Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

1(7)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(7)

kriminaalmenetluse (süü ei olnud suur). Prokuröri seisukohaks oli, et tegemist oli kogemata juhtunud liiklusõnnetusega. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja rikkus sõidukikindlustuse tingimuste nr. A6-02 punkti 3. 1. 4, mistõttu kindlustusandja keeldus hüvitise maksmisest. Tegemist oli raske hooletusega sõidukijuhi poolt, kes eiras LS-i. Kuna kindlustushüvitis ei kuulu väljamaksmisele, ei kuulu rahuldamisele ka lepingu rikkumisest tuleneva kahju nõue, kuna hageja selgituste kohaselt koosneb see õigusabikuludest, olles seega menetluskulu. Samuti ei kuulu õigusabikuludest tulenev viivisenõue rahuldamisele, kuna tegemist on menetluskuluga, millelt viiviseid välja ei mõisteta. Esimese astme kohtu otsus

3(7)

Teeandmiskohustus on liikluses osalemisel oluline ning kohatud on hageja väited selle kohta, et ta ei märganud sissesõidukeelumärki ega olnud trammiga kokku põrgates veel märgi mõjualas. Sõidukijuht on kriminaalasja uurimise käigus selgitanud, et ta soovis pöörata Tartu mnt-lt Hermanni tänavale. Selline manööver on liiklusmärkidega keelatud. Kohtule esitatud fotodelt on näha, et sissesõidukeelu märk on kaarjas ning selgelt Tartu maanteele näha, seda ei varja puud ega hooned. Kostja poolt hüvitise maksmisest keeldumine ei olnud põhjendatud, sest sellise lepingutingimuse (kostja sõidukikindlustuse tingimused A6-02, punkt 3. 1. 4) kehtestamine ei ole VÕS § 450 lg. 2 p. 2 ja VÕS § 42 lg. 1 kohaselt lubatud. Kahju suuruse osas vaidles kostja vastu üksnes õigusabikuludele, pidades neid menetluskuluks. VÕS § 128 lg. 3 alusel on hagejal õigus nõuda ka põhjendatud määras nõude sissenõudmisega seotud kulusid, s. h. kohtueelseid õigusabikulusid. Kohtule esitatud kirjadest nähtub, et hageja pöördus kohtueelselt kostja poole hüvitise saamiseks ning kasutas selleks kvalifitseeritud õigusabi. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg. 1 p. 1 alusel välja mõista kahjuhüvitis summas 7950 eurot, võla sissenõudmisest tulenev kahju summas 336 eurot ning viivised alates 30. detsembrist 2011. a. kuni kohustuse kohase täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 133 kohaselt määratakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi; lisaks, kui nõue sisaldab tulevikus sissenõutavat viivist, arvestatakse hagihinda viivisesumma, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja nõuab kindlustushüvitist 7.950 eurot, kindlustuslepingu rikkumisest tulenevat kahju summas 336 eurot ja viivist alates 30. detsembrist 2011. a. kuni hagi esitamiseni ning lisaks tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Seetõttu on hagihinnaks 9384,,43 eurot (7950 + 336 + 420, 74 + 12, 32 + 638, 39 + 26, 29) (viimased kaks tehet moodustuvad viivistest, mis võrduvad kahe esimese tehte viiviste aastase summaga). Riigilõivuseaduse (RlvS) § 57 lg. 1 ja lisa 1 kohaselt on riigilõivu täismäär kuni 10.000 euro suuruse hagi korral 550 eurot, kui hagi ei esitata veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Hageja ei esitanud hagi veebilehe www.e-toimik.ee kaudu ja tasus lõivu 500 eurot. Seetõttu tuleb hagejal tasuda täiendavalt riigilõivu 50 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooltel on vaidlus, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest. Tegemist oli raske hooletusega. Kohtuotsus sisaldab vastuolu. Ühest küljest märgib kohus, et teeandmiskohustust rikkunud juhi käitumist ei saa pidada raskeks hooletuseks, teisest küljest tuleb aga kohatuks pidada, et hageja sõidukit juhtinud isik ei märganud sissesõidu keelumärki, mis oli väga hästi nähtav. Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski ning kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks. VÕS § 104 lõike 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kohus tuvastas, et hageja sõidukit juhtinud juht tahtis pöörata Hermanni tänavale, kuhu sissesõit oli keelatud. Kostja tõi välja, milliseid LS nõudeid juht rikkus. Ka kohus märkis õigesti, et hageja väited liiklusmärgi mittemärkamise kohta on kohatud. Seega tuleks hinnata, kas antud olukorras käitus hageja sõiduki juht mõistlikele juhtidele vastuvõetamatult. Kostja on seisukohal, et ta tegi seda. Kahju hüvitamise piirangud on selgelt ja üheselt mõistetavalt tüüptingimuste punktides 3. 1. 4 ja 9. 1. 2 märgitud. Kindlustusandja ei saa loetleda täpselt kõiki LS sätteid, millal tema arvates on raske hooletusega tegemist. Näitena toodud sõiduki juhtimine joobeseisundis ei ole siinkohal kohane, kuna juht viib end tahtlikult sellesse seisundisse, mis ei võimalda tal selgelt tajuda teda ümbritsevaid liiklusolusid. Iga juhtumit tuleb hinnata eraldi. Ka, näiteks, tee

