Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse tervikteksti kohaselt on Kostja III 11. aprillil 2007.a. esitanud AS-i TKE (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles rajas oma nõude summas 2 000 000 krooni asjaolule, et LO sõlmis AS-i TKE (pankrotis) nimel Kostja III-ga 07.09.2006.a ja 08.09.2006.a laenulepingud. Siinkohal on oluline, et hageja viidatud laenulepingutest ega AS-le TKE (pankrotis) laekunud rahadest enne Kostja III nõudeavalduse saamist teadlik ei olnud. Hageja pangakonto nr XXXXXXX väljavõttest SEB Pangas nähtub, et 07.09.2006.a Kostja III kontolt hageja pangakontole selgitusega „laenuleping 1506 lisa 1 07.09.06“ üle kantud summa 1 000 000 krooni kanti 08.09.2006.a tehtud maksega täies ulatuses edasi äriühingu C OÜ pangakontole selgitusega „Laen“, 21.09.2006.a Kostja III kontolt hageja pangakontole selgitusega „laenuleping 1506 lisa 2 08.09.06“ üle kantud summa 1 000 000 krooni kanti 22.09.2006.a ja 25.09.2006.a tehtud maksetega täies ulatuses edasi äriühingu C OÜ pangakontole selgitusega „Laen“. C OÜ näol oli tegemist maksejõuetu isikuga, kellele ei ole kuulunud mistahes vara juba 08.09.2006 ning 25.09.2006 (s.o. hetkedel, mil Kostja III-lt laekunud summad kanti täies ulatuses üle C OÜ arvele). Harju Maakohtu 04.04.2008.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-0731200 kuulutati välja C OÜ pankrot. 18.05.2009.a kohtumäärusega lõpetati OÜ C (pankrotis) pankrotimenetlus raugemise tõttu seoses võlgnikul vara täieliku puudumisega. Nagu nähtub hageja 10.01.2011 menetlusdokumendile lisatud äriregistri teabesüsteemi väljatrükist, ei ole C OÜ alates oma asutamisest kuni tänase päevani esitanud äriregistrile mitte ühtegi majandusaasta aruannet. Seesugune käitumine äriühingu poolt kinnitab üheselt äriühingu maksejõuetust ning toob ilmekalt esile asjaolu, et seesuguse äriühinguga mistahes tehingute tegemine (rääkimata seesugusele äriühingule tagamata laenu andmisest) on äärmiselt riskantne ning hageja huve kahjustav. Kostja III-lt laekunud laenusummad kanti koheselt edasi C OÜ-le, mistõttu hageja ise viidatud summasid kasutada ja/või nendest mistahes majanduslikke eeliseid saada ei saanud (s.t. puudub mistahes hagejapoolne rikastumine). Raha kohese edasikandmisega välistati hageja jaoks ka võimalus laekunud summade Kostja III-le tagasikandmiseks. Kokkuvõtvalt rajab hageja oma nõude seega asjaolule, et kostjad on ühiselt tegutsedes tekitanud OÜ-le G nõude hageja vastu ning tekitanud hagejale täiel määral väärtusetu nõude C OÜ vastu. Kostja III nõue summas 2 000 000 krooni saab tuleneda kas (i) 07.09.2006.a ja 08.09.2006.a kuupäeva kandvatest laenulepingutest (nende õigusliku kehtivuse korral); või (ii) alusetust

rikastumisest (07.09.2006.a. ja 08.09.2006.a. kuupäeva kandvate laenulepingute tühisuse korral). Kõnealused tehingud tehti ajal, mil kehtis hageja eelmises pankrotimenetluses Harju Maakohtu 06.07.2005.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2/1-534/04/05 kinnitatud kompromiss, mille kohaselt oli hagejal laenude võtmine keelatud. Kohtud on tsiviilasjades 2-07-39886 ning 2-0739889 pidanud hageja eelmises pankrotimenetluses kompromissi kehtivuse ajal hagejaga sõlmitud laenulepinguid, mis rikuvad laenukeeldu, tühisteks. Antud vaidluse kontekstis on aga oluline, et sõltumata küsimusest, kas kohus peab 07.09.2006.a ja 08.09.2006.a kuupäeva kandvaid lepinguid kehtivateks ja/või kehtetuteks, ei muutu sellest Kostja III nõude suurus ega ka asjaolu, et Kostja III-le on tekitatud kostjate poolt nõue hageja vastu. Hageja vaatenurgast ei ole õiguslikku vahet, kas tema vastu tekitatud nõue rajaneb alusetule rikastumisele või tuleneb lepingust. Just viidatud nõude (s.t. hageja kohustus) näol on tegemist hagejale tekitatud kahjuga. Seega on kostjad kokkuvõtvalt oma käitumisega loonud olukorra, kus hageja peab täitma oma kohustused Kostja III ees, kuid ei saa faktiliselt nõuda oma kohustuste täitmist C OÜ-lt (kes hilisemalt kuulus ka 100% Kostja III-le). Viidatud toimingutest hagejale tekitatud kahju suuruseks on 2 000 000 krooni ehk 127 823,30 eurot. Kostja I vastutuse alus Juhul, kui kostjal I oli volitus hageja nimel 07.09.2006.a ja 08.09.2006.a laenulepingute sõlmimiseks, tuleb järeldada, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud ka käsundusleping. Vaidluse all ei ole, et kostja I ei olnud hageja seaduslik esindaja. Ülaltoodust nähtuvalt võis kostjal I õigus hageja esindamiseks (kui selline õigus eksisteeris) tuleneda lepingulisest õigussuhtest. Hageja on seisukohal, et arvestades menetluses esitatud asjaolusid, eeskätt kostja I poolt tsiviiltehingute tegemist hageja nimel, tuleb hageja ja kostja I vahelist õigussuhet kvalifitseerida käsunduslepinguna VÕS § 619 mõttes. Hageja hinnangul on LO käsundissaajana täiel määral eiranud VÕS § 620 lg-test 1 ja 2 tulenevaid kohustusi, kuna ei olnud hageja suhtes lojaalne ja on tegutsenud eesmärgiga tekitada hagejale varalist kahju. Konkreetselt heidab hageja seega kostjale I ette hagejale kahjuliku tehingu tegemist hageja nimel, kusjuures olukorras, kus kostja I tegutses huvide konflikti situatsioonis. Tegutsedes ühest küljest AS-i TKE esindajana laenulepingute sõlmimisel, tegutses LO samaaegselt ka C OÜ (s.t. isiku, kellele kõnealused summad koheselt edasi kanti) huvides. Kostja I tegevuskohaks olnud Afford Õigusbüroo OÜ ainuüksi ajavahemikul 05.05.2006 – 30.08.2006 osutanud C OÜ-le õigusabiteenuseid vähemalt kaksteist korda üldsummas 194 147,64 krooni. Seega ei saa olla vaidluse all, et kostja I on tegutsenud hageja nimel, olles samaaegselt tihedalt seotud C OÜga ja teenides viimase huve. Hageja heidab kostjale I ette käsunduslepingu rikkumist ning taotleb kohtult kostja I poolt hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115). Hageja osundab ka TsÜS § 131 lg-le 1, mille kohaselt, kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Vaidluse all ei saa olla, et kõnealused tehingud olid hagejale kahjulikud (hagejale võeti kohustusi summas 2 000 000 krooni), kuid C OÜ-le mistahes kahju ei tekitatud. Seega realiseerus huvide konflikt käesoleval juhul just nimelt hageja kahjuks ning OÜ C kasuks. Kostja II vastutuse alus Ka kostjale II heidab hageja ette pooltevahelise käsunduslepingu rikkumist vastavalt VÕS § 623 lg-tele 1 ja 2. Kuna kostja II oli volitatud käsutama hageja pangakontol asuvaid rahasummasid, nähtub sellest poolte vahel käsunduslepingu olemasolu, mille sisuks oli hageja pangakontol asunud rahasummade käsutamine hageja huvides. Hageja 12.04.2011 menetlusdokumendile lisatud AS-i SEB Pank kinnituskiri kinnitab üheselt, et alates vaidlusaluse SEB konto avamisest 01.03.2006.a. kuni 10.10.2006.a. (s.o. ka vaidlusaluste maksete tegemise ajal) oli kõnealuse pangakonto ainus kasutaja kostja II. Kostja III-lt laekunud rahasummade edasikandmise hageja pangakontolt C OÜ pangakontole teostas hageja nimel pangakonto volitatud kasutajana JK (kes oli samal ajal ka hageja nõukogu liige), kes oli vaidlusaluste rahaülekannete tegemise ajal ühtlasi

ka raha saajast C OÜ juhatuse ainuliige ja ainuosanik. Alates 01.04.2007.a sai C OÜ ainuosanikuks kostja III. Hoolimata VÕS § 623 lg-test 1 ning 2 tulenenud kohustustest, ei tegutsenud kostja II talle hageja poolt usaldatud vara käsutamisel hageja suhtes lojaalselt, vaid lähtus hageja vara käsutamisel hoopis oma teise käsundiandja C OÜ huvidest, mis kõnealuste tehingute kontekstis olid hageja huvidega vastuolus ja millega olulisel määral kattusid nii kostja II enda kui C OÜ ainuosaniku huvid. Kostja II osa hagejale kahju tekitamises seisnes kostja III-lt saadud raha edasikandmises C OÜ-le enne, kui hageja sai viidatud ülekannetest teada. Sellega võeti hagejalt ka mistahes võimalus rahasummade hageja huvides kasutamiseks või kostja III-le tagastamiseks. Siinkohal ei saa kostja II vastutust välistada ka kostjate poolt esitatud 02.01.2006.a. laenuleping. 02.01.2006.a. leping on oma olemuselt üksnes raamleping, mille esemeks on laenu võimaldamise üldtingimuste ja laenusumma ülemmäära (“krediidi maksimumsummas 3 000 000 eurot”) määramine. Kostjate poolt esitatud dokumendist nähtuvalt ei lepitud viidatud krediidilepingus kokku kindlas krediidisummas ja/või selle tegelikus väljamaksmises. Seega oli krediidiandja enne iga konkreetse laenusumma väljastamist kokkulepitud krediidilimiidi piires (sh laenu väljastamise tähtaja) õigustatud ja kohustatud otsustama iga kord esitatava “Krediidisaaja kirjaliku avalduse alusel“. Hagejale teadaolevalt C OÜ ei ole esitanud hagejale ühtegi sellekohast avaldust ja hageja ei ole mitte kunagi otsustanud mistahes summade väljamaksmist 02.01.2006.a. krediidilepingu alusel. Vastupidist (s.t. avalduste eksisteerimist) ei ole tegelikkuses seniajani väitnud ka kostjad ei antud menetluses ega C OÜ oma 10.04.2007.a nõudeavalduses hageja pankrotimenetluses. Kui eraldi kokkuleppeid ei sõlmitaks, pidi krediidilepingu täitmisega seotud otsustuste tegemine lepingu täitmise käigu kohta (nt osade suuruse, summade väljastamise tähtaegade jne) jääma kostjate loogika kohaselt eelduslikult hageja nimel rahaülekandeid teinud kostja II ainuäranägemisele. Siinkohal rõhutab hageja, et kostja II tegutsenuks sellisel juhul terava huvide konflikti olukorras, kuna ta oli ühtlasi laenusaaja C OÜ seaduslik esindaja ja ainuosanik. Hageja osundab siinkohal TsÜS § 131 lg-le 1, mille kohaselt, kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Seesugust eeldust kostja II ümber lükanud ei ole. Kõigis maksekorraldustes, millega kostja II on hageja nimel üle kandnud C OÜ-le vaidlusalused rahasummad, on selgitusena märgitud “Laen 12”, mis pigem lükkab kostjate väited ümber (kostjate poolt viidatud krediidilepingu numbriks oli hoopis 0201). Kontrollimatus ulatuses (kostja II enda äranägemisel määratavate) summade mistahes tagatiseta laenamine maksevõimetule kontsernivälisele äriühingule ei saanud olla 02.01.2006.a. laenulepingu eesmärgiks. Kostjate poolt teostatuga on hagejale tekkinud otsene varaline kahju. Kostjad I ja/või II pidanuksid seega vastutusest