Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt on V. L. O. ) müünud E. O. ) saematerjali. 06.10.2010 väljastas hageja kostjale arve-saatelehe nr 56 summas 4365,90 eurot maksetähtajaga 27.10.2011 ja 11.01.2012 väljastas hageja arve-saatelehe nr 2 summas 2566,08 eurot maksetähtajaga 10.02.2012. Arvete alusel kohustus kostja tasuma arve tasumisega viivitamise korral viivist 0,5% tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. Hageja on täitnud oma müügilepingust tulenevad kohustused ning andnud kostjale üle arvetel nimetatud kauba (prussid) ning teinud võimalikuks asjade üleandmise kostjale. Kostja pole täitnud oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, sest ta tasus arvest nr 56 tuleneva võlgnevuse 4365,90 eurot lõplikult alles veidi rohkem kui seitse kuud pärast maksetähtaja lõppu ja ta jättis tasumata arvest nr 2 tuleneva võlgnevuse 2566,08 eurot. Kuna kostja maksis arvest nr 56 tuleneva võlgnevuse oluliselt hiljem arvel näidatud maksetähtajast, nõuab hageja kostjalt viivise maksmist nii arve nr 2 kui ka arve nr 56 alusel. 18.05.2012 saatis hageja kostjale tähitud kirjaga viivisearve nr 69, kuid kostja pole tasunud võlgnevust arve nr 2 alusel ega viivist. Kostja tasus arvest nr 56 tuleneva võlgnevuse osamaksetena järgnevalt: 565,90 eurot 28.02.2012, 1000 eurot 15.03.2012, 1000 eurot 10.04.2012, 1000 eurot 22.05.2012 ning 800 eurot 11.06.2012. Hageja nõuab kostjalt arve nr 56 alusel viivist perioodi 28.10.2011 – 28.02.2012 so 124 päeva eest 2706,92 eurot ( so 0,5 % so 21,83 eurot päevas põhivõlgnevuselt 4365,90 eurot) , perioodi 29.02.2012 - 15.03.2012 so 16 päeva eest 304 eurot ( 0,5 % so 19 eurot päevas põhivõlgnevuselt 3800 eurot) , perioodi 16.03.2012 – 10.04.2012 so 26 päeva eest 364 eurot ( 0,5 % so 14 eurot päevas põhivõlgnevuselt 2800 eurot), perioodi 11.04.2012 - 22.05.2012 so 42 päeva eest 378 eurot ( 0,5 % so 9 eurot päevas põhivõlgnevuselt 1800 eurot) ja perioodi 23.05.2012 - 11.06.2012 so 20 päeva eest 80 eurot ( 0,5 % so 4 eurot päevas põhivõlgnevuselt 800 eurot). Hageja nõuab kostjalt arve nr 2 alusel põhivõlgnevust 2566,08 eurot ja viivist ajavahemiku eest 11.02-23.07.2017 so 164 päeva eest 2104,12 eurot ( 0,5 % so 12,83 eurot päevas põhivõlgnevuselt). Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt välja kokku 8503,12 eurot sh põhivõla katteks 2566,08 eurot ja viivise katteks 23.07.2012 seisuga 5937,04 eurot. Alates 24.07.2012 palub hageja viivise välja mõisa 0,5 % päevas põhivõlgnevuselt kuni selle täieliku tasumiseni. Kostja seisukoht Kostja on kohtule 30.08.2012 esitanud kirjaliku vastuse (tl 15-16), milles vaidleb hagile vastu osaliselt. Kostja ei vaidle hagile vastu põhivõlgnevuse osas. Kostja leiab, et hageja esitatud viivise nõue ei põhine poolte kokkulepitud tasumise tingimustel. Kuna pooled pole sõlminud müügilepingut kirjalikult ja kostjapoolne lepinguliste tingimuste käsitlus erineb hagejapoolsest käsitlusest, tuleb lepingu tõlgendamisel kasutada VÕS §-s 29 sätestatud reegleid. Hageja ja kostja ärisuhted kestavad juba umbes 9 aastat ning koostöö kestel kujunes arvete ositi tasumise praktika. Näiteks on kostja tasunud ositi hageja 14.12.2004 esitatud arve nr 348 summas 49071,50 krooni, 15.03.2005 esitatud arve nr 46 summas 25000 krooni ja 10.11.2006 esitatud arve nr 492 summas 25200,10 krooni. Seega vastab kostja poolt arvete tasumine ositi arvetes näidatud tasumise tähtaja ületamisega ning sanktsioonide kohaldamiseta täielikult poolte ärisuhetes kujunenud praktikale. Samuti pole kostja andnud nõusolekut viivise tasumiseks arvetel näidatud suuruses, sest arved on kostja poolt allkirjastamata. Kuna hageja poolt kostjale kättetoimetatud materjalide hulk ületas oluliselt kostja poolt tellitud mahtu, leppisid pooled kokku, et kostja jätab tellitut ületavad materjalid enda juurde ning töötleb võimalusel need ümber temale vastuvõetava aja jooksul ning tasub materjalide eest arve nr 56 alusel pärast sellest toodetud aluste realiseerimist. Lisaks leppisid

