Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. oktoober 2012 Tartu
Tsiviilasja number
2-11-41431
Tsiviilasi
Leo Porkaneni hagi Põltsamaa linna (Põltsamaa Linnavalitsuse kaudu) vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5242.82 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. juuni 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Leo Porkaneni apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. oktoober 2012
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Leo Porkanen (IK: XXXXXXXXXXX); esindaja advokaat Tambet Laasik Vastustaja (kostja): Põltsamaa linn Põltsamaa Linnavalitsuse kaudu (RK: 75003045); esindajad õigusnõunik Marit Seesmaa ja volitatud esindaja Kerli Lokotar
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. juuni 2012 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata Leo Porkaneni hagi Põltsamaa linna vastu mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ja jättis Põltsamaa Linnavalitsuse poolt kantud menetluskulud Leo Porkaneni kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Leo Porkaneni hagi osaliselt ja välja mõista Põltsamaa linnalt Leo Porkaneni kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 3000 eurot.
Leo Porkaneni apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 90 % ulatuses Põltsamaa linna kanda ja 10 % ulatuses Leo Porkaneni kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Leo Porkanen esitas hagi Põltsamaa Linnavalitsuse vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitise 242.82 eurot ja õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt sõitis L. Porkanen 1. oktoobril 2010 kella 20.30 paiku õhtul jalgrattaga Põltsamaa linnas Vahe tänaval Tamme ja Jaama tänava vahele jääval lõigul kiirusega 15-20 km/h. Vahe tänaval asetses tee teljega risti ehitajate poolt jäetud veetoru, mis ei olnud liiklejatele nähtav ega etteaimatav. Takistus oli tähistamata ja valgustamata, samuti puudusid piirded ja nähtavad liikluskorralduse tähised, mis informeeriksid liiklejaid ohu või liikluskeelu osas. Toimus kokkupõrge, mille tagajärjel hageja kukkus ning murdis XXXX XXXX . Kahjustada sai ka jalgratas. Hagejale ei olnud Tamme tänavalt Vahe tänavale pöörates arusaadav, et liiklus antud teelõigul oleks keelatud, piiratud, takistatud või ohtlik. Põltsamaa linn ei järginud trassiremonditööde tegemisel ehitusplatsile esitatavaid nõudeid ning ehitusplats ei olnud korrektselt tähistatud. Vigastuse tõttu hospitaliseeriti hageja 5. oktoobril 2010. Selgus, et tegemist on XXXX XXXX XXXX. Hageja hospitaliseeriti veel kahel korral: 29. märtsil 2011 diagnoosiga XXXX ja 24. mail 2011 seoses kaebustega XXXX XXXX XXXX ja XXXX osas. Õnnetuse järgselt on hageja pidanud läbi elama kaks intensiivset operatsiooni. Kahe operatsiooni vahelisel ajal oli XXXX XXX liikuvus oluliselt vähenenud ning hageja kannatas pidevat valu. Valu ei ole täielikult kadunud ka praegu, mistõttu hageja tarvitab valuvaigisteid. Tekitatud valu ja kannatusi tuleb käsitleda mittevaralise kahjuna, sest kehavigastuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse. Tekitatud mittevaralise kahju suuruseks hindas hageja vähemalt 5000 eurot, kuid märkis, et jätab kahjuhüvitise lõpliku summa VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel kohtu otsustada. Lisaks sai õnnetuse käigus kahjustusi ka hageja jalgratas, mille remondi ja remondijärgse hoolduse maksumus on olnud 189,52 eurot. Samuti muutus kasutuskõlbmatuks purunenud sõidujakk. Hageja poolt soetatud analoogse jaki (särgi) maksumus oli 53,30 eurot. Kokku on varaline kahju 242,82 eurot. Kahju tekitamine oli õigusvastane nii VÕS § 1045 lg 1 p 2, 5 kui p 7 mõistes. Põltsamaa linna tegevuse tagajärjel on kannatanu saanud kehavigastuse ning kahjustada saanud on ka tema
omandis olev jalgratas ning sõiduriided. Kuigi reaalselt teostas Vahe tänaval töid AS Nordecon Ehitus, siis teeseaduse § 10 lg 4 järgi vastutab avalikult kasutatava tee seisukorra eest selle omanik ning seetõttu on ka hageja ees vastutavaks isikuks Põltsamaa linn. Ehitajal oli kohustus tagada ehitise ohutus ning ehitusplatsi korrashoid EhS § 54 lg 1 p 5 järgi. Lisaks on järgimata jäetud ka „Põltsamaa linna ning selle lähiümbruse ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimine ja laiendamine“ hankedokumentide kolmandas osas „Tellija tingimused“ sätestatud nõuded ning täitmata on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 16. aprilli 2003.a määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 15 sätestatud kohustus liikluskorraldusvahendite paigaldamiseks ja § 22 sätestatud kohustus tõkestusvahendite, mh võrkaia ja tõkkepuude paigaldamiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses ning leidis, et hagi on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Kostja selgituste kohaselt teostas perioodil 13. septembrist kuni 15. oktoobrini 2010 Vahe tänaval veetrassi ja isevoolu kanalisatsiooni ehitustöid AS Nordecon Infra (edaspidi ehitaja), kusjuures avatud kaevikuga tööd toimusid tänavalõigul 13. septembrist kuni
