Võlaõigus › Alusetu rikastumine

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 27.11.2009 esitatud hagiavalduses palub Clearstream Banking S.A. mõista AS-ilt REC Varad välja alusetult saadud 219 304,92 eurot ning nimetatud summalt hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 10 715,20 eurot ning edasi seadusjärgse viivise põhinõudelt kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja on emiteerinud võlakirju nimega "Kalev Real Estate Company võlakiri 20.09.2008" (nimiväärtusega 1000 eurot, ISIN koodiga EE3300098110). Võlakirjade lunastustähtaeg saabus 20.09.2008. Hageja kui väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja hoidis teatud osa nimetatud võlakirjadest oma klientide nimel enda kontol. 06.11.2008 saabus hageja korrespondentpanga kontole kostja edastatud summa 219 304,92 eurot, mis vastas hageja arvel olevate võlakirjade lunastussummale. Hageja edastas nimetatud summa seejärel oma klientidele, kelle nimel ta oli võlakirju hoidnud. 09.12.2008 lasi hageja teha kostjale eksliku ülekande, mille tulemusel 219 304,92 eurot kanti tagasi kostja kontole. Hagejal kui isikul, kelle arvelt alusetult rikastuti, on õigus vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1028 nõuda, et kostja annaks talle välja alusetu rikastumise teel saadu. Alusetu rikastumise võlasuhe tekkis 09.12.2008. Hagejal on õigus nõuda viivist alates mõistliku aja möödumisest nimetatud kuupäevast, võttes arvesse, et enne hagi esitamist pöördus hageja korduvalt kostja poole nõudega tagastada alusetult saadu. Seega on hagejal õigus nõuda viivist vähemalt alates 01.05.2009, mil möödus 7 päeva hageja poolt esimese nõudekirja saatmisest, s.o 24. aprillist 2009. Hageja kinnitas, et ta ei ole kunagi avaldanud kostjale soovi omandada võlakirju nimetusega „Kalev võlakiri 28.08.2010“. Vastavalt kostja 25.01.2009 avaldusele lisatud võlakirjade müügipakkumisele tuli võlakirja emissiooni korraldajale esitada 19.09.2008 võlakirjade omandamiseks ostupakkumine. Hageja vastavat ostupakkumist esitanud ei ole. Vastavalt müügipakkumise tingimustele teatab võlakirja emissiooni korraldaja pärast märkimisperioodi lõppu igale investorile, mis ulatuses ta tema ostupakkumist aktsepteerib. Kostja esitatud müügipakkumine võlakirjade omandamiseks on üksnes ettepanek esitada pakkumus VÕS § 16 lg 2 tähenduses. Isegi juhul, kui oletada, et hageja oleks sellise ettepaneku esitanud, siis ei ole kostjapoolset ettepaneku aktsepti, mistõttu ei saa lugeda, et leping oleks poolte vahel sõlmitud. Samuti ei ole LFS ega SCI Armanda hageja klientideks ning ta ei ole selliste isikute nimel avaldanud soovi omandada võlakirju nimetusega „Kalev võlakiri 28.08.2010“. Vastavalt võlakirjade müügipakkumisele ja võlakirjade emissiooni tingimuste punktile 9.5 olid investorid kohustatud tasuma võlakirjade eest hiljemalt väljaandmiskuupäevaks, mis vastavalt müügipakkumisele oli 20.09.2008. Seega on ebamõistlik ja alusetu pidada hageja tehtud ekslikku ülekannet kaudseks tahteavalduseks omandada võlakirju, kui nende eest tasumise kuupäev oli rohkem kui kaks kuud tagasi ning varasemalt ei olnud hageja näidanud tahet võlakirjade „Kalev võlakiri 28.08.2010“ omandamiseks. Hageja hinnangul on 219 304,92 väga spetsiifiline arv, mis on saadud võlakirjade lunastushinna arvutamisel, kuhu on sisse arvestatud ka võlakirjadelt kogunenud intress. Kostja esitatud „Kalev võlakiri 28.08.2010“ emissiooniprospekti p 5.4. kohaselt oli nimetatud võlakirjade väljalaskehinnaks 1000 eurot. Jagades arvu 219 304,92 arvuga 1000, ei saa

