Andrus Esko hagi Kalle Meose vastu 4 230,95 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
2 952,72 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kalle Meose apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirj alik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Kalle Meos (isikukood: XXXX)
esindajad
Vastustaja (hageja): Andrus Esko (isikukood: XXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 26. märtsi 2012 otsus osaliselt 447,38 euro väljamõistmise osas ja lugeda väljamõistetuks Kalle Meoselt Andrus Esko kasuks 2 505,34 eurot.
Tartu Maakohtu 26. märtsi 2012 otsus
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 26. märtsi 2012 otsus muutmata.
Välja mõista Kalle Meoselt Andrus Esko kasuks 2 505,34 eurot (kaks tuhat viissada viis eurot 34 senti).
4.3.Jätta menetluskulud maakohtus 59,2% ulatuses Kalle Meose kanda ning 40,8% ulatuses Andrus Esko kanda.“
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 84,8% ulatuses Kalle Meose kanda ja 15,2% ulatuses Andrus Esko kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Andrus Esko (hageja) esitas 24. augustil 2010 hagi, milles palus Kalle Meoselt (kostja) välja mõista 4230,95 eurot (66 200 kr) ja lisaks kahjuhüvitise summas 507,71 (7 944 kr), seega kokku 4738,66 eurot (74 144 kr). Hageja täpsustas hagi nõuet hiljem ja nõude suuruseks jäi 4 230, 95 eurot (tl 79 pöördel). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01. detsembril 2009 kavatsuste protokolli vara müügilepingu sõlmimise ettevalmistamiseks, mille kohaselt kohustus kostja sõlmima hagejaga hiljemalt 31. detsembril 2009 notariaalse müügilepingu kostjale kuuluva elumaja, asukohaga XXX Haaslava vald Tartumaa, üleminekuks kostjalt hagejale. Kavatsuste protokolli lisa 1 kohaselt tasus hageja kostjale 20 000 kr, mis loeti osaks vara hinnast (1 770 000 kr). Vastavalt lisale 1 võttis kostja endale kohustuse tagastada ettemaks topelt, kui kostja süül ei toimu müügitehingut hiljemalt 31. detsembril 2009. Lepingu p-s 1.6 avaldasid pooled, et sõlmitud leping ei olnud käsitletav eellepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 tähenduses. Ehitusregistri kohaselt puudus objektil kasutusluba. Kostja esitas kasutusloa taotluse alles
30.detsembril 2009, mis välistas kokkuleppe põhikohustuse - notariaalse müügitehingu sõlmimise - täitmise 31. detsembriks 2009. Sellest tulenevalt ja kostja süül müügitehing aset ei leidnud.
Kavatsuste protokolli lisa 2 kohaselt kohustus kostja ehitama kahe auto varjualuse ja kuuri ning kinnitas, et ehitus vastab ettenähtu normidele ja ei põhjusta hageja suhtes pretensioonide esitamist. Hageja püstitas ise nimetatud ehitise ja see tekitas temale 7 000 kr ulatuses lisakulutusi, kuivõrd ehitis tuli 2009 detsembris Haaslava valla ehitusnõuniku nõudel lammutada. Varjualuse ehitamise luba taotles kostja alles 05. jaanuaril 2010 ja see esitati registrile 19. jaanuaril 2010. Detsembris 2009 lasi hageja heauskselt paigaldada ja tasus soojustehnika (katel, katla paigaldamine, häälestamine, regulaator) eest kokku summas 19 200 kr. Kostja andis oma nõusoleku soojustehnika paigaldamiseks ning võimaldas hagejale juurdepääsu kinnistule. Kui müügitehing jäi toimumata, siis soovis hageja uue, tema poolt paigaldatud, katla ära viia, kuid kostja ei olnud sellega nõus. Käesoleval juhul ei täitnud kostja temale kavatsuste protokollist tulenevaid kohustusi müügileping jäi kostja süül sõlmimata.
