Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse ( TsMS § 187 lg 6 ja 442 lg 6) Asjaolud ja hageja nõue 05.10.2011 esitas Nordea Finance Estonia AS Viru Maakohtule hagi kostjate OÜ Air Ehitusproff ja Andrey Yurovi vastu võla nõudes. Hagi on Viru Maakohtu Narva kohtumajas menetlusse võetud 06.10.2011. Hagiavalduses esitatud asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmiti Nordea Finance Estonia AS ja kostja I OÜ Air Ehitusproff vahel liisinguleping nr 520072205 (edaspidi Leping), mille esemeks oli sõiduauto Citroen C5 (edaspidi Vara). Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II Andrey Yurov käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Lepiti kokku, et kostja vastutuse maksimumsumma on 18 915, 85 eurot. Kostja I ei tasunud nõuetekohaselt lepingujärgseid kohustusi. Kostja poolt on tasumata arved summas 2592,30 eurot. Põhjusel, et kostja I jättis arved tasumata, ütles hageja liisingulepingu 28.10.2008 üles. Sõiduk tagastati hagejale 04.11.2008. Hageja võõrandas 26.05.2009 liisingueseme hinnaga 7311,92 eurot. Liisingulepingute tingimuste 6.7 kohaselt kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hing on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügitulu. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 11 278,51 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas vara hinnaga 7311,92 eurot, tekkis hagejale vara müügist kahju 3966,58 eurot. Tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest kandis hageja lisakuluna kaskokindlustuse kulu summas 432,11 eurot. Seoses liisingulepingu eseme müümisega tekkis hagejale müügikulu (vahendustasu) summas 438,72 eurot, lisakuluna müügiga kaasnevad kulud (puhastusteenus) summas 35,31 eurot ja muud kulud ( müügieelne tehniline ülevaatus ja kütus) summas 31,98 eurot. 15.06.2009 saatis hageja kostjale kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse, andes tasuda summa 22.06.2009 tähtajaks. Kostjad summad tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjatel liisingulepingu alusel võlg hageja ees kokku 7497,01 eurot, millest põhivõlgnevusena tasumata lepingumaksed summas 2592,30 eurot, müügikahju summas 3966,58 eurot, kaskokindlustus summas 432,11 eurot, müügikulu (vahendustasu) summas 438,72 eurot, lisakuluna müügiga kaasnevad kulud (puhastusteenus) summas 35,31 eurot ja muud kulud ( müügieelne tehniline ülevaatus ja kütus) summas 31,98 eurot.

Kostja on omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisel langenud viivitusse. Võlgnevusele lisandub viivis vastavalt lepingule, mille kohaselt kohustuse täitmisega viivitamise korral on viivis 0,25 % päevas ehk 91,25 % aastas, so 03.2011 seisuga on viivis 17 136,18 eurot. Hageja vähendab viivis põhinõude suuruseni 7497,01 eurot. Hagi õiguslikul põhistamisel tugines hageja VÕS §-le 8 lg 2, 9 lg 1, 76 lg 1, 101 lg 1 p 1, 4,6, 367 lg 1 ja 4 sätetest. VÕS § 367 lg 1 ja 4 kohaselt liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Hageja taotleb kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus summas 14 994,02 eurot, sellest põhivõlgnevus 7497,01 eurot ja viivis 7497,01 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg. 1 sätestatud määras ning mentluskulud. Hagi õiguslikul põhistamisel tugines hageja VÕS §-le 8 lg 2, 23 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1, 4, 367 lg 1 ja 4 sätetest. Hagi tõendamiseks on lisatud kirjalikud tõendid –liisingulepingu eritingimused koos üldtingimuste ja maksegraafikuga (tl 5-9), käendusleping (tl 10-11), lepingu ülesütlemisetasu (tl 12), arved (tl 13-29), lepingu ülesütlemise teade (tl 30-31), vara üleandmise-vastuvõtmise akt 03.11.2008 (tl 32-33), liisinguleping (tl 34-35), müügikulud (tl 36-38), nõue (tl 39), maksekorraldus riigilõivu tasumisest (tl 40), volikiri (tl 41-43), äriregistri B-kaardi väljavõtted (tl 44-45). Kostjate vastuväited Kostjad hagi õigeks ei võta ja paluvad jätta hagi rahuldamata. Kostjad ei vaidle, et poolte vahel oli sõlmitud liisinguleping sõiduauto kasutamiseks ning kostja I ei suutnud liisingumakseid tasuda. Sõiduauto kostjale üleandmisel määrati liisingulepingus sõiduauto maksumuseks 16 032,07 eurot. Kostjad leiavad, et kuna sõiduauto oli uus- ehitusaasta 2007 ja sõiduauto tagastati normaalses seisus, siis arvestades sõiduauto amortisatsiooni aastas 10% ei saanud sõiduauto maksumus 2009 aasta mais olla vähem kui 20 % ostuhinnast, so 3206,41 eurot vähem ning võis reaalselt moodustada 12 825,66 eurot. Kui hageja müüs sõiduauto odavamalt, siis müügist tekkinud kahju eest ei saa vastutada kostjad. Seetõttu pole kahju tõendatud. Kuna sõiduauto reaalne maksumus (12825,66 eurot) on kõrgem lepingu ülesütlemise aegsest jääkmaksumusest (11278,51 eurot), siis lähtudes liisingulepingu tingimuste p 6.7 mõttest, kostjad leiavad, et hagiavalduses toodud võlgnevusest tuleb maha arvata sõiduauto reaalse maksumuse ning lepingu ülesütlemise hetke jääkmaksumuse vahe. Vahe on 1547,15 eurot. Ülejäänud võlgnevus moodustab 1045,15 eurot. ( 2592,30- 1547,15 eurot). Hageja ei ole kostjatele saatnud 15.06.2009 aasta nõuet. Kostja leiab, et arvetele tuleb kohaldada aegumist. Muud kulud (kaskokindlustus, müügikulud, vahendustasu jm kulud) pole põhjendatud. Samuti leiab kostja, et viivis on ebamõistlikult suur. Vastuse kinnitamiseks on lisatud kirjalikud tõendid- volikiri ( tl 64-65,71).

Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja ei nõustu kostjate vastuväidetega. Kostjate väide, et kostjatel tekkisid liisingulepingu täitmisel seoses saabunud kriisiga materiaalsed raskused, ei anna alust lepingu mittetäitmiseks. Kostjad peavad kandma endale võetud kohustusi. VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb leping täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Materiaalsed raskused ei ole selline asjaolu, mis hageja nõutavat väljamõistmata jätmiseks annaks alust. Kostjate väide, et sõiduk tagastati normaalses seisukorras, on väär. Vara üleandmise – vastuvõtmise aktist nähtub, et vasak tagatuli ja parem esiuks olid defektiga, seega olid sõidukil puudused. Kostjate väited, et nad ei ole saanud 15.06.2009 hageja poolt saadetud nõudekirja, ei ole usutavad. Nõudekiri on saadetud kostjatele liisingulepingus ja käenduslepingus märgitud aadressile Kesk 49-39, Sillamäe, mille on kostjad ise hagejale teatanud. Lisaks on hageja esindaja Intrum Justitia AS saatnud kostjatele 12.09.2011 võlateatised lepingutes märgitud aadressile, samuti e-mailid aadressile [email protected] ning on suheldud ka kostjatega telefoni teel. Kostjad väidavad, et sellise klassi sõiduki normaalsel ekspluateerimisel moodustab amortisatsiooni maksumus mitte enam kui 10% aastas ja kui hageja nõustus müüma sõiduki madalama hinnaga, siis müügist tekkinud kahju eest süü ei saa lasuda kostjal. Hageja ei nõustu nimetatud väitega. Müügitehingu toimumine üle kuue kuu hiljem oli tingitud sellest, et liisingueset ei õnnestunud varem müüa, kuna huvilisi ei olnud. Hagejal õnnestus liisinguese müüa peale kuuekuulise müügiprotsessi tulemusel 7311,92 euroga (käibemaksuta). Hageja rõhutab, et tegemist on sõiduki müügiga turul saadaoleva võimaliku hinnaga. Liisinguandja huvides on auto võimalikult kalli hinnaga müümine, sest see tagab võimalikult suures ulatuses auto ostmiseks tehtud kulutuste katmise auto müügihinna arvel. Samas ei saa nõuda liisinguandjalt auto müümist liiga kõrge hinna eest, mille eest ei taha keegi autot osta, sest see toob kaasa esimese müügikatse ebaõnnestumise ja uue müügipakkumise esitamise. Auto müümine mitme müügikatse järel suurendab auto müügi kulusid. Kuivõrd 2009 valitses autoturul madalseis, oli ka hageja jaoks oluline sõiduk võimalikult kiirelt ja kõrgeima võimaliku hinnaga maha müüa selleks, et mitte olla olukorras, kus turuhinnad langevad veelgi, kuid sõiduki müügiga seonduvad kulud kasvavad. Järelikult ei olnud hagejal võimalik sõidukit kallimalt müüa. Arvestada tuleb turuolukorraga, mille tulemusena nõudlus sõidukite järele vähenes. Seega hind, millega õnnestub sõiduk müüa, on ühtlasi ka sõiduki tagastamise aegne turuhind. Hageja on seisukohal, et antud juhul ei erine müügihind eseme turuhinnast, kuivõrd liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel seotud. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust ehk eseme keskmist kohalikku müügihinda (turuhinda). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mis on ajas muutuv ning see on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega juhul, kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müügi käigus, täpsemini selle müümisel. Müügihind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ka ostja. Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul lubatud lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast.

Lisaks märgib hageja, et antud juhul mõjutasid hinna kujunemist ka märkimisväärsed puudused, mis tingisid hinna turuhinnast teistsuguse kujunemise, nimelt mõjutas Citroen C5 müügihinda see, et sõidukil oli vasak tagatuli ja parem esiuks defektiga. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 rõhutanud, et kasutatud auto väärtuse puhul tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Eeltoodut arvesse võttes leiab hageja, et on põhjendatud see hind, millega sõiduk võõrandati. Kostjad paluvad kohaldada aegumist. Hageja ei nõustu, et nõuded oleks aegunud. Käesoleva vaidluse puhul on tasumata lepingumaksetest tuleneva nõuete puhul tegemist tehingust tuleneva nõudega. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Eelnevast õigusnormist tulenev õigus nõude esitamiseks tekkis liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisega. Seega on hageja seisukohal, et liisingulepingute ülesütlemisel (s.o 28.10.2008) muutusid sissenõutavaks kõik nimetatud lepingust tulenevad nõuded. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega algas nõude aegumistähtaeg 29.10.2008 ja nõue oleks aegunud 28.10.2011. Hagiavaldus on aga kohtule esitatud 04.10.2011 ehk õigeaegselt. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Kindlustuse osas selgitab hageja, et vastavalt liisingulepingu eritingimuste p-le 4 sõlmis hageja vabatahtliku sõidukikindlustuse. Kostjad kohustusid hagejale hüvitama hageja poolt kindlustusseltsile tasutud sõidukikindlustuse maksed. Seega kohustuvad kostjad tasuma hagejale kindlustusmakseid, kuivõrd hageja on selle kulu kandnud. Liisingulepingu eritingimuste punkti 4.4 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud tähtaegselt ja täielikult tasuma liisinguandjale liisingumaksed ja muud lepingust tulenevad maksed ning kandma lepingus ning liisinguandja hinnakirjas sätestatud kulud. Vahendustasu on sõiduki realiseerimise eest makstav tasu. Müügieelse tehnilise ülevaatuse tasu on auto tehnoseisundi hindamise teenuse eest makstav tasu. Enne sõiduki müüki lisamist teostatakse kõigile sõidukitele tehniline kontroll. Ka Riigikohus on rõhutanud, et igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral. Hageja ei pea põhjendatuks, et hageja oleks pidanud küsima erinevatelt autode müügiga tegelevatelt ettevõtetelt hinnapakkumisi selleks, et leida soodsam variant, kuivõrd vahendustasu ei ole ebamõistlikult suur. Liisingulepingu eritingimuste punkti 4.4 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud tähtaegselt ja täielikult tasuma liisinguandjale liisingumaksed ja muud lepingust tulenevad maksed ning kandma lepingus ning liisinguandja hinnakirjas sätestatud kulud. Sõiduki puhastamine ja liimi ning kleepsu eemaldamine oli vajalik selleks, et viia vara müügikõlbulikku seisundisse. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-112-06 leidnud, et sõiduauto puhastusteenuse kulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367

lg 4 tähenduses. Lisaks on Riigikohus rõhutanud, et kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. Osundatud müügi- ja puhastusteenuse kulud on mõistlikud ning lepingu järgi kuuluvad nimetatud kulutused kostjate poolt hagejale hüvitamisele. Tulenevalt liisingulepingu punktist 4.4 on liisinguvõtja kohustatud tasuma kõik kulud seoses liisingulepingu sõlmimise ja täitmisega. Lisaks on liisingulepingu punktis 4.4 kokku lepitud, et kui sellise kulu on kandnud hageja, on liisinguvõtja kohustatud selle hagejale täies ulatuses hageja poolt esitatud arvete alusel hüvitama. Kuna liisinguvõtja arveid ei tasunud, andis hageja nõude kohtuväliseks menetlemiseks Intrum Justitia AS-le. Summa 2102,40 krooni on teenustasu Intrum Justitia AS-le. Siinkohal rõhutan, et hageja on siiski finantseerija. Seetõttu teeb hageja koostööd spetsialistiga, kelle igapäevane töö ongi võlgade sissenõudmine. Hageja ei pea kannatama kostjate lepingu rikkumise tõttu. Seega on kostjad kohustatud tasuma hagejale Intrum Justitia AS teenustasu summas 2102,40 krooni. Hageja lisab ka tõendid, millest nähtub, et Intrum Justitia AS on edastanud arved hagejale ning hageja on Intrum Justitia AS-ile sellise summa üle kandnud (Lisa 2 ja 3). Hageja selgitab, et kõik need tasud on lisandunud tulenevalt liisinguvõtja poolsest pidevast arvete tasumisega viivitamisest ning mittetasumisest ja on kooskõlas seaduse ja lepingu tingimustega. Hageja on seisukohal, et kostjate taotlus viiviste vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja ise on juba vähendanud kostjate kohustust tasuda viivist. TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 võimaldavad hagejal nõuda viivist kuni põhinõude täitmiseni lepingus kokkulepitud määras. Hagi esitamise seisuga ületas sissenõutavaks muutunud viivisesumma põhinõude suuruse, mistõttu hageja lõpetas viivise arvestamise ja vähendas kostjatelt nõutavat viivist põhivõla summani. Kostjad ei ole liisingulepingu ülesütlemisest alates teinud ühtegi makset. Kostjatel on olnud piisavalt võimalusi olulises osas vältida viivisevõlgnevuse tekkimist. Kostjad seda võimalust kasutanud ei ole. Hageja jääb hagiavalduses toodud nõuete juurde ja palub hagi täielikult rahuldada. Seisukoha tõendamiseks on lisatud kirjalikud tõendid – võlateatised (tl 84-85), menetluskulude analüüs ja arve (tl 86-106). Kohtumenetluse käik Poolte taotlusel vaatas kohus asja läbi kirjalikus menetluses. Maakohtu otsuse põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb täielikult rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja vahel olid sõlmitud liisinguleping, mis öeldi hageja poolt üles kostja I poolsete liisingumaksete tasumata jätmise tõttu. Kostja II ei ole vaidlustanud käenduslepingu olemasolu. Vaidlus on lepingu ülesütlemise kulude tasumise põhjendatuse üle. Kohus tuvastas, et hageja ütles liisingulepingu 520072205 (Leping) üles 28.10.2008. Sõiduk Citroen C5 tagastati hagejale 04.11.2008. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara

jääkmaksumuseks 11 278,51 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas vara hinnaga 7311,92 eurot, tekkis hagejale vara müügist kahju 3966,59 eurot. Võlaõigusseaduse § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 396 lg 2 kohaselt VÕS § 396 paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 396 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 396 lg 4 kohaselt Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Esmalt analüüsib kohus, milline oli tagastatud sõiduauto väärtus selle tagastamise hetkel. Kohus tuvastas, et novembris 2008 oli sõiduauto antud Saksa Auto AS käsutusse teostamaks müügieelne tehniline ülevaatus, seega on tuvastatud, et sõiduk oli müügis detsembri algusest 2008 kuni müümiseni 26.05.2009, so üle viie kuu. Kohus leiab, et sõiduauto väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel oli hind, millega sõiduauto võõrandati (turuhind) ehk 7311,92 eurot. Kohus loeb usutavaks, et 2009 aasta majanduslikult ebastabiilsel ajal oli nõudlus sõiduautodele madal ning arvestades asjaolu, et sõiduauto vasak tagatuli ja parem esiuks oli defektiga, siis sõiduautodele leiti parim võimalik ostja. Asjaolu, et sõiduauto ei olnud heas korras nähtub vara üleandmise – vastuvõtmise aktist. Kohus lähtub ka turuhinna määratluses Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-118-08 seisukohast, et kasutatud auto väärtuse puhul tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et kasutatud auto defektid on saanud määravaks sõiduautole parima hinna pakkumisel, mistõttu on põhjendatud lugeda sõiduauto turuhinnaks hind, millega see mais 2009 võõrandati. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et 2009 aastal oleks tema suutnud sõiduautole leida parema ostja. Mistõttu on põhjendatud lugeda hagejale sõiduauto müügiga tekkinud kahju summas 3966,59 eurot. Kostja väited, et hagi on tõendamata ja põhjendamata, ei ole asjakohased, kuna kostjale on edastatud arved sõiduauto liisingulepingu osamaksete, kindlustuse, intresside tasumisele osas, samuti viivise arvestused, kus nähtub äramärgitud perioodid, mille eest on kostja I võlgu jäänud. Kostja eelnevalt nimetatud arveid ei vaidlustanud. Kostjate vastuväited, et lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud ei ole põhjendatud, ei ole asjakohased, kuna liisinguleping öeldi üles ning VÕS § 396 lg 4 kohaselt on liisinguandja kohustus tasuda lisakulud, milleks on ka vara valduse ülevõtmise, vara hoidmise ja vara müügikõlbulikuks seadmise kulud. Kohus tuvastas, et hageja kasutas ettevõtte AS Saksa Auto teenuseid sõiduauto müügikõlbulikuks seadmiseks ja võõrandamiseks. Hageja on need kulud ettevõtetele tasunud, mistõttu ei kuulu need kostja vastuväited arvestamisele. Lisaks leiab kohus, et põhjendatud on müügiga kaasnevad lisakulud nagu puhastusteenus summas 35,31 eurot ja müügieelne tehniline ülevaatus ja kütus summas 31,98 eurot, mis on ettevõttele AS Saksa Auto teenused tasutud.

Kohus leiab, et nõue ei ole aegunud. Kohus tuvastas, et õigus nõude esitamiseks tekkis liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisega. Seega liisingulepingute ülesütlemisel (s.o 28.10.2008) muutusid sissenõutavaks kõik nimetatud lepingust tulenevad nõuded. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega algas nõude aegumistähtaeg 29.10.2008 ja nõue oleks aegunud 28.10.2011. Hagiavaldus on aga kohtule esitatud 04.10.2011 ehk õigeaegselt. Seega ei ole hageja nõue aegunud. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodud põhjendustel kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele 14 994,02 eurot: liisingulepingu alusel võlg hagejale kokku 7497,01 eurot, millest põhivõlgnevusena tasumata lepingumaksed summas 2592,30 eurot, müügikahjum summas 3966,59 eurot, kaskokindlustus summas 432,11 eurot, müügikulu (vahendustasu) summas 438,72 eurot, lisakuluna müügiga kaasnevad kulud (puhastusteenus) summas 35,31 eurot ja muud kulud ( müügieelne tehniline ülevaatus ja kütus) summas 31,98 eurot ning põhinõudeni vähendatud viivis summas 7497,01 eurot. TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, välja mõistmist kohtult, mitte kindla summana vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tätimiseni. Seega tuleb solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja mõista alates 05.10.2011 kuni põhivõla tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ( 0,7 % aastas). Kohtukulude jaotusest TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi täieliku rahuldamise korral tuleb asjas esinenud menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjate menetluskulud jäävad nende enda kanda. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Nimetatud põhjusel ei analüüsi kohus seisukohaga koos esitatud arveid ja nende põhjendatust. Kohus juhindus TsMS § 173, 174, 436, 442, 452, 453, 630-632 nõudeist. (allkirjastatud digitaalselt) Kristel Vedro kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.