2-11-34869/19 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

7.RM menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 26.07.2011 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) ja RGOÜ (kostja I) 18.04.2008 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Honda Civic. Lepingu kohaselt pidi hageja andma vara kostja I kasutusse ning kostja I kohustus selle eest hagejale tasuma. 18.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja I ka kindlustusleppe, mille kohaselt kohustus kostja I tasuma kindlustusmakseid hageja vahendusel. Lisaks sõlmisid hageja ja kostja I 18.04.2008 liisingulepingu teenuste lisa, mille alusel võimaldas hageja kasutada kostjal I kütuse krediitkaarti. Kostja I ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Kostja I jättis tasumata põhiosa ning intressid, samuti kindlustusmaksed ning kütusekaardimaksed kogusummas 2122,24 eurot. Lisaks tekkis kostjal I viivisevõlgnevus 607,11 eurot. Seoses võlgnevusega ütles hageja 01.02.2010 liisingulepingu üles. Kuna kostja I vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ R poole, kelle abiga saadi sõiduk tagasi 12.03.2010. Hageja võõrandas OÜ A vahendusel sõiduki 8 388,40 euro eest (käibemaksuta). OÜ R ja OÜ A esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, parkimistasu ja puhastus) eest arveid kokku summas 252,30 eurot (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja I vastu oli 12 159,01 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 9 177,36 eurot, debitoorsest võlast 2 122,24 eurot, viivistest 607,11 eurot ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 252,30 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 8 388,40 eurot (käibemaksuta). Hageja vähendab nõuet 932,04 euro võrra. Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja I hagejale 2 838,57 eurot. 17.04.2008 sõlmisid hageja ja RM (kostja II) liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu. Käendaja vastutuse maksimummäär on 15 989,35 eurot.

Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 2 838,57 eurot ning viivise 0,25 % päevas põhinõudelt (s.o 2838,57 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kostja II osas piiras hageja oma nõude suuruse käendaja vastutuse maksimummääraga. Kostja II vastuväited Kostja II vaidles hagile vastu. Enne kostja II vastu nõude esitamist peaks hageja esitama nõude kostja I vastu. Hageja väide, et ta pidi auto kättesaamiseks kasutama OÜ-d R , ei ole õige. Kostja II sai hagejalt 12.01.2010 kirja, et võlgnetav summa peab olema tasutud 31.01.2010. Pärast seda püüdis kostja II leppida hagejaga kokku maksete ajatamises. Hageja keeldus sellest ja nõudis võla tasumist 15.02.2010. Kuna selleks päevaks ei suutnud kostja I võlga tasuda ja hageja ei olnud nõus tähtaega pikendama, siis leppisid hageja ja kostja II kokku, millal ja kuhu auto tuua. Hagejaga kokkulepitud kuupäeval, s.o 12. märtsil 2010, toimetas kostja II sõiduki ise OÜ A müügiplatsile. Enne hagiavalduse saamist ei olnud kostja II teadlik hageja nõude olemasolust. Kohtu põhjendused Äriregistri andmetest selgub, et kostja I on äriregistrist kustutatud 31.08.2012. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 5 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma korral vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust või juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. Äriregistrist ei nähtu, et kostjal I oleks õigusjärglane. Seega tuleb menetlus kostja I vastu esitatud hagi osas lõpetada. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja I 18.04.2008 liisingulepingu, millega hageja andis kostja I kasutusse sõiduki Honda Civic ning kostja I kohustus hagejale auto kasutamise eest igakuiselt tasuma. Samuti sõlmisid hageja ja kostja I 18.04.2008 kindlustusleppe, mille alusel kohustus kostja I tasuma kindlustusmakseid hageja arveldusarvele. 18.04.2008 sõlmiti hageja ja kostja I vahel ka kokkulepe liisingulepingu lisateenuste kohta, mille alusel võimaldas hageja kostjal I kasutada kütuse krediitkaarti. 17.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille alusel kohustus kostja II tagama liisingulepingust ja selle lisadest tulenevate kostja I kohustuste täitmise. Käendatavaks summaks oli 15 989,35 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et seoses kostja I võlgnevusega ütles hageja 01.02.2010 liisingulepingu üles. Samuti ei vaielda selle üle, et sõiduk tagastati hagejale 12.03.2010. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kostja II ei vaidlustanud, et kostja I debitoorne võlgnevus hageja ees oli 2122,24 eurot ja viivismaksete võlgnevus 607,11 eurot. Samuti ei vaidlustanud kostja II, et sõiduki jääkmaksumus oli 9177,36 eurot (käibemaksuta). Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.7 on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale eseme võõrandamisest tekkinud kulud (sh eseme valduse ülevõtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on tasunud OÜ A parkimistasu ja tasu sõiduki puhastamise eest kokku 92,52 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et seda kulu tuleb liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.7 ja VÕS § 367 lg 4 tulenevalt lugeda põhjendatud lisakuluks.

12.03.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et kostja II on sõiduki 12.03.2010 üle andnud OÜ R . Sõiduki tagastusteenuse eest on hageja maksnud OÜ R 159,78 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et ka see on põhjendatud lisakulu. 11.01.2010 kirjas on hageja palunud sõiduki tagastada hiljemalt 02.02.2010 ning hoiatanud, et tähtpäevaks mittetagastamisel on hageja sunnitud pöörduma tagastusteenust osutava ettevõtte poole. Kohus märgib, et kostja II väited selle kohta, et esialgset sõiduki tagastamise aega (s.o 02.02.2010) muudeti, on tõendamata. Sellise kokkuleppe kohta ei ole kostja II esitanud ühtegi tõendit. Tähtpäevaks, s.o 02.02.2010, sõidukit hagejale ei tagastatud. Seega on hageja põhjendatult kasutanud tagastusteenust. Asjaolu, et kostja II andis sõiduki 12.03.2010 ise üle OÜ R , ei anna alust pidada tagastusteenuse kasutamist ebavajalikuks. Eeltoodust tulenevalt moodustavad liisingulepingu ülesütlemisega seotud lisakulud kokku 252,30 eurot. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara müügiaktist selgub, et sõiduk müüdi 15.04.2010 8388,40 euro eest (käibemaksuta). Kostja II ei ole väitnud, et sõiduki müügihind ei vastanud selle turuväärtusele. Seega asub kohus seisukohale, et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli 8388,40 eurot (käibemaksuta). VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Eeltoodust tulenevalt koosneb hageja nõue kostja II vastu debitoorsest võlast 2122,24 eurot, viivisest 607,11 eurot, lisakuludest 252,30 eurot (käibemaksuta) ning sõiduki jääkmaksumusest 9177,36 eurot (käibemaksuta). Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus hagejale tagastamise ajal summas 8388,40 eurot (käibemaksuta). Lisaks on hageja vähendanud nõuet 932,04 euro võrra. Seega tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2838,57 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kuna kostja II on viivitanud võlasumma tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist. Liisingulepingu punktis 5.1 on lepitud kokku viivisemääras 0,25 % päevas. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt II välja mõista viivis 0,25 % päevas põhivõla tasumata osalt alates 26.07.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingust nähtuvalt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 15 989,35 eurot. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja II põhivõla ja viiviste eest kokku mitte suuremas summas kui 15 989,35 eurot. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 168 lg 2 kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Seega tuleb hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi