2-11-52584/25 - Võlaõigus - Muud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 28.10.2011 esitas Tallinna linn (Tallinna Transpordiameti kaudu) hagi Harju Maakohtusse AS Ühisteenused vastu võla 26 593,25 eurot ja viiviste 0,15 % päevas alates 01.07.2011 välja mõistmiseks. Tallinna linna Tallinna Transpordiameti kaudu ja AS Falck Eesti vahel sõlmiti 22.06.2007 leping nr 1-14.3/07/38 „Tallinna ühistranspordi sõidupiletite turvalisuse levitamise teenus“. Lepingu esemeks oli Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi sõidupiletite (sõidutalongide, tunnipiletite ja sõidukaartide) turvaline levitamine ja müügi korraldamine. Tallinna Transpordiameti, AS Falck Eesti ja AS Ühisteenused vahel sõlmiti 22.06.2007 kokkulepe, mille kohaselt kostja esitab hagejale müügiaruanded vastavalt lepingule, kannab üle iganädalaselt tasutava ühistranspordi piletitulemi ning vastutab lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest. Lepingu järgi kohustus kostja esitama hagejale sõidupiletite trükkimiseks tellimuskirja (p 4.1.3), hoiustama tellimuskirja alusel ülevõetud trükitud sõidupiletid ning säilitama vajaliku realisatsiooni varu, mis ei ületa kolme kuu keskmist müügimahtu (p 4.1.5); esitama hagejale hiljemalt 10-ndaks kuupäevaks eelmise kuu müügiaruande (p 4.1.8); kandma üle hageja arvelduskontole iganädalaselt tasutava ühistranspordi piletitulemi (koos käibemaksuga) järgneva nädala kahe esimese tööpäeva jooksul ning iga ülekandega viivitatud päeva eest tasuma hagejale viivist 0,15% tasumata summalt (p 4.1.9). Makstava tasu osas leppisid lepingupooled kokku, et AS Ühisteenused esitab Tallinna Transpordiametile kuu piletitulemi kogumise eest ettenähtud teenustasu arve koos müügiaruande esitamisega – hiljemalt 5 tööpäeva jooksul pärast aruandekuu lõppu (p 6.2) ja hageja tasub esitatud arvete alusel 10 tööpäeva jooksul (6.3). Lepingu eesmärk lihtsustatult oli see, et hageja andis kostjale kindla hulga ja vääringuga pileteid ning kostja kohustus need müüma ning müüdud summad hagejale üle kandma. Järelikult, kui hageja andis kindla summa eest pileteid kostjale, et see need kolmandatele isikutele võõrandaks, tekkis hagejal nõue kostja vastu ning kostjal tekkis kohustus müügist saadud raha hagejale üle kanda. Lepingu lõppedes tähtaja möödumisel 26.06.2010 analüüsis hageja raamatupidamise dokumente. Saldoteatise kohaselt võlgneb kostja Tallinna linnale 116 994,12 eurot. Kuigi kostja oli aastatel 2007-2009 saldoteatistes märgitud nõudeid aktsepteerinud ja need kinnitanud, jättis kostja võla osaliselt tasumata ja teatas 10.12.2010 kirjas nr 10-1856, et ta

saldost tulenevat nõuet ei aktsepteeri ning palus saldot korrigeerida selliselt, et lõppsaldo oleks null krooni. Poolte vahel toimusid kirjalikud läbirääkimised, mille käigus hageja nõustus saldosid osaliselt korrigeerima 636 655 krooni võrra ja palus igakuiste müügiaruannete alusel arvestatud võlgnevuse 1 830 559,99 – 636 655 = 1 193 904,99 krooni (76 304,44 eurot) tasuda. Hagi esitamise päeva seisuga on kostja viivitanud 110 päeva. Järelikult viivised 28.10.2011 seisuga on kokku 4 387,9 eurot (110 x 39,89 = 4387,90). Kostja kohustuseks oli tellida hagejalt vajalik arv sõidupileteid, tagada nende säilimine ja müümine, koostada ja edastada hagejale müügiaruanne ning kanda üle piletitulem. Seejuures arvestati piletitulemit nädalapõhiselt ning müügiaruanne koostati kuupõhiselt. Müügiaruandest nähtus iga kalendrikuu lõikes, kui palju on kostja valduses pileteid kuu alguse seisuga, kui palju pileteid müüdi, kui palju on kuu jooksul pileteid juurde tellitud jms, kontrolliti ka seda, kas kostja on õigesti piletimüügist laekunud raha Tallinna linnale üle kandnud. Kuigi kostja selgitas, et inventuur toimus alles pärast lepingu lõpetamist, siis tegelikkuses kontrolliti jooksvaid müügijääke igal kalendriaastal vähemalt üks kord. Igas saldokinnistuskirjas kajastatud summa moodustus sellele eelnenud aasta 31. detsembri seisuga müümata piletite maksumusest. Kostja kinnitas viimati saldokinnituskirjas olevate andmete õigsust 31.12.2009 seisuga, kui saldoerinevus oli 6 086 544,60 krooni. Kuivõrd iga kalendriaasta lõpu seisuga võrreldi vastastikuseid nõudeid, mille osas kostja vastuväiteid ei esitanud, sai vaidluse esemeks olev nõue tekkida 2010. aasta jooksul. Kokkuvõttes tähendab see seega, et 2009. aasta lõpu seisuga oli kostjal Tallinna linnale üle kandmata 6 086 544,60 krooni (saldokinnituskiri, mida kostja kinnitas oli 31.12.2009 seisuga), millele 2010. aastal lisandus 49 491 086 krooni eest nõudeid. Seega oli kostja kohustatud tasuma Tallinna linnale 2009. aasta lõpu seisuga ja 2010. aastal kokku 55 577 630,60 krooni (6 086 544,60 + 49 491 086). Kostja tasus 2010. aasta jooksul hagejale lepingu alusel jooksvalt 53 747 070,61 krooni. Seega võlgnes kostja lepingu lõppedes hagejale 1 830 559,99 krooni (116 994,11 eurot, mis kujunes järgmiselt: 55 577 630,60 - 53 747 070,61 = 1 830 559,99 krooni). Lepingust tuleneva võlanõude osaline hagemine ei tähenda seda, et hageja loobuks ülejäänud nõudest kostja vastu. Praegune nõue ei mõjuta kostja ülejäänud võlgnevust hageja ees, ega välista selle nõudmist tulevikus. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, kõik lepingust tulenevad kohustused on täidetud. Lisaks esitas kostja aegumise vastuväite nõuetele, mis on tekkinud enne 01.01.2008. Kostja möönis, et müügiaruanded on ebakorrektsed, kuid ligi kümne teenuse osutamise aasta jooksul on, arvestades lepingu objekti eripära ja müügiaruannete arvu, hageja väidetav erinevus raamatupidamisdokumentides marginaalne, moodustades käibest 1 445 433 661 krooni üksnes 1 804 019,19 krooni. Eeldusel, andmed on õiged, moodustab müügiaruannetes kajastatud eksimus 0,1% kogu käibest. Täitja ei ole rikkunud oma lepingust tulenevat piletitulemi üleandmise kohustust. Lepingu punkti 4.1.9. kohaselt oli täitja kohustuseks üle kanda hageja arvelduskontole iganädalaselt tasutav piletitulem (koos käibemaksuga) järgneva nädala 2 esimese tööpäeva jooksul. Seega on kohustus täidetud, kui hagejale on üle kantud kogu piletitulem hiljemalt järgneva nädala teise tööpäeva lõpuks. Lepingust ei nähtu, et piletitulemi ülekandmise kohustus muutuks sissenõutavaks mingil muul ajal, kui järgneva nädala 2 esimese tööpäeva jooksul. Lepingust ei nähtu, et täitja oleks pidanud üle kandma piletitulemi vastavalt müügiaruandele või, et piletitulemi ülekandmise kohustus oleks seotud müügiaruannetes kajastatuga muul moel. Lepingu punkti 4.1.8. kohaselt on täitja kohustatud esitama hagejale müügiaruande kord kuus,

kuid hiljemalt järgmise kuu 10-ndaks kuupäevaks. Lisaks oli hagejal õigus nõuda müügiaruande esitamise kohustuse täitmist kord kuus ja piletitulemi ülekandmise kohustuse täitmist aga neli korda kuus. Nimetatud kohustuste erinev sissenõutavaks muutumise aeg tõendab samuti, et piletitulemi ülekandmine ja müügiaruannete esitamine ei ole üksteisest sõltuvad kohustused. Samuti nähtub ka riigihanke konkursi tingimustest, et piletitulemi all mõistavad pooled sõidupiletite müügitulemit (mis sisaldab käibemaksu), mitte müügiaruannetes kajastatud andmeid. Praktikas juhtus sageli, et müügiaruannetes kajastatud piletitulu laekus edasimüüjatelt alles pärast müügiaruannete esitamist (ülekanne tehti siiski