2-12-26521/15 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras, esitades apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus lahendada apellatsiooni kirjalikus menetluses. Asjaolud ja kohtu põhjendused Hagiavalduse kohaselt on Bigbank AS ja kostja 1 vahel 28.09.2006.a. sõlmitud tarbijakrediidileping nr xxxxxx/16kt (Leping) (tl 7-8). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale 1 üle 1875.21 eurot. Lepingu järgi oli kostja 1 kohustatud maksma hagejale intressi 28,61% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS krediidilepingute üldtingimusi nr S (tl 9-11). Seoses nimetatud lepinguga on sõlmitud 4 täiendavat kokkulepet (tl 21-25; 30-31; 38, 44-48). Kokkuleppega nr 4 jäi võlgniku käsutusse 5584.89 eurot, intressimääraks sai 25,54% krediidisummalt aastas (tl 44-48). Hageja sõlmis 28.09.2006 kostjatega 2 ja 3 (käendajad) käenduslepingud olemasolevate ja tulevikus tekkivate kohustuste tagamiseks (tl 12-15). Täiendavalt sõlmiti 2 kokkulepet käenduslepingute tingimuste muutmise kohta 14.02.2007 ja 30.07.2009 (tl 16-17, 28-29). Kostjatel oli kokkuleppele nr 4 vastavalt kohustus tasuda hagejale regulaarseid makseid alates 10.08.2009, millist kohustust kostja 1 küll algselt täitis, kuid seisuga 01.05.2010.a. tekkis võlgnevus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjatele muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks (tl 52-85). Kuivõrd kostjad sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelne menetlus jäi tulemusteta, oli hageja sunnitud 04.07.2011 lepingu üles ütlema (tl 86-88) ja oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 5534.70 eurot tagastamata krediidisumma eest, 2474.29 eurot intressi, 402.01 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu ja 1459.70 eurot sissenõutavaks muutunud viivist ning alates 10.07.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivist 25,54% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja on nõude esitamisel tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6, § 113 lg-le 1, §-le 142, § 145 lg-tele 1 ja 2 ja § 65 lg-le 1. Kostja vastuväited (tl 118-122) Kostjad 2 ja 3 hagile vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja 1 leiab, et on hagejale tagasi maksnud 94 056 EEK, s.o. 6011.27 eurot. Kuigi kostja 1 on saanud hagejalt krediiti kokku 5053.97 eurot, nõuab hageja veel 9870.70 euro tasumist. Kostja leiab, et hageja tegevus ei ole kooskõlas heade kommetega. Kostja 1 ei saanud laenugraafikut täpselt järgida, sõlmides hagejaga korduvalt uusi lisakokkuleppeid ja krediidisumma suurenes kogu aeg, kuigi kostja 1 füüsiliselt raha esialgsele laenule juurde ei saanud. Viimane, s.o. 01.08.2009 kokkulepe, sõlmiti tänu kostja 1 maksepuhkusele. 3-kuulise maksepuhkuse korral tuli pärast maksepuhkuse möödumist tasuda 4.kuul kolme kuu maksed korraga. Ilmselgelt ei olnud kostjal 1 seda võimalust ja maksed liideti maksepuhkuse summa jäägile, millega seoses muutus ka laenusumma ja intress. Kostja 1 pöördus korduvalt hageja poole sooviga saada intresside alandust ning vähendada kuumakse suurust, kuid hageja sellega ei nõustunud. Kostja 1 leiab, et olukorras, kus hagejale oli teada kostja 1 majanduslik olukord, sest tema sissetulekuks oli üksnes vanemahüvitis, on hagejapoolne lepingu sõlmimine vastuolus hea usu põhimõttega. Hilisemad kokkulepped, mis kostja 1 hagejaga sõlmis, olid tingitud pangapoolsest survest ning kostjapoolsest raskest majanduslikust olukorrast. Kostja 1 leiab, et hageja on rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet ning on viidanud krediidiasutuste seaduse § 83 lg-le 3 ja § 89 lg-le 31. Kostja 1 leiab, et

tema kohta hagejal olnud info põhjal oleks pank osanud kostja 1 olukorda õigesti hinnata. Uute lepingute sõlmimisel ei võinud hageja arvestada kostja võlasumma hulka viivist ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. Seega hageja, olles teadlik kostja 1 maksejõulisuse probleemidest, kasutas oma positsiooni, et sõlmida uus leping, millega sisuliselt refinantseeriti eelmine leping krediidiandja tingimustel, kusjuures krediidisaaja seoti talle kulukama ning tühiseid kokkuleppeid sisalduva lepinguga. Taolise käitumisega, kus krediidiandja sõlmib krediidivõtjaga korduvalt uusi lepinguid eelmiste võlgnevuse tasaarvestamiseks, suurendab krediidiandja krediidisaaja laenukoormuse üle jõu käivaks. Hageja krediidiasutusena ei ole antud juhul toiminud hoolsusega, mida käibes vajalikuks peetakse, vaid on käitunud vastutustundetult ning rikkunud tarbijakrediidilepingut. Kostja leiab, et selliste kokkulepete sõlmimine on heade kommete vastane ja kuigi tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 4 redaktsioon jõustus 01.05.2009, näitab see säte siiski seadusandja tahet ja ka varem kehtinud TsÜS § 86 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. Eeltoodust lähtudes taotleb kostja 1 viivise ja intressi vähendamist kohtu poolt määratud ulatuses ning viitab VÕS § 162 lg-le 1. Kohtu seisukoht ja põhjendused 1.Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on VÕS § 402 kohaselt sõlmitud tarbijakrediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu. Hageja ei ole vaidlustanud kostja 1 poolt hagejale krediidilepingu täitmiseks ülekantud summade suurust, kuid hageja kinnitusel oli tal kostjaga 1 sõlmitud kaks krediidilepingut. Käesolevas tsiviilasjas on nõue esitatud tarbijakrediidilepingust nr 0601009/16t tulenevate nõuete osas ning sellest lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi on kostja 1 täitnud 5245.70 euro ulatuses ning hageja poolt väidetule ei ole vastuväiteid esitanud ka kostja 1. 2.Kostja 1 on leidnud, et hageja tegevus ei ole olnud kooskõlas TsÜS § 86 lg-ga 3 ja krediidiasutuste seaduse § 83 lg-ga 3, millest tulenevalt on leping hea usu põhimõtetega vastuolus ja tühine. TsÜS § 86 lg 3 on jõustunud 01.05.2009. Nimetatud sätet saab tagasiulatuvalt kohaldada üksnes juhul, kui seadus sellise võimaluse sätestab, kuid antud juhul ei ole sellele sättele tagasiulatuvat jõudu antud. Küll on aga pooltevaheline kokkulepe nr 4, millele on hageja nõude esitamisel tuginenud, sõlmitud 01.08.2009, s.o. ajal, mil kehtis TsÜS § 86 lg 3. TsÜS § 86 lg 2 p 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega tuleb kohtul tehingu tühisuse tuvastamiseks kindlaks teha, kas tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskoormis lasub üldjuhul TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Erandiks tõendamiskohustuse puhul on TsÜS § 86 lg 3 tarbijakrediidilepingute osas. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituse vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuse poolt eraisikule antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Antud juhul on kokkuleppe nr 4 kohaselt krediidikulukuse määr 41,7% aasta kohta, seega vähem kui Eesti Panga poolt sellel ajal antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordne määr (kulukuse määr juuli 2011 – 29,71% ja august 2011 – 32,49%). Kostja poolt muud vastuväited kohustuste väärtuste tasakaalust väljasolemise kohta on üldsõnalised ja tõendamata nagu ka väited tehingu tegemise kohta äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.

Nimelt leiab kohus nii nagu ka hageja, et poolte vastastikusel kokkuleppel on laenu refinantseerimine tavapärane ja hea usu põhimõttega vastavuses. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kokkuleppe nr 4 sõlmimisel 01.08.2009 oli kostjale 1 teada, millised olid poolte varasemad rahalised suhted ning kui kostja 1 kirjutas oma võlakohustusele 01.08.2009 seisuga alla, siis tuli tal ka vastav kohustus täita ning seda ka juhul, kui lepiti kokku võetud kohustuses laenu kasutamise eest (VÕS § 397 lg 1 ei keela sõlmida intressi tasumise kokkulepet). VÕS § 396 lg 2 alusel kohustuse ümbervormistamine uueks laenuks omab VÕS § 30 järgselt võlatunnistuse tähendust ning võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS § 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-146-05 ja nr 3-2-1-101-04). Seega tekib refinantseerimisel uus krediidisumma, mille komponentideks võivad olla erinevad nõuded ning uuelt krediidisummalt intressi arvestamine on lubatud. Isegi kui lähtuda eeldusest, et pooltevaheline tehing oli tehtud kas äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või oli vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ei ole kohtu arvates ainuüksi majanduslikult raske olukord piisav tõendamaks laenuvõtja erakorralist vajadust, sõltuvussuhet, kogenematust või muud asjaolu. Ka nähtub kokkuleppest nr 4, et hageja on võimaldanud kostjale 1 tasumist pikema maksegraafiku alusel ning kostja 1 on seatud soodsamasse olukorda kui ta oleks olnud lepingu ülesütlemisel. Kostja 1 on leidnud, et hageja tegevus ei ole olnud kookõlas krediidiasutuste seadusega (KAS), mille § 83 lg 3 on sätestanud vastutustundliku laenamise põhimõtte. KAS § 2 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 2 kohaselt ei reguleeri KAS eraõiguslikke suhted ega ole kohtu arvates antud vaidluse puhul kohaldatav. Seega ei ole kohtu arvates täidetud TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud tehingu tühistuse tuvastamise tingimused. 3.Kostja 1 on nõudnud viivise ja intressi vähendamist. Kostja 1 on leidnud, et intressimäär on liiga kõrge, kuid millel tema väide põhineb, on ebaselge. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on lubatud kokku leppida intressimääras ning vastavalt poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0601009/16kt raames sõlmitud kokkuleppele nr 4 on kokku lepitud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale intressi 25,54% krediidisummast aastas. Hageja arvestuste kohaselt on ta arvestanud intressi kuni lepingu ülesütlemiseni, seega on intressi nõue summas 2474.29 eurot seaduslik. Ka ei anna alust intressi vähendamiseks VÕS § 162 lg 1. Hageja on nõudnud kostjatelt viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepinguga ettenähtud intressimääras. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Viimatinimetatu sätte lg 1 kohaselt võib viivist vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Selleks, et nõuda viivise vähendamist, peab olema see ebamõistlikult suur ning kuna kostja on taotlenud viivise vähendamist, on tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Üheks ebaproportsionaalsusele viitavaks asjaoluks on asjaolu, et hageja ei ole kohustuse rikkumisest kahju saanud. Hageja väitel on ta lepinguliste kohustuste rikkumisest kahju saanud, kuna alates 13.12.2010 on krediiti kasutatud tasuta ning hagejal puudus võimalus raha edasi laenata või saada põhivõlgnikult intressimakseid, millega ta arvestanud oli. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-166-05 leidnud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel saab kahju tekkida muuhulgas saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks viivituse ajal pangas hoiustades. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama, kuid antud juhul on viivisenõue põhinõudest tunduvalt väiksem. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kokkulepet nr 4 täitis kostja 1 osaliselt detsembrini 2010, kuigi võlad tekkisid mais 2010 (tl 125-127), pärast seda ei ole ligemale 2 aasta jooksul lepingust tulenevate kohustuste täitmist toimunud. Kohtul lasub kohustus hinnata ka kostjate majanduslikku olukorda, kuid nimetatud olukorda iseloomustavad tõendid tuleb esitada neil endil.

Kostja 1 on esitanud üksnes konto väljavõtte perioodi kohta 06.07.2006 – 08.02.2007 (tl 124), kuid hilisemad tõendid, mis võimaldaksid kostja majanduslikku olukorda hinnata, esitatud ei ole. Eeltoodust lähtudes on hageja poolt nõutud viivis seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle vähendamiseks. 4.Kostjal 1 on etteheiteid hagejale ka selles osas, et viimane on viivitanud lepingu ülesütlemisega, kuid arvestades kostjapoolseid viimaseid makseid 2010.a. lõpus ei ole teade lepingu ülesütlemisest 04.07.2011 (tl 86-88) esitatud hagejapoolselt ebamõistlikult pika aja möödudes. Kohus jätab tähelepanuta ka kostja 1 etteheited selles osas nagu poleks hageja saatnud oma teavituskirju kostjale 1 õigel aadressil. Aadress, kuhu kirjad on edastatud, on märgitud kokkuleppele nr 4. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 9.1 kohustub krediidisaaja krediidiandjat viivitamatult informeerima oma rekvisiitide muutumisest ning p 9.2 kohaselt loetakse posti teel edastatud teated lepingus sätestatud rekvisiitidele üle antuks 3 päeva möödumisel (tl 49-51). 5.Pooltevahelise lepingu üldtingimuste p 6.7 kohaselt kohustub krediidiandja hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h. kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (tl 95) ning hageja on esitanud kulude arvestuse aluseks olevad tõendid (tl 52-88; 90-91; 93-94). Kostjad ei ole võla sissenõudmisega seotud kulude nõuet eraldi vaidlustanud. 6.Hageja sõlmis 28.09.2006 kostjatega 2 ja 3 (käendajad) käenduslepingu, millega käendajad võtsid endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrdedilepingust nr 0601009/16kt ning tulevikus tekkivate kohustuste tagamiseks. Käenduslepingu muutmise kokkuleppe kohaselt on käendajate vastutuse rahaliseks maksimummääraks 25 345.15 eurot käenduse tähtajaga 01.08.2012. Käendajad ei ole täitnud VÕS § 142 lg-s 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. VÕS § 145 alusel vastutavad võlgnik ja käendajad võlausaldaja ees solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 alusel kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 7.VÕS § 396 lg 1 alusel kohustub laenusaaja laenu tagasi maksma. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p-d 1 ja 6, § 113 lg 1 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja viivist. Seega on hagi põhjendatud täies ulatuses ja kuulub rahuldamisele. 8.TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutnud, väljamõistmist kostjalt mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täimiseni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kostjad. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.