Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(7)

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(7)

päeva jooksul arve väljastamisest. Hageja viivisearvestus ei ole jälgitav ja on väär. Hageja võimalik nõue muutus sissenõutavaks 30 päeva möödumisel arve esitamisest vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 821 sätestatule.

3(7)

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja viivisearvestuse järgi on 12. märtsi 2012. a. seisuga viivise suuruseks 288, 03 eurot. Hageja ei ole sellises summas viivise väljamõistmist taotlenud. Hageja nõuab viivist summas 155, 10 eurot, mille väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista 898, 63 eurot. Kostja esitas hageja nõude vastu tasaarvestuse avalduse summas 622, 64 eurot. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt on pooled sõlminud 29. septembril 2008. a. lepingu nr. L454, mille esemeks oli 7, 584 tm kasekilpi. 3. oktoobri 2008. a. arve nr. 6275 kohaselt on hageja nõudnud kostjalt 8, 308 tm eest tasumist summas 131.915, 09 krooni. Pangakonto väljavõttest selgub, et see summa on kostja poolt ka tasutud. Kostja leiab, et ta on hagejale 622, 64 eurot enam maksnud. Hageja nõustus, et kaupa tarniti rohkem kui kostja tellis, kuid märkis, et kogu arvel nr. 6275 märgitud kaup on kostjale tarnitud. Arve tasumisega on kostja nõustunud kauba tarnimisega suuremas koguses. Puuduvad tõendid, et kostja ei oleks selles koguses kaupa saanud. Sellest tulenevalt on alusetu kostja väide, et ta on hagejale 622, 64 eurot rohkem tasunud. Samuti on põhjendamatu kostja tasaarvestuse avaldus. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis täitmata kohtu selgitamiskohustuse, pööras põhjendamatult ümber tõendamiskohustuse ning tegi poole jaoks üllatusliku otsuse. Kohus pani kaubakoguse tõendamise kohustuse kostjale. Hageja pöördus kohtusse võlanõudega kostja vastu, mistõttu lasub hagejal kohustus esmalt põhistada oma väiteid ja tõendada nõude olemasolu ning millal, millises koguses ja mis kaubad väidetavalt teisele poolele tarnitud on. Hageja ei tõendanud, et kaupa tarniti vastavalt arvele märgitud kogusele. Saatelehel nr. 4510 puudub saaja allkiri, mistõttu see ei tõenda, et kauba vastuvõtja nõustus saatelehel märgitud kaubakogustega. Saatelehel on küll väidetavalt autojuhi allkiri, kuid ei nähtu tema isik – puuduvad andmed nime, ettevõtte jms. kohta. Seega ei ole võimalik tuvastada, kas reaalselt on ka tegelik vedaja andud allkirja kauba saamise kohta saatelehel märgitud koguses. Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud, millises koguses kaupa teisele poolele tarniti. Ekslik on maakohtu hinnang DawOst GmbH e-kirja osas. Kohus ei ole seda tõendit igakülgselt uurinud ja hinnanud. DawOst GmbH poolt lisatud kaubatarne puudujääkide dokument on koostatud Microsoft Exceli programmis. Kõnealusele programmile on omane, et andmed sisestatakse kindlaks määratud funktsioone kasutades, mistõttu teatud lähteandmete muutumisel uueneb automaatselt ka tabelis kajastatud info. Kostja möönab, et väljaprinditud kujul seisab dokumendil kuupäev 14. märts 2012. a., ent vastavat dokumenti arvutis Microsoft Exceli programmiga avades nähtub, et tabelis kajastubki alati käesolev kuupäev. Kõnealune dokument on usaldusväärse tõendina arvestatav ning kohus lasi end hageja vastuväidetest eksitada. Otsuses viitas kohus tõendi usaldusväärsuse põhjendamisel vaid kuupäevale. Kohus toob otsuses välja, et e-kirjadega on apellant teinud vastustajale ettepaneku koostada võlgnevuse tasumiseks maksegraafik, millest järeldub, et apellant on nõustunud kauba tarnimisega suuremas ulatuses ja nõustunud selle eest ka tasuma. Kohus rikkus põhjendamiskohustust, kui ei andnud 28. aprilli 2009. a. ja 15. juuni 2009. a. e-kirjadele õigusliku kvalifikatsiooni ega viidanud seejuures materiaalõigusele, mida kohus nimetatud e-kirjade puhul kohaldas. 19. jaanuari 2012. a. kohtuistungil arutas kohus pooltega võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni e-kirjade osas ning leidis, et tegemist võib olla võlatunnistusega. Sellele esitas kostja 3. veebruaril 2012. a. kirjalikud vastuväited. Rohkem kohus e-kirjade õigusliku kvalifikatsiooni pooltega ei arutanud. Kõnealustest e-kirjadest ei

4(7)

nähtu kostjapoolne võlgnevuse aktsepteerimine. Poolte vahel olid erimeelsused seoses kauba kogustega ning nende eest tasumise kohustusega, kusjuures vaidluse all olid lisaks tsiviilasja keskmes oleva kauba ostu-müügi kogustele ka varem toimunud tehinguga seonduvad kaubakogused. Kuna kostja leidis, et majanduslikult on mõlemale poolele kasulikum probleem võimaliku kompromissiga lahendada kui koostöö lõpetada, esitaski kostja e-kirjades ettepaneku eesmärgiga vaidlus kokkuleppega lahendada ning rahumeelset koostööd jätkata. Kuna kostja tegi hagejale e-kirjade kohaselt ettepaneku asi lõpetada kompromissiga, kuid kompromissilepingu sõlmimiseni ei jõutud ning puudub ka hageja aktsept ettepanekule ning ei sõlmitud kirjalikku lepet, nagu kostja soovis oma e-kirjas, siis pooled ei sõlminud kompromissilepingut. Ka esimese makse tegemine 15. juuni 2009. a. e-kirja järgselt ei muuda kompromissilepingut sõlmituks (vt. lahend 3-2-1-81-02). Arve nr. 6351 oli summas 209.447, 76 krooni, millest kostja tasus 9. detsembril 2008. a. 192.000 krooni ja tasumata jäi 17.447, 76 krooni. 10. oktoobri 2008. a. e-kirjast– tellimusest nähtub, et kostja tellis kaupa koguses 12, 551 tm, kuid arvel nr. 6351 on koguseks märgitud 13,191 tm. Seega esitas hageja arve suuremas koguses (0, 640 tm ulatuses) kui kostja soovis osta. Samuti on arve suurem rahalises vääringus. Ühe ühiku hinnaks arve kohaselt on 13.456 krooni ehk arve on suurem kostja poolt tellitust 8611, 84 krooni võrra. Seega on see põhjendamatu 8611, 84 krooni ulatuses ning kostjal oli peale 9. detsembri 2008. a. makse sooritust kohustus tasuda täiendavalt 8835, 92 krooni. 15. juuni 2009. a. ja

5(7)

(11.633, 76 x 0, 00021 x 72). Hageja kasuks kostja vastuväidetega arvestamata viivist välja mõistes on maakohus rikkunud kõigile poolte väidetele hinnangu andmise kohustust. Tõendatud ei ole, et poolte vahel oleks sõlmitud müügileping osas, mille ulatuses on kostja hagejale enam tasunud, kui ta on reaalselt kaupa ostnud ja tellinud 29. septembri 2008. a. lepingu nr. L424 järgi. Kostja tasus hagejale 9742, 14 krooni enam kui ta selle lepingu kohaselt kaupu ostis ja tellis. Ei ole kehtivat müügilepingut sõlmitud kaupade osas, mis ei kajastunud lepingus nr. L424 ning kostjal puudus kohustus arvet nr. 6351 sellises ulatuses tasuda (vt lahendid 3-2-1-118-05 ja 3-2-1-81-02). Kostja esitas alternatiivselt tasaarvestuse avalduse, mida kohus pidas põhjendamatuks. Maakohtul lasub selgitamiskohustus, mille eesmärgiks on vältida, et otsus ei oleks pooltele üllatuslik ning et pooled ei oleks teadmatusest kohtu jaoks ebaselgeks jäänud asjaolusid piisavalt täpsustanud ja tõendanud. Seega peab kohus menetlusosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes pooltele ennepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust seoses arve nr. 6275 raames tarnitud kaubakogusega. Kohus ei selgitanud, et kostjal lasub tõendamiskohustus seoses sellega, et kaupa on vähem tarnitud kui arvel on märgitud. Seetõttu esitab kostja tõendi selle kohta, et hageja tarnis vähem kaupa kui arvele 6275 oli märgitud. Selle arve tasumist nõudis hageja enne tarne tegemist, seega ettemaksena. Sellest tulenevalt ei saanud kostja ette teada, kas teine pool ka vastavas koguses kaupa saadab. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Otsus tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et müügilepingu täitmiseks kauba saajale üleandmise tõendamise koormis lasub iseenesest müüjal. Vaidlusaluses asjas aga kinnitas kostja hagejale saadetud 14. jaanuari, 28. aprilli ja 15. juuni 2009. a. e-kirjades (kd. I, tl. 89, 90 ja 124), et tasub võlgnevuse. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, nagu sisalduks osundatud 28. aprilli ja 15. juuni e-kirjades kostja poolt hagejale tehtud kompromissettepanek. Osundatud kirjades vabandab kostja probleemi tekkimise ja lahenduse venimise pärast, lubades igasuguste reservatsioonideta tasuda hagejale 17.447, 76 krooni tema poolt väljapakutud graafiku alusel. E-kirjades märgitud summa vastas selleks hetkeks kostja poolt arvest nr. 6351 tasumata osale ja kirjad ei sisalda kostjapoolseid pakkumisi summa vähendamise kohta. Nendele kirjadele eelnes kostja 14. jaanuari 2009. a. e-kiri, kus kostja sõnaselgelt kinnitas, et tasub puuduoleva summa ära kirja kirjutamise või äärmisel juhul sellele järgneval nädalal (kd. I, tl. 124). Selles kirjas kinnitas kostja ka, et ta ei ole olnud seisukohal, nagu ei kuuluks kaup tasumisele. Apellatsioonikohtu istungil ei osanud kostja esindaja selgitada seda, mis kirjas märgitust võiks anda alust pidada seda kostjapoolseks kompromissi pakkumiseks ega võimaldaks käsitleda seda temapoolse võla tunnistamisena. Oma 3. veebruari 2012. a. menetlusdokumendis on kostja isegi möönnud, et tegemist võib olla deklaratiivse võlatunnistusega ning kolleegium selle seisukohaga nõustub. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul aga pöördub tõendamiskoormis ümber ja võlga tunnistanud isik peab tõendama, et tegelikult ei ole võlga olemas. Seega tuleb vaidlusaluses asjas kostjal tõendada, et ta tegelikult arves nr. 6351 märgitud kaupa täies mahus ei saanud.

6(7)

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et seda ei ole kostja tõendanud. Kostja selgitas apellatsioonikohtu istungil, et vaidlusalune kaup saadeti edasi tema Saksamaal asuvale partnerile, ei osanud aga selgitada, kellele ja mis asjaoludel toimus kauba üleandmine ning millised olid selles osas pooltevahelised kokkulepped. Isegi kui lugeda erinevalt maakohtust kostja lepingupartneri – DAWOST GmbH – poolt kostjale e-postiga edastatud pretensioon kaubakoguse mittevastavuse kohta saadetuks 12. novembril 2008. a., nagu kostja väidab, ei ole see piisav, et tuvastada, et vaidluse poolte vahelises suhtes tegelikult kaupa hageja poolt väidetud ulatuses ei tarnitud. Nii ei sisalda e-kiri (kd. I, tl. 111 – 113) ega pretensioon (kd. I, tl. 153) andmeid, mis võimaldaksid neid pooltevahelise lepingu ja selle alusel esitatud arvega nr. 6351 seostada: nendest nähtub üksnes, et osundatud GmbH on pretensiooni esitanud kostjale, puutumust hagejaga aga nendes ei kajastu. Lisaks ei klapi ka väidetavalt puuduolevad kogused ja nende maksumused: kostja väitel oli kaupa vähem 0, 651 tm (kd. I, tl. 106), pretensiooni kohaselt aga 0, 527 tm (kd. I, tl. 153); apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostja, et puudu olnud kauba maksumuseks oli 17.447, 76 krooni (millele vastab 1115, 12 eurot), pretensiooni kohaselt oli selleks 400, 27 eurot. Neid lahknevusi ei osanud kostja apellatsioonikohtu istungil selgitada. Sellel istungil selgitas kostja vaid, et tunnistab, et arvest nr. 6351 on tal põhjendamatult tasumata 3021, 16 krooni, see selgitus ei lahenda aga eespoolkirjeldatud vastuolusid. Mingeid tõendeid, olgu selleks saatelehed oma välismaisele partnerile kauba saatmise kohta, temaga sõlmitud leping või talle esitatud arved, ei ole kostja kohtule esitanud. Nii ei ole kostjale tema välismaise partneri poolt esitatud pretensioon seostatav vaidluse poolte vahelise õigussuhtega. Lisaks sellele ei osanud kostja aga apellatsioonikohtu istungil selgitada sedagi, kuidas ja kellele toimus vaidlusaluse kauba üleandmine, kes oli transpordifirma Ka kostja tasaarvestuse vastuväidet puudutavas osas on maakohtu järeldused põhjendatud. Isegi kui kostja tasus lepingu nr. L454 alusel hageja poolt esitatud 3. oktoobri 2008. a. arve nr. 6275 (kd. I, tl. 118) ettemaksena, ei muuda see otsuse järeldust ebaõigeks. Kostjal on kohustus tõendada, et tal on hageja vastu nõue, mille ta saab tasaarvestada. Kostja ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Vaidlusaluse müügilepingu kohta ei ole kostja esile toonud sedagi, kes, millal ja millistel asjaoludel kauba vastu võttis, aga samuti, et ta kostjale selle kohta, nagu oleks arvel märgitud kaubakogus olnud suurem kui kaupa tegelikult üle anti, enne kohtumenetlust mingeid pretensioone oleks esitanud. Et taolisi pretensioone ei olnud, nähtub ka kostja 14. jaanuari 2009. a. e-kirjast (kd. I, tl. 124), mis ajaliselt järgneb juhtumile, millele kostja tugineb. Sellele e-kirjale on ka eespool osundatud ja sellest nähtub, et kostja on lubanud hagejale kogu kirja kirjutamise ajaks puuduoleva summa tasuda. Seejuures ei ole viidatud varasematele võlgadele või tasaarvestusele ning sellest võib järeldada kinnitust võla suuruse osas vaidluse puudumise kohta. Teisisõnu sisaldab kostja taoline kinnitust ka tunnistust selle kohta, et kostja võlgneb hagejale puuduoleva summa. Et hageja on esitanud viivisenõude oluliselt väiksemas ulatuses kui seaduse kohaselt võimalik, ei oma kostja väited selle arvestuse kohta asja lõpptulemuse seisukohalt tähtsust. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 alusel jätta apellandi Royalcom OÜ kanda.

Margo Klaar

Fred Fisker

Malle Seppik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.