pärast laekumist tähtaegselt). Kohustuse mitteseotust müügiaruannetega tõendab ka fakt, et lepingus on kohustuse rikkumiseks ettenähtud õiguskaitsevahend seatud sõltuvusse tegeliku piletitulemi ülekandmisest. Lepingu punkti 4.1.9. kohaselt kohustus täitja üle kandma iganädalaselt tasutava piletitulemi ja tasuma iga ülekandega viivitatud päeva eest viivist 0,15 % tasumata summalt. Seega seati viivise maksmine sõltuvusse iganädalaselt tasumata summast, mitte müügiaruannetes näidatud summast. Asjaolu, et pooled omistasid müügiaruandele väheolulise tähenduse, tuleneb ka lepingu punktist 4.3.3, milles sisaldub loetelu asjaoludest, mida pooled käsitlevad lepingu rikkumisena. Loetellu ei kuulu müügiaruande esitamata jätmine. Ka pooltevahelises pikaaegses praktikas ei ole aruannete esitamist käsitletud täitja piletitulemi ülekandmise kohustuse täitmise eeldusena. Seda kinnitavad täiendavalt ka poolte vahel varasemalt analoogsete teenuste osutamiseks sõlmitud lepingud. Piletite vahendamise tasu jaoks avas täitja eraldi pangaarve, kuhu kanti üksnes piletitulu ja millelt teostati regulaarselt kord nädalas ülekandeid hageja pangakontole. Kõik sellele arvele laekunud summad on hagejale üle kantud. Kuna maksmine toimus iganädalaselt ja põhimõttel, et kõik laekunud summad kantakse otse ja muuks otstarbeks kasutamata edasi, on alusetu ka hageja väide, et täitja tasus järgneva kalendriaasta jooksul saldokinnituskirjas märgitud summa. Hageja, täitja ja AS Rautakirja Estonia (pileti vahendamise teenuse osutaja peale vaidlusaluse lepingu lõppu) vaheline Tallinna ühistranspordi paberkandjatel sõidupiletite üleandmisevastuvõtmise aktist nähtub, et hageja on vastu võtnud ja AS-le Rautakirja üle andnud pileteid kokku 16 566 210 krooni väärtuses. Kui võrrelda seda täitja esitatud lepingu lõpparuandega, on selge, et andmed kattuvad ja üle on antud kõik tagastamisele kuuluvad piletid. See fakt kõrvaldab kahtluse, justkui oleks täitja üle kandnud vähem raha kui tegelik piletitulem. Hageja ei ole kümneaastase koostöö ajal kordagi väitnud, et täitja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Veelgi enam, hageja on kõik ülekantud piletitulemi vastuvaidlematult vastu võtnud, esitamata kordagi kirjalikku pretensiooni mittenõuetekohase täitmise kohta (lepingu punkt 4.3.3.1). Hageja on täitmisena pakutu, st reaalselt ülekantud piletitulemi vastuvõtmisega sisuliselt nõustunud, seega kohustus on täidetud. Hageja esitas nõude esmakordselt alles 14.06.2011, s.o aasta pärast lepingu lõppemist. Kirjavahetuses märgitud summa on kostja kompromissettepanek olukorra rahumeelseks ja kohtuväliseks lahendamiseks. Tegemist ei ole nõude tunnustamisega ega võlatunnistuse andmisega. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Lepinguga samal päeval sõlmiti kolmepoolne kokkulepe Tallinna Transpordiameti, AS Falck Eesti ja AS Ühisteenused vahel. Nimetatud kokkuleppe kohaselt esitab kostja Tallinna Transpordiametile müügiaruanded ja kannab üle iganädalaselt tasutava ühistranspordi piletitulemi vastavalt lepingule. Eelnimetatud lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest vastutab Tallinna Transpordiameti ees AS Falck Eesti, kelle kohustus on esitada Tallinna Transpordiametile vahendustasu arve ja Tallinna Transpordiametil kohustus see 10 päeva jooksul tasuda AS Falck Eesti arveldusarvele. Seega on kostja üksnes AS Falck Eesti alltöövõtjaks. Hagejal ei ole AS Ühisteenuste vastu 22.06.2007 sõlmitud lepingust nr 114.3/07/38 tulenevat nõuet. Kui hageja leiab, et tema suhtes on lepingust või kolmepoolsest

kokkuleppest tulenevaid kohustusi rikutud, tuleb tal nõue esitada AS G4S (endine AS Falck Eesti) vastu. Lisaks, kuna saldoerinevus on tekkinud varem, st perioodil 2000-2007, on hagi esitatud ka vale lepingu alusel. Sel ajaperioodil toimus pileti levitamise teenuse osutamine AS Falck Eesti ja Tallinna Transpordiameti vahel 25.06.2004 sõlmitud lepingu nr 1-14/51, mitte 22.06.2007 sõlmitud lepingu ja selle kolmepoolse lisakokkuleppe alusel, millele hageja hagiavalduses tugineb. Esimese astme kohtu otsus 11.04.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel oli vaidlus lepingust tuleneva kohustuse täitmise üle. Vaidlust ei olnud selle üle, et eduka riigihanke tulemusena sõlmisid Tallinna linn ja AS Falck Eesti lepingu nr 114.3/07/38 „Tallinna ühistranspordi sõidupiletite turvalisuse levitamise teenus“. Hageja, kostja ja AS Falck Eesti sõlmisid samal kuupäeval kolmepoolse kokkuleppe. Kokkulepe kohaselt oli kostja AS Falck Eesti alltöövõtjaks ning kostja kohustuseks oli esitada hagejale müügiaruanded vastavalt hageja ja AS Falck Eesti vahel sõlmitud lepingule ning kanda hagejale üle iganädalaselt tasutav ühistranspordi müügitulem vastavalt hageja ja AS Falck Eesti vahel sõlmitud lepingule. Kokkuleppe järgi vastutab lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest hageja ees AS Falck Eesti vastavalt hageja ja AS Falck Eesti vahel sõlmitud lepingule. Hageja ja AS Falck Eesti vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmist müügiaruannete esitamise ja selle alusel raha ülekandmise osas teostas kostja. Kohus leidis, et kokkuleppe osapooled on välistanud kostja vastutuse riigihanke alusel sõlmitud lepingu täitmata jätmise või puuduliku täitmise osas, sest seda on sõnaselgelt kokkuleppes märgitud. Igasugune kahetine kokkuleppe mõistmine ei ole siinkohal mõistlikul inimesel võimalik. Hanke tulemusena sõlmisid hageja ja AS Falck Eesti töövõtulepingu ning üldjuhul saab nõuda lepingu täitmist lepingupoolelt. Töövõtulepingu täitmine ei pea VÕS § 635 lg 3 järgi toimuma isiklikult, kuid vastutus selle eest ei kandu üle mitte lepingu reaalsele täitjale, vaid on seotud siiski lepingu poolega VÕS § 642 alusel. Kohustus saab tekkida kas deliktist, seadusest või lepingust. Hageja seostas kostja kohustust üksnes lepingulise õigussuhtega. Kohustuse tekkimise aluseks ei saa pidada seda, et kostja pidas hagejaga kohustuse täitmise osas kirjavahetust. Kirjavahetuse pidamine ei ole iseseisev kohustuse tekkimise alus ning sellega ei ole hageja ja kostja sõlminud lepingut VÕS § 9 lg 1 mõttes, sest kumbki pool ei ole esitanud teisele poolele pakkumust. Hageja ja kostja on pidanud kirjavahetust juba olemasoleva, hageja ja AS Falck Eesti vahel sõlmitud lepingu alusel tekkinud kohustuse täitmise üle. Hageja ja kostja kirjavahetust ei saa pidada ka võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu. Hageja käsitles võlatunnistusena kostja 07.07.2011 kirja. Kostja kirja tõlgendamisel tuleb lähtuda kogu pooltevahelisest vaidlusest ja sellekohasest kirjavahetusest, mitte kirja eelviimasest lõigust. Kiri oli kostja vastus hageja nõudele tasuda 76 304,44 eurot. Kirja teises lõigus kostja sõnaselgelt tunnistas, et ei nõustu hageja esitatud nõudega. Võlatunnistuse puhul on oluliseks eeltingimuseks kohustuse tunnistamine. Kostja ei ole kohustust tunnistanud. Kirja eelviimases lõigus möönas kostja, et müügiaruanded on esitatud hooletult ning puudustega esitatud aruannete tõttu hagejale tekkinud lisakulud on kostja nõus heastama. Aruannete esitamine oli kokkuleppe järgi kostja kohustus. Seega oli kirjas mainitud hüvitise tasumine seotud kokkuleppest ja lepingust tuleneva õigussuhtega, mitte ei ole tegemist iseseisva uue kohustusega.

Apellatsioonkaebus Tallinna linn (Tallinna Transpordiameti kaudu) palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja hagi uue otsusega rahuldada või saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohtu järeldus, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, on hageja jaoks üllatuslik ning kohus pole järginud piisavalt selgituskohustust. Eelmenetluses välja selgitatud asjaolud ja kohtu poolt vaieldamatuks tunnistatud seisukohad on kohus otsuses üllatuslikult ümber hinnanud ja asunud risti vastupidisele seisukohale. Hageja lähtus hagi esitades osapoolte tahtest lepingu ja kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisel, lepingu täitmisel väljakujunenud lepingu täitmise praktikast ning lepingu lõppedes peetud läbirääkimiste käigus ja kirjavahetuses fikseeritud seisukohtadest, millest tulenevalt leidis, et asjas on kostjaks AS Ühisteenused. Sellisena võttis maakohus ka Tallinna linna hagiavalduse menetlusse. Apellant möönab, et nii varases menetluse staadiumis ei pruugi kohtul tekkida hageja selgituste ja esitatud tõendite põhjal veel ühest arusaama, kas hagiavalduses on kostjana märgitud õige isik või mitte. Korraldaval kohtuistungil tõstatas kostja esindaja küsimuse kostja õigsuse kohta. Kohus leidis istungil, et vaidlust ei ole selle üle, et kostja 2007. aasta kokkuleppe järgi vastutab. Seega võttis kohus ühemõtteliselt eelmenetluses seisukoha, et kostja on vastutavaks isikuks. Arvestades TsMS § 329 lg 3 koostoimes kohtu poolt eelistungil sõnaselgelt protokollitud seisukohaga, mõistis apellant kohtu seisukohta sellisest, et AS Ühisteenused on asjas kostjaks ja edaspidi selleteemalisi vaidlusi enam ei tõusetu. Viimati mainitut kinnitavad ka kohtu edasised toimingud. Seega tuvastas maakohus kohtumenetluse käigus, et AS Ühisteenused on kohane kostja. Miks kohus oma varasemat kindlat seisukohta vastutuse ja seeläbi ka kostja isiku suhtes on muutnud, ei ole kohtuotsuses ühegi sõnaga põhjendatud. Kohus on apellanti eksitanud. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel oleks lepingut pidanud tõlgendama vastavalt VÕS § 29 lg-le 5. Tallinna linna ja AS G4S (endine AS Falck Eesti) vahel on ka varasemalt sõlmitud analoogse sisuga lepinguid tähtajaga 3 aastat. Vaidlusalune leping sõlmiti 22.06.2007. Eelmise, s.o 2004. a sõlmitud lepingu kehtivuse lõpuosas ja enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist nõustus Tallinna Linnavalitsus seletuskirjas toodud põhjustel AS Falck Eesti ettevõtte omandi üleminekuga AS-le Ühisteenused, millega seoses antakse üle Tallinna linna ja AS Falck Eesti vahel sõlmitud lepingud. Korralduse lisa kohaselt anti üle ka piletimüügi ja ühtse piletisüsteemi ühistranspordi sõidupiletite turvalise levitamise ning müügi korraldamisega seonduv. VÕS § 183 lg 1 esimesest lausest tuleneb ettevõtte üleminekul tehingu poolte solidaarvastutus, mis tähendab, et AS Falck Eesti ja AS Ühisteenused vastutavad Tallinna linna ees solidaarselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Tallinna Linnavalitsuse 24.01.2007 korralduse nr 106-k punkti 1.3 järgi volitati AS Falck Eesti asemel kostjat täitma 25.06.2004 sõlmitud Tallinna ühistranspordi sõidupiletite turvalise levitamise teenuse halduslepingus sätestatud ülesandeid. Korralduse seletuskirja kohaselt on AS Falck Eesti omanike ring asutanud uue äriühingu nimega AS Ühisteenused ning sõlminud 01.12.2006 ettevõtte osa ülemineku lepingu, mille kohaselt AS Falck Eesti andis üle ettevõtte osa, millega täideti haldusülesandeid. Arvestades, et AS-s Ühisteenused hakkasid haldusülesandeid täitma samad isikud, kes olid seda seni teinud AS-s Falck Eesti ja sama töökorralduse kohaselt, siis puudusid eeldused arvamaks, et haldusülesannete täitmise

