Swedbank Liising AS hagi Marko Kaldvee vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4706, 61 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2012. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248), esindaja: Külli Reinfeld Vastustaja (kostja): Marko Kaldvee (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja: vandeadvokaat Cardo Soosaar
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2012.a otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
3.Mõista Marko Kaldvee’lt välja 1591,92 € (üks tuhat viissada üheksakümmend üks eurot ja üheksakümmend kaks senti) Swedbank Liising AS-i kasuks. Samuti mõista Marko Kaldvee’lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja viivis põhinõude tasumata osalt 7 % aastas alates hagi esitamisest (31.01.2011.a)
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 70 % ulatuses Swedbank Liising AS-i kanda ja 30 % ulatuses Marko Kaldvee kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS esitas 31. jaanuaril 2011 hagi Marko Kaldvee vastu võlgnevuse summas 4706, 61 € ja viivise protsendina põhinõudest (4706, 61 €) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 0134082L p-s 5.1 sätestatud määras (7 % aastas) väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (hageja) ja Popidor OÜ (liisinguvõtja) 14. juulil 2006.a liisingulepingu nr 0134082L (Leping), mille esemeks oli maastur Toyota Land Cruiser (liisinguese). 28.06.2007.a sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kindlustusleppe nr 0134082L, mille kohaselt kindlustusandjaks oli AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks liisinguvõtja (Popidor OÜ) ja soodustatud isikuks hageja. Liisinguvõtja rikkus oma kohustusi, jättes tasumata lepingujärgsed põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja on tasunud kindlustusmaksed kostja eest. Liisinguvõtjal oli kohustus tagada liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuskaitse olemasolu vähemalt selle ajani, mil liisingueseme valdus on tema käes. Hageja arvestas lepingu p 5.1 alusel võlgnevuselt viivist 7% aastas.
14.juulil 2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0134082L, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summa ülemääraks lepiti kokku 50 867, 85 €. Hageja ütles võlgnevuse tõttu liisingulepingu 31.03.2009.a erakorraliselt üles. Pärast liisingueseme valduse taastamist 24.07.2009.a andis hageja liisingueseme võõrandamiseks üle Ascar Tallinn AS-le, kes esitas hagejale osutatud tagastusteenuse ja vahendamisega seotud kulutuste eest arve kokku summas 722, 20 €.
3.vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud kokku 722,20 €;
4.kindlustusmaksete võlgnevus 7,80 €. Kokku 22 761,62 €. Võlgnevusest kuulub mahaarvamisele vara realiseerimisest saadud 18 055,04 € (käibemaksuta). Liisingueseme realiseerimisest saadu ei katnud hageja Lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Seega on kostjal kohustus hüvitada hagejale 4706,61 €. Popidor OÜ pankrotimenetluses tehti hagejale väljamakse summas 88,27 €, mille hageja on kostja vastu esitatud nõudest juba maha arvestanud. Kindlustusarvete osas ei oma tähtsust, et need on esitatud pärast lepingu lõppemist, kuivõrd liisinguvõtja kohustus tagama liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuskaitse perioodil, mil liisingueseme valdus oli tema käes. Liisingueseme valduse taastas hageja
24.juulil 2009 ning kuni selle ajani on põhjendatud hageja nõue kindlustusmaksete tasumise osas, sest kuni selle hetkeni ei olnud hagejal võimalik tagada liisingueseme säilimist. Hageja leidis, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise aja seisuga tuli lugeda 21 666 €, millise hinnaga (sh käibemaks) hageja sõiduki ka võõrandas. Hageja poolt tellitud portaali auto24 hinnapäringu kohaselt müüdi perioodil 2. august kuni 30. august 2009 hinnaga 21 666 € mitmeid liisinguesemele sarnaseid Toyota Land Cruiser maastureid. Hageja ei nõustunud kostja seisukohtadega ja tõenditega, mille kohaselt sõiduki väärtus oli hageja poolt näidatust kõrgem. Kostja esitatud hinnapäring hõlmas kõrgema klassi mudeleid (Executive). Lisaks ei ole tõendatud, et kostja hinnapäringus märgitud hinnad olid tegelikud müügihinnad. Tegemist võib olla müügikuulutuse hinnaga, mis ei näita alati vara tegelikku turuväärtust ehk võõrandamishinda.
2.Kostja M. Kaldvee vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud tal kindlustusmaksete tasumise kohustust, kuna selles osas oli kohustatud isikuks OÜ Popidor (pankrotis) ning kostjale kui käendajale ei tulenenud kindlustuslepetest kohustusi. Kostja ei nõustu debitoorse võla, kindlustusmaksete võlgnevuse ja vara realiseerimisest saadud summade suurusega ja leiab, et tegelikult hagejal liisinguvõtja vastu nõuet ei ole. Liisinguvõtja Popidor OÜ võlgnes hagejale 31. märtsi 2009 seisuga 1983, 65 € (14. jaanuari 2009 arve nr 8529746203 alusel 679, 86 €, 16. veebruari 2009 arve nr 8533480940 alusel 679, 26 €, 14. märtsi 2009 arve nr 8536863564 alusel 624, 53 €). Kostja tunnistab summat 1983, 65 € liisinguvõtja Popidor OÜ debitoorse võlana. Hagejal puudub alus nõuda 15. juuni 2009 arve nr 8546901542 summas 331, 70 €,
7.augusti 2009 arve nr 8004143279 summas 7, 80 € ja 1. septembri arve nr 8554279101 summas 110, 57 € tasumist, kuivõrd arved esitati liisinguvõtjale pärast lepingu lõppemist. Ka arvetel märgitud kindlustusperiood hõlmab aega pärast Lepingu lõppemist. Lepingu p 10 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma Lepingu kehtivuse ajal kulud, mis
võisid kaasneda Lepinguga, s.h liisingueseme kohustusliku ja vabatahtliku kindlustuse maksed. Hageja nõue juuni, augusti ja septembri kindlustusmaksete arvete hüvitamiseks ei tulene ei seadusest ega Lepingust ning on seetõttu alusetu. Ebaõige on hageja väide, et liisinguvõtja põhjustas Lepingu järgse kindlustusmaksete tasumise kohustuse, viivitades liisingueseme tagastamisega. Kostjal ei olnud võimalik liisingueset enne 24. juulit 2009 tagastada, sest hoolimata kostja poolsetest korduvatest meeldetuletustest viivitas hageja liisingueseme vastuvõtmisega. Popidor OÜ pankrotimenetluses tehti hagejale Lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks väljamakseid 88,27 € ulatuses. Seega on hagejal liisinguvõtja vastu nõue suuruses 22 292,40 € (liisingueseme jääkmaksumus 19 694,02 € + debitoorne võlg 1964,45 € + liisingueseme tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 722,20 € - pankrotimenetluses tasutud 88,27 €). Kostja on seisukohal, et liisingueseme turuhind oli selle hagejale tagastamise hetkel oluliselt suurem kui 21 666 € ning hageja võõrandas liisingueseme alla turuhinna. Portaali auto24 väljavõtte kohaselt oli perioodil 1. juuni kuni 31. detsember 2009 2006. a registreeritud Toyota Land Cruiser Executive keskmine müügihind 25 399 € ja odavaim müügihind 21 666 €. Kuigi Lepingusse märgiti ekslikult liisinguesemeks Toyota Land Cruiser, siis tegelikult oli tegemist sõidukiga Toyota Land Cruiser Executive, mida tõendab AS Amserv Auto arvutiprogrammi väljavõte. Hageja poolt esitatud portaali auto24 hinnapäringust nähtub, et perioodil 2. august kuni 30. august 2009 oli Toyota Land Cruiser keskmine müügihind 23 899 €, mis näitab, et ka tavavarustuses sõiduki Toyota Land Cruiser turuväärtus ületab hagejale hüvitatava summa. Liisingueseme kohalik keskmine müügihind ehk turuhind oli sõiduki liisinguandjale tagastamise hetkel 25 399 €, mis katab kõik hageja nõuded liisinguvõtja vastu (22 380,67 €) ja ülejääk tulnuks Lepingu p 7.4 alusel liisinguvõtjale tagastada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis oma 26. jaanuari 2012. a otsusega Swedbank Liising AS hagi rahuldamata. Maakohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 alusel põhjendatuks hageja nõude perioodi 31. detsember kuni 31. märts 2009 liisingumaksete osas summas 1983, 65 €, kuivõrd kostja tunnistas nõuet. Kindlustusmaksete osas asus maakohus seisukohale, et põhjendatud on mõista kostjalt hageja kasuks kindlustusmaksete (sh nii vabatahtlik kindlustus kui liikluskindlustus) võlgnevus 24.07.2009 seisuga, millisel kuupäeval liisinguese tagastati. Kohus rahuldas kindlustusmaksete võlgnevuse nõude summas 357,88 € (sh kaskokindlustus 353,98 € + liikluskindlustus 7,80 € ÷ 18 päeva × 9 päeva). Kohus leidis, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus (hageja üldtingimuste p 6.3.1), mille kohaselt kohustatakse liisinguvõtjat sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku liikluskindlustuse lepingut ajavahemikuks, mil liisinguese on läinud liisinguvõtja valdusest välja. Vara realiseerimisega seotud kulutuste osas leidis maakohus, et põhjendatud on hageja nõue summas 722,20 €, mis tulenes Ascar Auto AS-le võõrandamisteenuse eest tasutud arvest. Maakohus jättis tähelepanuta sõiduki tagastamisega seotud väited, kuivõrd tagastusteenuse kulude hüvitamist hageja ei taotlenud.
