Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

kostjal I õigus hageja esindamiseks tuleneda lepingulisest õigussuhtest. Arvestades menetluses esitatud asjaolusid, eeskätt kostja I poolt tsiviiltehingute tegemist hageja nimel, tuleb hageja ja kostja I vahelist õigussuhet kvalifitseerida käsunduslepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. Kostja I on käsundissaajana eiranud VÕS § 620 lg-test 1 ja 2 tulenevaid kohustusi, kuna ei olnud hageja suhtes lojaalne ja on tegutsenud eesmärgiga tekitada hagejale varalist kahju. Hageja heitis kostjale I ette hagejale kahjuliku tehingu tegemist hageja nimel, kusjuures olukorras, kus kostja I tegutses huvide konflikti situatsioonis. Tegutsedes ühest küljest AS-i TKE GRUPP (pankrotis) esindajana laenulepingute sõlmimisel, tegutses kostja I samaaegselt ka CRANBROOK OÜ (s.t. isiku, kellele kõnealused summad koheselt edasi kanti) huvides. Kostja I tegevuskohaks olnud Afford Õigusbüroo OÜ on ainuüksi ajavahemikul 05.05.200630.08.2006 osutanud CRANBROOK OÜ-le õigusabiteenuseid vähemalt 12 korda kokku 194 147 krooni 64 sendi eest. Seega ei saa olla vaidluse all, et kostja I on tegutsenud hageja nimel, olles samaaegselt tihedalt seotud CRANBROOK OÜ-ga ja teenides viimase huve. Hageja heitis kostjale I ette käsunduslepingu rikkumist ning taotles kohtult hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115). Hageja osundas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 131 lg-le 1, milles sätestatud eeldust kostja I ümber lükanud ei ole. Vaidluse all ei saa olla, et kõnealused tehingud olid hagejale kahjulikud (hagejale võeti kohustusi 2 000 000 krooni eest), kuid CRANBROOK OÜ-le mistahes kahju ei tekitatud. Seega realiseerus huvide konflikt just nimelt hageja kahjuks ning OÜ CRANBROOK kasuks. Kostja II vastutuse alus Ka kostjale II heitis hageja ette pooltevahelise käsunduslepingu rikkumist vastavalt VÕS § 623 lg-tele 1 ja 2. Kuna kostja II oli volitatud käsutama hageja pangakontol asuvaid rahasummasid hageja huvides, nähtub sellest poolte vahel käsunduslepingu olemasolu. SEB Pank kinnituskiri kinnitab, et alates vaidlusaluse SEB konto avamisest 01.03.-10.10.2006 (s.o. ka vaidlusaluste maksete tegemise ajal) oli kõnealuse pangakonto ainus kasutaja kostja II. Kostjalt III laekunud rahasummade edasikandmise hageja pangakontolt CRANBROOK OÜ pangakontole teostas hageja nimel pangakonto volitatud kasutajana kostja II (olles samal ajal ka hageja nõukogu liige), kes oli vaidlusaluste rahaülekannete tegemise ajal ühtlasi ka raha saajast CRANBROOK OÜ juhatuse ainuliige ja -osanik. Alates 01.04.2007 sai Cranbrook OÜ ainuosanikuks kostja III. Hoolimata VÕS § 623 lg-test 1 ja 2 tulenenud kohustustest, ei tegutsenud kostja II talle hageja usaldatud vara käsutamisel hageja suhtes lojaalselt, vaid lähtus hoopis oma teise käsundiandja CRANBROOK OÜ huvidest, mis kõnealuste tehingute kontekstis olid hageja huvidega vastuolus ja millega olulisel määral kattusid nii kostja II enda kui CRANBROOK OÜ ainuosaniku huvid. Kostja II osa hagejale kahju tekitamises seisnes kostjalt III saadud raha edasikandmises CRANBROOK OÜ-le enne, kui hageja sai viidatud ülekannetest teada. Sellega võeti hagejalt võimalus rahasummade enda huvides kasutamiseks või kostjale III tagastamiseks. Kostja II vastutust ei saa välistada ka kostjate esitatud 02.01.2006 laenuleping, mis on oma olemuselt üksnes raamleping ja mille esemeks on laenu võimaldamise üldtingimuste ja laenusumma ülemmäära (“krediidi maksimumsummas 3 000 000 eurot”) määramine. Kostjate esitatud dokumendist nähtuvalt ei lepitud viidatud krediidilepingus kokku kindlas krediidisummas ja/või selle tegelikus väljamaksmises. Seega oli krediidiandja enne iga konkreetse laenusumma väljastamist kokku lepitud krediidilimiidi piires (sh laenu väljastamise tähtaja) õigustatud ja kohustatud otsustama iga kord esitatava “Krediidisaaja kirjaliku avalduse alusel“. CRANBROOK OÜ ei ole hagejale esitanud ühtegi sellekohast

avaldust ja hageja ei ole mitte kunagi otsustanud mistahes summade väljamaksmist 02.01.2006 krediidilepingu alusel. Vastupidist (s.t. avalduste eksisteerimist) ei ole tegelikkuses seniajani väitnud ka kostjad ei antud menetluses ega CRANBROOK OÜ oma 10.04.2007 nõudeavalduses AS TKE GRUPP (pankrotis) pankrotimenetluses. Kui eraldi kokkuleppeid ei sõlmitaks, pidi krediidilepingu täitmisega seotud otsustuste tegemine lepingu täitmise käigu kohta (nt osade suuruse, summade väljastamise tähtaegade jne) jääma kostjate loogika kohaselt eelduslikult hageja nimel rahaülekandeid teinud kostja II ainuäranägemisele. Kostja II tegutsenuks sellisel juhul terava huvide konflikti olukorras, kuna ta oli ühtlasi laenusaaja CRANBROOK OÜ seaduslik esindaja ja ainuosanik. Hageja osundas TsÜS § 131 lg-le 1, milles sisalduvat eeldust kostja II ümber lükanud ei ole. Kõigis maksekorraldustes, millega kostja II on hageja nimel üle kandnud Cranbrook OÜ-le vaidlusalused rahasummad, on selgitusena märgitud “Laen 12”, mis pigem lükkab kostjate väited ümber (kostjate poolt viidatud krediidilepingu numbriks oli hoopis 0201). Kontrollimatus ulatuses summade tagatiseta laenamine maksevõimetule kontsernivälisele äriühingule ei saanud olla 02.01.2006 laenulepingu eesmärgiks. Kostjate poolt teostatuga on hagejale tekkinud otsene varaline kahju. Kostjad I ja/või II pidanuksid seega vastutusest vabanemiseks tõendama, et nendega sõlmitud käsunduslepinguga anti neile õigus käituda huvide konfliktis ning sõlmida hagejale kahjulikke tehinguid (s.h. võtta hagejale põhjendamatuid riske, laenates tagatiseta raha maksevõimetule isikule). Seesuguse VÕS-i regulatsioonist erineva kokkuleppe olemasolu pidanuksid kostjad ka tõendama. Seda aga kostjad teinud ei ole ning puudub ka alus sellise äärmiselt ebamõistliku kokkuleppe olemasolu eeldamiseks. Maksejõuetule äriühingule tagatisteta laenu andmine on seotud märkimisväärse riskiga ning olukorras, kus risk realiseerub, vastutavad põhjendamatu riski võtnud käsundisaajad käsundiandjale tekitatud kahju eest. Korrektselt oma kohustusi täitev isik oleks sellist riski vältinud ega poleks võtnud vastu otsust anda tagamata laenu maksejõuetule äriühingule, kes ei ole kogu oma tegevusaja jooksul esitanud registrile mitte ühtegi majandusaasta aruannet. Kostja III vastutuse alus Kostja III oli isikuks, kes kasutas kostjate I ja II volitusi hagejale varalise kohustuse tekitamiseks kostja III ees. Kostja III osa seisneb kõnealuste rahasummade hageja kontole ülekandmises, ilma milleta ei saanuks kostjad viidatud rahasummasid edasi kanda CRANBROOK OÜ kontole (s.t. kostjale III tekitati nõue seeläbi, et rahasummad kanti läbi hageja konto). Arvestada tuleb, et kostja III ja CRANBROOK OÜ (samuti CRANBROOK OÜ tolleaegse ainuosaniku kostja II) puhul oli tegemist kauaaegsete äripartneritega. Antud olukorras sõlmiti aga järjekordsed laenulepingud viisil, kus kostjale II kuulunud äriühing (kes laenu tegelikkuses sai) seda tagasi maksma võimeline ei olnud. Pärast hageja suhtes pankrotimenetluse algatamist 29.01.2007 vormistati ka CRANBROOK OÜ ainuosa kostja III nimele alates 01.04.2007. Seega tekkis olukord, kus kostjalt III laenatud raha liikus kostja III äripartneri kostja II kasutusse ning sellesama äriühingu ainuosa anti hilisemalt üle kostjale III. Kogu viidatud skeemi tulemuseks on olukord, kus kostja III on omandanud nõude 2 000 000 krooni ehk 127 823 eurot 30 senti hageja vastu, seesama raha on aga liikunud esmalt kostja II ainuosaluses ning hilisemalt kostja III ainuosaluses olevasse ettevõttesse CRANBROOK OÜ. Hagejal on aga nõue äriühingu vastu, kelle pankrot on raugenud. Selline käitumine kostja III poolt vastab VÕS § 1045 lg 1 p 8 tunnustele, s.t. tegemist on heade kommete vastase käitumisega.

