2-12-8936/17 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse järgi sõlmisid K. Eesti OÜ (hageja) ja O. P. P. ) 01.04.2011 lepingu, millega hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja võlgnevus hageja ees on 7950,71 eurot. Lepingu järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 7% aastas võlgnevuse jäägilt arvestusega alates 01. aprill 2011 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kohustuse täitmisega viivitamise korral kohustus kostja tasuma viivist 0,1% päevas. Kostja ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu tal on tasumata võlgnevusest 4543,26 eurot, intress 99,39 eurot ja viivis (seisuga 15.06.2012) 1449,30 eurot. Peale hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist on kostja tasunud kokku 1000 eurot. Kuna kostja pole võlgnevust täielikult tasunud, siis nõuab hageja kostjalt 5091,95 euro väljamõistmist, millest on võlg 4543,26 eurot, intress 99,39 eurot ja viivis (seisuga 15.06.2012) 449,30 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist 0,1% päevas põhinõudest - 4543,26 eurot – alates 16.06.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja seisukoht Vastuses (tl 34) kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et ta sõlmis hagejaga 01.04.2011 lepingu, millega nad leppisid kokku, et võlgnevus hageja ees on 7050,71 eurot ning kostja tasub hagejale intressi 7% aastas võlgnevuse jäägilt alates 01.04.2011 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kostja leiab, et hageja on ebaõigesti arvestanud tasutud 1000 eurot viivise katteks. Hageja on segi ajanud intressi ja viivise. VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud intress ei hõlma viivist. Seega tuleb kostja poolt pärast maksekäsu avalduse esitamist tasutud summast - 1000 eurot - lugeda tasutuks intress summas 99,39 eurot ja põhikohustus summas 900,61 eurot. Seega ei saa kostja põhikohustuse jääk ületada 3642,64 eurot. Ka leiab kostja, et hageja nõutud viivis 0,1% päevas ehk 36,5% aastas on ebamõistlikult suur. Kuna kostja on kohustatud maksma hagejale lisaks põhivõlgnevusele ka intressi, on VÕS § 162 lg 1 järgi viivise - määraga 36,5% aastas - väljamõistmine kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja arvates on mõistlikuks viivise määraks VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär. Kostja taotleb viivise vähendamist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse suuruseni.

2.Enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist (02.03.2012, tl 3) oli hagejal kostja vastu põhinõue 4543,26 euro ja intressinõue 99,39 euro ulatuses ning pärast seda on kostja hagejale tasunud kokku 1000 euro võlgnevuse katteks. Arvestades asjaolu, et kostja on 01.04.2011. a lepingus tunnistanud võlgnevust hageja ees summas 7050,71 eurot ning kohustunud selle hagejale tasuma osade kaupa, maksma sellelt summalt intressi ja tasumisega viivitamisel ka viivist, siis saab antud lepingut käsitleda VÕS §-s 30 sätestatud deklaratiivse võlatunnistusena, kusjuures võlgnetava summa tasumisele on pooled andnud laenulepingu sisu. Antud asjas vaidlevad pooled selle üle, kas võlgnevuse katteks tasutud 1000 eurot saab VÕS § 88 lg 8 alusel arvestada kõigepealt viivise katteks või tuleb võlgnevuse katteks tasutud 1000 eurot arvestada intressi ja seejärel põhivõlgnevuse katteks. Poolte vahel on vaidlus ka selle üle, kas hageja nõutud viivis 0,1% päevas ehk 36,5% aastas on ebamõistlikult suur. Esmalt lahendab kohus vaidluse selle üle, milliste nõuete katteks saab lugeda kostja poolt 1000 euro tasumist. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud intress hõlmab ka viivist. Oma sisult ja eesmärgilt on intress ja viivis erinevad kohustused. Intress on tasu raha kasutamise eest, mida tuleb võlgnikul lisaks põhivõlgnevusele tasuda. Viivis on aga õiguskaitsevahend, mis seisneb täiendava rahasumma tasumises rahalise kohustuse tasumisega viivitamisel võlgniku poolt. Peale maksetähtaja möödumist lõpeb intressi arvestamine ja võlgnik peab hakkama tasuma viivist kuni võlgnevuse täieliku täitmiseni. Seega ei saa intressi samastada viivisega. See aga ei välista VÕS § 88 lg 8 tõlgendamist selliselt, et rahalise kohustuse osalise täitmise korral loetakse kohustus kõigepealt täidetuks viivise ja seejärel intressi ja põhinõude katteks. VÕS § 88 lg 8 eesmärgiks on tagada võlausaldajale võlakohustuse täielik ja kiire täitmine, mistõttu tuleb VÕS § 88 lg 8 tõlgendada nii, et rahalise kohustuse osalisel täitmisel loetakse kohustus täidetuks kõigepealt viivise ja intressi ning siis põhinõude katteks.

2-12-8936 Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-138-11 punktis 11 asunud seisukohale, et VÕS § 88 lg 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist. Sellist tõlgendust toetab VÕS § 113 lg 1 sõnastus, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivitusintress. Kuna VÕS § 88 lg 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist, siis tuleb kostja poolt võlgnevuse osaliseks tasumiseks makstud summaga 1000 eurot lugeda kaetuks kõigepealt viivis ja intress ning lõpuks põhikohustus. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja ei ole vaidlustanud hagiavalduses (tl 17) toodud viivisearvestust. Seega on põhinõude (4543,26 euro) määratud tähtpäevaks tasumata jätmisest tulenev viivis, määra 0,1% päevas rakendamisel, perioodi 01.08.2011 – 15.06.2012 eest kokku 1449,30 eurot. Kostja leiab, et hageja nõutav viivis 0,1% päevas põhinõudelt on ebamõistlikult suur ning seetõttu taotleb ta viivise vähendamist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani. VÕS § 113 lg 1 teise ja kolmanda lause kohaselt loetakse viivise määraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas ning kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Järelikult on võimalik VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada tasumisele kuuluvat viivist kohustatud lepingupoole nõudmisel juhul, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur. VÕS § 7 lg 1 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid mõistlikuks. VÕS § 7 lg 2 järgi arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus-või kutseala tavasid või praktikat, samuti muid asjaolusid. Antud juhul on tegemist kahe eraõigusliku juriidilise isiku vahel sõlmitud lepinguga, milles kostja on tunnistanud hageja eest oma varasemat võlgnevust ning on nõustunud selle tasuma laenuna. Tegemist on võrdsete lepingupooltega ja mõlemal lepingupoolel oli võimalik mõjutada lepingu tingimusi. Lepingu järgi oleks pidanud kostja selle nõuetekohasel täitmisel tasuma vaid võla igakuiste osamaksetena 7 kuu jooksul ja intressi 7% aastas. Lepingu rikkumise järgselt ei olnud kostjal leppetrahvi maksmise kohustust. Kohus leiab, et intressi maksmise kohustus lisaks põhivõlgnevuse tasumisele pole automaatselt viivise vähendamise aluseks, sest majandus- ja kutsetegevuses on tavaline, et võlgnevuse tasumise pikendamisel ja ümbervormistamisel laenuks tuleb lisaks põhikohustusele tasuda ka intressi ning viivist. Kostja poolt tasumisele kuulunud intressimäär on tavapäraste majandus- ja kutsetegevuses antud laenudega võrreldes suhteliselt väikene.

2-12-8936 Kuna laenulepinguga kaasneb võlausaldajale alati risk, et võlgnik ei pruugi lepingut nõuetekohaselt täita, siis on põhjendatud mõistlik, et lepingus lepitakse kokku suurem viivisemäär kui seda sätestab seadus. Pooled on kokku leppinud viivise määras 0,1% päevas, mis on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavates lepingutes tavapärane viivisemäär. Ka pole kostja väitnud, et tema majanduslik seisund on halb ja lepingus märgitud viivise määra tasumine põhjustaks talle raskeid tagajärgi. Arvestades asjaolu, et pooltel olid võrdsed võimalused lepingu tingimuste kujundamiseks, kostja ei pea lisaks viivisele tasuma leppetrahvi, tasumisele kuuluv intress on väike ja lepingus kokkulepitud viivisemäär ei takistanud võla ja intressi nõuetekohast täitmist, siis peab kohus kompromissilepingus kokku lepitud viivisemäära 0,1% päevas mõistlikuks. Seega puudub alus kokkulepitud viivise määra (0,1% päevas põhinõudelt) vähendamiseks VÕS § 113 teises lauses sätestatud määrani. Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis (seisuga 15.06.2012) 449,30 (1449,30 – 1000) eurot VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel ning alates 16.06.2012 viivis 0,1% päevas tasumata põhinõudelt – 4543,26 eurot - kuni põhinõude kohase täitmiseni TsMS § 367 alusel. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlg - 4543,26 eurot - VÕS § 396 lg 1, 2, § 76 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel ning intress – 99,39 eurot – VÕS § 397 lg 1, 76 lg 1 ja 108 lg 1 alusel. Käesoleva tsiviilasja hagihind hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 123, § 124 lg 1 ja § 133 lg 1, 2 järgi on 4543,26 eurot. TsMS § 173 lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hagi rahuldatakse täielikult, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib pool nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist.