Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ HERMEKS HOLDING GROUP (pankrotis) pankrotihalduri Olev Kuklase hagi Andrus Oru (Org) vastu kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-106
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ HERMEKS HOLDING GROUP (pankrotis) pankrotihalduri Olev Kuklase kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
103 040 eurot 53 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Hermeks Holding Group (pankrotis) (registrikood 10271616) pankrotihaldur Olev Kuklase, esindaja vandeadvokaat Marko Kairjak Kostja Andrus Org Kolmas isik kostja poolel Toomas Piirmann
Asja läbivaatamise kuupäev
21. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-106 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.
Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ Hermeks Holding Group pankrotihalduri Olev Kuklase kassatsioonkaebuselt
1.OÜ Hermeks Holding Group (pankrotis, Hermeks) pankrotihaldur Olev Kuklase esitas 8. oktoobril 2002 Võru Maakohtule hagi Andrus Oru (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt Hermeksi kasuks
välja juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuhüvitise 1 612 233 krooni 54 senti (103 040 eurot 50 senti). Samuti palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt oli kostja Hermeksi juhatuse liige ja osanik ning samal ajal ka OÜ Runnert Kaubagrupp (Runnert) ja OÜ Reevers Grupp (Reevers) juhatuse liige ja osanik. Hermeksile kuulus Võrus Jüri 32a asuv maja (hoone), mida Hermeks kasutas oma majandustegevuses (võõrastemaja pidamiseks, ruumide väljarentimiseks ja kaubandustegevuseks). 25. novembril 1993 ja 19. juulil 1995 oli Hermeks võtnud AS-ist Eesti Maapank (pankrotis; Maapank) hoone renoveerimiseks laenu. Laenulepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks pantis Hermeks 25. novembril 1993 ja 21. juulil 1995 sõlmitud pandilepingute alusel hoone Maapanga kasuks. Hoonealune maa kinnistati
26.veebruaril 1998, kuid kostja ei vormistanud Maapanga pandiõigust hüpoteegiks ega teavitanud Maapanka hoone maa oluliseks osaks muutumisest.
12.juunil 1998 sõlmis kostja Hermeksi, Runnerti ja Reeversi esindajana notariaalse kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadis Võrus Jüri 32a asuvale kinnistule (kinnistu) tasuta kasutusvalduse 99 aastaks Runnerti kasuks ning 1 312 000 krooni suuruse hüpoteegi Reeversi kasuks intressimääraga 17% aastas. Kasutusvalduse seadmise järel laekusid kõik tulud kinnistust Runnertile ja Hermeksi majandustegevus seiskus. Seetõttu polnud Hermeksil võimalik täita oma kohustusi võlausaldajate vastu. Võru Maakohus kuulutas 18. juunil 1999 välja Hermeksi pankroti. 7. juulil 2000 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati Maapanga 1 612 233 krooni 54 sendi suurust nõuet. Kostja ja Hermeksi teine juhatuse liige Toomas Piirmann kutsuti 8. juulil 1998 Hermeksi osanike koosolekul juhatuse liikme kohalt tagasi ja uueks juhatuse liikmeks määrati Olavi Taaler.
