Külli Pedari hagi Natalja O’Konnel-Bronina, Natalja O’Konnel-Bronina, Anton Krõkovi ja Maksim Krõkovi vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
263.86 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. juuni 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Natalja O’Konnel-Bronina ja Natalja O’Konnel-Bronina apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
23. oktoober 2012
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (kostjad):
1.Natalja O’Konnel-Bronina (IK: XXXXXXXXXXX),
2.Natalja O’Konnel-Bronina (IK: XXXXXXXXXXX). Apellantide esindaja advokaat Valli Murde. Kostjad esimeses astmes: Anton Krõkov (IK: XXXXXXXXXXX), Maksim Krõkov (IK: XXXXXXXXXXX). Vastustaja (hageja): Külli Pedari (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja Alari Avamägi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Natalja O’Konnel-Bronina (IK: XXXXXXXXXXX) ja Natalja O’Konnel-Bronina (IK: XXXXXXXXXXX) apellatsioon Tartu Maakohtu 26.06.2012 otsusele rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
2.Täiendada Tartu Maakohtu otsuse resolutiivosa punkte 2 ja 3 kinnistu registriosa
numbriga ja lugeda otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 sõnastatuks järgmiselt:
2.Välja mõista Natalja O’Konnel-Bronina (ik XXXXXXXXXXX), Natalja O’Konnel-Bronina (ik XXXXXXXXXXX), Anton Krõkov (ik XXXXXXXXXXX) ja Maksim Krõkov (ik XXXXXXXXXXX) ebaseaduslikust valdusest eluruum aadressil Kalevi XXXX, Tartu, kinnistusraamatu registriosa nr XXXX, Külli Pedari valdusse.
3.Eluruumist väljakolimisest keeldumise korral Natalja O’Konnel-Bronina (ik XXXXXXXXXXX), Natalja O’Konnel-Bronina (ik XXXXXXXXXXX), Anton Krõkov (ik XXXXXXXXXXX) ja Maksim Krõkov (ik XXXXXXXXXXX) välja tõsta eluruumist aadressil Kalevi XXXX, Tartu (kinnistusraamatu registriosa nr
XXXXXXXXXXX).
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt apellantide kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Külli Pedari esitas kohtusse hagi Natalja O’Konnel-Bronina, Natalja O’Konnel-Bronina, Anton Krõkovi ja Maksim Krõkovi vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Karin Tinits ja N. O’Konnel-Bronina 4. novembril 1996 üürilepingu, millega K. Tinits andis N. O’Konnel-Bronina ja tema pereliikmete kasutusse elamispinna asukohaga Kalevi XXXX, Tartu. Lisaks üürnikule asusid üürilepingu alusel eluruumi alaliselt elama ka N. O’Konnel-Bronina abikaasa Anatoli O’Konnel-Bronin (surnud), tütar Natalja Krõkova ja tütrepoeg Anton Krõkov. Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2007 otsusega on tuvastatud, et üürileping on kehtivalt üles öeldud. Eluruumi praegune omanik K. Pedari ei ole N. O’Konnel-Broninaga uut üürilepingut sõlminud. Seega elavad kostjad eluruumis alusetult. K. Pedari vajab vaidlusalust eluruumi elamiseks ise. Hageja on kahte väikelast kasvatav üksikema ning omandas korteri teadmisega, et saab sinna elama asuda koheselt pärast kostjate poolt korteri vabastamist. K. Pedari on saatnud kostjatele korduvalt kirju palvega eluruum vabastada ning olukorda kohtuväliselt lahendada, kuid tulutult. Hageja palus välja nõuda eluruum asukohaga Kalevi XXXX Tartus kostjate ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse ning väljakolimisest keeldumise korral kostjad eluruumist välja tõsta. Hageja ei nõustunud kostjate seisukohaga, et kuna nad on tasunud üüri igakuiste maksetena 30 eurot, siis see tähendab, et kostjate ja hageja vahel on sõlmitud suuline üürileping, mis on VÕS § 274 alusel muutunud tähtajatuks. Kostjad on jätnud tähelepanuta asjaolu, et üürilepingu
