Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse menetlusosalistele kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

HAGIAVALDUSE SISU

E. A. esitas 24.03.2012. a Viru Maakohtule hagi J. E.i vastu põhivõla 4 556,94 euro ning kohtu poolt laenusummaga seonduvate intressi suuruse määramiseks ja väljamõistmiseks, lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja, kes on hageja vennapoeg, 2009. aastal hageja poole palvega saada laenuks raha. 07.07.2009. a laenas hageja kostjale 100 000 krooni, kandes nimetatud summa üle kostja pangakontole. Laenu saamiseks ja selle tagamiseks pidi olema kostja lubadus, et kostja müüb Tallinnas oma korteri ning korteri müügist saadava raha arvel tasub laenu tagasi. Hageja taotles kostjalt veel raha ning 16.09.2009. a kandis hageja kostja pangakontole veel 100 000 krooni. Kokku sai kostja hagejalt 2009. a suvel laenuks 200 000 krooni ehk 12 782,32 eurot. Kostja kinnitusel pidi korteri müük toimuma hiljemalt 2009. aasta lõpus. 2010. aasta veebruaris teavitas kostja hagejat, et korteri müük ei õnnestunud. Alates laenu saamisest kuni 2010. aasta veebruarini kostja hagejale mingeid laenusummasid ei tagastanud. Toimunud kohtumisel (2010. aasta veebruaris) lubas kostja suuliselt hagejale, et hakkab hagejale laenu tagasi maksma igakuuliselt vähemalt 5 000 krooniste osamaksetega ning Tallinna korteri müümisel tasub kogu laenu jäägi. Samal kohtumisel tasus kostja hagejale sularahas esimese tagasimakse 5 000 krooni. Hageja võttis raha vastu, kuid nõudis, et edaspidi peab laenu tagasimaksmine toimuma pangaülekandega. Samal kohtumisel (25.02.2010. a) allkirjastas kostja kinnituse

(võlakirja), et on hagejalt võtnud laenusumma 200 000 krooni ning garanteerib laenusumma tagastamise osade kaupa alates 2010. aasta märtsist iga kuu 30. kuupäevaks vähemalt 5 000 krooni ulatuses kuni kohustuse täieliku täitmiseni. 2010. aasta suvel sai hageja teada, et kostja on Tallinna korteri ära müünud, kuid hagejale lubatud laenu jääki tasunud pole. Hageja saatis 11.08.2010. a kostjale kirja, milles tuletas meelde laenu, selle jääki ning lubadust koheselt laenu jääk tasuda. Kostja ei reageerinud nõudele vaid jätkas omal valikul ja ulatuses laenu tagasimaksmist. 2010. aasta märtsist kuni aasta lõpuni teostas kostja kaheksa tagasimakset, sh juulikuus kaks 5 000 krooni suurust makset, juunis septembris ja novembris 2010. a kostja makseid ei teinud, augustis tasus kostja 4 990 krooni. 2011. aastal teostas kostja 10 makset. Kostja ei tasunud 2011. a märtsis ja juunis, septembris tasus vaid 100 eurot, edasi jätkas kostja laenu tagasimaksmist 400 euro suuruste maksetena (aprillis maksis 500 eurot ning mais 450 eurot). 2012. a jaanuaris tasus kostja 500 eurot, veebruaris 500 eurot ja märtsis 500 eurot. Kui arvestada kostja enda poolt suvaliselt määratud maksete tasumist, siis on kostja 2,5 aasta jooksul tagastanud hagejale laenusummast natuke vähem kui 2/3 (12 782,32 eurost tasutud 8 225,38 eurot) ning võlgneb hagi esitamise seisuga 4 556,94 eurot. Nimetatud summa ei sisalda intresse. 2009. aastal lubas kostja hagejale korduvalt, et tagastab laenu koos intressidega. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt välja hagi esitamise seisuga tasumata laenujäägi summas 4 556,94 eurot, määraks hageja poolt kostjale antud laenusumma pealt mõistliku ja seadusliku viivise protsendi kuni laenu täieliku tasumiseni kostja poolt. Hagiavalduses tugineb hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ja § 94, märkides viivise määraks EKP + 7% aastas.

KOSTJA VASTUS

Kirjalikus vastuses hagile märkis kostja, et hagiavaldus on üldsõnaline. Hageja pole tõendanud asjaolu, et kostja poolt saadud laenu tagamiseks oli Tallinnas asuva korteri müügist saadav raha. Ainsaks pooltevahelist võlasuhet kinnitavaks dokumendiks on kinnitus selle kohta, et hageja on kostjale andnud laenu 200 000 krooni ja kostja kohustub selle tagasi maksma igakuiste osamaksetega 5 000 krooni (319,56 eurot) iga kuu 30-ks kuupäevaks kuni laenukohustuse täieliku täitmiseni. Muudes tingimustes pooled kirjalikult kokku leppinud ei ole. Kostja on üldjuhul kokkuleppest laenu ositi tagasimaksmise kohta ka kinni pidanud. Kostja pole tagasimakseid teostanud kuudel, kui kostjal olid mõjuvad põhjused (2011. a juunis oli kostja haiglaravil; ambulatoorsed ravid seoses haigusega). Võimaluste korral on kostja tasunud suuremaid osamakseid (14.04.2012. a 650 eurot; 11.03.2011. a 500 eurot; jaanuaris, veebruaris ja märtsis 2012. a igakuiselt 500 eurot; kostja abikaasa Natalja E. on kostja eest 23.12.2010. a tasunud 3 000 krooni, 24.12.2010. a 3 000 krooni, 22.09.2010. a 2 500 krooni, 21.09.2010. a 2 510 krooni). Kokku on võlast tasutud 3 897,28 eurot. Lisaks on kostja tasunud hagejale 2010. aasta juunis sularahas 5 000 krooni. Laenu jääk on 3 267,18 eurot. Hageja on sisuliselt laenulepingu üles öelnud, kuid lepingut saab üles öelda olulise

rikkumise korral. Kostja leiab, et ta ei ole lepingut oluliselt rikkunud. Kuna hagejal puudus alus lepingu ülesütlemiseks, ei ole tal ka alust võlgnetava laenujäägi tagasinõudmiseks. Kostja märgib, et pooled ei leppinud laenu puhul kokku intressis, mistõttu intressi hilisem nõudmine hageja poolt on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtumenetluse ajal tasus kostja hagejale neli makset (aprill kuni juuli 2012. a kokku summas 2 917,18 eurot) ning laenu jääk kahanes 20.07.2012. a seisuga summale 999,99 eurot. Hageja põhi- ja kõrvalnõuded on esitatud tervikuna hageja 21.09.2012. a avalduses (tl 116120). Hageja taotleb: 1) mõista kostjalt välja põhivõlg 999,99 eurot kohtu poolt määratud mõistlikuks tähtajaks ühekordselt ja täies ulatuses; 2) mõista kostjalt välja raha kasutamise eest seadusest tulenev viivitusintress alates rahasummade saamisest kuni 2012. aasta septembrini jääva ajavahemiku eest kogusummas 2 046,44 eurot võimaluse korral ühekordse maksena; 3) kohustada kostjat arvestama hagejale võlgnetava summa pealt viivist arvestusega 8% aastas päevatäpsusega kuni oma kohustuse täitmiseni; 4) hinnata kostja poolt hagejale tasumisele kuuluva võlgnevuse põhisumma ja sellega seonduva kõrvalnõudena seaduses sätestatud viivise ning kohtukulude arvestuslikuks summaarseks suuruseks 4 400 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud laenu põhiosa jäägi nõudes ja tuleb rahuldada. Hagi ei ole põhjendatud viivitusintressi nõudes ning viivitusintressi nõue tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: -

hageja on kostjale laenanud 2009. aasta juulis ja septembris raha kokku 200 000 krooni (12 782,33 eurot); kostja on hagejale saadud laenu tagasi maksnud osamaksetena perioodil veebruar 2010. a kuni juuli 2012. a; laenu jääk on viimase tagasimakse - 20.07.2012. a seisuga 999,99 eurot; raha laenamisel pooled intressi määras kokku ei leppinud.

Laenuleping Pooled vaidlevad põhiliselt selle üle, milline oli kokkuleppe laenu tagastamise tähtaja ning selle üle kas saadud laenu ja laenu tagastamisega viivitamise eest kohaldatakse intressi. Pooltevahelise laenulepingu tingimuste üle otsustamisel lähtub kohus kohtule esitatud tõenditest. Hageja on kohtule esitanud maksekorraldused laenusumma tasumise kohta (tl 12), 25.02.2010. a kostja poolt hagejale antud laenu kinnituse (tl 13), hageja 11.08.2010. a kirja kostjale (tl 14-15) ning dokumendid (pangaväljavõtted) laenu tagastamise kohta (tl 16-19). Kostja on kohtule esitanud maksekorraldused laenu tagasimaksete kohta (tl 38-52, 84-85, 98). Kohus märgib, et esitatud tõenditest ei tulene, et pooled leppisid laenulepingu sõlmimisel kokku laenu tagastamise lõpptähtajas ning tingimuses, et laen tagastatakse kogu ulatuses siis,

kui kostja müüb Tallinnas asuva korteri. Hageja on küll viidanud taolisele kokkuleppele oma 11.08.2010. a kirjas, kuid vastaspool pole seda asjaolu omaks võtnud. Asja materjalidest tuleneb, et 25.02.2010. a on kostja laenusaajana andnud hagejale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on hagejalt laenuks saanud 200 000 krooni ning garanteerib laenusumma tagastamise osade kaupa alates 2010. aasta märtsis iga kuu 30. kuupäevaks vähemalt 5 000 krooni ulatuses kuni kohustuse täitmiseni (tl 13). Kohus on seisukohal, et kirjalikku kinnitust laenu saamise kohta tuleb käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 tähenduses. Viidatud dokumendist tuleneb üheselt, et kohustatud isik (kostja) tunnistab hagejalt varem saadud laenu summas 200 000 krooni. Võlakiri on antud hagejale. Poolte vahel pole vaidlust selles, et senini on võladokument hageja valduses ning laenu tagasimaksmise kohustus ei ole täielikult täidetud (vt VÕS § 96). Vaidlust ei ole ka selles, et hagi esitamise ajal (24.03.2012. a) oli laenu jääk 3 853,91 eurot (4 556,94 eurot miinus kostja abikaasa poolt 2010. aasta septembris tasutud 5 000 krooni (319,56 eurot) ja 2010. aasta detsembris tasutud 6 000 krooni ehk 383,47 eurot). Kohus leiab, et käesolevas vaidluses tuleb poolte käitumist ja esitatud tõendeid hinnates tõlgendada laenulepingu tingimusi selliselt, et kostja kohustus laenu tagastama osamaksetena viisil, mis on kirjeldatud võlakirjas. Kohus mõistab hageja seisukohta, et võlakiri on ühepoolne dokument. Võlakirja võtmise (andmise) eesmärk iseenesest on lihtsustada võla sissenõudmist (tõendamiskoormise muutus, aegumise katkemine). Kohus lähtub eelkõige sellest, et laenu osamaksetena tagastamise kokkulepet tõendab nii võlakirja andmine hagejale, esimese makse tegemine võlakirja andmise päeval (25.02.2010. a) sularahas 5 000 krooni kui ka laenu tagasimaksmine 2010. aastal (tl 16). Peale 2010. aastal veebruari on kostja tasunud igakuuliselt hagejale laenu tagasimakseid 5 000 krooni (detsembris 6 000 krooni; septembris ja detsembris on laenu kostja eest tagasi maksnud kostja abikaasa). Peale 11.08.2010. a hageja saadetud kirja, milles hageja nõuab kogu laenujäägi tagasimaksmist 2010. aasta augustikuu lõpuks, ei ole hageja laenulepingut üles öelnud ning kostja on jätkanud ka 2011. aastal laenu tagasimaksmist osamaksetena, tasudes laenu tagasi põhiliselt 400 euro (6 258 krooni) suuruste osamaksetena (* 2011. a märtsis ja juunis ei ole kostja tagasimakseid teinud ning septembris on tasunud vähem (* 100 eurot 319,56 euro asemel). Hagiavalduse teksti kohaselt püüdis hageja 2012. aasta jaanuarikuus sõlmida kostjaga notari juures laenulepingu. Enne hagi esitamist on kostja 2012. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis tasunud 1 500 eurot (3 x 500 eurot). Kuna poolte vahel puudub vaidlus laenu jäägi suuruse ning kohtumenetluse ajal tasutud laenu tagasimaksete üle, rahuldab kohus hageja nõude ning nõuab kostjalt hageja kasuks laenu jäägi, mis 20.07.2012. a makset arvestades on 999,99 eurot.

Intress Kohus märgib esmalt seda, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled leppisid laenulepingus kokku intressi kohaldamises ja selle määras. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Nimetatud sätte eesmärgiks on kehtestada rahaliselt kohustuselt tasumisele kuuluv intressimäär nendeks juhtudeks, kui intressimäära ei ole mujal seaduses sätestatud ega tulene ka lepingust.

Teisena märgib kohus, et intress võib olla tasu raha kasutamise eest (kasutusintress) või õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral (viivitusintress). Viivitusintressi kohaldamist reguleerib VÕS § 113 ning laenulepingute puhul reguleerib kasutusintressi kohaldamist VÕS § 397. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et laenud, mis ei ole antud majandus- või kutsetegevuses, on intressivabad, kui pooled ei ole intressis kokku leppinud. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et hageja on õigustatud nõudma viivitusintressi vastavalt VÕS §le 113 määras, mis tuleneb VÕS §-st 94 (käesoleval ajal EKP intress 1% + 7 %, aastas e 0,022% päevas) ning seda eeldusel, kui rahaline kohustus on sissenõutav ja rikkumine pole vabandatav. Viivist arvestatakse kuni kohase täitmiseni st kuni raha tasumiseni, millelt viivist arvestatakse. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping summas 200 000 krooni ning kokkuleppe selle kohta, et kostja tasub laenu tagasi osade kaupa igal kalendrikuul laenumaksetena vähemalt 5 000 krooni (319,56 eurot). Hagiavalduse taotles hageja, et kohus määraks kostjale antud laenusumma peale mõistliku ja seadusliku viivise protsendi kuni laenu täieliku tagastamiseni kostja poolt. 14.05.2012. a esitatud seisukohas taotles hageja, et kohus määraks intressi suuruse laenu kasutamise eest (kasutusintressi). 25.06.2012. a avalduses taotles hageja, et kohus määraks hageja poolt kostjale antud laenusumma pealt mõistliku ja seadusliku viivise protsendi kuni laenu täieliku tagastamiseni kostja poolt, arvestades hageja poolt esitatud laenu tagastamise andmeid (tasumise aeg, laenujääk, intress tasumata laenujäägi pealt päevades). Hageja arvestas intressi alates laenu esimese osa andmisest kuni laenu teise osani. Kohus selgitas hageja esindajale 25.07.2012. a, et nõue ei ole selge ning kohtule tuleb esitada selge viivitusintressi arvestus (tl 101). Hageja esitas intressi rahalise arvestuse kohtule 02.08.2012. a (tl 102-110). Hageja lähtus jällegi laenujäägi summadelt viivise arvestamisest, saades lõppkokkuvõtteks perioodi 07.07.2009. a kuni 20.07.2012. a intressi suuruseks 2 025,15 eurot. Hageja märkis, et kostja poolt kolmeaastase 12 782,32 euro suuruse hageja raha kasutamise eest peab kostja tasuma hagejale viivitusintressi ca 8% aasta kohta ehk rahalises koguväärtuses 2 025,15 eurot. Hagi eseme sõnastuse kohaselt taotleb hageja kasutusintressi ühekordse summana 2 025,15 eurot (sissenõutavaks muutunud kuni 20.07.2012. a). Hilisema (21.09.2012. a) arvestuse kohaselt on viivitusintressi summa 21.09.2012. a seisuga 2 046,44 eurot. Kohus märkis eespool, et hageja ei saa vastava kokkuleppe puudumise tõttu nõuda kasutusintressi. Nõude kolmandast punktist tuleneb, et hageja taotleb laenu võlajäägilt (999,99 eurot) lisanduvat viivisintressi (kasutusintressi) kuni kohustuse täitmiseni. Kohus märkis juba eespool on kasutusintressi nõue on alusetu. Hageja 21.09.2012. a avalduses esitatud neljanda nõude osas märgib kohus, et nõue on sisuliselt hõlmatud laenu põhiosa ja kõrvalnõuetega (nõude punktid 1-2). Menetluskulude jaotuse lahendab kohus sõltuvalt nõuete rahuldamisest, osalisest rahuldamisest või rahuldamata jätmisest ning seetõttu jätab kohus hageja kogunõuete summaarse suuruse (+ menetluskulud) analüüsimata.

