BIGBABK AS-i hagi K. K.i vastu võlgnevuse 11 138, 82 euro ja lisanduva viivise nõudes
Hagihind
5569, 41 eurot
Menetluse staatus
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hageja:
BIGBANK AS (RK 10183757, asukoht Rüütli 23, 51006 Tartu)
Hageja esindaja:
Brit Raud (Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ, RK 11652332, asukoht: Rüütli 23, 51006 Tartu; e-mail: [email protected])
Kostja:
K. K. (IK xxx, elukoht: xxx; e-post: xxx)
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt K. K.ilt (K.) hageja BIGBANK AS-i kasuks 10 851 (kümme tuhat kaheksasada viiskümmend üks) eurot 26 senti, millest 5569, 41 eurot on tagastamata krediidisumma, 1 711, 11 intress, 38 eurot võla sissenõudmise kulud ja 3 532, 74 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Välja mõista K. K.ilt BIGBANK AS kasuks viivis 26,99% tagastamata krediidisummalt aastas alates 22.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma laekumiseni, kuid mitte rohkem kui tagastamata krediidisumma 5 569, 41 eurot (koos kohtuotsuse resolutsiooni p 2 nimetatud viivisega)
4.Jätta hageja menetluskulud 95 % ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 5 % ulatuses hageja kanda. Ülejäänud menetluskulud jäävad vastava poole enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja K. K. 15.04.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st. Lepingu kohaselt andis hageja kostjale üle 6 015, 66 eurot ning kostja oli lepingutingimuste kohaselt kohustatud maksma hagejale intressi 26, 99% krediidisummast aastas. Poolte kokkuleppel kohaldati lepingule BIGBANK AS krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid makseid alates 15.05.2008, kuid kostja rikkudes maksekohustust jäi 16.02.2009.a alates viivitusse, mistõttu ütles hageja 17.09.2009 ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Hageja hoiatas eelnevalt 04.08.2009 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kostja eeltoodule ei reageerinud. Hageja nõuab kostjalt lepingu ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p –de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 ning TsMS § 367 alusel kohustuste täitmist.
2.Hageja märgib, et pärast lepingu ülesütlemist on krediidisumma katteks tasutud 127, 82 eurot. Tagastamata on krediidisumma 5 569, 41 eurot (5 697, 23 – 127, 82), mis tuleb hageja arvates üldtingimuste p –de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma hagejale intressi 26, 99% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks ühtegi makset tasunud ei ole, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 1 711, 11 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist hageja seaduse ja lepingu alusel nõuab. Üldtingimuste p 6.6 tulenevalt kohustub krediidisaaja krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Hageja viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2007 otsusele tsiviilasjas 2-05-16414. Kostjal on tasumata 73, 67 eurot võla sissenõudmiskirjade, lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemisavalduse eest ja 191, 73 eurot inkassomenetlusega seotud kulude eest. Hageja palub üldtingimuste p 6.6 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 265, 49 eurot (73, 67 + 191, 73).
3.Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale lepingu sõlmimise tasu 60, 16 eurot. Hageja palub lepingu üldtingimuste p 5.3 alusel välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu .
4.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise lähtudes lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäärast 26, 99% võlgnetavalt summalt aastas. Hageja märgib, et lepingu ülesütlemisel 17.09.2009 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 32, 92 eurot. 21.03.2012 seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 3 829, 35 eurot. Hageja nõuab viivist osaliselt so 3 532, 74 eurot, lisaks palub hageja alates 22.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni kostjalt välja mõista viivis 26, 99% tagastamata krediidisummalt aastas.
5.Hageja nõue on: mõista kostjalt välja hageja kasuks 11 138, 82 eurot (millest 5 569, 41 eurot on tagastamata krediidisumma, 1 711, 11 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 265, 40 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 3 532, 74 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 60, 16 eurot lepingu sõlmimise tasu; mõista kostjalt alates 22.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 26, 99% tagastamata krediidisummalt aastas; jätta poolte menetluskulud kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja tunnistab hageja nõuet osaliselt.
7.Kostja märgib vastuses, et pooled sõlmisid 14.04.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st, mille alusel sai kostja krediiti 94 124, 63 krooni. Nimetatud summa tasaarvestati kogu ulatuses krediidiandja nõuetega kostja vastu, mis tulenesid tarbijakrediidilepingust nr 0719305/96st. Peale tasaarvestust kostja arveldusarvele täiendavalt raha ei kantud. Krediidilepingu tähtaeg oli 15.05.2013, intressimäär 26, 99% aastas. Krediidilepingute alusel on hageja kandnud kostja arvele kokku 79 200 krooni (5 061, 80 eurot). Kostja on teostanud hagejale tagasimakseid kogusummas 52 906, 47 krooni ( 3 381, 34 eurot).