kvaliteet võiks langeda või avalik huvi võiks saada kahjustatud. Üksnes õigusselguse huvides oli vajalik sõlmida vastav kokkulepe halduslepingute lisana. Vahetult enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist struktureeriti äriühing AS G4S ümber selliselt, et Tallinna ühistranspordi sõidupiletite turvalise levitamise ja müügi teenust hakkas osutama ja selle eest vastutama tütarettevõte AS Ühisteenused. Eeltoodust tulenevalt on selge, et pooled pidasid ühiselt silmas, et 2007. a sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutas kostja. Kuigi kolmepoolses kokkuleppes lepiti kokku, et AS Falck Eesti vastutab müügiaruannete ja iganädalaselt ülekantava piletitulemi eest vastavalt lepingule, ei saa sellest järeldada kostja vastutuse puudumist. Lepingu täitjal oli lisaks mainitud kahele kohustusele veel mitmeid teisi kohustusi, mis sätestati lepingu punktides 4.1.1 kuni 4.1.11. Iga kalendriaasta lõpu seisuga saadeti Tallinna linna poolt saldokinnituskiri kostjale, millega osapooled võrdlesid vastastikuseid nõudeid kalendriaasta lõpu seisuga, et fikseerida lepinguosaliste vastastikused kohustused ja muuta nõuded mittevaieldavaks. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kostja kirjas, milles lubati puuduolevad summad apellandile osaliselt tasuda, oli lahti kirjutatud hüvitatavad summad kuluartiklite kaupa. Muuhulgas lubati hüvitada enammakstud vahendustasu. Seega kostja tunnistas ise lepingu täitmisel, et ta vastutab lepinguliste kohustuste eest ja pidas sel teemal läbirääkimisi ning ka tunnistas nõudeid. Pärast lepingu lõppemist 22.06.2010 teatasid apellandi esindajad AS-le Ühisteenused, et müügiaruannetes kajastatud summad ei ole Tallinna linnale üle kantud ning järgnenud läbirääkimiste käigus ei maininud kostja kordagi, et nemad lepingu eest ei vastuta, vaid selgitasid, millest müügiaruannetes kajastamist leidnud ja Tallinna linnale ülekantud summade erinevus seisnes. Jätkunud läbirääkimiste lõpus nõustus kostja tasuma praeguses kohtuvaidluses hagetava summa. Seega kostja mitte üksnes ei tunnistanud võlgnevuse olemasolu, vaid lubas selle ka tasuda, mis tähendab, et ta on võtnud ühemõtteliselt vastutuse lepingu rikkumiste eest. Isegi juhul, kui kohus kaebaja tervikliku seisukohaga ei nõustu, on ometi üheselt selge, et kostja vastutab asjas vähemalt AS-ga G4S solidaarselt. Vastustaja 07.07.2011 kirja puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja 09.05.2011 kiri nr 2075 on vastustaja tahteavaldus hüvitada osaliselt lepingu täitmisest tekkinud võlgnevus. Seega on kostja teinud pakkumuse selliselt, et nõustub hüvitama 26 593,25 eurot, mis vastab hagetavale summale, s.t ta on deklareerinud võlgnevuse olemasolu selle summa ulatuses. Vastustaja on kirjas põhjendatud kuluartiklite kaupa, mis osas on ta nõus hüvitust tasuma. Kuna lepingu punktist 4.1.9 tulenevalt oli vastustaja kohustus üle kanda Tallinna linna arvelduskontole iganädalaselt tasutav ühistranspordi piletitulem (koos käibemaksuga), siis ei saa kahtlust olla, et nii käibemaksu kulu hüvitamise kui ka saldoerinevuste vahe hüvitamise lubadus vastustaja poolt on otseselt seotud lepinguga. Samuti on lepinguga lahutamatult seotud kostja nõustumus maksta tagasi lepingu punkt 6.1 kohaselt Tallinna linna poolt teenuse osutajale enammakstud vahendustasu. Järelikult on väär kohtu tõlgendus, et kostja nõustus heastama üksnes lepingust sõltumatud lisakulud. Kohustuste olemasolu tunnistas kostja iga kalendriaasta lõpus allkirjastatud saldokinnistuskirjaga, mis on VÕS § 30 kohaselt samuti võlatunnistused. Apellant jääb selles osas hagiavalduses ja hilisemate kirjalike selgituste juurde. Iga kalendriaasta lõpul saldode esitamise ning nende kinnitamisega soovisid pooled määrata kindlaks vastastikused

kohustused iga kalendriaasta lõpul. Selle eesmärk oli muuta poolte kohustused vaieldamatuks ning pooled tahtsid võlakohustuse täitmisel aasta lõpus fikseerida võla suurused. Maakohus jättis selle praktika poolte suhte tõlgendamisel aga täielikult analüüsimata, mis võis viia ebaõigete järeldusteni. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et toimiku materjalidest tulenevalt ei ole maakohus teinud hagejale üllatuslikku ega eksitavat otsust. Kaebuse väide, et maakohus nõustus sellega, et kostja vastutab 2007. a lepingu järgi, ei ole õige. 09.01.2012 kohtuistungi protokolli järgi on kohus pöördunud kostja esindaja poole küsimusega:„Vaidlust ei ole selle üle, et kostja 2007. aasta kokkuleppe järgi vastutab?“, millele kostja esindaja vastas, et hagi on esitatud vale kostja vastu, kuna kostja oli ainult kolmepoolse kokkuleppe pooleks ja tegutses 2007. a lepingu täitmisel AS Falck Eesti alltöövõtjana (I kd lk 91). 15.02.2012 menetlusdokumendis (I kd lk 112-123) on kostja esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt ei ole ta kohane kostja, kuna 22.06.2007 leping on sõlmitud hageja ja AS G4S (AS Falck Eesti) vahel ning samal kuupäeval sõlmitud kolmepoolsest kokkuleppest tuleneb, et kostja peab ainult piletitulemi hagejale üle kandma, kuid selle kohustuse täitmata jätmise eest vastutab AS G4S. 26.03.2012 toimunud kohtuistungi protokolli kohaselt (III kd lk 93-94) on kohus küsinud hagejalt kostja vastuväite osas arvamust ja hageja ei ole nõustunud kostja vastuväitega, mille kohaselt ei ole nõue esitatud õige kostja vastu. Kostja on kohtuistungil rõhutanud, et ta jääb esitatud vastuväite juurde. Kohtuistungite protokollidest ei saa järeldada, et kohus oleks istungil väljendanud seisukohta, et kohus ei nõustunud kostja väitega ja pidas seda ebaõigeks. Kolleegium leiab, et maakohus on esitatud tõenditest lähtudes õigesti tuvastanud, et leping Tallinna ühistranspordis sõidupiletite turvaliseks levitamiseks oli sõlmitud 22.06.2007 hageja ja AS G4S (AS Falck Eesti) vahel ja samal päeval sõlmitud kolmepoolsest kokkuleppest tulenes, et kostja kohustuseks oli esitada hagejale müügiaruanded ja kanda üle piletite müügist laekunud tulem, kuid nende kohustuste täitmata jätmise eest vastutab hageja ees AS G4S (AS Falck Eesti). Kohus on lepinguosaliste tahte õigesti välja selgitanud. Kostja ei ole esitanud veenvaid asjaolusid, millest saaks järeldada, et tegelikult oli kokku lepitud erinevalt kirjalikult kokkulepitust. Hageja on maakohtule ette heitnud, et maakohus ei selgitanud välja poolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. Kolleegiumi arvates on 22.06.2007 sõlmitud