vabanemiseks tõendama, et nendega sõlmitud käsunduslepinguga anti neile õigus (i) käituda huvide konfliktis ning (ii) sõlmida hagejale kahjulikke tehinguid (s.h. võtta hagejale põhjendamatuid riske, laenates tagatiseta raha maksevõimetule isikule). Seesuguse VÕS-i regulatsioonist erineva (ning hageja hinnangul mitteeksisteeriva) kokkuleppe olemasolu pidanuksid kostjad ka tõendama. Seda aga kostjate poolt tehtud ei ole ning puudub ka mistahes alus seesuguse äärmiselt ebamõistliku kokkuleppe olemasolu eeldamiseks. Maksejõuetule äriühingule tagatisteta laenu andmine on seotud märkimisväärse riskiga ning olukorras, kus risk realiseerub vastutavad seesuguse põhjendamatu riski võtnud käsundisaajad käsundiandjale tekitatud kahju eest. Korrektselt oma kohustusi täitev isik oleks seesugust riski vältinud ega oleks võtnud vastu otsust anda tagamata laenu maksejõuetule äriühingule, kes ei ole kogu oma tegevusaja jooksul esitanud registrile mitte ühtegi majandusaasta aruannet. Kostja III vastutuse alus

Kostja III oli isikuks, kes kasutas kostja I ning kostja II volitusi viimastega kokkuleppel AS-le TKE varalise kohustuse tekitamiseks kostja III ees. Kostja III osa hagejale kahju tekitamises seisneb kõnealuste rahasummade hageja kontole ülekandmises, ilma milleta ei saanuks kostjad viidatud rahasummasid edasi kanda C OÜ kontole (s.t. kostja III-le tekitati nõue seeläbi, et rahasummad kanti läbi AS-i TKE (pankrotis) konto). Arvestada tuleb, et kostja III ja C OÜ (samuti C OÜ tolleaegse ainuosaniku JK) puhul oli tegemist kauaaegsete äripartneritega. Antud olukorras sõlmiti aga järjekordsed laenulepingud viisil, kus kostjale II kuulunud äriühing (kes laenu tegelikkuses sai) seda tagasi maksma võimeline ei olnud. On oluline, et pärast hageja suhtes pankrotimenetluse algatamist 29.01.2007.a kohtumäärusega vormistati ka C OÜ ainuosa kostja III nimele alates 01.04.2007.a. Seega tekkis olukord, kus kostjalt III laenatud raha liikus kostja III äripartneri kostja II kasutusse ning sellesama äriühingu ainuosa anti hilisemalt üle kostjale III. Kogu viidatud skeemi tulemuseks on olukord, kus kostja III on omandanud nõude summas 2 000 000 krooni ehk 127 823.30 eurot AS-i TKE (pankrotis) vastu, seesama raha on aga liikunud esmalt kostja II ainuosaluses ning hilisemalt kostja III ainuosaluses olevasse ettevõttesse C OÜ. Hagejal on aga nõue äriühingu vastu, kelle pankrot on raugenud. Selline käitumine kostja III poolt vastab VÕS § 1045 lg 1 p 8 tunnustele, st tegemist on heade kommete vastase käitumisega. Kostjate solidaarvastutus Hageja on seisukohal, et kostjate ühine tegevus on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kostjate ühise kooskõlastatud tegutsemise tulemina on hagejale tekitatud varaline kahju, mis seisneb hagejale varalise kohustuse tekitamises summas 2 000 000 krooni ehk 127 823,30 eurot kostja III ees. LO on sõlminud kõnealused 07.09.2006.a. ja 08.09.2006.a. laenulepingud kostjale III aluse tekitamiseks 2 000 000 krooni ülekandmiseks hageja pangakontole, mis oli kostja II kontrolli all, kust laekunud summad kanti koheselt edasi maksejõuetule ning 100% kostjale II kuulunud C OÜ-le. Sellega loodi olukord, kus hagejal on tekkinud väärtusetu nõue C OÜ vastu ning hagejal on kohustus kostja III ees summas kuni 2 000 000 krooni ehk 127 823,30 eurot. Raha ise oli aga koheselt suunatud hageja kontolt edasi hilisemasse kostja III 100%-sse tütarettevõttesse. Riigikohus on jaatanud oma 01.07.2009. a kohtulahendis nr 3-2-1-72-09 ja 07.12.2005. a lahendis nr 3-2-1-72-09 analoogsetes olukordades kõikide kahju tekitamises osalenud isikute solidaarvastutuse võimalikkust sõltumata nende konkreetsest rollist. Samuti on Riigikohus jaatanud võimalust, et VÕS § 137 kohaldamisel võib üks isik vastutada kahju hüvitamise eest kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel ning teine isik lepingu rikkumise eest. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 127 823 eurot ja 30 senti (2 000 000 Eesti krooni). Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostja I vastuväited Kostja I kirjalike vastuväidete kohaselt hagi ei tunnista. Hageja esitatud hagi tugineb oletustel ja hüpoteesidel, millel tegelikkuses pole alust. Kostja I ei välista võimalust, et menetlust on alustatud ja seda jätkatakse mingi muu eesmärgiga kui hagi rahuldamine. Hageja on hagi rajanud peamiselt väitele, et Kostja III on andnud ära reaalselt 2 000 000 krooni eesmärgiga omandada hageja vastu nõue. Selline väide ei ole kooskõlas loogikaga. Miks peaks keegi andma ära reaalse raha selleks, et omandada hüpoteetiline nõue. Arusaadavalt on reaalne raha märksa suurema väärtusega kui nõue. Ebaõige on hageja väide, et ta ei olnud teadlik raha tema kontole kandmisest. Esiteks kontrollib iga mõistlik majandustegevusega tegutsev isik oma kontot igal pangapäeval, et olla kursis oma konto seisuga. Teiseks oli VL hageja juhatuse liikmena andnud korralduse laenulepingu lisad allkirjastada. Seega oli hageja oma juhatuse liikme kaudu teadlik raha laekumisest.

