Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731

2(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 hageja ja liisinguvõtja kindlustuslepped, mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks liisinguvõtja ja soodustatud isikuks hageja. Liisinguvõtja rikkus lepingust ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi, jättes tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku kaskokindlustuse maksed kokku summas 983,37 eurot. Liisinguvõtja jättis tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja AS-ile Inges Kindlustus liikluskindlustusmakse 62,70 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas, summas 209,03 eurot. Seoses võlgnevusega, saatis hageja 07.10.2009 liisinguvõtjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja andis tasumiseks täiendava tähtaja ning palus võimalike kokkulepete sõlmimiseks hagejaga ühendust võtta. Liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud ja hagejaga ühendust ei võtnud, mistõttu ütles hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Kuna hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtja vara ei tagastanud ja hageja oli sunnitud pöörduma vara tagastamiseks Hansa Inkasso Agentuur OÜ poole. Vara valdus taastati 17.12.2009. Hageja andis vara võõrandamiseks üle Moneklar OÜ-le. Hansa Inkasso Agentuur OÜ ja Moneklar OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku summas 350,45 eurot (käibemaksuta), mis on hagejal tasutud. Vara realiseeriti hinnaga 1 917,35 eurot (käibemaksuta), mis ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu ja 6 486,98 eurot on hagejale tasumata. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest liisinguvõtja vastu 8 404,33 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 6 798,78 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 983,37 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 350,45 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest 62,70 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 209,03 eurot, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). 07.10.2009 saatis hageja kostjatele teatise lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust ja asjaolust, et nõuab kohustuste täitmist kostjatelt kui käendajatelt, kui liisinguvõtja võlgnevust ei tasu. 26.01.2010 teatas hageja kostjatele lepingu ülesütlemisest ja palus tasuda kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostjad võlgnevusi tasunud ega hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Hageja ei nõustunud kostjate seisukohaga, et lepingu üldtingimuste p 3.7 on kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Hageja andis kostjatele võimaluse müügiprotsessis osaleda, saates kostjatele 07.10.2009 kirja, mille pöördel oli müügiprotseduuri kirjeldus, kus muuhulgas oli rõhutatult välja toodud, et kostjatel on igal ajal õigus saada müügi kohta informatsiooni pöördudes hageja poole kirjas toodud rekvisiitidel ja aidata kaasa sõidukile ostja leidmisel. Kostjad ei proovinud ise sõidukile kõrgema hinnaga ostjat leida ega teavitanud hagejat võimalikest ostjatest, samuti ei pöördunud kostjad müügiprotsessi vältel hageja poole selgituste saamiseks või ettepanekute tegemiseks. 02.03.2010 saatis hageja kostjatele sõiduki müükisuunamise kirjad, et kostjad saaksid selle hinnaga arvestada ja soovi korral teha oma pakkumise. Kuna sõidukit ei õnnestunud pakutud hinnaga realiseerida, alandas hageja müügipakkumise hinda, mille kohta saadeti kostjatele 18.03.2010 teade. Kostjad pretensioonide või ettepanekutega hageja poole ei pöördunud. Müügiga tegeles sõidukite müügiga igapäevaselt oma majandustegevuses tegelev OÜ Moneklar. Kuivõrd