täisarvu. Võlakirju on aga võimalik omandada vaid tüki kaupa ning hagejal ei oleks olnud võimalik omandada 0,30492 võlakirja. AS L oli kostja emiteeritud „Kalev Real Estate Company võlakirjade 20.09.2008“ makseagent, kes on emitendi (kostja) esindaja, vahendades väärtpaberitelt tehtavaid makseid. Seega oli AS L ja kostja vahel esindussuhe, kuna kostja oli antud võlakirjadega seotud maksetega seoses määranud enda esindajaks ehk makseagendiks AS L. Lisaks alusetult saadule summas 219 304,92 eurot, palub hageja oma lõppseisukohtades välja mõista hageja kasuks viivis 30.04.2012 seisuga 53 650,18 eurot ning edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vaidlusaluse ülekande teostamise hetkel, s.o 09.12.2008, oli investoritel võimalik omandada kostja emiteeritud võlakirju nimetusega "Kalev Real Estate Company võlakiri 18.09.2009". Äsja oli lõppenud kostja emaettevõtteks oleva AS L võlakirjaemissioon nimetusega "Kalev võlakiri 28.08.2010". Makse teostamisega avaldas hageja selgelt ning äratuntavalt tahet omandada AS L võlakirju nimetusega "Kalev võlakiri 28.08.2010". Kuivõrd hageja ei täitnud kõiki võlakirjade omandamiseks vajalikke formaalsuseid, siis ei olnud võimalik hagejale võlakirju reaalselt üle kanda. Samas on raha ülekandmine käsitatav kaudse tahteavaldusena võlakirjade omandamiseks ning on seetõttu hagejale õiguslikult siduv. Ülekande tegemise hetkel esines õiguslik alus vaidlusaluse summa saamiseks. Kui hageja täidab kõik võlakirjade omandamiseks vajalikud eeltoimingud ehk esitab emitendile nõuetekohase märkimisavalduse, siis saab emitent täita omapoolse vastukohustuse ning sellisel juhul puuduvad takistused hagejale võlakirjade ülekandmiseks. Isegi kui kostjal oleks kohustus 216 304,92 eurot hagejale alusetu rikastumise alusel tagastada, siis ei saa nõustuda hageja väitega, mille kohaselt tuleks viivist arvestada alates 01.05.2009. Kostja palvele esitada täiendavalt tõendid vastas hageja 10.11.2009, millisest hetkest alates osutus võimalikuks kontrollida hageja väiteid. Seetõttu tuleks VÕS § 82 lg-s 7 sätestatud mõistlikku aega hakata arvestama alates 10.11.2009. Kostja 27.12.2011 täiendava vastuse kohaselt on hageja oma hagiavalduse esitanud ilmselt vale isiku vastu. Asjaolu, et kostja võlakirjade emissiooni korraldajaks, garanteerijaks ja makseagendiks oli AS L, ei saa kaasa tuua kostja vastutust AS-i L arvelduskontole alusetult ülekantud summa tagastamise eest. Võlakirjade emissiooni korraldajal, garanteerijal või makseagendil saavad olla kohustused üksnes konkreetse võlakirjade emissiooniga seoses, kuid see ei tähenda seda, et emitendile saaks hiljem järgneda mingisugust vastutust kolmandate isikute ees, kui emissiooni korraldajale, garanteerijale või makseagendile kantakse kolmanda isiku poolt alusetult üle mingisuguseid rahasummasid. Makseagendi roll on vastutada võlakirjadega seotud rahaliste kannete toimumise eest. Võlakirjade kaudu kostja laenas hagejalt 219 304,92 eurot. Laenu garandiks oli AS L, kes tagastas hagejale 06.11.2008 võlasumma. Selle toiminguga lõppesid poolte vahelised õigused ja kohustused teineteise suhtes seoses võlakirjade emissiooniga. Asjaolu, kui hageja kannab mitu kuud pärast võlakirjade lunastamist AS L arvelduskontole alusetult üle mingisuguseid rahasummasid, ei saa tekitada kostjale täiendavat vastutust ega mingeid kohustusi hageja ees. Hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd see on esitatud ilmselt vale isiku vastu.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus rahuldas hagi. Kohus mõistis AS-lt REC Varad Clearstream Banking S.A kasuks välja põhivõlgnevuse 219304,92 eurot, seisuga 31.05.2012 sissenõutavaks muutunud viivise 55145.84 eurot ja alates 31.05.2012 viivise VÕS § 113 lg 1 nimetatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda. Asjas ei ole poolte vahel vaidlust, et hageja hoidis oma klientide nimel oma kontol kostja poolt emiteeritud võlakirju nimetusega “Kalev Real Estate Company võlakiri 20.09.2008”, mille lunastustähtaeg oli 20.09.2008 ja 06.11.2008 kandis AS L hageja korrespondentpanga kontole üle kostja võlakirjade lunastussumma 219304,92 eurot, 09.12.2008 kandis hageja nimetud summa AS L pangakontole tagasi. Pooled vaidlevad selle üle, mis põhjusel hageja nimetatud summa AS-le L pangakontole tagasi kandis ja kas hagejal on õigus nõuda kostjalt selle summa tagastamist. Kohus nõustus hagejaga, et ainuüksi rahasumma kandmise faktist AS L pangakontole ei saa järeldada hageja tahet omandada võlakirju nimetusega „Kalev võlakiri 28.08.2010“. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja selliste võlakirjade omandamiseks kirjalikku ostupakkumist ei esitanud ja AS L kui võlakirjade emitent pole vastavat ostupakkumist ka kirjalikult kinnitanud. Arvesse tuleb võtta, et nimetatud võlakirjade tasumise tähtaeg oli 20.09.2008, s.o rohkem kui kaks kuud varem, kui hageja AS-le L tehtud pangaülekanne (09.12.2008) ning hageja ülekantud summa 219 304,92 eurot ei jagu täisarvuna võlakirjade nimiväärtusega 1000 eurot. Võlakirjade emissioonitingimuste p 8.5 kohaselt saab investori ostupakkumist lugeda kehtivaks juhul, kui see on esitatud kirjalikus vormis märkimisperioodi jooksul ja kui see on tasutud vastavalt müügikinnituses ettenähtud summale ja tingimustele. Kuivõrd hageja puhul ei ole need tingimused täidetud, siis ei ole hageja AS L võlakirju omandanud ja rahasumma käsitlemiseks võlakirjade eest makstud summana puudub alus. Kohus nõustus hageja väitega, et hageja ekslikult tagastatud summa saajaks tuleb lugeda AS L asemel kostjat. Asjaolu, et raha laekus mitte kostja, vaid AS L kontole, ei tähenda automaatselt seda, et raha saajaks ei saanud olla kostja. VpTS § 216 lg 2 p 1 lause 2 kohaselt makseagent on emitendi esindaja, kes vahendab väärtpaberitelt tehtavaid makseid. Kuivõrd makseagendi esindusõiguse ulatus on seotud kõikide väärtpaberitega seonduvate maksetega, siis makseagendi vahendatud makse ekslik tagastus makseagendile ei ole makseagendi esindusõiguse kehtivusalast välistatud. Kuivõrd AS L sai hagejalt makse tagastuse kostja nimel ja tal oli emitendi ehk kostja makseagendina esindusõigus võlakirjadega seotud maksetega seonduvates küsimustes kostja esindamiseks, siis kehtib rahasumma saamine esindatava ehk kostja suhtes. VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneb, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on lahendis 3-2-1-3206 (p 19) asunud seisukohale, et alusetu rikastumise korral soorituse saaja eest üksnes täitmise vastuvõtmiseks volitatud isikuna vastu võtnud isik ei vastuta soorituse tagastamise eest soorituse õigusliku aluse äralangemise korral. Seega soorituskondiktsiooni kohaselt on tühise tehingu järgi tasutud summa võimalik tagasi nõuda isikult, kelle kasuks sooritus tehakse, mitte isikult, kes soorituse saaja esindajana täitmise vastu võtab. Võlakirjade lunastussumma ekslikul tagasimaksel viitas hageja pangakorralduses konkreetselt AS-i L 06.11.2008 maksele, mille soorituse täitmisel AS L kui raha saatja tegutses kostja makseagendina, ja palus tagastada rahasumma saatjale. Eeltoodust lähtudes kuivõrd kostja 20.09.2008 võlakirjade eest tasus lunastussumma kostja eest AS L ning seda tuleb lugeda kostja nimel tehtud soorituseks, siis analoogiliselt tuleb hageja poolt lunastussumma ekslikul tagastamisel AS L arvele lugeda