7.oktoobrini 2010. Tamme ja Jaama tänavate vahel asuv Vahe tänava lõik oli ehitustööde ajal liikluseks suletud vastavalt 13. septembril 2010 ehitajale väljastatud tänava sulgemise loale ja selle lisaks olevale liikluskorralduse projektile. Vahe tänava lõigu sulgemiseks oli paigutatud märgid 331a (keelumärk) ja 684 (hoiatustara). Kohalikele elanikele oli juurdepääs siiski tagatud. Ehitusobjektil teostas omanikujärelevalvet T AS, kelle pädevusse kuulub ka liikluskorralduse jms puudustele tähelepanu juhtimine ja parandamise nõudmine. Tõendamata on hageja väited kostjapoolsete ehitus- ja liikluskorraldusnõuete rikkumise kohta. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et õnnetuse põhjustanud takistus oli tähistamata, puudusid piirded ja nähtavad liikluskorralduse tähised, mis informeeriksid liiklejaid ohu või liikluskeelu osas. Kostja teatas, et tänavalõik oli liikluseks suletud ja tänavalõigu algusesse olid paigutatud nõuetekohased liikluskorraldusvahendid. Tänavalõigul oli keelatud liigelda ükskõik millise liiklusvahendiga, sh jalgrattaga. Tõendamata on see, et hageja sai oma vigastuse üldse maas olevale veetorule otsa sõites. Ta võis kukkuda ka muul põhjusel. Nimetatud asjaolu ei ole aga nüüd enam võimalik kontrollida, kuna hageja jättis kutsumata politsei, kes oleks sündmuskoha olukorra dokumenteerinud. Hageja poolt tõenditena esitatud fotod ei kajasta tegelikku olukorda (liiklusmärkide paigutus ja nähtavus, veetoru asukoht, valgustus jne), sest ilmselgelt ei ole need fotod tehtud õnnetuse toimumise ajal. Kostja oli teinud kõik mõistliku selleks, et võimalikke kahjusid ära hoida. Kuna puudub kostjale etteheidetav tegu, ei saa ka tõendada põhjuslikku seost väidetava teo ja tekkinud kahju vahel. Kostja esitas täiendavalt ka alternatiivsed vastuväited juhuks kui kohus leiab, et kostja vastutab tekkinud kahju eest. Hageja varaline kahju on tõendamata. Tõendina esitatud Hawaii Ekspress arvetest ei nähtu, et tegemist on liiklusõnnetuses kannatada saanud jalgratta remondiga ega ka see, kellele see jalgratas kuulub. Ka ei nähtu, kellele on ostetud spordisärk. Tõendamata on ka see, et hageja spordisärk õnnetuses üldse kannatada sai. Arved on koostatud 10 kuud pärast õnnetust ja selle aja jooksul ei esitanud hageja kostjale üle vaatamiseks ei jalgratast ega spordisärki. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendamata. XXXX XXXX ei ole nii tõsine kehavigastus, mis takistaks oluliselt hageja igapäevatoiminguid ja mõjutaks oluliselt elukvaliteeti. Hagejal hiljem tekkinud XXXX võis tekkida erinevate tegurite tõttu. Mittevaralise kahju hüvitise suurust mõjutab ka hageja enda käitumine: ta sisenes omal riisikol sissesõidukeelu alasse, ei teavitanud õnnetusest politseid, teadmata on hageja sõiduki tehniline seisund. Seega oleks kahju hüvitamine täies ulatuses kostja suhtes ebaõiglane ja ebamõistlik.
3.Hageja märkis täiendavates seisukohtades, et politsei jäi sündmuskohale kutsumata seetõttu, et hageja vajas ise meditsiinilist abi ega mõelnud seetõttu sündmuse tõendamise vajalikkuse peale. Sündmuskoha asjaolud, sh ka asjaolu, et tee ei olnud korrektselt tähistatud, on tõendatud muude tõendite (nt fotodega). Fotod on tehtud järgmisel päeval pärast õnnetust. Õnnetuse toimumise päev oli reede, mistõttu järgmisel päeval objektil tööd ei jätkunud ja fotod
peegeldasid täpselt sündmuskoha olustikku. Dokumendiregistrist DOGRE nähtub, et
13.septembri 2010 tänava sulgemise luba on loodud ja adressaatidele edastatud alles
8.oktoobril 2010. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 järgi jõustub haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest, seega polnud õnnetuse toimumise ajal Vahe tänava sulgemiseks veel luba antud ning tänavat poleks tohtinud sulgeda. Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekkimise korral eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist. Välja kujunenud õiguspraktika kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse hindamisel esmaseks kriteeriumiks hagejale osaks saanud valu ja kannatused. Hageja on tõendanud talle kehavigastuse tekkimise. Hageja vaidles vastu kostja taotlusele vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel, sest mittevaralise kahju hüvitamise korral ei ole nimetatud säte kohaldatav.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 28. juuni 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et hagejaga juhtus 1. oktoobril 2010 õhtul kella 21 paiku õnnetus Põltsamaa linnas Vahe tänaval Tamme ja Jaama tänava vahelisel lõigul. Nimetatud asjaolu on tõendatud hageja enda vande all antud ütlustega. Ka tunnistaja K.O. ütlused kinnitavad seda kaudselt. Samuti on tõendatud, et õnnetuse tagajärjel sai hageja XXXX XXXX murru. Kannatada on saanud ka hageja vara: jalgrattal oli vähemalt juhtraud kõverdunud (tunnistajate K ja H.O. ütlused) ning ka riided olid saanud kannatada (hageja enda ja tunnistaja K.O. ütlused). Seega oli hageja saanud kahju. Pooled ei vaidle, et Vahe tänav asub Põltsamaa linnas ja vastavalt teeseaduse § 10 lg 4 järgi vastutab avalikult kasutatava tee seisukorra eest selle omanik, kelleks käesolevalt on Põltsamaa linn. Tõendatud on, et hagejaga juhtus õnnetus seoses otsasõiduga tänaval risti lebavale torule, mida tööde käigus paigaldati kaevikusse. Toru asetsemine Vahe tänaval on tõendatud tunnistajate K. ja H.O. ütlustega. Kostja on omaks võtnud, et 13. septembrist kuni 15. oktoobrini 2010 toimusid Vahe tänaval veetrassi ja isevoolu kanalisatsiooni ehitustööd. Avatud kaevikuga tööd toimusid tänavalõigul 13. septembrist kuni 7. oktoobrini 2010. Tööde teostamist nimetatud tänaval kinnistab ka objekti ja tänava sulgemise luba. Kostja võtab omaks, et tööde teostamiseks oli Põltsamaa Varahalduse AS sõlminud lepingu AS-ga Nordecon Infra. Kahju hüvitamise nõude hindamisel peab kohus esimesena tuvastama objektiivse teokoosseisu. Käesolevalt tuleb seega hinnata, kas kostja tegevus või tegevusetus tekitas hagejale kahju. Kahju esinemise (kehavigastus, omandi kahjustamine) on kohus eelpool tuvastanud. Kohus leidis, et hagejale ei ole kahju tekitatud kostja tegude või tegevusetusega. Tänav, kus kahju kaasa toonud õnnetus toimus, oli liiklusele (s.h jalgrattaliiklusele) suletud. Hageja ei tõendanud, et märgid, mis liikluse keelasid, oleks 1. oktoobri 2010.a (maakohus on ekslikult märkinud 1. jaanuari 2010) õhtul asunud mittenõuetekohasel viisil. Hageja ise eiras liikluskorraldusvahendeid ja sõitis liiklusele suletud tänavale, milline tegevus viis temal õnnetuse tekkimiseni. Samuti on tõendatud tänava liikluseks sulgemine. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi määruse nr 69 § 2 p-de 2 ja 3 kohaselt oli Põltsamaa linnas tehtavate tööde puhul tegemist teetöödega (täpsemalt teehoiuväliste töödega), millele laienevad eelnimetatud määruses sätestatud nõuded. Tööde teostamise kohta Vahe tänaval oli antud välja tänava sulgemise luba nr 8-3.2/27, kus esialgselt lubati tänav sulgeda 13. septembrist kuni
10.oktoobrini 2010, seejärel pikendati seda kuni 15. oktoobrini 2010. Kohtu hinnangul ei puutunud asjasse hageja väited selle kohta, et kuna nimetatud luba ei olnud kantud dokumendiregistrisse DOGRE, siis ei ole nimetatud luba kehtiv. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et haldusakti kandmine registrisse ei mõjuta selle kehtivust. Hageja poolt
HMS § 61 lg 1 viidatud haldusakti subjektiks oli tööde teostaja Nordecon Infra AS, kellele loa edastamist ei ole hageja aga vaidlustanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas liiklusskeemis ette nähtud märgid olid paigaldatud nõuetekohaselt. Hageja esitas fotod tõendamaks, et Tamme tänavalt Vahe tänavale keerates ei olnud sissesõitu keelav märk nõuetekohaselt paigutatud. Fotol, mis kujutab hageja väitel nimetatud ristmikku õnnetusele järgneval hommikul, nähtub, et märk nr 331 „Sissesõidu keeld“ ei ole sõitjale nähtav - märk on asetatud n.ö küljega sõitja poole, kuigi asub teepeenral. Nähtav on küll märk nr 684 „Hoiatustara“, kuid ka see ei asetse risti teega. Fotode alusel võiks asuda seisukohale, et
2.oktoobri 2010 hommikul ei asunud liiklusmärgid vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi määruses nr 69 §-des 15 ja 16 sätestatud korrale ja liiklusskeemile. Fotolt, mis kujutab Vahe-Pargi ristmikku, nähtub, et sellel ristmikul asub keelumärk nõuetele vastavalt. Hageja vande alla antud ütluste kohaselt tegi pildid Vahe-Pargi ja Vahe-Tamme ristmikult ning tööde kaevikust tema sõber M.J. järgmisel hommikul. Ülejäänud pildid võivad olla tehtud hiljem. Seega on tõendatud, et fotod on tehtud 2. oktoobri 2010 hommikul, mitte aga õnnetuse õhtul. Tunnistaja K.O. selgitas, et Vahe tänaval olid mõlemal pool keelumärgid („Sissesõidu keeld“), kuid Tamme tänava pool ei olnud see märk keset teed. Keelumärki liigutasid näiteks töömehed, kuid kui palju, seda tunnistaja ei teadnud. Tunnistaja H.O. andis samasisulisi ütlusi. Ta kinnitas, et töömehed tõstsid märke tihti eest ära, sest need segasid killustiku vedu. Oli ka hoiatustara. Seda, kas 1. oktoobri 2010 õhtul olid märgid õigel kohal või mitte, tunnistaja ei mäletanud. Tunnistaja J.R. tegeles ütluste kohaselt ehitusobjekti järelevalvega. Märgid olid tihti tõstetud teeservadesse, sest muidu ei saanud tänaval liigelda. Märke tõstsid nii töid teostavad autojuhid, kohaliku elanikud kui ka poisikesed. Kaebusi J.R. ei jõudnud. Tunnistaja selgitas, et tööpäeva lõpus, kui jääb lahtine kaevik, siis see piiratakse aiaga ja liiklusohutuse eest vastutaval isikul on õigus üle vaadata ka liiklusmärgid. Tööväline aeg on laupäev-pühapäev ja pärast tööpäeva lõppu kuni järgmise hommikuni ning tunnistaja ütluste kohaselt ei ole siis lubatud fotolt nähtuv märgi asetus. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kahju hüvitamise tõendamiskoormise kohaselt peab hageja tõendama teo objektiivse koosseisu, sh ka selle, et kostja on toime pannud teda kahjustava teo (või olnud tegevusetu). Kõiki eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et õnnetuse õhtul 1.oktoobril 2010 ei asunud liiklusmärgid vastavalt liikluskorraldusskeemile ja määrusele. Järgmisel päeval tehtud fotod nimetatud asjaolu ei tõenda, kuna märke võisid vahepealsel ajal vabalt liigutada mitmed isikud. Tunnistajad K. ja H.O. ei mäletanud märkide asetsemist konkreetsel õhtul, nad pigem kinnitasid, et märke liigutati. Kohus möönab, et fotode tegemise ajal 2. oktoobril 2010 ei olnud sissesõitu keelav märk nõuetekohaselt nähtav, kuna selle asend ei vastanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi määruse nr 69 § 15 lg-s 1 sätestatule. Sündmuse toimumise ajal kehtinud Liikluseeskirja lisas nr 2 „Liiklusmärgid“ on märgi 331 „Sissesõidu keeld“ selgitusse märgitud, et edasi ei tohi sõita ühegi sõidukiga. Nimetatud ajal kehtinud Liiklusseaduse § 12 lg 1 ja Liikluseeskirja § 2 lg 44 kohaselt oli sõiduk teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev liiklusvahend, mis liigub mootori või muul jõul, seega ka jalgratas. Siinkohal nõustub kohus ka kostja vastuväitega hageja enda tegevusele õnnetuse toimumise järel - hageja ei kutsunud politseid, kes oleks olukorra sündmuskohal fikseerinud. Liikluseeskirja § 226 kohaselt peab juht muuhulgas kutsuma vajaduse korral välja kiirabi ning teatama juhtunust politseile, kirjutama üles pealtnägijate nimed ja aadressid ning tegutsema vastavalt politsei korraldusele, kui liiklusõnnetuses on kannatanuid. Käesolevalt oli hageja kannatanu ja seetõttu tulnuks kutsuda politsei. Sama sätte kohaselt tohib sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Tunnistaja K.O. selgitas, et hageja oli jalgratta teelt ära toonud. Liikluse takistamine ei tule käesolevalt kõne alla, kuna tänav oli liikluseks suletud.