20.septembri 1998. a osanike koosolekul muudeti Hermeksi põhikirja selliselt, et juhatajal tekkis õigus müüa kinnisasju ilma osanike nõusolekuta. O. Taaler müüs 18. novembril 1998 kinnistu Aivo Proskinile, kes 29. jaanuaril 1999 müüs kinnistu edasi Aare Tiislerile. Nimetatud tehingud tegid võimatuks kinnistu tagasivõitmise pankrotimenetluses ja Maapanga pandiõiguse ümberregistreerimise. Koormates kinnistu kasutusvalduse ja hüpoteegiga endaga seotud äriühingute kasuks, rikkus kostja juhatuse liikme kohustusi. Kinnistu koormamine oli majanduslikult ebaotstarbekas ja mittevajalik. OÜ Eravara (Eravara) arvamuse järgi oli kinnistu väärtus enne koormamist 1 500 000 krooni. Pärast koormamist muutus kinnistu väärtusetuks. Hermeks sai 1998. aastal rentnikelt puhastulu 344 000 krooni. Kinnistu koormamise tagajärjel Hermeksi majandustegevus lõppes. Kinnistu väärtusetuks muutumisega tekitatud kahju on 1 500 000 krooni. Majandustegevuse lõppemise ning maksejõuetuks muutmisega tekitatud kahju on 1 612 233 krooni 54 senti, sest selle summa ulatuses jäi Hermeksi pankrotimenetluses võlausaldajate nõudeid rahuldamata.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et kahju tekkimine ei ole tõendatud. Hageja ei ole tõendanud kahju suurust, samuti ei ole kostja tegevuse ja Hermeksile väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Hüpoteegi põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju ei saa olla suurem kui hüpoteegi
seadmise ja kustutamise kulud. Koos kasutusvalduse seadmisega sõlmiti Runnertiga haldusleping, mille järgi Runnert pidi lepingu kümneaastase tähtaja jooksul maksma Hermeksile haldustasu 17 500 krooni kuus. Seega oli kasutusvalduse seadmine Hermeksile majanduslikult kasulik. Kui pankrotihaldur oleks nõudnud halduslepingust tuleneva kohustuse täitmist, oleksid Hermeksi kohustused võlausaldajate vastu täidetud. Eravara arvamus kinnistu väärtuse kohta ei ole usaldusväärne tõend, sest selles on lähtutud ekslikust eeldusest, et kinnistu ei ole koormatud. Tegelikult koormasid kinnistut juba enne vaidlusaluseid tehinguid hüpoteek riigi kasuks ja üürilepingud. Kinnistu väärtus ei saanud vaidlusaluste tehingute tagajärjel muutuda olematuks, kuna järgmine juhatuse liige O. Taaler müüs kinnistu 100 000 krooni eest edasi. Hermeksi osanikud esitasid 12. mail 1999 Maapangale kompromissettepaneku, millega olid valmis seadma Maapanga kasuks hüpoteegi ja lõpetama kasutusvalduse. Maapank ettepanekule ei vastanud. Isegi kui kostja ei oleks kinnistut koormanud kasutusvalduse ega hüpoteegiga, ei oleks Maapanga nõuet saanud rahuldada, kuna kinnistu müüdi edasi ja müügilepingu sõlmimisel ei esindanud Hermeksit mitte kostja, vaid Hermeksi järgmine juhatuse liige. Seega ei ole kostja teo ja kahju vahel põhjuslikku seost.
3.Kolmas isik ei esitanud hagi kohta oma seisukohta.
4.Tartu Maakohus rahuldas 31. detsembri 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt Hermeksi kasuks välja 85 334 eurot 83 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja 1214 euro ja 32 sendi suuruse kohtukulu kohustusega tasuda see Maapangale. Riigilõivu katteks mõistis maakohus kostjalt välja 1245 eurot riigituludesse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus kostja kinnistule Runnerti kasuks tasuta kasutusvalduse seadmisega juhatuse liikme hoolsuskohustust, sest see tehing tehti Hermeksi jaoks ilmselgelt kahjulikel ja majanduslikult ebamõistlikel tingimustel. Kasutusvaldus seati tasuta 99 aastaks ja kasutusvaldaja õigused olid piiramatud. Kinnistu oli Hermeksi majandustegevuse tuumikvara ja sellele tasuta kasutusvalduse seadmise tulemusel lakkas Hermeksi majandustegevus. Samuti rikkus kostja juhatuse liikme kohustusi hüpoteegi seadmisega, sest tuvastatud asjaoludel ei olnud mingit vajadust kinnistut Reeversi kasuks hüpoteegiga koormata. Kostja rikkus ka lojaalsuskohustust, sest tegi eelnimetatud tehingud endaga seotud äriühingutega. Kostja rikkus kohustusi tahtlikult ja seega on ta tsiviilkoodeksi (TsK) § 227 järgi rikkumistes süüdi. Eravara eksperdihinnangu järgi oli hüpoteegi ja kasutusvaldusega koormamata kinnistu turuväärtus 1 500 000 krooni. Arvates sellest maha Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegisumma 164 800 krooni, oli 12. juunil 1998 kinnistu turuväärtus 1 335 200 krooni. Kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmine kogumis muutsid kinnistu väärtusetuks. Mõni kuu hiljem võõrandati kinnistu küll kahel korral 100 000 krooni eest, kuid teadmata tehingute asjaolusid, ei saa lugeda tõendatuks, et kinnistu väärtus oli vähemalt 100 000 krooni. Võrreldes kinnistu väärtust enne ja pärast selle koormamist, tuleb asuda seisukohale, et kasutusvalduse seadmise tagajärjel vähenes Hermeksi vara 1 335 200 krooni võrra, st Hermeksile tekkis 1 335 200 krooni suurune kahju. Halduslepingu kohta leidis maakohus, et selles kokku lepitud tasu oli võrreldes kinnistult saadava tuluga oluliselt väiksem
