Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

vastavalt oma osa suurusele. Seega tuleb kostjatel tasuda valveteenuse eest vastavalt oma osa suurusele, milline nõue tuleneb 20.10.2009 üldkoosoleku otsusest ja põhikirjast. Samuti tuleb kostjatel tasuda üldelektri kulu. Kostjate seisukoht

ühistu liikmetele eluruumi kasutamisega seotud teenuste osutamine. Kostja oli 21.06.200414.06.2011 korteriomandi Puhangu 10, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks ning reaalosana mitteeluruum nr M2, omanik ja hageja liige. Forcera OÜ on alates 25.07.2011 kuni 15.02.2012 eelnimetatud korteriomandi omanik ja hageja liige. Kostjad on tasunud hageja majandamiskulude arveid alates oktoobrist 2009 osaliselt, jättes maksmata kütte, valveteenuse ja üldelektri eest. Poolte vahel on vaidlus, kas kostjad on kohustatud tasuma kütte, valveteenuse ja üldelektri eest. Tõendatud on, et kostjale II kuuluvates ruumides puuduvad radiaatorid, kuid ruume läbivad vertikaalis ja horisontaalis küttetorud (I kd lk 212 fotod). Seega ei saa väita, et ruumides puudub küttesüsteem ja kostjad väidavad, et nende kasutatavates ruumides ei ole kunagi keskkütet olnud (I kd lk 61). Küttesüsteemi olemasolu kostja ruumides kinnitab riigiarhiivist pärinev hoone inventeerimise toimikust nr 16399 hoone I korruse plaan (I kd lk 77). Kostja väide, et tegemist on võltsitud tõendiga s.o plaaniga, millele hageja on käsitsi radiaatorid juurde joonistanud, on paljasõnaline. Kohus kontrollis eeltoodud dokumendi koopia õigsust kohtuistungil. Hageja esitas plaani, mille pöördel oli originaalkinnitus arhiivi poolt (I kd lk 77). Kostja ja Põhja-Tallinna Valitsuse vahel 28.06.1999 sõlmitud mitteeluruumi rendileping nr 29 ja 2004 arved nr 50 ja 55 ei tõenda, et ruumides puudub keskküte. Asjaolu, et kostja ei pidanud tasuma kütte eest, ei tõenda keskkütte puudumist. Pooltel on õigus lepingutes kokku leppida omale sobilikes tingimustes. Samuti ei tõenda keskkütte puudumist Uusmaa Kinnisvarakonsultantide eksperthinnang 1820/083. Nimetatust nähtub, et ruumi köetakse elektriradiaatoritega (I kd lk 104). Samas eksperthinnangus on märge, et hoone tehnosüsteemide kohta hindajal informatsioon puudub. Asjaolu, et ruume läbivad küttetorud, tõendab, et ruumides on olnud keskküte ning kostjad ei ole tõendanud, et kostjale on antud luba küttesüsteemi muutmiseks. Rendilepingu p 11 kohaselt pidi rentnik (kostja) hooldama renditava ruumi kommunikatsioone. Samuti ei saa Põhja-Tallinna Valitsus kinnitada kesküttesüsteemi muutmise aega ega seaduslikkust (I kd lk 239) ning 24.05.1999 kasutusluba ei tõenda, et kostjale on antud luba küttesüsteemi muutmiseks. Seega on kostjad kohustatud tasuma kütte eest üldistel alustel, kuna küttesüsteemi ümberehitused on omavolilised. Kostjad ei ole esitanud tõendeid varasemate kokkulepete kohta hagejaga. Alusetud on kostja väited, et tal ei tule tasuda valveteenuse eest. Hageja 20.10.2009 otsus tõendab, et halduskulusid (sh valvuri töötasu) arvestatakse vastavalt korteriomandi reaalosa (sh mitteeluruumide) üldpinnale alates oktoobrist 2009 (I tlk 53-56). Kostja I ei ole nimetatud otsust vaidlustanud. Asjaolu, et kostjal I on sõlmitud endal valveleping vallas- ja kinnisvara valveks ja kaitseks (I kd lk 117), ei tähenda, et kostjatel ei tule täita üldkoosoleku otsuseid. Valveteenuse puhul on tegemist asja valitsemisega seotud kulutustega, mille eest tasumisel tuleb vastutada vastavalt oma osa suurusele. Maja üldvalve ja selle eest tasumine ei ole samastatav korteriomandite sh mitteeluruumi valveteenuse saamise ja tasustamisega. Iga omanik korraldab oma vara valve ise (I kd lk 117), mis ei vabasta elamu terviku valveteenuse