Kokkuvõtvalt leidis kohus, et Vahe tänav oli nimetatud lõigul liikluseks suletud ja hageja ei ole tõendanud, et liikust keelavad märgid olid asetsetud nii, et tal ei olnud võimalik neid näha. Seega eiras hageja ise liiklemise keeldu, kui sõitis liikluseks suletud tänavale, põhjustades sellega kukkumise ning endale kahju tekkimise. Seetõttu ei põhjustanud kostja tegevus või tegevusetus hagejale kahju tekkimist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.L. Porkanen esitas Tartu Maakohtu 28. juuni 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste ja apellandi täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) on maakohtu otsus vastuoluline ega põhine asjas kogutud tõenditel. Kohus leidis ühelt poolt: „Hageja ei tõendanud, et märgid, mis liikluse keelasid, oleks 1. oktoobri 2010 õhtul asunud mittenõuetekohasel viisil; hageja ise eiras liikluskorraldusvahendeid ja sõitis liiklusele suletud tänavale, milline tegevus viis temal õnnetuse tekkimiseni.“ Samal ajal möönis kohus: „Fotode alusel võiks asuda seisukohale, et 2. oktoobril 2010 hommikul ei asunud liiklusmärgid määruses nr 69 § 15 ja 16 sätestatud korrale ja liiklusskeemile vastavalt.“ Kohtu järeldused on omavahel vastuolulised, vastuolus kogutud tõenditega ning ka eluliselt mitteusutavad. 1. oktoober 2010 oli reede ning õnnetus toimus pärast tööpäeva lõppu. Fotode tegemise ajaks 2. oktoobri, st laupäeva, hommikuks ei olnud töödega veel jätkatud. Seega, 2. oktoobri hommikul pidi objektil olema samasugune liikluskorraldus kui 1. oktoobri õhtul; 2) on maakohus võistleva menetluse põhimõtet eirates valesti tuvastanud tänava sulgemise hetke. Kohus on täiesti valesti mõistnud hageja vastuväite olemust. Hageja ei väitnud maakohtus mitte seda, et tänava sulgemise luba hakkaks kehtima DOGRE-sse kandmisest, vaid et kostja ei ole tõendanud, et tänava sulgemiseks anti luba enne 8. oktoobrit 2010. HMS § 61 lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Vastustaja ei ole enda väidet tänava sulgemise loa varasema kehtima hakkamise kohta tõendanud; 3) kinnitasid tunnistajate H.O. , K.O. ja J.R. ütlused seda, et märke pidevalt liigutati. Kohtuotsuse lk 8 lg 1 sisalduv väide „tunnistajad K. ja H.O. ei mäletanud märkide asetsemist konkreetsel õhtul“ on väär ning vastuolus tunnistajate ütlustega. Ehkki K.O. oli tõepoolest ebakindel selle osas kas ta märki nägi või mitte, andis H.O. üheselt mõistetavaid ütlusi, et märki sel õhtul ei olnud, mistõttu ta seda ka ei näinud. Seega on asjas tuvastatud, et ehitusobjektil tõsteti liiklusmärke pidevalt ja nõuetele mittevastavalt ümber, 1. oktoobril 2010 esinesid ehitusplatsil probleemid heakorraga, 1. oktoobri 2010 õhtul ei näinud ei H.O. ega L. Porkanen Vahe tänavale sõitmist keelavat keelumärki, 2. oktoobri 2010 hommikul enne tööde jätkamist olid liiklusmärgid paigaldatud nõuetele mittevastavalt, puuduvad tõendid selle kohta, et liiklusmärke oleks pärast õnnetuse toimumist ööl vastu 2. oktoobrit 2010 liigutatud. Seega kajastavad 2. oktoobri hommikul tehtud fotod ka 1. oktoobri õhtul esinenud olukorda ning liiklusmärgid olid mittenõuetekohaselt paigutatud nii reede õhtul kui laupäeva hommikul. Isegi kui liiklusmärke tõsteti öösel ümber, ei vabane kostja vastutusest. Tee omanikul on kohustus tagada nõuetekohane liikluskorraldus ja ehitusobjekti tähistus igal ajal, mitte ainult tööpäevadel; 4) võttis kohus menetlusõigust rikkudes hagejalt võimaluse tõendada liikluskorraldusvahendite ebaõiget paigaldust. 24. mai 2012 istungil keelas kohus esitada L. Porkanenile küsimusi õnnetuse toimumise asjaolude kohta (vt istungiprotokolli lk 3 keskel). Nii võeti hagejalt võimaluse tõendada tema nõude aluseks olevaid asjaolusid. Seda, kas liikluskorraldusvahendid olid liiklejale nähtavad, saab tõendada vaid L. Porkaneni enda ütlustega. Maakohus on rikkunud TsMS § 267 lg 1 ning piiranud sellega oluliselt hageja võimalusi enda nõuet tõendada; 5) heitis kohus hagejale alusetult ette seda, et viimane ei kutsunud õnnetuspaigale politseid. Jalgratturi kukkumise korral ei ole tegemist liiklusõnnetusega selle tavatähenduses, mistõttu
hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et ta peab kutsuma politsei. Samuti on tuvastatud, et L. Porkanen ei olnud õnnetuse järgselt saadud vigastuste tõttu võimeline endale isegi kiirabi kutsuma ning oli šokiseisundis. Samuti jääb kohtu etteheide ka sisuliselt arusaamatuks. Ei selgu, kas sellisel eksimusel saaks üldse olla mingit menetlusõiguslikku tähendust. Kõiki menetluse seisukohalt olulisi asjaolusid on võimalik tõendada ka muude tõenditega.