Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Andrian Kirillovi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Jevgenijs Omeljanenko (hageja) esitas 19. aprillil 2011 hagi Andrian Kirillovi (kostja) vastu 5 420 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 07. märtsil 2007 kahe tunnistaja juuresolekul kostja ja hageja vahel võlatunnistus, mille kohaselt pidi kostja 01. märtsiks 2009 tagastama hagejale 5 420 eurot. Hageja pöördus mitmel korral seoses võlgnevuse tasumisega kostja poole, kuid kostja ei olnud hagi esitamise hetkeni oma võlgnevust tasunud. Hageja nõudis kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-st 1 ja §-dest 73 lg 1-3, 100, 101 lg 1 p 1, 3 ja 108 lg 1 lähtudes võlgnevuse summas 5 420 eurot väljamõistmist.
2.Kostja A. Kirillov vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei olnud hageja ja kostja vahel võlakohustust. Võlatunnistus koostati ja kostja allkirjastas selle, kuivõrd hageja pani metalli ostmiseks sularaha ettevõtte SIA Verdo Eesti filiaali (registri nr: 11318188) arvele. Hageja väitel oli võlatunnistus formaalne, kuivõrd ta elab kaugel on tal raske ettevõtte tööd kontrollida, siis on võlatunnistus hagejale garantiiks, et raha tõepoolest metalli ostmiseks kasutatakse. Võlatunnistuse allkirjastamise ajal oli kostja SIA Verdo Eesti filiaali direktor ja võlatunnistuse allkirjastamisel raha üleandmist ei toimunud (mida võisid kinnitada kaks tunnistajat). Hageja oli SIA Verdo Eesti filiaali omanik. Kostjale kuulus värvilise metalli vastuvõtupunkt. Hageja tegi ettepaneku, et temale kuuluv SIA Verdo Eesti filiaal ja kostjale kuuluv vastuvõtupunkt võiksid ühineda. Kostjale pakuti garantiiks tegevdirektori ametit. Kostja pidi vastuvõtupunkti eest saama 20 000 eurot. Kuna hagejal raha ei olnud, siis hageja lubas tasuda summa osade kaupa. Hageja tasus ainult 13 000 eurot. Kõik poolte vahel sõlmitud lepingud olid suulised. Hageja esitas kostjale olematu nõude. Tegemist on kättemaksuga selle eest, et kostja töövaidluskomisjoni poole pöördus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 30. aprilli 2012 otsusega jäeti J. Omeljanenko hagi A. Kirillovi vastu rahuldamata.
Maakohus leidis, et poolte vahel oli vaidlus võlatunnistuse tõlgendamise üle. Hageja tõlgendas võlatunnistust sellisest, et selle võlatunnistusega tunnistas kostja oma võlgnevust hagejale. Kostja väitis, et poolte vahel võlasuhted puudusid ja hagejalt kostja raha ei saanud. Vaidlusalune võlatunnistus oli järgmises sõnastuses :“Mina, Andrian Kirillov, isikukood XXXXXXXXXXX, elukoha aadress XXXX, Kose alevik, Võru vald, võtsin Jevgeni Omeljanenkolt, isikukood XXXXXXXXXXX, elukoha aadress XXXX, Saulkrasti, Riia rajoon, laenuks 5 420 (viis tuhat nelisada kakskümmend) eurot. Kohustun laenu tagasi maksma 1.märtsiks 2009“ (tl 6-7). Maakohus kuulas tunnistajatena üle võlatunnistusele alla kirjutanud isikud G. Lukjanova (tl 87) ja N. Heinsoo (tl 83-84). Tunnistajad kinnitasid, et ei teadnud kostja ja hageja vahelistest kokkulepetest midagi. Tunnistajaid kutsuti siis, kui oli vaja alla kirjutada, mingit raha üleandmist tunnistajad ei näinud ega teadnud sellest midagi. N. Heinsoo ütluste kohaselt helistas temale sõbranna G. Lukjanova ja ütles, et on vaja tulla tema juurde ja tunnistajana alla kirjutada. G. Lukjanova ütluste kohaselt tegi G. Lukjanova firmale SIA Verdo Eesti filiaalile raamatupidamist ning osa arveid maksti sularahas. Hageja tõlgenduse kohaselt sõlmisid pooled võlatunnistuse. VÕS § 30 järgi võib võlatunnistus olla konstitutiivne (abstraktne), kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Maakohus leidis, et poolte esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et poolte tahe oleks olnud suunatud võlatunnistuse allkirjastamisele. Kostja selgituste kohaselt oli poolte tegelikuks kavatsuseks see, et hageja annab firma Eestis tegutseva filiaali tegevuseks raha ja seda raha kasutatakse firmale metalli ostmiseks. SIA Verdo Eesti filiaalis raamatupidajana tegutsenud G. Lukjanova ütluste kohaselt tasutigi metalli eest sularahas ja selle kohta esitati arved. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte tegelikku ühist tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Maakohus leidis, et sõlmitud võlatunnistus ei vastanud VÕS § 30 sätestatud konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse tunnustele, sest tekstist nähtuvalt ei loodud sellega algsest kohustustest – väidetavast võlast – sõltumatut kohustust. Maakohtule esitatud võlatunnistusest ei nähtunud ka deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid, sest teksti kohaselt üks pool võttis teiselt poolelt võlgu ja kohustus selle 01.märtsiks 2009 tagasi maksma. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et sõlmitud lepingut ei saanud tõlgendada võlatunnistusena. Maakohus leidis, et võlatunnistusena pealkirjastatud lepingut tuli käsitleda kui laenulepingut eraisikute vahel. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma, laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Maakohtule esitatud kirjalikus lepingus avaldasid pooled, et kostja võttis hagejalt laenuks 5 420 eurot ja kohustus selle tagasi maksma 01. märtsiks 2009. Seega sõlmisid pooled laenulepingu. Laenulepingust tuleneva nõude esitamiseks pidi hageja tõendama, et ta on nimetatud rahasumma kui laenuandja laenajale üle andnud. Kostja esitas vastuväite, et poolte vahel ei olnud võlasuhteid, kuivõrd kostja hagejalt raha ei saanud. Raha üleandmist või saamist ei tõendanud ka tunnistajad G. Lukjanova ja N. Heinsoo. Maakohus leidis, et hageja ei esitanud vaatamata kostja vastuväitele võlasuhte puudumise osas tõendeid laenulepingus märgitud summa üleandmise kohta. Maakohus möönis, et sõlmitud laenuleping (võlatunnistus) võis olla näilik. VÕS § 89 lg 1 järgi on tehing näilik, kui poole lepivad kokku, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole
avaldatud tahtele õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. VÕS § 89 lg 3 sätestatu kohaselt kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega, kui aluseks võtta kostja väited, et hageja andis raha (kostja ei märkinud summat) SIA Verdo Eesti filiaalile metalli ostmiseks, oleks tegu olnud samuti laenulepinguga, mille järgi pidanuks hageja tõendama, et ta andis selle raha kostjale kui firma filiaali tegevdirektorile üle. Hageja neid asjaolusid ei tõendanud, samuti ei lükanud hageja ümber kostja sellekohaseid väiteid.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.J. Omeljanenko esitas Tartu Maakohtu 30. aprilli 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) hindas maakohus asjas kogutud tõendeid ebapiisavalt ja ühekülgselt, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. On arusaamatu, mille alusel tegi maakohus kindlaks, et vastustaja apellandilt raha ei saanud. Asjaolu, et vastustaja ei eitanud raha saamist, tõlgendati lubamatult vastustaja kasuks. Vastustaja ainult väitis, et vastustaja ei saanud raha endale, vaid poolte tahe oli, et apellandi poolt antud raha läheks SIA Verdo Eesti filiaali tegevuseks ning seda kasutataks ettevõttele metalli ostmiseks. Vastustaja ei tõendanud, et tema sai raha ettevõtte jaoks; 2) võttis vastustaja raha saamise nii vastuses hagiavaldusele kui kohtuistungil omaks. Otsuse tegemisel ei saanud tugineda asjaolule, et raha üleandmist ei toimunud. Maakohus oleks pidanud raha saamise tõendatuks lugema. Kuivõrd raha üleandmine oli tõendatud, ei olnud oluline, kas poolte vahel sõlmiti laenuleping, deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus. Apellandi jaoks on selgusetu, miks peab apellant raha üleandmist tõendama, kui vastustaja seda ise tunnistab; 3) leidis maakohus ekslikult, et asjaoludest ei saa järeldada, et poolte tahe oleks olnud suunatud võlatunnistuse allkirjastamisele. Maakohtu järeldused on vastuolus tõlgendamise metoodika ja VÕS §-ga 29. Võlatunnistuse sisu oli väga selge ja seda tuli tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Tulenevalt võlatunnistuse sisust ei saaks sarnane mõistlik isik lepingut teisiti tõlgendada kui seda tegi apellant; 4) sõlmiti poolte vahel deklaratiivne võlatunnistus. Kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks oli tunnistada kohustuse olemasolu, loobuda võimalikest võlaga seotud vastuväidetest, võla sissenõudmise lihtsustamine ja tõendamiskoormise muutmine selliselt, et võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-21-06, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, st VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Vastustaja ei esitanud apellandile ega maakohtule kviitungit võla tasumise kohta. See tähendab seda, et vastustaja poolt ei ole tõendatud võlgnevuse tasumine. Maakohtu järeldused ja tuginemine vastustaja selgitustele on vastuolus deklaratiivse võlatunnistuse põhimõtetega; 5) leidis maakohus ebaõigesti, et poolte vahel oli sõlmitud ainult laenuleping. On õige, et poolte vahel sõlmiti raha üleandmisel laenuleping, mille sisuks oli, et vastustaja pidi laenu
01.märtsiks 2009 tagastama. Kuivõrd apellandil oleks olnud väga raske tõendada raha üleandmist, siis sõlmitigi tunnistajate juuresolekul võlatunnistus. Laenuleping oli suuline ja see sõlmiti enne võlatunnistuse allkirjastamist.