8.Kostja on seisukohal, et hageja on 14.04.2008 tarbijakrediidilepingut nr 0801739/15st sõlmides rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on leping vastuolus heade kommetega ja sellest tulenevalt tühine. Alates 01.01.07 kehtib vastutustundliku laenamise põhimõte, mille rakendamiseks on muuhulgas krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seetõttu peab krediidiasutus nimetatud printsiibist tulenevalt tundma oma klienti ehk hindama enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Hageja seda kostja arvates teinud ei ole. Lisaks heidab kostja hagejale ette, et viimane ei teavitanud kostjat, millised ohud võivad tekkkida seoses laenu tagasimaksmisega ega muudest ohustavatest asjaoludest.
9.Kostja leiab, et uue tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st sõlmimisel ei võinud hageja arvestada kostja võlasumma hulka viivist (3 003, 29 krooni), leppetrahvi (15 301, 02 krooni) ja intressi (12 315, 24 krooni) selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist (VÕS § 113 lg 6 alusel). Sisuliselt refinantseeriti endine leping krediidiandja seatud tingimustel ning seejuures seoti kostja talle kulukama ning tühiseid kokkuleppeid sisaldava lepinguga. Hageja, sõlmides kostjaga korduva lepingu eelmiste võlgnevuste tasaarvestamiseks, suurendas kostja laenukoormuse kostjale üle jõu käivaks. Kostja rõhutab, et
TsÜS § 86 lg 1 (samuti lg 2 ja 3) kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Kostja leiab, et eeltoodud põhjendustel on tarbijakrediidileping nr 0801739/15st heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Kostja on saanud hagejalt krediiti 5 061, 80 eurot ning teinud tagasimakseid summas 3 381, 34 eurot. Hageja nõuab kostjalt veel 11 138, 82 euro tasumist. Seega peaks kostja tasuma hagejale kokku 14 520, 16 eurot. See aga tähendab, et kostja kohustused ületavad ca kolmekordselt hagejalt saadud krediidimäära. Kostja leiab, et poolte kohustused on ebamõistlikult proportsioonist väljas. Kostja leiab, et hageja teadis või vähemalt pidi teadma kostja erakorralistest vajadustest, kogenematusest vms asjaolust ning asetas makseraskustes oleva kostja veelgi raskemasse majanduslikku olukorda. Kostja järeldab, et tarbijakrediidileping nr 0801739/15st on tühine ning seejuures ei muutu eelnevalt sõlmitud leping (tarbijakrediidileping nr 0719305/96st) kehtivaks, kuna leping nr 0801739/15st sisaldab endas ka varasemat pooltevahelist lepingut. Tulenevalt TsÜS § 84 lg 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
10.Kostja tunnistab krediidi saamist summas 79 200 krooni (5 061, 80 eurot). Oma kohustuste täitmisena on kostja teinud tagasimakseid summas 52 906, 47 krooni (3 381, 34 eurot). Seega on kostja võlg hageja ees 26 293, 53 krooni (1 680, 46 eurot). Kostja makseraskused algasid 2008. aasta suvel ning viimase tagasimakse tegi kostja juulis 2008. aastal. Kostja tunnistab võlgnevust tagastamata krediidisumma aegumata osas ja on nõus tasuma maksegraafiku alusel. Kostja palub kohaldada aegumist 2008. aastal sissenõutavaks muutunud nõuetele. Kostja tugineb TsÜS § 154 sätestatud kolmeaastasele aegumistähtajale.
11.Kostja taotleb täitmise ajatamist, kuna kostja on kohustatud 11.07.2012 ilmuma ajateenistusse, mis kestab 11 kuud. Seetõttu puudub kostjal võimalus kuni 11.07.2013 tasuda hagejale tagasimakseid sissetuleku puudumise tõttu. Kostja palub kohtul tagastamata krediidisumma võlgnevuse tasumiseks koostada ajakava järgmiselt: kostja asub võlgnevust tasuma alates 01.07.2013 igakuiselt 100 eurot. Kostja märgib, et on oma ema ülalpidamisel ning kostjal endal puudub alates 2009. aasta algusest sissetulek ning muu vara, mille arvelt tasuda võlgnevust.
12.Kostja palub vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ning lepingupoole majanduslikku seisundit. (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel). Kostja viitab VÕS § 415 lg 1 sätestatule, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Intressi ja võla sissenõudmisega seotud kulude nõude palub kostja jätta rahuldamata.
