui lähtuda hageja poolt esitatud arvestusest, mille kohaselt rentnikelt igakuuliselt saadav rent oli ca 30 000 krooni ja sellest arvestada maha tasutavad kommunaalkulud ca 15 000 krooni, jääb nn puhastuluks ca 15 000 krooni. Sellest käsitlusest lähtuvalt on kasutusvalduse seadmine, millega koos sõlmiti OÜ-ga Runnert Kaubagrupp haldusleping haldustasu 17 500 tasumise kohustusega, hagejale majanduslikult kasulik. Kostja on seisukohal, et OÜ Eravara eksperthinnang Jüri 32a kinnistu väärtuse kohta ei ole usaldusväärne tõend ja sellele ei saa tugineda. Kostja seisukohta aktsepteeris ka Riigikohus, märkides, et kuriteo koosseisulise kahju kindlaksmääramiseks tuleb kinnistu algväärtus tuvastada kinnistu koormamise aja so 1998 seisuga. Hageja tõendeid kinnistu algväärtuse kohta ei ole esitanud. Kuna hageja ei ole suutnud hankida tõendeid kinnistu turuväärtuse kohta 1998 seisuga, siis on hageja püüdnud tõendeid asendada omapoolsete arvutustega ja omapoolsete eeldustega, mis justkui tõendaksid tema väiteid. Hageja eeldab, et kuna kinnistu turuväärtus oli 1 500 000 krooni seisuga 1994, oli ta turuväärtus 1 500 000 ka 12.06.1998. Kostja hageja taolise käsitlusega ei nõustu ja leiab, et kuna hageja kinnistu algväärtuse tõendamiseks ühtegi tõendit pole esitanud, siis on nimetatud asjaolu tuvastamata ja sellest tulenevalt ei ole võimalik määrata võimalikku kahju suurust kinnistu väärtuse vähenemise metoodika alusel. Hageja käsitlus kinnistu väärtuse kohta arvestades sellel lasunud asjaõigusi, rendilepinguid ei ole kostja arvates tõsiseltvõetav, kuna korrektne pole juba hageja poolt üüritulu arvestamise metoodika (maha on arvestamata kommunaalkulud). Samuti ei ole hageja poolt taotletud eksperdid pidanud võimalikuks vastava metoodika alusel kinnistu väärtust määrata. Kostja on seisukohal, et hageja on valesti tõlgendanud halduslepingu tähendust hageja kohustuste täitmisel. Kostja pole kordagi väitnud, et puudus alus hageja pankroti väljakuulutamiseks. Kostja pole ka väitnud, et halduslepingu järgsest tasust oleks piisanud hageja kohustuste kohaseks täitmiseks panga ees. Kostja väidab, et kui pankrotihaldur oleks esitanud halduslepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude, siis oleks tänaseks päevaks hageja kohustused oma võlausaldajate ees täidetud. Riigikohus on andnud juhise, et tuleb välja selgitada võimalik ettevõtte üleminek ÄS § 5 lg 2 alusel. Vastavalt Riigikohtu seisukohale sõltub OÜ Hermeks Holding Group võimaliku kahju suurus aga ka sellest, kas Jüri 32a kinnistu kasutusvaldusega koormamist on võimalik käsitada OÜ Hermeks Holding Group ettevõtte üleminekuna OÜ-le Runnert Kaubagrupp. Juhul, kui ettevõtte üleminekut jaatada, läksid ÄS § 5 lg 2 (enne 10.07.1998 kehtinud redaktsioonis) alusel OÜ-le Runnert Kaubagrupp üle ka OÜ Hermeks Holding Group kohustused võlausaldajate ees (sh kohustus AS-i Eesti Maapank ees). OÜ-le Hermeks Holding Group jäi vaid solidaarne vastutus võlausaldajate ees, kusjuures OÜ Hermeks Holding Group ja OÜ Runnert Kaubagrupp omavahelises suhtes lasunuks vastutus võlausaldajate kohustuste täitmise ees OÜ-l Runnert Kaubagrupp. Kostja leiab, et hageja peab esitama tõendid, mis välistavad ettevõtte ülemineku, et üldse saaks rääkida kahju tekitamisest kostja poolt ja kostja vastutusest. Kostja ei pea tõendama vastutusest vabanemiseks, et toimus ettevõtte üleminek ega tõendama, et kui tõenäoline oleks olnud saada rahuldust OÜ-lt Runnert Kaubagrupp.

9 (24)

Riigikohus on andnud juhised, et teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel peab kohus kasutama nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Võttes aluseks conditio sine qua non testi, on võimalik selgitada, kas kahju oleks saabunud ka ilma kostjale kui hageja juhatuse liikmele etteheidetava tegevuseta (s. o. kinnistu Jüri 32a kinnistu koormamine tasuta kasutusvaldusega ja hüpoteegiga). 20.09.1998 toimus OÜ Hermeks Holding Group osanike koosolek, kus kinnitati põhikirja muudatused. Pärast põhikirja muudatust müüs O. T. 18.11.1998 kinnistu A. P. ning A. P. müüs 29.01.1999 kinnistu edasi A. T. . Juhul, kui kostja ei oleks Jüri 32a kinnistut koormanud tasuta kasutusvalduse ja hüpoteegiga, oleks kinnistu võõrandamise tõttu kolmandate isikute poolt ikkagi osutunud võimatuks Maapanga nõude rahuldamine kinnistu müügi läbi. Samuti tegid nimetatud tehingud võimatuks Maapangal eksisteeriva pandiõiguse ümberregistreerimise AÕSRkS §-st 133 tulenevalt. Seega oleks Maapanga nõude rahuldamine Jüri 32a kinnistu müügi arvelt olnud võimatu ka ilma kostja tegevuseta. Kahju oleks tekkinud ka ilma kostja tegevuseta. Kuna kahju oleks tekkinud ka ilma kostja tegevuseta, siis ei saa kostja tegu lugeda kahju vajalikuks põhjuseks ja kostja kui juhatuse liikme vastutus on välistatud. Kokkuvõtlikult leiab kostja, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust, samuti puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja võimaliku kahju vahel. Seoses kriminaalasjas 06.11.2006 sõlmitud kokkuleppega selgitab kostja järgmist. Oportuniteedi kokkuleppega Maapank ja hageja vähendasid hageja võlgnevust Maapanga ees 600 000 kroonini. Kostja, kolmas isik, hageja ja Maapank leppisid kokku, et juhul, kui kostja ja kolmas isik tasuvad Maapangale kumbki 300 000 krooni, lõpetatakse kostja ja kolmanda isiku suhtes kriminaalmenetlus ja hagejal ja Maapangal ei ole rohkem rahalisi nõudeid kostja ja kolmanda isiku vastu. See tähendab, et juhul, kui kostja täidab kokkuleppe, loobub hageja igasugustest rahalistest nõuetest, mis võiksid tuleneda kostja poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumisest. Antud kokkulepe oli aluseks prokurörile menetluse lõpetamise taotluse esitamiseks ja võttes aluseks kokkuleppe ja prokuröri taotluse, kohus kriminaalmenetluse ka lõpetas. Kostjale teadaolevalt kolmas isik tasus kokkuleppes nõutud summa 300 000 krooni ja hagejal ja Maapangal ei ole kolmanda isiku vastu nõudeid. Kostja arvates on tegemist tingimusliku kokkuleppega. Kuna kostja suhtes kriminaalmenetlus uuendati, siis ei oma kokkulepe iseseisvat õiguslikku tähendust. Ka leiab kostja, et oportuniteediga menetluse lõpetamisel kostja poolt antud nõusolekut käsitleda eraldi muust väidetavast kostja poolt hagejale tekitatud kahjust. Kostja saab vastutada ainult kas 06.11.2006 kokkuleppes sätestatud 300 000 krooni ulatuses või juhul, kui kohus leiab, et 06.11.2006 kokkuleppe on kehtetu, siis muu kohtumenetluses tõendatud kahju ulatuses. Üheaegne kostja vastutus nii kahju tekitamisest tulenevalt kui ka 06.11.2006 võlatunnistuse alusel on kostja arvates välistatud. Kostja ei saa nõustuda hageja väitega, et 06.11.2006 kokkuleppes sätestatud tingimusi tuleb vaadata lahus kostja poolt nimetatud kokkuleppes võetud kohustusest. Kostja poolt kokkuleppes võetud kohustus on üks kokkuleppe tingimustest ja kui kehtib kokkulepe, kehtib ka kostja kohustus ja hageja poolne loobumine ülejäänud nõudest. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Äriregistri teabesüsteemi väljatrükk ( I kd tl 180-181) tõendab, et OÜ Hermeks Holding Group (endine AS Hermes) (registrikood 10271616) on kantud äriregistrisse 19.09.1997 ning