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et maakohus on võistleva menetluse põhimõtet eirates tuvastanud tänava sulgemise hetke. Vastustaja on esitanud tänava sulgemise fakti kohta kõik tõendid ning vastustaja poolt esitatu on leidnud kinnitust kohtuistungil antud tunnistajate ütluste kaudu. Dokumendiregistri sissekanded ei oma kohtuasja lahendamise valguses mingisugust õiguslikku tähendust. Seda, et tänav suleti alates 13. septembrist 2010, kinnitab nii tänava sulgemise luba nr 8-3.2/27 kui ka kohtuasja raames antud tunnistajate ütlused; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et tänav oli liiklusele suletud. Hageja ei tõendanud, et märgid, mis liikluse keelasid, oleksid 1. oktoobri 2010 õhtul asunud mittenõuetekohasel viisil; 3) ei ole õiged apellandi väited maakohtu järelduste vastuolulisuse kohta. Kohus tuvastas, et puuduvad tõendid selle kohta, et õnnetuse õhtul (1. oktoobril 2010) ei asunud liiklusmärgid vastavalt liikluskorraldusskeemile ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi määrusele nr 69. Liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli tööpäev objektil ammu lõppenud ning kohus tuvastas, et tööpäeva lõpus piiratakse lahtine kaevik ja liiklusohutuse eest vastutav isikul on kohustus üle vaadata liiklusmärgid. Asjas pole tuvastatud, et liiklusohutuse eest vastutav isik oleks peale tööpäeva lõppu oma kohustused täitmata jätnud. Vahepealsel ajal võisid liiklusmärkide paigutust muuta mitmed isikud (poisikesed, autojuhid, elanikud). Vastustajale ei saa ette heita tegu või tegevusetust, mida vastustajal ei ole kuidagi võimalik mõjutada (näiteks vandalism). Järelikult puudub vastustaja tegu või tegevusetus, mis apellandile kahju tekitas (puudub objektiivne teokoosseis); 4) on asjakohatu apellandi väide, et kui liiklusmärkide paigutus ei vastanud nõuetele järgmisel hommikul, siis pidi samasugune olukord valitsema ka 1. oktoobri 2010 õhtul. Liiklusmärke võidi vahepealsel ajal ümber tõsta, mistõttu ei saa lihtsalt oletada, et märk oli valesti paigutatud ka 1. oktoobril 2010. Kuna apellant taotleb kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel, siis peab ta ka esitama tõendid selle kohta, et just kostjale etteheidetav tegu või tegevusetus põhjustas liiklusõnnetuse. 1. oktoobril 2010 toimunud sündmuse asjaolusid ei saa tõendada muul kuupäeval ja kellaajal tehtud fotoga; 5) on demagoogiline apellandi väide, et jalgratturi kukkumise korral ei ole tegemist liiklusõnnetusega selle tavatähenduses, mistõttu hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et ta peab kutsuma politsei. Kui isik sõidab jalgrattaga sõiduteel ja osaleb liikluses, on iseenesest mõistetav, et isiks peab järgima kehtivaid liiklusreegleid. Õnnetuse ajal kehtinud Liikluseeskirja § 226 nägi ette juhi kohustuse teavitada liiklusõnnetusest politseid, kui liiklusõnnetuses on kannatanuid. Lisaks ei ole asjas tuvastatud, et hageja oleks olnud sellises seisundis, mis takistas tal politseisse helistamast või palumast seda teha mõnel teisel isikul (näiteks K.O., H.O. l või kiirabil). Apellant suutis sündmuspaigalt ise kõndida O. töökotta. Politsei oleks saanud õnnetuse toimumise asjaolud objektiivselt välja selgitada, mistõttu oleks ilmselt sel juhul jäänud ära vajadus käesoleva kohtuvaidluse pidamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi rikkumise tõttu tühistada osas, milles kohus jättis täielikult rahuldamata hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldada hagi mittevaralise kahju
hüvitamise nõudes osaliselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele mõistlik hüvis kohtu äranägemisel talle põhjustatud mittevaralise kahju eest summas 3000 eurot. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude varalise kahju hüvitamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Käesolevas asjas on vaidluse põhisisuks see, kas kostja on oma õigusvastse tegevuse (tegevusetusega) põhjustanud hagejale varalist kahju ning kas kostjal on seadusest tulenev kohustus see kahju hüvitada. Vaidluse all ei ole iseenesest asjaolu, et hageja sai tervisekahjustusi kukkumisel jalgrattaga 1. oktoobri 2010 õhtul kella 20.30 paiku Põltsamaa linnas Vahe tänaval, kus toimusid samal ajal teetööd. Vaidluse all ei ole fakt, et hageja liikles Vahe tänaval ja kukkus jalgrattaga ja sai kehavigastusi, kuid kostja vaidlustab kukkumisest tingitud varalise ja mittevaralise kahju olemasolu hagejal ja leiab, et õnnetuse asjaolud on välja selgitamata. Hageja on seisukohal, et tema kukkumise liiklemisel jalgrattaga põhjustas kostja tegevusetus tänavaremonttöödel, kuna kostja jättis eelkõige täitmata Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 16. aprilli 2003. a määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ (edaspidi Määrus) §-s 15 sätestatud kohustuse liikluskorraldusvahendite paigaldamiseks ja §-s 22 sätestatud kohustuse tõkestusvahendite, mh võrkaia ja tõkkepuude paigaldamiseks. Hageja kukkus jalgrattalt, kuna Vahi tänaval asetses tee teljega risti ehitajate poolt jäetud veetoru, mis ei olnud liiklejatele nähtav ja etteaimatav. Seetõttu sai hageja kehavigastusi ja purunes tema dressipluus ning jalgratas vajas remonti. Kostja leiab, et hageja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud ja ei kutsunud sündmuskohale politseid, kes oleks õnnetuse asjaolud tuvastanud. Esmasel tasandil lasub vastutus liikluskorralduse ohutuse ning liiklusmärkide nõuetekohase paigutuse eest tee omanikul. Hageja on oma nõude suunanud Põltsamaa linnavalitsuse vastu. Vahe tänav asub Põltsamaa linnas. Teeseaduse § 51 ja § 6 kohaselt tuleb linnas asuva tänava omanikuks lugeda vastavat omavalitsusüksust (linna), mistõttu käsitleb ringkonnakohus kostjana Põltsamaa linna, keda esindab linnavalitsus.
