Pantim OÜ (RK 10970410; asukoht: Tartu põik 2, 41537 Jõhvi; postiaadress: Kose küla 9, Jõhvi vald, 41534 IdaVirumaa)
Kostja esindaja:
A. M.juhatuse liige, e-post: xxx
e-post:
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi osaliselt. Välja mõista Pantim OÜ-lt Swedbank Liising AS kasuks 1 986,27 (üks tuhat üheksasada kaheksakümmend kuus eurot ja 27 senti) EUR. Välja mõista Pantim OÜ-lt Swedbank Liising AS kasuks viivis protsendina põhinõudelt (1 986,27 EUR) alates 01.08.2011. a kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskuludest 56% Swedbank Liising AS kanda ja 44% Pantim OÜ kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Swedbank Liising AS (Hageja, Liisinguandja) ja Pantim OÜ (Kostja, Liisinguvõtja) sõlmisid 24.04.2008. a liisingulepingu nr 0198093L, mille järgi Liisinguvõtja võttis liisingusse sõiduauto Volvo S80 (ehitusaasta 2005) ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud, so kuni 15.04.2013. a vastavalt liisinglepingu EUR olevale maksegraafikule. Liisingueseme maksumus ilma käibemaksuta oli 16 590,57 krooni (käibemaksuga 19 576,87 EUR). Pärast kõikide osamaksete tasumist ja liisingulepingu lõppemist oli Liisinguvõtjal õigus liisinguese omandada 2 488,59 EUR eest (käibemaksuta). Intressimäär aastas oli 6,25% ja viivisemäär päevas 0,25%. Liisingulepingu osadeks olid maksegraafik ja liisingulepingu üldtingimused. Samuti kohustus Kostja tasuma vara kindlustamiseks liiklus- ja kaskokindlustusemakseid.
2.Swedbank Liising AS esitas 31.03.2011. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pantim OÜ-lt 4 701,52 euro saamiseks. Võlgnik esitas vastuväite ning kohtu 07.07.2011. a määrusega anti nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
3.Hageja esitas 01.08.2012. a hagiavalduse Kostja vastu 4 564,58 euro ja lisanduva viivise nõudes.
4.Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt Kostja rikkus lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ja kaskokindlustuse maksed. Kostja poolt on Hagejale tasumata lepingu ja kindlustusleppe alusel Kostjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus, kaskokindlustuse võlgnevus) kokku summas 876,94 eurot. Hagejal on Kostja vastu nõue tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja VÕS §-st 455. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas (lepingu punkt 5.1). Viivisvõlgnevus moodustab 162,35 eurot. Maksete mittetasumise tõttu tekkis Kostjal Hageja ees püsiv võlgnevus. Hageja saatis Kostjale 26.08.2009. a teatise, milles teavitas Kostjat tekkinud võlgnevusest ning Hageja õigusest leping üles öelda. Hageja palus Kostjal võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja. Hageja teavitas Kostjat, et kui kostja ei likvideeri võlgnevusi tähtaja jooksul loeb Hageja lepingu ülesöelduks ning Kostjal tuleb vara tagastada. Lisaks teavitas Hageja Kostjat, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist võõrandamisele ning kui võõrandamisest