sõlmimiseks on vajalik mõlema osapoole nõusolek ja tahe üürilepingu sõlmimiseks – käesoleval juhul esineb küll kostjatepoolne tahe olla üürilepinguga seotud, kuid hageja ei ole kogu korteri omanikuks oleku ajal avaldanud soovi kostjatega üürilepingu sõlmimiseks. Seetõttu jääb hagejale arusaamatuks, millistele asjaoludele tuginedes leiavad kostjad, et hageja on nendega üürilepingu sõlminud. Hageja ei ole palunud kostjatel hageja arvelduskontole mingeid rahalisi vahendeid kanda, mistõttu ei saa nimetatud asjaolu pidada asjakohaseks üürisuhte olemasolu tuvastamisel. Kui hagejal oleks olnud soov kostjaga üürilepingut sõlmida, ei oleks 30 euro suurune igakuine üürisumma olnud hageja jaoks mingil juhul aktsepteeritav, sest omandatud korteri üürihind oleks tavaturu tingimustes olnud oluliselt kõrgem. Üürisuhtele on iseloomulik kindla üürisumma kokkulepe – kostja aga on teinud hagejale ülekandeid väga kaootilistes summades, määrates ise summa suuruse. See näitab, et poolte vahel puudub igasugune kokkulepe korteri üürimise osas ning kostja käitub hagejale raha üle kandes omaalgatuslikult. Asjaolu, et hageja liitus korteri endise omaniku T. Lepalo kohtuvaidlusega kostjate vastu nende valduses oleva korteri väljamõistmiseks, näitab samuti hageja soovi vabaneda korteris elavatest üürnikest ehk kostjatest. Hageja ei oleks menetlusega ühinenud, kui tal oleks olnud soov jätta kostjad omandatud korterisse elama. Kuna üürilepingut ei olnud poolte vahel sõlmitud, ei pidanud hageja seda ka vastavas vormis üles ütlema.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on oluline tuvastada, kas eluruumi kasutaja tasub eluruumi omanikule eluruumi kasutamise eest või mitte. Antud juhul nähtub nii hageja enda kui ka kostjate dokumentaalsest tõendist, et kostjad tasuvad hagejale üüri igakuise summana 30 eurot. Seega on tegemist üürisuhtega. VÕS § 274 kohaselt, kui eluruumi üürilepingut tähtajaga üle ühe aasta ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, loetakse leping sõlmituks tähtajatult. Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et hageja andis kostjatele kasutamiseks eluruumi asukohaga Kalevi XXXX Tartus ning üürnikud maksavad hagejale selle eest tasu (üüri). Seega juhul, kui hageja otsustas üürilepingu lõpetada, pidi ta tulenevalt VÕS § 325 sätestatud nõudest esitama kostjatele kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavalduse, milles peavad olema märgitud üüritud asi, lepingu lõppemise päev, ülesütlemise alus ning eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostjatele kätte toimetanud nimetatud seaduses ettenähtud ülesütlemisavalduse. VÕS § 325 lg 5 kohaselt on paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 26. juuni 2012 otsusega hagi täielikult. Kohus mõistis kostjate ebaseaduslikust valdusest välja eluruumi aadressil Kalevi XXXX, Tartu K. Pedari valdusse ning otsustas, et eluruumist väljakolimisest keeldumise korral tuleb kostjad sealt välja tõsta. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) 24. märtsil 2006 omandas K. Pedari vaidlusaluse eluruumi asukohaga Kalevi XXXX Tartus; 2) Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2007 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-2055 on tuvastatud eluruumi eelmise omaniku T. Lepaloga sõlmitud üürilepingu ülesütlemise avalduse kehtivus; 3) N. O’Konnel-Bronina kasutab eluruumi asukohaga Kalevi XXXX Tartus koos N. O’KonnelBronina, A. Krõkovi ja M. Krõkoviga. Pooled vaidlevad selles, kas kostjatel on olemas seaduslik alus Kalevi XXXX Tartus asuva eluruumi valdamiseks ja kasutamiseks. Kohus leidis, et asjas kogutud tõendid ei võimalda pidada üürilepingut poolte vahel sõlmituks kostjate poolt väidetud tingimustel ning kostjate tõlgendus poolte vahel üürisuhte olemasolu kohta on väär. Üürilepingu järgi on üüri maksmine üürniku peamine kohustus (VÕS § 271). Konto väljavõttest nähtub, et N. O’Konnel-Bronina on
tasunud ajavahemikul 18. märtsist 2010 kuni 28. novembrini 2011 hageja arvelduskontole 19 eurot kuni 30 eurot kuus. Kohus nõustub hagejaga, et üürisuhtele on iseloomulik kindla üürisumma kokkulepe ning antud juhul ei ole nimetatud kokkuleppe olemasolu poolte vahel tõendatud. Kostja poolt ülekannete tegemine hageja kontole saab olla üheks tõendiks üürisuhte tõendamisel, kuid raha maksmine hageja kontole ei saa olla iseseisvalt piisavaks tõendiks selle kohta, et poolte vahel oli üürisuhe. Kuna kostja on kasutanud eluruumi ja tarbinud teenuseid, siis oli kostjal ka kohustus teenuste eest tasuda. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja kostjat ja tema perekonnaliikmeid üürnikuna kunagi aktsepteerinud. Kohtu hinnangul kinnitab asjaolu, et hageja liitus korteri endise omaniku T. Lepalo kohtuvaidlusega kostjate vastu nende valdusest eluruumi väljamõistmiseks, hageja tahet mitte olla üürilepinguliselt kostjatega seotud. Pärast üürisuhte lõpetamist 2004 jäi eluruum kostjate valdusse ilma õigusliku aluseta. Tõendatud ei ole, et kostjatel on õigus kasutada vaidlusalust eluruumi kehtiva määramata tähtajaga sõlmitud üürilepingu või muul õiguslikul alusel.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.N. O’Konnel-Bronina ja N. O’Konnel-Bronina esitasid Tartu Maakohtu 26. juuni 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellandid palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus eksinud VÕS § 271 sätestatud üürilepingu mõiste tõlgendamisel. Antud juhul tuleb lähtuda sellest väljakujunenud olukorrast, mis kehtib alates aastast 2006, s.o vastustaja poolt vaidlusaluse eluruumi omandamisest. Apellandid on tasunud igakuiselt vastustajale üüri summas 30 eurot ja vastustaja on võtnud selle vastu. Lisaks üürile tasuvad apellandid korralikult ka kommunaal- ja teenuste eest vastavalt esitatud kviitungitele. Toimiku materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks nõudnud üüri suurendamist. Kohus jättis täielikult arvestamata, et üle kuue aasta vaikivalt üks pool tasub, teine aga võtab vastu; 2) tulenevalt VÕS § 29 lg-st 4, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Iga mõistlik isik on (VÕS §-s 7 mõtte kohaselt) teadlik, et üürisuhete olemasolu oluliseks tunnuseks on üüri tasumine VÕS § 271 järgi. Kui vastustaja antud vaidluses väidab, et temale igakuiselt üle kantud summad ei ole üür VÕS § 271 mõtte järgi, siis mille alusel ja mille eest on ta võtnud vastu kuus aastat järjest apellandilt raha. Kohtu järeldus, et „...raha maksmine hageja (vastustaja) kontole ei saa olla iseseisvalt piisavaks tõendiks selle kohta, et poolte vahel oli üürisuhe...“ ei tulene seadusest.