8.VÕS §-s 1043 nähtub kolmeastmelise delikti üldkooseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis (tegu (tegevusetus), kahju ja põhjuslik seos teo ja kahju vahel), õigusvastasus ja süü. Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et hageja tõendab kahe esimese elemendi olemasolu. Juhul kui hageja tahab põhjendada õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses, peab ta sellist rikkumist tõendama. Kostja peab pärast seda, kui hageja on tõendanud vähemalt ühte õigusvastasuse eeldust, tõendama vastutusest vabanemiseks süü puudumist.
9.Maakohus on põhjendatult tuvastanud hageja enda vande all antud ütluste, tunnistajate K. ja H.O. ütluste, Järvamaa Haigla AS-i epikriisi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi traumakaardi alusel, et hagejaga juhtus õnnetus 1. oktoobril 2010 õhtul kella 21 paiku Põltsamaa linnas Vahe tänaval Tamme ja Jaama tänava vahelises lõigus ja õnnetuse tagajärjel sai hageja kehavigastuse XXXX XXXX murru, samuti said kannatada hageja riided. Maakohus asus tunnistajate K. ja H.O. ütlusi ning kostja poolt Vahe tänaval veetrassi ja kanalisatsiooni ehitustööde toimumise fakti omaksvõttu hinnates põhjendatud järeldusele, et hagejaga juhtus õnnetus seoses otsasõiduga Vahe tänaval risti lebavale torule, mis tööde käigus paigaldati kaevikusse. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu seisukohaga. Maakohus tegi ka õige järelduse, et hagejal on tekkinud kahju (kehavigastus, omandi kahjustamine).
10.Samas on maakohus teinud ebaõige järelduse, et hagejale ei ole kahju tekitatud kostja tegude või tegevusetusega, kuna Vahe tänav, kus kahju kaasa toonud õnnetus toimus, oli liikluseks suletud ja hageja ei tõendanud, et märgid, mis liikluse keelasid oleks 1. oktoobri 2010 õhtul asunud mittenõuetekohasel viisil; hageja ise eiras liikluskorraldusvahendeid. Maakohus asus seisukohale, et kuigi hageja kukkumise põhjustas veetoru, mis oli teetööde tõttu Vahe
tänaval risti teega, siis on hageja ise kukkumises süüdi, kuna sõitis tänaval, mis oli liiklemiseks suletud ja keeld tänaval liigelda oli nõuetekohaselt ja liiklejatele nähtavalt tähistatud. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on sellisele järeldusele jõudnud hinnates ebaõigesti tõendeid ja jagades valesti poolte vahelist tõendamiskoormist. Maakohus ei ole delikti üldkoosseisu kindlakstegemisel järginud selle elementide tuvastamise järjekorda. Ainuüksi kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega (tegevusetusega) annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse tekitamise kui õigusvastase teo. Hageja võimalikku hooletust (tema süüd) endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises tuleb arvestada kahju rahalisel hüvitamisel VÕS § 130 lg 2 järgi (vt selle kohta Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07 p 11).