raha saajaks kostjat. Kuivõrd kostjal puudus õiguslik alus hagejalt summa 219 304,92 euro saamiseks, on ta selle summa võrra alusetult rikastunud. Kohus nõustus hagejaga, et kuigi antud juhul ei ole tegemist tühise tehingu tagasitäitmisega, on antud olukorrad siiski võrreldavad ning toodud põhimõte kehtib ka antud situatsioonis. Kuivõrd kohtu hinnangul on hageja põhinõue õigustatud, kuulub vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja §-le 94 rahuldamisele ka hageja viivisenõue. On tõendatud, et kostja sai hageja 24.04.2009 nõudekirja kätte 04.05.2009. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt seadusjärgset viivist summalt 219 304,92 eurot alates 04.05.2009, mis kohtuotsuse tegemise seisuga moodustab summa 55145.84 eurot (3307,1+ 35220,37 + 9284,79 + 5837,90 + 1494,65) ja edaspidi VÕS § 113 lg 1 nimetatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Juhindudes TsMS § 162 lg-st jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse, jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt tuleb raha saajaks lugeda kostja, kuigi vaidlusalune summa 219 304,92 eurot laekus AS L arvelduskontole. Alusetu rikastumise õigussuhtes on kohustatud isikuks üksnes isik, kes on teiselt isikult midagi saanud. Erijuhuks on VÕS § 1029 ja VÕS § 1030 sätestatud olukorrad, mille tunnuseid käesolevas vaidluses ei esine. Nimetatud juhtude üheks ühendavaks tunnuseks on asjaolu, et tekkinud alusetu rikastamise õigussuhte järgne kohustatud isik on ise aktiivselt tegutsenud ning et selline kohustatud isiku aktiivne teadlik ja eesmärgipärane tegevus on kaasa toonud selle, et üleandja andis täitmise üle kolmandale isikule. Kuna kostja ei ole oma aktiivse tegevuse ja tahtega tinginud seda, et hageja kandis vaidlusaluse summa 219 304,92 eurot üle AS L arvelduskontole, siis on sellest tulenevalt välistatud kostja isiklik varaline vastutus kolmandale isikule ülekantud summa tagastamise eest. Ei ole tõendatud asjaolu, et kostja oleks tasutud summa saanud, st tasutud summa arvelt isiklikult rikastunud. Tulenevalt väärtpaberituru seaduse (VpTS) § 13 lg-st 1 lõpevad emissiooni osaliste omavahelised õiguslikud suhted emissiooni lõppemisega. Asjaolu, et AS L oli kostja võlakirjade emissiooni korraldajaks, garanteerijaks ja makseagendiks, ei tähenda seda, et kostja peaks vastutama hiljem pärast emissiooni lõppemist kolmandate isikute poolt AS L arvelduskontole alusetult ülekantud mistahes summade tagastamise eest. Kostja ei ole kunagi andnud AS-ile L mistahes korraldusi vastu võtta peale võlakirjade lunastamist kolmandatelt isikutelt kostja nimel raha. Sellise korralduse andmine ei ole ka mõistlikult mõeldav, kuivõrd tavapäraselt ei anta korraldusi vastu võtta ekslikke alusetuid ülekandeid. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt AS L tegutses ülekande saamisel kostja esindajana. Kostja ei ole väljastanud AS-ile L mitte ühtegi volitust mistahes maksete vastuvõtmiseks enda nimel. AS L esindusõigus ei tulene antud juhul ka seadusest. Ainuüksi termini „esindaja“ kasutamine VpTS § 216 lg 2 p 1 ei muuda AS-i L kostja esindajaks TsÜS § 115 lg 1 mõttes. Tulenevalt eeltoodust, puudus kostja ja AS-i L vahel peale võlakirjade emissiooni lõppemist igasugune õigussuhe, sealhulgas esindussuhe. Käesoleval juhul ei tulene asjaoludest, hageja ei ole antud asjaolu tõendanud, et AS L oleks tema arvelduskontole hageja alusetult ülekantud summa vastuvõtmisel tegutsenud kostja nimel. Tõendatud ei ole, et hageja oleks uskunud sellisesse esindussuhtesse ning soovinud kostjale raha üle kanda. Asjaoludest tuleneb üheselt, et tegemist oli hagejapoolse eksliku ülekandega, mis tehti hageja poolt kogemata ilma mingisuguse eesmärgi, soovi või tagamõtteta. Asjaoludest ei tulene, et AS-il L oleks pärast võlakirjade lunastamist olnud õigust võtta kolmandatelt isikutelt vastu kostja nimel mingisuguseid rahasummasid.