13.Lepingu sõlmimise tasu (60, 16 eurot) tuli vastavalt hagile lisatud maksegraafikule tasuda 15.05.2008. TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et lepingu sõlmimise tasu osas on TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt nõue aegunud ning kostja palub kohaldada aegumist ( TsÜS § 142 lg 1 ja § 143).
HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSELE
14.Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Hageja märgib, et poolte vahel 15.04.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st põhitingimuste kohaselt jäi põhivõlgniku käsutusse 6015, 66 eurot krediiti. Nimetatud krediidisumma väljamaksmine toimus tasaarvestuse teel, mille tulemusena krediidisumma
6 015, 66 eurot tasaarvestati krediidilepingust nr 0719305/96st tulenevate krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu. Uue krediidilepinguga (nr 0801739/15st) on eelmisest lepingust (nr 0719305/96st) tulenevad kohustused VÕS § 396 lg 2 alusel ümber vormistatud. Varasemate kohustuste laenuks ümbervormistamise käigus on eelmisest lepingust tulenevad kohustused VÕS § 186 ja 197 alusel lõpetatud ning pooled on VÕS § 30 lg 1 alusel omandanud uue krediidilepinguga uued õigused ja kohustused. Uue krediidilepingu sõlmimisega on pooled loonud uue varasemast krediidilepingust sõltumatu ja abstraktse võlasuhte. Seetõttu ei saa hageja hinnangul uue krediidilepingust tulenevate nõuete rahuldamisel varasemale krediidilepingule tugineda.
15.Uues krediidilepingus lepiti kokku, et kõik erinevat liiki kostja rahalised kohustused kujundatakse ümber nn uueks krediidisummaks. Selliste kokkulepete sõlmimine on VÕS § 396 lg 2 kohaselt lubatud. Antud juhul leppisid pooled uue krediidilepingu eritingimustes sõnaselgelt kokku, et nö uueks laenuks ümbervormistamise tulemusena loetakse kostja varasemad kohustused tasaarvelduse tulemusena (VÕS § 197) täidetuks. Selle tulemusena eelmisel krediidilepingul põhinev õigussuhe lõppes. VÕS § 186 järgi lõpeb võlasuhe kohase täitmise või tasaarveldusega, siis uue krediidilepingu sõlmimisega lõppesid poolte eelmisest krediidilepingust tulenevad kohustused. Kohustuste laenuks ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt ka võlatunnistuse tähendust – kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus. Hageja leiab, et uue krediidilepinguga loodud uue iseseisva kohustuse näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Vastavalt Riigikohtu praktikale ei saa muuhulgas tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele (Vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-101-04 ja 3-2-1-146-05). Samuti ei oma uue krediidilepingu krediidisumma määramisel tähtsust asjaolu, et enne uue krediidilepingu sõlmimist võlgneti teatud osa uues krediidilepingus laenusummaks ümberkujundatud summast hagejale intressina ja viivisena. Kuna võlatunnistus loob iseseisva sõltumatu nõude, mis võlaõiguslikku alust ei vaja, saab võlatunnistusele esitada üksnes vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistusest endast või vaidlustavad selle kehtivust. Hageja leiab, et krediidisumma väljamaksmine toimus tasaarvestuse teel ja konstitutiivse võlatunnistuse alusel ning sellest tulenevalt ei ole tarbijakrediidileping nr 0801739/15st tühine.
16.Tuginedes TsÜS § 75 lg 1 ja VÕS § 29 lg 1 sätestatule oli tarbijakrediidilepingust nr 0801739/15st tulenev poolte tahe selge ja lepingupooltele üheselt arusaadav. Kostja soovis krediiti ja teostada tasaarveldus vana krediidilepingu kohase võlgnevuse täitmiseks. Siinjuures lisab hageja, et kostjal oli TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võimalus teatada oma võimalikust eksimusest ja leping tühistada 6 kuu jooksul eksimusest teadasaamisel.
17.Viivise vähendamise taotluses osas märgib hageja, et kostja kohustus on taotluse esitamisel tõendada, et - viivise suurus on ebamõistlikult suur; - kohustuse täitmise ulatuse on piisav viivise vähendamiseks; - viivise suurus ei vasta õigustatud isiku huvile; - kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk raskendab oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist või põhjustab muu suure kahju. Poolte vahel on sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 26, 99% aastas, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Seega tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule kohalduva viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 ja 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressimäära alusel so 26, 99% aastas. Eelnimetatud viivisemäära aluseks on ka lepingu üldtingimuste p.6.1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras (antud juhul lepingujärgne määr).
