Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hagi. Kostja ei ole hagejaga kunagi laenulepingut sõlminud, poolte vahel puudus laenusuhe. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti laenuleping perioodil aprill 2004 - jaanuar 2007, s.o. lepingut sõlmiti peaaegu 3 aastat. Kuna lepingu sõlmimine on toiming või omavahel seotud 2 (14)

toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus, saab lepingu sõlmida konkreetsel tähtajal (s.o. ühekordse toiminguna) pärast seda, kui poolte tahteavaldused on selgunud. Lepingu sõlmimisele eelnev poolte tahteavalduste väljaselgitamine võib olla pidev ja pikaajaline protsess, samuti lepingu täitmine, lepingu sõlmimine aga mitte, kuivõrd leping on konkreetne kokkulepe. Laenulepingu puhul peab selle sõlmimisel olema kokku lepitud laenatava ja tagasimaksmisele kuuluva rahasumma suurus. 07.09.2009.a. avalduses laenulepingu ülesütlemiseks ja laenusumma väljanõudmiseks on hageja märkinud laenusumma suuruseks 83 073.50 krooni, hagiavalduses 81 850 krooni. Tegelikult ei olnud poolte vahel üldse laenulepingut ja laenusuhet: hageja kandis need summad, mida ta nüüd nimetab laenuks, kostjale üle selle korteri remondi eest, mida ta kostjalt võõrandada soovis. Kostjale kuulus Võrus Lille 15-33 asuv korteriomand, mille reaalosaks oli eluruum (korter 33) üldpinnaga 76,5 m2 koos selle oluliste osade ja päraldistega. 2004.a. aprillis tekkis hagejal soov see korteriomand endale saada. Kostja abikaasa oli hageja kauaaegne lähedane tuttav, kostja perekond käis hagejaga läbi ja viimane saatis Soomest kostja abikaasale riideesemeid, mida kostja abikaasa talle kuuluvas kaupluses müüs. Kostja perekonna ja hageja vahel olid usalduslikud suhted. Selletõttu andis kostja Võrus Lille tn 15 asuva eluruumi valduse hagejale üle enne võõrandamislepingu sõlmimist. Hagejale ei meeldinud korteris tehtud remont, ta soovis teha parandusi ja täiendusi. Kuna hageja elas alaliselt Soomes ja tal oli raske endal remonditöid organiseerida, sõlmis ta kostjaga kokkuleppe, et korteri remondiks vajalikud materjalid ostab ja remonttööd organiseerib kostja. Sellega seotud kulud kannab hageja, kes remonttööde maksumuse kostjale kinni maksab. Selline suuline kokkulepe sõlmiti poolte vahel 2004.a. aprillikuus ja mõlemad pooled ka täitsid seda. Hageja ostis kostjalt Võru Lille tn 15 asuva korteri ära 5.novembril 2004.a., tema soovil vormistati ost-müük kinkelepinguna, kuna hagejal olid sel ajal lahkhelid oma abikaasaga, mistõttu soovis ta saada korteriomandit enda lahusvaraks. Korteriomandi eest tasus hageja kostjale tehingu tegemise päeval (5.11.2004.a.) 305 000 krooni, kandes nimetatud summa kostja arvele selgitusega „võla tasumine". Notaritasu summas 1223.50 krooni tasus hageja. Pärast korteri omandamist hageja poolt tasus Võrus elav kostja hagejale kuuluva korteri kommunaalmaksed, hageja kandis kostja poolt tasutud summade katteks raha kostja arvele. Esimese makse pärast Võrus Lille 15 asuva korteri omanikuks saamist (10 000 krooni) tegi hageja 31.10.2005.a., mitte 31.10.2004.a., nagu ekslikult on märgitud hagiavalduses. Ka neid kommunaalmaksete summasid on hageja nimetanud kostjale antud laenuks. Enne 07.09.2009.a., mil kostja sai avalduse laenulepingu ülesütlemiseks ja laenusumma väljanõudmiseks, ei ole hageja kordagi avaldanud, et ta on kostjale raha laenanud. Alternatiivse nõudena hageb hageja kostjalt 81 850 krooni (5233,37 eurot), kuna kostja olevat hageja arvel alusetult rikastunud. Nõue on alusetu, kuna hageja kandis vaidlusaluse summa kostjale üle kokkulepitud kohustuse - hageja poolt omandada soovitavas korteris remondi teostamise täitmiseks. Oma kohustuse kostja täitis: 5.11.2004.a. omandas hageja remonditud korteri, esitamata ühtegi pretensiooni remondi kvaliteedi osas, s.o. ta võttis enda poolt tellitud tööd vastu. Sellega oli esialgne kokkulepe mõlema osapoole poolt täidetud. Ülaltoodud kohustused tekkisid 25.04.2004.a., mil hageja nägi kostjale kuuluvat korteriomandit aadressil Lille 15 Võru ja avaldas soovi korteriomandist ühe ruumi omandamiseks. Ruum hõlmas terve teise korruse (75 m2), oli Lkujuline, kusjuures põrand asus L-haaradel erinevatel tasapindadel. Ruumis puudusid vaheseinad, välisseinad olid värvitud roheliseks, põrand kaetud reliiniga, ruumist viis uks terassile. Ruumis tehtud remont hagejale ei meeldinud, ta tahtis ruumi kahte tuba, vannituba ja esikut. Hageja soovid selgitati välja ehitusmehe osavõtul, kuna viimane oli võimeline otsustama, mis on ehitustehniliselt võimalik ja mis mitte. Lepiti kokku, et kostja teeb koos enda valitud abilistega vajalikud ümberehitused ja remondi, hageja tasub kasutatud materjali ja tehtud tööde eest, pärast remondi 3 (14)