4(7)

andmise kohustuse eiramise korral ei pea iga kord olema tegemist raske hooletusega. Sama kehtib ka muude liiklusnõuete rikkumise korral. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda ka muudest asjaoludest. Lahendis 3-2-1-35-11 on analüüsitud lähemalt raske hooletuse mõistet kindlustusõiguse kontekstis. Maakohtu otsusest tuleneb, et kahju põhjuseks oli selgelt nähtava sissesõidu keelumärgi teadlik eiramine ja trammile tee mitteandmine. Raske hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid trammile tee mitteandmisest, vaid hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda ka sellest, et Hermanni tänavale oli Tartu mnt-lt sissesõit keelatud. Sellega rikkus juht oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski ja on aluseks hüvitamiskohustusest vabanemiseks. Tegemist on raske hooletusega. Hageja ei ole esitanud nõuet tunnistada kõnealune tüüptingimus tühiseks VÕS § 42 lg. 1 ja VÕS § 452 lg. 2 p. 2 alusel (kohus on ilmselt ekslikult viidanud VÕS § 450 lg. 2 punktile 2). Kohus on selgelt väljunud nõude piiridest, millega ta on rikkunud TsMS § 439 ja mis iseenesest on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kogu vaidluse jooksul on hageja tunnistanud poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu tüüptingimuste punkti 3. 1. 4, ei ole taotlenud selle tühiseks tunnistamist ning seda ei ole arutatud ka kohtuistungil. Raske hooletuse esinemise korral, mis on kindlustusriski suurendavaks asjaoluks ja mis mõjutas nii kahju tekkimist kui kahju suurust, vabaneb kostja täitmise kohustusest, kuna kindlustusvõtja on rikkunud kohustust VÕS § 452 lg. 2 p. 2 mõistes. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 toob kaasa otsuse tühistamise ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Et hageja ei ole vaidlustanud otsust osas, millega temalt riigituludesse täiendavalt riigilõiv välja mõisteti, jääb otsus selles osas (resolutsiooni punktid 3 – 5) muutmata. Tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaselt toimub asja arutamine reeglina kohtuistungil. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et maakohus on määranud asja kuulamisele kohtuistungil 3. oktoobril 2012. a., on pooled sellele kutsunud ning otsuse sissejuhatuse kohaselt on kohtuistung sel päeval toimunud. Ka pooled on oma menetlusdokumentides (apellant apellatsioonkaebuses ja vastustaja vastuses sellele) kinnitanud, et kohtuistung on toimunud. Kohtutoimik kohtuistungi protokolli ei sisalda, samuti ei ole taolist protokolli kohtu infosüsteemis. Seega on rikutud TsMS § 49 lg. 1 lauses 1 sätestatut, mille kohaselt kohtuistung protokollitakse; § 50 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist, samuti § 51 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt koostatakse protokoll kohtuistungil masina- või arvutikirjas või jäädvustatakse digitaalsele andmekandjale selliselt, et tagatud on protokolli kirjalik taasesitamine. TsMS § 55 kohaselt saab kohtuistungi või muu protokollitud menetlustoimingu menetlusreeglite rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes, et vaidlusaluses asjas aga protokolli ei ole, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik kontrollida kohtuistungil toimunut, sealhulgas seda, milliseid avaldusi või taotlusi pooled istungil tegid, milliseid kirjalikes menetlusdokumentides esitamata nõudeid või vastuväiteid esitasid, milliseid selgitusi kohus istungil jagas jmt. Apellatsioonkaebuses on apellant heitnud maakohtule ette üllatusliku lahendi tegemist osas, mis puudutab tüüptingimuste kehtivusele antud hinnangut, väites, et hageja ei ole tüüptingimuse tühisusele tuginenud ning kohus ei ole andnud pooltele võimalust