Ebaõige on hageja väide, et ka siis, kui lepingu lisad ei ole kehtivad, tuleb ka kostja I lugeda hagejale kahju tekitanuks. Tühiste lepingute puhul puudunuks alus laenude ülekandmiseks ja seega ei ole lepingute tühisuse puhul kostja I isikuks, kes hagejale kahju tekitas (sellisel juhul ei võtnud kostja I hagejale õigust laen saada ega ka kohustust laen vastu võtta). Ebaõige ja meelevaldne on hageja väide, nagu olnuks hageja ja kostja I vahel käsundusleping. Sellist lepingut ei ole kostja I ja hageja vahel kunagi olnud. Kostja I ei kohustunud hageja ees mitte midagi tegema. Kostja I ei ole hageja ees endale mitte kunagi mitte mingeid kohustusi võtnud. Kostja I oli nõus tulema hageja juhatuse liikme VL palvele vastu ja võimalusel allkirjastama dokumendid, mille allkirjastamist VL vajalikuks pidas, kuid mitte mingil juhul ei olnud tegemist kohustuse võtmisega. Kostja I rõhutab veelkord, et mitte mingit kohustust ta sellega ei võtnud ja hagejal polnud ka mitte mingit alust kostjalt I midagi nõuda. Juhul kui kostja I oleks hageja ees mingi kohustuse võtnud, oleks ta arusaadavalt sõlminud vastava lepingu, milles oleks kahtlemata sisaldunud ka punkt tasu kohta. Mitte mingit lepingut, liiatigi käsunduslepingut kostja I hagejaga sõlminud ei ole. Tegemist oli hageja juhatuse liikme palvega ja kostja I vastutulekuga. Seega puudub alus kohaldada käsunduslepingu või mõne muu lepingu sätteid. Isegi kui tegemist olnuks käsunduslepinguga, jääb arusaamatuks, mille tõttu viitab hageja kostja I tegutsemisele oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja I rõhutab, et tal ei olnud mingit tööalast suhet hagejaga, ta ei osutanud hagejale mitte mingisugust õigusteenust või sellega seonduvat teenust. Seega on asjakohatud viited kostja I majandus- või kutsetegevusele. Kui kostja I ja hageja vahel olnuks käsundusleping, siis ei saaks hageja väita, et kostja I rikkus VÕS § 620 lg 1 ja 2 ettenähtud kohustusi. Isegi kui laenutehing olnuks hageja jaoks kahjulik, ei saanud kostja I seda kuidagi teada. Kostja I ei teadnud ammugi seda, et laenatud raha hiljem kellelegi teisele edasi kantakse. Kusjuures, isegi kui kostja I oleks seda teadnud, siis toimus raha edasilaenamine isikule, kellega oli hageja varasemalt sõlminud selleks lepingu, st hagejal oli kohustus see raha edasi kanda ning seega poleks mitte mingil juhul kostja I tegevus laenulepingute lisade sõlmimisel saanud hagejale kahju tekitada. Alusetud on hageja väited ka selle kohta, et kostja I tegutses lepingu lisasid sõlmides huvide konfliktis. Kostja I ei olnud mitte mingil moel lepingu lisade sõlmimisel huvide konfliktis. Esiteks, ei olnud tegemist käsunduslepinguga, mistõttu on ekslik viide käsunduslepingu puhul huvide konflikti ettenägevale sättele. Teiseks, ei sõlminud kostja I lepingu lisasid C OÜ huvides. Sellekohased hageja oletused on alusetud ja tõendamata (neid ei saagi tõendada, kuna selline konflikt puudus). See, et Afford Õigusbüroo OÜ esitas C OÜ-le arveid, ei tõenda mitte kuidagi seda, et kostja I oleks tegutsenud hiljem laenulepingute lisade allkirjastamisel C OÜ huvides. Kostja I ei tegutsenud laenulepingu lisade allkirjastamisel mitte mingil moel C OÜ huvides ega olnud huvide konfliktis (isegi kui olnuks tegemist käsunduslepinguga). Hageja etteheited kostjale I, nagu tegutsenuks kostja I teiste kostjatega kooskõlastatult, on oletused, rääkimata nende mingisugusestki tõendatusest. See on arusaadav, kuna hagejal ei olegi võimalik seda tõendada, sest mitte mingisugust kostjate vahel „kooskõlastatud tegevust“ ei ole olnud. Hageja on viidanud TsÜS §-le 131 lg 1, 2. lauses sisalduvale rikkumise eeldusele ja väitnud kategoorilises vormis, et seda eeldust ei ole kostja I ümber lükanud. Samas on hageja jätnud tähelepanuta viidatud sätte kohaldamise eelduse, milleks on asjaolu, et esindaja on teinud tehingu teise poole esindajana. Kostja I ei tegutsenud tehingu teise poole, so Kostja III esindajana. Selle üle arusaadavalt vaidlust ei ole. Seega on hageja viide asjakohatu. Eelnevast tulenevalt palub kostja I jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Kostja II vastuväited Kostja II kirjaliku vastuse kohaselt hagi ei tunnista. Kostja II ei ole lepingu pool ja hageja ei ole esitanud tema vastu ka muid nõudeid. Hageja õiguslik huvi hagi esitamiseks kostja vastu on põhistamata. Hageja soovib alusetult rikastuda. Hageja pole põhistanud kostjate ühist tegutsemist hageja vastu. Rahalised ülekanded toimusid vastavalt laenulepingule 0201. Hageja on nimetatud maksed ise 05.04.2010 hagiavalduses ts 210-15802 sidunud nimetatud laenulepinguga. Tõendamata on hageja väide, et raha kanti üle maksejõuetule ettevõttele ja raha ülekandmisega välistati laenu tagasimaksmine kostja-le III. Hageja väited C OÜ maksejõuetusest laenu saamise ajal on põhistamata ja paljasõnalised. C OÜ polnud maksejõuetu. Hageja polnud lepingute sõlmimise ajal maksejõuetu. C OÜ tegutses hageja kontrolli all, tegemist oli sidusettevõttega (kontsern), milles C OÜ ja TKE AS tegutsesid ühise äriplaani alusel. Äriplaani korrektse täitmisega pidi kaasnema hageja poolt võetud laenude tagasimaksmine. Makseraskused tekkisid C OÜ-l pärast seda, kui hageja jättis oma kohustused täitmata (ei finantseerinud vastavalt lepingule, ei taganud tooraine tarneid ega ka