2.Kostja K. Meos vaidles hagile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt tõusetus kasutusloa küsimus mõned päevad pärast kavatsuste protokolli sõlmimist, kui selgus, et hageja pidi pangast laenu juurde võtma. Kostja hakkas seejärel kasutusloa saamiseks vajalikke kooskõlastusi hankima ning 12. detsembril 2009 esitas kostja need Haaslava Vallavalitsusele. Kuivõrd kasutusluba tuleb väljastada 14 päeva jooksul pärast avalduse esitamist, siis ei olnud kostja jaoks selge, miks kasutusloa väljastamine Haaslava vallalt rohkem aega võttis või kuidas see hageja andmetel toimus selliselt, et avaldus sisestati
30.detsembril 2009 ning kasutusluba väljastati 31. detsembril 2009. Kuigi kasutusluba väljastati alles 31. detsembril 2009, oli ka siis võimalik müügilepingut sõlmida, kuivõrd vähemalt osad notarid sel päeval töötasid. Hagejal oli kindel tahe gaasikatel välja vahetada. Kostja hoiatas hagejat, et katelt enam ümber vahetama ei hakata, kuivõrd paigaldamisel muudeti uue katla mõõtude järgi nii gaasi kui vee torustikke. Kostja ei saanud endale võtta majanduslikke riske seoses investeeringutega elamusse aadressil XXX. Kostja hinnangul oli katla paigaldamise ja varjualuse ehitamise puhul tegemist hageja omavolilise tegevusega võõral kinnistul. Kostja lasi hagejal muudatusi teha, sest kostjal oli vaja elamu maha müüa ja hageja oli sel hetkel ainus ostja.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 26. märtsi 2012 otsusega rahuldati A. Esko hagi osaliselt. Maakohus mõistis K. Meoselt A. Esko kasuks välja 2 952,72 eurot. Maakohus leidis, et hagi kuulus rahuldamisele osaliselt ja mõistis hageja kasuks välja 1) kavatsuste protokolli lisa
alusel kostjale tasutud ettemaksu summas 1278,23 eurot (20 000 kr); 2) kahe auto varjualuse ja kuuri püstitamise ning lammutamise eest tasutud 447,38 eurot (7000 kr); 3) soojustehnika (katel, katla paigaldamine, häälestamine ja regulaator) paigaldamise kulud summas 1227,10 eurot (19 200 kr). Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude summas 1 278,23 eurot (20 000 kr), mis põhines kavatsuste protokolli lisal 2, mille kohaselt kuulus ettemaks topelt tagastamisele, kui kostja XXX elumaja müügist loobub. Poolte vahel 01. detsembril 2009 sõlmitud kavatsuste protokolli ja selle lisad tunnistas maakohus vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks. Maakohus tuvastas, et vaidluse all ei olnud järgmised asjaolud: 1) hageja ja kostja allkirjastasid 01. detsembril 2009 kirjaliku kavatsuste protokolli vara müügilepingu sõlmimise ettevalmistamiseks – elumaja XXX Haaslava vallas Tartumaal omandamise kohta. Kavatsuste
protokoll ega selle lisad ei olnud sõlmitud notariaalses vormis; 2) hageja tasus kavatsuste protokolli lisa 1 järgi kostjale ettemaksuna 1 278,23 eurot (20 000 kr); 3) hageja lasi detsembris 2009 paigaldada ja tasus soojustehnika (katel, katla paigaldamine, häälestamine ja regulaator) eest kokku 1227,10 eurot (19 200 kr) (tl 65– 69); 4) kavatsuste protokolli lisa 2 kohaselt pidi kostja ehitama või laskma ehitada XXX elumaja müügipäevaks (hiljemalt 2009 detsembri lõpuks) kahe auto varjualuse ja kuuri. Kostja pidi tagama, et ehitis vastab ettenähtud normidele ja ei põhjusta hagejale kelleltki pretensioone (tl 13). Detsembris 2009 püstitas hageja eelnimetatud ehitise ise. Haaslava Vallavalitsuse ehitusnõuniku poolt esitati nõue omavoliliselt ehitatud ehitis lammutada. Eelnimetatud ehitise ehitamise loa taotluse oli kostja esitanud 05. jaanuaril 2010 ja registrile oli see esitatud 19. jaanuaril 2010. Eelnimetatud ehitise püstitamise ja lammutamise eest tasus hageja 447,38 eurot (7 000 kr) (tl 71). Maakohus leidis, et hageja ja kostja sõlmisid ja allkirjastasid 01. detsembril 2009 kavatsuste protokolli vara müügilepingu sõlmimise ettevalmistamiseks, mille järgi kohustus kostja sõlmima hagejaga notariaalse müügilepingu hiljemalt 31. detsembril 2009 kostjale kuuluva elumaja, aadressil XXX Haaslava vallas Tartumaal, omandiõiguse üleminekuks kostjalt hagejale. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi peab kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping olema notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Hageja oli seisukohal, et kavatsuste protokoll ei ole käsitletav eellepinguna. Maakohus oli seisukohal, et kavatsuste protokolli näol oli olemuslikult tegemist eellepinguga VÕS § 33 tähenduses, sest hageja ja kostja vahel sõlmitud kavatsuste protokoll oli suunatud elumaja kui kinnisasja omandamisele. Eeltoodust tulenevalt oli kavatsuste protokoll vormipuuduse tõttu tühine. Maakohus leidis, et maakohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on maakohtu ülesanne – TsMS § 436 lg 7 sätestab, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja TsMS § 438 lg 1 järgi otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. AÕS § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 2 kohaldamise eesmärk on kaitsta nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta elumaja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele. Kavatsuste protokolli ehk kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus tõi käesoleval juhul kaasa kõrvalkokkulepete tühisuse. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele (vt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-32-06; p-d 15, 16). Hageja tasus kavatsuste protokolli lisa 1 järgi ettemaksuna kostjale 1 278,23 eurot. Kuivõrd 01. detsembril 2009 hageja ja kostja vahel sõlmitud kavatsuste protokoll ja selle lisad on tühised, oli hagejal õigus selle alusel tasutu tagasi saada VÕS § 1028 järgi. Kostja sai hagejalt ettemaksuna 1 278,23 eurot ja on seega VÕS § 1028 lg 1 tähenduses rikastunud hageja arvel ja kuivõrd kavatsuste protokoll oli tühine, tuli saadu tagastada. Vastavalt kavatsuste protokolli lisale 1 kuulus ettemaks topelttagastamisele, kui kostja loobub elumaja müügist hagejale, st tagastamisele kuulus koos ettemaksuga kokku 2 556,47 eurot (40 000 kr). Kuivõrd 01. detsembril 2009 hageja ja kostja vahel sõlmitud kavatsuste protokoll ja selle lisad olid tühised, siis ei saa hageja kavatsuste protokolli rikkumisele tuginedes nõuda, et kostja tasuks talle ettemaksu topelt. Kavatsuste protokolli tühisuse tõttu oli hagejal VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus tasutu tagasi saada vaid juhul, kui kostja on hageja arvel rikastunud
ja rikastumine on toimunud hageja soorituse kaudu tühise lepingu alusel. Ettemaksu topelttagastamise osas jättis maakohus hageja nõude rahuldamata. 2009 detsembris lasi hageja paigaldada ja tasus soojustehnika eest kokku 1 227,10 eurot. VÕS § 1042 lg 1 järgi võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Kostja teadis, et hageja paigaldab uut soojustehnikat (katelt) ega vaielnud selle paigaldamisele vastu. Hageja esitas maakohtule tõendid selle kohta, et soojustehnika paigaldamise kulud kokku olid 1 227,10 eurot (tl 65– 69). Maakohus märkis, et VÕS § 1042 lg 2 p 1 järgi ei ole kulutuste tegijal nõudeõigust kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik. Hageja soovis soojustehnika (gaasikatla) ära võtta ja ära viia, aga kostja ei lubanud. Sellega aktsepteeris kostja asjaolu, et soojustehnika tema elumajja paigaldati. Kui kostja oleks nõudnud soojustehnika (gaasikatla) äraviimist või lasknud gaasikatla hagejal ära viia, siis ei oleks hagejal kostja vastu nõudeõigust soojustehnika paigaldamise kulutuste osas. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et käesoleval juhul ei olnud tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 tähenduses, sest hagejal puudus tahe tegutseda teise isiku kasuks. Hageja lasi paigaldada ja tasus soojustehnika eest tegutsedes enda kasuks. Kavatsuste protokolli lisa 2 kohaselt pidi kostja ehitama või laskma ehitada XXX elumaja müügipäevaks (hiljemalt 2009 detsembri lõpuks) kahe auto varjualuse ja kuuri. Kostja pidi tagama, et ehitis vastaks ettenähtud normidele ja ei põhjustaks hagejale kelleltki pretensioone (tl 13). Detsembris 2009 püstitas hageja juba varem paika pandud toruvaiadele eelnimetatud ehitise ise. Haaslava Vallavalitsuse ehitusnõuniku poolt aga esitati nõue omavoliliselt ehitatud ehitis lammutada. Eelnimetatud ehitise ehitamise loa taotluse oli kostja esitanud alles