3(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 kostjad ei aidanud kaasa sõiduki realiseerimisele võimalikult kõrgema hinna eest ega tundnud huvi müügiprotsessi vastu, tuleks hageja sõiduki realiseerimise hinnariski kandmisest vabastada, kuivõrd hageja tegi kõik endast oleneva, et saada sõiduki eest võimalikult kõrge hind. Väär on kostjate väide, et hageja ei teavitanud kostjaid, kuidas, kuhu ja millal vaidlusalune sõiduk tuleb tagastada, ei andnud kostjatele selleks tähtaega ega teavitanud tagastamiskohustuse täitmata jätmise tagajärgedest. Kostjad on hageja kirjad kätte saanud, seega teadlikud kohustusest liisinguese hagejale tagastada, tagastamise asjaolude täpsustamiseks hagejaga ühendust võtta ning oma kohustuste täitmata jätmisest tekkivatest tagajärgedest. Hageja ei tegele oma majandustegevuses sõidukite realiseerimisega. Müügiteenuse tellimine ja kostjate lepingu rikkumine on põhjuslikus seoses. Lepingu p 14 kohaselt oleks lepingu korrektsel täitmisel läinud liisingueseme omandiõigus lepingu lõppemisel üle liisinguvõtjale ja hageja oleks sõidukiga seotud edasistest kohustustest vabanenud. Kuivõrd kostjad lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, tuli sõiduk võõrandada, seega tulenes võõrandamise vajadus kostjate lepingu rikkumisest. Lepingu üldtingimuste p-s 3.7 leppisid pooled kokku, et lähtuvad turuväärtuse asemel sõiduki müügihinnast. Hageja langetas sõiduki müügipakkumise hinda üks kord, kuna alghinnaga ei leidunud sõidukile soovijat. Sõiduk oli äärmiselt halvas seisus, mis oluliselt mõjutas müügihinda. Sõiduki valduse taastamisel olid nähtavad järgmised vead: mootor ei käivitunud, esistange katki, esiklaasil täke, parem tagumine uks ja tiib kriibitud ja mõlkis, vasak külg kriibitud. 28.01.2010 remondikalkulatsiooni kohaselt oleks sõiduki remontimine maksnud 69 185,00 krooni, millest 16 220 krooni kütusepumba, 20 293,33 krooni pihustite (4 tk) ja 10 217,50 krooni kütuselati vahetus. Arvestades sõiduki seisukorda ja remondi maksumust, võõrandati sõiduk kõrgeima võimaliku hinna eest. Hageja ei nõustunud viivisesumma vähendamisega, kuivõrd hagi on täies ulatuses põhjendatud. Kostjad aktsepteerisid lepingus sätestatud viivisemäära ja olid nõus lepingus sätestatud sanktsiooni täitma. Hageja palus kohtul mitte määrata kindlaks otsuse täitmise korda ja aega. Kostja vastuväited

4(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 Hansa Inkasao Agentuuri poolt ära viidud. Seega tekitas hageja ise endale kahju sellega, et ei teavitanud kostjaid vara tagastamise protseduuridest ja soovist tellida vara müüki kolmandalt isikult, millega võivad kaasneda kulud. Nimetatud kulud ei tulene lepingu ülesütlemisest ja pooled ei ole kulude hüvitamises kokku leppinud. Müügiteenuse tellimise nõue ei vasta kahju materiaalõiguslikele eeldustele. Asjaolu, et hageja ei soovinud ise sõidukit kasutama asuda või tegeleda selle müügiga, ei tulene kostjate käitumisest. Hageja ei tõendanud, et sõiduki müügihind vastas selle turuväärtusele ja hagejal puudus võimalus müüa sõidukit kallima hinnaga. Tasumata liisingumaksete summeerimine ei moodusta nõude suurust, lähtuda tuleb liisingueseme jääkväärtusest, milleks on liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel. Vastavalt portaalile www.auto24.ee oli vaidlusaluse sõiduki keskmine turuväärtus selle müügi hetkel kasutatud autode turul 5 855 eurot. Hageja võõrandas sõiduki 1 917,35 euro eest avariilise sõidukina. Hageja ei tõendanud, et sõidukil olid kahjustused, mis hinda alandasid. Ebaõige on väide, et sõiduki mootor ei käivitunud. Sõiduk oli hooldusesse viimise hetkel täiesti sõidukorras. Kuna sõiduk võeti tagasi kostjaid teavitamata, ei olnud kostjatel võimalik teavitada hagejat sõidukile paigaldatud varguse vastasest süsteemist, mis takistas mootori käivitumist. Hageja luges põhjendamatult sõiduki avariiliseks. Kui hageja oleks teatanud vara tagastamise protseduuridest, oleks kostjad saanud nimetatud asjaolust hagejat teavitada. Remondikalkulatsioonis toodud tööd on seotud ebapiisava mootori ülevaatusega, mille tulemusena paigaldatud süsteemi ei avastatud. Remondikalkulatsioonist ei nähtu vastavate tööde teostamist. Kostjad nõustuvad üksnes kütusefiltri vahetamisega, kuna selleks viis kostja I sõiduki remonti. Väär on hageja väide, et auto esistange oli katki, esiklaasil oli täke, parem tagumine uks ja tiib olid kriibitud ja mõlkis ning vasak külg oli kriibitud. Sõiduki välisel ülevaatusel ei olnud sellised vigastused nähtavad. Tegemist ei olnud oluliste vigadega, mille tulemusena peaks müüma sõiduki turuhinnast ligi 33% võrra madalama hinnaga, mille kohta puudus pooltel kokkulepe. Seega kahjustas hageja kostjate huve ja asja lahendamisel tuleb lähtuda turuhinnast 5 855 eurot. Kostjatele ei selgitatud liisingulepingu sõlmimisel ega lõpetamisel müügiprotseduuri, mis asus lepingu lõpetamise kirja pöördel. Kostjad ei ole sellega nõustunud ega seda allkirjastanud. Lepingu lõpetamise teate saamisel ei pööranud kostjad tähelepanu sellele, et teatise pöördel peaks olema kirjeldatud tüüptingimustena neid oluliselt puudutavaid kohustusi, ning et kohustuste mittetäitmisega kaasnevad kahjud ja kulutused tuleb kanda kostjatel. Kostjad tutvusid müügiprotseduuriga alles hagiavalduse saamisel. Kostjad on õigusteadmisteta isikud, kellele tuleb selgitada neid puudutavaid kohustusi täpselt ja üksikasjalikult. Lepingu lõpetamise teate pöördel kohustuste kirjeldamist saab pidada näilikuks müügiprotsessi tutvustamiseks. Seega ei saa arvestada, et kostjad olid teadlikud ja kursis liisingueseme müügiprotseduuri ning selles kirjeldatud õiguste ja kohustustega. Hageja ei tõendanud, et võttis müügiprotsessi kestel ühendust kostjatega, milline kohustus hagejal oli. Kui kostjad oleks olnud teadlikud, hageja kavatsusest võõrandada sõiduk oluliselt alla turuväärtuse, oleksid kostjad olnud ise sõiduki ostust huvitatud, millega saanuks vähendada kostjate vastu suunatud kahjunõudeid. Alusetud on hageja väited, et hageja teavitas kostjaid sõiduki alghinnast. Kostjad ei ole vastavaid teateid saanud. Kostjad palusid viivist vähendada mõistliku suuruseni alla VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määra, kuna viivis 0,25% päevas on ebamõistlikult suur. Kostjad palusid kindlaks määrata väljamõistetava nõude summa täitmise selliselt, et alates otsuse jõustumisest tasuvad kostjad solidaarselt hagejale igakuiselt 15. kuupaevaks 50 eurot kuni summa täieliku tasumiseni. Esimese astme kohtu otsus