reaalselt USA turgu, ega täitunud ka muid lepingulisi kohustusi). Kostja II on seisukohal, et tegelikkuses kasutasid hageja, hageja omanikud ja nõustaja ära C OÜ-d oma eesmärkide täitmiseks (so. kompromissi täitmiseks). Pärast kompromissi täitmist lõpetati 0201 lepingust tulenev finantseerimine, keelati C OÜ –le 2007.a. alguses pääs Lõuna 6b Paldiski rendipinnale. C OÜ taotles korduvalt rendilepingu rikkumise lõpetamist. Territooriumi sulgemise ja finantseerimise lõpetamise ja hagejapoolsete kohustuste täitmatajätmise tulemusel jäid C OÜ-l üles kohustused töötajate ja lepingupartnerite ees. C OÜ maksejõuetus 2007.a. oli hageja pahatahtliku tegevuse ja lepinguliste kohustuste jämeda rikkumise tulemus. Kostja II tegutses talle antud volituste ja lepinguliste kohustuste raames. C OÜ ja hageja tegutsesid ühise äriplaani alusel. C OÜ tegutses hageja majandusliku kontrolli all ja juhtimisel. Kostja II on tegutsenud hageja suhtes lojaalselt ega ole rikkunud kokkuleppeid. Hageja pole põhistanud, et kostja II on saanud kasu. Kostja pole saanud isiklikku kasu. Hagejal puudub nõue kostja vastu TsÜS § 131 lg-le 1 alusel. Hageja pole põhistanud, et ülekanded olid vastuolus hageja huvidega. Hageja pole rikkunud olemasolevaid õigussuhteid. Hageja pole lepingut 0201 TsÜS § 131 lg 2 ja 3 alusel tühistanud ega tühistatud (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-110-11 p. 14). Seega on väited lepingu kahjulikkusest paljasõnalised. Hageja pole põhistanud kostja lepinguliste kohustuste rikkumist. Hageja pole põhistanud kahjunõuet. Puudub alus kahju(-nõude) ja esitamiseks. Hageja pole toonud välja väidetava kahju ja vastutuse jagunemist kostjate vahel. Lisatud riigikohtu lahendid pole käesolevas menetluses asjakohased. Kostja II palub kohtul jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III vastuväited Kostja III kirjalike vastuväidete kohaselt hagi ei tunnista. Kostja III rõhutab, et hagi on alusetu. Puuduvad mistahes alused kostja III vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kostja III sõlmis vaidlusalused laenulepingud hageja volitatud esindajaga ja andis hagejale laenu vastavalt sõlmitud laenulepingute tingimustele. Asjas esitatud tõendite alusel on üheselt selge, et isik, kellele hageja arveldusarvelt tehti makseid pärast kostja III laenude ülekandmist ei olnud mistahes moel kostja III kontrolli all. Kostja III ei tegutsenud ühiselt kostjaga I ja kostjaga II hageja vastu nõude tekitamise eesmärgil. Hageja vastavasisulised väited on paljasõnalised ja alusetud.

Hageja ei ole tõendanud endale kahju tekkimist. Hageja väide, et kostja III osa kahju tekitamises seisis hagejale laenulepingute alusel rahade ülekandmises on arusaamatu ja kohatu. Hageja väide, nagu oleks kostja III käitumine olnud teadlikult heade kommete vastane, on väär ja alusetu. Hageja täitis hagejale rahade ülekandeid sooritades kohaselt endale kehtivate lepingutega võetud kohustusi. Mistahes muusugune käitumine oleks olnud käsitletav lepingu rikkumisena. Kostja III palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistaja ütlused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagion põhjendamata, tõendamta ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Pooltel puudub vaidlus selles, et Harju Maakohtu 04.04.2007.a. otsusega kuulutati välja TKE AS pankrot. 06.07.2005.a. Harju Maakohtu määrusega kinnitati AS TKE eelmises pankrotimenetluses kompromiss, mis kehtis kuni 01.07.2008.a. Kompromissi p 5 sätestab, et AS TKE majandustegevuse jätkamiseks laenu ei võeta. Kostja III on 11. aprillil 2007.a. esitanud AS-i TKE (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles rajas oma nõude summas 2 000 000 krooni asjaolule, et kostja I sõlmis AS-i TKE (pankrotis) nimel kostjaga III 07.09.2006.a ja 08.09.2006.a laenulepingud. 07.09.2006.a. on kostja III kontolt hageja pangakontole selgitusega „laenuleping 1506 lisa 1 07.09.06“ üle kantud 1 000 000 krooni. 08.09.2006.a. on 1 000 000 krooni hageja kontolt üle kantud C OÜ pangakontole selgitusega „Laen“. 21.09.2006.a. on kostja III kontolt hageja pangakontole selgitusega „laenuleping 1506 lisa 2 08.09.06“ üle kantud 1 000 000 krooni. 22.09.2006.a. on hageja kontolt 500 000 krooni ja 25.09.2006.a. 500 000 krooni üle kantud C OÜ-le selgitusega „Laen“. Harju Maakohtu 04.04.2008.a. otsusega kuulutati välja C OÜ pankrot. 18.05.2009.a. kohtumäärusega lõpetati C OÜ pankrotimenetlus raugemisega. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale on kahju tekkinud ning kas kostjad vastutavad hagejale võimaliku tekkinud kahju eest solidaarselt. VÕS § 115 lg alusel kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 alusel on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja on seisukohal, et kostjate ühine tegevus on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. VÕS § 1043 alusel peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt tekitanud isik ( kahju tekitaja) hüvitama kahju, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Õigusvastaselt tekitatud kahjul põhineva vastutuse puhul tuleb tuvastada kõik kolm deliktilise vastutuse eeldust – kahjulik tagajärg, õigusvastane tegevus ja põhjuslik seos nende vahel. Kohus leiab, et hageja ei ole ühegi nimetatud eelduse asjaolusid selgelt esile toonud ega tõendanud.

Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et hageja e i o l e tõendanud kostjate vahel mingi kokkuleppe või ühise tegutsemise olemasolu eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Hageja on hagis toodud asjaoludes tuginenud eelkõige sellele, et kostja III on kandnud hagejale üle rahasumma 2 000 000 krooni eesmärgiga omandada hageja vastu nõue. Hageja on rõhutanud, et hageja rajab oma nõude asjaolule, et kostjad on ühiselt tegutsedes tekitanud OÜ-le Gatsby põhjendamatu nõude hageja vastu. Kohus leiab, et sellise eesmärgiga käitumine äriühingu poolt ei ole eluliselt usutav, kuivõrd äriühingu tegevuse eesmärgiks on kasumi teenimine ning reaalse raha ülekandmine teisele äriühingule üksnes selleks, et omandada nõue, mille maksmapanek tulevikus võib olla küsitav, kulukas ja aeganõudev, on vastuolus tavapärase äriloogikaga. Harju Maakohtu 21.12.2007.a. kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-07-39888 on tõendatud, et kostja II hagi nõude tunnustamiseks hageja pankrotimenetluses on võetud menetlusse ning käesoleva ajani ei ole asjas otsust tehtud, kuivõrd menetlus asjas on peatatud. Seega ei ole teada, kas kostja II nõue tunnustatakse ja kas seda tunnustamise korral on võimalik pankrotivara arvel reaalselt rahuldada. Kohus nõustub kostjaga III, et hageja viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas 3-2-1-72-09 ei ole asjassepuutuv. Hageja ei ole tõendanud kohtule, et kostjad oleksid ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes hagejale tahtlikult kahju tekitanud. Kostjale III etteheidetav tegu seisneb hagi kohaselt selles, et kostja III kandis raha üle hagejale, ilma milleta hageja ei oleks saanud seda omakorda C OÜ-le üle kanda. Samas väidab hageja, et hagejale tekitasid käsunduslepingut rikkudes kahju kostja I laenulepingu sõlmimise ja kostja II raha OÜ-le C ülekandmisega. Hageja seostab kostja III väidetavat tahtlikku heade kommete vastast käitumist, mis seisnes raha hagejale ülekandmises hagejale võimaluse loomisega raha OÜ-le C üle kanda. Hagi kohaselt tekkis hagejal kahju mitte tema enda poolt seadusjärgse või lepingulise esindaja kaudu tehtud tehingu, vaid hagejaga lepingulises suhtes olnud isikute ja hageja vaheliste lepingute rikkumise, millele kostja III hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt kaasa ei aidanud, tagajärjel. Asjaolu, et kostja III mõjutas kostjaid I ja II käsunduslepingut rikkuma, laenulepingut sõlmima ja OÜ-le C raha üle kandma, või aitas selle väidetava rikkumise toimepanemisele muul viisil tahtlikult kaasa, on tõendamata. Kohus on seisukohal, et 07.09.2006.a. ja 08.09.2006.a. laenulepingute täitmisega, mille alusel toimus laenusumma hagejale ülekandmine, ei saanud hagejale kahju tekkida. Hageja pangakontole kanti antud lepingute alusel üle rahasummad. Vaidlust ei ole selles, et hageja sai laenusumma täies ulatuses kätte. Hageja väitel on kostjal III samas summas nõue hageja pankrotimenetluses ehk hagejal on kohustus kostja III ees summas 2 000 000 krooni (127 823.30 eurot). Kohus leiab, et isegi juhul, kui laenulepingud ei oleks kehtivad ja kostja III oleks teinud hagejale ülekanded ilma lepingulise aluseta, ei oleks hagejale kahju tekkimine hageja nõudest lähtuvalt aset leidnud, kuna hagejal oleks sel juhul VÕS § 1028 alusel alusetust rikastumisest tulenev kohustus saadu tagastamiseks kostjale III. Hageja ei ole märkinud, et temale tekkinud kahju oleks suurem kui 2 000 000 krooni (127 823.30 eurot). Seega ei ole hageja tõendanud temale kahju tekkimist, mis on hageja hagi rahuldamise esmaseks eelduseks. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud hageja ja kostja I vahel käsunduslepingu olemasolu. VÕS 619 lg 1 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks hageja ees täitnud käsundit ja talle oleks selle eest tasu makstud. Kostja I on kinnitanud, et oli nõus tulema hageja juhatuse liikmele VL palvele vastu ja võimalusel allkirjastama dokumendid, mille allkirjastamist VL vajalikuks pidas ning nimetatu näol ei olnud tegemist kohustuse võtmisega. Kohtu hinnangul on mõistlik eeldada, et juhul kui kostja I oleks hageja ees mingi kohustuse võtnud, oleks ta sõlminud vastava lepingu, milles oleks ka vastav tasu sätestatud. Kuna hageja ei ole tõendanud kostja I ja hageja vahel lepingulise suhte olemasolu

käsunduslepingu näol, siis ei saa kostja I olla hageja ees käsunduslepingust tuleneval alusel vastutav. Lepinguvälisele vastutusele hageja tuginenud ei ole. VÕS § 620 lg 2 sätestab, et käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Kui kostja I ja hageja vahel olnuks käsundusleping, siis ei saaks hageja väita, et kostja I rikkus VÕS § 620 lg 1 ja 2 ettenähtud kohustusi. Isegi kui laenutehing olnuks hageja jaoks kahjulik, ei ole hageja tõendanud asjaolu, et kostja I oli sellest teadlik. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja I allkirjastas laenulepingute lisad eesmärgiga, laenatud raha hiljem hageja poolt edasi laenata. Kohus nõustub kostjaga I, et isegi juhul, kui kostja I oleks seda teadnud, siis toimus raha edasilaenamine isikule, kellega oli hageja varasemalt sõlminud selleks lepingu ning seetõttu ei oleks kostja I tegevus laenulepingute lisade sõlmimisel saanud hagejale kahju tekitada. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, millest tulenevalt tugineb hageja kostja I tegutsemisele majandus- ja kutsetegevuses. Vaidlust ei ole selles, et tööalast suhet kostjal II hagejaga ei olnud, ta ei osutanud hagejale ka õigusteenust. Seega on asjakohatud hageja viited kostja II tegutsemisele majandus- ja kutsetegevuses. Alusetud on hageja väited ka selle kohta, et kostja I tegutses lepingu lisasid sõlmides huvide konfliktis. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud käsunduslepingu olemasolu, ei ole asjakohane ka hageja viide kostja I tegutsemisele huvide konfliktis. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et kostja I oleks sõlminud laenulepingute lisad C OÜ huvides. Asjaolust, et Afford Õigusbüroo OÜ esitas varasemalt C OÜ-le arveid osutatud teenuste eest, ei saa teha järeldust selle kohta, et kostja I oleks tegutsenud hiljem laenulepingute lisade allkirjastamisel C OÜ huvides eesmärgiga hagejale kahju tekitada. Nimetatud hageja väited on paljasõnalised ja tõendamata. TsÜS § 131 lg 1 kohaselt kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Hageja on viidanud nõudes kostja I vastu TsÜS §-le 131 lg 1, 2. lauses sisalduvale rikkumise eeldusele ja väitnud, et seda eeldust ei ole kostja I ümber lükanud. Samas ei ole hageja esile toonud antud sätte kohaldamise eelduseks olevat asjaolu, et esindaja on teinud tehingu teise poole esindajana. Vaidlust ei ole selles, et kostja I ei tegutsenud tehingu teise poole, so kostja III esindajana. Seega on hageja antud viide asjakohatu ja kohut eksitav. Kohus leiab, et Harju Maakohtu 06.07.2005.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2/1-534/04/05 kinnitatud kompromissi punktist 5 nähtuvalt ei näinud hageja eelmises pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ette absoluutset laenu keeldu, vaid hagejal oli keelatud võtta laenu oma majandustegevuse jätkamiseks. Hageja tugineb asjaolule, et tegemist oli absoluutse laenukeeluga. Kostja III kohtuistungil antud seletuse kohaselt oli hagejal vaja laenu kompromissi täitmiseks. Kohtu hinnangul ei olnud keelatud laenu võtta kompromissi alusel võlausaldajatele maksete tegemiseks. Kuna kohtutoimikus olevatest tõenditest, nii kompromissist kui tunnistaja Toomas Saarma ütlustest nähtub, et laenu oli keelatud võtta üksnes hageja majandustegevuse jätkamiseks, tulnuks hagejal tõendada asjaolu, et laenu võeti just hageja majandustegevuse jätkamiseks. Sellekohaseid tõendeid hageja kohtule esitanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud hagi aluseks olevat asjaolu, et laenu võtmisega rikuti eelviidatud kompromissi, millest tulenevalt võiksid laenulepingud olla tühised. Samas ei annaks ka nimetatu alust hagi rahuldamiseks. Kohus ei nõustu hageja väitega, et isegi juhul, kui laenulepingu lisad ei ole kehtivad, tuleb ka kostja I lugeda hagejale kahju tekitanuks. Kohus on seisukohal, et tühiste lepingute puhul ei oleks alust rahasummade ülekandmiseks ning seetõttu ei saaks kostja I olla isikuks, kes

hagejale kahju tekitas, kuivõrd sellisel juhul ei oleks kostja I laenusuhtes omandanud hagejale õigust laen saada ega ka kohustust laen vastu võtta. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks rikkunud hagejaga sõlmitud käsunduslepingut eesmärgiga tekitada hagejale kahju ning kostja II ei oleks käitunud hageja suhtes lojaaselt. Nimetatu on tõendatud ka pankrotihaldur Toomas Saarma 06.07.2006.a. pankrotihalduri aruandega, milles on märgitud, et kompromissi on täidetud vastavalt kompromissi kavale. Operaatorleping sõlmiti C OÜ-ga, reg. Nr.XXX, juhatuse liige JK, kes on täitnud oma kohustusi vastavalt kompromissile. Kompromissi rikkumist pole pankotihalduri aruandes esile toodud ei ole. Põhistamata on hageja väide tema maksejõuetusest lepingute sõlmimise ajal. Hageja pangakontode väljavõtted ning kompromissi ennetähtaegne täitmine kinnitavad hageja maksejõulisust. 30.10.2006.a. kompromissi lõpetamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Kohus leiab, et C OÜ pangakonto väljavõttega on tõendatud, et vaidlusalusel perioodil toimus ka antud äriühingul majandustegevus, pangakontolt nähtuvad majandustehingute eest ülekanded märkimisväärsetes summades. Seetõttu on tõendamata hageja väide, et C OÜ oli temale hageja poolt vaidlusaluste rahasummade ülekandmisel maksejõuetu ja majandustegevust ei toimunud. Asjaolu, et C OÜ ainuosa omanikuks on kostja III alates 01.04.2007.a. ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et kostja III juhatuse liige ja kostja II olid pikaajalised äripartnerid. Kohus leiab, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma nõuet kostja II vastu TsÜS § 131 lg 1 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks toiminud hageja ärihuvide vastaselt ja et hageja juhatuse liige ei olnud kostja II toimingutest teadlik, samuti asjaolu, et kostjalt III saadud raha kanti koheselt üle C OÜ-le. Kohus leiab, et kostja II selgituste ja pankrotihaldur Toomas Saarma aruande kohaselt olid antud ülekanded kooskõlas kohtu poolt kinnitatud kompromissiga. Hageja äriplaaniga Investeerimisprofiil TKE on tõendatud, et C OÜ kuulub hagejaga ühte Eesti kontserni ning C OÜ on operaatorfirmaks (personal, tootmis- ja kommertstegevus), mis tegutseb TKE AS tootmisfondidel rendilepingu alusel (kuni aastani 2011). Seega ei olnud hageja ärihuvidega vastuolus C OÜ-le laenu andmine. Laenu andmine ei olnud keelatud ka hageja pankrotimenetluses kinnitatud kompromissiga, kuivõrd