05.jaanuaril 2010 ja registrile esitati see 19. jaanuaril 2010. Seega ei oleks kostja kokkulepitud varjualuse ja kuuri püstitamist taganud tähtaegselt, s.o hiljemalt 31. detsembriks 2009. Eelnimetatud ehitise püstitamise ja lammutamise eest tasus hageja 447,38 eurot. VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Hageja tahtis varjualuse ja kuuri ehitada endale, aga kuivõrd ostu-müügi tehing jäi ära ja kavatsuste protokoll ning selle lisad olid tühised, siis tekkis hagejale kahju 447,38 euro ulatuses ehitise püstitamise ja lammutamise tõttu. Kostja ei taganud, et ehitise püstitamine vastaks seadusega ettenähtud nõuetele (kasutusloa olemasolu, nõusolek ehitise püstitamiseks jne). Kostja tekitas olukorra, kus hageja asus ehitama kahe auto varjualust arvestades seejuures, et poolte vahel on kehtiv eelleping, kuid hiljem, kui poolte vahel tehingut ei toimunud ja eelleping osutus tühiseks, pidi hageja laskma ehitise lammutada. Seeläbi tekkis hagejal kahju. Maakohus selgitas, et kui ostu-müügi leping ja selle lisad oleksid kehtivad, ning poolte vahel oleks vastav tehing toimunud, siis ei oleks hagejal tekkinud õigust ehitise püstitamisega seotud kulude suhtes, sest pooled olid kokku leppinud, et ehitise püstituse eest tasub hageja. Ehitise lammutamise eest oleks aga pidanud tasuma kostja. Hageja nõue oli 4 230,95 eurot, maakohus mõistis hageja kasuks välja 2 952,72 eurot. Maakohus leidis, et TsMS § 163 kohaselt tuli jätta 69, 8% menetluskuludest kostja ja 30, 2% hageja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Meos esitas Tartu Maakohtu 26. märtsi 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja hagi täies ulatuses rahuldamata jätmist. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) tuli poolte vahel sõlmitud kavatsuste protokoll koos selle lisadega tunnistada tühiseks seoses vastustaja poolt lepingutingimuste olulise rikkumisega; 2) pidi vastustaja tulenevalt kavatsuste protokollis lisast 2 kuuri ehitamist finantseerima ja apellant kuuri ehitama. Vastustaja, alustades kuuri ehitamisega, rikkus poolte vahelist kokkulepet – apellandil oli õigus otsustada, kas ta ehitab varjualuse ise või laseb selle kellelgi teisel ehitada. Kuigi apellant teavitas vastustajat ehitusloa puudumisest, leidis vastustaja, et kuivõrd ehitajatega olid juba kokkulepped sõlmitud, siis ei saanud enam ehitustegevust peatada. Kuivõrd ehitis oli püstitatud ilma loata, siis nõudis Haaslava valla ehitusvolinik selle lammutamist. Seoses vastustaja poolt alustatud ehitustegevusega ei saanud apellant enam ise tagada, et varjualune oleks valmis 31. detsembriks 2009; 3) rikkus vastustaja kavatsuste protokolli lisa 3. Vastustaja teatas 2009 jõulude eel apellandile, et ta keeldub täitmast kavatsuste protokolli lisa 3. Apellandi hinnangul tähendanuks see ca 50 000 kr suurust kahju apellandile. Apellant leidis, et oli mõistlik tulenevalt VÕS § 116 lg-st 2 müügitehing lõpetada; 4) tekkis apellandil vastustaja rahaliste võimaluste osas kahtlus juba detsembris 2009. Raha puudumist kinnitasid vastustaja ütlused kohtuistungil. Vastustaja sõlmis niisiis
01.detsembril 2009 lepingu, mille täitmiseks tal rahalised vahendid puudusid; 5) asendati XXX elamu gaasikatel vastustaja tungival soovil. Asendamise eesmärgiks oli testida paigaldatava katla ökonoomsust. Vahetamise käigus lõhuti osa olemasolevast gaasi – ja veetorustikust. Vastustaja ei olnud huvitatud ei maha monteeritud gaasikatla tagasipaigutamisest ja lõhutud torude asendamisest ega ka tema poolt toodud gaasikatlast, kuivõrd katla tagasivahetamine oleks vastustaja jaoks tähendanud lisakulutusi. Vastustaja väitis ebaõigelt, et apellant keeldus katelt tagastamast. Vastustaja ise ei soovinud katelt demonteerida ega ära viia (kuigi oli väga edukalt demonteerinud enda ehitatud autovarjualuse ja materjali ära viinud) Apellant ei saanudki katelt niisama lihtsalt tagastada, kuivõrd katel oli lahti ühendamata.