kolmepoolses kokkuleppes sõnaselgelt kokku lepitud, et kostja ei vastuta hageja ees müügiaruannete esitamise ja piletitulemi ülekandmise eest (I kd lk 14), s.o nende kohustuste eest, mida pidi kostja AS G4S eest täitma. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et AS G4S struktureeriti vahetult enne lepingu sõlmimist ümber selliselt, et asutati kostja, kes hakkas sõidupiletite levitamise kohustust täitma. Kolleegium leiab, et hageja väide ei ole õige. Toimiku materjalidest tulenevalt kostja asutati suvel 2006, mistõttu ei saanud olla kostja asutamine vahetult enne 2007. a lepingu sõlmimist põhjuseks, et lepingus ja kolmepoolses kokkuleppes kirjapandu ei vasta poolte tegelikule tahtele ja tegelikult lepiti kokku hoopis muus. Lisaks märgib kolleegium, et hageja esitas sellekohased väited alles apellatsioonkaebuses ja maakohus ei saanudki neile vastata. Seega on kostja väide, et juba lepingu sõlmimisel oli poolte tegelik tahe erinev lepingus ja kolmepoolses kokkuleppes kokkulepitust ja kostja pidi vastutama lepingu täitmata jätmise eest. Vaidlust ei ole, et kostja täitis kolmepoolse kokkuleppega talle pandud kohustused ja suhtles hagejaga seoses müügiaruannete esitamise ja piletitulemi ülekandmisega, kuid eeltoodust ei saa järeldada, et muudetud on 22.06.2007 a. sõlmitud lepingut ja kolmepoolset kokkulepet vastutuse osas. See, et AS G4S kasutas oma kohustuste täitmiseks kostjat, ei anna hagejale alust 22.05.2007 lepingust tuleneva nõude esitamiseks otse kostja vastu. Hageja ja AS G4S vahel sõlmitud leping lõppes 22.06.2010 ja pärast seda on pooled pidanud kirjavahetust lepingust tuleneva võla üle. Hageja väitis, et läbirääkimiste tulemusena andis kostja 07.07.2011 võlatunnistuse 26 593,25 euro tasumiseks. Kolleegium ühineb maakohtu otsuse põhjendustega, milles maakohus leidis, et hageja väide ei ole õige. Kostja poolt 07.07.2011 hagejale saadetud kirjast ei tulene, et kostja oleks kohustust tunnustanud, kuna kirja alguses on kostja sõnaselgelt väljendanud, et ta ei nõustu esitatud nõudega ja on jätkuvalt seisukohal, et nõue on täidetud ja oma seisukohta kolmel järgneval lehel põhjendatud. Dokumendi eelviimases lõigus on kostja poolt väljendatud nõusolekut hüvitada kokku 26 593,25 eurot seoses kostjapoolse hooletusega müügiaruannete täitmisel ja kostja soovi leida vaidlusele mõlemat poolt rahuldav lahendus (I kd lk 29-31). Eeltoodust nähtus kolleegiumi arvates kostja kompromissettepanek. Ka pooltevahelisest varasemast kirjavahetusest ei tulene, et kostja oleks andnud hagejale võlatunnistuse. Kostja on ka 09.05.2011 kirjas avaldanud valmisolekut kompromissina teatud osas võla tasumiseks viisil, et pooltevaheline lõppsaldo jääks nulli. Ebaõige on hageja käsitlus, et 14.06.2011 kirjas on ta ettepanekuga nõustunud (I kd lk26- 28), kuna kirjast tulenevalt on hageja nõudnud 76 304,44 euro tasumist. Ka hagiavalduses on hageja selgitanud, et hagis väiksema summa nõudmine ei tähenda seda, et ta oleks ülejäänud nõudest loobunud. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.