Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Tsiviilasi nr 2-10-21948 Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei vastuta hagejal tekkinud kahju eest, kuivõrd tekkinud kahju, s.t nii otsene varaline kahju kui saamata jäänud tulu ei ole põhjuslikus seoses kostja poolt kohustuse täitmata jätmisega. Kostja ei ole selles kahju tekkimises süüdi. Hageja kannab ise oma äritegevuse riski (vastutab ise väidetavate kulude kandmise eest), kuna soovis korraldada üritust, milleks puudus vastav linnavalitsuse luba vastavalt Tallinna linna avaliku korra ja koosoleku korraldamise eeskirjale, samuti puudus politseiasutuse kooskõlastus. Ka rendileandja ütles lepingu üles hagejapoolse lepingurikkumise tõttu, mitte kostja käitumise tõttu. Rendileandja poolt oli lepingu ülesütlemise põhjuseks vastavate kooskõlastuste puudumine. Pooltevahelise lepingus ülesütlemise tingis hageja enda käitumine, kuna lepingu järgi pidi hageja tasuma ettemaksu 59 000 krooni 09.05.2007, mida ta ei teinud. Tegemist on turvalepingu olulise rikkumisega, kuna lepingu järgi pidi ettemaks olema tasutud 09.05.2007. Mahuka ürituse turvamiseks on vaja teha suuri ettevalmistusi, et kindlustada lubatud mahus turvatöötajate arv (70 töötajat). 10.05.2007 andis kostja hagejale üle lepingust taganemise teate. Hageja rikkus lepingu punktis 7.3 sisalduvat tingimust, mille täpne järgimine oli lepingu täitmise vastu kostja huvi püsimise eelduseks. Kuna leping sõlmiti 05.01.2007, siis oli hageja teadlik ettemaksu tasumise kohustusest neli kuud varem, kuid ei asunud seda täitma. Lepingu punkti 7.3 järgi ei pidanud kostja andma ettemaksu tasumiseks täiendavat tähtaega. Pärast lepingust taganemise teate saamist 10.05.2007 tasus hageja ettemaksu osaliselt, jättes tasumata käibemaksu osa. Kostja ei ole kahju tekitamises süüdi, sest ükski mõistlik isik ei oleks asunud ebaseaduslikku üritust turvama. Sellisele üritusele mittekaasaaitamist ei saa kostjale ette heita. Kuna hageja korraldatav üritus oli ebaseaduslik, siis selle toimumata jäämisega tekkinud kahju on hageja enda tekitatud. Turvateenuse lepingu eesmärgiks ei olnud nimetatud kahju ärahoidmine: leping oli sõlmitud kolmandate isikute huvides - üritusele oodatavate külaliste turvamiseks. Kahju suurus on tõendamata. Tõendamata on ettemaks rendileandjale, samuti on ebaselge rendileandja kulu 1830 krooni ja nende kulude kandmine. Tõendamata on ettemaksed artistidele, kuna ebaselged on makse alused, lisaks ei nähtu, et need oleksid tagasi kandmata. Põhjendatud kahjuks ei ole kulud reisikorraldajale kaks kuud hiljem, s.o juulis 2007, samas kui ürituse ärajäämine selgus mais, arve esitamine ei tähenda tegelike kulude olemasolu. Tõendamata on kulud reklaamile. Lepingus AS-ga Mediainvest Holding ei nähtu kulude kandmise seost üritusega. Piletitega seotud kulud on samuti tõendamata. Alusetu on saamata jäänud tulu nõue, kuna lepingu järgi on vastutus piiratud vaid otsese varalise kahjuga. Maha arvestamata on need kulud, mida hageja kokku hoidis. Kahju piiramine lepingu punkti 5.1 alusel ei ole tühine. VÕS § 106 ei piira kahju tekitamisel vastutusest vabastamise kokkulepet vaid lepingu täitmise käigus tekitatava kahjuga. Seega on lepingu punkt 5.1 kohaldatav ka olukorras, kus lepingut ei asuta täitma. Lepingus puudus vajadus sätestada, et kostja ei tohi turvata ebaseaduslikku üritust. Viivist ei saa arvestada saamata jäänud tulult kui hüpoteetiliselt summalt. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping VÕS § 619 järgi, mille kohaselt peab üks isik teisele osutama teenust ja teine isik selle eest maksma tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 631 alusel võib kumbki lepingupool käsunduslepingu erakorraliselt üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema poole huvisid kaaludes ei saa oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni.