5.Vastustaja A. Esko vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) kohustus vastustaja kuuri ehitamist finantseerima. Vastustaja täitis oma kohustuse ehitajatele tasudes; 2) ei hoiatanud apellant vastustajat seoses ehitusloa puudumisega. Apellant kinnitas, et kuivõrd varjualuse ehitamine oli naabritega läbi räägitud, siis vallas ei tohtivat probleeme tekkida; 3) jättis apellant täitmata oma kohustuse seoses varjualuse õigeaegse valmimisega. Apellant sai ehitusloa kätte alles 19 päeva pärast seda, kui kavatsuste protokolli kohaselt pidi varjualune juba valmis olema; 4) peatas vastustaja omapoolse lepingulise kohustuse 01. jaanuaril 2010. Kavatsuste protokoll lõppes 31. detsembril 2009, mistõttu ei saanud apellant enam oma kohustusi täita; 5) on apellandi väited vastustaja rahapuuduse kohta paljasõnalised. Kui vastustajal ei olnud raha, siis kuidas oli vastustajal võimalik finantseerida katla vahetust ja varjualuse ehitamist; 6) ei ole apellant tõendanud, et katla vahetamisel midagi ära lõhuti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Maakohtu
26.märtsi 2012 otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahe auto varjualuse ja kuuri püstitamise ning lammutamise eest tasutud 447,38 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi 447,38 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 26. märtsi 2012 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi. Vaidlustatud ei ole otsust osas, milles jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks 2 952,72 eurot.
7.Arusaamatu on apellandi taotlus tunnistada poolte vahel 01.12.2009 sõlmitud kavatsuste protokoll vara müügilepingu sõlmimise ettevalmistamiseks tühiseks seoses vastustaja poolt lepingutingimuste olulise rikkumisega. Tartu Maakohus on õigesti vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et poolte vahel 01.12.2009 sõlmitud kavatsuste protokoll on käsitletav eellepinguna kinnisasja omandamiseks ning kuna AÕS § 119 lg 1 järgi peab kinnisasja omandamisele või võõrandamisele suunatud kohustustehing olema notariaalselt tõestatud ja VÕS § 33 lg 2 kohaselt peab eelleping olema sõlmitud samas vormis mis leping, siis on TsÜS § 83 lg 1 alusel kavatsuste protokoll tühine. Kuna kavatsuste protokoll on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine, siis puudub igasugune alus hinnata seda, kas hageja on või ei ole rikkunud tühist kavatsuste protokolli. Iseenesest ei oleks ka lepingu rikkumine tühisuse aluseks, vaid sellega võib kaasneda õigus kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid.
8.Asjakohased ei ole apellandi väited, mis ta on esitanud seoses sellega, et: 1) hageja teatas 2009 jõulude eel kostjale, et ta keeldub täitmast kavatsuste protokolli lisa 3; 2) kostjal tekkis hageja rahaliste võimaluste osas kahtlus juba detsembris 2009, seega sõlmis hageja 01. detsembril 2009 lepingu, mille täitmiseks tal rahalised vahendid puudusid. Lisa nr 3 kohaselt (tl 38) leppisid hageja ja kostja kokku tingimustes, millistel sai kostja kasutada hagejale kuuluvat korterit. Kuna asjas ei ole esitatud nõudeid seoses nimetatud lisaga, siis ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses lisaga nr 3 asjakohased ja ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Samuti ei ole asjakohane apellandi väide hagejal raha puudumise kohta kinnisasja ostmiseks ja ka selle väite jätab ringkonnakohus tähelepanuta.