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ja kohtukulud solidaarselt apellantide kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus eksinud VÕS § 271 tõlgendamisel. Apellantide ja vastustaja vahel ei ole kunagi sõlmitud üürilepingut, seda ka mitte suulises vormis. Vastustaja ei ole kunagi väljendanud tahet ja andnud nõustumust kummagagi apellantidest üürilepingu sõlmimiseks. Apellandid ei ole vastustajale kunagi üüri tasunud ja vastustaja ei ole soovinud seda apellantidelt ka saada; 2) ei selgu, mille alusel apellandid väidavad, et vastustaja oli sõlminud nendest kellegagi üürilepingu juba 13. märtsil 2006. N. O`Konnel-Bronina arvates sõlmiti üürileping 13. märtsil 2006, kuid M. Krõkovi arvates kehtib jätkuvalt hoopis tema vanaema N. O`Konnel-Bronina poolt 4. novembril 1996 sõlmitud üürileping. Apellandid ei tea ka ise, millal ja kes neist on vastustajaga väidetava (suulise) üürilepingu sõlminud, sest tegelikult ei ole vastustaja apellantidega kunagi mitte mingit üürilepingut sõlminud;
3) ei saa vastustaja vaikimist ja tegevusetust apellantidele ning teistele kostjatele vaidlusaluse eluruumi kasutada lubamiseks käsitleda tahteavaldusena üürilepingu sõlmimiseks TsÜS § 68 lg 4 mõttes. Sellist võimalust ei tulene ei seadusest, isikute kokkuleppest ega ka pooltevahelisest praktikast; 4) ei saa apellantide poolt omaalgatuslikult tasutud summasid käsitleda üürina. Samuti ei vasta apellantide poolt tasutu turutingimustele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vastustaja on Kalevi XXXX Tartus asuva korteri omanik. Vaidlust ei ole selles, et korteri eelmise omanikuga T. Lepaloga sõlmitud üürileping on lõppenud ülesütlemisega 17.10.2004 vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.04.2007. a otsusele. Pooled ei vaidle ka selle üle, et apellandid Natalja O’Konnel-Bronina (1923.s.a.) ja Natalja O’Konnel-Bronina (1954.s.a.) kasutavad nimetatud eluruumi koos kostjate Anton Krõkoviga ja Maksim Krõkoviga. Vaidlus puudub ka selles, et 2010. aastal, 2011. aastal ja ka varasematel aastatel tegid apellandid erinevas suuruses makseid vastustaja pangakontole.
9.Vaidlus poolte vahel käib selle üle, kas pärast T. Lepaloga sõlmitud üürilepingu lõppemist on apellantidel tekkinud uus üürisuhe vastustajaga. Vastustaja väitel ei sõlminud ta üürilepingut apellantidega ega teiste kostjatega ei suuliselt ega ka kirjalikult. Apellandid väidavad seevastu, et tegemist on üürisuhtega, kuna nad on tasunud vastustajale üüri.
10.Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte põhjendused ja tutvunud toimiku materjalidega nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et kogutud tõendid ei võimaldada pidada üürilepingut poolte vahel sõlmituks. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, puudub vajadus kõiki neid ringkonnakohtu otsuses korrata.
11.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kuna T. Lepaloga sõlmitud üürileping on lõppenud ülesütlemisega, tuleb poolte vahel üürisuhte olemasolu tuvastamisel hinnata, kas peale selle üürilepingu ülesütlemist sõlmiti poolte vahel uus üürileping ja kui jah, siis mis tingimustel. Üürisuhteid reguleeriv VÕS-i 15. peatükk ei näe ette erisusi üürilepingu sõlmimise korras, mistõttu kehtib üürilepingu sõlmimise suhtes lepinguõiguse üldsätetest tulenev kord (VÕS-i 2. peatükk, 1. jagu). VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vastustaja väidab, et ei teinud vastaspoolele üürilepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldusi ning seda väidet ümberlükkavaid tõendeid menetluse käigus esitatud ei ole. Kaudselt kinnitab vastustaja väidet ka see, et vastustaja liitus korteri endise omaniku kohtuvaidlusega kostjate vastu nende valdusest eluruumi väljamõistmiseks, mis ringkonnakohtu arvates näitab vastustaja tahet mitte olla üürilepinguliselt kostjatega seotud. Seega üürilepingu sõlmimise initsiatiiv võis tulla ainult kostjatelt.