eest tasumisest vastavalt osa suurusele. Samuti nähtub Põhja Politseiprefektuuri 02.12.2011 järelpärimisest hagejale (I kd lk 243), et hageja paigaldatud videokaamerad on suunatud ka kostja kauplusele. Seega tuleb kostjatel tasuda valveteenuse eest vastavalt oma osa suurusele, milline nõue tuleneb hageja 20.10.2009 üldkoosoleku otsusest ja põhikirjast. Vastavalt põhikirja p-le 3.2.6 on ühistu liige kohustatud tasuma regulaarselt, üks kord kuus, hiljemalt juhatuse poolt kindlaksmääratud kuupäevaks, elamu majandamise jooksvate kulutuste, sh üldelektri eest juhatuse poolt kehtestatud suuruses ja korras. Sihtotstarbeliste maksete suuruse kindlaksmääramisel lahutatakse liikme omanduses oleva korteri üldpinna osast maja korterite kogupinnad. Üldelektri arvestamine toimub vastab seadusele ja põhikirjale ning alusetud on kostjate väited, et nad ei pea üldelektri eest tasuma, kuna hageja

arvestab üldelektrit ruutmeetri järgi. Seega on üldelektri tasu nõue põhjendatud. Riigikohus on 15.06.2011 lahendi nr 3-2-1-48-11 p-s 12 märkinud, et KÜS § 51 sätestab KÜ liikme õiguste ja kohustuste ülemineku põhimõtte korteriomandi võõrandamisel või pärimisel. Sama seaduse § 7 lg 3 järgi on korteriomandi omandaja korteriomandi võõrandamisel või pärimisel kohustatud KÜ-le tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st viidatud sätte alusel võib KÜ nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Seega saab KÜ nõuda viidatud sättest tulenevalt korteri võõrandajalt võlga, mis on tekkinud tema korteriomandi omanikuks oleku ajal. Sellel ajavahemikul tekkinud võlga saab KÜ nõuda aga ka KÜS § 7 lg-st 3 tulenevalt kostjalt kui korteriomandi omandajalt. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus ka juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Seega saab hageja nõuda võlgnevust KÜS § 7 lg 3 alusel kostjalt II kui korteriomandi omandajalt ja kostjalt I võlgnevust, mis on tekkinud kuni korteriomandi võõrandamiseni. Kostjad on jätnud tasumata kütte, valveteenuste ja üldelektri eest alates oktoober 2008 – 31.08.2011. Seisuga 31.08.2011 on võlgnevus 7771 eurot 57 senti. Seega on osa võlgnevust tekkinud ajal, mil kostja I oli korteriomandi omanik ja osa võlgnevust, millal kostja II oli korteriomanik. Eeltoodust tulenevalt vastutavad nad solidaarselt tekkinud võlgnevuse eest kuni 14.06.2011 summas 7134,11 eurot ning edasi 15.06.-15.07.2011 võlgnevuse 637 euro 46 sendi eest vastutab kostja II. KÜS § 7 lg 4 alusel majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib KÜ juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Sama sätestab põhikirja p 3.2.9, et KÜ juhatus võib nõuda majandamiskulude maksmisega viivitamisel korteriomanikult viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Hageja selgitusel on tasumata kütte eest viivis 828 eurot 72 senti, üldelektri eest viivis 73 eurot 94 senti ja halduskulude eest viivis 532 eurot 17 senti. Hageja palub pärast viivise vähendamist mõista välja 515 eurot 02 senti. Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendatud ja mõistis viivise välja solidaarselt. Kooskõlas TsMS § 162 lg-tega 1, 2, 3 ja § 165 lg-ga 3 jättis kohus hageja menetluskulud, sealhulgas riigilõivu ja õigusabikulud täielikult kostjate kanda järgmiselt: kostja I ja kostja II kanda solidaarselt 91,80% ulatuses ja 8,20% ulatuses ainult kostja II kanda. Apellatsioonkaebus