5(7)

tüüptingimuse kehtivuse kohta oma seisukohta avaldada. Selle väite tõele vastavust ei ole apellatsioonikohtul võimalik kontrollida. TsMS § 351 lõikes 1 on pandud kohtule kohustus arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest ning sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud kohtu kohustus võimaldada pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Ka TsMS § 400 lõikes 5 kohustatakse kohut arutama menetlusosalistega seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, § 436 lõikes 3 sätestatu kohaselt võib kohus aga otsust tehes muuhulgas tugineda üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada ning sama paragrahvi lg. 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kolleegium ei nõustu küll apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus kindlustuslepingu tüüptingimustele hinnangut andes ületanud hageja nõude piire, sest tüüptingimuste kehtivust peab kohus kontrollima olenemata poolte taotlustest, kuid protokolli puudumise tõttu ei ole võimalik kontrollida kohtuistungil toimunut, muuhulgas seda, kas pooltega on vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud läbi arutatud ning antud neile võimalus tüüptingimuste kohta oma seisukohtade avaldamiseks. TsMS § 652 lg. 1 p. 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetaud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Et vaidlusaluses asjas puudub kohtuistungi protokoll, mille õiguspärasust, ulatust või faktiliste asjaolude tõendamise menetlust saaks hinnata, siis ei ole ringkonnakohtus võimalik asja sisuliselt lõplikult lahendada. Lisaks sellele on vastustaja oma vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et pooled esitasid maakohtu istungil tõendeid – apellant esitas foto E. K. juhitud sõiduki parema esinurga asumisest osaliselt kõnniteel, vastustaja esitas foto samast sõidukist, kuid teisest nurgast, mis ei asunud kõnniteel. Kohtutoimik ei sisalda tõendeid, millest nähtuks, et need oleksid esitatud 3. oktoobri k. a. istungil. Protokolli puudumise tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik võtta seisukohta ka osas, mis puudutab kirjeldatud väidet tõendite esitamise või nende vastuvõtmise kohta. Et kohtutoimikus taolisi tõendeid ei ole, ei ole ringkonnakohtul muuhulgas võimalik neile ka hinnangut anda. Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses, taotledes hagi täielikku rahuldamata jätmist. Muuhulgas on apellant esitanud ka väite nõude piiride ületamise kohta ning kuigi kolleegium ei nõustu selle väitega tüüptingimustele hinnangu andmise kontekstis, annab see aluse hinnata maakohtu poolt hagi piiridest kinnipidamist laiemalt. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõude suuruseks 8286 eurot, sealhulgas kindlustushüvitise nõue 7950 eurot ja lepingurikkumisest tulenev kahju hüvitise nõue 336 eurot. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks oma nõuet suurendanud, hagi suurendamine ei nähtu ka otsuse sissejuhatusest ega kirjeldavast osast, otsuse resolutsiooni punktis 2 on maakohus aga kostjalt hagejale välja mõistnud põhivõla 9900 eurot ja viivise sellelt põhivõlalt. Taoline otsustus ei ole kooskõlas otsuse põhjendusega, mille kohaselt kohus on pidanud põhjendatuks välja mõista kostjalt kahjuhüvitise 7950 eurot ja võla sissenõudmisest tuleneva kahju 336 eurot, samuti otsuse resolutsiooni punktiga 1, kus on märgitud samad summad. Seega on otsus vastuoluline, otsuse resolutsiooni punktis 2 on maakohus aga ületanud hagi piire, rahuldades hagi suuremas ulatuses kui nõutud (TsMS § 439 rikkumine). Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta ka TsMS § 436 lg. 1 ja § 442 lg. 8 nõuetele. Osundatud sätetest tulenevalt peab otsus muuhulgas olema vastuoludeta ja kohtu järelduste kujunemine peab olema loogiliselt jälgitav. Pooled vaidlevad selle üle, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest. Kindlustusandja kindlustuslepingu põhikohustus on VÕS § 422 lg. 1 järgi kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi toimumise korral. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalune liiklusõnnetus on kindlustusjuhtum. Kostja, kes 6(7)