10 (24)

ajavahemikul 19.09.1997 kuni 21.08.1998 on juhatuse liikmeteks olnud A. O. ja T. P. . Kohtuotsus ( I kd tl 7-10) tõendab, et Võru Maakohtu 18.06.1999 otsusega kuulutati välja OÜ Hermeks Holding Group pankrot. Kohtuotsuse sisust nähtub, et pankrotiavalduse esitas Eesti Maapank (pankrotis), kelle nõue tugines kahele laenulepingule, millest tulenevaid kohustusi ei olnud hageja nõuetekohaselt täitnud. 25.11.1993 laenulepingust nr 1 ( I kd tl 14-16) nähtuvalt on A/P Rahvapank andnud hagejale laenu 600 000 krooni tähtajaga 10.11.2000. 19.07.1995 laenulepingust nr P-23 ( I kd tl 12-13) nähtuvalt andis Eesti Maapank hagejale laenu 945 000 krooni tähtajaga 15.12.2001. Võru Maakohtu 18.06.1999 otsuse sisust nähtuvalt oli laenulepingutest tulenev võlgnevus kokku 1 399 569,80 krooni. AS Eesti Maapank (pankrotis) nõudeavaldusest OÜ Hermeks Holding pankrotimenetluses ja 07.07.2000 nõuete kaitsmise koosoleku protokolli lisast ( I kd tl-d 11 ja 17) nähtub, et eespoolviidatud laenulepingutest tulenevalt esitas AS Eesti Maapank (pankrotis) nõude tunnustamise avalduse 1 612 233,54 krooni nõudes, mis on ka ainsa nõudena hageja pankrotimenetluses tunnustamist leidnud. Hageja väitel on see nõue käesoleva ajani rahuldamata, kuna võlgnik on varatu. Asjaolu, et AS Eesti Maapank (pankrotis) nõude rahuldamiseks ilmselgelt pankrotivara ei jätkunud, nähtub ajutise pankrotihalduri 28.05.1999 aruandest ( II kd tl 258-262) ja Võru Maakohtu 16.06.1999 otsuses tuvastatust, mille kohaselt võlgnikul oli vara kokku ainult 13 545,40 krooni väärtuses. Registriosa väljatrükk ( II tl 3-8) tõendab, et hagejale kuulus 1998 mõnda aega kinnistu asukohaga Jüri tn 32a Võru linnas, kuid pankrotimenetluse algatamise ajaks oli see võõrandatud. AS Eesti Maapank (pankrotis) laenud olid laenulepingutest tulenevalt tagatud pandiga - hagejale kuuluva hoonega aadressil Jüri 32a Võru linn. Nii nähtub 25.11.1993 laenulepingu nr 1 punktist 2.3.2 , et sõlmitud oli ka pandileping laenusaajale kuuluvale hotellile Hermes. Laenulepingu p 3.1 kohaselt pandileping kuulus ümbersõlmimisele pärast maa tsiviilkäibesse tulekut. 19.07.1995 laenulepingu tagamiseks oli hageja ja AS Eesti Maapank sõlminud 21.07.1995 ka eraldi pandilepingu ( II kd tl 1-2), mille punkti 4.3 kohaselt pidi pantija pandi eseme maa oluliseks osaks muutumisel teatama pandipidajale ning viimasel on õigus nõuda pandiõiguse ümbervormistamist kinnistut koormavaks hüpoteegiks alates ülalnimetatud ehitusealuse maa kohta kinnistusregistriosa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja Lisas. Registriosa väljatrükk ( II tl 3-8) tõendab, et Jüri tn 32a registriosa nr 3348 avati 26.02.1998. Pooltel ei ole vaidlust ja ka registriosa väljatrükist nähtub, et peale maa kinnistusraamatusse kandmist AS Eesti Maapank vallaspanti kinnistut koormavaks hüpoteegiks ümber ei vormistatud. Küll aga on 08.08.1998 sisse kantud tasuta kasutusvaldus OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks tähtajaga 99 aastat ja muus osas on kasutusvalduse sisu määratud 12.06.1998 lepinguga. Lisaks juba 26.02.1998 sissekantud hüpoteegile Eesti Vabariigi kasuks summas 164 800 krooni on 08.07.1998 sisse kantud hüpoteek OÜ Reevers Grupp kasuks summas 1 312 000 krooni intressimääraga 17 % aastas vastavalt 12.06.1998 lepingule. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja sõlmis hageja esindajana 12.06.1998 OÜ-ga Runnert Kaubagrupp ja OÜ-ga Reevers Grupp kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadis kinnistule Jüri 32a, Võru OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks tasuta kasutusvalduse 99 aastaks ning OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegi summas 1 312 000 krooni intressimääraga 17% aastas tagamaks kõiki OÜ Reevers Grupp nõuded, mis tulenevad hageja ja OÜ Reevers Grupp vahel 04.04.1997 ning 05.05.1998 sõlmitud laenulepingutest. Äriregistri teabesüsteemi väljatrükk ja hageja osanike 08.06.1998 koosoleku protokoll ( II kd tl 79; I kd tl 180-181) ) tõendavad, et kostja ja kolmanda isiku soovil kutsuti nad hageja juhatuse liikme ametikohalt tagasi ning uueks juhatuse liikmeks valiti O. T. , kelle juhatuse liikmeks valimise kohta tehti registrikanne 21.08.1998. O. T. , saanud hageja osanike 20.09.1998 koosoleku protokollist nähtuvalt ( II kd tl 78) õiguse osta ja müüa osaühingule kuuluvat kinnisvara ilma osanike

11 (24)

nõusolekuta, võõrandas hagejale kuuluva kinnistu Jüri tn 32a. 18.11.1998 ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu ( II kd tl 93-97) kohaselt müüs hageja, keda esindas juhatuse liige O. T. kinnistu Jüri tn 32a Aivo Proskinile 100 000 krooni eest. 29.01.1999 ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu ( II kd tl 98-102) kohaselt müüs Aivo Proskin kinnistu Jüri tn 32a 100 000 krooni eest A. T. . Hagi alusena esitatud asjaoludest nähtuvalt süüdistab hageja enda maksejõuetuks muutumises kostjat, kes 1998 juhatuse liikmeks olles on toiminud hagejat kahjustavalt. Kohtu arvates tuleb hageja nõude lahendamisel lähtuda ÄS § 187 (1998 kehtinud redaktsioonis) ja 28.06.1994 vastuvõetud TsüS § 46 sätetest, samuti TsK § 222 ja 227 sätetest. ÄS § 187 lg 1 sätestas, et juhatuse liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. TsÜS § 46 lg 1 sätestas, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega süüliselt tekitanud kahju sellele juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Võlasuhtest tuleneva kahju hüvitamise kohustust täpsustas TsK 19. peatükk, esmajoones §-d 222 ja

12 (24)