tuvastasid kohapeal, et nimetatud ruumides puuduvad radiaatorid, kuid ruume läbivad vertikaalis ja horisontaalis küttetorud, mis on isoleeritud. Kostja ei ole väitnud, et ruumides ei ole kunagi olnud keskkütet, vaid, et rendilepingu sõlmimise hetkest, s.o alates ruumide kasutusele võtmisest, puudus keskküte. Hagejal lasub tõendamiskoormis tõendamaks asjaolu, millele tuginevad tema nõuded, s.o keskküttesüsteemi muutmist ilma liikmete nõusolekuta. Ei saa nõustuda olukorraga, kui neil tuleb tasuda selle eest, mida nad ei ole saanud tarbida. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on antud teenuse osutamisel vahendaja ning arved esitakse vastavalt tarbitud mahule. Tähelepanuta on jäänud, et küttesüsteemi muutmine toimus enne KÜ loomist ning mingeid kokkuleppeid kas korteriomanikega või muude isikutega antud osas ei saagi olla. Seega isegi, kui keskkütte muutmine toimus, siis toimus see ajal, kui ruumid kuulusid Põhja-Tallinna Valitsusele. Kohus pidi kindlaks tegema, millal ja kes antud küttesüsteemi ümber ehitas. Antud asjaolu tuvastamata jätmisel puudub alus hagi selles osas rahuldada. Hagi rahuldamiseks ei piisa järeldusest, et keskkütte puudumist ei tõenda eksperthinnang, et ruumides ei ole keskküttesüsteemi ümber ehitatud. Kostja on esitanud tõendid, et nii enne ruumide kasutamist kui ka nende omandamist puudus ruumides keskküte. Hageja ei ole esitanud perioodil 2008-2010 arveid. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-10 märkinud, et kohus rikub TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud norme juhul, kui ei ole välja selgitanud, kas kostjad vaidlevad tervikuna nõude vastu või ei tunnista oma võlga mingi majanduskulu liigi või ajavahemiku osas. Eelmenetluses avaldas kostja nõusolekut tasuda keskkütte osaliselt (näiteks 5-10%), kuna ruume läbivad küttetorud. Kohus pakkus pooltele võimaluse teha ruumide ülevaatus, mille käigus pooled tuvastasid, et keskküte puudub ja küttetorud on isoleeritud ning ruumid mitteköetavad. Kohus rikkus menetlusnorme, kuna ei andnud võimalust täiendavate tõendite esitamiseks ja kompromissi sõlmimiseks. Kohus leidis, et valveteenuse tasumise kohustuse aluseks on hageja 20.10.2009 otsus. Kostjate vastuväited ei rajanenud ainult sellele, et Forcera OÜ-le kuuluvatele ruumidele on iseseisev sissepääs. Kostja viitas 17.02.2011 vastuses, et hageja peab tõendama, mis ajast korraldatakse „korrapidamist“, kellega on sõlmitud lepingud, kui suur on korrapidamiskulu jne. Kostja ei vaidlustanud 20.10.2009 otsust, kuna otsus on määranud ainult kulude arvestamise korra ja otsus viitab asjaolule, et „korrapidamine“ oli korraldatud enne ülalmainitud otsuse vastuvõtmist. Seega on tuvastamata, millisel ajavahemikul on kostjad jätnud valveteenused tasumata. Hagejal tuli tõendada, mis ajast toimub korrapidamine. Esitamata oli hageja otsus, millest nähtub, et KÜ liikmed otsustasid viia sisse korrapidamise ja korra, mis viisil antud korrapidamine hakkab toimuma (kui palju inimesi hakkab valvama, nende kohustused, valve asukoht jne). Kohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4, kuna kostja on vaidlustanud konkreetse majanduskulude liigi – „korrapidamise“, mille oli hageja alusetult sissekandnud arvesse majanduskulude hulka alates 07.10.2009. Üldelektri tasumise kohustuse osas asus kohus seisukohale, et kostjad peavad tasuma üldelektri eest lähtuvalt kasutatavate ruumide pinnast. Kostjad on väitnud, et hageja ei osuta elektriga varustamise teenust ning on antud teenuste osutamisel ainult vahendaja. Tarbitud üldelekter mõõdetakse elektrimõõturi abil ning ta ei saa tarbida rohkem üldelektrit (valgustus trepikojas ning väljas), kui teised korteriomanikud. Elamu trepid, koridorid jne on KÜ liikmete kaasomandis võrdsetes mõttelistes osades ning sellest lähtuvalt peavad KÜ liikmed maksma (asja kasutamise kulusid) üldelektri osas võrdsetes osades. Antud juhul hageja arvestab tasu üldelektri eest lähtuvalt ruumide ruutmeetritest. Selliselt üldelektri kulu arvutamise seaduslikkuse tõendamiseks oleks hageja pidanuks esitama kohtule vastava KÜ liikmete koosoleku otsuse. Seda ei ole hageja teinud. Kohus peab vastama poolte kõikidele asjakohastele väidetele ja hindama kõiki asjakohased tõendeid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-40-