Kostjate solidaarvastutus Kostjate ühine tegevus on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kostjate ühise kooskõlastatud tegutsemise tulemina on hagejale tekitatud varaline kahju, mis seisneb hagejale varalise kohustuse tekitamises 2 000 000 krooni ehk 127 823 euro 30 sendi ulatuses kostja III ees. Kostja I on sõlminud kõnealused 07.09.2006 ja 08.09.2006 laenulepingud kostjale III nõude tekitamiseks hageja pankrotimenetluses Loodi olukord, kus hagejal on tekkinud väärtusetu nõue CRANBROOK OÜ vastu ning hagejal on kohustus kostja III ees kuni 2 000 000 krooni ehk 127 823 euro 30 sendi ulatuses. Raha oli aga koheselt suunatud hageja kontolt edasi hilisemasse kostja III 100%-lisse tütarettevõttesse. Riigikohus on 01.07.2009 lahendis nr 3-2-1-72-09 ja 07.12.2005 lahendis nr 3-2-1-72-09 analoogsetes olukordades pidanud võimalikuks kõikide kahju tekitamises osalenud isikute solidaarvastutust sõltumata nende konkreetsest rollist. Samuti on Riigikohus näinud võimalust, et VÕS § 137 kohaldamisel võib üks isik vastutada kahju hüvitamise eest kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel ning teine isik lepingu rikkumise eest. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 127 823 eurot ja 30 senti. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostja I vastuväited

Kostja I ei olnud lepingu lisade sõlmimisel ka huvide konfliktis. Esiteks ei olnud tegemist käsunduslepinguga ja kostja I ei sõlminud lepingu lisasid CRANBROOK OÜ huvides. Sellekohased hageja oletused on alusetud ja tõendamata. See, et Afford Õigusbüroo OÜ esitas Cranbrook OÜ-le arveid, ei tõenda mitte kuidagi seda, et kostja I oleks tegutsenud hiljem laenulepingute lisade allkirjastamisel tema huvides. Hageja etteheited kostjale I, nagu tegutsenuks kostja I teiste kostjatega kooskõlastatult, on oletused. Hageja on viidanud TsÜS § 131 lg 1 teises lauses sisalduvale rikkumise eeldusele ja väitnud, et seda eeldust ei ole kostja I ümber lükanud. Samas on hageja jätnud tähelepanuta viidatud sätte kohaldamise eelduse, milleks on asjaolu, et esindaja on teinud tehingu teise poole esindajana. Kostja I ei tegutsenud tehingu teise poole, s.o kostja III esindajana. Selle üle vaidlust ei ole. Seega on hageja viide asjakohatu. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II vastuväited

menetluses asjakohased. Kostja II palus kohtul jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III vastuväited

tahtlikku heade kommete vastast käitumist, mis seisnes raha hagejale ülekandmises hagejale võimaluse loomisega raha OÜ-le CRANBROOK üle kanda. Hagi kohaselt tekkis hagejal kahju mitte tema enda seadusjärgse või lepingulise esindaja kaudu tehtud tehingu, vaid hagejaga lepingulises suhtes olnud isikute ja hageja vaheliste lepingute rikkumise, millele kostja III hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt kaasa ei aidanud, tagajärjel. Asjaolu, et kostja III mõjutas kostjaid I ja II käsunduslepingut rikkuma, laenulepingut sõlmima ja OÜ-le CRANBROOK raha üle kandma, või aitas selle väidetava rikkumise toimepanemisele muul viisil tahtlikult kaasa, on tõendamata. 07.09.2006 ja 08.09.2006 laenulepingute täitmisega, mille alusel toimus laenusumma hagejale ülekandmine, ei saanud hagejale kahju tekkida. Hageja väitel on kostjal III samas summas nõue hageja pankrotimenetluses ehk hagejal on kohustus kostja III ees 2 000 000 krooni (127 823 euro 30 sendi) ulatuses. Isegi juhul, kui laenulepingud ei oleks kehtivad ja kostja III oleks teinud hagejale ülekanded ilma lepingulise aluseta, ei oleks hagejale kahju tekkimine hageja nõudest lähtuvalt aset leidnud, kuna hagejal oleks sel juhul VÕS § 1028 alusel alusetust rikastumisest tulenev kohustus saadu tagastamiseks kostjale III. Hageja ei ole märkinud, et temale tekkinud kahju oleks suurem kui 2 000 000 krooni (127 823 eurot 30 senti). Seega ei ole hageja tõendanud temale kahju tekkimist, mis on hageja hagi rahuldamise esmaseks eelduseks. Hageja ei ole tõendanud ka hageja ja kostja I vahel käsunduslepingu olemasolu, s.t. ei ole tõendanud, et kostja I oleks VÕS § 619 kohaselt hageja ees täitnud käsundit ja talle oleks selle eest tasu makstud. Kostja I on kinnitanud, et oli nõus tulema hageja juhatuse liikmele V L palvele vastu ja võimalusel allkirjastama dokumendid, mille allkirjastamist V L vajalikuks pidas ning nimetatu näol ei olnud tegemist kohustuse võtmisega. Mõistlik on eeldada, et juhul kui kostja I oleks hageja ees mingi kohustuse võtnud, oleks ta sõlminud vastava lepingu, milles oleks ka vastav tasu sätestatud. Kuna hageja ei ole tõendanud kostja I ja hageja vahel lepingulise suhte olemasolu käsunduslepingu näol, siis ei saa kostja I olla hageja ees käsunduslepingust tuleneval alusel vastutav. Lepinguvälisele vastutusele hageja tuginenud ei ole. Kui kostja I ja hageja vahel olnuks käsundusleping, siis ei saaks hageja väita, et kostja I rikkus VÕS § 620 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud kohustusi. Isegi kui laenutehing olnuks hageja jaoks kahjulik, ei ole hageja tõendanud asjaolu, et kostja I oli sellest teadlik. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja I allkirjastas laenulepingute lisad eesmärgiga laenatud raha hiljem hageja poolt edasi laenata. Kohus nõustus kostjaga I, et isegi juhul, kui kostja I oleks seda teadnud, siis toimus raha edasilaenamine isikule, kellega oli hageja varasemalt sõlminud selleks lepingu ning seetõttu ei oleks kostja I tegevus laenulepingute lisade sõlmimisel saanud hagejale kahju tekitada. Vaidlust ei ole selles, et tööalast suhet kostjal II hagejaga ei olnud, ta ei osutanud hagejale ka õigusteenust. Seega on asjakohatud hageja viited kostja II tegutsemisele majandus- ja kutsetegevuses. Alusetud on hageja väited ka selle kohta, et kostja I tegutses lepingu lisasid sõlmides huvide konfliktis. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud käsunduslepingu olemasolu, ei ole asjakohane ka hageja viide kostja I tegutsemisele huvide konfliktis. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et kostja I oleks sõlminud laenulepingute lisad CRANBROOK OÜ huvides. Asjaolust, et Afford Õigusbüroo OÜ esitas varasemalt CRANBROOK OÜ-le arveid osutatud teenuste eest, ei saa teha järeldust selle kohta, et kostja I oleks tegutsenud hiljem laenulepingute lisade allkirjastamisel CRANBROOK OÜ huvides eesmärgiga hagejale kahju tekitada.

Hageja on viidanud nõudes kostja I vastu TsÜS § 131 lg 1 teises lauses sisalduvale rikkumise eeldusele ja väitnud, et seda eeldust ei ole kostja I ümber lükanud. Samas ei ole hageja esile toonud antud sätte kohaldamise eelduseks olevat asjaolu, et esindaja on teinud tehingu teise poole esindajana. Vaidlust ei ole selles, et kostja I ei tegutsenud tehingu teise poole, so kostja III esindajana. Seega on hageja antud viide asjakohatu ja kohut eksitav. Harju Maakohtu 06.07.2005 määrusega tsiviilasjas nr 2/1-534/04/05 kinnitatud kompromissi p-st 5 nähtuvalt ei näinud hageja eelmises pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ette absoluutset laenukeeldu, vaid hagejal oli keelatud võtta laenu oma majandustegevuse jätkamiseks. Hageja tugines asjaolule, et tegemist oli absoluutse laenukeeluga. Kostja III kohtuistungil antud seletuse kohaselt oli hagejal vaja laenu kompromissi täitmiseks. Kohtu hinnangul ei olnud keelatud laenu võtta kompromissi alusel võlausaldajatele maksete tegemiseks. Kuna tõenditest, nii kompromissist kui tunnistaja Toomas Saarma ütlustest nähtub, et laenu oli keelatud võtta üksnes hageja majandustegevuse jätkamiseks, tulnuks hagejal tõendada asjaolu, et laenu võeti just hageja majandustegevuse jätkamiseks. Sellekohaseid tõendeid hageja kohtule esitanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud hagi aluseks olevat asjaolu, et laenu võtmisega rikuti eelviidatud kompromissi, millest tulenevalt võiksid laenulepingud olla tühised. Samas ei annaks ka nimetatu alust hagi rahuldamiseks. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et isegi juhul, kui laenulepingu lisad ei ole kehtivad, tuleb ka kostja I lugeda hagejale kahju tekitanuks. Tühiste lepingute puhul ei oleks alust rahasummade ülekandmiseks ning seetõttu ei saaks kostja I olla isikuks, kes hagejale kahju tekitas, kuivõrd sellisel juhul ei oleks kostja I laenusuhtes omandanud hagejale õigust laen saada ega ka kohustust laen vastu võtta. Hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks rikkunud hagejaga sõlmitud käsunduslepingut eesmärgiga tekitada hagejale kahju ning kostja II ei oleks käitunud hageja suhtes lojaalselt. Nimetatu on tõendatud ka pankrotihaldur Toomas Saarma 06.07.2006 pankrotihalduri aruandega, milles on märgitud, et kompromissi on täidetud vastavalt kompromissi kavale. Kompromissi rikkumist pankotihalduri aruandes esile toodud ei ole. Põhistamata on hageja väide tema maksejõuetusest lepingute sõlmimise ajal. Hageja pangakontode väljavõtted ning kompromissi ennetähtaegne täitmine kinnitavad hageja maksejõulisust. 