2 (7)

pooled kokku, et hageja ei nõua kostjalt arve nr 2 tasumist enne eelneva arve nr 56 täielikku tasumist. 19.10.2012 on kostja täiendavalt teatanud, et nii viivise suurus kui üldse viivise nõudmine on tõendamata ja vastuolus poolte vahel väljakujunenud ärisuhetega. Kostja palub viivise nõude jätta rahuldamata. Kostja vastusest tulenevad hageja täiendavad seisukohad Hageja oma 25.09.2012 esitatud seisukohas (tl 35-36) ei nõustu kostja arvamusega, et hagejal ei ole kostjalt õigus nõuda viivise tasumist. Poolte vahel ei ole väljakujunenud arvete ositi tasumise praktikat ning kostja esitatud arvelduskonto väljavõte tõendab pigem seda, et kostjal on tavaks mitte kinni pidada kokkulepitud maksetähtaegadest. Hageja ja kostja on suusõnaliselt telefoni teel kokku leppinud arvel fikseeritud maksetähtajas – 30 päeva pärast kauba kättesaamist – ning kostja ei ole kauba saajana kunagi vaidlustanud arvel märgitud 30 päevast maksetähtaega. Pelgalt konto väljavõttega pole võimalik tõendada poolte kokkulepet arve ositi tasumise osas. Viivis on hageja jaoks seaduses ettenähtud õiguskaitsevahend juhuks, kui teine lepingupool on oma kohustusi rikkunud. Kuna maksetähtaja mittejärgimine on eelkõige viimasel ajal kujunenud kostja jaoks reegliks mitte erandiks, siis otsustas hageja vaatamata pikaajalisele koostööle kasutada oma seadusest tulenevat õigust nõuda kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest viivise tasumist. Hageja pole kunagi kostjaga kokku leppinud, et tasumine toimub peale materjalide töötlemist ja sellest tehtud kauba realiseerimist. Hagejal pole puhtobjektiivselt võimalik kontrollida seda, millal töödeldakse materjali, millal töödeldud materjal edasi müüakse ja millal edasimüüdud materjali eest makse laekub. Samuti pole hageja saatnud kostjale tellitud kogusest suuremat kogust. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on 25.09.2012 kirjalikus seisukohas kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostja on 30.08.2012 vastuses hagile kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus on 02.10.2012 pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtu hinnangul on asjas tõendatud, et pooled on kohtu poolt täpselt tuvastamata ajal sõlminud suulise müügilepingu. Hageja väitel, mille sisuliselt on õigeks võtnud ka kostja ja tõendavad arved ( tl 5,6), on hageja müünud kostjale prusse, mille eest kostja pidi hagejale tasuma vastavalt esitatud arvetele. Arvest ( tl 5) nähtuvalt on hageja 06.10.2010 koostanud arve-saatelehe nr 56 erineva mõõduga prusside ( kokku 1260 tk) kostjale üleandmise ja nende eest tasumise kohta

