Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.12.2005 liisingulepingu nr 0115783L, mille esemeks oli sõiduauto Audi A2 Avant Multi-Tronic, 2,5, ehitusaasta 2003. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. 02.12.2005 sõlmisid hageja ja kostja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustuslepped. Kindlustusleppe kohaselt oli kindlustusandjaks AS Swedbank P&C Insurance, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe punkti 2 viienda valiku kohaselt kohustus kostja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras. 02.12.2005 sõlmisid pooled lepingule teenuste lisa, mille alusel andis hageja kostjale kasutamiseks Statoili kütuse krediitkaardi. Kostja kohustus tasuma kaardiga kasutatud teenuste eest. Kostja rikkus lepingust, kindlustuslepete ja teenuste lisa alusel tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, kindlustuslepete ja teenuste lisa alusel tasumisele kuuluvad põhiosa ja intressimaksed ning kindlustuslepingu ja teenuste lisa maksed. Kostja poolt on hagejale tasumata 1068,33 eurot. Kostja jättis kohaselt tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja kostja eest Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-le vara kindlustusmakse summas 184,07 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25 % päevas. Viivisvõlgnevus moodustab 105,56 eurot. Seoses kostjapoolse võlgnevusega saatis hageja kostjale 18.09.2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja luges lepingu erakorraliselt üles öelduks alates 28.10.2008. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingule andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Reeborn OÜ poole. Vara valdus taastati 02.07.2008. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-le. 07.07.2008 on vara valdus kostjale taastatud, kuna kostja soovis lepingu jätkamist. 28.10.2008.a andis hageja uuesti vara valduse taastamiseks koostööpartnerile Incure Inkasso Agentuur OÜ-le käsundi, kuna kostja oli uuesti võlgnevusse jäänud. Vara valdus taastati 28.01.2009. Reeborn OÜ, Incure Inkasso Agentuur OÜ ja Saksa Auto AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest arveid kokku summas 893,40 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 8725,60 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 6474,24 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 1068,33 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 893,40 eurot,

2(6)

kindlustusmaksete võlgnevusest summas 184,07 eurot ja viivismaksete võlgnevusest summas 105,56 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 5362,08 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista 3363,52 eurot ning viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus sätestatud määras (0,25% päevas) ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Arusaamatuks jääb hagivalduses toodu, et hageja ütles liisingulepingu üles 28.10.2010, kuid sõiduk tagastati hagejale 02.07.2008, kostjale anti sõiduk tagasi 07.07.2008. Kui leping oli 28.10.2010 üles öeldud, siis millisel alusel anti kostjale sõiduk tagasi 07.07.2008 või kui leping ei olnud üles öeldud, siis miks nõudis hageja sõidukit tagasi enda valdusesse. Vale on hagiavalduses toodud väide, et kostjal tuleb tasuda omavastutus, kuna vara oli avariiline. Hagile lisatud üleandmise aktis ei ole fikseeritud, et üleantud vara oleks olnud avariiline. Kostja oli vahetult enne sõiduki tagastamist lasknud selle Reval Auto Tallinn OÜ-s korda teha. Kogu hageja esitatud nõue on põhjendamatu. Hageja on võõrandanud liisingulepingu eseme turuhinnast tunduvalt odavamalt ning kostja ei ole andnud hagejale põhjust erinevate teenuste kasutamiseks lepingu eseme valduse taastamiseks. Hageja võõrandas lepingu eseme hinnaga 5362,52 eurot. Liisingulepingu üldtingimustes on vara võõrandamise hinnarisk jäetud täies osas liisinguvõtja kanda. Selline tüüptingimus on tühine. Tüüptingimused sellisel kujul kehtides võtaks kostjalt võimaluse tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus erines oluliselt selle müügist teenitud summadest ning kostja peaks kandma ükskõik kui suurt kahju olenevalt hageja otsusest, mis hinnaga lepingu ese müüa. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks 576,80 eurot ning viivised alates 22.09.2011 määraga 0,25% päevas summalt 471,24 eurot, kuni nimetatud summa tasumiseni. Kohus jättis hageja menetluskulud 20% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohalduvad VÕS §-d 195 ja 196. VÕS § 195 lg-s 1 ja 196 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Kuna kostja kaotas vara valduse 2009 jaanuaris hagejale teenust osutanud isiku tegevuse tulemusena, sai kostja sellest järeldada hageja tahet liisinguleping üles öelda kaudse tahteavaldusega. Samuti on kostja lepingu lõppemist tegelikult oma käitumisega aktsepteerinud, sest ta ei esitanud vara valduse taastamise nõuet ega tasunud ka liisingu- ja muid lepingus kokkulepitud makseid. Lisaks üleütlemise formaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Puudub vaidlus, et selleks ajaks, kui kostja vara valduse 2009 jaanuaris kaotas, oli kostja jäänud liisingumaksete ja kindlustusmaksete tasumisega viivitusse. Eeltoodust järeldub, et poolte vahel sõlmitud liisinguleping on üles öeldud 2009 jaanuaris. Pooled vaidlesid selle üle, milline oli kostja võlgnevus ülesütlemise seisuga. Põhjendatud ja tõendatud on hageja nõue osamaksete ja Hansa Varakindlustuse AS kindlustusmaksete eest kuni liisinglepingu ülesütlemiseni summas 11 361,29 krooni. VÕS § 367 lg 4 alusel on hagejal õigus nõuda ka nende kindlustusmaksete tasumist, mille tasumise kohustus tekkis pärast 28.01.2009, s.t ka aja eest, kui sõiduk ei olnud enam kostja valduses ning liisinguleping oli lõppenud. Peale liisingulepingu ülesütlemist tekkisid liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguvõtjale lisakulud, kuna ta pidi tasuma kindlustuse eest, mille tasumise kohustus oleks liisingulepingu kehtides olnud kostjal. Kostjal on kohustus tasuda hagejale ka kindlustuslepingust tulenev omavastutus summas 5000 krooni, mille hageja on tasunud remonti teostanud ettevõttele (tlk 80). 18.11.2008 Hansa Varakindlustuse AS-le esitatud kahjujuhtumi teate (tlk 121) kohaselt toimus vaidlusaluse

3(6)

sõidukiga liiklusõnnetus. Sõidukile teostati remont summas 83 145 eurot (tlk 123). Sellest 5000 krooni pidi vastavalt kindlustusleppele omavastutuse tõttu tasuma kostja. Hageja on palunud kostjalt välja mõista nimetatud summa ilma käibemaksuta (4237,29 krooni). VÕS § 367 lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõue mõista kostjalt välja Incure Inkasso Agentuur AS-le ja Saksa Auto AS-le tasutud summad on põhjendatud. Nimetatud lisakulud tekkisid liisingulepingu ülesütlemisest ning kostja ei ole veenvalt tõendanud, et neid kulusid on hageja teinud põhjendamatult. Hageja on palunud kostjalt välja mõista summad käibemaksuta (2420 krooni, 626,70 krooni ja 4194,92 krooni). Hageja poolt OÜ-le Reeborn tasutud summas 2950 krooni (tlk 70) sõiduki tagastusteenuse eest juulis 2008 hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, kuna juulis 2008 liisingulepingu ülesütlemist ei toimunud ning VÕS § 367 lg 1 ja lg 4 ei kohaldu. Pooled leppisid liisingulepingu p-s 5.1. kokku, et viivisemäär on 0,25 % päevas. Kostja ei ole peale kõigi viiviste arvestuse aluseks olevate arvete esitamist viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Hageja viivisenõue summas 105, 56 eurot on põhjendatud ja tõendatud. Eeltoodu alusel on kostjal kohustus tasuda hagejale 2091,59 eurot. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Nagu nähtub VÕS § 367 lg-st 3, on liisinguandja nõude arvestamisel oluline liisingueseme väärtus. Poolte vahel lepingu üldtingimuste p-s 3.7 ja lepingu p-s 7.4 sätestatu ei arvesta liisingueseme väärtusega. Lepingu eelviidatud punktidest nähtuvalt on tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnarisk pandud ainult kostjale, sest lepingus ei arvestata tagastatud liisingueseme väärtusega. Seega tuleb asuda seisukohale, et eelviidatud hageja tüüptingimused on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühised, kuna nimetatud punktide järgi ei võta hageja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisingueseme väärtust. Poolte vahel oli vaidlus selles kas hageja poolt müüdi liisinguese hariliku väärtusega. Vara jääkmaksumus ülesütlemise teatise vormistamise seisuga oli 6474,24 eurot. TsÜS § 65 järgi eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Asja materjalidest nähtuvalt müüdi vara hinnaga 99 000 krooni (sisaldab käibemaksu). Asja materjalidele lisatud riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse kohaselt hindab ta sõiduauto Audi A4 Avant, reg.märk 877 ATD harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2009 I kvartalis 125 000 krooni (7989 eurot). Eksperdiarvamusest nähtuvalt on ekspert käsitlenud ekspertiisi tegemisel ka teostatud remonti. Eksperdiarvamus on veenev, arvestatud on nii sõiduki vanust, läbisõitu, varustust, vabaturu müügitulemusi jm tähtsust omavaid asjaolusid. Seega müüdi sõiduk alla turuhinna. Sõiduki väärtuseks selle üleandmise hetkel tuleb lugeda 7989 eurot. Vara jääkmaksumus lepingu lõpetamise ajal oli 6474,24 eurot, liisingueseme väärtus tagastamise ajal oli 7989 eurot, kostja võlgnevus liisingumaksete, kindlustusmaksete, ülesütlemisest tekkinud lisakulude ja viiviste tasumata jätmise tõttu moodustab kokku 2091,59 eurot. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 1 on hageja nõue põhjendatud summas (6474,24+2091,59= 8565,80-7989)=576,80 eurot. Põhjendatud on ka hageja nõue TsMS § 367 alusel kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis.