06). Eeltoodud osas jättis kohus kostjate vastuväited tähelepanuta. Viivisenõude kohus rahuldas, kuid viivise arvutamise käik on ebaselge (määramata). Hageja ei ole näidanud, millistest arvetest (summadelt) on viivist arvutatud, kui palju on viivitatud päevi jne. Viivise arvutamise käik on ebaselge ja seetõttu ei suutnud kostjad esitada vastuväiteid. Kohus on tuginenud viivise väljamõistmisel vaid hageja viimasel istungil antud selgitusele. Viivise summa on väidetavalt 828 eurot 72 senti. Üldelektri eest on viivis väidetavalt 73 eurot 94 senti ja valveteenuste mittetasumise ees 532 eurot 17 senti. Hageja esindaja esitas (hageja kohtukõne teesides) kohtule konkreetse lõpliku nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 7771 eurot 57 senti ja viivis 515 eurot 02 senti. Menetlusse oli 31.10.2011 kaasatud apellant II. Hageja ei ole muid ega alternatiivseid nõudeid esitanud. Sellest tulenevalt võis kohus, kas rahuldada hagi või jätta hagi rahuldamata. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks tuleb välja mõista nõue kostjatelt solidaarselt. Antud ruumide omanik on kostja II. Vastavalt KÜS § 7 lg-le 3 on korteriomandi võõrandamisel korteriomandi omandaja kohustatud KÜle tasuma korteriomandi võõrandaja poolt tasumata jäänud majanduskulude ja muude maksete eest. Kirjalik vastus apellatsioonkaebusele

13.09.2012 esitatud nõude täpsustust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja on esitanud kostja vastu majandamiskulude tasumise nõude. Majandamiskulude tasumise kohustuse puhul tuleb korteriühistu liikmete kindlaksmääramisel lähtuda KÜS § 5 lg-s 1 sätestatud reeglist, mille kohaselt on korteriühistu liikmeks kõik korteriomanditeks jaotatud kinnisasja korteriomanikud. Hageja esitas maakohtule solidaarnõude nii korteriomandi võõrandaja kui ka omandaja vastu, millega kostja ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st selle sätte alusel võib hageja nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Nimetatud sätte eesmärgiks on lihtsustada korteriühistu nõude maksmapanekut olukorras, kui korteriomandi omanik on vahetunud (Riigikohtu 15.06.2011 otsus nr 3-2-1-48-11). Korteriühistu liikmete otsused võetakse vastu liikmete üldkoosolekul. Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsus jõustub KÜS § 13 lg 1 järgi otsuse tegemise ajast, kui üldkoosolek ei otsusta teisiti. Korteriühistu liikmel on KÜS § 13 lg 3 järgi õigus korteriühistu üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamiseks pöörduda kohtu poole kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates. Korteriühistu otsused elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on KÜS § 13 lg 4 järgi kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsusest kui tehingust tulenevad õigused ja kohustused ka neile korteriühistu liikmetele, kes otsuse vastuvõtmisel ei osalenud või hääletasid selle vastu. KÜS § 13 kohaselt on korteriühistu otsused majandamiskulude kandmisel kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Kostja on esitanud kulutuste nõudele vastuväite, mille kohaselt ta nimetatud kulutusi ei vaja, ei kasuta, ega pea ka nende (üldelekter, valve, küttekulud) tasumises osalema. Lisaks on kulutused arvutatud valesti pindala järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti juhindunud KÜS § 151 lg-st 1, mille kohaselt tuleb selle