3 (7)

summas 4365,90 eurot maksetähtajaga 27.10.2011. Arvest ( tl 6) nähtuvalt on hageja 11.01.2012 koostanud arve-saatelehe nr 2 erineva mõõduga prusside ( kokku 696 tk) kostjale üleandmise ja nende eest tasumise kohta summas 2566,08 eurot maksetähtajaga 10.02.2012. Kuigi arvetel puudub kauba saaja allkiri kauba vastuvõtmise kohta, ei ole kostja kohtu hinnangul sisuliselt vaidlustanud asjaolu, et on arvetel märgitud kauba saanud ja ka arved kätte saanud. Kohtu hinnangul ei ole pooltel ei ole sisulist vaidlust selle üle, et arve-saatelehe nr 56 alusel tasumisele kuulunu so 4365,90 eurot tasus kostja hagejale osade kaupa hagis märgitud kuupäevadel ja arve-saatelehe nr 2 alusel tasumisele kuulunu 2566,08 eurot on kostjal käesoleva ajani hagejale tasumata. Kostja ei ole vaidlustanud hagis kirjeldatud arve-saatelehe nr 56 tasumisega seonduvaid asjaolusid ja on sõnaselgelt õigeks võtnud, et arve-saatelehe nr 2 alusel on 2566,08 eurot täielikult tasumata. Kostja õigeksvõtuga on tõendatud, et kostja on rikkunud pooltevahelisest müügilepingust tulenevat kohustust kauba eest tasuda, mistõttu VÕS §-de 208 lg 1, 76 lg 1, 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista arve - saatelehel nr 2 märgitud kauba ( prusside) tasumata ostuhind so 2566,08 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist). VÕS §-s 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooltel on vaidlus selle üle, kas hagejal on arve-saatelehe nr 56 alusel tasumisele kuulunu ostuhinna mittetähtaegse tasumise korral ning arve-saatelehe nr 2 alusel tasumisele kuulunud ostuhinna tasumata jätmise korral õigus nõuda kostjalt viivist arvetel märgitud määras so 0,5% päevas tasumata summalt. Kostja arvates ei ole pooled viivisemääras kokku leppinud ning poolte vahel on väljakujunenud praktika, kus arvete tasumine toimubki tähtaega ületades ja ositi ning sanktsioonide ei kohaldata. Seetõttu pole kostja arvates hagejal õigust nõuda kostjalt viivist ka käesoleval juhul. Hageja vaidleb sellisele kostja tõlgendusele poolte vahel väljakujunenud praktikast kategooriliselt vastu. Kohus, nõustudes hageja seisukohaga leiab, et pole alust lugeda hageja viivisenõuet põhjendamatuks tulenevalt poolte vahel väljakujunenud praktikast. Kostja on oma väite tõendamiseks esitanud oma pangakonto väljavõtte ( tl 20-32), millest tõepoolest nähtub, et kostja on varem hageja arveid tasunud ositi. Kohtu arvates asjaolu, et hageja sellist kostja käitumist (arvete ositi maksmist) varem aktsepteeris, ei välista hageja õigust nõuda kostjalt viivist käesoleval juhul. Hageja on arve-saatelehtedele nr 56 ja 2 märkinud, et maksetähtaja ületamisel soovib ta saada ka viivist. Selline hageja õigus tuleneb seadusest (VÕS § 113 lg 1 esimene lause). Seega ei ole asjaolu, et hageja soovib maksetähtaja ületamise tõttu kostjalt viivist saada, kostjale üllatuslik. Viivise nõudmine ei ole tõepoolest kohustuslik, vaid on võlausaldaja õigus. Asjaolu, et hageja seda õigust pole kostja suhtes varem kasutanud, ei anna alust lugeda hageja viivisenõuet käesolevas asjas lugeda põhjendamatuks. Oma soovist viivist saada on hageja kostjat teavitanud veel ka enne käesoleva hagi esitamist, esitades 17.05.2012 viivisearve nr 69 ( tl 7). Kuna hageja on selle kostjale tema registrijärgsel aadressil saatnud 18.05.2012 tähitud postiga ( mida tõendab Eesti Posti kviitung nr 76034 - tl 8), võib eeldada, et kostja sai ka viivisearve nr 69 kätte. Kohtu arvates ei ole millegagi tõendatud kostja väited pooltevahelisest kokkuleppest selle kohta, et tasub arve-saatelehe nr 56 alusel pärast toodete realiseerimist või et hageja ei nõua kostjalt arve