ka tunnistaja vahetu ülekuulamisele. Eeltoodust tulenevalt saab tõenditena käesolevas asjas kasutada üksnes neid tunnistajate ütlusi, mis sisalduvad kohtuistungite protokollides. Kohtueelse uurimise käigus antud ütlused tuleb kohtu arvates käesolevas asjas jätta tähelepanuta. Otsuse põhjendused kohustuste rikkumise ja süü osas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.05.2003 otsuses asjas 3-2-1-45-03 on selgitatud, et kuigi osaühingu juhatuse liikme kohta ei ole seaduses otsesõnu nimetatud kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, nagu see on sätestatud ÄS § 306 lõikes 2 aktsiaseltsi juhatuse kohta, tuleneb kolleegiumi arvates osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest sama põhimõte ka osaühingu juhatuse liikmetele. See kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 187 lg 1 järgi. TsÜS § 108 lõikest 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Sellest johtub juhatuse liikmete kohustus vältida oma tegevuses enda ja osaühingu huvide konflikti. Kohtupraktikas loetakse majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustust nn üldiseks hoolsuskohustuseks ning kohustust vältida oma tegevuses enda ja äriühingu huvide konflikti nn üldiseks lojaalsuskohustuseks. Hageja on kostjale ette heitnud nii hooldus- kui lojaalsuskohustuse rikkumist, mis seisneb hagejale kahjulike tehingute tegemises endaga seotud äriühingutega so 12.06.1998 hagejale kuuluvale kinnistule Jüri tn 32 OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks kasutusvalduse seadmine ja OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegi seadmine. Kuigi hageja on 07.03.2011 esitatud seisukohas hagi alusena esitanud ka asjaolud enne nimetatud tehingute tegemist ja pärast kostja juhatuse liikmete hulgast välja arvamist toimunu kohta ( pandi hüpoteegiks ümbervormistamata jätmisega, juhatuse liikmete vahetumisega ning kinnistu võõrandamise seonduvad asjaolud), on kohtu hinnangul hageja oma 07.03.2012 seisukohas kostjale tema kohustuste rikkumisena konkreetselt ette heitnud siiski vaid Jüri 32a kinnistu koormamist kasutusvaldusega ning hüpoteegiga, tuginedes muudele asjaoludele kui kostja tegevusplaani üldiselt iseloomustavatele. Nagu kohus eespool tuvastas, sõlmis kostja hageja esindajana 12.06.1998 OÜ-ga Runnert Kaubagrupp ja OÜ-ga Reevers Grupp kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadis kinnistule Jüri 32a OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks tasuta kasutusvalduse 99 aastaks ning OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegi summas 1 312 000 krooni intressimääraga 17% aastas tagamaks kõiki OÜ Reevers Grupp nõuded, mis tulenevad hageja ja OÜ Reevers Grupp vahel 04.04.1997 ning 05.05.1998 sõlmitud laenulepingutest. Äriregistri teabesüsteemi väljatrükid tõendavad ( I kd tl-d 174-179), et OÜ Runnert Kaubagrupp üheks juhatuse liikmeks oli ajavahemikul 21.10.1997 kuni 11.03.2005 kostja, samuti oli kostja ajavahemikul 06.10.1997 kuni 25.05.2004 OÜ Reevers Grupp üheks juhatuse liikmeks. Seega on kostja tehinguid teinud endaga seotud äriühingutega. Hageja väitel seisnes hageja majandustegevus peamiselt Jüri 32a hoones asuva võõrastemaja pidamises, maja haldamises ja ruumide väljarentimises ning sealses kaubandustegevuses. Tunnistaja H. H. 16.06.1998 kohtuistungil ( II kd tl 9-15) tõendavad, et hageja sissetulek tekkis peamiselt ruumide rendist ning ots-otsaga tuli kokku. Samuti on tunnistaja H. H. , et Jüri tn 32a hoone ühes maja otsas oli hostel. Et Jüri tn 32 hoones oli hulgaliselt rentikke, tõendavad ka rentnike teated renditasude suuruse kohta, rendilepingud ja kviitung-orderid rendi või kohamakse tasumise kohta. ( II tl 20-70). Hageja 1997 majandusaasta aruandes ( II kd tl 225-234) on kinnitatud, et netokäive 1997 oli 866 500 krooni, millest 439 700 krooni laekus külalistemajast ja 426 800 krooni laekus

13 (24)

ruumide üürist. 12.06.1998 sõlmitud kasutusvalduse lepinguga andis hageja Jüri 32a maja haldamise OÜ-le Runnert Kaubagrupp. Sellest tulenevalt ruumide rendist ja külalistemaja pidamisest saadav tulu ei laekunud edaspidi enam hagejale. Nimetatud asjaolu nähtub samuti rentike teatest renditasude suuruse kohta, rendilepingud ja kviitung-orderid rendi või kohamakse tasumise kohta. Enamik rentnikest ( va AS Mehka Võru) on kuni 1998 juulini teinud makseid hagejale, kuid alates 1998 augustist kas OÜ-le Reevers Grupp või OÜ-le Runnert Kaubagrupp. Nii hageja 1997 majandusaasta aruandest kui maksete kohta esitatud tõenditest saab teha järelduse, et rendi- ja kohamaksude näol oli ilmselgelt tegemist märkimisväärse sissetulekuga. Pooled on esitanud erinevaid seisukohta renditulu suuruse kohta. Nii on hageja 07.03.2011 seisukohas ( I kd tl 145) märgitud renditulu suuruseks 284 000 kuni 344 000 krooni aastas või 30 000 krooni kuus ( so ilma kommunaalmakseteta). Kostja 30.03.2012 seisukohas on leitud ( III kd tl 122 - 122 pöördel) , et kui lähtuda rentnikelt saadavast sissetulekust 30 000 krooni kuus, tuleb sellest maha arvata kommunaalkulud, mistõttu puhastuluks jääb üksnes 15 000 krooni. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et rentnike poolt tasutud summas sisaldasid tasu kommunaalkulude eest. Nimetatud asjaolu nähtub otseselt mitmete rentnike poolt esitatud andmetest tasutud summade kohta, milles on ära toodud eraldi andmed üüri ja kommunaalkulude suuruse kohta. Samas ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et kommunaalkulud moodustasid poole tasutut summast. Nii nähtub näiteks Heiki Neeringu ja OÜ Entiks esitatud andmetest ( II tl 21-23, 25-27), et kommunaalkulud moodustasid hagejale tasutust keskmiselt tunduvalt väiksema osa kui poole. Moodustades küll mõnedel talvekuudel märkimisväärse osa rendileandjale tasumisele kuulunust summast, on enamikel kuudel kommunaalkulud olnud võrreldes üüriga olnud mitu korda väiksemad. Seetõttu on eluliselt usutavam hageja väide puhastulu tegeliku suuruse kohta. Hageja 1997 majandusaasta aruandest nähtuvalt oli hagejal aasta lõpu seisuga tõepoolest lisaks kinnistule ka muud vara. Ka kostja viidatud tunnistaja S. K. on 20.09.2008 kohtuistungil andnud ütlusi ( II kd tl 192) , et 1997 bilansi tehes oli toorainet, materjali 557000 krooni väärtuses ja see võis olla sama ka pool aastat hiljem. Ka on tunnistaja S. K. andnud ütlusi, et kuigi ta täpselt ei mäleta, oli hagejal vist peale kasutusvalduse lepingu sõlmimist edasi oma kauplus, väike mobiiliboks ja tööstuskaupade kauplus ( II kd tl 185). Kohtu arvates ei tõenda tunnistaja S. K. ütlused ja hageja 1997 majandusaasta aruanne, et 1998 juunis peale kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimist oleks hagejal peale Jüri 32a kinnistu olemas olnud muud märkimisväärset vara või sissetulekut ning hageja tavapärane majandustegevus oleks jätkunud. Tunnistaja ütlused tegevuse jätkumise kohta peale kasutusvalduse lepingu sõlmimist on ebamäärased, sest tunnistaja ise ka on kinnitanud, et täpselt kõike ei mäleta. Asjaolu, et 1997 lõpus oli hagejal peale kinnistu olemas ka muud vara, ei tõenda asjaolu, et see oli olemas ka pool aastat hiljem. 12.06.1998 halduslepingust ( II kd tl 71-72) nähtuvalt on hageja ja OÜ Runnert Kaubagrupp kokku leppinud, et Jüri tn 32 maja haldamise eest maksab viimane hagejale kuus haldustasu 17500 krooni. Võrreldes hageja varasemaid Jüri 32a kinnistult saadud sissetulekuid halduslepingus märgitud haldustasu suurusega, on kohtu arvates ilmselge, et hageja sissetulekud varem olid tunduvalt suuremad haldustasust. Ka on märkimisväärne asjaolu, et haldustasu suurus ei võimaldanud tegelikult enam teostada isegi laenulepingute järgseid makseid AS-le Eesti Maapank. AS Eesti Maapank (pankrotis) 03.02.1999 meeldetuletuses ( II tl 75) on märgitud, et 25.11.1993 sõlmitud laenulepingu nr 1 alusel tuli hagejal tasuda alates 20.04.1998 kuni 20.09.1998 iga kuu 20ndaks kuupäevaks laenu osamakse 19 250 krooni ja alates 20.10.1998 osamakse 11500 krooni ja intressid laenujäägilt. Viimased maksed on laekunud 25.05.1998. Samas on märgitud, et 19.07.1995 laenulepingu nr P-23 alusel tuli hagejal tasuda 15.03.1998 35000 krooni. 15.04.1998 40 000 krooni ja 15.12.1998 40000 krooni ning intressid laenujäägilt. Viimased maksed on laekunud 26.05.1998. Kohtu arvates ei saa nõustuda kostja 07.02.2012 seisukohas avaldatud lähenemisega, et haldustasu