ega võimaldanud katta isegi laenumakseid. Hermeksi majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju suuruseks peab hageja 1 612 233 krooni 34 senti. See summa vastab pankrotimenetluses rahuldamata jäänud Maapanga nõudele. Hermeksile tekitatud kahju ei saa aga võrdsustada Maapanga nõudega. Tuvastatud ei ole, et kui kostja poleks oma kohustusi rikkunud, suutnuks Hermeks Maapanga nõude täies ulatuses rahuldada.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
6.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, samuti osas, millega kostjalt mõisteti Hermeksi kasuks välja menetluskulud 1214 eurot 32 senti. Hageja palus ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt välja täiendav kahjuhüvitis 17 705 eurot 70 senti, samuti mõista kostjalt Hermeksi kasuks välja täiendavad menetluskulud 2905 eurot 25 senti. Alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus ei rahulda vastuapellatsioonkaebust, palus hageja mõista kostjalt Hermeksi kasuks välja täiendavad menetluskulud 1723 eurot 84 senti.
7.Kolmas isik ei vastanud kostja apellatsioonkaebusele ega hageja vastuapellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis Hermeksilt kostja kasuks välja kohtukulu 2000 eurot. Samuti vabastas ringkonnakohus Hermeksi TsMS § 190 lg 7 alusel menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Menetluskulud ringkonnakohtus jäeti menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et Hermeksi majandustegevus lakkas tasuta kasutusvalduse seadmise tagajärjel, mistõttu oli see tehing Hermeksi jaoks ilmselgelt kahjulik. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et Hermeksi kahjunõuet ei saa sisustada pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõude suurusega. Kasutusvalduse seadmisega tekitas kostja hagejale kahju, mis seisnes kinnistu väärtuse vähenemises ja selle tagajärjel majandustegevuse seiskumises. Arvates kinnistu koormatisteta turuväärtusest maha Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegisumma 164 800 krooni, on maakohus õigesti leidnud, et kinnistu kasutusvaldusega koormamise aegne turuväärtus oli 1 335 200 krooni. Kuna kinnistu oli võimalik pärast kasutusvaldusega koormamist müüa 100 000 krooni eest ja asjas puuduvad tõendid, et müügilepingud oleksid tühised, siis tuleb kinnistu müügihinda kahju suuruse määramisel arvestada. Seega vähenes kinnistu väärtus kasutusvalduse seadmise tulemusena mitte 1 335 200 krooni, vaid 1 235 200 krooni võrra ja see summa on ka Hermeksi kahju. Kostja on väitnud, et kasutusvalduse seadmise leping ei olnud majanduslikult kahjulik, sest Hermeksi ja Runnerti vahel oli sõlmitud ka haldusleping, mille järgi Runnert pidi maksma Hermeksile haldustasu. Ringkonnakohus leidis, et haldusleping oli 1998. a-l kehtinud TsÜS § 69 lg 1 järgi näilik tehing, sest pooled ei soovinud tuua sellega kaasa õiguslikke tagajärgi. Seega on haldusleping tühine
ja kostja ei saa tugineda sellele, et pankrotihaldur oleks pidanud haldustasu sisse nõudma. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas hageja on omalt poolt teinud kõik mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Maakohus eksis selles, et ei arvestanud kahju väljamõistmisel Hermeksi enda võimalusega tekkinud kahju vähendada. Tasuta kasutusvalduse seadmine äriühingu tuumikvarale oli sisuliselt ettevõtte tegevuse lõpetamine, mille tulemusena muutus võimatuks tegevuse jätkamine. Kontroll ettevõtte vara ja tegevuse üle läks kasutusvalduse saajale. Kasutusvalduse seadmisega muudeti võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamine ja selline tegevus ei vasta ühiskonna üldisele arusaamisele kõlblusest. Selline tehing on vastuolus heade kommetega. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 1 võimaldas tuvastada heade kommete vastase tehingu tühisuse. Tühist tehingut ei pidanud TsÜS § 66 lg 4 kohaselt täitma ja tühise tehingu järgi üleantu oleks Hermeks saanud TsÜS § 66 lg 5 alusel tagasi nõuda. Hermeks pidi järgmise juhatuse liikme O. Taaleri kaudu aru saama, et kasutusvalduse seadmise tehing on tühine. Tegutsedes juhatuse liikmelt oodatava hoolega, pidi O. Taaler tegema kõik selleks, et mitte täita tühist tehingut, ning vajadusel esitama Runnerti vastu hagi kasutusvalduse lepingu tühisuse tuvastamiseks. Selle asemel aga müüs O. Taaler tühise tehingu alusel kasutusvaldusega koormatud ja sellega väheväärtuslikuks muudetud vara alla turuhinna lühikese aja jooksul pärast juhatuse liikmeks saamist edasi. Sellise tegevusega süvendas O. Taaler Hermeksile tekitatud kahju. Kuna Hermeksi järgmine juhatuse liige ei võtnud tahtlikult tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, siis tuleb hagi TsK § 229 lg 2 alusel jätta rahuldamata. Kinnistu väärtuse vähenemine kui kahju hõlmab ka tulu saamise võimaluse kaotamist ja seega ei saa hageja nõuda korraga nii asja väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju hüvitamist kui ka sama asja kasutusõigusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu. Kuna Hermeks müüs kinnistu 18. novembril 1998, siis alates sellest ajast oleks Hermeks nagunii kaotanud kinnistult tulu teenimise võimaluse ja seega puuduks pärast kinnistu müüki igal juhul põhjuslik seos kostjale etteheidetava teo ja Hermeksi võimaliku kahju vahel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, samuti tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt Hermeksi kasuks välja täiendav kahjuhüvitis 18 918 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Samuti palub hageja mõista kostjalt Hermeksi kasuks välja maakohtus ja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud, kokku 6434 eurot 27 senti. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tegi ringkonnakohus kahjuhüvitist nullini vähendades pooltele üllatusliku otsuse. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatud keeldu tugineda otsuse tegemisel asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Menetlusosalised ei ole menetluse käigus esile toonud, et O. Taaler oleks pidanud tuginema kasutusvalduse seadmise tehingu tühisusele ja tehingu teist poolt hagema. Kostja on tuginenud üksnes O. Taaleri tegevusele (kinnistu
müük). Tegemist ei ole õiguse kohaldamisega. Ringkonnakohus on oma otsuses tuginenud O. Taaleri tegevusetusele kui poolte jaoks täiesti uuele ja läbi arutamata asjaolule. Ringkonnakohus rikkus Hermeksile tekitatud kahjust 100 000 krooni mahaarvamisega oluliselt tõendite hindamist reguleerivaid menetlusnorme. Kahju õige suurus on maakohtu määratud summa ehk 1 335 200 krooni. Samuti kohaldas ringkonnakohus kahjuhüvitist nullini vähendades valesti materiaalõigust. Asjaolu, et O. Taaleri tegevuse tulemusel võis Hermeksi kahju suureneda, ei ole aluseks mitte nõude rahuldamata jätmiseks kostja vastu, vaid O. Taaleri vastutusele Hermeksi ees. Hermeksil võis tekkida kahjunõue solidaarselt kostja ja O. Taaleri vastu ja Hermeks võis esitada nõude täies ulatuses kostja vastu. Ühe juhatuse liikme kahju hüvitamise kohustust ei saa nullini vähendada põhjusel, et järgmine juhatuse liige ei tuginenud eelmise juhatuse liikme rikkumistele. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et vara väärtuse vähenemisest tulenev kahju hõlmab saamata jäänud tulu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja ei saa nõuda samal ajal nii vara väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamist kui ka saamata jäänud tulu. Kostja rikkumise tulemusel tekkis Hermeksile kahte liiki kahju – esiteks kinnisasja väärtusetuks muutumisest tulenev kahju ja teiseks tulu teenimise võimaluse kaotusest tulenev kahju. Tulu teenimise võimalust saab hinnata eelkõige selle järgi, kui palju Hermeks tavaliselt oma majandustegevusest tulu sai. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui leidis, et maakohus ei pidanud käsitlema Hermeksil majandustegevuse seiskumise tõttu saamata jäänud tulu nõuet. Hageja tugines maakohtus sellele, et kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu seiskus Hermeksi majandustegevus, samuti esitas hageja tulu kaotuse kohta tõendeid. Maakohus saanuks otsustada kahju suuruse siseveendumuse alusel, kuid ei teinud seda. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu rikkumist.
10.Kostja ei vastanud hageja kassatsioonkaebusele Riigikohtu määratud tähtajaks ehk 11. aprilliks 2014. Kostja vastas hilinenult 21. aprillil 2014. Kolmas isik ei ole hageja kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: ● kostja oli äriregistri andmetel ajavahemikul 19. septembrist 1997 kuni 21. augustini 1998 Hermeksi juhatuse liige ning samal ajal ka Runnerti ja Reeversi juhatuse liige ja osanik; ● kostja kutsuti 8. juulil 1998 juhatuse liikme kohalt tagasi ning uueks juhatuse liikmeks valiti O. Taaler; ● 12. juunil 1998 sõlmis kostja Hermeksi, Runnerti ja Reeversi esindajana notariaalse kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadis Hermeksi
kinnistule tasuta kasutusvalduse 99 aastaks Runnerti kasuks ning hüpoteegi Reeversi kasuks; ● Hermeks oli sõlminud laenulepingu Maapangaga ja seadnud Maapanga kasuks hoonele pandi, kuid pandileping jäi hoonealuse maa kinnistamisel hüpoteegiks ümber vormistamata; ● O. Taaler sõlmis 18. novembril 1998 Hermeksi esindajana kinnistu müügilepingu, millega müüs kinnistu 100 000 krooni eest kolmandale isikule, kes 29. jaanuaril 1999 kinnistu omakorda edasi müüs; ● 18. juunil 1999 kuulutati välja Hermeksi pankrot; ● Maapanga 1 612 233 krooni 54 sendi suurune nõue on Hermeksi pankrotimenetluses tunnustatud, kuid jäänud rahuldamata.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tekitanud kinnistule kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmisega ning majandustegevuse seiskamisega Hermeksile kahju. Hageja kui pankrotis osaühingu pankrotihaldur on esitanud nõude kostja kui osaühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab kostjalt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna rikkumised, mida hageja kostjale ette heidab, pandi toime 1998. aastal, on nõude õiguslikuks aluseks sel ajal kehtinud ÄS § 187 lg 1, mille järgi vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Seega peab osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tulenevalt ÄS § 187 lg-st 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) olema tuvastatud, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi, rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu ja just rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. Tuvastada tuleb nii rikkumine, kahju kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, samuti juhatuse liikme süü rikkumises. Võlasuhtest tulenevat kahju hüvitamise kohustust täpsustas TsK 19. ptk, eelkõige §-d 222 ja 227.
14.ÄS § 187 lg 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) järgi jaguneb tõendamiskoormus poolte vahel järgmiselt. Osaühing või osaühingu asemel hagejaks olev pankrotihaldur (hageja) peab tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja selle rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, st süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (TsK § 227 teine lause). Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka varasemates lahendites (seaduses sarnaselt sätestatud aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutuse kohta vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22).
15.Hageja leiab, et kostja on rikkunud nii hoolsus- kui ka lojaalsuskohustust sellega, et seadis Hermeksile kuuluvale kinnistule endaga seotud äriühingute kasuks tasuta kasutusvalduse ja hüpoteegi ning muutis kinnistu sellega väärtusetuks. Samuti leiab hageja, et nimetatud tegude tagajärjel muutus Hermeks maksejõuetuks. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja nõudnud esiteks 1 500 000 krooni suuruse kahju hüvitamist, mille kostja on tekitanud kinnistu väärtusetuks muutmisega (I kd, tl 144 pöördel). Teiseks on hageja tuginenud sellele, et kinnistu koormamine on toonud kaasa olukorra, kus hageja on maksejõuetu ega suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hageja leiab, et Hermeksi kahjuks saab pidada ka
pankrotimenetluses tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud 1 612 233 krooni 34 sendi suurust Maapanga nõuet (samuti I kd, tl 144 pöördel).