kindlakstegemiseks, kui palju peab korteriühistu liige majandamiskulude eest maksma, jagada korteriühistu kõik majandamiskulud kõigi korteriomandite reaalosadeks olevate eluruumide või mitteeluruumide pindalade summaga ruutmeetrites ning korrutada sellele liikmele kuuluva korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi või mitteeluruumi pindalaga. KÜS § 151 lg-st 1 tulenevalt võib korteriühistu põhikirjas sätestada pindalapõhisest arvestusest erinevad alused mõnda liiki või kõigi majandamiskulude liikmete vahel jagamiseks. Selleks, et jagada majandamiskulud korteriomanike vahel võrdselt, peab olema korteriühistu põhikirjas endas konkreetselt sätestatud, missugused kulutused jaotakse erinevalt seaduses sätestatust (Riigikohtu 25.05.2011 otsus nr 3-2-1-28-11). Korteriühistu Puhangu 10 põhikirja p-s 3.2 ei ole lepitud kokku seadusest erinevalt. Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, milles apellant ei nõustu tasuma üldelektri ja valveteenuse eest hagis nõutud alusel ja suuruses. Valveteenuse näol on tegemist halduskuluga, millise vajaduse üle on korteriomanikud otsustanud 20.10.2009 üldkoosolekul, kus otsustati valvuri töötasu arvestada samuti reaalosa üldpinna, mitte korterite arvu järgi. Eelnimetatud otsus on jõus (I kd, lk 53-54, 127-130). Hagiavalduse kohaselt tuleneb kostja kohustus ühistu juhatuse ja üldkoosoleku otsustest, mille kohaselt ta peab tasuma majandamiskulude eest. Kostja ei ole vaidlustanud nõude aluseks olevaid ühistu üld- ja juhatuse otsuseid ega otsuste tühisusele menetluse kestel tuginenud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on esitanud nõuet ja selle suurust kinnitavad tõendid ja kostja ei ole arvutuslikke vastuväiteid esitanud. Seega on põhjendatud

üldelektri võlgnevuse 324 eurot 64 sendi ja valveteenuste eest võlgnevuse katteks 2656 eurot 52 sendi väljamõistmine. Pooltel puudub vaidlus, et kostjale kuuluvatest mitteeluruumidest on eemaldatud radiaatorid ja kostja ei ole hageja küttesüsteemi tarbija täies mahus. Korteriühistu ei ole üldkoosolekul ega juhatuse poolt võtnud vastu otsust, kuidas tasuvad keskküttesüsteemist eraldatud korterite ja mitteeluruumide omanikud kütte eest. Hageja väitel tuleb kostjal vaatamata sellele, et ta ei kasuta hageja küttesüsteemi, tasuda võrdselt teiste ühistu liikmetega, kuna tal puudus ühistu luba radiaatorite eemaldamiseks. Kostja vastuväitel kasutab ta nimetatud mitteeluruume üldpinnaga 181,4 m2 28.06.1999 sõlmitud rendilepingu alusel ja keskküte renditavates ruumides juba siis puudus. 2003.a ta erastas need mitteeluruumid, kusjuures eluruumide ostmiseks hindas ruume Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ 2003. aastal ja koostatud eksperthinnangu 1820/083 kohaselt oli Puhangu 10 asuva hoone I korruse kaubandusruumides elektriküte, küttekehadeks elektriradiaatorid (I kd, lk 102-104). Kostjalt ei nõudnud kütte eest tasumist üürileandja PõhjaTallinna Valitsus ega pärast korteriühistu moodustamist hageja aastatel 2002 kuni oktoobrini 2009. Kostja esitas oma väidete kinnituseks hageja 07.10.2004 arve nr 50, 04.11.2004 arve nr 55 ja 08.10.2008 arve nr 0810170 (I kd, lk 69,70,100). Nimetatu kinnitab, et hageja teadis vähemalt alates korteriühistu moodustamisest 10.05.2002, et kostja ei kasuta hageja küttesüsteemi. Hageja ei ole kostja väitele, et küttesüsteemi muutmine toimus enne korteriühistu loomist, vastu vaielnud ja omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Kostja on aastaid kütnud enda kasutuses olnud mitteeluruume elektriradiaatoritega ning hageja on seda teadnud ja aktsepteerinud ning ei ole küttearveid enam kui viie aasta jooksul esitanud. Korteriühistu kui