Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. oktoober 2012 Tartu
Tsiviilasja number
2-10-25897
Tsiviilasi
KÜ Lääne 3 väljamõistmiseks 546,64 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
hagi
Ilme
Veskioja
vastu
võla
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. juuni 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ilme Veskioja apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Ilme Veskioja (IK: XXX) Vastustaja (hageja): KÜ Lääne 3 (RK: 80019226); seaduslik esindaja juhatuse esinaine Valentina Kremen
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 15. juuni 2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus ning Riigikohtus Ilme Veskioja kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.KÜ Lääne 3 esitas Ilme Veskioja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse ja viivised. 13. detsembril 2010 esitatud täpsustuse kohaselt oli hageja nõudeks põhivõlg 23 150 kr, viivised 4051.90 kr ja viivised 0.07% põhinõudelt päevas alates 2. detsembrist 2010 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt on kostja korteriühistu Lääne 3 liige, talle kuulub elamus korteriomand ja selle reaalosana korter XX. Kostjal on tekkinud hageja ees majandamiskulude ning muude maksete võlgnevus. Hageja nõuab kostjalt 2007.a aprillist kuni 13. detsembrini 2010 tekkinud võla tasumist. 2007.a aprilliks oli kostja hagejale võlgu 837.10 kr. Hageja on majandamiskulud jaotanud vastavalt KÜS §-le 151 lg 1 ja KÜ Lääne 3 põhikirja p-dele 15.1, 15.4, 15.5, 24, 27, 30, 68, 69 ja 70. VÕS § 88 lg-te 1 ja 8 alusel on hageja lugenud kostja tasutud maksed tasutuks sissenõutavaks muutunud viiviste ja seejärel põhivõlgnevuse katteks. Hageja on sellest ka kostjat teavitanud. Lisaks nõuab hageja kostjalt viiviste välja mõistmist KÜS § 7 lg 4 alusel. Viivist arvestatakse põhivõlgnevuselt. Kostja ei ole tõendanud viivisemäära vähendamise põhjendatust. Hageja rakendatud viivise määr tuleneb seadusest ega ole ülemäära suur, selle vähendamine on vastuolus hageja huvidega. Kostjal oleks olnud õigus tasumisele kuuluv summa kuni leppetrahvi üle õigusvaidluse pidamiseni deponeerida. Hageja ei nõustunud kostja taotlusega otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks. Kostjal on piisavalt rahalisi vahendeid võlgnevuse tasumiseks, ta on korteris pidanud pidusid, tähistanud restoranis oma sünnipäeva ning keeldunud V. Kremeni tehtud tööpakkumisest. Hageja oli 22. veebruari 2011 kohtuistungil nõus ositi tasumisega selliselt, et kostja maksab 3000 kr (191,73 eurot) kuus ja tasub ka jooksvate kommunaalmaksete eest. Hageja vaidles vastu hagi aegumisele ning leidis, et tuleb kohaldada kümne aastast hagi aegumise tähtaega. Kostja on viivised arvestanud ebaõigesti, kuna ei ole arvestanud 2007. a aprilli võlgnevust.
2.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu ja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on kostjal majandamiskulude võlgnevus, kuid hagi alusel ei ole võimalik nõude suurust tõendada. Kostja võlg 2007-2009.a peaks olema 5410.90 kr, kuid hageja väidete kohaselt on 10 693.33 kr. Hageja ei ole hagis välja toonud, millest tema nõue koosneb. Hageja esitatud arvetel ega ühelgi muul dokumendil ei kajastu korteriomandi suhtarvu kogu hoone pindalast. Ühistu ei ole täitnud oma kohustusi ning on teinud asjatuid ja mittevajalikke kulutusi. Kostja on teinud makseid korteriühistu konkreetsete kulude katteks. Kostja esitas taotluse viiviste vähendamiseks, kuna tema käitumine ei olnud süüline ning majanduslik olukord on halb. Kostja on keeldunud tasumast, kuna ei ole olnud nõus hageja viivise arvestusega. Kui kostja oleks arved tasunud, oleks ta kaotanud VÕS § 162 lg 3 alusel leppetrahvi vähendamise taotlemise õiguse. Kostjale tundub, et hageja arvestab ühe perioodi viivised järgneva perioodi põhivõla hulka. Viivistelt viiviste arvestamine on vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. VÕS § 88 lg-d 8 ja 9 ei kohaldu viiviste väljamõistmise puhul. Kostjal oli maksekorraldustest nähtuvalt tahe tasuda põhivõlgnevuse eest. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks maksnud teenusepakkujatele viiviseid ning kostja leiab, et hagejal ei ole kahju tekkinud. Kuna korteriühistu ei saa taotleda kasumit, tuleks viivised vähendada kuni VÕS § 113 nimetatud määrani. Kostja ei ole võla tekkimises süüdi, kuna 2007-2009 toimusid kohtuvaidlused juhatuse koosseisu seaduslikkuse üle, samuti ei saanud kostja arvetel kajastatud summadest aru. Kostja palus kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise korra, määrates summa tasumisele ositi 1000 krooni, s.t 64 eurot kuus. Kostja on töövõimetuspensionär ja saab tervislikel põhjustel töötada
osalise koormusega. Kostja sissetulek on töövõimetuspension 128.45 eurot kuus ja puudetoetus 33.75 eurot kuus. Kostjal on olnud sissetulek kinnisvaraga tegelemisest umbes 725 eurot kuus, mille kostja on lasknud kanda oma poja Allan Veskioja kontole. Saadud tasust on kostjal kohustus tasuda igakuiselt pangalaenu makseid ja osta ravimeid. Kostjaga elab koos kaks isikut, alaealisi ülalpeetavaid tal ei ole. Kostja avaldas 22. veebruari 2011 kohtuistungil, et põhivõla osas tal vastuväiteid ei ole.
23.märtsil 2011 palus kostja kohaldada aegumist 2007.a aprilli nõudele. Kostja võttis omaks põhinõude summas 958.53 eurot (14 997.67 kr) ja viivised summas 233.33. eurot (3650.82 kr).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuni 2011 otsusega hagi osaliselt ja mõistis I. Veskiojalt KÜ Lääne 3 kasuks välja põhivõla 1404.98 eurot, viivised 272.43 eurot ning jooksva viivise põhinõudelt 0,07% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid 95% ulatuses I. Veskioja ja 5% ulatuses KÜ Lääne 3 kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:
1.kostjale kuulub korteriomand Tartus Lääne 3 ning reaalosana korter nr XX;
2.Lääne 3 elamus on loodud korteriühistu Lääne 3;
3.hageja on esitanud kostjale arved 2007. a eest 6923,45 kr, 2008. a eest 13 277,55 kr, 2009. a eest 15 037,45 kr ja 2010. a eest 12 706,25 kr. Nimetatud summadele lisandub viivis. Kostja on hagejale tasunud 28 750 kr. Kostja teatas kohtuistungil, et ei vaidle põhivõlale vastu. Tegemist on asjaolu omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 alusel. Maakohus luges seega tõendatuks, et hageja on arved koostanud KÜS § 13 lg 4, § 15-1 lg 1 alusel kooskõlas korteriühistu põhikirjaga ja üldkoosoleku otsusega. Nõude aegumise kohta 2007. a aprilli osas leidis maakohus, et hageja nõude aluseks on korteriühistuseadus, poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut. Asjaolu, et kostja on korteriühistu liige, ei loo iseenesest tema ja korteriühistu vahele lepingulist suhet. Ühistu üldkoosoleku otsused kujutavad endast tehinguid, kuid kostja kohustus majandamiskulude eest tasuda ei tulene üldkoosoleku otsusest, vaid seadusest. Asjaolu, et korteriühistu põhikirjas on täpsustatud kaasomanike vahel majandamiskulude jaotamise korda, ei tekita lepingulist suhet. Seega tuleb aegumise puhul kohaldada TsÜS § 149 sätteid, mille kohaselt hageja nõue aegub kümne aastaga selle sissenõutavaks muutumisest. 2007. a aprilli eest esitatud arve maksetähtaeg saabus 30. mail 2007 ja nõue muutus sissenõutavaks alates 1. juunist 2007. Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud 1. juunil 2010, ei ole hageja nõue aegunud. Kohustuse täitmise järjekorda reguleerib VÕS § 88. Lõiked 1–7 reguleerivad olukorda, kui poolte vahel on mitu õigussuhet. Praegusel juhul tekkis iga esitatud arve alusel uus kohustus ning seega oli kostjal VÕS § 88 lg 1 alusel 2007. a augustis õigus määrata, kas tema poolt tasutud võlgnevus tuleb arvestada 2007. a mai, juuni või juuli arve katteks. Kostja esitatud maksekorraldustest ei nähtu, et kostja oleks kunagi viidanud, millise kuu eest ta soovib tasuda. Hageja ei ole väitnud, et tema oleks määranud, millise kohustuse katteks on kostja maksed loetud. Seega pidi hageja lugema täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse. VÕS § 88 lg-d 8 ja 9 reguleerivad, millises järjekorras tuleb täita kohustused ühe õigussuhte raames. Nimetatud sätete kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. VÕS § 113 lg 6 välistab intressilt (st ka viiviselt) viivise arvutamise ning kuna VÕS § 88 lg 8 on seaduses sätestatud võlausaldaja kaitseks viivise arvestamise keelu tasakaalustamiseks, tuleb VÕS § 88 lg 8 toodud intressi all mõista ka viivitusintressi.
Kostja tasus 2007.a augustis 1500 krooni. Hageja pidi sellest maha arvestama selleks hetkeks tekkinud viiviste võla ja ülejäänu läks põhivõlgnevuse katteks. Samamoodi pidi hageja talitama ka teiste kostja poolt tehtud maksetega. KÜS § 7 lg 4 kohaselt võib korteriühistu juhatus nõuda majandamiskulude maksmisega viivitamisel korteriomanikult viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Korteriühistu põhikirja kohaselt on viivise määraks 0,5% tasumata summalt päevas (p 15.4, p 72). Kuna seadusest tuleneb viivise kõrgeim määr, mis on väiksem põhikirjas toodust, lähtus kohus seaduses toodud viivise määrast. Maakohus võttis võla arvestamisel aluseks poolte esitatud arvete tabelid, arved ja tasumise tabeli, kuna selle üle pooled ei vaidle. Maakohus arvestas võla arvutamisel, et 2007.a aprilli osas esitatud nõue ei ole aegunud, arvete maksetähtaeg on järgmise kuu viimane päev. Viiviselt ei tohi VÕS § 113 lg 6 kohaselt arvestada viivist, esmalt tuleb lugeda tasutuks esimesena sissenõutavaks muutunud arved ning seejuures enne viivis ja seejärel sama arve põhivõlg. Maakohtu võla ja viivise arvestuse kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt põhivõla summas 21 983,11 kr ja kuni 13. detsembrini 2010 tekkinud viivise summas 4343,13 kr väljamõistmist. Hageja on määranud põhinõude suuruseks 23 150 kr ja viivis sellelt kuni 13. detsembrini 2010 on 4262,55 kr. Kohus on seotud hageja nõude piiridega ning tasumisele ei saa määrata hageja nõutust suuremat viivist. Kohus pidas põhjendatuks hageja nõuet põhivõla 21 983,11 kr (1404,98 euro), viivise 4262,55 kr (272,43 euro) osas ja alates 14. detsembrist 2010 arvestatava viivise osas. Maakohtu otsuses on esitatud viivise arvestus. Maakohus jättis viivise vähendamise taotluse rahuldamata. Korteriühistuseaduses sätestatu piires nõutav viivis ei saa olla ebamõistlikult suur. Samuti ei ole viivis ebamõistlikult suur, arvestades põhivõla ja viivise suurust ning asjaolu, et kostja on kõik maksed alates 2007. a aprillist tasunud hilinemisega. Viimase makse tegi kostja 9. novembril 2009. Maakohus leidis, et sellises olukorras ei ole kostja ükskõik milline majanduslik seisund maksete mittetasumise vabanduseks. Kostja taotluse kohta otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks viitas maakohus TsMS § 445 lg-le 1 ja märkis, et kostja palus määrata kohtuotsusega väljamõistetav summa tasumisele ositi 64 eurot kuus. Hageja oli nõus võla tasumisega ositi, kui kostja tasub 191,73 eurot kuus. Kostja pangakonto väljavõttest ei selgu, kui suured on tegelikult kostja sissetulekud. Nordea Panga väljavõttelt nähtub, et kostja arvelt võetakse pangasisese tehinguga kohustuse täitmiseks igakuiselt maha 33,75 eurot ning veel ca 125 eurot. Kui kostja tasub pangale oma kohustuste katteks vähemalt 158,75 eurot kuus, ei saa kohtuotsuse täitmise korraks määrata 64 eurot kuus. Kuna kostja ei ole kohtule esitanud piisavalt andmeid oma sissetuleku kohta, tuleb kostja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata. Kohus ei arvestanud poolte menetluskulude hulka kulutusi õigusabile. Kuna polnud tuvastatav, et õigusabi osutanud isikud oleks vastanud lepingulisele esindajale kehtestatud nõuetele, käsitles kohus neid nõustajatena. TsMS § 175 lg-le 2 tulenevalt nõustaja kulusid ei hüvitata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.I. Veskioja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus osaliselt tühistada aegumise mittekohaldamise, viivisintresside väljamõistmise ning kohtuotsuse täitmise korra osas. Samuti palus apellant lahendada vaidlus kooskõlas kostja poolt esitatud arvestusega, mille kohaselt kuulub tasumisele põhivõlg 958,53 eurot ja viivis 233,33 eurot. Apellant aktsepteeris põhivõla väljamõistmist summas 1191,86 eurot ning selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud. Apellatsioonkaebuses ja apellandi täiendavas seisukohas esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus aegumise puhul ekslikult kohaldanud TsÜS §-i 149. Asjas oleks tulnud kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud koleaastast aegumistähtaega. Vastustaja väide, et