Tsiviilasi nr 2-10-21948 Lepingu punkti 7.3 alusel on kostjal ehk täitjal õigus lepingu täitmisest keelduda, kui tellija ei ole õigeaegselt tasunud arvet. Lepingu punkt 4.1 sätestab pooltevahelise arvelduste korra ning selle punkti esimese lause kohaselt peab tellija tasuma täitjale mehitatud valve teenuse eest viimase poolt esitatud arve alusel 50 000 krooni hiljemalt 09.05.2005 ning ülejäänud osa teenustasust hiljemalt 25.05.2007. Seega on pooled lepingu punkte 4.1 ja 7.3 koos vaadeldes otseselt sätestanud, et kui arvet ei tasuta, võib teine pool oma kohustuse täitmisest keelduda. Seega, kui ettemaksu arve on hagejal tasumata, ei pea kostja kohustust täitma. Kohus nõustus kostjaga, et tellija (hageja) poolt makse tasumise kohustuse täpne järgimine oli eelduseks, et kostjal säiliks huvi lepingu täitmise vastu. Lepingust nähtuvalt oli hageja kontaktaadressiks e-post [email protected], hageja kontaktisikuks S S ja kostja müügiesindajaks W V, turvajuhiks Ü K. Kostja esitatud 02.05.2007 e-kirjast hagejale nähtub, et lepingus nimetatud W V on saatnud 02.05.2007 arve nr 5021189019 lepingus näidatud elektronposti aadressil. Lepingust nähtuvalt ei vaja pool arve saatmisel mingeid täiendavaid kinnitusi teiselt poolelt arve saamise kohta. Seega sai kostja mõistlikult eeldada, et kui ta saadab lepinguga seotud kirjad ja arved kostjale lepingus näidatud elektronposti aadressil, siis saab hageja need kätte. Kui hageja väide arve mittesaamise kohta oleks tõene, oleks tema pidanud kontrollima, kas arve on olemas, ning selle puudumisel vajadusel kostjat informeerima (VÕS § 102). Lepingu punkti 4.1 esimesest lausest tulenevalt on see hageja hoolsuskohustuseks (kui ettemaksu tasumise kohustuse täitmine eeldas arve esitamist). Lepingu punkti 7.3 järgi oli kostjal õigus arve tasumata jätmisel lepingu täimisest keelduda, mis on kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 2. Seega pidi hageja olema ka teadlik, et kostja võib rakendada lepingu punktist 7.3 tulenevat käitumist. Kohus leidis, et kostja on tõendanud viidatud e-kirjaga, et ta on lepingu punkti 4.1 esimese lause alusel saatnud hagejale enne makse tähtaja saabumist arve selleks, et viimane saaks ettemaksu tasuda. Hageja tasus 50 000 krooni 10.05.2007 ehk pärast kokkulepitud tähtaega (millega rikkus kohustust VÕS § 100 tähenduses). Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja tasus ettemaksu vaid osaliselt (et lisaks nimetatud summale pidi hageja tasuma ettemaksuna ka vastava käibemaksu). Lepingust taganemise õigust reguleerivad VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 116 lg 2 p 2 sätted. Kostja taganes lepingust 10.05.2007 avaldusega, milles viitas lepingu punktist 4.1 tuleneva kohustuse rikkumisele ehk ettemaksu tasumise kohustuse rikkumisele. Kostja tunnistaja W V ütluste kohaselt andis ta märgitud avalduse ehk tahteavalduse lepingust taganemiseks üle 10.05.2007 peale lõunat pärast seda, kui hageja esindaja S S oli tulnud Põhja Politseiprefektuurist nõudpidamiselt. Ehkki hageja väitis, et ta pole teadet saanud, leidis kohus, et W V ütluste kohaselt on lepinguga seotud taganemise tahteavaldus hagejale kätte antud TsÜS § 69 lg 2 esimese lause alusel lepingus märgitud hageja kontaktisikule ehk lepingust nähtuvalt juhatuse liikmele. Kohtu arvetes ei ole veenvad S S ütlused sellest, et lepingust taganemise avaldust ei ole saadud, kuivõrd ütlustest nähtuvalt ei mäletanud S S lepinguga seonduvaid mitmeid asjaolusid, s.h meenus talle alles lepingut näidates, et tegelikult oli hagejal olemas ka lepingujärgne e-posti aadress [email protected]. Kostja e-kirjast hagejale 11.05.2007 kl 10:25 aadressil [email protected] nähtub, et kostja esindaja W V on saatnud taganemise avalduse ka täiendavalt kirjalikult ning sellest e-kirjast nähtuvalt anti kiri üle eelmisel päeval kl 15:15 Pärnu mnt Politsei maja ees. Eeltoodud e-kirja, taganemisavaldust, tunnistaja W V ütluseid hinnates leidis kohus, et kostja on tõendanud, et ta taganes lepingust pärast hagejapoolset ettemaksu kohustuse rikkumist koheselt järgmisel päeval (10.05.2007) ja tegi selle tahteavalduse ka hagejale samal päeval teatavaks ehk enne kavandatava ürituse päeva (11.-12.05.2007) ning enne ettemaksu tasu laekumist (laekus 10.05.2007 õhtul). Seega muutus lepingust taganemine hageja jaoks kehtivaks enne ettemaksu tasumist ning kostja 11.05.2007 tehtud viited ürituse tarvis puuduolevaist politsei kooskõlastusest ja linnavalitsuse loast ei oma lepingust taganemise seisukohalt tähendust. Peale selle ei ole kostja

Tsiviilasi nr 2-10-21948 märgitud põhjusel lepingust taganenud. Hinnates antud situatsiooni, järeldas kohus, et lepingu taganemine toimus kostja poolt õiguspäraselt. Arvestades seda, et lepingu järgi oli ettemaksu tähtaeg 09.05.2007 ning üritus, mida kostja pidi turvama, pidi toimuma 11.-12.05.2007, samuti lepingu punktis 7.3 toodud lepingu täitmisest keeldumise õigust, leidis kohus, et kostjal puudus mõistlik alus 10.05.2007 pärastlõunal eeldada, et hageja ettemaksu maksmise kohustuse täidab. Kohus jõudis veendumusele, et hageja asus oma vastavat kohustust täitma alles pärast lepingust taganemise avaldusest teadasaamist, s.o kui W V oli S Sle vastava avalduse üle andnud. Asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik kiiresti leida ürituse turvamiseks teist turvafirmat, kinnitab seda, et ka kostjal ei saanud olla piisavalt ressurssi ja aega ürituse turvamise korraldamiseks (pärast ettemaksu saamist). Eeltoodust tulenevalt on mõistetav, et lepingu rikkumise kõrvaldamiseks puudus kostjal vajadus anda hagejale täiendavat tähtaega VÕS § 116 lg 4 teise lause järgi. Nimetatud kaalutlustel oli kostjal õigus lepingust VÕS § 116 lg 2 p 2 alusel hagejapoolse lepingu olulise rikkumise tõttu taganeda ilma hagejale täiendavat tähtaega andmata. Asjaolu, et lepingu lõpetamiseks kasutati taganemist, samas kui VÕS § 631 räägib erakorralisest ülesütlemisest, ei oma asja lahendamise seisukohalt märkimisväärset tähtsust, sest nii taganemise kui erakorralise ülesütlemise alused on sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-s 2 sarnaselt. Praegusel juhul ei ole vaidluses tasu maksmise ja ettemaksu tagastamise nõudeid esitatud, millisel juhul tuleks vaadelda eraldi taganemise ja ülesütlemise tagajärgi. Hageja väitis, et ka varasematel aastatel on ta ettemaksu tasunud hilinetult, küll aga ei ole kostja neid asjaolusid omaks võtnud, peale selle nähtus hageja enda tunnistaja S. S ütlustest, et ettemaks tasuti enne üritust, kuid ühestki tõendist ei nähtu, et pooltevaheline varasem praktika oleks olnud Se, et hageja tasub ettemaksu vahetult üritust, sõltumata lepingus kokkulepitud tähtaja järgimisest ning et kostja on sellist lepingurikkumist pidevalt talunud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja poolt lepingust taganemine on kehtiv , tingitud hagejapoolsest kohustuse rikkumisest (lepingu punkti 4.1 esimene lause) ja lepingust taganemine 10.05.2007 ei ole kostja poolt kohustuse rikkumine (võlasuhe lõppes VÕS § 186 p 6 alusel, millega kaasnes lepingu täimise kohutusest vabanemine). Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Tuginedes VÕS § 127 lg-le 3 pidas kohus vajalikuks märkida, et kostja kohustusena hüvitada kahju võiks üldse vaadelda vaid sellist kahju, mida hageja võinuks kanda täiendavate kuludena (näiteks kallima turvateenuse ostmisel, leppetrahvide tasumine), kuid ürituse ettevalmistamisega seotud kulud (artistide ettemaksud, reisikulud jne) ei ole sellised kulud, mida saaks seostada kostjapoolse kohustuse täitmisega. Kuigi nimetatud sätte järgi võib lepingu tahtlikul või raske hooletuse tõttu rikkumisel võib võlgnikul tekkida ka nende kahjude hüvitamise kohustus, mida ta ei näinud tagajärjena lepingut sõlmides ette, küll aga eeldab see rikkumise tagajärjel tekkinud kahjusid. Nendeks kuludeks ei ole ürituse ettevalmistamise kulud, mida hageja oleks pidanud tegema niikuinii ning mille kandmise riski kannab seega hageja ise. Lepingus on pooled piiranud vastutust otsese varalise kahjuga (lepingu punkt 5.1). Tegemist ei ole tühise tingimusega, kuna on kooskõlas VÕS § 106 lg-s 1 sätestatuga (vastust ei piirata tahtliku rikkumise juhuks ega muul viisil ebamõistlikult hageja kahjuks). Seega on hageja nõue saamata jäänud tulu osas ka õiguslikult põhjendamata. Eeltoodud põhjendustel hagi rahuldamata jätmisel (kostja ei vastuta hagejal tekkinud kahju eest) ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut poolte muudele väidetele (kahju ulatus, tõendatus jne, samuti ürituse lubatavusega seotud asjaolud, rendilepingu lõppemise põhjused) ja tõenditele. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr 2-10-21948 Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi tervikuna rahuldada. Hageja palub mõista kostja välja lisaks 38 241, 13 euro suurusele kahjuhüvitisele ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivis (sissenõutavaks muutunud osas konkreetse summana ning edaspidi protsendina, tulenevalt seaduses sätestatud määrast). Maakohus tõlgendas ebaõigesti lepingu punkte 7.3 ja 4.1, millest ei nähtu kokkulepet, et arvete tasumise kohustuse täpne järgimine oleks olnud kostjal lepingu täitmise vastu huvi säilimise eelduseks. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, nagu oleks ühepäevane esimese maksega (summas 50 000 krooni) viivitamine oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi. Esiteks, kohus ei arvestanud lepingu punktist 4.1 nähtuvat asjaolu, mille kohaselt on pooled arvete tasumisega viivitamise juhuks kokku leppinud viivise tasumises 0,15% päevas tähtaegselt tasumata summast (mis näitab, et pooled ei pidanud arve tasumisega viivitamist oluliseks lepingurikkumiseks). Teiseks, kohus ei arvestanud vaidlustamata asjaolu, et poolte pikaajalise koostöö (alates 2004) käigus on hageja ka varem tasunud arveid viivitusega, kuid see ei ole toonud kaasa kostjapoolset lepingust taganemist või lepingu täitmisest keeldumist. Kolmandaks, kohus ei arvestanud asjaolu, et lepingu punktis 7.3 leppisid pooled kokku VÕS §-s 110 sätestatud õiguskaitsevahendi (kohustuse täitmisest keeldumine) kohaldamises, mitte aga VÕS §-s 116 sätestatud õiguskaitsevahendi (taganemine) kohaldamises. VÕS § 110 lg 3 ja § 111 lg 1 järgi lõpeb isiku õigus kohustuse täitmisest keelduda sellel ajal, kui teine pool täidab oma kohustuse (vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on seega olemuselt ajutine). Kohus on ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks hageja saanud kostja arve kätte juba 02.05.2007 ja kostja teate lepingust taganemise kohta juba 10.05.2007, kusjuures selles osas on kohus jaganud ebaõigesti poolte tõendamiskoormuse. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millal sai hageja kätte kostja arve ja teate lepingust taganemise kohta, siis tuleb eelviidatud dokumendid lugeda hagejale kättetoimetatuks hageja poolt kinnitatud ajal. Hageja on menetluses selgitanud, et kostja arve sai ta kätte posti teel alles 10.05.2007 ja tasus selle koheselt (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-123-07). Kostja teate lepingu lõpetamise kohta sai hageja kätte alles 11.05.2007, s.o pärast seda, kui hageja sai kätte AS Rocca al Mare Suurhall 11.05.2007 teate rendilepingust taganemise kohta. Kohus on jätnud tähelepanuta lepingu punkti 7.4, mille kohaselt olid pooled kokku leppinud, et kõik poolele edastatud teated peavad olema kirjalikus vormis, seega ei võimaldanud leping ei arve ega lepingust taganemise teate hagejale saatmist e-posti teel. Väär on seetõttu kohtu seisukoht, et lepingust tulenevalt ei vajanud arve saatmine mingeid täiendavaid teise poole kinnitusi. Kuna dokumendi kättetoimetamise riski kannab selle edastaja ning lepingu punktist 4.1 tulenevalt tekkis hagejal tasumise kohustus alles arve saamisel, siis oli kostja kohustuseks kontrollida, kas hageja on arve kätte saanud. Kohus on tunnistaja W V ütlustele tuginedes lugenud tõendatuks, et nimetatud isik andis hageja esindajale S S lepingust taganemise teate isiklikult üle juba 10.05.2007 kell 15.15, s.o pärast Põhja Politseiprefektuuris peetud nõupidamist. Hageja arvates ei ole eluliselt usutav, et kostja näeb küll vaeva teate hagejale isiklikult üleandmisega, kuid ei võta teate üleandmise kohta allkirja (sel juhul oleks kostjal ka puudunud vajadus saata päev hiljem lepingust taganemise teade, s.o 11.05.2007 meili teel). Ekslik on ka kohtu seisukoht, et S S teate üleandmisega on teade üle antud hageja juhatuse liikmele (juhatuse liige oli R S). Kohus luges ebaõigesti lepingu oluliseks rikkumiseks ühepäevase viivituse esimese makse tasumisel. Ettemaksu tasumisega ühepäevane hilinemine ei olnud oluline ega piisav põhjus lepingust taganemiseks (lepingu järgi ei olnud kostjal õigust nõuda 50 000 krooni ületavat ettemaksu, s.o 9000 kroonist käibemaksu, nagu on õigesti tuvastanud ka maakohus). Pooled tegid sarnase sisuga koostööd juba mitmeid aastaid. Kostja ei toonud esile asjaolusid, et oli põhjust

Tsiviilasi nr 2-10-21948 kahelda hagejapoolsete lepingust tulenevate kohustuste täitmises. Enne lepingust taganemist ei andnud kostja hagejale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Õigustamatu taganemise tõttu kandis hageja ebamõistlikult suurt kahju. Kostja ei ole ka 10.05.2007 avalduses ega hiljem selgitanud, kas hageja väidetav lepingurikkumine on oluline VÕS § 116 lg 2 mõne alternatiivi järgi või mingil muul alusel. Kostja ei ole lepingust õiguspäraselt taganenud, s.h ei esine taganemise materiaalseid ega formaalseid eeldusi. Kostja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Täitmata on lepingust taganemise formaalne eeldus (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Menetluses ei ole tõendatud, et taganemisavaldus oleks hagejale toimetatud kätte enne lepingu täitmisele asumiseks ettenähtud aega (11.05.2007 kell 15:00). Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Ka sisult põhjendatud taganemisavaldus muutuks kehtivaks alles hagejale kättetoimetamisega. Hageja sai kostja avalduse kätte aga alles peale AS Rocca al Mare Suurhall lepingust taganemise teatise kättesaamist. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, miks ta ei oleks pidanud lepingut täitma vähemalt kuni taganemisavalduse hagejale kättetoimetamiseni. Täitmata on ka taganemise materiaalne eeldus - ettemaksu tasumisega ühepäevane hilinemine ei ole põhjus lepingust taganemiseks. Apellant peab vajalikuks märkida, et 11.-12.05.2007 ürituse korraldamiseks puudus avalikõiguslik takistus - selle korraldamiseks ei olnud vaja politsei kooskõlastust ega linnavalitsuse luba, mis nähtub ka Tallinna Linnakantselei 03.05.2007 kirjast (milles on esitatud üksnes soovitus ürituse ärajätmiseks ja politseiga kooskõlastamiseks) ja Põhja Politseiprefektuuri 07.05.2007 kirjast (sellest ei nähtu keeldu ürituse korraldamiseks). Samas ei ole kostja eelviidatud põhjusel lepingust taganenud, nagu on õigesti tuvastanud ka maakohus. Kostjal oli kohustus anda hagejale enne lepingust taganemist täiendav mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks (VÕS § 116 lg 4). Kostja esitas 10.05.2007 avalduse ilma eelnevalt taganemise aluseks oleva kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Hageja ei olnud selleks ajaks kostjale teatanud oma kavatsusest lepingust tulenevaid kohustusi mitte täita, vastupidi, hagejal oli jätkuvalt huvi lepingu täitmise vastu (ka viivise kehtestamine viitab sellele, et pooled nägid ette maksete tasumisega hilinemise võimaluse). Lisaks on kostjapoolne lepingust taganemine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostjale oli teada, et lepingust taganemise korral kannab hageja ebamõistlikult suurt kahju. Arvestades kõike eelmärgitut ning Saku Suurhalli turvapoliitikat, ei olnud hagejal reaalselt võimalik pärast kostjapoolset lepingust taganemist üritust korraldada. Seega oli tekkiv kahju kostjale ka ettenähtav. VÕS § 101 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi on kahjustatud lepingupoolel õigus nõuda kahju hüvitamist, samuti viivist. Turvateenuse osutamise kohustuse täitmise huvi oli hagejal piiratud kavandatud ajaga ehk 11.-12.05.2007. Kostja kohustuse täitmata jätmise tõttu jäi hageja olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis (VÕS § 116 lg 2 p 1). Kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, mistõttu pidi ta nägema ette hagejale kahju põhjustamist (VÕS § 127 lg 3). Kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, ei oleks hagejale kahju tekitatud. Kui AS Rocca al Mare Suurhall ei oleks tuginenud lepingust taganemisel turvateenuse puudumisele, siis oleks taganemisavaldus olnud tühine ja hageja oleks saanud nõuda rendilepingu täitmist. Seega rikkus hageja rendilepingut kostja süül ega saanud seetõttu edukalt nõuda rendilepingu täitmist. Tulenevalt kostja kohustuse täitmata jätmisest kandis hageja kahju. Lepingust ja seadusest tulenevaid kostja vastuse piiranguid ei saa antud juhul rakendada. Lepingu punt 5.1 on tüüptingimus, sest pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud (VÕS § 35 lg 1). Se tingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav, seega tühine VÕS § 42 lg 1 alusel. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse vastavaid sätteid kohaldada ka praegusel juhul. Vastustaja seisukoht

Tsiviilasi nr 2-10-21948 Vastuses apellatsioonkaebusele palub kostja jätta kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et kostjal oli õigus lepingust taganeda. Esimese astme kohtu menetluses tugines kostja oma süü välistamisel ka asjaolule, et vaidlusaluse meelelahutusürituse korraldamiseks eksisteeris avalik-õiguslik takistus. Lisaks taganemisteates märgitud põhjustele tuleb arvestada ka sellele järgnenud lisapõhjendusi, sest need on ajalises mõttes omavahel tihedalt seotud. Isiku valik õiguspärase käitumise kasuks ei ole hinnatav süülisusena. Lisaks eelnevale jääb kostja oma varasemale seisukohale põhjusliku seose puudumise osas ning palub kohtul seda arvestada. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 täiendada. Maakohus tuvastas vaidluse all olevad asjaolud põhiliselt õigesti, kuid jättis osaliselt hinnanguta kostjapoolsed lepingust taganemise materiaalsed alused. 10.05.2007 teates lepingust taganemise kohta (tl 33, I köide) tugines kostja, viitega lepingu punktile 4.1, hagejapoolsele lepingu olulisele rikkumisele. 11.05.2007 teates selgitas kostja lepingust taganemise põhjusi täiendavalt (tl 34, I köide), märkides, et kõrgendatud turvariskiga ürituse korraldamiseks vajas hageja kohaliku omavalitsuse luba ja politseiasutuse kooskõlastust, mis antud juhul puudusid. Selles dokumendis on kostja selgitanud, et isegi juhul, kui teenustasu oleks tasutud õigeaegselt, ei oleks kostjal olnud võimalik turvateenust osutada: kohaliku omavalitsuse tingimuseks oli tegevuse kooskõlastamine politseiga, politsei aga üritust ei kooskõlastanud, vaid leidis, et see tuleb ära jätta. VÕS § 631 alusel võib kumbki lepingupool käsunduslepingu erakorraliselt üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema poole huvisid kaaludes ei saa oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Lepingu kohaselt tuli hagejal tasuda ettemaks hiljemalt 09.05.2007. Arvestades, et hageja ei olnud ettemaksu tähtajaks tasunud ning kostjale olid teada üritusega seotud muud asjaolud (turvariskist tulenevalt ei olnud politsei üritust kooskõlastanud ega linnavalitsus selle korraldamiseks luba andnud), siis oli kostjal õigus leping üles öelda. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et lepingust taganemise (erakorralise ülesütlemise) seisukohalt ei oma politsei kooskõlastuse ja linnavalitsuse loa puudumine tähtsust, sest sellele kostja ei tuginenud. Kostja 10.05.2007 ja 11.05.2007 avaldused on mõlemad suunatud ühele ja samale toimingule, mistõttu ei ole alust käsitleda eraldi üksnes esimest, vaid arvestada tuleb ka teises sisalduvaid põhjendusi (erakorralise ülesütlemise aluseid). Sõltumata sellest, kas hageja sai lepingust taganemise (ülesütlemise) teate kätte 10.05.2007 või 11.05.2007, muutus see hiljemalt 11.05.2007 kehtivaks ja kostjal puudus kohustus osutada hagejale lepingujärgset teenust. Eeltoodud järeldus on igati kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Tegemist oli kõrgendatud turvariskiga üritusega. Tallinna linnavolikogu 25.08.2005 määrusega nr 43 kinnitatud „Tallinna linna avaliku korra eeskirja ja avaliku koosoleku korraldamise nõuete“ kohaselt oli sellise avaliku ürituse läbiviimiseks vajalik kohaliku omavalitsuse luba (§ 2 lg 4 p 5, § 6 lg 4). Tallinna Linnakantselei 03.05.2007 kirjast (tl 80, I köide) nähtuvalt asus linnavalitsus seisukohale, et kavandatav üritus tuleb kas ära jätta või edasi lükata, arvestades hiljutisi sündmusi, s.o „aprillirahutusi“ (viidates ühtlasi hageja poolt internetis avaldatud rahvuste vahelist konflikti õhutavale reklaamile). Kirjast nähtuvalt peab korraldaja tegevus olema kooskõlastatud Põhja Politseiprefektuuriga. 07.05.2007 kirjaga teatas Põhja Politseiprefektuur (tl 81-82, I köide), et politsei üritust ei kooskõlasta (viidates muuhulgas pronkssõduri temaatikaga seostatud ürituse reklaamile).

Tsiviilasi nr 2-10-21948 Põhja Politseiprefektuuri 10.05.2007 e-kirjas (tl 83, I köide) on keeldu korratud ja olukorda täiendavalt selgitatud, meenutades veelkord varasemaid kogemusi (tegemist on vene rahvusest noorte seas populaarse üritusega, kus mitu tuhat tugevas alkoholi- ja narkojoobes noort olid täiesti kontrollimatud ja allumatud nii turvatöötajate kui politseiametnike korraldustele). Eelmärgitust nähtuvalt on ilmne, et mai alguses 2007 hageja korraldatav üritus oli seotud kõrgendatud turvariskiga, mistõttu vajas see linnavalitsuse luba. Tuginedes nii linnavalitsuse kui politseiprefektuuri kirjadele, samuti kostjapoolsele lepingust taganemisele, on AS Rocca al Mare Suurhall hagejaga sõlmitud ruumide rendilepingust 11.05.2007 taganenud (tl 32, I köide). Seaduse kohaldamisel ja pooltevahelise lepingu tõlgendamisel ei ole maakohus eksinud. Nõustuda ei saa apellandi käsitlusega, nagu välistaks lepingus sisalduv viivisekokkulepe taganemise võimaluse arve tähtaegselt tasumata jätmise korral. Lepingu punktis 7.3 on pooled sätestanud, et viidatud rikkumise korral on kostjal õigus lepingu täitmisest keelduda. Lepingust taganemise ja kohustuse täitmisest keeldumise sisulise erinevuse üle esimese astme kohtu menetluses pooled ei vaielnud. Vaidluse all oli küsimus, kas lepingust taganemine oli õiguspärane või mitte. Kohtud on praeguseks tuvastanud, et kostjal oli alus leping üles öelda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada, et kostja tegevus oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu ei ole tsiviilasja materjaliga kooskõlas ka apellandi väide, et kostja oleks pidanud andma hagejale enne lepingust taganemist (erakorralist ülesütlemist) mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks. Maakohus märkis õigesti, et antud vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, et lepingu lõpetamiseks kasutati taganemist, samas kui VÕS § 631 räägib erakorralisest ülesütlemisest, sest nii taganemise kui erakorralise ülesütlemise alused on sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-s 2 sarnaselt (praegusel juhul ei ole tasu maksmise ja ettemaksu tagastamise nõudeid esitatud, millisel juhul võiksid taganemise ja ülesütlemise tagajärjed erineda). Hagi rahuldamiseks ei oleks alust ka seetõttu, et hageja väidetava kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Hagis käsitleti kahjuna ärajäänud meelelahutusürituse korraldamiseks tehtud kulutusi, samuti saamatajäänud tulu. 03.06.2010 esitatud vastuses hagile tugines kostja eelkõige väitele, et kahju hüvitamise koosseis ei ole täidetud: puudub põhjuslik seos kostjale etteheidetava teo ning hagis märgitud kahju vahel. Hageja väitel on kahju tekkepõhjuseks kostja poolt turvateenuse lepingu täitmisele mitteasumine (täitmata jätmine). VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb hinnata, kas hageja oleks saanud üritust läbi viia ka juhul, kui kostja oleks turvateenuse lepingut täitnud (ei oleks seda üles öelnud). Seega, kui kostja ka ei oleks saanud taganemisavaldust kätte õigeaegselt, ei oleks turvateenuse osutamata jätmine põhjustanud hagejale varalist kahju. AS Rocca al Mare Suurhall taganes lepingust eelkõige seetõttu, et politsei keelas ürituse korraldamise ja linnavalitsus ei andnud vastavat luba. Oletuslik ja paljasõnaline on apellandi väide, et juhul, kui AS Rocca al Mare Suurhall ei oleks lepingust taganemisel tuginenud muuhulgas turvateenuse puudumisele, oleks taganemisavaldus olnud tühine ja hageja oleks saanud nõuda rendilepingu täitmist (või kahju hüvitamist). Kohtuistungi protokolli parandamise taotlus Ringkonnakohus jätab rahuldamata vastustaja taotluse istungi protokolli parandamiseks. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja väljendatud arvamus vaidlusaluse ürituse olemuse kohta, viitega Avaliku korra eeskirjale, on protokollitud vajalikus mahus (konkreetse sätte märkimata jätmine ei muuda arvamuse sisu).

Tsiviilasi nr 2-10-21948 Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.