väidab, et tal kahju hüvitamise kohustus puudub, peab seda tõendama. Kostja on tuginenud kindlustuslepingu osaks olevate tüüptingimuste punktidele 9. 1. 2, milles nähakse ette kindlustusvõtja kohustus järgida õigusaktide, sealhulgas LE nõudeid, ja 3. 1. 4, milles nähakse ette kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja rikkus tahtlikult või raskest hooletusest vähemalt ühte kindlustuslepingus sätestatud kohustust ja kohustuse rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. Seega tuleneb nendest tüüptingimuse punktidest, et kindlustusandjal ei teki kindlustusvastutust juhul, kui kindlustusjuhtum on põhjustatud tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Maakohus on vastuoluliselt pidanud ühest küljest tüüptingimust tühiseks, teisest küljest on aga hinnanud seda, kas sõidukijuht käitus raskelt hooletult ehk kas esines tüüptingimuses kokkulepitud alus hüvitise maksmisest keeldumiseks. Otsusest ei ole üheselt mõistetav, kas kohus tüüptingimust kohaldas või mitte. Jälgitav ei ole ka kohtu seisukoha kujunemine sõidukijuhi käitumisele hinnangu andmisel. Kohus tuvastas, et sõidukijuhil oli kohustus anda trammile teed, et ta rikkus sissesõidukeelu märki ning et kohatu on väide, nagu ei oleks ta seda märki märganud või ei oleks olnud selle märgi keelualas, samas on kohus jõudnud järeldusele, et sõidukijuhi rikkumist ei saa pidada raskeks hooletuseks. Oma järeldust ei ole maakohus kuidagigi põhjendanud. Otsuses on ka ekslikult viidatud VÕS § 450 lg. 2 punktile 2. Tegelikult kuulub kohaldamisele § 452 lg. 2 p. 2, millest maakohus normi sisukirjelduse kohaselt ka juhindus, siiski ei sisalda otsus piisavat põhjendust, millest sätte kohaldamise eeldused nähtuksid. Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatud menetlusnormide rikkumised koosmõjus on taolised, mis vastavalt TsMS § 656 lg. 1 punktile 5 ja lõikele 2 annavad aluse otsuse tühistamisele ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisele olenemata apellatsioonkaebuse väidetest. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik pidada kohtuistungit maakohtu asemel. Asi tuleb esmalt läbi vaadata maakohtu istungil, kus arutatakse läbi poolte põhiseisukohad ja antakse neile võimalus esitada asja kohta täielikult oma väited ja vastuväited, otsustatakse tõendite vastuvõtmise üle ning tehakse seejärel seaduse nõuetele vastav otsus. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.