oli keelatud üksnes laenu võtmine majandustegevuse jätkamiseks. Hageja väited krediidilepingu nr 0201 väidetavast kahjulikkusest hagejale on põhjendamata ja tõendamata. Kohus leiab, et hageja on käitunud erinevates menetlustes vastuoluliselt. Hageja on tsiviilasjas nr 2-10-15802 ja hageja 10.04.2008.a. nõudeavalduses C OÜ pankrotimenetluses kinnitanud ja rajanud oma nõude asjaolule, et laenumaksed C OÜ-le on toimunud 02.01.2006.a. sõlmitud krediidilepingu nr 0201 alusel. Samas käesolevas menetluses hageja antud asjaolu ei kinnita ja on leidnud, et kostjad on kooskõlastatult tegutsedes hagejale kahju tekitanud. Hageja pankrotihaldur ei ole 28.03.2007.a. esitatud ajutise halduri aruandes esile toonud, et oleks toimunud kompromissi rikkumine, et sellest tulenevalt oleks alus mingeid nõudeid esitada. Hageja pankrotihaldur ei ole vaidlustanud kostja III nõuet 27.08.2007.a. nõuete kaitsmise koosolekul ning olles sellega eelnevalt tutvunud, analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, asunud seisukohale, et kostja III nõue on põhjendatud ja tõendatud. Samas käesolevas menetluses on pankrotihaldur oma seisukohta taas muutnud. Kohus on seisukohal, et selline vastuoluline käitumine erinevates menetlustes on kohtuid eksitav ja seetõttu lubamatu. VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Hageja on rajanud oma nõude kostja III vastu asjaolule, et kostja III tegevuse õigusvastasust tuleb eeldada tulenevalt sellest, et tema käitumine oli tahtlikult heade kommete vastane. Samas ei ole hageja selgelt esile toonud asjaolusid, millest saab järeldada kostja III käitumise heade kommete vastasust.

Hageja on märkinud, et kostja III oli isikuks, kes kasutas kostja I ja kostja II volitusi viimastega kokkuleppel AS-le TKE varalise kohustuse tekitamiseks G OÜ ees. Kohus leiab, et nimetatud kostja III tegevus on jäänud hageja poolt täielikult tõendamata. Hageja selgituste kohaselt seisnes kostja III heade kommete vastane tegevus selles, et kostja III kandis 07.09.2006.a. ja 08.09.2006.a. laenulepingute täitmiseks raha hagejale üle, ilma milleta ei oleks hageja saanud raha C OÜ-le üle kanda. Kohus leiab, et hageja pangakonto väljavõttega on hageja väide ümber lükatud. Nimelt nähtub hageja pangakontolt ka teisi suuremate rahasummade laekumisi, mistõttu ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud C OÜ-le makseid teha üksnes kostjalt III saadud hagis märgitud rahaliste vahendite arvel. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-37-08 p 28 leidnud, et omaniku õiguspärast tegevust oma vara käsutamisel ei saa pidada kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes ta leiab, et kostja III tegevus oma vara käsutamisel, hagejale rahasumma ülekandmisel, oli õigusvastane. Kohus on seisukohal, et kostja III oli õigustatud oma raha vabalt käsutama ja tema tegevust raha ülekandmisel hagejale ei saa pidada hagejale kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Kohus leiab, et hageja ei ole vaatamata hagi korduvale täpsustamisele suutnud esile tuua temale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja III väidetava heade kommete vastase tegevuse vahelist põhjuslikku seost. Hageja väide, et kostja III kasutas kostjate I ja II volitusi viimastega kokkuleppel hagejale kostja III ees kohustuse tekitamiseks, on paljasõnaline. Hagist ei nähtu, milles selline väidetav kokkulepe seisnes ja kuidas see sõlmiti. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid hageja väidetud kokkuleppe olemasolu. Kohus nõustub kostjaga III, et kostja III ei ole hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt isik, kes vahetult kahju tekitanud tegu küll toime ei pannud, kuid kes aitas tahtliku teoga kaasa kahju tekitava teo toimepanemisele. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja III vastutada kostjatega I ning II solidaarselt. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hageja hagis toodud väited on vastuolus tavaloogikaga, hageja hagi on täielikult tõendamata ja paljasõnaline ning rajaneb oletustel. Kohus leiab, et eeltoodu tõttu tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja III on esitanud taotluse 25.04.2012.a. kohtuistungi protokolli parandamiseks. TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast. Vastavalt TsMS § 53 lg 3 esimesele lausele, kui menetlusosaline esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul protokolli sisulise parandamise taotluse, küsib kohus selle kohta teiste menetlusosaliste seisukoha. TsMS § 53 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Vastuväited, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile. Kohus on seisukohal, et kohtuistungi protokolli parandamise eesmärgiks on ebaõigesti protokollitu parandamine või selliste täienduste tegemine, mis on vajalikud selleks, et protsessiosalise poolt öeldu ja osaliselt protokollitu ei oleks sisuliselt

ebaõige/mõistmatu/moonutatud. Kohus on seisukohal, et protokoll ei ole stenogramm ja ei pea seetõttu kajastama sõna-sõnalt menetlusosalise poolt kohtuistungil väljendatut. Kohus leiab, et protokollis märgitu kajastab õigesti ja moonutamata hageja esindaja poolt eelistungil väljendatut. Seetõttu tuleb taotlus protokolli parandamiseks jätta rahuldamata. Vastuväited, millega kohus ei nõustunud, tuleb lisada protokollile.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.