11.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses saab kahju põhjustanud õigusvastaseks teoks käesolevas asjas lugeda liiklusohtliku teelõigu ebapiisavat tähistamist teetööde ajal, so liikluse ümberkorraldamiseks koostatud skeem kui niisugune ei taganud objektiivselt võttes mõistliku liikleja jaoks piisavaid võimalusi ohtusid ette näha. Määruse § 15 lg-d 1-3 sätestavad teetöödel liikluskorraldusvahendite paigaldamise kohta järgmist: liikluskorraldusvahenditega antav teave peab olema nähtav ja loetav nii valge kui ka pimeda ajal sellele liiklejale, kellele see on mõeldud; liikluskorraldusvahendid peavad olema pandud nii, et sõidukid neid ei kahjustaks ja et need jääksid püsima 0,42 KN/m 2 tuulekoormuse korral; sõiduteele pandud liikluskorraldusvahend peab olema tähistatud nii, et see oleks sõidukijuhile nähtav kõigist lähenemissuundadest. Määruse § 16 sätestab, et liiklusmärgid pannakse vastavalt Eesti standardile EVS 613:2001 «Liiklusmärgid ja nende kasutamine» teest paremale, välja arvatud juhtudel, kui liiklusmärkide standardiga nähakse ette nende panek ainult teest vasakule, ohutussaarele, eraldusribale, tee kohale või teele. Liikluse ümbersuunamisel ja töökoha vahetul tähistamisel võib teisaldatava alusega märgi panna sõiduteele, kõnniteele või teepeenrale. Kui märk võib juhile mingil hetkel olla varjatud, võib täiendava märgi panna kas eraldusribale, ohutussaarele, tee kohale, või kui vastassuunas ei ole üle kahe sõiduraja, teest vasakule. Märkide paneku nõuded sätestab sama paragrahvi lõige 2 ning sama paragrahvi lõige 4 kohaselt juhul kui ohtliku koha või ohtliku teelõigu algus on sõidukijuhi poolt halvasti tajutav, peab selle tähistama märkidega 686 «Ohtlik koht või teeäär». Kostja väidete kohaselt Vahe tänava sulgemisel oli liiklus reguleeritud Järva Teed AS-i poolt koostatud liiklusskeemiga (lk 68) ja tänavalõigu sulgemiseks oli paigaldatud märgid 331a (keelumärk) ja 684 (hoiatustara). Omanikujärelevalvet teostas Põltsamaa Varahalduse OÜ lepinguline partner T-E AS, kellele kostjal ei ole etteheiteid. Maakohus on tuvastanud, et fotol lk 142, mis kujutab hageja väitel Tamme ja Vahe tänava ristmikku õnnetuse järgsel hommikul, ei ole märk nr 331 „Sissesõidu keeld“ sõitjale nähtav, kuna märk on asetatud nn küljega sõitja poole ja selline asetus oli vastuolus Määruse §-dega 15 ja 16 ning liiklusskeemiga. Ringkonnakohus täpsustab, et see asub küljega selle sõitja poole, kes liikleb ristmikult Vahe tänava suunas. Seega on vaadeldud fotoga lk-l 142 ja hageja vande all antud ütlustega fotode tegemise aja ja isiku kohta tõendanud, et õnnetuse järgse päeva hommikul, (mis oli puhkepäev ja mil tööd ei tehtud) ei olnud liiklusmärk 331a paigaldatud Määruse §-ga 15 ja liiklusskeemiga kooskõlas. Tunnistaja J.R. , kes on T-E AS-i töötaja ja tegeles ehitusobjektide järelevalvega, ütluste kohaselt kontrollis ta liiklusmärke iga paari päeva tagant. Märke tõsteti teetöö käigus teeserva, sest muidu ei saanud tänaval liigelda. On mure, et liiklusmärke keeratakse ära, kes teeb ei ole teada ja seda võivad teha autojuhid, kohalikud elanikud, poisikesed. Ka tunnistajad O., kelle töökoht asus Vahe tänavas, andsid ütlusi, et hageja kukkumise ajal olid Vahe tänava sulgemiseks paigaldatud märgid halvasti nähtavad ja neid liigutati. Seega on hageja asjas tõendanud, et Vahe tänaval liiklust keelav märk õnnetuse järgsel hommikul pärast reedese tööpäeva lõppu 2. oktoobril 2010 nõuetekohaselt ei asetsenud, mistõttu ei olnud mõistlikule liiklejale valges ja pimedas teetööde ala tähistatud. Hageja tõenditest saab eeldada, et sellisesse
asendisse oli märk jäetud juba nädala viimase tööpäeva, mis oli reedel 1. oktoobril 2010, lõppedes. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07). Kostja oleks nüüd pidanud tõendama, et märk asus 1. oktoobril 2010 õnnetuse toimumise ajal nõuetekohaselt ja selle asendit muudeti pärast õnnetust, kuid kostja pole selliseid väiteid menetluses esitanud. Tunnistaja J.R. ütluste kohaselt ei kontrollitud märkide paigutust tema poolt iga tööpäeva lõpus. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väitega, et 1. oktoobri 2010 toimunud sündmuse asjaolusid ei saa tõendada muul ajal tehtud foto kaudu. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega on hageja esitanud keelumärgi asendi tõendamiseks foto, mis on tehtud liiklusõnnetuse järgsel hommikul ja vastaspoolel oli võimalik ümber lükata hageja väide, et sellises asendis oli keelumärk ka õnnetuse ajal, kuid viimane pole seda teinud.
12.Kuna hagejal oli kohustus tõendada õnnetuse asjaolusid, siis jättis maakohus ebaõigesti hageja selles osas, sh liikluskorraldusvahendite paigutuse osas, vande all üle kuulamata. TsMS § 268 kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. TsMS § 2681 kohaselt võib kohus ka omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib vande all anda seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Antud juhul kuulas maakohus hageja vande all üle mittevaralise kahju koosseisu ja suuruse ja fotode tegemise asjaolude osas (lk 151). Kuigi hageja taotles enda ülekuulamist ka õnnetuse toimumise asjaolude osas (lk 102), ei olnud kohtu seisukoht selles osas hageja vande all ülekuulamisest keeldumisel motiveeritud. Ringkonnakohus märgib, et poole vande all ülekuulamine peaks olema pigem lubatud eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu, nagu käesoleval juhul maakohus otsustas. Kostja vaidles hageja vande all ülekuulamisele vastu, mistõttu oleks maakohus pidanud tõendama kohustatud poole vande all üle kuulama ka õnnetuse asjaolude ja liikluskorraldusvahendite paigutuse osas 1. oktoobri 2010 õhtul. Nimetatud maakohtu poolne rikkumine oleks olnud apellatsioonimenetluses kõrvaldatav, kui apellant oleks esitanud TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel ringkonnakohtule taotluse hageja täiendavaks vande all ülekuulamiseks. Apellant seda ei ole teinud ja seetõttu tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja väidete tõendatust ilma hageja vande all antud ütlusteta õnnetuse toimumise asjaolude kohta.
13.Põhjendamatud on maakohtu ja kostja etteheited hagejale, et viimane ei kutsunud sündmuskohale politseid. Hageja oli ise kannatanu ja ei pruukinud enda õnnetuse järgsest seisundist tulenevalt olukorda adekvaatselt tajuda. Nimetatu on tõendatud ka tunnistaja K.O. ütlustega. Politsei kutsumata jätmine sündmuskohale ei võta pooltelt võimalust tõendada tõendamiseseme koosseisu kuuluvaid asjaolusid. Ringkonnakohus märgib, et politsei sündmuskohale kutsumine ei muudaks asjaolu, et õnnetust ükski isik pealt ei näinud. Õnnetuse asjaoludest teadasaamiseks oleks ka politsei pidanud ära kuulama eelkõige hageja.