Lisaks märgib hageja, et viivise vähendamist taotleval isikul lasub kohustus tõendada, et viivise suurus ei vasta õigustatud isiku huvile. Seda ei ole kostja oma vastuses põhjendanud ega tõendanud. Seoses lepingu ülesütlemisega kaotas hageja võimaluse saada intressimakseid, millega ta lepingu sõlmimisel oli arvestanud ning mille saamist hageja lepingu sõlmimisel ka eeldas. Kostjapoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju ning krediidi jätkuv kasutamine ei saa toimuda ilma tasuta. Sellest tulenevalt võib viivist pidada kui kahju hüvitiseks hagejale, kuna hagejal puudus maksete mittelaekumise tõttu võimalus raha edasi laenata või saada kostjalt intressimakseid, millega ta oli arvestanud. Viivise vähendamisel hindab kohus muuhulgas kostja majanduslikku olukorda. Oma majanduslikku olukorda tuleb tõendada kostjal.
18.Hageja jääb hagis esitatud intressinõude juurde. Hageja on enda sõnul teinud kõik endast oleneva, et selgitada kostjale lepingutest tulenevaid kohustusi. Kostja on kokkuleppe tingimustega nõustumust kinnitanud krediidilepingule alla kirjutamisega. Samuti jääb hageja võla sissenõudmisega seostud kulude hüvitamise nõude juurde (Lepingu üldtingimuste p 6.6). Hageja leiab, et lepingu põhitingimustes ja üldtingimustes sisaldub piisavalt olulist informatsiooni kostja jaoks, et viimane saaks hinnata oma võimeid ning seda, kas kohustuste täitmine on talle jõukohane või mitte. Muuhulgas on lepingu üldtingimustes märgitud, et võlgnik on kohustatud hüvitama hagejale võla sissenõudmisega seotud kulud ning viidatud nende suurusele. Lisaks eeltoodule märgib hageja, et sissenõudmisega seotud kulu tekivad alles siis, kui kostja lepingut rikub. Hageja jääb enda juurde, ning leiab, et intressi ja võla sissenõudmisega seotud kulude nõue on põhjendatud ja seaduslik.
19.Mis puudutab kostja väiteid hea pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, siis selgitab hageja, et krediidilepingu sõlmimisel hetkel ei kehtinud veel TsÜS § 86 heade kommetega vastuolus olevat tehingut puudutavaid muudatusi. Enne 01.05.2009 kehtis TsÜS § 97, mille kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust vms. Hageja jääb enda juurde, et tarbijakrediidilepingud ei ole tühised.
20.Aegumise vastuväite osas märgib hageja järgmist: VÕS § 87 lg 2 järgi muutub kohustus sissenõutavaks kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsMS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsMS § 154 sätestab korduvate kohustuste puhul kolmeaastase aegumistähtaja iga üksiku kohustuse jaoks. Tarbijakrediidilepingust nr 0801739/15st tulenevalt oli maksegraafikujärgse esimese makse tasumise tähtaeg 15.05.2008, seega oleks aegumistähtaeg hakanud kulgema 01.01.2009 ja esimene osamakse oleks aegunud 01.01.2012. Kostja sattus viivitusse 16.02.2009, millest tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 ning osamakse aegumise tähtaeg oleks 01.01.2013. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud ning kostja aegumise kohaldamise taotlus seega põhjendamatu.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kohus leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt.
22.Hageja nõue tuleneb BIGBANK AS ja kostja K. K.i vahel 14.04.2008.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0801739/15st.
Kohus tuvastas, et -19.06.2007 sõlmisid hageja ja K. K. tarbijakrediidilepingu nr 0719305/96st (Leping 1), millega hageja andis kostjale laenu 80 000 krooni (tl 44); -14.04.2008 sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st (Leping 2), mille kohaselt andis hageja kostjale krediidisumma 94124, 63 krooni. Krediidisumma tasaarvestati tarbijakrediidilepingust nr 0719305/96st tulenevate krediidiandja nõuetega kostja vastu. Nõue kokku oli 94 124, 63 krooni, millest 63505, 08 oli tagastamata krediidisumma, 12 315, 24 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 3 003, 39 krooni viivis ja 15 301, 02 krooni leppetrahv (tl 27),; - kostja jättis lepingujärgsed maksed tasumata alates 16.02.2009; -17.09.2009 ütles hageja tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st üles (tl 19) Kostja ei reageerinud hageja 28.05.2009, 30.06.2009, 29.07.2009 saadetud võlateatistele ja 04.08.2009 ülesütlemishoiatusele.
Kostja tunnistab nõuet osaliselt.
Kostja ei vaidlusta asjaolu, et tarbijakrediidilepingu nr 0719305/96st alusel sai laenu 80 000 krooni, millest pärast lepingutasu mahaarvestamist laekus kostja pangaarvele 79 200 eurot. Kostja väitel on ta laenumakseid tasunud hagejale maksegraafiku alusel kokku 52 906, 47 krooni (ehk 3 381, 34 eurot).
