Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

MAAKOHTU LAHEND

(kostja auto) minema. TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt võib kohus kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Kohus leidis, et nimetatud seletus on tõendina asjakohane ja kasutatav. Kannatanu ning kostja poolse kahjujuhtumi kirjeldusega (tl 4-5) on tõendatud, et osapooled ei jõudnud kokkuleppele kahju suuruses. LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Hageja on viidanud LE § 227 väidetavale rikkumisele kostja poolt. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-105-06), et LE § 227 reguleerib mootorsõiduki juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal, kuid ei reguleeri liiklusõnnetuse kohalt lahkumise seaduslikkust. Asjakohane oli tuvastada üksnes seda, kas kostja rikkus õnnetuse toimumise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) § 7432, s.o kas ta põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kohus leidis Riigikohtuga nõustudes, et hageja nõude aluseks on kostja poolt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkumine kehtivaid õigusakte rikkudes, s.o põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt LS § 7432 mõttes. Et tugineda regressiõiguses LKindlS § 48 lg 2 p-le 7 pidanuks hageja tõendama kostja süülise põgenemise liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kohus leidis, et kostja ei lahkunud kehtivaid õigusakte rikkudes liiklusõnnetuse toimumise kohalt. Tunnistajate ütluste ja samuti osapoolte kirjalike seletustega on tõendatud, et osapooled jõudsid pärast õnnetust kokkuleppele vastutuses, kuid lahtiseks jäi kahju suurus. Kohus eeldaks kostja süülist põgenemist olukorras, kus ta tagurdab teadlikult võõrale sõidukile parklas otsa ning seejärel lahkub autoga kiiresti märkamatult sündmuskohalt. Käesoleval juhtumil on osapooled pärast juhtumit vestelnud sündmusest ja selle ka fikseerinud, mida ei saa pidada kostjapoolseks süüliseks põgenemiseks sündmuskohalt. Kuna LKindlS § 48 lg 2 p-st 7 tuleneva nõude eeldus, kehtiva õigusakti rikkumine sündmuskohalt süülise põgenemise näol, pole täidetud, tuleb hagi jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sellele alla kirjutanud. Lahkarvamuse korral tuleb teatada koheselt politseile ning tegutseda politseilt saadud korralduse kohaselt. Sõidukit tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Riigikohus on asunud seisukohale (3-1-1-31-05), et LE § 227 nõuab üheselt kokkuleppe kirjalikku vormi. Vorminõude mittejärgimisel tuleb kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille kohaselt on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kirjaliku kokkuleppe puudumise korral on hiljem juhtidel võimalik oma seisukohta muuta ja oma süüd eitada. (...) Juhul, kui seaduse nõuetele vastav kokkulepe puudus, oleks seetõttu tulnud kohale kutsuda politsei ning kostja ei oleks tohtinud sündmuskohalt lahkuda. Juhul, kui liiklusõnnetuse osapooled ei ole käitunud ülalviidatud sättes toodud nõuete kohaselt ja liiklusõnnetuse põhjustaja lahkub sündmuskohalt ilma liiklusõnnetuse asjaolusid kirjalikult vormistamata, tekib kindlustusandjal tagasinõudeõigus LKindlS § 48 lg 2 p 7 järgi; 3) on maakohus Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-105-06 meelevaldselt tõlgendanud. Nimetatud lahend käsitles olukorda, kus liikluskahju põhjustaja ei olnud tervisliku seisundi tõttu süüvõimeline, mistõttu ta lahkus sündmuskohalt. Antud juhul oli kostja liiklusõnnetuse toimumisest teadlik ning tema süüd välistavad asjaolud puudusid. Kokkupõrke tundmisel ja liiklusõnnetuse toimumisest aru saamisel on juhi lahkumine ilma asjaolude väljaselgitamiseta käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning süüline tegevus. Kostja käitumises sündmuskohalt lahkumisel võis esineda ka tahtlus. Mootorsõiduki juhtimisõiguse eksami läbimisel on juht teadlik, milline käitumine on liikluseeskirjaga juhilt nõutav pärast liiklusõnnetuse toimumist. Kostja oli teadlik oma teo toimepanemisest (lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt) ja selle õigusvastasusest, kuid sellele vaatamata toimis vastupidiselt õigusnormis sätestatule; 4) on väär kohtu järeldus, mille järgi eeldab vormi „teade liiklusõnnetusest“ täitmine liiklusõnnetuse osapoolte poolt liikluskahju rahalise suuruse määramist. Kohus on vääralt tõlgendanud LE § 227 nõudeid. Nimetatud säte ei käsitle liikluskahju suurust, mistõttu on arusaamatu kohtu järeldus, et juhul, kui pooltel on vaidlus liikluskahju rahalise suuruse osas, ei ole nad kohustatud täitma vormi „teade liiklusõnnetusest“ ega kutsuma sündmuskohale politseid ning liikluskahju põhjustaja lahkumine sündmuskohalt sellisel juhul ei ole süüline; 5) esitas hageja 17.03.2010 kohtule taotluse kuulata tunnistajana üle liiklusõnnetuse osapool K.K. , kes oskaks anda ütlusi kostja käitumise kohta liiklusõnnetuse järgselt ning ka sõidukile Ford Galaxy liiklusõnnetusega tekitatud kahjustuste kohta. Kohus ei lahendanud hageja esitatud tunnistaja ülekuulamise taotlust vastavalt TsMS § 463 lg-le 1.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

kuulamata jätmist ei ole apellant maakohtule ette heitnud ega vastavasisulist taotlust ka ringkonnakohtule esitanud.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.