võlgnevus oli enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist juba teiste maksete arvelt täidetud, on arusaamatu. Apellant käsitleb seda nõudest osalise loobumisena, mistõttu tuleks üle vaadata ka viivisearvestus; 2) on maakohus eksinud kohustuste täitmise järjekorra määratlemisel ja VÕS § 88 tõlgendamisel. VÕS § 88 tulenevalt on just võlgnikul õigus määrata, milliste kohustuste katteks tema makset arvestatakse. Apellant on mitme maksekorralduse selgitusena määranud tasutavad summad põhivõlgnevuse katteks. Apellant leiab, et korteriühistu poolt esitatud arvete tasumisel tuleb esmalt lugeda tasutuks kulutused, seejärel põhivõlg ja alles lõpuks viivised. Vastupidine tõlgendus loob korteriühistule täiendava sissetulekuallika. Kuna korteriühistu on oma õiguslikult vormilt mittetulundusühing, on maakohtupoolne VÕS § 88 tõlgendus vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega; 3) on maakohus ekslikult leidnud, et viiviseid pole võimalik vähendada, kuna need on niigi arvestatud seaduses sätestatud määras. Pole olemas absoluutset piirmäära, milleni viiviseid oleks võimalik vähendada, võimalik on ka vähendamine nullini. VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb leppetrahvi (viivise) vähendamisel arvestada poolte majanduslikku seisundit. Eraisiku puhul tuleks arvestada ka igakuist sissetulekut. Täiendava vastuse esitamise ajaks on apellandi tervislik seisund halvenenud, töövõime kaotus on suurenenud 80%-ni ning apellandi aktiivsus kinnisvaramaaklerina on oluliselt vähenenud; 4) on maakohus eksinud tõendamiskoormuse määratlemisel. I. Veskioja esitas pangale oma 30-aastase maksegraafikuga kodulaenulepingu ja pangakontode väljavõtted. Apellandi tegelikud sissetulekud ei saa olla pangakontodel nähtust suuremad, maakohtu vastavad järeldused on meelevaldsed; 5) on kohus jätnud tähelepanuta apellandi väited V. Kremeni pahauskse käitumise kohta. Leppetrahvi või viivise vähendamist ei saa nõuda pärast selle tasumist. Kuna KÜ luges kõik maksed tehtuks esmalt viiviste katteks, polnud apellandil võimalik teostada KÜ-le makseid enne, kui viiviste küsimus on leidnud kohtuliku lahenduse; 6) olid käesoleval juhul mõlemad osapooled nõustunud ositi tasumisega ning kohtul puudus TsMS §-st 439 tulenevalt õigus jätta ositi tasumise taotlus rahuldamata. Kohtu otsustusõigus antud küsimuses oli piiratud igakuiste maksete suuruse määramisega 64 euro ja 191,73 euro vahemikus; 7) ei ole KÜ Lääne 3 menetluse jooksul esitanud selget nõuet tulevikus tekkivate viiviste väljamõistmiseks, mistõttu poleks kohus tohtinud seda nõuet rahuldada; 8) loetakse nõustajate kulud TsMS § 138 lg 1 ja § 144 kohaselt menetluskulude hulka. Maakohtu poolt kohaldatud TsMS § 175 lg 2 ei ole normina asjakohane. Ringkonnakohtul tuleks jagada menetluskulud vastavalt seadusele, lugedes menetluskulude hulka ka nõustajale tasutud rahasummad.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole vastustaja nõue 53,30 euro väljasmõistmiseks aegunud. Viidatud võlgnevus pärines aprillist 2007 ning oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks apellandi poolt teostatud maksete arvel juba täidetud; 2) on vastustaja korduvalt apellanti teavitanud, et arvestab laekunud maksetest esmalt tasutuks viivise ja alles siis põhiosa. Selline kord tuleneb ka korteriühistu 16. aprilli 2011 juhatuse koosoleku protokollist. Rakendatav viivisemäär tuleneb seadusest ega ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole vastustaja tõendanud viivitusintressi vähendamise aluseks olnud asjaolusid; 3) ei saanudki apellandi pangakontide väljavõtetest nähtuda tema tegelikke sissetulekuid. Apellant tegutseb kinnisvaramaaklerina, kuid kõik summad ei laeku tema enda pangaarvele. Ka apellant on ise avaldanud, et saab ettevõtlustulu 725 eurot kuus, kuid arvelduskonto väljavõttelt seda ei nähtu;
4) ei ole maakohus väljunud nõude piiridest. Viivise väljamõistmine kuni põhinõude täitmiseni on kooskõlas vastustaja 15. oktoobril 2010 koostatud hagiavaldusega; 5) jättis kohus põhjendatult arvestamata apellandi kulutused õigusabile. Põhjendamatu oli aga vastustaja menetluskulude tema enda kanda jätmine. Vastustaja esindajal on olemas vastav kvalifikatsioon ning maakohus oleks võinud haridust tõendavaid dokumente küsida.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus keeldus 30. augusti 2011 määrusega TsMS § 637 lg 21 ja TsMS § 405 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
7.I. Veskioja esitas Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2011 määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. 14. veebruari 2012 määrusega rahuldas Riigikohus I. Veskioja määruskaebuse ning saatis apellatsioonkaebuse tagasi Tartu Ringkonnakohtule asja menetlusse võtmise otsustamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Põhivõla 1191.86 euro väljamõistmise osas ei ole apellant maakohtu otsust vaidlustanud.
9.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas 2007. a aprillikuu eest esitatud nõue on aegunud, kas hagejal oli õigus arvestada kostja poolt tehtud maksed osaliselt viiviste katteks (VÕS § 88 kohaldamise küsimus) ning kas hageja esitatud viiviste arvestus on korrektne. Kostja on esitanud taotluse viiviste vähendamiseks ja kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.
10.Maakohus, kohaldades aegumise osas TsÜS § 149, on otsuses ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et korteriühistu ja tema liikmete vahelisi suhteid korteriühistu majandamisest tulenevalt tuleb käsitada tehingulise suhtena. Seega on väär maakohtu poolt aegumisele seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja – kümme aastat – kohaldamine. Samas ei ole praegusel juhul õige ka TsÜS § 146 kohaldamine. Majandamiskulud KÜS § 15-1 mõttes kujutavad endast korduvaid/perioodilisi kohustusi. Korteriühistu põhikirjaga on praegusel juhul lepitud kokku ühiste kulude jaotamises selliselt, et korteriühistu liikmed peavad tasuma kulude eest perioodiliselt (iga kuu) (hageja põhikirja p-d 70 ja 71). Kuivõrd kulude eest tasumise kohustus on perioodiline kohustus, tuleb nõuete aegumise osas kohaldada TsÜS §-i 154, mis reguleerib korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumist. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aprill 2007 arve tasumise viimane tähtpäev oli 30. mai 2007 ja nõue muutus sissenõutavaks
1.juunil 2007. Seega algab sellele kohustusele vastava nõude aegumistähtaeg 1. jaanuarist 2008. Maksekäsukiirmenetluse avaldus on esitatud 1. juulil 2010, seega enne kolme-aastase aegumistähtaja lõppemist. Apellatsioonkaebus tuleb 2007. a aprillikuu eest 53.30 euro väljamõistmise osas jätta rahuldamata, muuta tuleb selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
11.Apellandi väited maakohtu poolt VÕS § 88 väära kohaldamise kohta ei ole põhjendatud. VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaselt, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Maakohus on õigesti lähtunud praegusel juhul VÕS § 88 lg-s 6 sätestatud järjekorrast, lugedes täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Maakohus on õigesti leidnud, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi) (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Maakohus ei ole viivise väljamõistmisel ületanud hagi piire ja ei ole ka mõistnud välja viivist rohkem , kui hageja on nõudnud. Maakohtu otsuses on esitatud arvutuskäik selle kohta, kuidas kohus on otsuseni jõudnud ja sellest nähtub, et maakohus on aluseks võtnud hageja poolt esitatud nõude, mis on esitatud hageja poolt kohtule 13. detsembril 2010 suuruses põhivõlg 23 150 krooni ja viivis seisuga 1. detsember 2010 4051.90 krooni (lk 41). Maakohus on viivised arvestanud seisuga 13. detsember 2010. Maakohus on nii selles kui ka veel sissenõutavaks mittemuutunud viivise väljamõistmisel jäänud hagi piiridesse, sest hageja on taotlenud
18.oktoobri 2010 hagiavalduses (lk 11) ka kostjalt viivise väljamõistmist määras 0,07 % põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni alates 16. oktoobrist 2010. Seega on maakohtu otsus viivise 272.43 eurot ning jooksva viivise põhinõudelt 0,07% päevas alates 14. detsembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmise osas õige.