5(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731

6(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 kokku summas 350,45 eurot (käibemaksuta). Vastavalt üldtingimuste p-le 7.3, kui liisingufirma ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingufirma kannab seoses lepingu üles ütlemisega. Kohus leidis, et tegemist on põhjendatud kuludega ning alusetud ja tõendamata on kostjate väited, et hageja on omavoliliselt sõiduki tagasi võtnud ja ei ole kostjaid teavitanud kuhu sõiduk tuleb tagastada, millega on tekitanud kostjatele põhjendamatud kulud. Liisinguvõtjale oli lepingu sõlmimisel teada, et lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel tuleb tulenevalt üldtingimuste p-st 7.5 hagejale vara tagastada. Liisinguvõtjale on 07.10.2009 teatises lepingu ülesütlemise ja müügiprotseduuride kohta teatatud, et liisinguese kuulub tagastamisele ja võõrandamisele ning asjaolude täpsustamiseks tuleb võtta hagejaga ühendust. Müügiprotseduuri p-s 1 on selgitatud, et tagastamise asjaolude täpsustamiseks tuleb hagejaga ühendust võtta ja p-s 2 on teavitatud, et kui liisingueset ei tagastata, pöördub hageja vastavat teenust pakkuva ettevõtte poole ja tekkinud kulutused tuleb hagejale hüvitada, milline asjaolu on sätestatud ka liisingulepingu üldtingimuste p-s 7.5.1. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et liisinguvõtja või kostjad on võtnud hagejaga ühendust vara tagastamiseks. Kuna liisinguvõtja vabatahtlikult vara ei tagastanud, oli hageja õigustatud vara tagasi võtma ning kasutama vara tagastamiseks vastavat teenust, millest on liisinguvõtjat teavitatud. Asjaolu, et liisinguvõtja ja kostjad ei loe neile edastatud kirju läbi, ei tähenda, et hageja ei teavitanud vara tagastamisest ja müügiprotsessist. Samuti ei ole usutav, et kostjad ei saanud müügiprotsessist aru. Kohutuste rikkumisel on kostjate kohustus hagejaga ühendust võtta ja kokkulepe saavutada. Kostjad on käitunud pahatahtlikult ja tekitanud endale ise põhjendamatuid kulusid. Kirja lugemiseks ja sellest mitte arusaamisel hagejaga ühenduse võtmiseks ei ole vaja õigusteadmisi. Alusetud on kostjate väited, et neil puudusid teadmised ja kogemused, kuidas käituda vara tagastamisel. Kostjad on selgitanud, et autole oli paigaldatud varga vastane süsteem (nn massilüliti), mis takistas auto käivitamist. Tõendamist on leidnud, et kostjad hagejat sellest ei teavitanud, mistõttu oli põhjendatud kasutada vara valduse taastamiseks ja müüki suunamiseks transporditeenust ning põhjendatud on arved kokku summas 57,52 eurot (käibemaksuta). Süsteemi paigaldamiseks oleks liisinguvõtja pidanud küsima hageja luba või hiljem hagejat sellest teavitama. Kuna kostjad hagejat ei teavitanud, tuleb kostjatel selle eest vastutada ja tasuda transporditasu. Kostja I selgitas kohtuistungil, et vahetas aku tühja aku vastu kui oli vaidlusaluse sõiduki paigaldanud Kia Motorsi territooriumile, kust hageja esindaja hiljem vara tagasi võttis. Kohus leidis, et tühja aku korral ei saanud käivituda ka varga vastane süsteem ja sõiduk ei oleks käivitunud ka siis kui vargavastast süsteemi ei oleks paigaldatud. Kohus leidis, et põhjendatud on Moneklar OÜ arve müügiteenuste eest summas 133,15 eurot (käibemaksuta). Hageja on finantseerija ning ei pea tegelema sõiduki müügiga, samuti ei ole sõidukite müümine hageja majandustegevus. Põhjendatud on müügi tellimine kolmandalt isikult, millest on liisinguvõtjat teavitatud. Samuti on teavitatud, et kulud tuleb tasuda liisinguvõtjal, antud juhul kostjatel. Kohus ei nõustu, et lepingu üldtingimuste p 3.7 on kostjaid kahjustav tüüptingimus ja seetõttu tühine. Hageja on andnud liisinguvõtjale võimaluse osaleda vara tagastamises, müügiprotsessis ja hinna kujundamises, kuid liisinguvõtja ei ole hagejaga ühendust võtnud. Seega ei ole hageja käitunud liisinguvõtjat kahjustavalt ja kahjustav ei ole ka üldtingimuste p 3.7. Eeltooduga on tõendatud ja põhjendatud lepingu ülesütlemisest tekkinud kulud summas 350,45 eurot ja kostjatel on kohustus nimetatud summa hüvitada. Vara soetusmaksumuse jääk 2009. detsembri seisuga oli 6 798,78 eurot (käibemaksuta). Vara valdus taastati 17.12.2009. Hageja andis vara müüki 26.02.2010 avariilise autona, kuna sõiduki mootor ei käivitunud, esistange oli katki, esiklaasil täke, parem tagumine uks ja tiib

7(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 kriibitud ja mõlgid, vasak külg kriibitud. Vara realiseeriti 06.05.2010 hinnaga 1 917,35 eurot (käibemaksuta). 28.01.2010 hinnapakkumisest nähtuvalt oleks sõiduki remondiks kulunud 4 421,72 eurot (käibemaksuga), mis tõendab, et tegemist oli mittekorras sõidukiga. Kostjad on ise oma huvisid kahjustanud. Kuna kostjad ei teavitanud hagejat sõidukile varga vastase süsteemi paigaldamisest, oli hagejal õigus lugeda sõiduk avariiliseks (mootor ei käivitunud tulenevalt kostjate tegevusest). Kostjaid on müügiprotsessist teavitatud ja antud võimalus osaleda sõiduki hinna kujundamisel. Kostjatele on edastatud teated, et vara on suunatud müüki 45 000 krooniga (käibemaksuta) ja kuna sõidukit ei õnnestunud müüa, on alandatud hinda 30 000 kroonile (käibemaksuta). Kostjad ei ole pidanud vajalikuks hagejaga ühendust võtta ega otsinud ise sõidukile ostjaid, mistõttu tuleb lugeda, et kostjad on sõiduki hinnaga nõustunud. Kostjate esitatud auto24.ee hinnapäring ei tõenda vaidlusaluse sõiduki turuhinda, kuna päringust ei nähtu, milline on päringus toodud sõidukite olukord. Kuna on tõendatud, et tegemist oli avariilise sõidukiga, mille kordategemiseks oleks kulunud 4 421,72 eurot, on sõiduk müüdud mõistliku hinnaga ja müügihind 1 917,35 eurot (käibemaksuta) tuleb lugeda turuhinnaks. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et tegemist ei olnud avariilise sõidukiga, lisaks muutsid kostjad sõidukit selliselt, et sõiduk ei käivitunud. Kohus märkis, et on veendunud, et remonti mittevajavat sõidukit ei pidanud remonti viima. Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal oli hageja ees lepingu ülesütlemisest tulenev nõue summas 8 245,30 eurot (soetusmaksumuse jääk 6 798,78 eurot, debitoorne võlg 983,37 eurot, viivis 50 eurot, kindlustusmakse 62,70 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 350,45 eurot). Vara realiseeriti hinnaga 1 917,35 eurot ja kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud võlgnevust, tuleb kostjatel hagejale hüvitada 6 327,95 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Arvete 8207950832, 8208198716, 8208442394, 8208941976, 8209190580, 8209433603, 8209663127, 8209958007, 8210094992, 8210293094 kohaselt on hageja arvestanud viivist 209,02 eurot. Kohus leidis, et arvestades kohustuse suurust ja kostjate majandusliku seisu ning et kostjate ülalpidamisel on kolm alaealist last, tuleb viivist vähendada 50 euroni. Hageja palus kostjatelt välja nõuda viivise protsendina põhinõudest (6 277,95 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,25% päevas. Kohus leidis, et viivis tuleb välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus leidis, arvestades kostjate majanduslikku olukorda käesoleval ajal ja pere suurust, et mõistlik oleks kindlaks määrata otsuse täitmine osaliselt. 100 euro tasumine ühes kuus on mõistlik 1 aasta jooksul ja edasine võlg tuleb tasuda hagejaga kokkuleppel. Apellatsioonkaebus

8(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731

Maakohus on järelduste tegemisel ja nõude rahuldamise alusena üldtingimuste p-le 3.7 küll viidanud, kuid jätnud täielikult tuvastamata nõude rahuldamise eelduseks oleva ostja süülise käitumise (otsuse p 36). Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on üksnes ostja süülise käitumise tuvastamisel ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingufirma kannab seoses lepingu ülesütlemisega. Käendajatel (kostjatel) on õigus tugineda kõigile samadele vastuväidetele, mida omab võlgnik ehk ostja. Maakohus ei andnud hinnangut kostjate väidetele, mille kohaselt on liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 tüüptingimusena kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Maakohus on andnud kostjate tõenditele ja seisukohtadele ebaõige hinnangu, muutnud tsiviilmenetluses kohast tõendamiskoormist (menetlusosalised peavad tõendama väiteid millele nad tuginevad) kostjate kahjuks ja piiranud alusetult kostjate võimalust tõendada oma väiteid. Kohus ei andnud kostjatele võimalust oma väidete tõendamiseks, kuigi kostjad taotlesid tunnistajate ülekuulamist ja täiendavate dokumentaalsete tõendite esitamist oma majandusliku seisukorra kohta. Kostjad selgitasid põhjalikult, millised väiteid nad soovivad tunnistajate ütlustega tõendada ja kuidas võib majanduslikult ja sotsiaalselt raske olukord mõjutada otsuse täitmist. Kohus ei rahuldanud kostjate taotlusi, millega seadis kostjad kohtumenetluses hagejaga võrreldes halvemasse olukorda. Hageja tõendid luges kohus usaldusväärseteks. Kohtu käitumine viitab menetluse ühekülgsusele ja kallutatusele hageja kasuks. Maakohus ei arvestanud kostjate vastuväidetega, mille kohaselt hageja poolt kostjatele edastatud kirjade pöördel müügiprotseduuri kirjeldus ei olnud kostjatele liisingulepingu sõlmimisel selgitatud ja seda ei tutvustatud neile ka peale liisingulepingu lõpetamist. Kostjad ei ole sellega kunagi nõustunud ega seda allkirjastanud. Kostjad ei ole lepingu lõpetamise teate saamisel pööranud tähelepanu sellele, et teatise pöördel peaks olema kirjeldatud tüüptingimustena neid oluliselt puudutavaid kohustusi ja et nimetatud kohustuste mittetäitmisega kaasnevad kahjud ning kulutused tuleb kanda kostjatel. Müügiprotseduuriga tutvusid kostjad esmakordselt käesoleva hagiavalduse saamisel. Kostjad sõlmisid käenduslepingud VÕS § 34 mõistes tarbijatena. Kostjate näol on tegemist õigusvaldkonnaga mitte kursisolevate isikutega, kellele tuleb neid puudutavaid kohustusi täpselt ja üksikasjalikult selgitada. Lepingu lõpetamise teate pöördel mingite protseduuride ja kohustuste kirjeldamist saab pidada näilikuks kostjate müügiprotsessiga tutvustamiseks. Kohus on ebaõigesti lugenud müügiprotseduuri kirjeldusega mittetutvumise ja sellest tulenevate kohustuste mittetäitmise kostjate hooletuseks ja pahatahtlikuks käitumiseks. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kostjad on tarbijad ja tavainimesed, kes ei ole teadlikud ega oska näha ette, et liisingulepingule lisaks võidakse neile edastada kohustused lepingu ülesütlemise teate pöördel vms. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et hageja oleks võtnud müügiprotsessi kestel ühendust kostjatega, andnud neile selle käigu ja tulemuste kohta selgitusi või selgitanud, et hageja soovib tellida müügiteenuse kolmandalt isikult ja müüa liisingueseme turuväärtusele mittevastava hinnaga. Hageja on teavitamiskohustuse täitmata jätmist põhjendanud sellega, et kostjad ei ole temaga ise ühendust võtnud ega päringuid müügiprotsessi ja sõiduki müügihinna osas esitanud. Kostjate arvates oli nimetatud kohustus hagejal, kuna hageja

9(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 huviks oli, et sõiduki müük toimuks vastavalt seadusele ja selle käigus ei kahjustataks kostjate huve ning kaasata kostjad müügiprotsessi ja antaks neile võimalus müüa sõidukit ise, otsida ostjad või osta sõiduk ise välja. Kohus on jätnud arvestamata kostjate vastuväited, et alusetud ja paljasõnalised on hageja väited enampakkumise alghinnast teavitamise kohta. Selliseid teateid hagejalt ei ole kostjad kätte saanud ega saanud ka nendega arvestada. Samuti on teatistelt nähtuvalt suunatud sõiduk müüki ilmselgelt alla tegeliku turuväärtuse ilma kostjaid teavitamata enampakkumise ajast ja kohast. Teatiste mittesaamist ei ole kostjatel negatiivse asjaoluna võimalik tõendada, mistõttu oleks kohus pidanud arvestama, et selles osas lasus tõendamiskoormis hagejal. Kohus on nimetatud fakti tõendamiskoormise pannud kostjatele ja lugenud seetõttu kostjate vastuväited mittetõendatuks. Juhul, kui kostjad oleksid olnud teadlikud, et hageja kavatseb võõrandada sõiduki oluliselt alla turuväärtuse, s.o. hagis toodud hinnaga, oleksid nad ise olnud sõiduki ostust huvitatud, kuna seeläbi oleksid nad saanud oluliselt vähendada nende vastu suunatud kahjunõudeid. Seda võimalust hageja kostjatele ei andnud. Maakohus on jätnud arvestamata asjaoluga, et hageja ei teavitanud kostjaid kuidas, kuhu ja millal vaidlusalune sõiduk tuleb tagastada, ei andnud neile selleks tähtaega ega teavitanud tagastamiskohustuse täitmata jätmise tagajärgedest, mistõttu oli kostjatel takistatud tagastamiskohustuse täitmise tagamine ja kahjude tekkimise vältimine. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et hageja helistas kostjale ja küsis sõiduki asukoha kohta, kuid ei teavitanud, et ta kavatseb sõiduki jõuga kostjate valdusest ära võtta. Kostjad ei olnud teadlikud ega osanud sõiduki käivitumise või mittekäivitumise fakti kohta hagejat teavitada, kuna sõiduki valduse äravõtmine toimus nende teadmata. Kohus ei arvestanud kostjate väidetega, et sõiduki valduse äravõtmine hageja poolt toimus seadust rikkudes ja omavoliliselt, mille tulemusena ei olnud kostjatel võimalust selgitada, miks sõiduk ei käivitu (aku tühi ja vargusevastane seade). Kohus oleks pidanud arvestama, et omavolilise valduse murdmise korral läks sõiduki mittekäivitumise ja muude kahjustuste tekkimise riski tõendamise kohustus hagejale. Hageja oli kohustatud kohtumenetluses tõendama, et tema käitumise tulemusena ei põhjustatud sõidukile esiletoodud vigastusi (nt transportimise käigus) ja, et sõiduki mittekäivitumise eest olid vastutavad kostjad. Kohus on möönnud, et sõidukil võis olla vargavastane seade ja aku võis olla tühi, kuid leidnud ebaõigesti, et sõiduki valduse äravõtmine kostja teadmata omavoliliselt oli seaduslik ning mittekäivitumise põhjustest teavitamata jätmise risk oli kostjate kanda, mistõttu võis sõiduki lugeda vigastustega ja remonti vajanud sõidukiks ning sõiduki väärtuse keskmisest turuhinnast madalamaks. Omavolilise ja ebaseadusliku valduse äravõtmise tulemusena (kostjatel ei olnud võimalik selgitada mittekäivitumise põhjuseid ja vaadata koos hageja esindajaga üle sõiduki tegelikke vigastusi), kannab sõiduki turuväärtuse vähenemise riski hageja. Kohus on leidnud, et turuväärtuse vähenemise riski kandsid kostjad, kuid ei võimaldanud neil oma väidete tõendamist kohtus tunnistajate ütlustega. Seejuures on kohus heitnud kostjatele ette, et nad ei tõendanud, et vaidlusalune sõiduk ei olnud avariiline. Kostjatele jääb arusaamatuks, kuidas saab oma väiteid tõendada, kui kohus selleks võimalust ei anna. Paljasõnaline on väide, et kohus on veendunud, et remonti mittevajavat sõidukit ei pidanud viima remonti. Kostjad on selgitanud, milleks sõiduk teenindusse viidi. Sõiduki teenindusse viimine ei olnud seotud puudustega, millele tuginedes vähendas hageja sõiduki müügihinda oluliselt alla turuväärtuse. Üldteada asjaoluks võib lugeda, et sõidukite hooldusesse ja korralisele ülevaatusele viimisel ei pea sõiduk üldse remonti vajama. Maakohus ei arvestanud kostjate vastuväidetega, mille kohaselt ei teavitanud hageja kostjaid, et ta kavatseb tellida vaidlusaluse sõiduki müügiteenuse kolmandalt isikult, mistõttu võivad sellega kaasneda kulutused. Sõiduki müügiteenuse kolmandalt isikult tellimisega kaasnevate