4(6)

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse hageja kasuks kostjalt 1895,72 euro välja mõistmata jätmise osas; teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjalt täiendavalt välja 1895,72 eurot; jätta hageja menetluskulud, sh apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv võrdeliselt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus on põhjendamatult arvestanud hageja kogunõudest maha liisingueseme turuväärtuse koos käibemaksuga. Käibemaksu juurdearvestamine liisingueseme väärtuse määramisel on põhjendamatu, kuna liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus), mis tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada eseme tagastamise aegse väärtusega, arvestas hageja käibemaksuta. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 asunud samale seisukohale ning muuhulgas märkinud, et vähemalt üldjuhul peavad need arvestused põhinema sarnastel alustel, s.t olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta. Kuna 2009 I kvartalis oli käibemaksumäär 18%, siis oleks kohus pidanud eksperdi poolt määratud turuhinnast käibemaksu maha arvestama ja seega hageja kogunõudest maha arvestama vara turuhinna 6770,34 eurot ilma käibemaksuta. Lisaks eeltoodule on maakohus otsuse tegemisel arvestamata jätnud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt lahendis nr 3-2-1-33-08 avaldatud seisukoha, mille kohaselt hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav. Asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel kiireim ning parim tulemus. Seega oleks maakohus pidanud lugema vaidlusaluse liisingueseme turuväärtuseks 10% madalama hinna eksperdi poolt tuvastatud turuhinnast. See tähendab, et kohus oleks pidanud sõiduki turuväärtuseks lugema 6093,31 eurot ilma käibemaksuta (6770,34 – 10%). Sellisel juhul oleks maakohus pidanud hagi rahuldama summas (6474,24 + 2 091,59 = 8565,83 – 6093,31 =) 2472,52 eurot. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt täiendavalt välja mõista 1895,72 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 28.06.2012 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hagi summas 1218,69 eurot ja menetluskulude kindlaksmääramise osas tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus. Muus osas on kaevatav maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ja kuna kolleegium nõustub täielikult muutmata osas maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et kuna 2009 I kvartalis oli käibemaksumäär 18%, siis oleks kohus pidanud eksperdi poolt määratud turuhinnast käibemaksu maha arvestama ja seega hageja kogunõudest maha arvestama vara turuhinna 6770,34 eurot ilma käibemaksuta. Lisaks eeltoodule on maakohus otsuse tegemisel arvestamata jätnud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt lahendis nr 3-2-1-33-08 avaldatud seisukoha, mille kohaselt hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles leitakse, et maakohus pidanuks arvestama eksperdi poolt määratud hinnast käibemaksu. Riigikohus on lahendi 3-2-1-118-08 p-s 22 leidnud, et käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel on hageja suhtes põhjendamatu ka seetõttu, et liisinguesemete omandamise hüvitamata

5(6)

kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, arvestas hageja käibemaksuta. Nimetatud lahendi kohaselt peavad need arvestused vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, s.t olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta. Vaidlus puudub selles, et hageja on arvestanud vaidlusaluse sõiduki jääkväärtuse ilma käibemaksuta summas 6474,24 eurot (t.l.29, 82). Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt tuleb sõiduauto harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) lugeda riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse alusel 7989 eurot, mis sisaldab käibemaksu (t.l.166-170). Kuna 2009.a I kvartalis oli käibemaksumäär 18%, siis on käibemaksu suuruseks 1218,66 eurot. Sõiduki harilik väärtus ilma käibemaksuta on 6770,34 eurot. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega 10%-se kõikumise lubatavusest sõiduki hariliku väärtuse määramisel. Viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-33-08 ei ole kohane, kuna käesoleval juhul on hageja realiseerinud sõiduki hinnaga 5362,08 eurot (ei sisalda käibemaksu), s.o hinnaerinevus ületab 10%, mistõttu tuleb hüvitamisele kuuluv summa leida tegeliku turuhinna ja jääkväärtuse vahe põhjal. Seega tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista täiendavalt 6474,24+2091,59=8565,836770,34-576.80=1218,69 eurot. Vastavalt hagi rahuldatud osale tuleb jagada ümber ka menetluskulud. Hageja menetluskuludest nii esimeses kui ka teises astmes tuleb jätta 62 % kostja kanda. Maakohus jättis kostja menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda ning kostja pole maakohtu otsust vaidlustanud. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Gaida Kivnurm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.