14 (24)

arvelt oleks saanud laenud ära maksta 92 kuuga. Kostja jätab tähelepanuta, et nii 1998 kui ka käesoleval ajal on kehtiv põhimõte, et kohustus tuleb täita vastavalt kokkulepitule sh ka tähtaja osas. Eeltoodu alusel kohus leiab, A. O. rikkus Jüri 32a kinnistule OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks tasuta kasutusvalduse seadmisega juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kohus nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.09.2009 otsuses asjas 3-1-1-61-09 (punktis 17) tehtud järeldusega, et OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks kasutusvalduse seadmine Jüri 32a kinnistule toimus OÜ Hermeks Holding Group jaoks ilmselgelt kahjulikel ja majanduslikult ebamõistlikel tingimustel. AÕS § 201 lg 1 (1998 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kasutusvaldus koormab asja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju. Käesoleval juhul lepiti kasutusvalduse aluseks oleva tehinguga kokku kasutusvalduse seadmine tasuta 99 aastaks, omanik ei piiranud kasutusvaldust mõne kasutusviisi välistamisega kasutusvaldaja poolt. Seejuures oli kasutusvalduse esemeks olnud Jüri 32a kinnistu näol tegemist OÜ Hermeks Holding Group majandustegevuse tuumikvaraga, sest OÜ Hermeks Holding Group kogu majandustegevus seisnes sisuliselt Jüri 32a hoones asuva võõrastemaja pidamises, maja haldamises ja ruumide väljarentimises ning kaubandustegevuses. Jüri 32a kinnistule tasuta kasutusvalduse seadmise tõttu lakkas OÜ Hermeks Holding Group majandustegevus. Nendel asjaoludel on võimalik väita, et kasutusvalduse seadmine Jüri 32a kinnistule oli OÜ Hermeks Holding Group jaoks ilmselgelt majanduslikult kahjulik. Poolte vahel on muuhulgas vaidlus, kas kasutusvalduse seadmise näol on tegemist olnud ettevõtte üleminekuga ÄS § 5 lg 2 (1998 redaktsioonis) mõttes. ÄS §-s 5 lg 2 oli sätestatud, et ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul lähevad omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga seotud kohustused. Ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad sellega seotud õigused üle omandajale või valduse saajale vastavalt nendevahelisele kokkuleppele. Kohus leiab, et 12.06.1998 kasutusvalduse seadmise näol ei olnud tegemist ettevõtte üleminekuga ÄS § 5 lg 2 mõttes. 28.06.1994 vastuvõetud TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Riigikohtu tsiviilkolleegium on TsÜS § 64 sätetega korduvalt selgitanud ( 10.11.1999 otsuses asjas 3-2-1-9799; 22.12.1999 otsuses asjas 3-2-1-107-99), et TsÜS § 64 kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige poolte tegelikust tahtest. Poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõigist kohtu ette toodud asjaoludest. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda. Kohtu arvates nii kostja kui OÜ Runnert Kaubagrupp hilisem käitumine osutab asjaolule, et kasutusvalduse seadmisel ei olnud poolte tahe suunatud ettevõtte üleminekule ÄS § 5 lg 2 mõttes. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kasutusvalduse seadmisel oleks OÜ-le Runnert Kaubarupp üle antud kõik hageja kohustused sh AS-ga Eesti Maapank sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused. Kui tegemist olnuks ettevõtte üleandmisega, pidanuks OÜ Runnert Kaubagrupp laenumaksete tasumist jätkama. Ometi ta seda ei teinud. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kuni Riigikohtu 24.09.2009 otsuses avaldatuni, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb võtta seisukoht ÄS § 5 lg 2 kohaldatavuse osas, ei olnud kostja ise sellisele asjaolule tuginenud. Kriminaalasjas 30.09.2008 kohtuistungil on kostja andnud ütlusi (II kd tl 203), milles on kinnitanud, et laenu pidi tagasi maksma hageja. Selline kostja käitumine annab alust arvata, et tema tahe ei olnud 1998 suvel kasutusvalduse seadmise lepingut sõlmides anda ettevõtet üle ÄS § 5 lg 2 mõttes. Pigem viitab asjaosaliste käitumine 1998 suvel sellele, et AS-ga Eesti Maapank sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused jäeti teadlikult hagejale, samas kui hageja tulutoov tegevus kandus tõepoolest üle OÜ-sse Runnert Kaubagrupp.

15 (24)

Lisaks kasutusvalduse seadmisele seadis kostja 12.06.1998 ka hüpoteegi OÜ-u Reevers Grupp kasuks summas 1 312 000 krooni, millega tagati kõik OÜ Reevers Grupp nõuded, mis tulenevad OÜ Hermeks Holding Group ja OÜ Reevers Grupp vahel 04.04.1997.a. ja 05.05.1998.a. sõlmitud laenulepingutest. AS Reevers ( hilisem ärinimi OÜ Reevers Grupp, keda esindas kolmas isik) ) ja hageja vahel (keda esindas kostja) 04.04.1997 sõlmitud laenulepingust nr 1 ( II kd tl 76) nähtuvalt andis OÜ Reevers Grupp hagejale laenu summas 884 000 krooni. 05.05.1998 samade poolte vahel sõlmitud laenulepingust nr 2 nähtuvalt ( II kd tl 78) andis OÜ Reevers Grupp hagejale laenu summas 428 000 krooni. 14.11.2000 Kohtu-Raamatupidamise ekspertiisiaktis nr DR-17/3814 ( I kd tl 32-40) antud eksperdiarvamuse kohaselt ei saanud OÜ Reevers Grupp anda reaalselt laenu 04.04.1997 summas 884 000 krooni ja 05.05.1998 summas 428 000 krooni. Laenu andmine neil päevadel ja nendes summades raamatupidamisdokumentides ei ole kajastamist leidnud. Ekspert OÜ Reevers Grupp kassadokumente uurides on leidnud, et kassa sissetuleku orderid näitavad omakorda laenu saamist OÜ-lt Runnert Kaubagrupp. Viimase 1997 ja 1998 aastaaruanded laenu andmist ei kajasta. Kassa väljamineku orderid, millega anti laenu välja OÜ-lt Reevers Grupp OÜ-le Hermeks Holding Group, ei kanna raha vastuvõtjate allkirju. OÜ Hermeks Holding Group kassa sissetuleku orderitel on märgitud, et raha on saadud kassa laekumisena T.Piirmannilt või A.Orult või on raha üleandjad üldse märkimata. Ekspert on järeldanud, et OÜ Reevers Grupp sai reaalselt anda laenu neis summades OÜ-le Hermeks Holding Group ainult siis kui OÜ Runnert Kaubagrupp OÜ-le Reevers Grupp laenu andis. OÜ Reevers Grupp raamatupidamisarvestuses on laenusaamine kajastatud, kuid OÜ Runnert Kaubagrupp 1997-1998 raamatupidamisbilansid laenu andmist aga ei kajasta. Laenuallika puudumise tõttu ei saanud OÜ Reevers Grupp OÜ-le Hermeks Holding Group laenu anda. Kohtu arvates puudub alus eksperdiarvamuse õiguses kahelda. Eksperdiarvamuse usaldusväärsust suurendab kohtu arvates OÜ Reevers Grupp käitumine hageja pankrotimenetluse kestel. Esitades küll pankrotimenetluses nõude tunnustamise avalduse laenulepingutest tuleneva võla nõudes, ei soovinud OÜ Reevers Grupp ometi nõude tunnustamist kohtus peale seda, kui see jäeti hageja võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata. Kohtu arvates viitab laenulepingute fiktiivsusele ka asjaolu, et 1997 ja 1998 sõlmitud laenulepingute kohaselt algasid laenu ja intressi tagasimaksete tähtajad 1999 aastal, kuid juba 1998 suvel muutis hageja ennast sisuliselt maksevõimetuks. Ei ole eluliselt usutav, et kostja ja kolmas isik , olles mõlemad nii hageja kui OÜ Reevers Grupp juhatuse liikmed, tekitanuks tahtlikult olukorra, kus OÜ-l Reevers Grupp laenu tagasisaamine hagejalt osutub võimatuks. Pigem viitab asjaosaliste käitumine sellele, et laenu tagasimaksmisega ei arvestatudki. Viimasest omakorda võib teha järelduse, et hageja OÜ-lt Reevers Grupp laenu tegelikult ei saanud. Ka tunnistaja ülekuulatud S. K. , kes oli raamatupidaja mõlemas äriühingus, on 30.09.2008 kohtuistungil kinnitanud, et tema teada oli hagejal võlg ainult Maapanga ees ja teistest laenulepingutest tema ei tea. Hüpoteek ei eelda AÕS § 325 lg 4 kohaselt tagatava nõude olemasolu. Vaatamata sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.09.2009 otsuses asjas 3-1-1-61-09 ( punktis 30.1) asutud seisukohale, et juhatuse liikme majanduslikult otstarbeka käitumise nõude rikkumisena on käsitatav äriühingu olematu kohustuse tunnistamine tegelikult eksisteeriva kohustusena, mis võib toimuda ka tagatiskokkuleppe sõlmimisel. Riigikohus on asunud seisukohale ( punktis 18), et A. O. rikkus juhatuse liikme majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust Jüri 32a kinnistule OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegi seadmisega, sest kohtute poolt tuvastatud asjaoludel puudus OÜ Hermeks Holding Group seisukohalt igasugune vajadus Jüri 32a kinnistut OÜ Reevers Grupp kasuks hüpoteegiga koormata. Maakohus nõustub selle seisukohaga. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et lisaks majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumisele on kostja, tehes hagejale kahjulikke tehinguid endaga seotud äriühingutega (12.06.1998 OÜ-ga Runnert Kaubagrupp ja OÜ-ga Reevers Grupp kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi

16 (24)

seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimine), rikkunud ka lojaalsuskohustust. Kostja poolt toimepandud rikkumiste iseloomu arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on tahtlikult toimepandud rikkumistega st kostja on süüdi TsK § 227 mõttes. Kostja väide, et ta ei soovinud hageja huve kahjustada, on eespool tuvastatuga ümber lükatud Otsuse põhjendused kahju ja põhjusliku seose osas Kahjuna mõistetakse TsK § 222 lg 2 järgi võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldaja poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Hageja loeb kostja poolt 12.06.1998 OÜ-ga Runnert Kaubagrupp ja OÜ-ga Reevers Grupp kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimisega endale tekitatud kahjuks hagejale kulunud Jüri32a kinnistu väärtusetuks muutumist ja hageja majandustegevuse lõppemist ning seeläbi maksejõuetuks muutumist. Sealjuures on hageja Jüri 32a kinnistu väärtusetuks muutumisega tekitatud kahju suuruseks lugenud 1 500 000 krooni ning hageja majandustegevuse lõppemise ning seeläbi maksejõuetuks muutumisega tekitatud kahju suuruseks pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuete summa 1 612 233,54 krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.09.2009 otsuses asjas 3-1-1-61-09 (punktis 30.1) on selgitatud, et Jüri 32a kinnistu väärtuse võimaliku vähenemise põhjustena tuleb eristada kinnistu koormamist kasutusvaldusega ja koormamist hüpoteegiga. Hüpoteegi seadmine ei saa üldjuhul kinnisasja väärtust olematuks muuta, sest hüpoteegipidaja võib nõuda sundtäitmist kinnisasja arvel üksnes juhul, kui tal on nõue, mida selle hüpoteegiga tagatakse. Hüpoteek, mis ei taga mingit nõuet, üldjuhul kinnisasja väärtust oluliselt ei vähenda, sest kinnisasja igakordne omanik võib nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Järelikult piirdub hüpoteegi põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju üldjuhul vaid hüpoteegi seadmise ja kustutamise kuludega. Küll aga on Riigikohus kinnistu väärtuse vähenemise seisukohalt määravaks pidanud kasutusvaldusega koormamist. Nii on sama otsuse punktis 30.2 selgitatud, et tuvastamaks, kas ja kui suures ulatuses Jüri 32a kinnistu väärtus selle kasutusvaldusega koormamise tõttu vähenes, tuleb kinnistu kasutusvalduse eelsest hinnast lahutada selle maksumus pärast kasutusvaldusega koormamist. 26.01.2000 koostatud OÜ Eravara eksperthinnangu (II kd tl 104-110) kohaselt Jüri tn32a asuva hoonestatud kinnistu väärtus on 1 500 000 krooni eeldusel, et kinnistu ei ole koormatud asjaõigusseaduses toodud koormiste ja asjaõigustega, samuti rendi- ja üürilepingutega, samuti et endistesse eluruumidesse ei ole kedagi sisse kirjutatud. Vastates Võru Politseiprefektuuri järelepärimisele on eksperthinnangu koostanud ekspert 02.02.2000 kinnitanud ( II kd tl 126), et arvestades kinnistul asuvaid koormatisi ( hüpoteegid, kasutusvaldus) hinnataval objektil turuväärtus puudub. Kohus leiab, et üksnes asjaolu, et OÜ Eravara 26.01.2000 eksperthinnang on koostatud poolteist aastat peale kasutusvalduse seadmist Jüri 32a kinnistule, ei välista selle kasutamist ühe tõendina tegemaks kindlaks kinnistu väärtust 2008 suvel. Hageja on esitanud tõendeid selle kohta, et käesoleval ajal pole kinnistu väärtuse kindlakstegemine 12.06.2008 seisuga enam võimalik (OÜ Eravara juhataja 06.03.2012 vastus hageja esindaja järelepärimisele – III kd tl 65, Uus Maa Tartu büroo OÜ 17.03.2012 ekspertarvamus – III kd tl 55-68). Arvestades vaidlusaluste tehingute tegemisest möödunud pikka aega on mõistetav, et kinnistu väärtuse määramine tagantjärele ei ole enam võimalik. Arvestades Võru linna suhtelist väiksust ( kus ärikinnistute tsiviilkäive ilmselt on suhteliselt väike, mida tõendab ka Uus Maa Tartu büroo OÜ 17.03.2012 ekspertarvamus ) ning et kuni 26.01.2000 OÜ Eravara hinnangu andmiseni möödunud ajavahemik polnud eriti pikk, on

17 (24)

eluliselt usutav hageja arvamus, et kinnistu hind ei olnud oluliselt muutunud. Kohus nõustub hageja seisukohaga ka selles, et OÜ Eravara hinnangu usaldusväärsust suurendab kostja poolt hageja nimel 17.10.1997 AS-le Eesti Maapank esitatud laenulepingu muutmise avalduses märgitu (II kd tl 18-19), et Jüri 32a väärtus tagatisena on 1 500 000 krooni vastavalt 23.05.1995 Mendelsoni hindamisaktile nr 5298. Kuna hageja ja AS Eesti Maapank vahel oli 18.07.1995 laenulepingu tagamiseks pandileping sõlmitud, on eluliselt usutav, et selleks ka tagatise väärtuse hindamine läbi viidi. Olukorras, kus juba 1995 oli Jüri 32a väärtuseks hinnatud 1 500 000 krooni ning 2000 jaanuaris hinnati sama kinnistu väärtuseks 1 500 000 krooni, on kohtu arvates põhjendatud asuda seisukohale, et selle kinnistu väärtus ka 1998 suvel oli 1 500 000 krooni. Kohtu arvates suurendab OÜ Eravara eksperthinnangu usaldusväärsust ka asjaolu, et kostja hageja esindajana leppis OÜ-ga Reevers Grupp kokku hüpoteegi seadmise Jüri 32a kinnistule summas 1 312 000 krooni . Üldiselt teadaolevalt ei ületa hüpoteegisummad kunagi kinnisasja väärtust, vaid hüpoteek seatakse selliselt, et tagatise väärtus ületab võlausaldaja võimalikke nõudeid. Arvestades asjaolu, et Jüri 32a kinnistule oli seatud üks hüpoteek juba varasemalt ( 26.02.1998 sisse kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks summas 164 800), on eluliselt usutav, et 12.06.1998 hüpoteegi seadmise lepingut sõlminud pooled võisid kinnistu väärtust hinnata 1 500 000 kroonile. Nagu kohus eespool tuvastas, oli kostjale kinnistu võimalik väärtus ju varasemast teada. 26.01.2000 koostatud OÜ Eravara eksperthinnangus on ekspert rõhutanud, et kinnistu väärtus on 1 500 000 krooni eeldusel, et sellel puuduvad igasugused koormatised. Kinnistul lasuvaid koormatisi (hüpoteegid, kasutusvaldus) arvestades on ekspert hinnangu kinnistu väärtusele andnud 02.02.2000, leides, et turuväärtus puudub. Erinevalt kostjast kohus leiab, et ekspert ei ole 26.01.2000 hinnangu andmisel tähelepanuta jätnud asjaolu, et Jüri 32a hoones oli palju rendipindu. Vastupidi – ekspert on ruumide välja rentimisest saadavat võimalikku tulu arvestanud ühe hindamismetoodika ( so puhastulumeetod) puhul. Asudes 02.02.2000 seisukohale, et Jüri 32 a kinnistul turuväärtus puudub, on ekspert arvestanud lisaks kasutusvaldusele ka ilmselt kahte registriossa kantud hüpoteeki. Lisaks 12.06.1998 lepingu alusel registriossa kantud hüpoteegile OÜ-u Reevers Grupp kasuks, oli registriossa 26.02.1998 kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks summas 164 800 krooni vastavalt 29.12.1997 lepingule. Tegemist on olnud Eesti Vabariigi ja hageja vahelise maa ostueesõigusega erastamise ja hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga ( III kd tl 80-86), millega hageja erastas Jüri 32a maa. Kohtu hinnangul on hageja oma 07.03.2012 seisukohas ( punktides 36-37) möönnud, et käesoleva asjas on põhjendatud Jüri 32a kinnistu esialgsest turuväärtusest maha arvata Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegiga tagatud võlg selle tasumata osas so 128 700 krooni, mistõttu kinnistu väärtus on 1 371 300 krooni. Ka kohus leiab, et kostjale süüks arvatavate rikkumiste tagajärjel tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb seda esimesel järjekorral asuvat hüpoteeki arvestada. Ent erinevalt hagejast kohus leiab, et arvestada tuleb kogu hüpoteegisummat. 29.12.1997 maa ostueesõigusega erastamise ja hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p 5.2 kohaselt ei tagatud hüpoteegiga üksnes antud lepingust tulenevalt nõudeid, vaid ka Eesti Vabariigi ja AS Hermes vahel 13.05.1993 sõlmitud vara ostu-müügilepingust tulenevaid hüpoteegipidaja nõudeid. Seetõttu ei saa lähtuda üksnes asjaolust, et antud lepingu sõlmimise hetkel oli maa eest tasumata veel 128 700 krooni. Võttes aluseks OÜ Eravara 26.01.2000 eksperthinnangu ja arvestades selles toodud turuväärtusest maha Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegisumma, loeb kohus Jüri 32a kinnistu turuväärtuseks 12.06.1998 seisuga 1 335 200 krooni (1 500 000 – 164 800). Kohus, tuginedes OÜ Eravara eksperdi 02.02.2000 vastusele politsei järelepärimisele, leiab, et nii kasutusvalduseseadmine OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks kui hüpoteegi seadmine OÜ Reevers Grupp kasuks kogumis muutsid Jüri 32a kinnistu väärtusetuks. Kohtu arvates ei ole alust eksperdi