16.Kolleegium käsitleb esmalt hageja kahjunõuet, mis põhineb sellel, et Hermeksi pankrotimenetluses ei ole õnnestunud rahuldada Maapanga 1 612 233 krooni 34 sendi suurust nõuet. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on leidnud, et nõudes majandustegevuse seiskamisega põhjustatud kahju hüvitamist, ei saa seda sisustada pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõude suurusega. Kolleegium nõustub sellega. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ei saa samastada pankrotimenetluses võlausaldajate esitatud nõuetega. Kui juhatuse liikme käitumine tõi kaasa äriühingu ettevõtte seiskumise, tuleb kahju tõendamiseks äriühingu varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus äriühing oleks olnud juhul, kui tema ettevõte oleks edasi tegutsenud. Samuti on võimalik kahjuna nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, mida äriühing oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud. Lähtuda saab hüpoteetilisest kasust, mida äriühing selle ettevõtte kaudu oleks saanud, arvutades ettevõtte hüpoteetilise väärtuse, mis sellel oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustust rikkunud. Selleks on võimalik kasutada praktikas tunnustatud ettevõtte väärtuse hindamise meetodeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 53–54;
21.detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04). Sellisele kahjule peab tuginema hageja ja hageja ülesanne on sellise kahju esinemist ka tõendada.
17.Iseenesest on õige hageja kassatsioonkaebuse väide, et kostja rikkumise tulemusel võis Hermeksile tekkida kahte liiki kahju – esiteks kinnisasja väärtusetuks muutumisest tulenev kahju ja teiseks tulu teenimise võimaluse kaotusest tulenev kahju (saamata jäänud tulu). Samuti on õige see, et tulu teenimise võimalust saab hinnata eelkõige selle järgi, kui palju Hermeks tavaliselt majandustegevusest tulu sai. Hageja ei ole menetluse vältel esitanud korrektset saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet ja on kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et majandustegevuse seiskumisega tekitatud kahju suurus on tõendatud pankrotimenetluses rahuldamata jäänud Maapanga nõudega. Menetlusdokumentides sisalduvad hageja viited, et Hermeks sai kinnistult varem üüritulu ja et kostja tegevuse tulemusena kaotas hageja sellise tulu saamise võimaluse, ei asenda hageja selget nõuet ja selget kahjuarvestust. Seda ei ole praeguses asjas esitatud ja seepärast jätsid kohtud saamata jäänud tulu nõude õigesti tähelepanuta.
18.Järgmiseks analüüsib kolleegium hageja kahjunõuet, mis põhineb sellel, et kostja koormas Hermeksi kinnistu majanduslikult kahjuliku kasutusvalduse ja hüpoteegiga endaga seotud isikute kasuks. Hageja peab oma kahjuks kinnistu väärtuse vähenemist kahjulike tehingute tulemusena. Kolleegium leiab, et nii praegu kehtivate kui ka enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud sätete järgi on selline kahju juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) kaitsealas. Osaühingu juhatuse liikme kohustuse hüvitada osaühingule tekitatud kahju nägi ette enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 187 lg 1. Väidetava kahju tekitamise ajal kehtinud TsK § 222 lg 2 kohaselt
mõisteti kahju all võlausaldaja kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldajal saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse järgi tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Ka TsK § 222 mõtte kohaselt tähendas kahju hüvitamine kahjustatud isiku asetamist olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud (vt selle põhimõtte kohaldamise kohta enne võlaõigusseaduse jõustumist nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02, p 9; 24. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-02, p 15).
19.Kolleegium leiab, et Reeversi kasuks hüpoteegi seadmisega tekitatud väidetava kahju kohta leidsid kohtud õigesti, et hüpoteegi põhjendamatu seadmine ei saa üldjuhul kinnisasja väärtust olematuks muuta, sest hüpoteegi põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju piirdub üldjuhul vaid endise olukorra taastamise kulude (hüpoteegi kustutamise kulud) ja hüpoteegi seadmise kulude kui kasututeks osutunud kuludega. Seega on kinnistu koormamisest tuleneva kahju puhul oluline hinnata just kasutusvalduse seadmisega tekkinud väidetavat kahju. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmis kostja Runnertiga tasuta kasutusvalduse seadmise lepingu 99 aastaks. Kostja on väitnud, et vastusoorituse sellise ulatusliku õiguse eest nägi ette poolte vahel sõlmitud haldusleping, mille järgi pidi Runnert tasuma Hermeksile haldustasu, kuid ei täitnud seda kohustust. Maakohus asus seisukohale, et haldustasu ei oleks olnud piisav vastusooritus kasutusvalduse eest. Ringkonnakohus leidis, et kinnistu väärtus vähenes kasutusvalduse seadmise tulemusena 1 235 200 krooni võrra ja seda summat saab käsitada Hermeksi kahjuna. Seejärel on ringkonnakohus aga jätnud hageja nõude rahuldamata, kohaldades TsK § 229 lg-t 2, mille järgi on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kasutusvalduse seadmise leping oli heade kommete vastane ning seega tühine. Hermeksi järgmine juhatuse liige O. Taaler oleks ringkonnakohtu arvates pidanud tegema kõik selleks, et mitte täita tühist tehingut, ning vajadusel esitama kasutusvaldusest vabanemiseks kohtusse Runnerti vastu hagi. Kuna O. Taaler seda ei teinud, saab tema käitumise omistada Hermeksile ja lugeda, et Hermeks kui kahjustatud isik jättis kasutamata võimaluse tekkinud kahju vähendada. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on seejuures eksinud nii materiaalõiguse kohaldamisel kui ka rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
20.Õige on hageja väide, et ringkonnakohus on teinud üllatusliku otsuse ja tuginenud otsuse tegemisel asjaolule, mida menetluses ei arutatud, ning seda võib pidada menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. TsMS § 436 lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt kujutavad need rikkumised endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on
TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
27.novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 11). Seega tingib juba üksnes eelnimetatud rikkumine ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Samas ei ole kumbki pooltest väitnud, et kasutusvalduse seadmise leping on tühine selle tõttu, et see on heade kommete vastane. Kolleegium märgib, et hageja huvides ei ole kasutusvalduse seadmise lepingu tühisuse tuvastamine, sest sellisel juhul ei saa kostja olla põhjustanud kinnistu väärtuse vähenemist kui hagiavalduses nimetatud kahju. Samas ei ole kostja tuginenud kasutusvalduse seadmise lepingu tühisusele kui hageja nõuet – hüvitada kinnisasja väärtuse langus – välistavale või hagi osalist rahuldamist kaasa toovale asjaolule. Sellele tuginemine ei oleks kostjalt ka oodatav, sest sellega tunnistaks ta enda tahtlikku kohustuste rikkumist, mis küll ei saanud põhjustada kinnisasja väärtuse vähenemist, kuid võis põhjustada Hermeksile muu kahju. Näiteks võis kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimine (sõltumata sellest, kas see kehtis või mitte) kaasa tuua kinnistu võõrandamise alla selle turuhinna. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja on tekitanud talle kahju sellega, et kostja rikkumine tõi kaasa kinnistu võõrandamise liiga odava hinna eest. Samuti ei ole hageja nõudnud kostjalt kahju hüvitamist selle tõttu, et Hermeks kaotas kinnistu omandiõiguse. Kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimine (sõltumata sellest, kas see kehtis või mitte) võis kaasa tuua Hermeksi majandustegevuse seiskumise ning Heremeksil võis seetõttu jääda tulu saamata, kuid selle kahju kohta ei ole hageja selget nõuet, asjassepuutuvaid põhjendusi ega tõendeid esitanud (vt käesoleva otsuse p 17).
21.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eelnevat silmas pidades esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastada kostja vastutuse eeldused lähtuvalt poolte esitatud asjaoludest. Kui hageja tugineb jätkuvalt sellele, et kinnistu väärtus vähenes kasutusvalduse seadmise lepingu tõttu ja see leping kehtis, siis ei saa hageja esitatud asjaoludest tulenevalt tekkida küsimust sellest, kas Hermeks oleks saanud midagi teha ja pidanud midagi tegema selle lepingu tagasitäitmiseks. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu põhjendused on vastuolulised, sest ühelt poolt võrdles ringkonnakohus kinnistu väärtust enne ja pärast sellele kasutusvalduse seadmist, kuid teiselt poolt tuvastas, et kasutusvalduse seadmise leping oli tühine.
22.Hageja esitas 24. aprillil 2014 Riigikohtule seisukoha kostja hilinenud vastuse kohta ja palus jätta kostja vastuse tähelepanuta või alternatiivselt pikendada seisukohtade lõplikuks esitamiseks määratud tähtaega. Kolleegium märgib, et hageja seisukoht on esitatud pärast seisukohtade esitamiseks määratud viimast tähtpäeva ehk pärast 21. aprilli 2014 kell 10.00. Tähtaja pikendamiseks ei ole alust. Sõltumata hageja taotlusest, jätab kolleegium aga kostja vastuse tähelepanuta, kuna see on esitatud hilinenult (vt otsuse p 10).
23.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.
24.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja
kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.