9.Maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude kostja vastu 1 227,10 euro väljamõistmiseks (soojustehnika paigaldamise kulud, s.o katel, katla paigaldamine, häälestamine ja regulaator) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Maakohus on õigesti kohaldanud kulutuste hüvitamise nõude lahendamisel alusetu rikastumise sätteid. Vastavalt VÕS § 1042 lg-le 1 teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes.
Asja materjalidest nähtuvalt on hageja teinud kostja esemele kulutusi summas 1 227,10 eurot (soojustehnika paigaldamine - tl 65-69) ilma õigusliku aluseta ning seega on ta õigustatud nõudma VÕS § 1042 lg 1 alusel kulutuste hüvitamist. VÕS § 1042 lg 2 kohaselt ei ole kulutuste tegijal käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui: 1) isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik; 2) kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud; 3) isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu; 4) kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. Antud juhul ei esine ühtegi VÕS § 1042 lg-s 2 sätestatud alust, mis välistaks hageja nõudeõiguse kulutuste hüvitamiseks. Kulutuste hüvitamise nõuet ei välista see, et katel paigaldati kostja esemele hageja soovil. Kostja väitel hageja ise ei soovinud katelt demonteerida ega ära viia. Hageja on sellele vastu vaielnud ning vastuväite kohaselt ei lubanud kostja tal katelt ära viia. Tulenevalt VÕS § 1042 lg 2 p-st 1 peaks nõudma hagejalt katla äraviimist kostja, kuid toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks vastava nõude hagejale esitanud. Seega ei esine asjas VÕS § 1042 lg 2 p-i 1, mis välistaks hageja kulutuste hüvitamise nõude.
10.Maakohus on vaidlustatud otsusega ebaõigesti kostjalt välja mõistnud hageja kasuks kulutused summas 447,38 eurot (kahe auto varjualuse ja kuuri püstitamise ning lammutamise eest tasutud summa) ning selles osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Siinkohal on maakohus ebaõigesti kohaldanud nõude rahuldamise alusena VÕS § 1041. VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või pidi teada saama. Kavatsuste protokolli lisa 2 (tl 13) kohaselt pidi kostja ehitama või laskma ehitada XXX elumaja müügipäevaks (hiljemalt 2009 detsembri lõpuks) kahe auto varjualuse ja kuuri; kostja pidi tagama, et ehitis vastaks ettenähtud normidele ja ei põhjustaks hagejale kelleltki mingeid pretensioone. Detsembris 2009 püstitas hageja juba varem paika pandud toruvaiadele eelnimetatud ehitise ning Haaslava Vallavalitsuse ehitusnõuniku nõudel lammutas selle. Eelnimetatud ehitise püstitamise ja lammutamise eest tasus hageja 447,38 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja, asudes ise ehitama autode varjualust ja kuuri, ei täitnud kostja kohustust VÕS § 1041 mõttes. Poolte vahel oli sõlmitud kavatsuste protokoll, mis on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Samuti on tühine kavatsuste protokolli lisa nr 2, sest kohustus ehitada kinnistu müügipäevaks valmis kahe auto varjualune ja kuur on lahutamatult seotud kinnisasja omandamisele suunatud võlaõigusliku lepinguga. TsÜS § 84 lg 1 järgi tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega oleks hagejal kostja vastu nõudeõigus 447,38 euro väljamõistmiseks siis, kui kostja oleks lisa nr 2 alusel rikastunud, kuid antud juhul puudub kostjapoolne rikastumine. Kostja kohustus autode varjualuse ja kuuri ehitamiseks oli tühine ning kostja ei pidanud täitma (ja ei täitnudki) tühist kohustust. Hageja, täites ise lepinguväliselt kostja tühist kohustust, võttis endale riski, et ta ei saa tehtud kulutusi tagasi nõuda kostjalt. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada kostjalt 447,38 euro väljamõistmise osas.
11.Maakohule esitas hageja nõude summas 4 230,95 eurot, sellest tuleb rahuldada 2 505,34 eurot. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud maakohtus 59,2% ulatuses kostja kanda ning 40,8% ulatuses hageja kanda.
Ringkonnakohus vaidlustas apellant maakohtu poolt 2 952,72 euro väljamõistmist hageja kasuks. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada summas 477,38 eurot ning kostjalt kuulub väljamõistmisele hageja kasuks 2 505,34 eurot, siis TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus 84,8% ulatuses kostja kanda ja 15,2% ulatuses hageja kanda.
Andra Pärsimärgi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.