18 (24)

hinnangu usaldusväärsuses kahelda. Jüri 32a kinnistu näol on tegemist ärimaaga ja selliselt oli see ka tegelikult kasutuses. Mõistlik kinnisasja ostja omandab sellise kinnistu sooviga seda ärilistel eesmärkidel edasi kasutada. Olukorras, kus kinnistule oli seatud tasuta kasutusvaldus OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks ja seda väga pikaks tähtajaks, on kohtu arvates ilmne, et ärilistel eesmärkidel kinnistut omandada soovijate jaoks on kinnistu väärtusetu. Mõni kuu hiljem võõrandati küll kinnistut kahel korral 100 000 krooni eest. Kuid teadmata konkreetsete müügitehingute asjaolusid, ei saa kohtu arvates lugeda nende tehingute alusel lugeda tõendatuks, et Jüri tn 32 kinnistu väärtus oli vähemalt 100 000 krooni. Mõistlik kinnisasja ostja tahab kinnisasja omandades olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses. AÕS §-st 352 lg 1 tulenevalt hüpoteegipidaja võib tõepoolest nõuda sundtäitmist kinnisasja arvel üksnes juhul, kui tal on nõue, mida selle hüpoteegiga tagatakse. AÕS §-st 351 lg 3 tulenevalt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. AÕS § 349 lg 1 kohaselt võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõude rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Kuigi eelnevast tulenevalt kinnisasja igakordse omaniku õigused on tõepoolest kaitstud, võivad sellega kaasneda vaidlused ja kohtumenetlused (seda enam olukorras, kus hüpoteegiga on tagatud fiktiivsed nõuded, nagu antud juhul OÜ Reevers Grupp kasuks seatud hüpoteek). Mõistlik kinnisasja omandaja soovib selliseid sekeldusi vältida. Õigusalases kirjanduses on avaldatud seisukohta, et kui kinnisasi ostetakse koos hüpoteegiga, siis on müügihind reeglina hüpoteegisumma võrra väiksem. (Asjaõigusseadus. Kommenteeritud valjaanne, Tallinn 2004, lk 501). Võrreldes kinnistu väärtust enne ja pärast kinnistu koormamist kasutusvalduse ja hüpoteegiga saab asuda seisukohale, et 12.06.1998 OÜ-ga Runnert Kaubagrupp ja OÜ-ga Reevers Grupp kasutusvalduse seadmise ja sõlmimise tagajärjel vähenes hageja vara eelduslikult 1 335 200 krooni võrra st hagejale tekkis TsK § 222 lg 2 mõttes 1 335 200 krooni suurune kahju. Hageja majandustegevuse lõppemise tagajärjel tekitatud kahju suuruseks on hageja lugenud pankrotimenetluses rahuldamata jäänud ainsa võlausaldaja so AS Eesti Maapank (pankrotis) nõude 1 612 233,34 krooni. Seda, miks ei ole õiguslikult korrektne arvestada juhatuse liikme poolt oma ametikohustuste rikkumisega äriühingule tekitatud kahju suurust äriühingu pankrotimenetluses tunnistatud võlausaldajate nõuete alusel, on selgitatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.05.2005 otsuses asjas 3-2-1-41-05 (punktis 53). Analoogilistel põhjustel on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 24.09.2009 otsuses asjas 3-1-1-61-09 (punktis 29) on leidnud, et A. O. poolt OÜ-le Hermeks Holding Group tekitatud kahju ei saa võrdsustada AS Eesti Maapank (pankrotis) nõude suurusega. Kriminaalkolleegium on leidnud, et pole tuvastatud , et kui A. O. poleks oma ametikohustusi rikkunud, suutnuks OÜ Hermeks Holding Group AS-i Eesti Maapank nõude täies ulatuses rahuldada. Erinevalt hagejast maakohus nõustub sellise Riigikohtu järeldusega. Eespool on kohus küll tuvastanud, et kasutusvalduse seadmise tagajärjel OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks hageja majandustegevus seiskus ning kujunes välja hageja maksejõuetus. Samas, kui poleks olnud edasist kinnistu korduvat võõrandamist ( mille eest kostja juhatuse liikmena ei vastuta), oleks pankrotimenetluse käigus tulnud kõne alla vara tagasivõitmine. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et üksnes kostja rikkumiste tõttu on AS Eesti Maapank (pankrotis) nõue pankrotimenetluses rahuldamata. Seetõttu ei ole kohtu arvates käesoleval juhul ka põhjendatud lähtuda kahju suuruse kindlaksmääramisel AS Eesti Maapank (pankrotis) nõude suurusest. Ettevõtte seiskumise tagajärjel tekitatud kahju suuruse arvestamisel on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.05.2005 otsuses asjas 3-2-1-41-05 (punktis 54) selgitanud järgmist. Kui

19 (24)