30.10.2006 kompromissi lõpetamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud. CRANBROOK OÜ pangakonto väljavõttega on tõendatud, et vaidlusalusel perioodil toimus ka antud äriühingul majandustegevus, pangakontolt nähtuvad majandustehingute eest tehtud ülekanded märkimisväärsetes summades. Seetõttu on tõendamata hageja väide, et CRANBROOK OÜ oli temale hageja poolt vaidlusaluste rahasummade ülekandmisel maksejõuetu ja majandustegevust ei toimunud. Asjaolu, et CRANBROOK OÜ ainuosa omanikuks on kostja III alates 01.04.2007, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et kostja III juhatuse liige ja kostja II olid pikaajalised äripartnerid. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma nõuet kostja II vastu TsÜS § 131 lg 1 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks toiminud hageja ärihuvide vastaselt ja et hageja juhatuse liige ei olnud kostja II toimingutest teadlik, samuti asjaolu, et kostjalt III saadud raha kanti koheselt üle CRANBROOK OÜ-le. Kostja II selgituste ja pankrotihaldur Toomas Saarma aruande kohaselt olid antud ülekanded kooskõlas kohtu poolt kinnitatud kompromissiga. Hageja äriplaaniga Investeerimisprofiil AS TKE GRUPP (pankrotis) on tõendatud, et CRANBROOK OÜ kuulub hagejaga ühte Eesti kontserni ning on

operaatorfirmaks (personal, tootmis- ja kommertstegevus), mis tegutseb AS TKE GRUPP (pankrotis) tootmisfondidel rendilepingu alusel (kuni aastani 2011). Seega ei olnud hageja ärihuvidega vastuolus CRANBROOK OÜ-le laenu andmine. Laenu andmine ei olnud keelatud ka hageja pankrotimenetluses kinnitatud kompromissiga, kuivõrd oli keelatud üksnes laenu võtmine majandustegevuse jätkamiseks. Hageja väited krediidilepingu nr 0201 väidetavast kahjulikkusest hagejale on põhjendamata ja tõendamata. Hageja on käitunud erinevates menetlustes vastuoluliselt. Hageja on tsiviilasjas nr 2-10-15802 ja 10.04.2008 nõudeavalduses CRANBROOK OÜ pankrotimenetluses kinnitanud ja rajanud oma nõude asjaolule, et laenumaksed CRANBROOK OÜ-le on toimunud 02.01.2006 sõlmitud krediidilepingu nr 0201 alusel. Samas käesolevas menetluses hageja antud asjaolu ei kinnita ja on leidnud, et kostjad on kooskõlastatult tegutsedes hagejale kahju tekitanud. Hageja ei ole 28.03.2007 esitatud ajutise halduri aruandes esile toonud, et oleks toimunud kompromissi rikkumine, et sellest tulenevalt oleks alus mingeid nõudeid esitada. Hageja ei ole vaidlustanud kostja III nõuet 27.08.2007 nõuete kaitsmise koosolekul ning olles sellega eelnevalt tutvunud, analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, asunud seisukohale, et kostja III nõue on põhjendatud ja tõendatud. Samas käesolevas menetluses on hageja oma seisukohta taas muutnud. Selline vastuoluline käitumine erinevates menetlustes on kohtuid eksitav ja seetõttu lubamatu. Hageja on rajanud oma nõude kostja III vastu asjaolule, et kostja III tegevuse õigusvastasust tuleb eeldada tulenevalt sellest, et tema käitumine oli tahtlikult heade kommete vastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas ei ole hageja selgelt esile toonud asjaolusid, millest saab järeldada kostja III käitumise heade kommete vastasust. Hageja on märkinud, et kostja III oli isikuks, kes kasutas kostja I ja kostja II volitusi viimastega kokkuleppel AS-le TKE GRUPP (pankrotis) varalise kohustuse tekitamiseks kostja III ees. Nimetatud kostja III tegevus on jäänud hageja poolt täielikult tõendamata. Hageja selgituste kohaselt seisnes kostja III heade kommete vastane tegevus selles, et kostja III kandis 07.09.2006 ja 08.09.2006 laenulepingute täitmiseks raha hagejale üle, ilma milleta ei oleks hageja saanud raha CRANBROOK OÜ-le üle kanda. Hageja pangakonto väljavõttega on hageja väide ümber lükatud. Nimelt nähtub hageja pangakontolt ka teisi suuremate rahasummade laekumisi, mistõttu ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud CRANBROOK OÜ-le makseid teha üksnes kostjalt III saadud hagis märgitud rahaliste vahendite arvel. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-37-08 p-s 28 leidnud, et omaniku õiguspärast tegevust oma vara käsutamisel ei saa pidada kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes ta leiab, et kostja III tegevus oma vara käsutamisel ehk hagejale rahasumma ülekandmisel, oli õigusvastane. Seega oli kostja III õigustatud oma raha vabalt käsutama ja tema tegevust raha ülekandmisel hagejale ei saa pidada hagejale kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Hageja ei ole vaatamata hagi korduvale täpsustamisele suutnud esile tuua temale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja III väidetava heade kommete vastase tegevuse vahelist põhjuslikku seost. Hageja väide, et kostja III kasutas kostjate I ja II volitusi viimastega kokkuleppel hagejale kostja III ees kohustuse tekitamiseks, on paljasõnaline. Hagist ei nähtu, milles selline väidetav kokkulepe seisnes ja kuidas see sõlmiti. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid hageja väidetud kokkuleppe olemasolu. Kohus nõustus kostjaga III, et kostja III ei ole hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt isik, kes vahetult kahju tekitanud tegu küll toime ei pannud, kuid kes aitas tahtliku teoga kaasa kahju

tekitava teo toimepanemisele. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja III vastutada kostjatega I ning II solidaarselt. Hagis toodud väited on vastuolus tavaloogikaga, hagi on täielikult tõendamata ja paljasõnaline ning rajaneb oletustel ning seetõttu jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebus

ning kostja I vahelised suhted, kui käsunduslepingu olemasolu on eitatud. Tehes tehingu, mille eesmärgiks oli laenu võtmine tagatise vastu ning saadud rahasummade kohene edasikandmine isikule, kellelt laenu tagasi saada ei õnnestu, on kostja I tekitanud kahju käsundiandjast hageja varale ning seega rikkunud VÕS § 620 lg-t 2. Kohus on jätnud põhjendamatult arvesse asjaolu, et rikkumine on ka otseses seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude kostja II vastu. Kohtul tulnuks tuvastada, et hageja nõukogu liige on kandnud ilma tagatiseta nõudmata 2 000 000 krooni (127 823 eurot 30 senti) tema ainuosalusel olnud CRANBROOK OÜ arvele, rikkudes sellega VÕS § 623 lg-test 1 ja 2 tulenevaid kohustusi. Viidatud firma on pankrotistunud, mistõttu puudub hagejal võimalus kõnealust raha tagasi saada, seega kohtul tulnuks tuvastada, et kostja II kohustute rikkumise tulemusena on hagejale kahju tekkinud. Kohus ei ole võtnud arvesse, et kostja II on oma volitusi hageja juures ära kastutades andnud tagatiseta laenu tema ainuosaluses olnud ettevõttele, millelt laenu tagasi saada ei õnnestunud. Sellist käitumist hageja nõukogu liikme poolt ei saa pidada hageja ärihuvidega kooskõlas olevaks. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud, et kõnealust pangakontot kasutas üksnes kostja II. Jääb arusaamatuks, mil viisil saanuks või pidanuks hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu, et tema juhatus ei olnud raha ülekannetest teadlik. Hageja on tõendanud, et CRANBROOK OÜ ainuosalus kuulus rahaülekannete tegemise hetkel kostjale II, kes ei olnud hageja aktsionäriks. Seega ei kattunud vaidlusaluste toimingute teostamise ajal vähimalgi määral CRANBROOK OÜ ning hageja omanike ring. Ka kostja III, kellele kuulus CRANBROOK OÜ ainuosalus hilisemalt, ei ole kunagi olnud hageja aktsionäriks. CRANBROOK OÜ ning AS-i TKE Grupp (pankrotis) käsitlemine ühe kontsernina on seega põhjendamatu ning seeläbi ei saa kahjulike tehingute teostamist (mis ema- ja tütarettevõtja vahel võiks tõepoolest kõne alla tulla) põhjendada läbi kontsernisuhte olemasolu. Kohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude kostja III vastu. Kohus on analüüsinud kostja III tegevust üksnes rahaülekande tegemise kontekstis, jättes arvesse võtmata asjaolud, millest nähtuvalt oli kostja tahe tegelikkuses sunnatud nii rahade kandmisele hagejale, rahade edasikandmisele hagejalt CRANBROOK OÜ-le ning seejärel CRANBROOK OÜ omandamisele. Täiel määral on jäetud arvesse võtmata, et raha on tegelikkuses jõudnud kostja III hilisemasse tütarettevõttesse (kes on omakorda võlgu hagejale, kuid kellelt raha võimalik tagasi küsida ei ole). Võttes arvesse tegelikkuses toimunut kogu ulatuses, on tegemist selgelt nõude omandamisele suunatud tegevusega. Lisaks on kostja III nõue hageja vastu tagatud hüpoteegiga. Kohus on jätnud analüüsimata teostatud terviktehingu ning keskendunud üksnes tehingu mõnedele aspektidele, jõudes ebaõigele järelduse justkui kostja III ei soovinud hagejale kahju tekitada. Kohus on seega ebaõigesti jätnud tuvastamata kostja III tahtliku heade kommete vastase käitumise ning sellega hagejale tekitatud kahju. Kohus