10(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 kulutuste nõue ei vasta kahju hüvitamise materiaalõiguslikele eeldustele, see ei ole põhjuslikus seoses kostjate käitumisega ja nimetatud kulutuse tekkimist ei pidanud ega saanudki liisinguvõtja ega käendajatest kostjad lepingu rikkumisel tekkiva võimaliku kahjuna ette näha. Hageja ei olnud õigustatud nõudma kostjatelt müügihinna ja liisingueseme turuväärtuste vahe hüvitamist. Hageja ei tõendanud, et sõiduki hind vastas selle turuväärtusele ja hagejal puudus võimalus müüa liisinguese kallima hinnaga. Kostjate seisukohalt ei saa arvestada p-s 3.7 toodud tüüptingimustega, mis on kostjaid ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised. Antud juhul tuleb arvestada Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-29-06 p-s 28 väljendatud seisukohaga, et liisinguandja ei tohi liisingulepingu ülesütlemise abil rikastuda, st sattuda varaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud liisingulepingu nõuetekohase täitmise korral. Vältimaks liisinguandja rikastumist liisingulepingu ülesütlemisel, sätestab VÕS § 367 lg 3, et juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Arvestades viidatud sätte eesmärki, võib järeldada, et VÕS § 367 lg 2 alusel määratud liisinguandjale hüvitamisele kuuluvate kulutuste summast tuleks maha arvata liisingueseme jääkväärtus (kohalik keskmine turuhind) selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostjad on kohtus selgitanud, millistest põhjustest tulenevalt s.o, vargavastase seadme paigaldamine, ei käivitunud sõiduk ja soovinud seda asjaolu tõendada tunnistajate ütlustega. Samas on hageja esitanud maakohtule 28.01.2010 KIA Motors hinnapakkumise, millest nähtuvad peamiselt vead kütuse mootorile pealevoolu osas. Lisaks on hinnapakkumises aku ja tööde maksumus. Nimetatud vigade esinemine oleks tähendanud, et mootor sõidukil kütuse puudumise tõttu käivituda ei saanud. Vargavastase seadme mõtteks oligi takistada mootori mittekäivitumine kõrgsurve pumba, pihustite ja kütuse pealevoolu takistamise teel. Mootori korrektne käivitumine sõltus ühest nupuvajutusest. Kostja 1 sõitis sõidukiga KIA Motors-i esindusse kohale, eesmärgiga vahetada kütusefilter, mis hinnapakkumises on 1 111,37 krooni (lisandub töö 137,50 krooni). Järelikult on teised hinnapakkumises toodud tööd seotud ebapiisava mootori ülevaatusega, mille tulemusena vargusevastast seadet ei tuvastatud. Samas ei nähtu hageja esitatud tõenditest, et hinnapakkumises viidatud töid oleks tegelikult teostatud, mis võimaldab järeldada, et vargusevastane seade on enne tööde tegemist tuvastatud ja tööde tegemine ei olnud vajalik. Seda võimaldab järeldada hinnapakkumises toodud viide, et peale pihustite vahetust selgub pumba vahetamise vajadus. Vargusevastane seade oli paigaldatud mootorile, mis takistas kõrgsurve pihustite tööd ja see oleks tuvastatud koheselt peale pihustite vahetamisele asumist. Asjaolu, et kostja 1 sõitis remonditöökotta sõidukiga, mille mootor oli töökorras, kuid omas vargusevastest seadet, soovisid kostjad samuti tõendada tunnistajate ütlustega, mida maakohus ei võimaldanud. Eeltoodust tulenevalt on hageja müünud liisingueseme turuväärtusest märkimisväärselt madalama hinnaga. Liisinguandja peab tagama parima ja kiireima tulemuse vara realiseerimisel, ilma liisinguvõtja huve kahjustamata. Liisingueseme müük 33% alla turuväärtuse on kahtlemata liisinguvõtja huve kahjustav tegevus. Maakohus on jätnud hindamata tõendid, mille kostjad esitasid koos taotlusega määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg. Selle tulemusena on kohtuotsus vastuoluline, põhjendamata ja ebaõige. Kostjatele jääb arusaamtuks maakohtu seisukoht otsuse täitmise korra ja tähtaja osas olukorras, kus kohus on otsuses möönnud, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja majanduslik olukord on halb. Samas on kohus jätnud arvestamata kõikide kostjate väidete ja tõenditega, mis kirjeldavad nende majanduslikku olukorda. Jääb