4 (7)

nr 2 tasumist enne eelneva arve nr 56 täielikku tasumist. Hageja pole sellist kostja väidet õigeks võtnud ja puuduvad ja muud tõendid taolise kokkuleppe olemasolu kohta. Hageja on hagiavaldusele lisanud ka Eesti Posti 03.02.2012 kviitungi nr 75037 ( tl 9). Mida hageja selle kviitungiga soovib tõendada, pole hagis märgitud. Kohtu hinnangul ei oma Eesti Posti 03.02.2012 kviitung nr 75037 käesolevas asjas mingit tõenduslikku teavet. Kohus, nõustudes kostjaga leiab, et viivisemäära märkimisega arve-saatelehtedele hageja poolt ei saa lugeda tõendatuks, et pooled on viivisemääras ( antud juhul 0,5 % päevas) omavahel kokku leppinud. Asjas tõenditeks olevatel arve-saatelehtedel puudub üldse igasugune kostja poolt tehtud märge. Kostja pole asjaolu, et pooled olid viivisemääras omavahel kokku leppinud, kohtumenetluse käigus õigeks võtnud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.12.2009 otsuses asjas 3-2-1-144-09 ( punktis 11) on selgitatud, et üksnes arve tekstist ei saa teha järeldust, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. Kolleegium möönab, et majanduskäibes võib praeguses asjas esitatud arvele sarnaste arvete esitamine olla tavapärane käitumine ka neil juhtudel, mil lepingus ei ole viivises kokku lepitud. Siiski ei tähenda sellise arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Kolleegium on seisukohal, et arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda näiteks juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Maakohtu arvates ei ole käesolevas asjas tõendatud, et kostja oleks varem hageja viivisenõudeid määraga 0,5 % päevas aktsepteerinud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.11.2005 otsuses asjas 3-2-1-100-05 ( punktis 15) on selgitatud, et kui kostja vaikimine ja tegevusetus ei tähenda maksetähtaegade ja viise suuruse osas aktsepti, tuleb rakendada maksetähtaegade kindlakstegemiseks VÕS § 82 lõiget 3 ning mõista maksetähtaegade rikkumise korral kostjalt hageja kasuks välja seadusest tulenev viivis. Seega, kuna pole tõendatud pooltevaheline kokkuleppe viivisemääras, kohaldub maakohtu arvates käesolevas asjas VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär so VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS §-s 94 lg 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga intressimäära avaldamise teadete kohaselt Ametlikes Teadaannetes on võlaõigusseaduse § 94 lõige 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1.juulit 2011 olnud 1,25 %, enne 1.jaanuari 2012 1,00% ja enne 01.juuli 2012 1 %. Seega VÕS §-s 113 lg 1 teises