on tõlgendanud valesti Harju Maakohtu 06.07.2005 kohtumäärusega kinnitatud kompromissi tingimusi. Vaidlus puudub selles, et hageja võttis laenu, et see edasi laenata CRANBROOK OÜ-le. Eelnevaga on seega üheselt tõendatud ka asjaolu, et laenu võeti majandustegevuseks. Laenu andmine ettevõtte poolt on käsitletav ettevõtte majandustegevusena. Kohtu põhjendustega nõustumine eeldab, justkui oleks CRANBROOK OÜ-le raha laenamise näol olnud tegemist kompromissi alusel võlausaldajale maksete tegemiseks. Ükski menetlusosalistest ei ole väitnud, et CRANBROOK OÜ oleks saanud makseid kompromissi alusel. Viimane ei ole kompromissi osapool ega ka hageja võlausaldaja, mistõttu ei saaks kõnealuseid makseid isegi teoreetiliselt seostada kompromissiga. Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, justkui ei oleks võlausaldajatele maksete tegemine kompromissi alusel käsitletav hageja majandustegevusena. Seega on kohus väljunud poolte

esitatu piirest, asudes seisukohale, et kompromissi arvelt oleks tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. Selliste väljamaksete tegemist ei ole menetlusosalised väitnud. Kohus heitis haldurile ette ka vastuolulist käitumist seoses asjaoluga, et haldur ei ole vaidlustanud kostja III nõuet. Etteheiteid ei ole põhjendatud. Hagiavaldus rajanebki hageja väitele, et kostjale III on tekitatud nõue. Seega puudub igasugune vastuolu asjaolus, et haldur on esmalt kostja III nõude olemasolu võimaluse tuvastanud ning seejärel kõikide võlausaldajate kaitseks esitanud hagi isikute vastu, kelle tegevuse tulemusena on kostjale III nõue tekkinud (arvestades, et nõudele tegelikkuses vastusooritust hageja saanud ei ole). Samuti ei ole haldur kunagi eitanud, et hageja ning CRANBROOK OÜ vahel eksisteerib 02.01.2006 kuupäeva kandev krediidilepingu 0201 dokument, ning on esitanud endapoolsed põhjendused, miks ei saa makseid viidatud lepinguga seostada (siinkohal ei ole ka kohus vaidlustatud otsuses asunud teistsugusele seisukohale). Kohus ei ole võtnud seisukohta küsimuses, mille alusel on kostja II teinud ülekandeid tema ainuosaluses olnud CRANBROOK OÜ-le. Seoses asja lahendamisega sisuliselt ebaõigesti, on kohus jätnud ebaõigesti ka menetluskulud hageja kanda. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada. Kostjate vastuväited apellatsioonkaebusele.

selgitusega laen. Nimetatud summad kandis hageja vastavalt 22. ja 25.09.2006 edasi CRANBROOK OÜ-le. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus on analüüsinud toiminguid eraldi, kuid tegelikult tegutsesid kostjad ühise eesmärgi nimel, st solidaarselt hagejale kahju tekitamise nimel. Maakohus on otsuses õigesti täheldanud, et lisaks hageja oletuslikele ja paljasõnalistele väidetele on ta olnud oma seisukohtades vastuoluline. Mitte nõustudes maakohtu käsitlusega, kes ringkonnakohtu arvates seostas hagis toodud asjaolusid õigesti materiaalõigusnormidega ja kostja vastu esitatud nõudeid eraldi ja ka hageja väiteid nende seoses, on hageja nii maakohtus kui ka apellatsioonikaebuses väitnud, et on võimalik, et kostjate vastutus ei ole solidaarne ja kostja III vastu nõude rahuldamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et hageja tugineb ekslikult eeldusele, et hagis toodud asjaolud ja kogutud tõendid annavad aluse väita, et kostjad on hagejale kahju tekitanud, mille väljamõistmist hageja kostjatelt solidaarselt taotleb. Kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjate ühine, kooskõlastatud ja pahatahtlik tegevus tõendamist ei leidnud. Hageja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-72-09 ei ole asjakohane, kuivõrd nimetatud lahendis oli tegemist pommiplahvatusest tuleneva kahju hüvitamisega, milles kostjate osalemine kriminaalasjas oli tuvastatud. Käesolevas asjas kostjate ühine tegutsemine tõendamist ei tõendatud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on otsuses märkinud, millistele tõenditele ta oma järeldused rajas ning kohtu hinnang tõenditele on olnud ringkonnakohtu arvates seadusekohane. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid seadusest juhindudes ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu. Kolleegiumil ei ole põhjust anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Hageja mitte nõustumine kohtu kaalutlustega ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Nõustuda saab kostja I poolt apellatsioonkaebuse vastuses märgituga, et hageja kaudsed tõendid ei viita kostjate kooskõlastatud ja pahatahtlikust soovist kantud käitumisele. Tõendatud ei ole, et CRANBROOK OÜ oleks ostnud kostjalt I õigusteenust nagu väidab hageja ja tõendamata on nendevaheline seotus ning käsunduslepingu olemasolu hageja ja kostja I vahel. Maakohus on möönnud, et isegi, kui kostja I ja hageja vahel olnuks käsundusleping, ei saaks hageja väita, et kostja I on VÕS § 620 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud kohustusi rikkunud. Kui hageja poolt sõlmitud laenuleping oli talle kahjulik, ei ole hageja tõendanud kostja I teadlikkust sellest. Kuigi hageja kandis laenulepinguga kostjalt III saadud rahad üle CRANBROOK OÜ-le, ei leidnud tõendamist, et kostja I tegutses viimase huvides ja esindajana eesmärgiga hagejale kahju tekitada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et laenulepingute sõlmimisega ei rikkunud hageja maakohtu 06.07.2005 määrusega kinnitatud kompromissi. Hageja võttis laenu kompromissi täitmiseks, st võlausaldajatele kompromissi alusel maksete tegemiseks. Maakohus laenulepingute tühisust ei tuvastanud. Ka hageja lepingute tühisusel põhinevate väidete tõendatuse korral ei oleks kostja I hagejale kahju tekitanud isikuks. Ringkonnakohus leiab, et kostja II vastu esitatud hagi on maakohus samuti õigesti jätnud rahuldamata. Tõendamist ei leidnud kostja II tegutsemine ühiselt kaaskostjatega eesmärgil tekitada hagejale kahju. Vaidlust ei olnud selles, et kostja II oli CRANBROOK OÜ seaduslik

esindaja ja hageja nõukogu liige vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ajal. Vaidlust ei olnud ka selles, et hageja ja CRANBOOK OÜ olid kontserni kuuluvad ettevõtted ja lähikondsed PankrS § 117 lg-te 2 ja 3 mõttes, et omasid ühiseid juhtorganeid ja omanikke, tegutsesid kooskõlastatult ja ühistes huvides. Maakohus tuvastas õigesti, et CRANBROOK OÜ sõltus oma tegevuses hagejast. Tõendatud ei ole, et sõlmitud laenulepingud ja tehtud tehingud olid hageja huvidega vastuolus. Hageja ei ole ümber lükanud omapoolsete tõenditega kostja vastuväidet, et CRANBROOK OÜ ja hageja vahelised lepingud ning tehingud olid hagejale kasulikud ja vastavuses tema huvidega (kompromissi täitmine, majandus/tootmistegevus CRANBROOK OÜ kaudu ning selle läbi tulu teenimine). Hageja väited kompromissi rikkumisest ei ole kooskõlas asja materjalidega ega hageja eelneva tegevusega. Kostja II on seejuures viidanud õigesti kaebuse vastuses, et kui hageja leiab, et ta on saanud kahju, tulnuks hagi esitada hageja juhatuse liikme V. L. vastu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata ka kostja III vastu. Maakohus on hinnanud hageja vastuolulist käitumist ja pidanud seda kohut eksitavaks. Hageja on CRANBROOK OÜ pankrotimenetluses esitatud nõudes tuginenud kehtivale 02.01.2006 sõlmitud krediidilepingule nr 0201, st ta tegi laenumakseid kehtiva lepingu alusel. Samuti ei vaidlustanud hageja kostja III nõuet 27.08.2007 nõuete kaitsmise koosolekul, ega seadnud kahtluse alla kostja III nõude aluseks olevaid dokumente. Käeolevas menetluses on hageja aga väitnud, et kostja III osa kahju tekitamises seisnes nagu laenulepingute alusel hagejale raha ülekandmises. Vaidlust ei ole, et kostjad on äritegevuse raames kokku puutunud, kuid nimetatud tegevust ei saa pidada ühiseks tahteks hagejale kahju tekitada. Hageja ei ole põhistanud, milles seisnes kostja III poolt hagejale laenu andmises heade kommete vastasus. Kostja III on viidanud seejuures põhjendatult viidanud Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-29-02 p 9 ning 3-2-1-140-07 p 30, kus on leitud, et tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle asjaolusid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline oma väiteid tõendama. Hageja ei ole tõendanud, kuidas Kostja III poolt lepinguliste kohustuste täitmine hageja ees on vastuolus heade kommetega ja kahju hüvitamise aluseks. Asjaolu, et kostja III on alates 01.04.2007 CRANBROOK OÜ ainuosanik, hageja väiteid ei tõenda. Kõnealused tehingud toimusid septembris 2006 ehk üle poole aasta enne CRANBROOK OÜ omandamist kolmandatelt isikutelt kostja III poolt. Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud õigesti ning teinud tõenditele tuginedes õiged lõppjäreldused. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu kohtuotsus muutmata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud hageja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.