saadav rahasumma ei kata Kostja võlgnevusi Hageja ees, tuleb Kostjal hüvitada Hagejale puudujääv summa. Kostja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges Hageja, tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt on Hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui Liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Seoses asjaoluga, et Hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus Kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma Hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuivõrd Kostja vara ei tagastanud, oli Hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ Hansa Inkasso Agentuur poole. Kuivõrd Kostja võttis Hagejaga ühendust ning pooled saavutasid siiski kokkuleppe lepingu ennistamise kohta, jäi vara Kostja valdusesse. Kostja ei täitnud siiski jätkuvalt lepingust tulenevaid kohustusi ning Kostjal tekkis Hageja ees püsiv võlgnevus. Eeltoodust tulenevalt ütles Hageja lepingu alates 19.03.2010. a üles. Vara tagastamiseks kasutas Hageja OÜ Credit Expert abi ning vara valdus taastati 01.04.2010. a. Pärast vara valduse taastamist andis Hageja vara võõrandamiseks üle OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus, vara õnnestus võõrandada hinnaga 6 561,06 eurot (käibemaksuta). OÜ Balti Realiseerimiskeskus, OÜ Credit Expert ja OÜ Hansa Inkasso Agentuur esitasid Hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, müügiteenus) eest arved kokku summas 614,81 eurot (käibemaksuta), mis on Hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud Hageja lepingust tulenevat nõuet Kostja vastu. Kahju koosneb Hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): Hageja lepingust tulenev nõue Kostja vastu oli 11 125,64 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 9 471,54 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 876,94 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 162,35 eurot ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 614,81 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 6 561,06 eurot (käibemaksuta). VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale 4 564,58 eurot (11 125,64 – 6 561,06). 20.10.2010. a saadetud kirjas teatas Hageja Kostjale lepingu ülesütlemisest tulenevast võlgnevusest ning palus Kostjal tasuda kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja hagi esitamise seisuga võlgnevust Hagejale tasunud ei ole.
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Kirjalikus vastuses hagile märkis Kostja, et Hageja on väidetava kahju tekkimises ise süüdi, kuna on sõiduki müüki ükskõikselt suhtunud. Kostja ei ole Hagejalt saanud mitte ühtegi teadet, ei lepingu ülesütlemise ega ka sõiduki võõrandamise kohta.
Kostja on soovinud sõiduki jääkväärtusega ise välja osta, kuid Hageja ei võimaldanud seda, väites, et tal on ostja olemas. Enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist ei ole Hageja Kostjale müügikahjumist vms teatanud, mistõttu Kostja eeldas, et sõiduk võõrandati turuhinnaga. Kostja oleks igal juhul olnud vastu sõiduki 6 561,06 euro eest võõrandamisele. Vara turuhinnaga võõrandamisel poleks Hagejal mingil juhul kahjumit tekkinud. Võttes aluseks portaali auto24.ee tehtud päringu vastuse oli taolise auto (Volvo S80, 2005) keskmine turuhind tol (juuni 2010) ajal 11 287 eurot. Seega võimalik kahju võis tekkida vaid tänu Hageja ebamõistlikule tegevusele (müügiprotsessi halb korraldamine). Kostja arvates on põhjendamatu ja alusetu esitada Kostjale nõudeid müügiteenuse ja inkassoteenuse eest, millised olid ilmselgelt ebarahuldavalt teostatud. Kostja märkis, et Hageja poolt nõutud viivise määr (0,25% päevas) on ebamõistlikult suur.