11(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 arusaamatuks, millele tuginedes leidis kohus, et kostjatel on võimalik korraldada elu 12 kuu jooksul selliselt, et nad saavad korraga tasuda suurema osa võlgnevusest. Kohtuotsus peaks tuginema tõendite analüüsile ja selle pinnalt tehtud järeldustele. Sotsiaalse olukorra tuvastamisel peaks kohus olema ka ise aktiivne, kui on alust arvata, et kostjate alaealiste laste majanduslik ja sotsiaalne olukord võib kohtuotsuse tegemise ja täitmise järgselt muutuda järsult halvemaks ning seada perekonna väga raskesse olukorda. Hageja ei olnud nõus kostjatega kokkuleppeid sõlmima, mida näitas asjaolu, et kohtuistungil lubatule vaatamata ei teinud hageja kostjatele ühtegi pakkumist võlgnevuse tasumiseks, vaid keeldus sellest. Kostjate väidetele mittetuginevad kohtu seisukohad ei oma kostjate taotluse lahendamisel sisulist tähtusust. Tähtsust omab kostjate tegelik majanduslik olukord ja nende tegelikud võimalused otsuse täitmisel. Kostjate jaoks on võlgnevuse summa väga suur, nad on igakuise makse suuruse väljatoomisel arvestanud oma sissetulekuid ja perekonna väljaminekuid ning teinud reaalse pakkumise, millega ei satuks perekond raskesse majanduslikku olukorda. Asjaolu, et maakohus viivist vähendas, ei muuda maakohtu otsusega väljamõistetud võlgnevuse tasumist kostjate jaoks jõukohaseks. Kostjate seisukohalt ei taga täitemenetlus kostjatele õigust ja võimalust saavutada nende majanduslikku olukorda ja sotsiaalseid huve arvestavat kohtuotsuse täitmise korda. Vastustaja seisukoht

12(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731

„Isegi siis, kui kõnealust lepingutingimust tuleks lugeda lepingu osaks, tuleks lugeda, et vastav tüüptingimus on VÕS §-st 44 koosmõjus § 42 lg-ga 1 tühine, sest vastava tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt lähtutakse liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei teinud liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustas liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuulusid liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal) mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel või kas liisinguvõtja pani toime rikkumisi, mida kokkulepe oleks võimaldanud. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastav kokkulepe kehtida.“ Samadel põhjustel leiab ringkonnakohus ka käesolevas asjas, et hageja tüüptingimuste p 3.7. on tühine ning selle asemel tuleb kohaldada seaduses sätestatut, antud juhul VÕS § 367 lg-s 3 toodut. Seega tuleb liisinguandja ja käendajate poolt tasumisele kuuluvatest summadest maha arvata liisingueseme väärtus eseme tagastamise hetke seisuga.

13(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731

14(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 ringkonnakohus, et auto mittekäivitumist ei saa liisingueseme puudusena käsitleda ning auto turuväärtust ei saanud see asjaolu mõjutada.

15(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731

16(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 maakohtu otsus õige ja apellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata. Hageja pidi kandma vastava kulu seetõttu, et liisinguleping öeldi erakorraliselt üles. Kuivõrd hageja ise autode müügiga ei tegele, tuli hagejal vastav kulu kanda. Kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kulu oli liiga suur. Ringkonnakohus leiab, et liisinguvõtjaga sarnane mõistlik isik pidi liisingulepingu sõlmimisel mõistma, et kui hageja ütleb lepingu üles, ei jäta ta autot endale vaid korraldab selle müümise.

17(18)

Tsiviilasi nr: 2-11-19731 viivist summas 50 eurot, tuleb viivis protsendina välja mõista 50 eurot väiksemalt summalt, so 2114,05 eurolt. Menetluskulude jaotus ja riigilõivu väljamõistmine

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Ande Tänav

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.