14.Hüvitamiskohustuse tekkimiseks peavad ühe isiku tegu ja kahju olema omavahel põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos tehakse kindlaks eelkõige objektiivsete
asjaolude alusel. Seega ei oma tähtsust, kas kahju põhjustanud isik, pidi põhjusliku seose võimalikku arengut ette nägema. Ringkonnakohus leiab, et nõuetekohaste liikluskorraldusvahendite puudumine Vahe tänaval liikluse sulgemiseks oli õnnetuse põhjuseks, st et hagejale kahjulik tagajärg ei oleks saabunud, kui kostja oleks toiminud õiguspäraselt ja taganud liikluskorraldusvahendite paigaldamise vastavalt Määruses sätestatule. Liikluskorraldusvahendite märkamist takistas ka pime aeg, kuid Määruse § 15 lg 1 kohaselt peab nendega antav teave olema nähtav ka pimeda ajal liiklejatele. Seega on hageja tõendanud nii kostja objektiivse teokoosseisu kui ka kahju.
15.Kostjad ei ole oma süü puudumist tõendanud. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Seega praegusel juhul, kui kostja põhjustas hagejale kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja p 7 järgi, vabaneb ta vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Seega peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. VÕS § 1050 lg-s 2 sätestatud subjektiivseid asjaolusid süü hindamisel on selle sätte mõtte kohaselt võimalik arvestada üksnes füüsilisest isikust kostja puhul. Kostjate väited selles, et kuna politseid sündmuskohale ei kutsutud, siis on liiklusõnnetuse asjaolud välja selgitamata, ei vabasta kostjat oma süü puudumise tõendamisest. Samuti ei tõenda kostja süü puudumist tänava sulgemise loa ja liiklusskeemi olemasolu. Poolte vaidlus selles, kas õnnetuse toimumise hetkeks oli tänav nõuetekohaselt suletud või mitte ja millal hakkas kehtima tänava sulgemise luba, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest kannatanul tekkis kahju põhjuslikus seoses asjaoluga, et puudusid nõuetekohaselt paigutatud liikluskorralduse vahendid.
16.VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib tekitatud kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu. Hageja soovib otsese varalise kahjuna 242,82 euro hüvitamist. Hageja väidete kohaselt on rikutud tema jalgratas ja dressipluus. Hageja tõendab kahju suurust üksnes kaupluse Hawaii Express kviitungarvetega (lk 23-24), mis on dateeritud august 2011. Hageja ei ole kostjale ega kohtule esitanud katkist dressipluusi ja jalgratast või selle pilti. Tunnistajad K. ja H.O. on andud ütlusi küll varakahju, kuid mitte selle ulatuse kohta. Hageja on ise kostjale avaldanud temal esineva kahju suuruse kohta väga erinevaid andmeid. 5. novembril 2010 kostjale saadetud kirjas (lk 74) märkis hageja kahju suuruseks 18 000 krooni. 8. juuni 2011 kirjas kostjale aga varakahjuna 130 eurot (lk 26). Seega ei pea ringkonnakohus hageja tõendeid temale tekitatud varalise kahju suuruse kohta usaldusväärseteks ja jätab hagi varalise kahju hüvise 242,82 eurot nõudes rahuldamata.
17.VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 130 lg 2 sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb asuda seisukohale, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervis kahjustamisel eeldatakse, et konkreetse õigushüve kahjustamisega kaasneb ka mittevaraline kahju ja kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07). Asjas on tõendatud tunnistajate K. ja H.O. ütlustega, hageja vande all antud ütlustega, koopiaga hageja traumakaardist ja SA Järvamaa Haigla epikriisist, et hageja vigastas õnnetuse läbi XXXX XXXX, mis tekitas temal turse ja valu ja teda opereeriti seoses õnnetusega saadud tervisekahjustusega kolmel korral: 5. oktoobril 2010, 29. oktoobril 2010 ja 24. mail 2011. Esimese operatsiooni käigus fikseeriti XXXX metallist naelaga, mis hilisema operatsiooni käigus eemaldati ning XXXX sätiti uuesti. Hageja avaldas maakohtu istungil 24. mail 2012, et on tervenenud. Seega on hageja kannatanud füüsilist valu ja ebamugavusi. Riigikohus on mitmes lahendis (näiteks nr 3-2-1-1-01, nr 3-2-1-51-05) asunud
seisukohale, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus lähtub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldisest heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Arvestada tuleb veel rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet ja poolte majanduslikku olukorda. Hageja jättis mittevaralise kahju hüvitise lõpliku suuruse VÕS § 127 lg 6 alusel kohtu otsustada. Ringkonnakohus leiab, et õiglase hüvitise suuruseks hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest on 3000 eurot. Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ (kõige hilisem vastav analüüs) on jõutud järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. aastal välja hüvise vahemiku 20 000– 50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt 100 000–300 000 krooni. Täheldati, et kergemate tervisekahjustuste puhul on kohtud hakanud mõistma välja veidi suuremaid hüvitisi kui kaks aastat tagasi, raskemate tervisekahjustuste korral on aga suurusjärgud üldjoontes jäänud kahe aasta tagusele tasemele. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tekkinud tervisekahjustust saab selles liigituses lugeda nn kergemaks, sest hageja ei ole tuginenud oma hagis elustandardi olulisele langusele. Arvestada tuleb elukalliduse tõusu aastatel 2008 - 2012, mistõttu on ringkonnakohtu poolt määratav summa kooskõlas kohtupraktikaga. Hageja hooletust endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises ringkonnakohus ei tuvastanud. Väljamõistetav rahasumma ei ole kostjale liigselt koormav.
18.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja jätab rahuldamata hagi varalise kahju hüvitamise nõudes ca 243 euro ulatuses, mistõttu on põhjendatud jätta 90 % poolte menetluskuludest maaja ringkonnakohtus kostja kanda ja 10 % hageja kanda.
Kai Kullerkupp
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.