24.Tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st (Lepingu 2) osas on kostja esitanud järgmised vastuväited: leping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine (TsÜS § 86); hageja nõue on osaliselt (enne 01.01.2009 sissenõutavaks muutunud nõuded) aegunud TsÜS § 154; hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur ning kostja palub viivist vähendada mõistliku suuruseni vastavalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1; lepingu sõlmimise tasu nõude osas on hageja nõue aegunud (TsÜS § 142 lg 1 ja § 143 alusel); intressi ja võla sissenõudmise kulude nõue on põhjendamatu. Lepingu tühisuse vastuväide
25.Kostja leiab, et Leping 2 on vastuolus heade kommetega ning tulenevalt TsÜS § 86 sätestatust tühine. Kostja on seisukohal, et Lepingu 2 sõlmimisel ei võinud hageja arvestada võlasumma hulka viivist, leppetrahvi ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist (VÕS § 113 lg 6 alusel). Hageja, sõlmides kostjaga Lepingu 2 eelmise lepingu (Leping 1) võlgnevuste tasaarvestamiseks, suurendas kostja laenukoormuse kostjale üle jõu käivaks. Kostja leiab, et olukorras, kus sõlmitakse leping, millega suurenevad kostja kohustused, kuid ei suurene krediidiks saadud summa, on poolte vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ning kostja eeldab, et hageja teadis või pidi teadma kostja erakorralisest vajadusest, kogenematusest, sõltuvussuhtest vms. Hageja asetas makseraskustes oleva kostja veelgi raskemasse majanduslikku olukorda. Kostja leiab, et Leping 2 on tühine ning seejuures ei muutu ka eelnevalt sõlmitud Leping 1 kehtivaks, kuna sisaldab endas ka varasemat pooltevahelist lepingut. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga. Hageja märgib, et krediidilepingu sõlmimise ajal TsÜS § 86 muudatused veel ei kehtinud, kehtis TsÜS § 97, mille kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust vms.
Hageja lisab, et uue krediidilepinguga vormistati eelmisest lepingust tulenevad kohustused VÕS § 396 lg 2 alusel ümber. Seega eelmisest lepingust tulenevad kohustused on VÕS § 186 ja § 197 alusel lõpetatud ning pooled VÕS § 30 lg 1 alusel omandanud uue lepinguga uued õigused ja kohustused. Hageja leiab, et uue krediidilepinguga loodud uue iseseisva kohustuse näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Hageja tugineb Riigikohtu praktikale ja leiab, et võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele ei saa tugineda (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades 3-2-1-101-04; 3-2-1-146-05). 26.Õige on hageja viide, et Lepingu 2 sõlmimise ajal (so 14.04.2008) ei kehtinud TsÜS § 86 muudatused (redaktsioon kehtib alates 01.05.2009). Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsÜS § 97, mille järgi võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust vms. Riigikohus on leidnud, et tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-76-01, 3-2-1-29-02 ja 3-2-1-140-07). TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest vms asjaolust (sundolukord) ja kui tehing on teise poole jaoks tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sama põhimõtet sisaldas ka lepingu sõlmimisel ajal kehtinud TsÜS 97. Kui esineb olukord, kus poolte vastastikuste kohustuste väärtus on oluliselt tasakaalust väljas, siis eeldatakse vastavalt TsÜS § 86 lg 3, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest nn sundolukorrast (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus ts asjas nr 3-2-1-49-11) Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras.
27.Üldjuhul lasub tõendamiskohustus TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tühisusele tugineb. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muuhulgas kui tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Leping 2 kohaselt on krediidi kulukuse määr 49, 75 % aasta kohta. Leping sõlmiti 14.04.2008. Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli nt märtsis 2008 24, 57%; aprillis 2008 22, 23%; mais 2008 22, 23%. Lepingus 1 oli märgitud krediidi kulukuse määr 58, 81% aasta kohta. Leping sõlmiti 19.06.2007. Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli nt mais 2007 21, 59%; juunis 2007 20,19%; juulis 2007 21, 63% (andmed on kättesaadavad http://statistika.eestipank.ee). Kuni 30.06.2011 oli tarbimislaenude kulukuse määra arvutamisel aluseks rahandusministri 07.08.2001.a määrus nr 98 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ ning tarbimislaenude kulukuse määra arvutamisel võeti aluseks krediidiasutuste poolt ainult eraisikutele väljastatud tarbimislaenud. Eeltoodust tulenevalt ületab poolte vahel sõlmitud lepingutes krediidi kulukuse määr laenu andmise ajal keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, kuid mitte kolmekordselt, mistõttu ei saa krediidi kulukuse määra põhjal kohtu arvates eeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
28.Lisaks eeltoodule märgib kohus, et ainetu on kostja vastuväide selle kohta, et krediidileping on tühine, sest selle lepingu alusel talle krediidisummat üle ei antud. Lepingupooled olid lepingut sõlmides vabad kokku leppima selles, et fikseeritakse võlgnevuse seis ja ajatatakse võlg, mille kogusuurus oli 94 124, 63 krooni maksmist ca viiele aastale intressimääraga 26, 99% krediidisummast aastas, krediidi brutosumma 224 252, 08 krooni (14 332, 32 eurot) ning krediidi kulukuse määr 49, 75 % aasta kohta. Krediidisummat ei antud füüsiliselt üle, kuid sellega loeti tasaarvestatuks lepingus 1 tulenev kohustus.
29.Mis puudutab kostja vastuväiteid selles, et hageja kasutas ära tema makseraskusi kui sundolukorda, samuti kogenematust, siis kohus sellega ei nõustu. Arvestades kostja vanust ning asjaolu, et keegi ei ole kostja arusaamis- ega otsusevõimet kahtluse alla seadnud, ei ole kohtul alust kahelda selles, et hagejaga lepingut sõlmides sai kostja aru oma tegude tähendusest, väljendas selget tahet krediiti saada ja seda ka sai. Samuti sai kostja aru ja teadis, et laenusummalt (põhinõudelt) tuleb tasuda intressi ning kohustuse rikkumise korral, on võlausaldajal õigus õiguskaitsevahendite kohaldamisele. Õige on väide, et Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte (KAS § 83 lg 3), VÕS-is nimetatud põhimõte alates 01.07.2011 (VÕS § 4032). Kohus peab vajalikuks rõhutada, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei tähenda aga seda, et laenuandja peaks vastutama vastutustundetu laenaja kohustuste täitmata jätmise eest.
30.Vaidlust ei ole selles, et kostja on jätnud oma lepingujärgsed kohustused nõuetekohaselt täitmata ning ei ole tasunud laenumakseid vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Kostja ei ole millegagi põhjendanud oma sundolukorda (kogenematust, makseraskusi, sõltuvussuhet jms). Kostja ei ole millegagi tõendanud, et nn sundolukorra puudumise korral ei oleks ta tehingut sõlminud.
31.Kostja leiab, et hageja ei saanud Lepingus 2 arvestada võlasumma hulka viivist, leppetrahvi ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. Vastavalt VÕS § 396 lg 1, kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping (VÕS § 402). Tulenevalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 186 p 1 ja 2 kohaselt lõpeb võlasuhe kohase täitmise või tasaarvestusega. Hageja selgitab, et Lepingu 2 sõlmimisega loeti Lepingu 1 järgsed kohustused täidetuks (tasaarvestati) ning Lepinguga 2 loodi uus võlasuhe. Tulenevalt VÕS § 197 lg 1 kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega on laenusummat võimalik suurendada selliselt, et võlgnetav krediidisumma tasaarvestatakse krediidivõla jäägiga ning pikendatakse fikseeritud võlakohustuse tagastamise tähtaega. Vastastikuseid rahalisi kohustusi on võimalik tasaarvestada (panga kohustus laenusumma üle anda vs laenusaaja kohustus tagastada pangale varasemast laenulepingust ja kokkulepetest tulenev krediidivõlg) VÕS § 197 lg 1 alusel.
32.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingud ei ole vastuolus heade kommetega ega seetõttu tühised.
Aegumise vastuväide
33.Kostja palub kohaldada aegumist 2008. aastal sissenõutavaks muutunud kohustustele. Kostja tugineb TsÜS § 154, mille kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kostja arvates on hageja nõue 2008. a maksete osas aegunud. Hageja märgib, et Lepingust 2 tulenevalt oli maksegraafikujärgse esimese makse tasumise tähtaeg 15.05.2008 ning aegumistähtaeg hakkaks kulgema 01.01.2009. Kostja sattus viivistusse aga 16.02.2009, millest tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 ning osamakse aegumise tähtaeg oleks 01.01.2013. Hageja leiab, et nõue kostja vastu ei ole aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks põhjendamatu.