5.Vastustaja Andrian Kirillov apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 30. aprilli 2012 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab J. Omeljanenko hagi A. Kirillovi vastu täielikult ning mõistab A. Kirillovilt J. Omeljanenko kasuks 5 420 eurot (viis tuhat nelisada kakskümmend eurot).
7.Õige on apellandi väide, et maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud materiaalõigusnormi asudes seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Nähtuvalt asja materjalidest esitas hageja nõude kostja vastu 5 420 euro väljamõistmisele ning tugines seejuures võlatunnistusele (tl 6,7). Võlatunnistuses on kostja kinnitanud, et ta võttis hagejalt laenuks 5 420 eurot ning kohustub selle tagastama 01.03.2009. Hageja väitel oli poolte vahel suuline laenuleping ning laenulepingust tuleneva kohustuse kohta andis kostja võlatunnistuse. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ja vastuväite kohaselt andis ta küll võlatunnistuse, kuid see võlatunnistus oli vormistatud selle raha kohta, mis kasutati SIA Verdo Eesti filiaali tegevuseks (metalli ostmiseks sularaha eest). Seega kostja ei vaidle iseenesest vastu sellele, et võlatunnistuse aluseks oleva kokkuleppe alusel toimus raha üleandmine, kuid tema väite kohaselt anti see raha üle SIA Verdo Eesti filiaalile. Samas ei osanud kostja vastata ringkonnakohtu istungil küsimusele, et kui raha anti üle SIA Verdo Eesti filiaalile, siis kellele raha reaalselt üle anti. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt 07.03.2007 allkirjastatud võlatunnistus on nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et tema poolt tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja väitel enne seda, kui kostja andis talle võlatunnistuse, toimus raha üleandmine ja ka kostja ei ole sellele vastu vaielnud, et hageja raha andis (kuigi kostja väitel SIA Verdo Eesti filiaali tegevuseks), siis kostja väites, et tal ei olnud tema poolt tunnustatud võlga, oleks ta pidanud tõendama seda, et raha ei saanud tema, vaid SIA Verdo Eesti filiaal, kuid kostja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Antud juhul saab eeldada võla olemasolu, sest kostja ei ole tõendanud vastupidist.
8.Asjaolu, et võlatunnistuse allkirjastamise juures viibinud tunnistajad G. Lukjanova (tl 84) ja N. Heinsoo (tl 87) ei näinud hageja poolt raha üleandmist kostjale, ei lükka ümber hageja väidet, et eelnevalt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud suuline laenuleping ning ka raha oli juba enne kostja poolt võlatunnistuse allkirjastamist üle antud. Samuti ei sea kahtluse alla kostja poolt hagejalt laenu saamist see, et tunnistaja G. Lukjanova ütluste kohaselt osa SIA Verdo Eesti filiaali arveid maksti sularahas. Juhul, kui SIA Verdo Eesti filiaali arveid makstigi sularahas ja peeti nn musta raamatupidamist, siis ei oleks ikkagi usutav see, et kostja allkirjastas võlatunnistuse seetõttu, et sai hagejalt raha SIA Verdo Eesti filiaali tegevuseks. Mõistlik inimene oleks sel juhul märkinud võlatunnistusele, et sai raha laenuks SIA Verdo Eesti filiaali tegevuseks. Puudub mõistlik põhjendus selleks, miks kostja pidi vormistama hageja poolt
SIA Verdo Eesti filiaali tegevuseks antud raha isikliku võlana. Samuti ei ole kostja tõendanud seda, et ta kasutas hagejalt laenuks saadud raha SIA Verdo Eesti filiaali tegevuses.
9.Kuna hagi tuleb rahuldada, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel samuti kostja kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.