kostja käitumine tõi kaasa hageja ettevõtte seiskumise, võib hagejale tekkinud varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus hageja ettevõte oleks edasi tegutsenud. Kahjuna saab nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist, mida hageja oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud. Seejuures saab lähtuda hüpoteetilisest kasust, mida hageja selle ettevõtte kaudu oleks saanud. Siin tuleks arvestada välja ettevõtte hüpoteetiline väärtus rikkumiseta, kasutades selleks praktikas tunnustatud meetodeid. Kuidas arvestada välja ettevõtte hüpoteetilist väärtust, on selgitatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. 12. 2004 otsuses asjas 3-2-1-145-04. Nii on viidatud otsuse punktis 34 selgitatud, et äriühingu väärtus koosneb eelkõige tulevikus tekkivast kasust, mida äriühing suudab saavutada oma olemasoleva vara, innovatsioonivõime, tootmise kujundatuse, turupositsiooni, sisemise ülesehituse ja juhtimiskorralduse baasil. Kolleegiumi käsutuses olevatest materjalidest tuleneb selgelt, et selliseks raamatupidamise aruandluses kui ka hindamispraktikas tunnustatud metoodikaks äriühingute väärtuse hindamisel on nii Eestis kui rahvusvaheliselt hetkel DCF-meetod või selle modifikatsioonid. Kui see on üldiselt aktsepteeritud, tuleb seda tunnustada ka kohtul, kui ei ole olulisi põhjuseid või paremaid meetodeid aktsiaseltsi väärtuse teistsuguseks hindamiseks. Kuigi hageja on käesolevas asjas esitanud arvestusi ja tõendeid Jüri 32a renditulude suuruse kohta, ei pea kohus võimalikuks nende alusel lugeda tõendatuks hagejale tekitatud kahju suurust Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.05.2005 otsuse asjas 3-2-1-41-05 punktis 54 silmas peetud tähenduses. Kohus leiab, et hageja maksejõuetus, mis väljendus hageja ainsa märkimisväärse vara so Jüri 32a kinnistu muutumises sisuliselt väärtusetuks ning hageja majandustegevuse seiskumises, kujunes välja just kostja tegevuse ( 12.06.1998 tehingud) tagajärjel. Olukorras, kus hageja maksejõuetus kujunes sisuliselt välja just kostja tegevuse tõttu, esineb kohtu arvates põhjuslik seoses kostja rikkumiste ning tekkinud kahju vahel. Kahtlemata raskendas hageja majanduslikku seisundit veelgi järgmine juhatuse liige O. T. , kes võõrandas Jüri 32a kinnistu. Kuid olukorras, kus kinnistu oli juba kostja poolt koormatud teiste äriühingute kasuks, mis tegi hagejal endal kinnistu kasutamine majandustegevuseks võimatuks ning muutsid kinnistu sisuliselt väärtusetuks, pole O. T. panus kahju suurenemisse enam märkimisväärne. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja, olles hageja juhatuse liige ja tehes 12.06.1998 endaga seotud äriühingutega hagejale kahjulikke tehinguid ( kasutusvalduse seadmine OÜ Runnert Kaubagrupp kasuks ja hüpoteegi seadmine OÜ Reevers Grupp kasuks), tekitas hagejale kahju, mis seisnes hageja muutumises maksejõuetuks vara väärtusetuks muutumise ning hageja majandustegevuse seiskumise tagajärjel. Nagu kohus eespool leidis, on usaldusväärselt tõendatud kahju suurus üksnes hageja vara ( Jüri 32a kinnistu) väärtuse vähenemisega seoses ning kahju täpset suurust seoses hageja majandustegevuse seiskumisega pole võimalik kindlaks määrata. Kahju väljamõistmisel saab seega lähtuda üksnes kinnistu väärtuse vähenemisega seonduvast kahjust. Eeltoodu ja ÄS § 187 lg 1, TsüS § 46 lg 1, TsK §-de 222 lg 1, 2 ja 227 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju katteks välja 1 335 200 krooni so 85 334,83 eurot. Otsuse põhjendused seoses hageja nõudega kostja väidetava 06.11.2006 võlatunnistuse alusel. Hageja on muuhulgas nõude esitamisel tuginenud ka kostja väidetavale 06.11.2006 võlatunnistusele. Poolte vahel on muuhulgas vaidlus T. P. ja A. O. kriminaalasjas 06.11.2006 sõlmitud AS Eesti Maapank (pankrotis), hageja ning süüdistatavate vahelise kokkuleppe ning Tartu Maakohtu 06.11.2006 määruse asjas 1-04-201 tähenduse üle käesolevas asjas. Kokkuleppest (III kd tl 38) nähtub, et kriminaalasjas oli hageja esitanud A. O. vastu hagi 1 612 233,54 krooni nõudes ja AS Eesti Maapank (pankrotis) T. P. vastu 1 399 569,80 krooni

20 (24)

nõudes, mis mõlemad tulenesid hageja ja AS Eesti Maapank (pankrotis) vahelistest 25.11.1993 ja 19.07.1995 laenulepingutest. AS Eesti Maapank (pankrotis), hageja ning süüdistatavad ( käesolevas asjas kostja ja kolmas isik) leppisid kokku, et laenulepingute järgset võlgnevust vähendatakse ning süüdistatavad kohustuvad tasuma 600 000 krooni kuue kuu jooksul AS-le Eesti Maapank. Viimane avaldas, et peale nimetatud summa tasumist ei ole AS-l Eesti Maapank (pankrotis) 25.11.1993 ja 19.07.1995 laenulepingutest tulenevaid nõudeid süüdistatavate vastu ega ka OÜ Hermeks Holding Group pankrotimenetluses. Tartu Maakohtu 06.11.2006 määrusega ( I kd tl 110-112) kriminaalmenetlus T. P. ja Andrus Oru kriminaalasjas lõpetati KrMS § 202 alusel seoses avaliku menetlushuvi puudumisega. Muuhulgas pandi A. O. ja T. P. kohustus hüvitada kummalgi kuriteoga tekitatud kahju katteks hiljemalt 06.05.2007 300 000 krooni AS-le Hermeks Holding Group (pankrotis). Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 08.08.2007 taotlusest Tartu Maakohtule (II kd tl 178) nähtub, et T. P. täitis Tartu Maakohtu 06.11.2006 määrusega temale pandud kohustused, kuid A. O. mitte. Tartu Maakohtu 20.09.2007 määrusega ( II kd tl 178-180) menetlus A. O. kriminaalasjas uuendati. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et 06.11.2006 neljapoolset kokkulepet ja 06.11.2006 kohtumääruse alusel kostjale pandut kohustust hüvitada kuriteoga tekitatud kahju saaks vaadelda eraldi. Ilmselgelt oli kriminaalmenetluse osaliste vaheline kokkuleppe üheks aluseks prokuröri poolt esitatavale taotlusele menetlus kriminaalasjas lõpetada. Kuna 06.11.2006 neljapoolse kokkuleppe näol oli tegemist tsiviilhagi esitanud kannatanute ja süüdistatavate vahelise kokkuleppega, siis saab seda pidada kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes, millega pooled loobusid teatud nõuetest teineteise vastu. VÕS § 578 lg 1 esimese lause kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.10.2007 otsuses asjas 3-2-1-87-07 (punktis 16) on selgitatud, et kompromissileping võib muuhulgas sisaldada ka võlatunnistust. Lepingupoole kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab teise poole nõuet võib olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Poolte tahe selle kohta, et üks lepingupool loobub oma nõudest teise poole vastu võib olla käsitatav ka nõudest loobumisena VÕS § 207 lg 1 mõttes. Samas lahendis on Riigikohus selgitanud (punktis 17), et teisalt võib kompromissilepingus sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist Kohtu hinnangul on poolte seisukoht kokkulangev selles, et kostja poolt 06.11.2006 võetud kohustuse näol hüvitada kahju katteks 300 000 krooni kokkuleppe kohaselt kas AS-le Eesti Maapank (pankrotis) või kohtumääruse kohaselt hagejale, on sisuliselt tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Hageja on oma erinevates seisukohtades pidanud seda eelkõige konstitutiivseks võlatunnistuseks ning kostja on 07.02.2012 seisukohas selle otsesõnu õigeks võtnud. Kuid kohtu arvates tuleb arvestada seda, et 06.11.2006 sõlmitud neljapoolse kokkuleppe näol on tegemist tingimusliku tehinguga TsÜS § 102 lg 1 mõttes. Viimases on sätestatud, et tingimuslik on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Kuna kostja oma kohustust hüvitada kahju 300 000 krooni ei täitnud, kriminaalmenetlus kostja suhtes uuendati ja asja sisuline arutelu sh ka tsiviilhagi osas kohtus jätkus. Seetõttu ei ole kohtu arvates võimalik käesoleval ajal tugineda asjaolule, et hageja 06.11.2011 vähendas oma nõuet 300 000 kroonile või et kostja oli sellises ulatuses nõus kahju hüvitama.