34.Kohus nõustub hageja seisukohaga. Tulenevalt esimesest võlateatisest (tl 15) on seisuga 25.05.2009 kostja põhiosa võlg 2739, 64 krooni, intressivõlg 15 071, 15 krooni, lepingu sõlmimise tasu 941, 25 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulud 800 krooni. Seega on kostjal hageja ees tasumata kohustused alates 16.02.2009 (maksegraafik tl 28). TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ning vastavalt TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumine nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tulenevalt TsÜS § 154 on korduvate kohustuste aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. 2009. aasta maksete aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2010. Hagi on kohtule esitatud 21.03.2012, seega kolmeaastane tähtaeg mööda ei ole lastud. Hageja ütles lepingu üles 17.09.2009. Kohus lisab siinkohal, et TsÜS §-st 154 ei kohaldata osamaksetele, mis muutusid korraga sissenõutavaks enne maksetähtpäeva saabumist lepingu (erakorralise) ülesütlemise tõttu, kuid see ei mõjuta sätte kohaldamist juba varem sissenõutavaks muutunud osamaksetele (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-95-08 p 11 ja 3-2-1-33-09 p 10). Laenulepingu ülesütlemisel muutuvad sissenõutavaks kogu laenu tagastamise nõue, sõltumata varasemast maksegraafikust (VÕS § 399). Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustusega ja aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Seega ei ole hageja nõue aegunud ning kohus jätab kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kostja taotleb aegumise kohaldamist lepingutasu 60, 16 euro osas. Kostja väidab, et maksegraafikust tulenevalt pidi lepingu sõlmimise tasu olema tasutud 15.05.2008 (maksegraafik tl 28). Tulenevalt TsÜS § 154 algas aegumistähtaja kulgemine 01.01.2009 ning hagi esitamise ajaks oli kolmeaastane tähtaeg mööda lastud. Tulenevalt eeltoodud põhjendustest nõustub kohus siinkohal kostjaga. Lepingu 2 põhitingimuste järgi tuli lepingu sõlmimise tasu 941, 25 krooni (60, 16 eurot) tasuda krediidisaaja poolt ülekandega krediidiandja arveldusarvele. Maksegraafiku järgi oli lepingutasu tasumise tähtaeg 15.05.2008. Hageja tugineb lepingu sõlmimise tasu nõudes üldtingimuste p 5.3, mille kohaselt lepingu ülesütlemise korral on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Lepingu ülesütlemise ajaks (17.09.2009) oli lepingu sõlmimise tasu nõue
muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt eelviidatud Riigikohtu seisukohtadele kohaldub enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuetele TsÜS § 154. Hageja nõue ja kostja taotluse viivise vähendamiseks
35.Hageja nõuab kostjalt lepingu ja VÕS § 100, 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 ning TsMS 367 alusel lepingulise kohustuste täitmist, kusjuures kostja lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostja kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, võla sissenõudmisega seotud kulu, lepingu sõlmimise tasu ja viivis. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on jätnud lepingujärgsed kohustused täitmata (maksegraafikujärgsed maksed tasumata). Tulenevalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi 3. lõike järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Laenusaaja K. K. rikkus lepingut jättes täitmata kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt maksegraafikule. Laenumaksete ja intressi tasumata jätmine on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine VÕS § 100 tähenduses, mis annab VÕS § 101 kohaselt võlausaldajale õiguse õiguskaitsevahendite kohaldamiseks. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muuhulgas nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6). Raha maksmise kohutuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
36.Tarbijakrediidilepingu nr 0801739/15st põhitingimuste kohaselt on poolte kokkulepitud intressimäär 26, 99/krediidisummast (aastas). Üldtingimuste (S) p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja tarbijalepingu puhul krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, so lepingujärgse intressimääraga samas määras. Antud juhul on laenusaaja kohustatud tasuma viivist 26, 99 % tasumata krediidisummast.
37.Hageja nõue on: mõista kostjalt välja hageja kasuks 11 138, 82 eurot (millest 5 569, 41 eurot on tagastamata krediidisumma, 1 711, 11 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 265, 40 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 3 532, 74 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 60, 16 eurot lepingu sõlmimise tasu; mõista kostjalt alates 22.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 26, 99% tagastamata krediidisummalt aastas;
38.Kostja taotleb viivise vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ning lepingupoole majanduslikku seisundit. (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel). Kostja viitab VÕS § 415 lg 1 sätestatule, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1
sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist ja märgib, et kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Seaduses sätestatud viivise maksimaalse määra osas on Riigikohus leidnud, et VÕS § 415 lg 1
1.lause viitab ka VÕS § 113 3. lausele, st et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 3 sanktsioonid st kohustus tasuda viivist lepinguga ettenähtud viivisemäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08). Riigikohtu seisukohale tuginedes on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingupooled vabad lepingutingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 p 12). Samas märgib Riigikohus viidatud lahendis (nr 3-2-1-120-08) täiendavalt, et ei ole välistatud VÕS § 113 lg 1 3.lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi.
39.Kohus märgib, et viivis on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel seadusest tulenev õiguskaitsevahend, mis kannab kompensatsioonilist iseloomu. Viivise suurust tuleb võrrelda kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ning hinnata selle proportsionaalsust. Kostja oma lepingujärgseid kohustus hageja ees nõuetekohaselt täitnud ei ole. Samas arvestab kohus, et osaliselt on kostja laenumakseid siiski tasunud. Kostja esitatud tõendite kohaselt puudub tal kindel sissetulek, on oma ema ülalpidamisel ning kutsutud kaitseväeteenistusse. Arvestades kostja niigi makseraskusi, suurenevad tasumata kohustused kaitseväeteenistuse ajal veelgi. Põhinõude tasumine võtab aega vähemalt aasta veel ja sellega suureneb viivisenõue ja kujuneb põhinõudest oluliselt suuremaks. Riigikohtu seisukohast tulenevalt tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses ulatuses (VÕS § 113 lg 1 1. lause). Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuse (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05). Riigikohtu praktikas on reeglina ülemäära ja ebamõistlikult suureks loetud viivist, mis õletab põhivõla suurust. Ülemäärane ja ebamõistlikult suur viivis ei kanna enam kompensatsioonilist iseloomu, mistõttu võib see olla vastuolus hea usu põhimõttega.
40.Arvestades eeltoodud põhjendusi, kostja taotlust, materiaalset seisundit (poolte majanduslikku seisundit) ja viivise määra (suurem kui VÕS § 113 lg 1 1. lauses), leiab kohus, et on põhjendatud piirata kostjalt väljamõistetavat viivist põhinõude suurusega ja mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 3 542, 74 eurot ja alates 22.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 26, 99% tagastamata krediidisummalt aastas, kuid kokku (koos sissenõutavaks muutunud viivisega 3 542, 74 eurot) mitte rohkem kui põhinõue 5 569, 41.
41.Intressi ja võla sissenõudmisega seotud kulude nõude palub kostja jätta rahuldamata. Intressi tasumise kohustus tuleneb VÕS § 197 lg 1 ja sellest on kohus selgitanud eelpool, mistõttu ei pea vajalikuks eelpooltoodud põhjendusi korrata. Lepingu 2 üldtingimuste p 6.6 järgi on krediidisaaja kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh- kohtu- inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. krediidisaajale lepingu rikkumisel tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale.
Hinnakirja (tl 20) kohaselt tuleb meeldetuletuskirja eest tasuda 200 krooni iga kirja eest. Hageja on esitanud kohtule InkassoPartner OÜ arve nr 030, millest tulenevalt on lepingu 0801739/15st võla sissenõudmise tasu 191, 73 eurot (tl 22). Hageja selgituste kohaselt sisaldavad ettenähtud tasud selliseid hageja kuluartikleid nagu sideasutusele makstav tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasusid, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla sissenõudmise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja kulumisega kaasnevad kulud jms. Võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul on hageja selgituste kohaselt sisuliselt tegemist hageja tasulise teenusega, mille tasu osas on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse hinnakirjast. Kohus on seisukohal, et võla sissenõudmise kulud on põhjendamatult suured ning hageja ei ole tõendanud konkreetselt milliseid kulusid ta seoses võla sissenõudmisega kostjalt on kandnud ja millest need kulud koosnevad. Nt ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, milliseid toiminguid sisaldab Inkasso Partner OÜ esitatud arve 191, 73 eurot. Lepingu üldtingimuste p 6.6 ja hinnakirjast tulenevalt oli kostja kohustatud tasuma meeldetuletuskirjade eest 200 krooni (iga kirja eest). Hagiavaldusele on hageja lisanud kolm kostjale saadetud meeldetuletuskirja so kokku 600 krooni ehk 38 eurot vastavalt hinnakirjale. Ülejäänud osas on sissenõudmiskulud tõendamata ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks võla sissenõudmise kulude katteks 38 eurot.
42.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 10 851, 26 eurot, millest on 5569, 41 eurot on tagastamata krediidisumma, 1 711, 11 intress, 38 eurot võla sissenõudmise kulud ja 3 532, 74 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus välja viivise alates 22.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue 5 569, 41 eurot (koos sissenõutavaks muutunud viivisega). Lepingu sõlmimise tasu nõude osas kohaldab kohus aegumist.
Menetluskulude jaotus
43.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja kulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt ja jätab kohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt kostja kanda 95% hageja menetluskuludest ja hageja kanda 5% kostja menetluskuludest. Ülejäänud kulud jäävad poolte endi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1).
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.