juriidilise isiku liikmetele kehtib täiendavalt TsÜS § 32, mille järgi juriidilise isiku liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Riigkohus on 13.02.2012 otsuses nr 3-2-1-116-11 selgitanud, et ka nõuetekohaselt vastuvõetud otsuse täitmine võib erandlikel asjaoludel olla täielikult või osaliselt nii korteriühistuga kui ka selleta valitsetavas kortermajas eelkõige otsuse vastu hääletanud korteriomanike suhtes vastuolus hea usu põhimõtetga, mistõttu võib viimane sel põhjusel otsuse täitmisest keelduda. Käesoleva vaidluse lahendamisel oleks heas usus tegutsemise põhimõttega vastuolus nõuda kostjalt küttekulude kandmist samadel alustel korteriühistu liikmetega, kelle korterites ei ole radiaatorid keskküttesüsteemist eraldatud. Õiguse kasutamine vastuolus hea usu põhimõttega võib kaasa tuua õiguse kasutamise keelu ehk antud juhul keelu teostada oma õigusi eesmärgiga tekitada sellega teisele isikule kahju (TsÜS § 138 lg 2). Nimetatud kohustust on hageja rikkunud. Arvestada tuleb asjaolu, et hageja ei ole nõudnud aastatel 2002 kuni oktoobrini 2009 kostjalt küttekulude tasumist ja on sellist olukorda talunud. Samuti saab arvestada, et tegemist on hageja poolt vahendatud teenusega, mida tarbitakse elamu kütmiseks eelduslikult vähem kostja omandis olevate mitteeluruumide küttekulu võrra. Sellele on apellant kaebuses ka põhjendatult tähelepanu juhtinud. Samas peab kostja osa võtma üldkasutatavate ruumide kütmise eest tasumisest ja vaidlust ei ole, et kostja mitteeluruume läbivad keskküttetorud. Hageja on nõudnud kütte eest novembris 2009 kuni august 2010 ja hiljem nõuet suurendades kuni 31.08.2011 kokku 3603 eurot 52 senti. Seega on õige ja õiglane arvetada kostja poolt tasumisele kuuluvaks summaks küttekuludest 30%. Kostja ei ole nõudele, k.a viivise arvutusele, esitanud põhjendatud vastuväiteid.

Samas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et iseenesest asjaolu, et kostjalt ei ole varem kütte eest tasumist nõutud, ei tähenda, nagu oleks kostja vabastatud soojusenergia eest tasumisest. Kuna korteriomanikud on elamu majandamiseks loonud korteriühistu, siis saab ühistupoolset tahteavaldust, et vabastada kostja täielikult või osaliselt soojusenergia eest tasumisest vastavalt ühistu põhikirjale, väljendada vaid ühistu üldkoosoleku otsus. Praegu selline otsus puudub. Tasumäära otsustamine soojusenergia kasutamise eest ühistu liikmetele, kelle korterid või mitteeluruumid on lahti ühendatud elamu kesküttesüsteemist, on hageja üldkoosoleku pädevuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue osaliselt rahuldada ja kostjalt välja mõista üldelektri võlgnevus 324 eurot 64 senti, valveteenuse eest tasumata 2656 eurot 52 senti ja üldelektri eest 1081 eurot 06 senti (30% 3603, 52-st), s.o kokku 4062 eurot 22 senti ja viivis 515 eurot 02 senti. Viivise arvestuse hageja esitas, millest nähtuvalt on hageja menetluses selle summani viivist vähendanud ning kostja viivisele sisulisi vastuväiteid ei ole esitanud. Viivise nõude aluseks on hageja põhikirja p 3.2.9. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse kostja suhtes muutamta 4062 euro 22 sendi väljamõistmise osas ja tühistab seda summat ületavas 2522 euro 46 sendi osas. Menetluskuludest Kohtuotsus kuulub TsMS § 173 lg 3 järgi muutmisele ka menetluskulude jaotamise osas. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi kuulub käesoleval juhul rahuldamisele 62% ulatuses, s.t hageja nõudest 6584 eurot 68 senti rahuldas kohus nõude 4062 euro 22 sendi ulatuses, jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud kuludest hageja kanda 38% ja kostja kanda 62%. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.