21 (24)

Otsuse põhjendused menetluskulude osas Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna menetlus käesolevas asjas on alanud 2002, tuleb seega menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel juhinduda kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS sätetest. TsMS 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. TsMS § 60 lg 3 kohaselt kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid tuli esitada enne kohtuvaidlusi. Hageja on esitanud 30.03.2012 menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega ( III kd tl 101118), mille kohaselt on tema menetluskulud kokku 4562,87 eurot sh tasu õigusabi eest 4379,57 eurot, koopiate tegemise eest tasutud riigilõiv 63,30 eurot ja ekspertiisitasu 120 eurot. Kostja on 30.03.2012 esitanud menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega ( III kd tl 126128), mille kohaselt kostja menetluskuluks on õigusabi tasu 2000 eurot. Kohus ei loe hageja põhjendatuks ja vajalikuks kohtukuluks koopiate tegemise eest tasutud riigilõivu 63,30 eurot. 2011 detsembris peetud kirjavahetusest hageja esindaja ja kohtu vahel ( I kd tl 195-199) nähtub, et 39,89 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustus tekkis hagejal asjaolu tõttu, et seoses vajadusega korraldada kolmanda isiku jaoks hagimaterjalide esitamine soovis hageja saada kohtu poolt tehtud koopiaid kõigist toimikus olevatest dokumentidest kuni menetluse uuendamiseni, kuna hagejal ei olnud pikka aega toimunud menetluse tõttu enam endal täit ülevaadet toimikus leiduvast. Kohtu arvates asjaolu, et hagejal endal ei olnud toimikus leiduvast enam ülevaadet, ei anna alust koopiate tegemisega seoses tasutud riigilõivu hüvitamist nõuda kostjalt. Kulude aruandest (III kd tl 111) nähtuvalt on hageja esindaja 12.10.2011 tasunud riigilõivu 26,41 eurot koopiate valmistamise eest. Kohtu käsutuses olevatest tõenditest hageja menetluskulude kohta ei nähtu, kas ja milliste käeolevas asjas vajalike dokumentide koopiatega tegemisega on see riigilõiv seotud. Üheks hageja menetluskuluks on OÜ Uus Maa Tartu Büroo ekspertarvamuse nr 409-0312M eest tasutud 120 eurot. Sellise eksperdiarvamuse on hageja kohtule tõendina esitanud. Kohus möönab, et Jüri 32a kinnistu turuväärtuse kindlaksmääramise seisukohalt 1998 suve seisuga see ekspertarvamus erilist tõenduslikku väärtust ei oma, sest arvamuses jõuti järeldusele, et tagantjärele pole võimalik seda teha. Ent olukorras, kus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.09.2009 otsuses asjas 3-1-1-61-09 ( punktis 30.2) oli alamalseisvatele kohtutele ette heidetud, et pole põhjendatud, miks Jüri 32a kinnistu väärtuse vähenemist pole võimalik kindlaks teha, ei saa kohtu arvates pidada põhjendamatuks ja mittevajalikuks hageja täiendavaid kulutusi Jüri 32a kinnistu väärtuse tõendamiseks. Arvestades hagi rahuldatud osa suurust ( 83 %), mõistab kohus kostjalt hageja kasuks ekspertiisitasu katteks välja 99,60 eurot. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5 % hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Tulenevalt hagi rahuldatud osast saaks kostjalt hageja kasuks õigusabikulu katteks välja mõista kuni 4266,74 eurot ( 85 334,83 x 0,05). Käesolevas asjas esindas hagejat kuni 2011 alguseni

22 (24)

seaduslik esindaja pankrotihaldur ja alates 2011 jaanuarist lepinguline esindaja. Pankrotihalduri lepingulise esindaja õigusabikulude vastaspoolelt väljamõistmisega seonduvat on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud oma 27.10.04 otsuses asjas 3-2-1-99-04 (punktis 29) 14. 11.2002. a otsustes asjades 3-2-1-130-02 jt. Nii on Riigikohus leidnud, et TsMS § 61 lg 1 võimaldab kohtul jätta õigusabikulud tervikuna välja mõistmata, kui need ei ole vajalikud ega põhjendatud. Selle normi raames peab kohus hindama kohtumenetluse keerukust, pankrotihalduri kvalifikatsiooni, tööülesandeid ja -mahtu ning muid olulisi asjaolusid, mis oleksid või ei oleks õigustanud õigusabi osutaja kasutamist. Käesoleval juhul on hageja pankrotihalduriks vandeadvokaat, mistõttu võib eeldada, et hageja seaduslikul esindajal on piisav kvalifikatsioon hageja esindamiseks ka antud kohtumenetluses. Samas asjaolu, et kostja on kogu menetluse kestel hagile täielikult vastu vaielnud, on kahtlemata hageja esindaja töömahtu suurendanud. Kohtu arvates on asi onud ka piisavalt keerukas, kuna isegi kriminaalmenetluses läbis vaidlus kostja väidetavate süütegude ning tekitatud kahju üle mitu kohtuastet ning lõplikku lahendit ei suudetud teha mõistliku menetlustähtaja jooksul. Seetõttu leiab kohus, et täiendava õigusabi kasutamist pankrotihalduri poolt ei saa pidada täiesti mittevajalikuks või põhjendamatuks. Kulude aruannetest nähtub, et alates lepingulise esindaja menetlusse astumisest on kogu asjaajamisega tegelenud lepinguline esindaja, kes on omakorda kasutanud abilisi tegevuskava analüüside tegemisel ja büroosisestel aruteludel. Kohtu arvates olukorras, kus hagejal on ka vandeadvokaadist seaduslik esindaja, saanuks õigusabikulusid sellise analüüside ja büroosiseste arutelude osas vältida. Seetõttu mõistab kohus hageja põhjendatud ja vajaliku õigusabikuluna kostjalt välja 2000 eurot. Arvestades asja keerukust ja mahtu, loeb kohus kostja õigusabi kulusid kogu so 2000 euro ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Tulenevalt hagi rahuldamata jäetud osast tuleb hagejalt kostja õigusabikulu katteks välja mõista 885,28 eurot ( 17705,67 x 0,05). Seega peab kostja hagejale hüvitama kohtukulusid kokku 2099,60 euro ulatuses (99,60+2000). Hageja peab kostjale hüvitama kohtukulusid 885,28 euro ulatuses. Vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks kohtukulude katteks välja mõista 1214,32 eurot (2099,60-885,28). Hageja on taotlenud kohtukulu väljamõistmist AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks, kuna viimane on need kulud kandnud. Kohus leiab, et kohtukulu ei saa välja mõista asjas menetlusosaliseks mitteoleva isiku kasuks. Küll võib hageja soovil määrata nende tasumise hageja näidatud isikule. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.03.2003 otsuses asjas 3-2-1-25-03 (punktis 11) on selgitatud, et TsMS §-de 60 ja 61 kohaselt saab kohtukulud välja mõista ainult tsiviilkohtumenetluse poolelt ja poole kasuks. Selline sõnastus ei välista võimalust, et poole palvel, kelle kasuks kohtukulud välja mõistetakse, kantakse raha üle isikule, kes ei ole protsessiosaline. Üheks kohtukuluks TsMS § 46 p 1 kohaselt on riigilõiv. Käesoleva hagi esitamise ajal kehtinud 22.10.1997 vastuvõetud riigilõivuseaduse Lisa 2 toodud määrade kohaselt kuulus hagihinna 1 612 233,54 krooni puhul riigilõivuna tasumisele 67 000 krooni. Võru Maakohtu 09.10.2002 määrusega ( I kd tl 45) on hageja riigilõivu tasumisest vabastatud nii hagiavalduse esitamisel kui hagiavalduse rahuldamata jätmise korral. Seega riigilõivu käesolevas asjas tasutud ei ole. TsMS § 64 lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Tulenevalt hagi rahuldatud osast ( 83 %) ja hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivumääradest tuleks kostjalt seega riigilõivu katteks riigituludesse välja mõista 55610 krooni so 3554,13 eurot (67 000 x 0,83). Käesoleval ajal kehtiva riigilõivumääradest tulenevalt peaks hagihinna 103 040,50 krooni puhul riigilõivu täismääras

23 (24)

tasuma 1500 eurot. Olukorras, kus käesolevas asjas riigilõivu käesoleva ajani tasutud ei ole ning riigilõivu riigituludesse tasumise küsimus otsustatakse alles praegu, peab kohus põhjendatuks lähtuda kostjale soodsamast seadusest ning mõista kostjalt riigilõivu riigituludesse välja käeoleval ajal kehtivatest määradest lähtudes. Seega mõistab kohus kostjalt riigilõivu katteks välja 1245 eurot (1500x0,83). Erinevalt käesoleval ajal kehtiva TsMS §-s 179 sätestatust ei ole varemkehtinud TsMS-s sätteid riigi kasuks väljamõistetavate menetluskulude sissenõudmise korraldamisega seoses. Otsuse täitmise huvides peab kohus siiski põhjendatuks määrata kindlaks riigilõivu tasumise korra ja tähtaja.

Kohtunik Rita Kulberg

Tartu Ringkonnakohus otsustas:

RESOLUTSIOON

Kohtuotsus jõustus 20.05.2015.a. Riigikohtu määrusega

24 (24)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.