lõppemist aga ostab korteri ära. Töötasu konkreetset suurust kokku ei lepitud, lepiti kokku, et tasu peab olema mõistlik, sõltudes tööde raskusastmest, mahust ja täitmise kvaliteedist. Sisuliselt ehitati Lille 15-33 asuv ruum ümber. Ruumi madalamasse ossa ehitati vahesein, mis eraldas elu- ja magamistoa. Magamistoa tagaseinas olnud orv ehitati ümber garderoobiks ja eraldati toast uksega. Elutoast eraldati osa koridoriks, kuhu paigaldati ripplagi. Ruumi kõrgemale osale ehitati vannituba, kuhu paigaldati torustik, vesivarustus, dušš, dušisegisti. Samasse ruumi tehti ka WC. Ülejäänud ruumi kõrgem osa valmistati ette kasutamiseks köögina: tehti kanalisatsioon, paigaldati majapidamistarvetele (pliit, pesumasin) vajalikud juhtmed, tehti täispuidust trepp. Kõik seinad pahteldati ja värviti üle, põrand lihviti ja kaeti hageja poolt välja valitud põrandakattega. Paigaldati 5 siseust, lisaks klaasist terassiuks. Aknad remonditi - klaasiti uuesti, raamid puhastati vanast värvist ja värviti uuesti. Kööki paigaldati uus puitraamidega aken. Tehti radiaatorite ja keskküttesüsteemi korralikuks funktsioneerimiseks vajalikud torutööd. Korrastati terrass - asendati senine lagunenud kivikate sobiva katusekattematerjaliga. Remonditööde tegemise ajal käis hageja korduvalt Võrus, oli tööde käigu ja tulemustega rahul ja ei vaielnud ka nende summade üle, mida tal tuli tasuda materjalide ostmiseks, abitöölistele tasumiseks ja kostja poolt tehtud töö eest. Umbes aasta pärast korteri omandamist soovis hageja, et korterisse paigutataks kamin ja terassile tehtaks piirded. Kostja ostis ja paigaldas kamina, tellis ja maksis kinni ka terrassi piirdeks vajamineva lauamaterjali ja paigaldas selle terrassi piiravatele metallpostidele. Puitpiirde peitsimisel osales ka hageja abikaasa. Tehtu eest kandis hageja 31.10.2005.a. kostja arvele 10 000 krooni. Perioodil 09.05.2006 - 25.01.2007 on kostja arvele kantud raha seoses sellega, et kostja tasus hageja Lille 15-33 asuva korteri kommunaalmaksud (I kd, tl 45-48, 121-125). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on perioodil 29.04.2004-25.01.2007 kostjale üle kandnud kokku 81 850 krooni. Seda tõendab ka hageja pangakonto väljavõte (I kd, tl 13-18). Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja oli sõlminud kostjaga laenulepingu ja kandis kostjale üle sellest tulenevad summad või tasus hageja kostjale suulise töövõtulepingu järgi viimase poolt omanda(tava)tud korteri remondi eest ning edaspidi ka korteri kommunaalteenuste kasutamise eest.

4 (14)

Konstantin Gontscharov on teadlik, et hageja andis kostjale laenu ning viibis korduvalt hageja ja kostja vaheliste kokkulepete juures, kui kostja palus hagejalt täiendavate laenusummade tasumist. Kohus kuulas hageja taotlusel 10.09.2012 toimunud kohtuistungil tunnistajatena üle Lasse-Juhani Jääskeläineni, Konstantin Gontcharovi ja Marek Laari. Tunnistaja Lasse Juhani Jääskeläinen, kes on hageja abikaasa, annab ütlusi (I kd, tl 162-164), et kostja palus mitu korda laenu tema abikaasalt; Toomas ütles, et tal on palju ehitusprojekte ja ta on palju vanu kinnistuid ostnud ning ehitamiseks hakkas raha nappima; korra, kui härra Gontcharov oli nendega, siis tuli sellest jälle juttu, et Toomas vajas raha ja küsis tema elukaaslase käest, neil on ühine majapidamine, kuid kummalgi oma konto, abikaasa küsis, kas ta võib Toomasele laenata; härra Gontcharov oli ka seal juures ja L. J. Jääskelainen ütles, et Liidia tahab Toomasele raha laenata, et L. J. Jääskelainenile see ei meeldi, kuid see on tema raha, ise teab; Liidia nõustus laenu andma; ta andis laenu osalt oma rahast ja osa laenusumma saamiseks käis ka pangas laenu taotlemas, sest ta teadis, et Toomasel ei õnnestu ise pangalaenu võtta; Toomas rääkis, et tal on 4-5 projekti pooleli, ostnud vanu maju ja kortereid, mis vajasid remonti, oli plaan need korda teha ja müüa ja siis raha saada; Liidia ütles, et ei hakka pabereid tegema, et tegemist on vana sõbraga; osa laenu andis pangaülekandega, vahepeal andis Toomasele lihtsalt sularaha kätte; kirjutas pangaülekandele, et on võlg; Toomas kinkis korteriomandi Lille 15-33 Võrus Liidiale, see oli tõeline viitsütikuga pomm; Liidia on aidanud ka muidu Kutsari perekonda; Liidia töötab ühes firmas, kus tal õnnestus hankida teise sordi rõivaesemeid, mõne defektiga ja tõi neid Svea kauplusesse müügiks; laenu kokkuleppe protsess oli väga pikk, kohe polnud Liidial seda raha anda, Liidia läks pangast laenu küsima; ta ei saa nimetada kokkuleppe sõlmimise täpset kuupäeva, see kestis pikema aja vältel, Toomas kogu aeg küsis seda laenu; see võis olla Ränduri nimelises kohas, kui istuti ja joodi seal veini, see võis olla ka Liidia ema juures, nende vestlus toimus kas eesti või vene keeles ja ta ei oska neid keeli; ta ei saanud aru, millest räägiti ja ei tea, millal see kokkulepe sõlmiti; Liidia ütles, et läheb panka ja laenab raha ja saab Toomasele anda, Svea ja Liidia rääkisid omavahel eesti keeles; Toomas ja Liidia, kuna Liidia on vene keele õpetaja, siis nad rääkisid omavahel vene keeles; kui nad rääkisid omavahel asjadest, mis L. J. Jääskelainenile ei meeldinud, siis nad rääkisid vene keeles, et ta aru ei saaks; teema arutelu toimus pikema aja jooksul ja arutelu toimus vene keeles; Liidia lihtsalt ühel päeval ütles, et võttis pangast laenu ja annab selle Toomasele; Liidia saatis seda raha osade kaupa pangaülekannetega Toomasele, saatis niipalju Toomasele, kui Toomas oli teatanud, palju tal vaja on; Liidia tuli notari juurest tagasi, andis talle ühe dokumendi ja ütles, et Toomas kinkis talle korteri. Tunnistaja Konstantin Gontcharov annab ütlusi (I kd, tl 165-166), et esimene kord ta tuli Võrru munadepühadeks 2004.a. aprillikuus; oli Võrus kolm ööd, neli päeva; saabumise päeval käis Toomas Liidia ema korteris ja K. Gontcharov oli selle jutuajamise juures; on väike kahetoaline korter ja K. Gontcharov korjas seal asju ja kuulis, et Toomas küsis Liidia käest märkimisväärset summat; Liidia ütles, et tal ei sellist raha praegu, et ta mõtleb, pärast ütles, et ma annan sulle, kuid ositi; siis Toomas ütles, et talle sobib ositi maksmine, et tal on mitu objekti, mida vaja remontida; nad rääkisid eesti keeles ja Liidia tõlkis sõna-sõnalt Lassele soome keelde; kogu laen oli 400 000 krooni; peale seda juttu natuke istuti ja siis mindi autosse; auto juures jäeti hüvasti ja Tallinnasse sõites Liidia küsis K. Gontcharovilt, kas tal on raha ja K. Gonttcharov ütles, et saab anda 1000 eurot, Liidial oli vaja juba järgmine päev Toomasele raha üle kanda; aasta lõpuks oli ta selle summa välja maksnud, mida Toomas ta käest küsis; Liidia ütles, et Toomas tasub korteriga, et see on kinnisvara ja müüb kunagi maha ja saab raha tagasi; 2004.a. peale munadepühi sõideti Helsingisse ja Liidia kandis üle tema 1000 eurot ja esimesed 20 000 krooni; Liidia maksis ositi. Tunnistaja Marek Laar annab ütlusi (I kd, tl 167), et ta sai T. K. tuttavaks, kui hakkas otsima üürikorterit 2005.a.; Toomas tutvustas, et üks korter on 5 (14)

üleval valmis tehtud ja siia laoruumi teeb ka korteri, ülemise korteri müüs oma naise sõbrannale; laenas Liidia käest raha ja tema ettenägemisel tegi selle korteri; müüs L. S. korteri, saab tema raha eest teha korteri nii nagu temale meeldib; T. K. mainis, et Liidia käest sai raha; täpselt ei mäleta, oli juttu 400 000 Eesti kroonist; ütles, et Liidia rahadega saab tema korteri valmis teha ja teeb veel ühest ruumist kolmanda korteri; ütles, et on Liidia rahadega tehtud ülemine korter; ta võib-olla mainiski, et kasutas seda raha minu korterisse, kuid M. Laar pole selles kindel. Kohus suhtub kriitiliselt tunnistajate Lasse Juhani Jääskelaineni ja Konstantin Gontcharovi ütlustesse laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta, sest nende ütlused ei ole omavahel kooskõlas, samuti on need ütlused vastuolus teiste tsiviilasjas olevate tõenditega. Kõigepealt laenulepingu sõlmimise aeg ja koht. Tunnistaja K. Gontscharov on kinnitanud, et kokkuleppe sõlmimine on toimunud 2004.a. aprillikuus munapühade ajal tema saabumise päeval Liidia ema korteris; tunnistaja Lasse Juhani Jääskelainen on andnud ütlusi, et see võis olla Ränduri nimelises kohas, kus istuti ja joodi seal veini, see võis ka olla Liidia ema juures; ta ei oska nimetada täpset aega, sest see laenu küsimine kestis pikemat aega. Tunnistaja K. Gontcharov on andnud ütlusi ((I kd, tl 166), mille kohaselt 2004.a. peale munapühi sõideti Helsingisse ja Liidia kandis üle tema 1000 eurot ja kandis kostjale üle esimesed 20 000 krooni. Hageja poolt 18.11.2011.a. esitatud täiendavate seisukohtade ja täpsustuste kohaselt (I kd, tl 108-110) saabus hageja Võrru 23.04.2004.a. ja viibis seal kuni 28.04.2004.a.; leping laenu andmise osas sai poolte vahel sõlmitud 28.04.2004.a. Kostja leiab, et tunnistaja K. Gontcharov on andnud valeütlusi, sest 2004.a. munapühad (ületõusmispühad) algavad esimese täiskuu pühapäevaga pärast kevadist pööripäeva ja 2004.a. oli nii luterlaste kui ka õigeusklike ülestõusmise esimene püha 11.aprillil, mis on üldteada asjaolu; kui munapühade ajal oleks tehtud tunnistaja kirjeldatud 400 000 krooni suurune laenuleping ja hageja kandnuks tunnistaja antud raha kostjale üle järgmisel päeval pärast Helsingisse jõudmist, pidanuks esimene ülekanne kostjale tehtama hiljemalt 13.aprillil 2004.a., hageja pangakonto väljavõtte kohaselt kanti esimene 10 000 krooni üle 29.aprillil 2004.a., järgmine 10 000 krooni - 8.mail 2004.a. (I kd, tl 13). Tunnistaja L. J. Jääskeläineni ütluste kohaselt ütles hageja talle, et ta kirjutas pangaülekannetele „võlg". Tegelikult ei ole ühegi ülekande juurde kirjutatud „võlg" vaid „korterimaks", „ülekanne" ja „võla tasumine" (I kd, tl 1318). Tunnistaja Konstantin Gontcharovi ütlused, et kokkuleppe sõlmimisel räägiti eesti keeles ja Liidia tõlkis jutu Lassele, et ta teaks, millest jutt käib, on vastuolus tunnistaja J. L. Jääskeläineni ütlustega, et Toomas ja Liidia, kuna Liidia on vene keele õpetaja, siis nad rääkisid omavahel vene keeles: kui nad räägivad omavahel asjadest, mis temale ei meeldinud, siis nad rääkisid vene keeles, et ta aru ei saaks; ta ei saanud aru, millest räägiti ja ei tea, millal see kokkulepe sõlmiti. Tunnistaja L. J. Jääskeläineni ütlustest nähtub, et need põhinevad põhiliselt sellel, mida ta on kuulnud hagejalt ja arvab end seetõttu teadvat. Tunnistaja K. Gontcharovi ülekuulamist on hageja taotlenud, sest antud tunnistaja viibis korduvalt hageja ja kostja vaheliste kokkulepete juures, kui kostja palus hagejalt täiendavate rahasummade tasumist (I kd, tl 109); tegelikult on tunnistaja kohtus andnud ütlusi laenulepingu sõlmimise kohta, millega olevat kostja soovinud laenata 400 000 krooni. Tunnistaja S. Kutsar annab kohtus ütlusi (I kd, tl 176), et ta ei ole üldse vestelnud sellise isikuga nagu Gontcharov, kes ainult L. Sohlmani firma peol Soomes laulis, esines. Tunnistaja Marek Laari ütlused ei tõenda laenulepingu olemasolu hageja ja kostja vahel vaid seda, et T. K. sai L. S. raha ja selle raha eest remonditi Lille 15 asuvaid kortereid, mille vastu ka kostja ei vaidle. Marek Laari ütlused omakorda põhinevad arusaamisel kostja jutust.