Vaidlus puudus sõiduki jääkmaksumuse osas (19 694,02 € km-ta). Pooled vaidlesid liisingueseme väärtuse üle selle tagastamise hetkel. Lepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt tuleb liisinguvõtjal juhul, kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, hüvitada liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe). Maakohus leidis, et üldtingimuste p 3.7 on vastuolus VÕS § 367 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt tuleb arvestada liisingueseme tegelikku väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme võõrandamisest saadud summa ehk müügihind ei pruugi vastata sõiduki tegelikule väärtusele ning seda riski ei saa panna üksnes kostja kanda. Maakohus asus seisukohale, et tüüptingimuste p 3.7 on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Sõiduki väärtuse tõendamiseks esitas hageja portaali auto24 väljavõtte, mille kohaselt oli 2006. a registreeritud Toyota Land Cruiser keskmine hind 2009.a augustis-septembris 23 899 €. Kostja esitatud portaali auto24 väljavõtte kohaselt oli 2006.a registreeritud Toyota Land Cruiser Executive keskmine hind 2009.a juunist kuni detsembri lõpuni 25 399 €. Kostja esitatud väljavõtte kohaselt on Lepingus toodud VIN-koodiga sõiduki mudel Toyota Land Cruiser 3.0 D-4D Executive 4 WD A/T. Maakohus luges kostja poolt esitatud sõiduki väärtuse hinnapäringu täpsemaks ja luges sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel 25 399 € (km-ta). Kokkuvõttes leidis maakohus, et hagejal oli kostja vastu nõue summas 22 757,75 € (debitoorne võlgnevus 1983, 65 € + kindlustusmaksed 357, 88 € + liisingueseme realiseerimisega seotud kulutused 722, 20 € + liisingueseme jääkmaksumus 19 694,02 €). Hagejale tasuti Popidor OÜ pankrotimenetluses 88,27 €, kuid hageja ei ole näidanud, millisest summast see võlgnevuse kustutamine maha on arvestatud. Hageja lõpliku nõude suuruseks luges maakohus seega 22 669,48 €. Maakohus tuvastas, et sõiduki väärtus oli tagastamise hetkel 25 399 €. Nimetatud summa tuli hageja nõudest kostja vastu maha arvestada, mistõttu jättis kohus hagi rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank Liising AS esitas Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2012.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistamist ning hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et apellandi ja Popidor OÜ vahel sõlmitud Lepingu tüüptingimuste p 3.7 on tühine. Tegemist ei ole tühise tüüptingimusega, kuivõrd see ei kahjusta vastustaja huve ebamõistlikult. VÕS § 367 lg 3 järgi on lubatav poolte kokkuleppel, sh ka liisinguandja tüüptingimustes, lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Seega olukorras, kus vajab otsustamist, kas tüüptingimuste p 3.7 on tühine või mitte, tuleb lähtuda vaidluse asjaoludest ja üldtingimuste punkti ei ole võimalik automaatselt tühiseks tunnistada; 2) ei nõustu apellant, et kuna vastustajal ei ole üldjuhul võimalik kontrollida liisingueseme võõrandamise protsessi ja kindlustada liisingueseme müük parima võimaliku hinnaga, ei saa talle teha kohustuseks ka võimaliku riski ainult enda kanda võtmist. Apellant tegi kõik
endast oleneva selleks, et saavutada vastustaja süül ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Apellant võõrandas liisingueseme mõistliku aja jooksul (vähem kui ühe kuu jooksul) professionaalse ettevõtte Ascar Auto AS abil. Vastustaja teadis, et pärast valduse üleandmist kuulub liisinguese võõrandamisele. Vastustajal olid kõik võimalused, et liisinguesemele ise võimalikult kõrge hinnaga ostja leida või liisinguese ise välja osta. Vastustaja ei aidanud liisingueseme võõrandamisele ja apellandi müügikahju vältimisele kaasa. Nimetatud asjaolusid maakohus ei analüüsinud ja pani kogu riski apellandi kanda; 3) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et liisingueseme väärtus oli tagastamise hetkel 25 399 € (km-ta). On arusaamatu, millele tuginedes on maakohus asunud seisukohale, et vastustaja hinnapäringus märgitud hinnad on välja toodud ilma km-ta. Apellant on tähelepanu juhtinud, et tegemist on km-ga hindadega ning see nähtub selgelt ka portaalist auto24, kus sõidukite hinnad on märgitud km-ga ja see on müügikuulutustel selgesõnaliselt välja toodud. Äärmisel juhul oleks maakohus saanud asuda seisukohale, et liisingueseme väärtus oli tagastamise hetkel 25 399 € km-ga, s.o 21 165,83 € km-ta. Kuivõrd maakohus asus seisukohale, et apellandi lõpliku nõude suurus oli 22 669,48 €, siis poleks maakohus tohtinud jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata, sest sellisel juhul oleks apellandil jäänud vastustaja vastu nõudeõigus summas 1503,65€ (22 669,48 – 21 165,83); 4) on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi väite, et hinnapäringus märgitud hinnad on kuulutuste hinnad, mis ei näita tehingu tegelikku hinda. On üldteada, et kasutatud sõidukeid ei müüda kuulutusel märgitud hinnaga, vaid turul toimub kauplemine, mille tulemusena sõiduki hinda alandatakse. Vastustaja esitas hinnapäringu, kuid ei tõendanud, et konkreetsed sõidukid oleks hinnapäringus märgitud hindadega võõrandatud. Ei ole võimalik asuda seisukohale, et vastustaja hinnapakkumises märgitud keskmine hind oligi liisingueseme turuväärtus, kuivõrd eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind. Apellant tõendas, et liisinguese võõrandati ühe kuu jooksul alates tagastamise hetkest hinnaga 21 666,04 € (km-ga), s.o 18 055,04 € km-ta; 5) on apellant seisukohal, et liisingueseme turuväärtus ei saanud tagastamise hetkel olla 25 399 € km-ga. Liisinguese oli võimsusega 122 kw, kuid vastustaja hinnapäringust nähtub, et keskmise hinna arvutamisel võeti arvesse ka 127 kw võimsusega sõidukeid, mis on hinnalt kallimad ja mis on tõstnud hinnapäringus märgitud keskmist hinda. Kui turuväärtuse selgitamisel lähtuda 122 kw võimsusega sõidukite kuulutuse hindadest, siis on keskmiseks hinnaks 24 794,67 € km-ga, s.o 20 662,22 € km-ta. Lisaks tuleb arvestada Riigikohtu seisukohaga, et hinnaerinevus kuni 10 % turuväärtusest on mõistlik ja lubatav. Seega kui arvestada maha ka lubatud 10 %, on turuväärtuseks 22 315 € km-ga, s.o 18 595,83 € km-ta. Apellant võõrandas liisingueseme hinnaga 18 055,04 € km-ta. Seega oleks turuväärtuse ja müügist saadu vahe kõigest 540,79 € (18 595,83–18 055,04). Kui lähtuda maakohtu arvestustest (kuigi apellandi hinnangul on see ebaõige), mille kohaselt oli apellandi lõpliku nõude suurus 22 669,48 €, siis eelneva arvutuskäigu kohaselt oleks maakohus pidanud hagi rahuldama vähemalt 4073,65 € (22 669,48–18 595,83) ulatuses. Kui lähtuda ka sellest, et liisingueseme läbisõit oli tagastamise hetkel oluliselt suurem kui vastustaja hinnapäringus märgitud sõidukite läbisõidud, siis vähendas see liisingueseme turuväärtust veelgi. On üldteada, et suurema läbisõiduga sõidukite väärtus on väiksem. Maakohus ei ole tõendite hindamisel sellele tähelepanu pööranud. Lisaks on maakohus jätnud arvestamata asjaolu, et liisinguesemele sarnased sõidukid olid vastustaja hinnapäringu kohaselt müügis samuti hinnaga 21 666 € (km-ga), s.o hinnaga,
mille sai liisingueseme müügist apellant. See kinnitab, et liisingueseme müügist saadu vastas selle tegelikule turuväärtusele; 6) ei ole vastustaja tõendanud, et liisingueseme müügist saadud hind 21 666 € ei oleks turul vabalt kujunenud hind. Vastustaja hinnapäring näitab analoogsete sõidukite turuhinna statistilist keskmist (keskmise arvutamisel on arvesse võetud ka võimsamate sõidukite hinnad), kuid kasutatud sõiduki turuhinna leidmisel tuleb arvestada ja hinnata siiski konkreetset sõidukit. Apellant tõendas, et sõiduk võõrandati hinnaga 21 666 € ja vastustaja ei ole tõendanud, et liisingueseme oleks saanud võõrandada kõrgema hinnaga. Apellant on seisukohal, et liisingueseme turuväärtus ei olnud 25 399 € km-ta, vaid 18 055,04 € km-ta, mida kinnitab liisingueseme müügiakt; 7) on ebaõige, et apellandi lõpliku nõude suurus on 22 669,48 €. Apellant märkis
09.detsembri 2011 seisukohas, et hagi esitamisel oli apellant juba pankrotimenetluses tehtud väljamakse nõudest maha arvestanud. Otsuse tegemisel on teistkordselt maha arvestatud pankrotimenetluses apellandile laekunud summa. Apellant märkis oma seisukohas, et Tartu Maakohtu 4. märtsi 2010.a kohtumäärusest, millega kohus kinnitas liisinguvõtja pankrotimenetluses lõpparuande, nähtub, et pärast liisingueseme võõrandamist jäi apellandi nõudeks 75 023, 47 krooni, s.o 4794,87 € ja apellandi rahuldamata nõudeks jäi pärast nõude katteks tasutud summa mahaarvamist 73 642,27 krooni, s.o 4706,61 € ja selle summa osas esitas apellant nõude vastustaja vastu.
5.Vastustaja Marko Kaldvee vaidleb Swedbank Liising AS apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) puudub ringkonnakohtul, hoolimata apellandi väitest, et maakohtu otsus vaidlustatakse täies ulatuses, alus maakohtu järelduste kontrollimiseks kindlustusmaksete osas, kuivõrd apellant ei ole kohtu järeldusi kindlustusmaksete osas tegelikult vaidlustanud; 2) on ebaõige apellandi väide, et lepingu üldtingimuste p 3.7 ei ole tühine. Riigikohus on korduvalt (vt otsus nr 3-2-1-11-12, p 12) märkinud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-st 367. Viidatud Riigikohtu asjas oli hagejaks samuti Swedbank Liising AS ning selle vaidluse poolte vahel kehtisid samad liisingulepingu üldtingimused, mis apellandi ja Popidor OÜ vahel. Riigikohus leidis viidatud otsuse p-s 12, et Swedbank Liising AS-i liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuna viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud liisingulepingu üldtingimused on samad, mis kehtisid apellandi ja Popidor OÜ vahel, on ka käesolevas asjas üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 vastustajat ebamõistlikult kahjustavad ning VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Maakohus leidis õigesti, et üldtingimuste p 6.3.1 on vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 24 ja seetõttu tühine; 3) nõustub vastustaja apellandi väitega, et maakohus leidis ebaõigesti, et liisingueseme väärtus oli tagastamise hetkel 25 399 € km-ta. Portaali auto24 hinnapäringus märgitud hinnad sisaldavad käibemaksu. Kuna kumbki pool ei väitnud maakohtus, et hinnad ei sisalda käibemaksu, on ilmselt tegemist maakohtu poolse hooletusveaga. Siiski ei mõjuta selline eksimus maakohtu lõppjärelduste ja kohtuotsuse resolutiivosa õigsust. Kuna liisingueseme turuväärtus (25 399 €) ületas apellandile hüvitamisele kuuluvate kulutuste
summat (22 757,75 €), ei ole apellandil Popidor OÜ vastu nõuet, mille täitmist apellant saaks käenduslepingu alusel vastustajalt nõuda; 4) VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb hagejal tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Apellant ei tõendanud kohtumenetluses, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel väiksem kui vastustaja esitatud hinnapäringust nähtuv turuhind, s.o 25 399 €; 5) on ebaõige apellandi väide, et liisingueseme turuväärtus ei saanud tagastamise hetkel olla 25 399 €. Vastustaja hinnapäringus olid kolm sõidukit mootori võimsusega 127 kw, ülejäänud kuus sõidukit olid võimsusega 122 kw. Seejuures ületab hinnapäringus ühe 122 kw mootori võimsusega sõiduki turuhind 127 kw võimsusega sõidukite turuhinda. Seega ei mõjuta mootorite võimsuse 5 kw suurune vahe sõiduki hinda sellisel määral, nagu apellant seda väidab. Küll aga mõjutab sõiduki turuhinda selle varustustase ja lisavarustus. Apellandi 9. detsembri 2011 seisukohtadele lisatud müügipakkumisest nähtub, et liisinguese oli väga hea varustusega ning liisinguesemel olid lisaks tehasevarustusele lisavarustusena lisatuled, astmelauad ja kaitserauad. Selline varustustase kompenseerib sõiduki hinnas 5 kw väiksema võimsusega mootori. Samuti on ebaõige apellandi väide, et liisingueseme läbisõit oli tagastamise hetkel oluliselt suurem vastustaja hinnapäringus märgitud sõidukite läbisõidust. Apellant heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole eeltoodud asjaoludele tõendite hindamisel tähelepanu pööranud, kuid apellant ei toonud ise neid asjaolusid maakohtu menetluses välja. Seega ei pidanudki maakohus neile asjaoludele tähelepanu pöörama. Apellandi esitatud hinnapäringus on samuti sõidukeid, mille mootori võimsus on 127 kw ja mille läbisõit on väiksem kui liisinguesemel; 6) on ebaõige väide, et apellant tegi kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Vastustaja esitas maakohtule apellandile 30. aprillil 2009 saadetud e-kirja, milles vastustaja väljendas muret liisingueseme pärast, kuna apellant ei olnud vaatamata lubadusele vastustajaga liisingueseme tagastamisega seoses ühendust võtnud. Seega ei näidanud apellant Lepingu ülesütlemise järgselt liisingueseme vastuvõtmise vastu üles mingit huvi, vaid viivitas liisingueseme vastuvõtmisega, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik sõidukit enne
24.juulit 2009 tagastada; 7) soovis vastustaja sõiduki ise välja osta, kuid apellant keeldus seda vastustajale müümast. Samuti oli vastustajal leitud sõidukile ostja, kes oli nõus sõiduki turuhinnaga ostma, kuid kuna apellant ei väljastanud vastustajale sõiduki müümiseks vajalikke dokumente, jäi tehing tegemata. Pärast sõiduki apellandile tagastamist puudus vastustajal informatsioon selle edasise saatuse kohta kuni apellant esitas hagi kohtusse. Apellant ei teavitanud vastustajat liisingueseme võõrandamisest ega müügihinnast. Kuivõrd apellant ei esitanud maakohtu menetluses väiteid, et vastustajal oli võimalus sõidukile ise ostja leida või liisinguese välja osta ning, et vastustaja ei teinud midagi liisingueseme võõrandamisele kaasa aitamiseks ja apellandile müügikahju tekkimise vältimiseks, ei käsitlenud maakohus neid asjaolusid kohtuotsuses.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, s.o 33,8% ulatuses. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1591,92 €. Samuti
kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis 7 % aastas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel jätta 70 % ulatuses apellandi (hageja) kanda ja 30 % ulatuses kostja (vastustaja) kanda.
7.Käesoleva asja lahendamisel on vaidlus peamiselt küsimuses, missugune oli liisingueseme (maastur Toyota Land Cruiser 3.0) tegelik turuväärtus sõiduki liisinguandjale tagastamise hetkel. Sellest sõltub muuhulgas ka küsimus, kas hageja poolt kasutatud tüüptingimuste (üldtingimuste) p 3.7 tuleb lugeda liisinguvõtja ebamõistliku kahjustamise tõttu VÕS § 42 lg 1 järgi tühiseks või mitte.
8.Vaidlus puudutas muuhulgas sõiduki mudelit, s.o kas tegemist oli Toyota Land Cruiser’i või kõrgema klassi varustustasemega Toyota Land Cruiser Executive mudeliga. See asjaolu omab tähtsust liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel. Liisingulepingus endas sellekohane märge puudus ning hageja oli maakohtu menetluses seisukohal, et liisinguese oli maastur Toyota Land Cruiser, kuid mitte selle Executive mudel. Samas esitas kostja maakohtule tõendi (arvutiprogrammi väljavõtte – sõiduki müügikaardi, t lk 137), mille kohaselt oli konkreetse sõiduki puhul tegemist Executive mudeliga. Apellatsioonimenetluses ei ole apellant (hageja) enam seda asjaolu vaidlustanud. Seega asus maakohus ringkonnakohtu arvates õigesti seisukohale, et põhjendatud on aluseks võtta kostja hinnapäring (t lk 101), mis põhineb Toyota Land Cruiser Executive mudeli müügipakkumistel.
9.Kostja esitatud hinnapäringust nähtuvalt leiti ajavahemikul 01.06.2009.a kuni 31.12.2009.a portaalist auto24.ee 9 hinnapakkumist sarnaste omadustega sõidukitele. Sealhulgas 3 sõiduki võimsus oli 127 kw ja ülejäänud 6 puhul 122 kw. Apellatsioonkaebuses leidis apellant, et kui võtta arvesse vastustaja (kostja) poolt esitatud hinnapäringuid, siis tuleks lähtuda vaid 122 kw võimsusega sõidukite kuulutuse hindadest. Seevastu asus vastustaja seisukohale, et mootori võimsuste 5 kw suurune erinevus ei mõjuta sõiduki hinda sellisel määral, nagu seda väidab apellant. Ringkonnakohus leiab, et alust ei ole jätta kostja esitatud päringu puhul arvestusest välja 127 kw võimsusega maasturite hinnapakkumised. Kohus ei pea üldteadaolevaks asjaolu, nagu mõjutaks sõidukite mootori võimsuse erinevus 5 kw kasutatud sõiduki turuväärtust tunduval määral. Apellant (hageja) ei ole põhistanud, nagu oleks 5 kw suurune erinevus mootori võimsuses niisugune asjaolu, mis olulisel määral mõjutas sõiduki turuväärtust, ning et 127 kw võimsusega sõidukite hindade arvestamine kostja (vastustaja) esitatud hinnapäringus viis moonutatud tulemusele. Seega ei ole põhjendatud võtta kostja (vastustaja) esitatud hinnapäringu puhul arvesse üksnes 122 kw võimsusega maasturite hinnapakkumisi.
10.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus on põhjendamatult lugenud liisingueseme väärtuseks tagastamise hetkel 25 399 € ilma käibemaksuta. Apellant (hageja) on menetluses tuginenud sellele, et kostja poolt esitatud tõendil toodud hinnad sisaldavad käibemaksu. Sellele ei ole kostja (vastustaja) vastu vaielnud. Ka vastuses apellatsioonkaebusele kinnitab vastustaja oma nõustumist apellandi väitega, et portaal auto24.ee hinnapäringus näidatud hinnad sisaldavad käibemaksu. Seega puudub pooltel selles küsimuses vaidlus ning ringkonnakohus loeb õigeks, et kostja (vastustaja) 11.08.2011.a hinnapäringu alusel oli Toyota Land Cruiser Executive keskmiseks hinnaks 2009.a teisel poolaastal 25 399 € koos käibemaksuga, s.o 21 165,83 € ilma käibemaksuta.
11.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi etteheide maakohtule, et maakohus jättis arvestamata selle, et hinnapäring kajastab vaid müügikuulutuste hindu ega väljenda tehingute tegelikke hindu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki
pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas tuli pooltel tõendada oma väiteid liisingulepingu nr 0134082L esemeks olnud sõiduki väärtuse kohta liisinguese liisinguandjale tagastamise seisuga. Hageja tugines tõendina faktilisele asjaolule, et konkreetne sõiduk võõrandati hinnaga 21 666 € (sh käibemaks). Lisaks esitas hageja väljavõtte portaalist auto24.ee (t lk 121-122), millest nähtuvalt ajavahemikus 02.08. – 30.09.2009.a pakuti 17 sõidukit Toyota Land Cruiser keskmise hinnaga 23 899 € (käibemaksuga). Ka kostja (vastustaja) esitas hinnapäringu portaalist auto24.ee, kusjuures kostja päring oli teostatud Executive mudeli kohta. Seega esitasid mõlemad pooled peamiste tõenditena portaali auto24.ee hinnapäringud. Kohtule ei ole menetluses esitatud usaldusväärseid andmeid selle kohta, kui suures ulatuses erinevad tegelikud tehinguväärtused müügipakkumistes toodud hindadest. Seega sai kohus lähtuda esitatud tõenditest, s.o hinnapäringutest.
12.Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et eelkõige tuleks käesolevas asjas kindlaks teha konkreetse liisinguesemeks olnud sõiduki väärtus. Selle kohta on aga asjas tõendite asemel esitatud üksnes asjaolu, mille kohaselt sõiduk võõrandati tegelikkuses hinnaga 21 666 € (käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et liisingueseme faktiline võõrandamine hinnaga 21 666 ei ole piisav tõendamaks sõiduki tegelikku turuväärtust vastava aja seisuga olukorras, kus kostja on sellele väärtusele vastu vaielnud ja esitanud ka tõendi, millest nähtuvalt sarnaste sõidukite hinnad (väärtus) on turutingimustes keskmiselt kõrgemad. Seetõttu tuli kohtul arvestada ka muid poolte esitatud tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et liisingueseme kõrgemat väärtust võrreldes selle faktilise müügihinnaga pidanuks tõendama ainuüksi kostja (vastustaja). Sõiduki väärtuse tõendamine on võimalik ka sarnaste sõidukite müügikuulutustes esitatud hinnapakkumistega. Seega tulnuks hagejal endal tõendada, et liisingueset ei olnud võimalik müüa kõrgema hinnaga kui 21 666 € (sh km), ehkki üldjuhul olid hinnapäringu kohaselt sarnaste sõidukite hinnad sellest kõrgemad. Kostja esitatud hinnapäringust nähtuvalt kattus ühel juhul sarnase sõiduki hinnapakkumine tõepoolest selle hinnaga (s.o 21 666 € km-ga), millisega võõrandas liisingueseme hageja. See asjaolu aga ei tõenda iseenesest, et ka konkreetse liisingueseme väärtuseks tuli lugeda 21 666 €. Hinnapäringust nähtuvalt on tegemist 9 sõiduki pakkumiste hulgast madalaima hinnaga. Hageja ei ole esile toonud niisuguseid asjaolusid, mille põhjal saaks kohus teha järelduse, et käesoleval juhul kuulus liisinguese omataoliste seas vähem väärtuslike hulka ning tema turuväärtus jäi alla samalaadsete sõidukite keskmist.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei jõudnud liisingueseme väärtuse kindlaksmääramisel ebaõigele tulemusele seetõttu, et jättis arvestamata hageja väited liisingueseme suure läbisõidu kohta, mis üldteadaolevalt pidavat sõiduki turuväärtust vähendama. Toimikus olevast üleandmise-vastuvõtmise aktist (t lk 43) nähtuvalt oli liisingueseme läbisõit selle üleandmisel (24.07.2009) 108 814 km (aktil märgitud kui „spidomeetri näit“). Maakohtu poolt väärtuse arvestamisel aluseks võetud hinnapäringust (t lk 101) nähtuvalt on sõidukite läbisõidud jäänud vahemikku 64 000 km kuni 142 300 km, s.o keskmiselt 88 800 km. Seega oli liisingueseme läbisõit hinnapäringus näidatud sõidukite keskmisest ligikaudu 20 000 km võrra suurem. Ringkonnakohtu arvates ei saa aga pidada üldteadaolevaks asjaoluks seda, kas ja missugusel määral suurem läbisõit automaatselt sõidukite väärtust mõjutab. Päringust nähtuvalt on nt kahe esimese sõiduki puhul kõrgem hind 50 000 km võrra suurema läbisõiduga sõidukil, kusjuures muud tabelis toodud näitajad kattuvad. Seega asub ringkonnakohus seisukohale, et ainuüksi sõiduki odomeetri näit ei
väljenda sõiduki väärtust ning puudub alus lugeda liisingueseme väärtust madalamaks tulenevalt sellest, et tema läbisõit oli 108 814 km.
14.Ringkonnakohus nõustub iseenesest apellandi seisukohaga, et puudub alus lugeda automaatselt tühiseks tüüptingimust, mille kohaselt arvestatakse liisinguandjale kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme müügist saadud rahasummat (ja mitte liisingueseme väärtust, nagu sätestab VÕS § 367 lg 3). Lepingus sisalduv kokkulepe jääkväärtuse määramisest müügist saadu alusel oleks VÕS § 42 lg 2 kohaselt kehtetu sellisel juhul, kui liisingueseme tegelik jääkväärtus ületas oluliselt (s.o enam kui 10 % ulatuses) eseme realiseerimisest saadud summat. Seega tuli tüüptingimuse tühisuse hindamiseks tuvastada liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal. Käesoleval juhul on liisinguese võõrandatud hinnaga 18 055,04 eurot (käibemaksuta). Eelnevalt on kohus tuvastanud, et sõiduki väärtuseks tuli lugeda 21 165,83 eurot (samuti käibemaksuta). Sõiduki tegelik väärtus ületas seega selle müügist saadud rahasummat 15% võrra. Ringkonnakohus leiab, et liisingueseme tegelik jääkväärtus ületas seega oluliselt eseme realiseerimisest saadud summat, mis annab aluse lugeda vaidlusalune tüüptingimus (liisingulepingu üldtingimuste p 3.7) käesoleva vaidluse kontekstis tühiseks. Sellele järeldusele jõudis õigesti ka maakohus.
15.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited selles osas, et OÜ Popidor pankrotimenetluses tehtud väljamakse summas 88,27 € on maakohus hageja (apellandi) nõudest maha arvestanud sisuliselt kahekordselt. Pooltel ei ole menetluse käigus olnud selles osas vaidlust, et hagiavalduses esitatud nõudes on see summa juba nõudest maha arvestatud. Kostja on sellega nõustunud nt oma 17.01.2012.a maakohtule esitatud seisukohtades (t lk 133). Ülejäänud osas ei ole apellant viidanud maakohtu poolsetele õigusnormi rikkumistele hageja nõude suuruse kindlakstegemisel. Eelkõige ei ole apellant vaidlustanud maakohtu seisukohti seoses kostja poolt hüvitamisele kuuluvate kindlustusmaksete arvestusega. Ringkonnakohus nõustub nende arvestuste osas maakohtu otsuse põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.
16.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi etteheited maakohtule selle kohta, nagu oleks maakohus jätnud analüüsimata asjaolud, et vastustaja (kostja) ei aidanud kaasa liisingueseme võõrandamisele ja apellandi (hageja) müügikahju vältimisele. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks maakohtu menetluses tuginenud sellele, et kostja jättis kasutamata võimalused leida omalt poolt liisinguesemele võimalikult kõrge hinnaga ostja. Seevastu on kostja tuginenud sellele, et otsis hagejaga pärast liisingulepingu ülesütlemist korduvalt kontakti, soovides sõiduki üle anda, kuid hageja sellele ei reageerinud. Maakohtul ei tulnud omal algatusel analüüsida, kas kostja osales piisavas ulatuses liisingueseme müügiprotsessis ja otsis aktiivselt võimalusi sõidukile võimalikult kõrge hinnaga ostja leidmiseks.
17.Eeltoodust lähtudes tuleb lugeda, et hagejal on kostja vastu nõue summas 22 757,75 € (sh debitoorne võlgnevus 1983,65 € + kindlustusmaksed 357,88 € + vara realiseerimisega seotud kulutused 722,20 € + liisingueseme jääkmaksumus 19 694,02 €). Ringkonnakohus leidis eelpool, et kuigi maakohus tuvastas sõiduki väärtuse selle tagastamise hetkel iseenesest õigesti, tuleb seda arvestada ilma käibemaksuta. Sõiduki väärtuseks ilma käibemaksuta oli 21 165,83 eurot, milline summa kuulub hageja nõudest mahaarvamisele.
Tulemuseks on 1591,92 eurot, missuguses ulatuses kuulub hageja nõue VÕS § 367 lg 1, § 108 lg 1, § 145 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel rahuldamisele.
18.Hageja taotles kostjalt ka viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 0134082L p-s 5.1 sätestatud määras, s.o 7% aastas. Kostja ei ole viivise arvestamise alustele ja viivisenõudele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
19.TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 kohaselt võib kohus juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on pooled menetluse kestel korduvalt kompromissiläbirääkimisi pidanud ning viimati on kostja 14.12.2011.a pakkunud hagejale kompromissina 2000 €, millega hageja ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu annab alust kohaldada TsMS § 163 lg-t 2 ja jätta menetluskulud asjas suuremas osas, s.o 70 % ulatuses, Swedbank Liising AS-i kanda. Ülejäänud 30 % ulatuses jäävad menetluskulud vastustaja M. Kaldvee kanda.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.