Maakohus on ekslikult aru saanud Riigikohtu otsuses 3-2-1-32-06 antud juhistest. Nimetatud lahendis (p 19) on Riigikohus märkinud: „kolleegiumi arvates on hagejal protokolli tühisuse korral õigus saada üleantu tagasi isikult, kes oli soorituse saajaks, s.t isikult, kelle kasuks broneerimistasu maksti“. Seega vastupidiselt maakohtu järeldustele on Riigikohtu arvates üleantut võimalik tagasi nõuda üksnes isikult, kes oli soorituse lõplikuks saajaks ning kes reaalselt rikastus üleantu arvel. Kostja ei ole midagi saanud ega rikastunud hageja arvelt. Juhul kui hageja tegi kostjast sõltumatult ülekande AS L arvelduskontole, siis saab selle summa tagastamise eest vastutada üksnes AS L, mitte aga kostja. Hagiavaldus on esitatud ilmselt ebaõige isiku vastu, kuivõrd kostja ei ole hageja ülekande tulemusel tegelikult alusetult rikastunud. Hageja oleks pidanud esitama hagiavalduse AS L vastu, kuivõrd vaidlusalune summa 219 304,92 eurot kanti reaalselt üle AS L arvelduskontole. Eeltoodu osas ei ole tsiviilasjas vaidlust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus tuvastas alljärgnevad tsiviilasjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, mille osas vaidlus puudub:

Vastavalt võlakirjade emissiooni korraldamise lepingu lisa nr 1 p-le 12.1 võlakirjade emissioonile korraldatakse Eesti Vabariigi kehtivat õigust. VpTS § 13 lg 1 kohaselt väärtpaberite emissioon käesoleva seaduse tähenduses on emitendi ühekordse otsuse alusel emiteeritud samaliigiliste väärtpaberite kogum. Kolleegium nõustub apellandiga, et VpTS § 13 lg 1 järgi lõpevad emissiooni osaliste omavahelised õigussuhted emissiooni lõppemisega. Asjaolu, et AS L oli kostja võlakirjade emissiooni makseagendiks, ei tähenda seda, et kostja peaks vastutama hiljem pärast emissiooni lõppemist AS L arvelduskontole alusetult ülekantud mistahes summade tagastamise eest. Maakohtu poolt viidatud VpTS § 216 asub väärpaberituru seaduse 23. peatükis, mis sätestab väärtpaberitehingutest tulenevate kohustuste arveldamise korda ning eelnimetatud seaduse paragrahv 216 sätestab süsteemi korraldaja tegevust. Nimetatud paragrahvi lõike 2 lause kaks kohaselt makseagendiks käesoleva seaduse tähenduses on emitendi esindaja, kes vahendab väärtpaberitelt tehtavaid makseid. Käesoleval juhul AS L ei täitnud pärast 06.11.2008 võlakirjade lunastussumma 219 304, 92 euro tasumist hageja arvele mingeid makseagendi ülesandeid ning ei vahendanud väärtpaberitelt tehtavaid makseid, seega ei saanud olla enam emitendi esindajaks. Apellandi väide on põhjendatud, et AS L ja kostja vahel esindussuhte olemasolu vaidlusaluse rahasumma ülekandmise ajal tõendamist ei leidnud. Seega maakohtu poolt viidatud VpTS § 216 lg 2 p 1 ja TsÜS § 115 lg 1 ei saanud olla hagi rahuldamise aluseks. Hageja on taotlenud kostjalt 219 304, 92 euro väljamõistmist, tuginedes alusetu rikastumise sättele, s.o VÕS § 1028 lg-le 1. Alusetust rikastumisest tulenev nõue tekib, kui on täidetud nõude aluseks olevas õigusnormis sätestatud eeldused. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega nõude rahuldamise eeldusena tuleb kontrollida, kas kostja on hagejalt nõutud rahasummat saanud, kas taoline sooritus on toimunud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks ning kas raha maksmiseks (ülekandmiseks) puudus õiguslik alus, s.t kohustust ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud või kohustus on pärast selle täitmist ära langenud. Hageja väidetel kohustust ei eksisteerinud ning ülekanne oli ekslik. Juhul kui VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, tuleb täiendavalt kontrollida alusetu rikastumise nõuet välistavate eelduste (eeskätt VÕS § 1028 lg-s 2 loetletute) puudumist. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ka ta hagejalt vaidlusalust 216 304,92 eurot saanud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nimetatud rahasumma kanti hageja poolt üle AS-ile L. Nimetatud asjaolu tõendavad maksekorraldus ja internetipanga väljavõte (I kd, lk 135-136). Puuduvad tõendid, et AS L oleks hagejalt saadud summat üle kandnud kostjale, seega ei ole tõendatud, et kostja oleks hageja soorituse arvelt rikastunud. Kolleegium asub seisukohale, et ei ole täidetud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldus, s.o kostja poolt 216 304,92 euro saamine hagejalt. Seega ei saa hageja nõuet 216 304,92 euro väljamõistmiseks kostjalt rahuldada. Kolleegium tuvastas eelnevalt, et AS L ei saanud olla pärast emissiooni lõppemisel kostja makseagendiks. Seega maakohtu seisukoht, et raha saajaks tuleb lugeda kostjat, on ekslik. Asjaolust, et AS L oli kunagi kostja võlakirjade emissiooni korraldaja, garanteerija ja makseagent, ei saa järeldada, et kõikide ekslikult AS L arvelduskontole ülekantud summade vastuvõtmisel tegutses AS L kostja esindajana ning et seetõttu on hageja õigustatud nõudma kostjalt raha tagastamist. Kolleegium on seisukohal, et selleks järelduseks ei anna alust ka maksekorralduses märgitud selgitus, milles on viidatud AS-i L 06.11.2008 maksele.

Vastustaja vastuväide, et emitent pidi väärtpaberite registreerimise taotluses märkima makseagendiks oleva emitendi esindaja andmed, ei tähenda, et pärast emissiooni lõppemist õigussuhe emitendi ja makseagendi vahel pidi jätkuma. Vastustaja viide AS L kui kostja lepingulise esindajale TsÜS § 120 lg-le 2 ja § 75 lg-le 1 on õige selles osas, et hageja jaoks oli antud apellandi poolt väline volitus, et AS L on volitatud teostama emissiooniga seotud makseid, mida ka AS L täitis ning selle üle puudub vaidlus. Vastustaja jättis aga tähelepanuta, et vaidlusaluse ülekande ei teinud mitte AS L, vaid hageja ise, kes on korduvalt märkinud, et ülekanne oli ekslik. Kolleegium ei nõustu vastustajaga, et ta oli õigustatud arvama, et AS-i L esindusõigus oli kehtiv ka makse tagastamise ajal ning eeltoodust tulenevalt on ta õigustatud nõudma raha kostjalt. Asjaolu, et hageja ei olnud ka ise kindel, kelle vastu on ta õigustatud nõude esitama, ilmneb hageja taotlusest kostja asendamiseks, mis aga jäeti maakohtu poolt rahuldamata. Käesoleva tsiviilasja edasisel menetlemisel hageja loobus kostja asendamise taotlusest. Kolleegium on seisukohal, et hageja poolt esiletoodud asjaolud ja toimikus olevad tõendid ei anna alust hagi rahuldamiseks kostja osas. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi jätta rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd põhinõue tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue. Menetluskulu jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kolleegium jätab hagi rahuldamata, jäävad maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).

Mare Merimaa

Ande Tänav

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.