6 (14)

Hagi menetlemise käigus on hageja muutnud ka väidetava laenusumma suurust: hagiavalduse kohaselt oli laenusumma 81 850 krooni (I kd, tl 3), hagiavalduse lisana esitatud laenulepingu ülesütlemise avalduse kohaselt – 83 073.50 krooni (I kd, tl 11), 18.11.2011.a. esitatud täiendavate seisukohtade kohaselt juba kokku kuni 400 000 krooni (I kd, tl 109). Kohtuistungil kinnitas 400 000 krooni laenamist hagejalt kostjale tunnistaja K. Gontcharov (I kd, tl 165); tunnistaja L. J. Jääskeläinen andis ütlusi 3-400 000 krooni laenamise kohta (I kd, 162); tunnistaja M. Laari ütluste kohaselt (I kd, tl 167) T. K. mainis, et ta sai Liidia käest raha, täpselt ei mäleta, oli juttu 400 000 Eesti kroonist. TsMS § 328 lg 1 sätestab, et menetlusosaliste avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohus nõustub kostjaga, et tõesed ei saa olla asjaolud, mis pidevalt muutuvad. Käesolevas asjas on muudetud hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, kas ja kuidas laenuleping sõlmiti, millises summas see sõlmiti. Avaldus laenulepingu ülesütlemiseks (I kd, tl 11-12) tõendab, et laenulepingu ülesütlemine on toimunud VÕS § 398 korras, seega oli ülesütlemine korraline. See tähendab seda, et laenuandja lepingujärgne kohustus kogu laen välja maksta pidi olema täidetud täies mahus ja täitmata oli vaid kostja tagasimaksmise kohustus. Seega on 07.septembril 2009.a. olnud hageja seisukohal, et kogu laenusumma oligi 83 073.50 krooni, hageja on selle summa kostjale perioodil 29.04.2004 25.01.2007 üle andnud ja soovis selle tagasimaksmist hiljemalt 20.11.2007. Kohus nõustub kostjaga, et ei ole tõsiseltvõetav hageja väide kohtuistungil 10.09.2012.a., mille kohaselt hageja on esitanud nõude osaliselt, kuna riigilõiv ei olnud talle taskukohane: laenulepingu ülesütlemisel ei ole vaja tasuda riigilõivu; samuti oli hagiavalduses võimalik märkida, et nõue esitatakse ainult laenusummast osa suhtes. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt (I kd, tl 13-18) on kostjale tehtud ülekannete selgitusteks „korterimaks" või „ülekanne". Et ülekanded oleksid tehtud laenuna, pangakonto väljavõte ei tõenda. Selline selgitus olevat hageja väitel kirjutatud kostja nõudmisel, kuid hageja ei ole põhjendanud, miks kostjal oli põhjust nõuda sellist teksti ülekannete juurde. Kohus nõustub kostjaga, et ei ole usutav asjaolu, et hageja ei oska piisavalt eesti keelt, et kirjutada laenuks antava summa selgituseks sõna laen, kuigi sellise kande olemasolust rääkis kohtus tunnistaja L. J. Jääskelainen : 21.11.2005.a. on hageja kandnud 110 krooni üle Gennadi Tsegurovile, selgitusega laen (I kd, tl 16). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja rahvuselt eestlane ja enne Soome kolimist elanud pikaajaliselt Eestis. L. Sohlmani pangakonto väljavõtte kohasel kandis hageja võla tasumiseks kostja pangakontole 5.11.2004.a. üle 305 000 krooni selgitusega „võla tasumine". Ei ole eluliselt usutav, et võlgnik laenab võlausaldajale raha selle asemel, et tasaarvestada ülekantavate summade arvel võlgnetavat summat. Hageja 05.04.2011.a. esitatud väidete kohaselt on kostja palunud hagejalt raha oma korteri remondiks ja jooksvate kommunaalmaksete tasumiseks (I kd, tl 82). 18.06.2012.a. kohtuistungil on hageja väitnud, et hageja on laenanud raha kostjale igasuguste projektide jaoks (I kd, tl 137). Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et ajal, mil L. Sohlman T. Kutsarile rahaülekandeid tegi, elasid Kutsarid neile isikliku omandiõiguse alusel kuuluvas elamus, mis remonti ei vajanud ja kus puudusid kommunaalmaksed (küte, vesi, hooldustasu). Kostja väiteid kinnitavad tunnistaja Svea Kutsari ütlused (I kd, tl 175-178), mille kohaselt ei olnud Kutsaritel 2004.a. mingeid rahalisi raskusi ja oli piisavalt kinnisvara, mille tagatisel oleks vajadusel saanud pangalaenu võtta; kostja ei olnud ostnud ühtegi remonti vajavat kinnisvara ja peale Lille 15 asuvate ruumide midagi 7 (14)

remonti ei vajanud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja tegeles igasuguste projektidega. Hageja väidetest nähtub (II kd, tl 26), et tutvunud toimikus asuva kostja kontoväljavõttega selgus, et kostja ei ole kulutanud hagejalt saadud raha remondiks, sest kostja võttis antud ajavahemikul küll ca 31 000 krooni tõenäoliselt välja, kuid sama perioodi jooksul tegi sissemakseid kontole summas 58 400 krooni, s.o isegi rohkem, kui võttis kontolt, seega peale raha väljavõttu pani kostja raha tagasi ja isegi suuremas mahus. Kohus nõustub kostjaga, et väheusutav on, et hageja võttis pangalaenu selleks, et see kostjale edasi laenata, sest ta kaotanuks intressid, mis ei ole kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega. Tunnistaja Karin Lätt annab ütlusi (I kd, tl 171), et ta tunneb L. S. 1993.a. lõpust; 2005.a. märtsikuust töötas ta L. Sohlmani juures; Liidiaga pidasid ennast sõbrannadeks; siis sai ta Liidialt teada, et Liidia ostis T. K. käest Lille tn 15 asuva remonditud korteri, võttis pangast laenu; remonti olid teinud T. K. ja Andres, tehti Liidia raha eest; Liidia rõhutas kogu aeg, et korter läks kalliks maksma; niipalju, kui ta Liidiat tundis, ta ei laenanud kellelegi raha; Liidia valdab eesti keelt väga hästi, nad suhtlesid omavahel eesti keeles. Hageja väidete kohaselt oli kostja temalt 28.04.2004.a. 400 000 krooni laenu küsinud; 5.11.2004.a. aga kinkis kostja laenuandjale korteri, mille väärtus võis võrduda laenusumma suurusega. Selline käitumine ei ole usutav, olles vastuolus mõistlikkuse põhimõttega. Kohus selgitab pooltele, et TsMS § 229 lg 2 kohaselt on hagimenetluses tõend menetlusaluse isiku poolt ainult vande all antud seletus. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et usaldusväärselt ei ole tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, mille kohaselt kostja sai hagejalt laenu kokku 400 000 krooni. Hageja vastuväidete kohaselt, kuna kostja jättis 07.09.2009.a. laenulepingu ülesütlemisavalduse mõistliku tähtaja jooksul vaidlustamata, siis selles sätestatu kehtib kostja suhtes ja kohus peaks sellega arvestama. Kuna kohus ei tuvastanud poolte vahel laenulepingu olemasolu, siis ei olnud hagejal võimalik seda ka VÕS § 398 lg 1 alusel üles öelda.