12.VÕS § 16 lg 1 kohaselt pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Apellantide käsitluse järgi vastustaja pangakontole ülekande tegemine ongi pakkumus. Kohtule esitatud vastustaja pangakonto väljavõttest (tl 43, 76) ja 28.11.2011 maksekorralduse koopiast (tl 69) nähtuvalt tehti ülekandeid selgitusega, milles oli märgitud vaid aadress, nimi ja ajavahemik. Ainuüksi sellisest selgitusest ja makse suurusest ei ole ringkonnakohtu arvates tuletatav, et tegemist on piisavalt määratletud ja pakkumuse esitaja tahet väljendava lepingu sõlmimise ettepanekuga VÕS § 16 lg 1 tähenduses. Ka kehtiva kohtupraktika kohaselt üürilepingu sõlmimise tahteavaldus peab olema pakkumus VÕS § 16 lg 1 tähenduses, st piisavalt määratletud ja väljendama tahteavalduse tegija
tahet olla ettepanekuga nõustumisel sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (RKTKo 3-2-1-7907, p 13). Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu põhjendustega, et kostja poolt hageja kontole ülekannete tegemine ei saa iseenesest olla piisavaks tõendiks üürisuhte olemasolu tuvastamisel. Sellega seoses on ringkonnakohtu arvates asjakohane ka vastustaja märkus maksete keskmisele turuhinnale mittevastavuse kohta. Ringkonnakohtu istungil avaldasid apellandid, et lepingu sõlmimine toimus vaidluse all olevas korteris. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud asjaolu avaldasid apellandid esmakordselt alles apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. .
13.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide põhjendustest tuletatava seisukohaga, et raha tagastamata jätmist vastustaja poolt tuleb käsitada nõustumusena. See on välistatud juba seetõttu, et ülaltoodud põhjendustel ei tuvastanud ringkonnakohus seaduse nõuetele vastava pakkumuse olemasolu. Nõustumust aga ei saa anda pakkumusele, mida pole tegelikult esitatud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Seega nõusolek sõlmida leping peab üldjuhul olema väljendatud otsese tahteavalduse või teoga. Vaikimine või tegevusetus ei oma üldreeglina nõustumuse tähendust. TsÜS § 68 lg 4 kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. VÕS § 20 lg-st 2 tulenevalt vaikimise või tegevusetuse saab lugeda nõustumuseks üksnes seaduse, lepingupoolte kokkuleppe, pooltevahelise praktika või nende tegevus- või kutsealal kehtivate tavade järgi (RKTKo 3-2-175-10, p 14; 3-2-1-101-11, p 12). Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et antud juhul ei tulene üürilepingu vaikimise või tegevusetusega sõlmimise võimalus seadusest, poolte vahel puudub üürilepingusuhteline praktika ning poolte suhtes kehtivad tavad ei tule ka kõne alla, mistõttu ringkonnakohtu arvates on põhjendatud vastustaja seisukoht, et nimetatud säte ei kuulu antud juhul kohaldamisele.
14.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga poolte nõuded selgelt ja ühemõtteliselt. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohus piirdus otsuse resolutsioonis üksnes väljamõistetava kinnistu aadressi – Kalevi XXXX Tartu äranäitamisega. Samas nähtub kinnistusraamatu väljavõttest ja muudest toimiku andmetest, et korteri number on muutunud ja kostjad kasutavad oma aadressi märkimisel ka teist korteri numbrit. Resolutsiooni selge arusaadavuse ja muu otsuse tekstita täidetavuse huvides on vajalik otsuse resolutiivosas märkida kostjatelt väljamõistetava kinnisasja aadress koos kinnistu registriosa numbriga. Tegemist on maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Vastustaja on ka vastava taotluse ringkonnakohtu istungil esitanud.
15.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.