12.Apellandi seisukoht, et maakohus jättis põhjendamatult temalt väljamõistetud viivise vähendamata, ei ole õige. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Oma nõudes viivise vähendamiseks tugineb apellant oma majanduslikule ja tervislikule seisundile, samuti asjaolule, et kuivõrd KÜ Lääne 3 tavatses lugeda kõik maksed eeskätt viiviste katteks (mitte põhivõla katteks), puudus apellandil võimalus teha korteriühistule mistahes makseid senikaua, kuni viiviste vähendamise küsimus on leidnud kohtuliku lahenduse. Maksete tegemisel arvestanuks vastustaja viivised tasutuks ning Ilme Veskioja taotlus viiviste vähendamiseks muutunuks ainetuks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi nimetatud seisukohaga. Apellant on sisuliselt avaldanud, et ta on jätnud hagejale maksed tegemata üksnes seetõttu, et pooltel oli vaidlus maksete järjekorra üle ja ta soovis säilitada viivise vähendamise õigust. Selline apellandi seisukoht ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kui hageja oleks arvestanud kostja tehtud makseid põhjendamatult viiviste katteks, siis oleks kostjal hageja vastu nõudeõigus alusetu rikastumise sätete alusel, samuti oleks kostja saanud enamtasutu tasaarvestada tulevaste perioodide eest makstava tasuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et olukorras, kus kõik maksed alates 2007. aasta aprillist on tasutud hilinemisega ja viimase makse tegi kostja 9. novembril 2009, ei ole kostja majanduslik seisund maksete mittetasumise vabanduseks. Seega ei ole apellant esile toonud selliseid selgeid asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Selliseks asjaoluks ei ole väidetav hageja esindaja V. Kremeni pahauskne käitumine. Ka ei ole viivise summa võrreldes põhivõlaga ülemäära suur.
13.TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Apellant esitas maakohtu menetluses taotluse määrata kindlaks otsuse täitmine ositi maksetega. Hageja ei vaielnud otsuse ositi täitmisele maakohtu istungil vastu, kuid vaidles vastu apellandi poolt pakutud igakuulise osamakse suurusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja/apellant ei ole kohtule esitanud piisavalt andmeid oma sissetulekute kohta, et otsustada kohtuotsuse täitmise korra üle. Apellandi
etteheited maakohtule selles osas tõendamiskoormuse määratlemisel ei ole ringkonnakohtule arusaadavad. Vastustaja/hageja on maakohtu istungil 22. veebruaril 2011 nõustunud kohtuotsuse täitmisega osade kaupa 3000 krooni kuus, kuid sellest nõusolekust on möödunud juba ca 1, 5 aastat, menetlus asjas ei ole lõppenud ning vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja enam kohtuotsuse ositi täitmisega nõus ei ole. Ringkonnakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvestades ei ole apellandi taotlus kohtuotsuse ositi täitmiseks põhjendatud. Pooltel on alati võimalik kohtuotsuse täitmise kord kokku leppida peale kohtuotsuse jõustumist.
14.Kostjat esindas maakohtu menetluses nõustaja. TsMS § 175 lg 2 kohaselt nõustaja kulusid ei hüvitata, mistõttu jättis maakohus põhjendatult kostja nõustaja kulud menetluskulude hulgast välja. Kostja on maakohtule ise esitanud taotluse lubada Sven Pikka osaleda maakohtu istungitel nõustaja rollis (lk 392).
15.TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb kõik menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus jätta apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.