Pooltevahelise suulise töövõtulepingu sõlmimist tõendavad kostja taotlusel kohtus üle kuulatud tunnistajad Andres Kimask ja Svea Kutsar. Tunnistaja Andres Kimask annab ütlusi (I kd, tl 173174), et 25.aprillil 2004 said Lille 15 korteris teisel korrusel kokku T. K. , tema, L. S. ja Svea Kutsar; seisti seal suures toas ringis, vahepeal käidi ringi, ei seistud ühe koha peal, Svea ja Liidia seisid tema arust kõrvuti ja tema Toomasega kõrvuti; jutuajamine toimus eesti keeles, sest Liidia saab eesti keelest väga hästi aru, grammatika kohta ei oska öelda; Liidia ütles oma nägemuse ja nad Toomasega arutasid, kuidas teha; Liidia avaldas soovi, et korter endale saada; Liidiale meeldis see koht ja ta tahtis, et remont oleks seal tehtud, et siis saaks selle ära osta ja seal peatuda, kui ta Eestis on; Toomas tahtis A. Kimaski nõu kuulda, kas on võimalik nii teha ja mis võiks maksma minna; see jäi umbkaudu 80 000 krooni piiridesse; L. S. ütles, et tehke ruttu ja tema finantseerib; põhimõtteliselt tuli kõik sisemine remont uus teha, see ruum oli lagunenud; hakkasime sealt prahti välja vedama ja tuli väikest viisi lammutada; kokkulepe oli suusõnaline; Toomas pidi hoolitsema materjalide kohaletoomise eest; Toomas andis talle raha, Liidia andis Toomasele; remont algas maikuus; seal mingit konstruktsiooni muutmist ei olnud ja siis projekti polnud vaja; kui oli midagi suuremat vaja osta, siis käidi koos; T. K. , L. S. ja A. Kimask käisid koos ühe korra, kui oli vaja värvi osta, Liidia valis tooni; T. K. maksis materjalide eest sularahas L. S. raha eest; ka hiljem arutati tooni, värve, milline uks, tavaliselt oli Svea Kutsar ikka juures ja vahel tulid koos Liidiaga sinna ja Toomas ja A. Kimask olid ka seal; suures elutoas oli vana linoleum ja see tuli üles võtta ja siis sellele elutoale tehti vahesein, et saada magamistuba; köögiossa tuli ka üks vahesein, kuhu tuli köök ja WC; esik sai tehtud ja esikusse ripplagi metallist; uksed, vist oli kokku kuus ust; aknad said lihtsalt puhastatud, maaler värvis; WC ja vannituba ei olnud, kanalisatsioonid ja vesi olid olemas, tuli ainult ühendada; põrand oli kahetasapinnaline, köögiosa oli kõrgem; elutuba oli ristkülikukujuline, L-kujuline, siis köök jäi kõrvale; terrassi korrastati ka ja siis sai hiljem piire tehtud, Siim Viitkar oli veel abis, terrassil olid vanad kivid peal ja need said alla toodud, asemele sai pandud katusekattematerjal; terrassiuks telliti kitsam plastikuks nagu plastikaknad; ülemisel korrusel kestis töö korteris sügiseni; L. S. käis mõned korrad, kui A. Kimask kohal oli, mingeid pretensioone ei esitanud; tegime L. S. rahade eest, et ta ostab lõpuks selle korteri ära; T. K. sai A. Kimask raha tööde eest sularahas. Tunnistaja Svea Kutsar, kes on kostja abikaasa, annab ütlusi (I kd, tl 175-178), et Liidiaga tutvusid nad siis, kui olid mõlemad teismelised; Liidia tõi Soomest kasutatud riideid, mida ta turustas; müügist saadud rahast Liidia sai oma osa ja S. Kutsar sai sealt väikese protsendi; Liidia soovis saada endale Võrru elamispinda ja ostis 5.novembril 2004.a. Võrus Lille 15 asuva korteri; selle korteri asukoht oli väga hea ja avatud planeeringuga: korter asus kahel tasapinnal, hästi avarad aknad, elutoast avanes uks terrass-katusele, mis oli ka 70 ruutmeetrit suur; kui L. S. esimest korda seda nägi, siis praktiliselt oli see üks suur avatud ruum kahel erineval tasapinnal erineva kujuga; Liidia leidis, et ümberehitusega ja kui tehtud korralik remont, siis ta on nõus korteri ostma; Liidia soovis, et värvitakse üle laed, seinad, ehitatakse suure toa vahele vahesein, ehitatakse välja garderoob, esik, vannituba, paigaldatakse uus põrandakate, värvitakse uuesti aknad, asendatakse köögiaken; seoses garderoobi, vaheseina ja vannitoa ja esiku ehitusega oli vaja paigaldada uued uksed ja vahetati ka välisuks, samuti rõduuks, kokku vist viis ust; garderoob ehitati magamistoas olevasse nišši, ehitati ette uksed ja sisse riiulid; selleks, et teada, kui palju remondi maksumus võib tulla, siis kutsuti kohale Andres Kimask, kes on ehitaja; Andres arvas, et remondi maksumus tuleb umbes 80 000 krooni; ümberehituste ja remondimaterjalide eest lubas maksta L. S. ; remondi pidi tegema Andres Kimask, Toomas ja Siim olid nõus aitama, peale seda tuli kindlasti peale võtta maaler; peale remondi lõppemist soovis Liidia seda korterit endale osta; remonti tehtigi Liidia soovil, et korter saaks temale meelepärase remondi ja siis ta ostab ära; juttu 9 (14)