5 (7)

lauses sätestatud viivis 2011 teisel poolaastal oli 8,25 % so 0,023 % päevas, 2012 esimesel poolaastal oli ja käesoleval ajal on 8 % aastas so 0,022 % päevas. Nagu kohus eespool tuvastas, pidi kostja arve-saatelehe nr 56 alusel kauba eest tasuma hiljemalt 27.10.2011 4365,90 eurot, kuid seda ei teinud, vaid maksis ositi hiljem. Arvestades kostja poolt tasutut on hagejal õigus viivist saada järgmiselt: ajavahemiku 28.10.2011 – 31.12.2011 so 65 päeva eest 0,023 % päevas tasumata ostuhinnalt 4365,90 eurot so eest 65,27 eurot ( 0,00023 x 4365,90 x 65); ajavahemiku 01.01.2012 – 28.02.2012 so 59 päeva eest 0,022 % päevas tasumata ostuhinnalt 4365,90 eurot so 56,67 eurot ( 0,00022 x 4365,90 x 59); ajavahemiku 29.02.2012 - 15.03.2012 so 16 päeva eest 0,022 % päevas tasumata ostuhinnalt 3800 eurot so 13,38 eurot ( 0,00022 x 3800 x 16); , ajavahemiku 16.03.2012 – 10.04.2012 so 26 päeva eest 0,022 % päevas tasumata ostuhinnalt 2800 eurot so 16,02 eurot ( 0,00022 x 2800 x 26); ajavahemiku 11.04.2012 - 22.05.2012 so 42 päeva eest 0,022 % päevas tasumata ostuhinnalt 1800 eurot so 16,63 eurot ( 0,00022 x 1800 x 42); ajavahemiku 23.05.2012 - 11.06.2012 so 20 päeva eest 0,022 % päevas tasumata ostuhinnalt 800 eurot so 3,52 eurot ( 0,00022 x 800 x 20). Seega viivis arve-saatelehe nr 56 alusel tasumisele kuulunud ostuhinna mitteõigeaegse tasumise eest on kokku 171,49 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS §-de 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 alusel välja mõista. Nagu kohus eespool tuvastas, pidi kostja arve-saatelehe nr 2 alusel kauba eest tasuma 2566,08 eurot hiljemalt 10.02.2012, kuid kostjal on tasumata käesoleva ajani. Viivis ajavahemiku eest 11.02-23.07.2017 so 164 päeva 0,022 % päevas tasumata ostuhinnalt 2566,08 eurot on 92,58 eurot ( 0,00022 x 2566,08 x 164). TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist kuni hagi koostamiseni kindlas summas ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. TsMS § 367 alusel mõistab kohus käesoleva otsusega kostjalt viivise kindla summana välja kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudelt. Viivis ajavahemiku 24.07.2012 kuni 29.10.2012 so 98 päeva eest 0,022 % päevas põhinõudelt 2566,08 eurot on 55,32 eurot ( 0,00022x 2566,08 x 98). Seega viivis arve-saatelehe nr 2 alusel moodustab kuni 29.10.2012 kokku 147,90 eurot (92,58 +55,32). Kokku tuleb arve-saatelehe nr 56 ja arve-saatelehe nr 2 alusel ostusumma tasumata jätmise eest kostjalt hageja kasuks viivist kuni otsuse tegemiseni kindla summana välja mõista 319,39 eurot ( 147,90 + 171,49) ja alates otsuse tegemisest so alates 30.10.2012 mõistab kohus viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress+ 7% aastas) tasumata põhinõudelt (käesoleval ajal 2566,08 eurot) kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb käesoleva otsusega kostjalt hageja kasuks kindla summana välja mõista 2885,47 eurot (sh põhivõla katteks 2566,08 eurot ja viivise seisuga 29.10.2012 katteks 319,39 eurot) ja edasi alates 30.10.2012 viivis protsendina põhinõudelt ( so käesoleval ajal 2566,08 eurot).

6 (7)

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS §-le 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Hageja nõue hagi esitamisel oli kokku 8503,12 eurot, millest kohus on rahuldanud 2830, 15 eurot ( põhinõue 2566,08 eurot + viivised 23.07.2012 seisuga 171,49 eurot ja 92,58 eurot). Seega on hagi rahuldatud 33,28 % ulatuses. Tulenevalt hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud ulatusest jätab kohus kõigist hageja menetluskuludest 33 % kostja kanda ning kõigist kostja menetluskuludest 67 % hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad pooled nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest.

Kohtunik Rita Kulberg

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.