5.Vastuseks Kostja vastusele märkis Hageja, et on võimaldanud Kostjal aidata kaasa sobiva hinnaga ostja leidmisel. Selleks on Hageja Kostjale saatnud 26.08.2009. a kirja, millele on lisatud sõiduki müügiprotsessi kirjeldus. „Liisingueseme müügiprotsessis“ on kirjeldatud, mida tuleks Kostjal lepingu ülesütlemise korral teha: võtta ühendust Hagejaga, et täpsustada liisingueseme tagastamise aega ja kohta, vastasel korral pöördub Hageja tagastusteenust pakkuva ettevõtte poole; kirjeldatakse kus ja kuidas toimub sõiduki müügiks pakkumine ning millised on sõiduki realiseerimise tagajärjed. Rõhutatult on välja toodud: „Liisinguvõtjal on õigus liisinguese enne eseme müüki suunamist jääkmaksumusega välja osta. Nimetatud õiguse kasutamise eelduseks on liisinguandja ees olevate võimalike võlgnevuste likvideerimine. Samuti on liisinguvõtjal igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis õigus saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotseduuris aidates kaasa liisinguesemele ostja leidmisel (müügiprotseduuri mõjutamisega kaasneda võivad kulud kannab liisinguvõtja). Kõik vastavasisulised (ostu) pakkumised tuleb liisinguandjale esitada kirjalikus vormis.“ Lisaks on Hageja saatnud Kostjale kirja 15.04.2010. a, milles teavitas teda liisingueseme müüki suunamisest, andes Kostjale võimaluse müügiprotsessis osaleda juba algusest peale. Hageja on Kostjale edastanud kirjad ka 18.05.2010. a ja 16.06.2010. a, milles teavitab, et sõiduki müügipakkumise hinda on alandatud. Seega on Hageja käitunud õiguspäraselt ning üritanud saada sõiduki eest võimalikult kõrge hind ning pakkunud Kostjale võimaluse aidata kaasa sõiduki realiseerimisele võimalikult kõrge hinna eest. Asjaolu, et sõidukile algselt pakutud hinnaga ostjat ei leidunud, tähendab, et sõiduki väärtus ei vastanud esitatud pakkumisele ehk turuolukorrale. Kuivõrd müügiprotsess on olnud läbipaistev ja avalik, leiab Hageja, et selle käigus on tuvastatud sõiduki tegelik turuväärtus. Turuväärtus on vastavalt TsÜS §-le 65 keskmine kohalik müügihind. Antud juhul on tegelik hind määratud kindlaks korrektselt läbiviidud müügiprotsessi käigus nõudluse-pakkumise suhetes vabaturu tingimustes. Eeltoodust lähtuvalt saab järeldada, et sõiduki realiseerimisest saadud hind ongi selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind selle tagastamise hetkel. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-77-08 punktis 16 leidnud, et „liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga.“ Seda on hageja ka teinud. Ülaltoodut arvesse võttes leiab hageja, et on sõiduki realiseerimisel käitunud õiguspäraselt ning mõlema osapoole huvisid järgides eesmärgiga saada sõiduki realiseerimisest võimalikult kõrge hind. Sõiduki müügiprotseduur on korraldatud läbipaistvalt võimaldades selles osaleda ka Kostjal. Müügiprotsessi käigus on selgunud sõiduki tegelik väärtus, kuivõrd just sellise hinnaga leidus sõidukile ostja.
6.Kohus määras pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks. Pooled kompromissile ei jõudnud. Kohus arutas asja kohtuistungitel 05.04.2012. a ja 02.10.2012. a.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leaiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja tuleb osaliselt rahuldada.
8.VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise tasu.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et: - Hageja ja Kostja sõlmisid 24.04.2008. a liisingulepingu, liisinguese sõiduauto Volvo S80, liisinguese anti Kostja kasutusse; - Liisinguleping on Hageja poolt üles öeldud 2009. aastal, poolte kokkuleppel leping ennistati; - Kostja jättis peale lepingu ennistamist tasumata liisingumaksed ning Hageja ütles lepingu teistkordselt üles märtsis 2010. a; - debitoorse võla suuruse üle liisingulepingu lõpetamisel (Kostja märgib vaid, et viivise määr on ebamõistlikult suur).
10.Kostja vaidleb sisuliselt üksnes selle üle, et auto realiseeriti tegelikust hinnast odavamalt ning auto realiseerimisel turuhinnaga oleks kaetud täitmata kohustused.
11.Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed on sätestatud VÕS §-s 367. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ning nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (lg 2). Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (lg 3). Kokkuvõtvalt, sarnaselt krediidilepingule peab liisinguvõtja lepingu erakorralise ülesütlemise korral kogu tagasimaksmata krediidisumma tagasi maksma, seaduse järgi nimetatakse liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud nõuet liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudeks. Liisingulepingu ülesütlemisel saab liisinguandja nõuda liisingueseme tagastamist ja esitada kulutuste hüvitamise ja lisakulude hüvitamise nõuded liisinguvõtja vastu.
12.VÕS § 367 lg 3 eesmärgiks on vältida liisinguandja rikastumist liisingulepingu ülesütlemisel, st et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust (jääkväärtust) selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-1-07 märkinud, et liisingueseme jääkväärtuseks VÕS § 367 lg 3 tähenduses on selle turuväärtus eseme liisinguandjale tagastamise hetkel.
13.Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et liisingueseme liisinguandjale tagastamisel, so 01.04.2010. a oleks fikseeritud liisingueseme väärtust (tl 25). Liisingueseme jääkväärtust saab kaudselt tuletada Swedbank Liising AS 15.04.2010. a kirjast, milles on märgitud, et
liisinguese on suunatud müüki hinnaga 175 000 krooni (11 184,54 eurot, käibemaksuga, tl 56). Müügihinda alandati kahel korral (tl 57-58) ning liisinguese võõrandati 16.06.2010. a hinnaga 123 190 krooni (6 561,06 eurot, käibemaksuta, tl 25p). Hageja 22.06.2011. a õiendist (tl 29) tuleneb, et vara jääkmaksumus on 9 471,54 eurot, debitoorne võlg 876,94 eurot, viivise võlg 162,35 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 614,81 eurot, liisinguandja nõue kokku 11 125,64 eurot, millest vara realiseerimist saadud summa lahutamisel kujuneb nõude suuruseks (vara realiseerimise kahjum) 4 564,58 eurot. Riigikohus (lahendid 3-2-1-112-06, 3-2-1-1-07, 3-2-1-33-08, 3-2-1-77-08) ja Tartu Ringkonnakohus (lahendid 2-10-64249, 2-10-53540) on korduvalt rõhutanud, et nõude suuruse määramisel omab suurt tähendust liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel (tegelik jääkväärtus). Tartu Ringkonnakohus märkis lahendis 2-10-53540, et kui kohtule ei esitata usaldusväärseid andmeid selle kohta, kui suures ulatuses erinevad tegelikud tehinguväärtused müügipakkumistes toodud hindadest, saab kohus lähtuda ka hinnapäringutest (auto24.ee). Kohus rõhutas, et liisingueseme faktiline võõrandamine ja müügihind ei ole piisav tõendamaks sõiduki tegelikku turuväärtust vastava aja seisuga olukorras, kus kostja on selle väärtusele vastu vaielnud ja esitanud ka tõendi, millest nähtuvalt sarnaste sõidukite hinnad (väärtus) on turutingimustes keskmiselt kõrgemad. Hagejal endal (* Swedbank Liising AS) tulnuks tõendada, et liisingueset ei olnud võimalik müüa kõrgema hinnaga, ehkki hinnapäringu kohaselt olid sarnaste sõidukite hinnad müügihinnast kõrgemad. Kohus leiab, et olukorras, kus vara tagastamisel ei ole määratud sõiduki tegelikku väärtust, hageja ei ole tõendanud seda ka kohtumenetluses, ei saa hageja müügikahju arvestamisel lähtuda vara realiseerimise maksumusega. VÕS § 367 lg-s 3 sisalduv reegel ei võimalda võrdsustada liisingueseme väärtust vara realiseerimise hinnaga. Vara tegeliku väärtuse määramisel selle tagastamise hetkel lähtub kohus vara müüki suunamise hinnast (8 947,64 eurot, käibemaksuta), mis on ligilähedane hageja enda nõude arvestuses märgitud vara jääkmaksumusega (tl 29). Kohus märgib, et käesolevas asjas ei saa Hageja tugineda liisingulepingu tüüptingimuste punktile 7.4.1. Riigikohus on lahendites 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-77-08 märkinud, et tüüptingimus (ka juhul kui lepingu teine pool ei ole tarbija), mille kohaselt arvestatakse liisinguandjale kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme müügist saadud rahasummat (ja mitte liisingueseme väärtust, VÕS § 367 lg 3) on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 1 mõttes. Lahendis 3-2-1-33-08 oli kohus seisukohal, et tegeliku müügihinna ja turuhinna lubatav hinnaerinevus võib olla kuni 10%. Käesolevas tsiviilasjas on liisingueseme väärtuse (8 947,64 eurot) ja realiseerimisest saadud summa (6 561,06 eurot) erinevus 26,67%, mistõttu kohus ei kohalda liisingulepingu üldtingimusi.
14.Kostja ei ole vastu vaielnud Hageja nõudele debitoorse võla osas. Kostja ei ole nõus vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludega ning viivise määraga. Kohus nõustub Hagejaga üksnes osas, mis puudutab vara tagastamisega seotud kulu, Hageja poolt Credit Expert OÜ-le tasutud 3 000 krooni (191,73 eurot, tl 28) hüvitamise kohta. Hageja ei ole menetluses tõendanud tagastusteenuse tellimise vajadust liisingulepingu lõpetamisel. Hageja ei ole kohtule esitanud isegi teadet liisingulepingu ülesütlemise kohta 2010. aasta märtsis (19.03.2010. a), tõendeid selle kohta, kuidas Kostjat ülesütlemisest, võimalusest tasuda võlg, täiendavast tähtajast kohustuse täitmiseks, ülesütlemise järgselt vara
tagastamise tähtajast ja kohast. Hageja poolt kohtule esitatud teatis lepingu ülesütlemise kohta (tl 24p) ei oma seost lepingu ülesütlemisega 19.03.2010. a. Kostja kinnitas, et ta ei saanud ülesütlemisteatist, talle helistati ning teatati, millal ja kuhu tuli auto tagastada (01.04.2010. a, BRC). Toimikus oleva üleandmise-vastuvõtuakti (tl 25) kohaselt on Kostja nõude täitnud. Ülejäänud liisingueseme realiseerimisega seotud kulud on põhjendatud ning tõendatud.
15.Viivise määra kohta märgib kohus Kostjale, et viivise määr 0,25% päevas sisaldub liisingulepingu punktis 5.1 (poolte kokkuleppe), mitte liisingulepingu üldtingimustes ning nimetatud viivise määr on lubatav. Viivise rakendamine sõltub lepingu rikkumisest ning Kostjal oli võimalus lepingut korrektselt täites hoiduda viivise rakendamisest.
16.Tsiviilasja materjalidest ei tulene, et Kostja sai oluliselt ja soovitud määral mõjutada liisingueseme müügiprotsessi.
17.Eeltoodust lähtudes loeb kohus, et hagejal on Kostja vastu nõue summas 10 933,91 eurot (debitoorne võlg 876,94 eurot + viivise võlg 162,35 eurot + vara tagastamisee ja realiseerimisega seotud kulutused 423,08 eurot + liisingueseme jääkmaksumus 9 471,54 eurot). Sõiduki väärtuseks oli 8 947,64 eurot, milline summa kuulub Hageja nõudest mahaarvamisele. Seega kuulub Kostjalt Hageja kasuks väljamõistmisele 1 986,27 eurot (10 933,91 eurot – 8 947,64 eurot) VÕS § 367 lg 1 ja lg 4 alusel.
18.Hageja taotleb Kostjalt lisanduva viivise väljamõistmist hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus sätestatud määras. Nimetatud nõudele ei ole Kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele VÕS § 101 lg 1 p 6 ja TsMS § 367 alusel.
M ENETLUSKULUDE JAOTUS
19.TsMS § 163 lg1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osade, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas nõude summas 4 564,58 eurot, millest kohus rahuldas 1 986,27 eurot. Kohus jätab menetluskulud 56 % ulatuses Hageja kanda ja 44 % ulatuses Kostja kanda.
20.TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/ allkirjastatud digitaalselt /
Viljo Junolainen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.