oli korteri hinnast 400 000 kroonist; oldi suures avatud ruumis Lille 15-33 Võrus teisel korrusel, lepiti kokku, et T. K. hakkab organiseerima selles korteris remonti; Liidia lubas tasuda kõik remondiga seotud kulutused, sealhulgas töötasud, materjalid; Liidia käis Võrus ja ostis ka ise midagi, oli juttu värvidest, ta tahtis ise värvitooni valida; kui remont oli lõppenud, siis Liidia vaatas korteri üle ja oli väga rahul, Liidia ostis korteri ära, korteri maksumus oli 375 000 krooni, korteri ostulepinguga kandis Liidia üle 305 000 krooni, Liidia ülekanded nimetati korterimaks, et hiljem arvutatakse korteri ostusummast maha; Liidiale said ostutšekid ja ta oli kursis; Liidia soovis lahusvaraks, kuna neil olid abikaasaga kehvad suhted ja ta soovis isegi tol ajal lahutada Lassest ning vormistati kinkelepinguna; Liidia rääkis talle ja ka Karin Lättile, et neil on suhted Lassega halvad; järgmisel aastal Liidia soovis kaminahju; ka 2005.a. tehtud kulutused kandis L. S. ; 2009.a. soovis Liidia müüa sellest katusterrassist ühte osa alumisel korrusel elavale Marek Laarile, kuid selgus, et katus ei ole L. S. oma ja ta ei saa seda müüa, katus on maja ühisomand; tehing ei õnnestunud ja oligi pettumus. Remonditööde kohta hiljem hagejale võõrandatud korteris on andnud ütlusi ka tunnistajad Ivika Märdimäe ja Siim Viitkar. Tunnistaja Ivika Märdimäe annab ütlusi (I kd, tl 169), et ta tegi 2004.a. suvel Lille 15 majas maalritöid ülemisel korrusel; teda kutsus sinna T. K. ; neil oli juttu, et tuleb Soomest proua ja ostab korteri ära; Soome prouaga sai ükskord töö käigus tuttavaks, Svea tuli ja tutvustas, et on tema sõbranna Liidia; üks kord käis veel seal; T. K. maksis tööde eest sularahas; ta tegi teise korruse korteris lagede pahteldamise ja värvimise ning seinte pahteldamise ja värvimise ning lihvimise. Tunnistaja Siim Viitkar, kes on kostja abikaasa poeg, annab ütlusi (I kd, tl 170), et L. S. oli umbes 10 aastat ema sõbranna; Lille 15-33 korteris käis S.Viitkar 2004.a. kevadel, suvel ja sügisel lihtsamatel töödel Toomasel abis; tehti ülemist korrust; kaminat aitas trepist üles tõsta, kuid ei mäleta aastat; see korter remonditi müügiks, Liidia tahtis seda korterit osta, S.Viitkari teada tehti see korter küll oma raha eest; kevadel alustati remonti ja novembris või detsembris müüdi ära Liidiale umbes 400 000 krooni eest; L. S. käis tihti nende pool ja käis ühe korra ka seda korterit vaatamas, kuidas remonti tehti; S. Viitkar pole mingeid dokumente näinud, talle öeldi suusõnaliselt; ta ei ole kuulnud, et L. S. on andnud tema kasuisale laenu; remonditöödes põhiliselt osalesid S. Viitkar, Toomas ja Andres ning seal käis ka teisi inimesi tegemas remonti; otseselt kasuisa talle palka ei maksnud; S. Viitkar kuulis Toomaselt, et Liidia soovib ära osta; tavaremonti tehti, kips seina, vahetatakse tapeet, pahteldatakse, värvitakse, torustike ja uste kohta ei mäleta; terrassi peal ta mingeid kive vedas ja loopis alla. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt olid pooled 25.aprillil 2004.a. sõlminud Võrus Lille 15-33 asuva korteri remondi suhtes suulise töövõtulepingu. Kuna hageja ja kostja abikaasa olid head sõbrannad ning nende vahel olid usalduslikud suhted ja ka ühine äritegevus, sest asja materjalidest nähtuvalt kostja abikaasa realiseeris hageja poolt Soomest tarnitud kasutatud rõivaid, on usutav, et hageja nõustus soovist saada just selle korteri omanikuks oma tulevase korteri remonti finantseerima juba perioodil, mil selle omanikuks oli veel kostja. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli hageja nõus kandma kõik remondiga seoses tekkivad kulud, nii materjali maksumuse kui töötasud, kostja oli nõus teostama remondi. L. S. kirjast Svea Kutsarile (I kd, tl 58-59) nähtub, et hageja avaldab, kas see korter oleks iialgi valmis saanud, kui ei oleks temalt raha saadud. Asja materjalidest nähtuvalt on perioodil 29.04.2004.a. kuni 04.09.2004.a. hageja selgitusega „korterimaks" kostja arvele üle kandnud kokku 66 000 krooni (I kd, tl 13-14), kostja on perioodil mai 2004 - oktoober 2004 teinud Lille 15-33 asuvas eluruumis remonti, kasutades 10 (14)

