Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi asjaolud ja hageja nõue Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 11 947,39 eurot, millest 7 278,14 eurot moodustab tagastamata krediidisumma, 1 720,33 eurot intress, 2 840,28 eurot viivis ja 108,64

eurot võla sissenõudmise kulud. Alates 14.06.2011 palub hageja välja mõista viivis 24,35% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja ja kostja AG (edaspidi võlgnik) sõlmisid 12.09.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0803184/15kt ja 24.05.2007 selle lisa krediidisummaga 7 564,73 eurot, intressiga 24,35% aastas. 10.09.2006 sõlmis hageja kostja HKga (edaspidi käendaja) käenduslepingu. Võlgnik ei täitnud lepingut korrektselt, mistõttu hageja esitas talle ja käendajale meeldetuletuskirjad. 06.11.2009 ütles hageja tarbijakrediidilepingu üles. Hageja nõuab kostjatelt lepingulise kohustuse täitmist. Kostjate vastus Kostja HK hagi ei tunnistanud. Käendaja tahe oli käendada vaid 12.09.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi, mitte hiljem määramatult tekkivaid kohustusi. Kostjatel oli kokkulepe, et võlgnik võtab laenu 69 000 krooni, mida käendaja käendab. Käendajale teadaolevalt täitis võlgnik kohustusi. Käenduslepingu tingimuste üle ei peetud läbirääkimisi. Tulevast kohustust võib täita vaid siis, kui see on piisavalt määratletud. Vastupidine lepingutingimus on tühine. Hageja ei ole ka tõendanud, et on laenu võlgnikule välja maksnud ja kui palju on võlgnik tagastanud. Käendusleping ei vasta ka headele kommetele. Hageja on ära kasutanud käendaja kogenematust ning sidunud käenduse kohustusega, milleks puudus käendaja tahe ja majanduslikud võimalused. Tegemist on äärmiselt ebasoodsate ja tasakaalust väljas olevate tingimustega. Hageja ei ole täitnud kohustust kontrollida käendaja majanduslikku seisu. Kostja AG kohtule ei vastanud. Kohtu seisukoht Kohus on kutse võlgnikule edastanud väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, võlgniku mitteilmumise põhjus on teadmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 410 alusel leiab kohus, et asja on võimalik lahendada ilma võlgnikuta. 12.09.2006 on hageja ja AG sõlminud tarbijakrediidilepingu nr XXX, millega võlgnik võttis laenu summas 69 000 krooni intressiga 25,05% aastas. Laenu tuli tasuda vastavalt maksegraafikule perioodil 10.10.2006-10.10.2016. Laenulepingule kohaldusid krediidilepingute üldtingimused S. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt oli ette nähtud viivis seaduses sätestatud määras (t lk 16-23, 28-30, 44, 168-172). 24.05.2007 suurendasid hageja ja AG krediidisummat 50 000 krooni võrra ning muutsid alates 24.05.2007 intressimäära 24,35%. Maksegraafikut pikendati kuni 10.05.2017 (t lk 46-52). 10.09.2006 sõlmis hageja ja HK käenduslepingu eelnimetatud laenulepingu käendamiseks. Käendaja vastutuse piirmäär oli 312 286 krooni (19 958,71 eurot) (t lk 14-15). Lepingute sõlmimise osas vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Puudub vaidlus, et tarbijakrediidileping on üles öeldud 06.11.2009 kirjaga ja kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks. Järgnevalt annab kohus tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu ja analüüsib käendaja vastuväiteid. Kohus kvalifitseerib hageja ja võlgniku vahelise suhte laenusuhteks.

Vastavavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 1 „laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.“ Tegemist on ka tarbijakrediidiga. Kooskõlas VÕS § 402 „tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.“ Tuginedes VÕS § 34 „tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.“ Võlgnik ei ole laenulepingu osas vastuväiteid esitanud. Kohus kvalifitseerib hageja ja käendaja vahelise suhte käendussuhteks. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja 2 „käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.“ Kooskõlas VÕS § 143 „tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.“ Pooltevaheline käendussuhe on tarbijakäendus ning pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 312 286 krooni ehk 19 958,71 eurot. Pooltevaheline käendusleping on VÕS § 143 kontekstis kehtiv. VÕS § 42 lg 1 (käenduslepingu sõlmimise aegses redaktsioonis) järgi tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Käendaja väidab, et ta ei vastuta võlgniku tulevikus tekkiva kohustuse eest. Käenduslepinguga on käendaja võtnud endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja võlgniku vahelisest krediidilepingust nr XXX ning võimalikest hageja ja võlgniku tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike nõuete ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 312 286 krooni. Kohus leiab, et käendaja on võtnud endale vastutuse mitte ainult konkreetses laenusummas ning konkreetse maksimummääraga. Kohustus on seotud konkreetse lepinguga. Käendajale pidanuks selge olema, et ta vastutab võlgniku kohustuste eest kogusummas 312 286 krooni (19 958,71 eurot). VÕS § 142 lg 2 järgi tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kohus leiab, et käendaja kohustus on piisavalt määratletud – nii isikuliselt, lepinguliselt kui summaliselt. Antud käenduslepingu punkt ei ole seetõttu tühine. Samuti ei ole tegemist heade kommete vastase tehinguga, sest seadus võimaldab käendada ka tulevikus tekkivad kohustust. Ei ole alust väita ka seda, et käendaja oli lepingu sõlmimise ajal