Kokkuvõte Tulenevalt kohtu tõlgendustest laenulepingu tingimuste ja tähtaja kohta (laenu tagastamine osamaksetena vähemalt 5 000 krooni e 319,56 eurot), märgib kohus, et laenu tagastamise lõpptähtaeg on sellisel juhul võlakirja andmise hetkest hiljemalt 30.07.2013. a (40 kalendrikuud, 12 782,33 EUR / 319,56 EUR), seda juhul, kui kostja tasunuks igal kuul vähemalt 319,56 eurot. Lepingus ei olnud määratletud kuumakse maksimaalne suurus ning võimalus tasuda laen tagasi enne lõpptähtaja saabumist (ennetähtaegselt). Arvestades laenu tagasimaksete minimaalset kuumäära (319,56 EUR), ei olnud kostja hagi esitamise hetkel hageja ees võlas (2010. aastal pidanuks kostja tagasi maksma vähemalt 50 000 krooni e 3 195,58 eurot (10 x 5 000 krooni) – kostja maksis 2010. aastal laenust tagasi 51 000 krooni e 3 259,49 eurot; 2011. aastal pidanuks kostja tagasi maksma vähemalt 3 834,72 eurot (12 x 319,56 EUR) – kostja maksis 2011. aastal laenust tagasi 3 850 eurot; 2012. aasta alguses oli kostja ettemaks (miinimummakseid arvestades) laenulepingu järgi 63,91 eurot, 2012. aasta esimesel kolmel kalendrikuul (jaanuar – märts) tasus hageja laenust tagasi 1 500 eurot (3 x 500 EUR; miinimummakseid arvestades olnuks nimetatud perioodi laenu tagasimakse kohustus vähemalt 958,68 EUR); miinimummakseid arvestades oli kostja ettemaks hagi esitamise hetkel (24.03.2012. a) laenulepingu järgi 605,23 eurot (63,91 EUR + 541,32

EUR).

Seoses asjaoluga, et pooltel ei ole vaidlust selles, milline on käesoleval ajal laenu jäägi suurus, arvestades, et poolte vahel kehtib osamaksete tasumist võimaldav laenuleping, mille tähtaeg pole saabunud, et kostja poolt esitatud taotlus võimaldada tasuda laenu jääk (999,99 EUR) kolme osamaksega (3 x 333,33 EUR ning seda, et kuumakse 333,33 eurot jääb minimaalse kohustusliku tagasimakse piiridesse, rahuldab kohus hagi põhinõude osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 999,99 eurot, milline summa tuleb kostjal hagejale maksta kolme kuu jooksul võrdsetes osades (3 x 333,33) kolme kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist. Kõrvalnõuete osa on hagi põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses /.../. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus arvestab menetluskulude sellisel jaotusel asjaoludega, et hageja saab laenusumma tagasi kiiremini kui laenuleping võimaldas ning kostja sai kasutada mitme aasta vältel raha intressivabalt. Riigilõivu tagastamise taotluse osas märgib kohus hagejale, et hageja ei ole tasunud riigilõivu rohkem, mis annaks TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel aluse riigilõivu tagastamiseks. Hageja esitas

kohtule hagi, põhinõude suurus oli 4 556,94 eurot (hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tuli hagihinnalt 4 556,94 EUR tasuda riigilõiv 543,24 EUR). Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 639,11 EUR. Enamtasutud riigilõiv summas 95,87 eurot on hagejale tagastatud 09.04.2012. a kohtumäärusega, seega ei ole alust hagejale riigilõivu rohkem tagastada.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Viljo Junolainen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.