ehitustöölistena Andres Kimaskit, Ivika Märdimäed ja Siim Viitkarit. Et kõik remonditööd (materjal, töötasu) tehti hageja raha eest, kinnitas ka tunnistaja Andres Kimask. Tunnistaja A. Kimaski esialgse prognoosi kohaselt pidanuks remondi maksumuseks kujunema umbes 80 000 krooni, osa remondiks vajalikku (värvid) ostis ka L. Sohlman ise. Tunnistaja Svea Kutsar kinnitas, et hageja ise ostis värvid, et värvitoon oleks talle sobiv. Tunnistaja Andres Kimaski ütluste kohaselt käis hageja koos tema ja T. K. poes värve ostmas. Tunnistajate ütlustega on kooskõlas L. S. pangakonto väljavõte, kust on näha, et 12.08.2004.a. on hageja ostnud kaupa Võrus asuvast Paju Ehituskaupadest (I kd, tl 14). Hagejat on tööde perioodil remonditavates ruumides näinud tunnistajad Andres Kimask, Ivika Märdimäe, Siim Viitkar, Svea Kutsar. Teostatud remonditööde kohta on põhjaliku ülevaate andnud tunnistajad Andres Kimask, Ivika Märdimäe, Siim Viitkar ja Svea Kutsar. Hageja ei ole vaidlustanud kohtus teostatud tööde ja materjalide maksumust, tunnistaja Svea Kutsari ütlustest nähtuvalt sai hageja hiljem ostutšekid enda kätte. Tunnistaja Karin Lätt käis selles korteris esmakordselt küll 2005.a., kuid hageja oli talle rääkinud, et ostis korteri remondituna. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kostjale pretensioone 2004. ja 2005.a. teostatud remonditööde kvaliteedi suhtes. Asja materjalidest nähtuvalt 5.11.2004.a. võttis hageja valmis töö vastu ja omandas remonditud korteri. Hageja on tutvudes (I kd, lk 89-93) asuva kostja kontoväljavõttega leidnud, et kostja ei ole kulutanud hagejalt saadud raha remondiks, kuna ajavahemikul 29.04.-18.11.2004.a. selliseid kulutusi kostja kontol ei ole; kostja võttis antud ajavahemikul välja ca 31 000 krooni, kuid sama perioodi jooksul tegi sissemakseid kontole summas 58 400 krooni, s.o isegi rohkem, kui võttis kontolt. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja tegi remonditöid enda käsutuses oleva vaba sularaha arvel ning jättis osa hageja poolt kantud summasid seetõttu oma pangaarvele, ei välista kostja poolt hageja poolt tellitud mahus korteri remonditööde teostamist, mis nähtub ka sellest, et hageja võttis remonditud korteriomandi 05.11.2004.a. kostjalt vastu. Korteriomandi kinkelepingust ning asjaõiguslepingust (I kd, tl 49-51) nähtuvalt on kostja 05.11.2004.a. kinkinud Võru linnas Lille 15 asuva korteriomandi, mille reaalosaks on eluruum M100-3 üldpinnaga 76,5 ruutmeetrit koos selle oluliste osadega ja päraldistega hagejale. Hageja pangakonto väljavõttest (I kd, tl 15) nähtuvalt on hageja kandnud samal päeval kostjale üle 305 000 krooni selgitusega „võla tasumine“. Kohus ei käsitle põhjalikumalt selle tehingu asjaolusid, sest hageja ei ole hagis kostjalt nõudnud nimetatud 305 000 krooni tagastamist ning pooled ei ole esitanud nõuet selle tehingu tühisuse tuvastamiseks. Samas asja materjalidest nähtuvalt on hageja korduvalt kinnitanud, et ta ostis kostjalt korteri. Tunnistaja Karin Lätt andis ütlusi, mille kohaselt hageja rääkis talle, et ostis T. K. korteri, võttis selleks pangast laenu; hageja rõhutas kogu aeg, et korter läks kalliks maksma. 20.01.2010.a. on hageja koos abikaasaga esitanud Võru Linnavalitsusele avalduse, mille kohaselt nad ostsid novembris 2004.a. T. K. eluruumi aadressil Lille 15-33 (I kd, tl 128), 3.10.2010.a. Õhtulehe artiklist (I kd, tl 94), mis refereerib hageja kirja, nähtub, et Lidia ostis 2004.a. Toomaselt Võru korteri. Tunnistaja Svea Kutsari ütluste kohaselt (I kd, tl 175-178) avaldas hageja soovi Võrus Lille 15-33 asuv eluruum ära osta kohe, kui seda nägi ja kui see oli veel remontimata, Liidia ostis korteri ära ja kandis üle 305 000 krooni. Ka tunnistaja Andres Kimask, kes korteri remontimisel algusest lõpuni osales, on andnud ütlusi, mille kohaselt L. S. lasi korteri remontida oma rahade eest selle tõttu, et tahtis seda ära osta (I kd, tl 172-173). Tunnistaja Ivika Märdimäe, kes tegi korteris maalritöid, andis ütlusi (I kd, tl 169), et talle räägiti, et tuleb Soome proua ja ostab ära ja ta nägi remonditavas korteris kahel korral seda Soome prouat, keda Svea Kutsar tutvustas kui 11 (14)

oma sõbrannat Liidiat. Ka tunnistaja Siim Viitkar on kinnitanud (I kd, tl 170), et algusest peale oli teada, et korter remonditakse Liidiale, kes tahtis seda osta. 31.10.2005.a. (hagiavalduses ilmselt ekslikult märgitud 31.10.2004) on hageja kostjale üle kandnud 10 000 krooni (I kd, tl 16) samasuguse selgitusega „korterimaks.“ Kostja väidete kohaselt teostas kostja hageja soovil 2005.a. korterisse kamina paigutamise ja terassile piirete tegemise, kostja ostis ja paigaldas kamina, tellis ja maksis kinni ka terrassi piirdeks vajamineva lauamaterjali ja paigaldas selle terrassi piiravatele metallpostidele. Tunnistaja Andres Kimask annab ütlusi, et terrassi piire, käsipuu ja ahi said tehtud kas järgmisel või ülejärgmisel aastal, kohale tassimisel oli Siim Viitkar abis ja Toomas ka; Liidia valis välja; terrassi piiret peitsis L. S. abikaasa. Neid ütlusi kinnitavad tunnistajate Svea Kutsari, Siim Viitkari ja piirete paigaldamise osas ka Lasse Juhani Jääskeläineni ütlused. Tunnistaja Svea Kutsar andis ütlusi, mille kohaselt järgmisel aastal soovis Liidia kamin-ahju. Tunnistaja Siim Viitkari ütluste kohaselt oli ta aidanud kaminat trepist üles tõsta, kuid ta ei mäleta aastat. Ka hageja poolt Võru Linnavalitsusele saadetud kirjast (I kd, tl 128-129) nähtub, et järgmisel suvel maksid nad Kutsarile selle kohta, et ta ehitas uued terrassi käsipuud. Et sellised tööd saadi teostada ainult hageja tellimusel on ilmne ka seetõttu, et see korter oli asja materjalidest nähtuvalt sel ajal juba nii hageja omandis kui ka valduses. Seega loeb kohus eeltoodud tõenditega tõendatuks ka pooltevahelise suulise töövõtulepingu 2005.a. kaminahju paigaldamiseks Lille 15-33 korterisse ja terrassi piirete ehitamiseks, milliste tööde eest hageja kandis 31.10.2005.a. kostjale üle 10 000 krooni. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Pooltevahelist kokkulepet hageja korteri kommunaalkulude tasumises kostja poolt (suulist käsunduslepingut) tõendavad tunnistajate Svea Kutsari ja Marek Laari ütlused, pooltevahelised ekirjad, hageja kiri Svea Kutsarile. Tunnistaja Svea Kutsar on andnud ütlusi (I kd, tl 175-178), et hiljem olid kommunaalkulud, mida palus L. S. maksta, tema enda korteri kulud; algul teadustati Liidiale telefoni teel ja siis hiljem arvuti teel, kinnisvarast tuli Toomasele teatis ja Toomas teatas Liidiale ja hiljem sai Liidia need tšekid enda kätte; Liidia tõi vahel ise raha, kui käis Võrus ja tegi ülekannetega ja kasutas teiste inimeste abi. Tunnistaja Marek Laar on ütlusi andnud (I kd, tl 167), et nad maksid algul 4-5 aastat kütte eest Toomasele; Toomas ütles, et andke raha minule ja tema maksab ise kinnisvarasse. Tunnistaja Svea Kutsari ütluste kohaselt (I kd, tl 178) kandis hageja 18.11.2004.a. kostja arvele üle 2000 krooni ettemaksuna tekkivate kommunaalkulude katteks, kuna hageja plaanis reisile minekut. Hageja e-posti aadressil noop noop.fi kostja poolt saadetud e-kirjast (I kd, tl 52) nähtub, et hagejalt on soovitud saada 1350 krooni kütte- ja üürikulude eest, millest on maha arvatud müüdud asjade maksumus; 09.05.2006.a. on hageja samasuure summa kostja arvele üle kandnud (I kd, tl 17). Hageja on kostjalt e-posti teel küsinud (I kd, tl 54), et mitme kuu eest talle arve on esitatud, kostja on vastanud, et oktoober, november, detsember; küttearve on 1500 krooni, 09.01.2007.a. on hageja kandnud kostja arvele üle 1500 krooni (I kd tl 18). 23.01.2007.a. on kostja hagejale e-kirjaga teatanud (I kd, tl 53), et detsembrikuu arve kütte eest on 1000 krooni, mina maksin ära; hageja on e-kirjaga vastanud: „Teisipäeval panen su arvele, kirjutan ülekanne. Liidia"; 25.01.2007.a. on kostja arvele laekunud 1000 krooni (I kd, tl 18). Et hageja tasus kostjale viimase poolt makstud hageja arveid, kinnitavad ka tunnistaja Karin Lätti ütlused (I kd, tl 171), mille kohaselt 2005.a. ja 2006.a. L. Sohlman saatis ümbrikuga Toomasele raha, et on korteri üür, kommunaalmaksed, ta väitis, et Soomes 12 (14)

