Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2(7)

A G kohtule ei vastanud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja A G ja H K solidaarselt AS BIGBANK kasuks 11 947,39 eurot ning viivise 24,35% aastas tagastamata krediidisummalt 7278,14 eurot alates 14.06.2011 kuni krediidisumma tagastamiseni. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda. Võlgnik laenulepingu osas vastuväiteid ei esitanud. Hageja ja H ees vastutuse kõigi hageja ja võlgniku vahelisest krediidilepingust nr 0601256/27kt ning võimalikest hageja ja võlgniku tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike nõuete ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 312 286 krooni. Seega käendaja on võtnud endale vastutuse mitte ainult konkreetses laenusummas ning konkreetse maksimummääraga. Kohustus on seotud konkreetse lepinguga. Käendajale pidanuks selge olema, et ta vastutab võlgniku kohustuste eest kogusummas 312 286 krooni (19 958,71 eurot). VÕS § 142 lg 2 järgi tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kohtu hinnangul on käendaja kohustus piisavalt määratletud – nii isikuliselt, lepinguliselt kui summaliselt. Antud käenduslepingu punkt ei ole seetõttu tühine. Samuti ei ole tegemist heade kommete vastase tehinguga, sest seadus võimaldab käendada ka tulevikus tekkivat kohustust. Ei ole alust väita ka seda, et käendaja oli lepingu sõlmimise ajal sotsiaalselt kogenematu. Kostjal puudus sundolukord käenduslepingu sõlmimiseks. Võimalik niiöelda ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, s.t kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna (intressi) suurust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-140-07). Eeltoodust käendaja väited ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ning käendajal tuleb võetud kohustusi täita. Käendaja on väitnud, et hageja rikkus Eesti Panga Presidendi määrust nr 9, kui jättis välja selgitamata käendaja majandusliku seisu. Kohtu hinnangul antud määruse eesmärgiks ei ole mitte reguleerida poolte lepingulisi suhteid, vaid tagada finantssüsteemi usaldusväärsus ja stabiilsus. Selle määruse rikkumine ei tooks kaasa lepingute tühisust. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 vastutavad võlgnik ja käendaja hageja ees solidaarselt. Käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on saatnud käendajale võlateatisi ja lepingu ülesütlemise hoiatuse. Sellega on käendajale antud teada võla sissenõudmise kavatsusest ning sellega seotud kuludest. 13.09.2006 maksekorraldusega, millega hageja on hageja võlgnikule üle kandnud 68 310 krooni, on tõendatud tarbijakrediidilepingu alusel raha üleandmine võlgnikule ning tarbijakrediidileping ei ole rahatu. Kostjad ei ole esitanud tõendeid võla tasumise kohta. Seega põhivõlg summas 7278,14 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele. Intressi suuruses on pooled lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud. Hageja intressinõue 1720,33 eurot on põhjendatud ja tuleb kostjatelt välja mõista. Üldtingimuste p 9.3 järgi on krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud ja kirjalike teadetega seotud kulud vastavalt hinnakirjas sätestatule. Hageja nõuab 108,64 eurot võla sissenõudmise kulusid, mis on põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt viivist 2840,28 eurot perioodi 06.11.2009-13.06.2011 eest ning alates 14.06.2011 24,35% tagastamata krediidisummalt aastas. Üldtingimuste p 6.1 järgi tuleb maksetega viivitamisel tasuda viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, so lepingujärgse intressimääraga samas määras. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See aga ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju

3(7)

hüvitamist. Kohtu hinnangul on viivisenõue põhjendatud. Kohtupraktika on aktsepteerinud viivist kuni põhinõude ulatuseni. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, sh käendajalt viivise protsendina, kuid käendaja vastutuse piirmäär on pooltevahelises lepingus kokku lepitud, milleks on 19 958,71 eurot, siis sellest summast suuremas summas käendajal materiaalõiguslikud kohustused puuduvad. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus H K palub tühistada maakohtu otsuse. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata täies ulatuses ning menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohtu otsus ei ole seaduslik, sest kohus on eksinud materiaalõiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Samuti ei ole otsus põhjendatud, sest kohtu järeldused ei ole kooskõlas asjas esitatud tõendite ja seisukohtadega. Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata H Ke taotluse tõendite kogumiseks ja ei ole saanud seetõttu hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, mis on käsitletav TsMS § 232 lg 1 rikkumisena. H K on seisukohal, et ta ei võtnud käenduslepinguga hageja ees vastutust täiendavalt ka võimalikest hageja ja A G vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest, kuna tulevikus tekkivad kohustused ei olnud piisavalt täpselt määratletud. Hageja ja H K ei pidanud käenduslepingu tingimuste sisu üle läbirääkimisi, käendusleping oli hageja poolt ettevalmistatud ning Heli Kel puudus võimalus mõjutada käenduslepingu sisu. Heli K oli hõlmatud käendustahtega käendada ainult 12.09.2006 sõlmitud krediidilepingust (millega anti A Gile laenu summas 69 000 krooni) tulenevaid kohustusi, mitte hilisematest võimalikest teistest krediidilepingutest või krediidilepingu lisadest tulenevaid kohustusi, mistõttu ei olnud käenduslepingus toodud H Ke tulevikus tekkivad kohustused piisavalt määratletud. Seega käenduslepingus sisalduv H Ke kohustus, millega ta kohustus käendama lisaks krediidilepingule ka võimalikest hageja ja A Gi vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise, on VÕS § 142 lgst 2 ja § 42 lg-st 1 ning lg 3 p-st 3 tulenevalt tühine. Hageja ei teostanud nõuetekohaselt laenu väljastamisel ja käenduslepingu sõlmimisel laenuanalüüsi, milleks ta oli Eesti Panga Presidendi määruse nr. 9 (27.06.2000) „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ (edaspidi määrus) p 3 kohaselt kohustatud. Laenuanalüüsi mittekohase läbiviimise tulemusel sõlmiti laenuleping ja väljastati laenusumma isikule, kelle majandusliku seisu nõuetekohasel hindamisel ei oleks laenusummat välja makstud. Hageja edastas 23.02.2012 H Kele A Gi laenutaotlused ja H Ke isikuandmete lehe ning vastas, et keeldub kostjate (sealhulgas A Gi) pangakonto väljavõtete väljastamisest, kuna need dokumendid peaksid hageja väidete kohaselt H Kel endal olemas olema. Samuti keeldus hageja laenude teenindamise ja krediidiriski eeskirja esitamisest, kuna tegemist on panga sisekorraeeskirjadega. Muid laenutoimiku dokumente hageja H Kele ei esitanud. H K on seisukohal, et hageja ei esitanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja hageja ei ole tõendanud määruses toodud nõuete täitmist. KAS § 83 lg-s 3 on sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõte, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Eeskätt peab krediidiandja hindama krediidisaaja varasemat maksekäitumist ja teavet kliendi rahaliste võimaluste kohta enne laenuotsust. Hagejal lasus vastutustundliku laenamise printsiibist tulenevalt kohustus laenusaaja kohta tema maksevõime kohta andmete puudumisel keelduda tarbijakrediidilepingu sõlmimisest. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et määruses toodud nõuete järgimata jätmine ei mõjuta krediidi- ja käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Juhul, kui hageja oleks kohaselt täitnud määruses esitatud nõudeid, poleks hageja laenu väljastanud. H K eeldas heauskselt, et hageja täidab määruses esitatud laenu väljastamise nõudeid, et hageja on kontrollinud A Gi maksevõimet ja seetõttu sõlmis käenduslepingu. H K ei oleks mingil juhul käenduslepingu sõlminud, kui oleks teadnud, et hageja ei kontrolli krediidiasutusena enne laenu väljastamist laenusaaja maksevõimet.

4(7)

Krediidileping ja käendusleping on tühine, kuna need on vastuolus heade kommetega, muuhulgas seetõttu, et hageja ei ole täitnud määruse punktidest 3-6 tulenevaid ja krediidiasutuste seadusest tulenevaid kohustusi. Samuti on käendusleping sõlmitud H Ke kogenematust ära kasutades ja Heli Kel puudus tahe siduda end täiendavate kohustustega. Krediidilepingus ja käenduslepingus esineb oluline õiguste ja kohustuste mittevastavus kostjate majanduslikule võimekusele. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 29.06.2012 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega rahuldati hagi kostja H Ke suhtes. Nimetatud osas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi nimetatud kostja vastu rahuldamata. Vastavalt VÕS § 142 lg-tele 1 ja 2 käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. VÕS § 143 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Pooltevaheline käendussuhe on tarbijakäendus ning pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 312 286 krooni ehk 19 958,71 eurot. Tarbijast käendaja vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus piirab käendaja vastutust ja täidab samas hoiatusfunktsiooni, s.t peab tegema käendaja jaoks selgeks, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intressi, viivise ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada oluliselt käendatava põhikohustuse algset suurust. Kuna kostja II käendas nii 12.09.2006 tarbijakrediidilepingust tulenevat põhinõuet summas 69 000 krooni kui ka kõrvalnõudeid ja ka tulevikus sõlmitavatest tarbijakrediidilepingutes tulenevaid nõudeid, siis on kokkulepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma ringkonnakohtu arvates ebamõistlikult suur, kuna ületab üle nelja korra põhivõlga. Käendusleping võib olla TsÜS §-de 85 ja 86 järgi tühine vastuolu tõttu heade kommetega osas, milles lepiti kokku, et käendaja võtab endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja krediidisaaja A Gi vahel võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käenduslepingus toodud ulatuses. VÕS § 142 lg 2 järgi võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Piisav määratletus tähendab tulevaste nõuete puhul eelkõige seda, et tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Antud juhul maakohus sellist tahet ei tuvastanud. Kostja II käendas laenu teadmisega, et krediidisaaja kohustus krediidiandja ees on 69 000 krooni. Hageja ei tõendanud, et kostja II tahe käenduslepingu sõlmimisel oleks olnud teistsugune. Asja materjalidest ei nähtu, et käendajat oleks teavitatud 24.05.2007 hageja ja kostja A Gi vahel sõlmitud kokkuleppest nr 1 tarbijakrediidilepingu suurendamise ja muutmise kohta (t.l.46). Kolleegium leiab, et täiendavate kohustuste panemine käendajale, teda sellest teavitamata, on käendaja suhtes ebaõiglane, VÕS § 6 tähenduses hea usu põhimõtet rikkuv ega tooks endaga sama paragrahvi lg 2 mõtte järgi kaasa õiguslikke tagajärgi ka siis, kui vaidlusalune käendusleping oleks täies ulatuses kehtiv. Riigikohus on otsuses 3-2-1-136-12 leidnud, et „kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides siiski vajalikuks märkida, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal

5(7)

sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel“. Krediidiandja ja krediidisaaja vahel oli olulisel määral laenusummat suurendatud just 24.05.2007 sõlmitud kokkuleppe nr 1 alusel, millest kostjat II üldse ei teavitatud. Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, mille kohaselt on eelnimetatud aktide eesmärgiks reguleerida mitte poolte lepingulisi suhteid, vaid tagada finantssüsteemi usaldusväärsus ja stabiilsus ja selle määruse rikkumine ei tooks kaasa lepingute tühisust. Kostja II on ülalnimetatud vastuväidetele maakohtus tuginenud. Kostja II on olnud menetlust läbivalt seisukohal, et ta eeldas heauskselt käenduslepingu sõlmimisel, et hageja on kontrollinud kostja I maksevõimet. Hageja ei ole tõendanud, et oleks nimetatud nõuded täitnud. Kostja II on käendajana esitanud maakohtus vastuväited, mille kohaselt oli tema tahe suuantud vaid laenusumma 69 000 krooni tasumise tagamiseks, mitte edaspidi sõlmitavate krediidilepingute lisadest või uutest krediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Kostja II on leidnud oma vastuväidetes, et käenduslepingu punkt, milles sisaldub käendatavate kohustuste loetelu, on tüüptingimus ning ei ole kostjaga eraldi läbi räägitud. Seda just osas, millega käendaja võttis kohustuse krediidiandja ees vastutada kõigi krediidiandja ja krediidisaaja A Gi vahel võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käenduslepingus toodud ulatuses. Samas ei ole hageja hagiavalduses nõudeid eristanud ega ka tuginenud asjaolule, mille kohaselt nõue kostja II vastu tuleneks vaid hageja ja kostja 1 vahel 12.09.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0601256/27kt, vaid nõue põhineb ka 24.05.2007 sõlmitud kokkuleppel nr 1, millega suurendati krediidisummat 7564,73 euro võrra intressiga 24,35%. VÕS § 42 lg 1 (kohaldatavas redaktsioonis) kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama sätte lg 2 kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks nn globaalse käenduslepingu puhul tarbijalepingute puhul eeldada ja vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Tüüptingimus ei pea olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, vaid selleks loetakse ka muu läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-12, p 35).

6(7)

Kostja II väidetel ei toimunud käenduslepingu sõlmimisel nende tingimuste osas pooltevahelisi läbirääkimisi. Kostja on menetlusdokumentides tuginenud tüüptingimuste tühisusele. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal II oli võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab kostja II, et hageja ja kostja II ei pidanud käenduslepingu sisu üle läbirääkimisi. Käendusleping oli hageja poolt ette valmistatud ning kostjal II puudus võimalus mõjutada käenduslepingu sisu. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et vaidlusalune tarbijakäendusleping on tühine TsÜS § 85 ja 86 alusel, kuna on sõlmitud vastuolus heade kommetega ning on tühine ka VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 alusel, mistõttu tuleb hagi kostja II vastu jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis hagi kostja II suhtes rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb kostja II nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna kostja II oli vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 639,11 euro tasumisest, tuleb nimetatud summa TsMS § 190 lg 5 alusel välja mõista hagejalt riigituludesse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Gaida Kivnurm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.