sotsiaalselt kogenematu. Kostjal puudus sundolukord käenduslepingu sõlmimiseks. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna (intressi) suurust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-140-07). Kohus leiab, et käendaja väited ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ning käendajal tuleb võetud kohustusi täita. Käendaja on väitnud, et hageja rikkus Eesti Panga Presidendi määrust nr 9 kui jättis välja selgitamata käendaja majandusliku seisu. Kohus leiab, et antud määruse eesmärgiks ei ole mitte reguleerida poolte lepingulisi suhteid, vaid tagada finantssüsteemi usaldusväärsus ja stabiilsus. Selle määruse rikkumine ei tooks kaasa lepingute tühisust. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 „kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.“ Võlgnik ja käendaja vastutavad hageja ees solidaarselt, sest käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kooskõlas VÕS § 145 lg 2 „käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.“ Hageja on saatnud käendajale võlateatisi ja lepingu ülesütlemise hoiatuse. Sellega on käendajale antud teada võla sissenõudmise kavatsusest ning sellega seotud kuludest. Hageja nõuab kostjatelt põhivõlga 7 278,14 eurot. 13.09.2006 maksekorraldusega on hageja võlgnikule üle kandnud 68 310 krooni (t lk 109). Kohus leiab, et selle tõendiga on tõendatud tarbijakrediidilepingu alusel raha üleandmine võlgnikule ning tarbijakrediidileping ei ole rahatu. Kostjad ei ole esitanud tõendeid võla tasumise kohta. Kohus leiab, et põhivõlg summas 7 278,14 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele. Hageja nõuab intressi 1 720,33 eurot. Intressi suuruses on pooled lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud. Kohus peab intressi põhjendatuks ja mõistab kostjatelt selle välja. Intressi näol on tegemist tasuga raha kasutamise eest. Pooled on selle tasu ulatuses vabad kokku leppima. Hageja nõuab 108,64 eurot võla sissenõudmise kulusid. Üldtingimuste p 9.3 järgi on krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud ja kirjalike teadetega seotud kulud vastavalt hinnakirjas sätestatule. Hinnakirja järgi on esmase meeldetuletuskirja tasu võlgnikule 100 krooni, igale järgnevale 200 krooni, teade lepingu ülesütlemisest 400 krooni ja esmase meeldetuletuskirja saatmine käendajale 100 ja järgnevatel kordadel 150 krooni. Hageja on saatnud võlgnikule ja käendajale võlateatisi kuuel korral (t lk 31-36). 15.10.2009 tegi hageja lepingu ülesütlemise hoiatuse (t lk 37-38) ja 06.11.2009 kirjaga ütles hageja tarbijakrediidilepingu üles (t lk 39-40). Kohus leiab, et võla sissenõudmiskulud summas 108,64 eurot on põhjendatud.

Hageja nõuab kostjalt viivist 2 840,28 eurot perioodi 06.11.2009-13.06.2011 eest (t lk 41) ning alates 14.06.2011 24,35% tagastamata krediidisummalt aastas. Üldtingimuste p 6.1 tuleb maksetega viivitamisel tasuda viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, s.o lepingujärgse intressimääraga samas määras. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 leidnud, et nimetatud sätte alusel on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Kohtupraktika on aktsepteerinud viivist kuni põhinõude ulatuseni. TsMS § 367 alusel on hagejal õigus nõuda viivist alates hagi esitamisest protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi on esitatud 14.06.2011. Põhinõue on 7 278,14 eurot. Hageja nõuab viivist 24,35% põhinõudelt alates 14.06.2011. Kohus rahuldab selle nõude. Seega rahuldab kohus hagi täielikult. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt välja 11 947,39 eurot, millest 7 278,14 eurot moodustab tagastamata krediidisumma, 1 720,33 eurot intress, 2 840,28 eurot viivis ja 108,64 eurot võla sissenõudmise kulud ja alates 14.06.2011 viivise 24,35% tagastamata krediidisummalt aastas. Kuivõrd kohus mõistab välja sh käendajalt viivise protsendina, kuid käendaja vastutuse piirmäär on pooltevahelises lepingus kokku lepitud, märgib kohus antud otsuse resolutsioonis, et käendaja vastutuse piirmäär on 19 958,71 eurot. Sellest summast suuremas summas käendajal materiaalõiguslikud kohustused puuduvad. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse lähtub kohus Euroopa Keskpanga vahetuskursist ja euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvestusreeglitest.

Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 ja 165 lg 3 järgi kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.