pangaülekanded on küllalt kallid, ja pooltevahelised e-kirjad (I kd, tl 55-57, 88), mis tõendavad, et poolte vahel käisid arveldused kommunaalteenuste tasu ja hageja poolt kostja abikaasale saadetud rõivaesemete müügist saadud rahaga. L. S. kirjast Svea Kutsarile (I kd, tl 58-59) nähtub, et „üürid, elekter, vesi ja kõik mida olin palunud teid, alati oli makstud ja veel vaeva eest ka, kas Liidia on ühestki sendist teiega tinginud.“ Seega loeb kohus eeltoodud tõenditega tõendatuks, et vaidlusalusest summast 5850 krooni tasus hageja kostjale hageja omandis oleva korteri kommunaalteenuste katteks: 18.11.2004.a. - 2000 krooni, 9.05.2006 – 1350 krooni, 09.01.2007.a. – 1500 krooni ja 25.01.2007 - 1000 krooni. Kohtule esitatud e-kirjadest nähtub, et hagejalt nõutavatelt kommunaalkuludelt on kostja arvestanud maha summad, mis Svea Kutsar on saanud hageja poolt saadetud rõivaste müügist; eelpoolkäsitletud tõenditest nähtuvalt on kommunaalteenuste eest ülekandmiseks hageja kostjale saatnud raha ka sularahas. Hageja ei ole vaidlustanud tasutud kommunaalteenuste suurust; samuti ei ole ta väitnud, et kostja jättis hageja korteri kommunaalteenuste eest tasumata. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus tuvastas eeltoodud tõendite alusel, et hageja kandis kostjale vaidlusalused summad üle suuliselt sõlmitud töövõtulepingute ja käsunduslepingu alusel ning kostja on nende lepingute järgsed kohustused täitnud (korteri remonditööd teostanud ja kommunaalteenuste eest tasunud), mistõttu puudub alus nõude rahuldamiseks ka alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja on oma vastuväidetes leidnud, et kostja poolt esitatud tunnistajate ütlused on vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed ning neid ei saa arvestada. Kohus ei nõustu selles hagejaga. Asjaolu, et tunnistaja Ivika Märdimäe nägi hagejat remondi ajal korteris kahel korral, kui tunnistaja Andres Kimask mitu korda ja I. Märdimäe ei tea, mis rahade eest remonti tehti, on põhjendatud ilmselt sellega, et I. Märdimäe teostas maalritöid, millised teatavasti tehakse peale põhiehitustöid ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt maksis talle tehtud töö eest kostja sularahas. Tunnistaja Siim Viitkari ütlused, et remonti tehti oma raha eest, on põhjendatud tema ütlustega, et ta teab ehitustöödega seonduvatest asjaoludest seoses kodus räägituga ning tunnistaja sattus ilmselt segadusse seoses hageja esindaja poolt esitatud küsimustega kinkelepingu kohta, mille sõlmimisest S. Viitkar ilmselt teadlik ei olnud; ka tunnistaja Svea Kutsar on selgitanud, et Siim ei teadnud neid asju nii täpselt. Kohus ei nõustu hageja väitega, et tunnistaja Karin Lätt oli kutsutud kohtusse tunnistama remondikohustuse kokkulepet ja selle täitmist. Kostja taotlusest (I kd, tl 86) nähtuvalt taotles ta tunnistaja Karin Lätti ülekuulamist selle kohta, et viimane on vahendanud hagejalt saadetisi ja teab, milleks neid talle saadeti ja milleks neid kostja kasutas, samuti Võrus Lille 15-33 asuva eluruumi seisundi kohta hagejale võõrandamise ajal. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja Andres Kimaski ütlustes üksnes seetõttu, et ta on kostja sõber või tarvitab vahepeal alkoholi; asjaolu, et A. Kimask nägi hagejat sagedamini korteris remondi ajal kui tunnistajad I. Märdimäe ja S. Viitkar võib olla põhjendatud sellega, et asja materjalidest nähtuvalt oli A. Kimask põhiline remonditööde tegija, kui I. Märdimäe osales vaid maalritöödel ja S. Viitkar rohkem abitöödel; loomulikult ei saa tunnistaja anda ütlusi kinkelepingu kohta, mille sõlmimisel ta ei osalenud; samuti on loogiline, et isik võib eksida isikute ja akende asukohas ruumis, kus viibiti rohkem kui 8 aastat tagasi. Tunnistaja A. Kimaski poolt antud ütlustest ei nähtu, et pooled oleksid remondikokkulepet täiendanud või muutnud, vaid toimusid arutelud, mistõttu kohus ei tuvastanud vastuolu tunnistajate A. Kimaski ja S. Kutsari ütlustes. Kohus ei 13 (14)

arvesta otsuse tegemisel tõendina tunnistajate Karin Lätti ja Svea Kutsari poolt ette loetud SMS, sest nimetatud dokument on kohtule dokumentaalse tõendina esitamata. Hageja esitas kohtule taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks (II kd, tl 6-21), mille kohus jättis, lähtudes TsMS § 50 lg 1, mille kohaselt menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või edasikaebamise kohalt olulist ning protokolli märgitakse tunnistajate ütluse põhisisu, kõik tunnistajad on antud ütlused protokollis ka allkirjastanud, rahuldamata ja lisas taotluse asja materjalide juurde.

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.