Eesti Vabariigi nimel Vaheotsus
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson, kohtuistungi sekretär Meeli Riismaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2012, Rapla Tsiviilasja number 2-12-7382 Tsiviilasi ASi Danske Bank hagi Jaan Uusleeri vastu kohustuse täitmiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja AS Danske Bank, reg nr 61126228, Holmens Kanal 2-12, DK-1092 Kopenhagen, hageja esindaja Eveli Kaunispaik, kostja Jaan Uusleer, isikukood xxxxxxxxxxx, xxxx, xxxxxxxx xx-x Kohtuistungi toimumise aeg 21.11.2012 Resolutsioon Jätta ASi Danske Bank hagi Jaan Uusleeri vastu kohustuse täitmiseks rahuldamata, kuna hagi on aegunud. Jätta menetluskulud ASi Danske Bank kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendmaist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendmaise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud Hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti xx.xx.xxxx kapitalirendileping xxxxxxxx, mille kohaselt kohustus kostja 1 tasuma sõiduki xxxxx xxx 2,4, reg nr xxx xxx, eest makseid vastavalt lepingus kokkulepitule ning maksegraafikule. Kostja ei tasunud kõiki lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, mistõttu lõpetas hageja lepingu ühepoolselt. Kostja 1 ei ole võlgnevust tasunud. Lepingu tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu nr xx-xxxxxxxx. Käenduslepingu kohaselt kohustus kostja 2 täies ulatuses vastutama kostja 1 lepingust tulenevate kohustuste eest, sealhulgas liisingumaksete, intressimaksete, kindlustusmaksete, viiviste, leppetrahvide ja võla sissenõudmisega seotud kulude eest. Kostja 2 ei ole võlgnevust tasunud. Seisuga 17.02.2012 on kostjate võlgnevus põhiosa lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisest 11 997,52 eurot. Nimetatud summa koosneb: tasumata kuumaksed summas 1167,79 eurot; Müügikulud summas 943,83 eurot, kindlustusgraafikust tulenev nõue summas 483,03 eurot, vara soetusmaksumuse tasumata osa 9399,69 eurot. Vara jääkväärtuse lepingu lõpetamise seisuga oli 18 986,44 eurot (summa ilma käibemaksuta). Vara müüdi edasi hinnaga 9586,75 (ilma käibemaksuta) eurot. Vara tagastamisjärgsest väärtusest lahutades edasimüügi hinna, kujunes vara soetusmaksumuse summaks 9399,69 eurot, viivis 3,18 eurot. Hageja nõue Hageja esindaja E.Kaunispaik palub kostjalt välja mõista VÕS §de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 101 lg 1 p-de 1, 4, 6; 113; 116 lg 2 p 2; 142 lg 1; 145 lg-de 1, 2; 158 lg 1; 196; 367 alusel põhivõlgnevus 11 997,52 eurot ja viivis 3,18 eurot. Kostja seisukoht Kostja leiab, et hageja nõue on täies ulatuses aegunud. Kohtuotsuse põhjendus TsMS § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hageja esindaja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks küsimuses, kas nõue on aegunud. Hagi kohaselt seisuga 17.02.2012 on kostja võlgnevuse põhiosa lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisest 11 997,52 eurot. Nimetatud summa koosneb: tasumata kuumaksed summas 1167,79 eurot; müügikulud summas 943,83 eurot, kindlustusgraafikust tulenev nõue summas 483,03 eurot, vara soetusmaksumuse tasumata osa 9399,69 eurot. Vara jääkväärtuse lepingu lõpetamise seisuga oli 18 986,44 eurot (summa ilma käibemaksuta). Vara müüdi edasi hinnaga 9586,75 (ilma käibemaksuta) eurot. Vara tagastamisjärgsest väärtusest lahutades edasimüügi hinna, kujunes vara soetusmaksumuse summaks 9399,69 eurot, viivis 3,18 eurot. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
Kapitalirendilepingu nr xxxxxxxx xx.xx.xxxx p 10. 6 sätestab, et lepingu ülesütlemise korral vastutab liisinguvõtja liisinguandja ees kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed. Vara soetusmaksumuse osa, mis ei ole kaetud juba tasutud rendimaksetega, kindlustusmaksete graafiku tasumata osa, vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peaks hüvitama liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude liisinguandja vastu. Juhul, kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Käenduslepingu nr xx-xxxxxxxx xx.xx.xxxx p 2 sätestab, juhul kui klient ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma kliendi täitmata kohustused liisinguandja eest 10 päeva jooksul liisinguandja vastava kirjaliku nõude esitamisest. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Arve nr xxxxxxxxxxx 04.09.2007 kohaselt tuli arve ning võlgnevus seisuga 31.08.2007 tasuda 15.09.2007. Võlgnik võlgnevust ei tasunud. Hageja on 18.10.2007 teatanud, et on ennetähtaegselt lepingu lõpetanud. Seega on võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendav tähtaega antud. Teatisest 18.10.2007 nähtub, et AS Sampo Pank ja Jaan Uusleeri vahel sõlmitud kapitalirendileping nr xxxxxxxx on ennetähtaegselt lõpetatud lepingu p 10.1 alusel. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et sõiduk tagastati hagejale 26.10.2007. Arvest nr xxxxxxxxxxx 18.02.2009 nähtub, et sõiduk müüdi 18.02.2009. Teatistest liisinguvõtjale ja käendajale nähtub, et 05.03.2009 paluti viimastel tasuda 10 päeva jooksul võlgnevus 215 655,76 kr. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lepingu p 10.6 kohaselt on pooled kokku leppinud, et nõue muutub sissenõutavaks peale vara realiseerimist ja hüvitada tuleb lepingujärgse jääkväärtuse ja müügihinna vahe. Hageja leiab, et lepingu p 10.6 ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, seega ka mitte tühine. Kohus nõustub
kostjaga, et käesoleval juhul on hageja enda nõude kujundamisel lähtunud liisinguobjekti võõrandamise hinnast, mitte väärtusest tagastamise hetkel. Riigikohus on korduvalt leidnud, et liisinguandjal tuleb VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda ning vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki turuväärtus oli selle tagastamise hetkel väiksem jääkväärtusest. Tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-77-08 leidis Riigikohus, et kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kohtuasja nr 3-2-1-33-08 otsuse p-s 18 märkis Riigikohus, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on Riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Käesolevas asjas võlgniku tagastatud sõiduki jääkväärtus selle tagastamise hetkel oli 18 986,44 eurot. Sõiduk võõrandati hinnaga 9586,75 eurot, mis on sõiduki jääkväärtusest 50% vähem. Seega kujunenud kohtupraktika kohaselt saaks poolte vahel lepingu p 10.6 alusel sõlmitud kokkulepe olla kehtiv juhul, kui sõiduki võõrandamishind ja jääkväärtuse vahe ei oleks ületanud 10% ehk 1898,64 eurot. Seega on hageja nõude aluseks olev lepingu üldtingimuste p 10.6 kui tüüptingimus vastuolus VÕS §-de 39 lg 2, 42 lg 1, 42 lg 3 p 5 sätestatuga ja seetõttu tervikuna tühine. Kohus leiab, et liisingueseme väärtuse oleks pidanud hageja kindlaks tegema lepingu eseme vastuvõtmisest, s.o 26.10.2007, mõistliku aja jooksul. Arvestades hageja toodud asjaolusid, et tegemist oli luksusautoga ning 2007-2009 valitsenud majandussituatsiooniga, kus autode müük oli peatunud, leiab kohus, et hageja nõude sissenõutavaks muutumise mõistlikuks ajaks oli 1 aasta, alates 26.10.2007. Hageja on viidanud Tartu Maakohtu vaheotsusele tsiviilasjas 2-121459. Nimetatud lahendis on peetud mõistlikuks liisingueseme võõrandamise ajaks 3 kuud ning sõiduk realiseeriti samuti 2009.a kehtinud majandussituatsioonis. Sõiduki müügiperioodi, s.o u 16 kuud, ei saa lugeda vara realiseerimise mõistlikuks ajaks. Kohus leiab, et hageja nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 26.10.2008 kell 00.00. Aegumistähtaeg lõppes 25.10.2011 kell 24.00. Peale liisinguobjekti realiseerimist oli hagejal veel u 2 aastat, s.o piisavalt, aega liisinguesemele tehtavaid kulutusi välja selgitada. Hageja esitas hagi 17.02.2012. Hageja nõue summas 11 997,52 eurot on aegunud. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega ka viivisenõue on aegunud. Poolte vahel 2012.a jaanuaris peetud läbirääkimiste tõttu aegumise peatumine TsÜS § 167 lg 1 alusel ei oma enam tähendust.
Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.