Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kinnitab, et on kõik lepingu täitmisel tekkinud erisused võrreldes laenulepinguga kooskõlastanud hagejaga. 2008 kevadel esitas kostja hagejale taotluse laenupuhkusele põhiosa maksete osas 6 kuuks, mille hageja alates 09.06.2008 ka rahuldas. Seoses lapse sünniga 10.2008 esitas kostja hagejale taotluse täielikule laenupuhkusele üheks aastaks alates 12.2008. Pärast pikka läbirääkimisprotsessi hageja rahuldas kostja taotluse, kuid jättis laenulepingu vastava lisalepinguna korrektselt vormistamata ning hageja arvestas ebakorrektselt vormistatud maksepuhkuse lõppedes kogu maksepuhkuse perioodi eest viiviseid nii laenu põhiosalt kui intressidelt. Peale maksepuhkuse lõppu jõudsid pooled seisukohale, et laenulepingu teenindamine ainult kostja poolt ei oma kostja jaoks motiveerivat perspektiivi ja hageja kutsub laenulepingu ühepoolselt tagasi. Kostja nõustus laenulepingu lõpetamisega hageja veenmise tulemusel, taotlust laenuleping ennetähtaegselt lõpetada ei ole kostja esitanud. Kostja huvides on alates A V pankroti väljakuulutamist olnud kinnistu võimalikult kiiresti ja hagejale soodsalt realiseerida. Kostja hinnangul ei ole kahtlust, et pankroti väljakuulutamise hetkel oli kinnistu minimaalne väärtus 200 000 eurot. Laenujääk A V pankroti väljakuulutamise hetkel oli 147 588 eurot, mis tähendab, et laenulepingust tulenevad kohustused oleksid hageja kasuks seatud I järjekoha hüpoteegi realiseerimisel saanud täies ulatuses rahuldatud. Hageja on oma tegevusega pankrotimenetluses tekitanud kostjale kahju minimaalselt 26 000 eurot. Kostja on seisukohal, et hagejal hüpoteegipidajana lasuvad lisaks hüpoteegist tulenevatele õigustele ka teatud kohustused, eelkõige kohustus teha enda poolt kõik, et hüpoteek kannaks laenu tagatisena talle seatud eesmärki. Kostja ei näinud ega saanudki näha laenulepingut sõlmides ette olukorda, kus hageja hüpoteegipidajana oma õigustest 1⁄2 hüpoteegi ulatuses kergekäeliselt loobub ning asub sellega seoses tekkinud kahju temalt sisse nõudma. Kostja on seisukohal, et kinnistu müük mõistliku hinnaga vahetult peale pankroti väljakuulutamist ebaõnnestus ainult tänu hagejapoolsele raskele hooletusele seoses nõude esitamise tähtaja möödalaskmisega ning sellega seotud hilisema vaidlusega. Hageja, kui 1⁄2 hüpoteegipidaja, ei olnud enne pankrotiasjas esitatud nõude järjekoha küsimuses vaidluse osas selguse saabumist nõus kinnistut realiseerima, mistõttu pankrotihaldur peatas müügiprotsessi. Kinnistu müügihind langes vaidluse perioodil oluliselt. Erinevalt kostjast oli hagejal võimalus pankrotimenetluses võlausaldajana alghinnas kaasa rääkida. Kostjale teadaolevalt ta seda võimalust ei kasutanud. Peale kinnistu realiseerimist on kostja teinud korduvalt erinevaid ettepanekuid müügikahju lahendamiseks kokkuleppe või tasaarvestuse teel. Hageja on oma veast arusaanuna erinevatel hetkedel oma nõuet kostja vastu vähendanud. Kostja on seisukohal, et kuna kostjal ei olnud mingit võimalust kinnistu müüki kiirendada või muul moel müügiprotsessi mõjutada, ei saa ta nõustuda tekkinud müügikahju kandmisega. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja 09.06.2012 seisukoht Kostja ainus sisuline vastuväide hagile seisneb selles, et kostja arvates on hageja oluliselt kahjustanud kostja huve, jättes oma nõude kaaslaenusaaja A V pankrotimenetluses esitamata, mille tulemusena kaotas hageja oma pandiõiguse. Kostja leiab, et kui hageja oleks tähtaegselt oma nõude esitanud, oleks pandieseme müügist saadu arvel saanud katta kogu lepingust tuleneva võlgnevuse ning hagejal puuduksid nõuded kostja vastu. Hageja nimetatud seisukohaga ei nõustu. Lepingu tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud vara müügist laekus 120 000,00 eurot, millest 60 000,00 eurot laekus lepingust tuleneva võlgnevuse katteks ja 60 000,00 laekus pankrotipessa. Peale vara realiseerimisest saadu laekumist oli lepingust tulenevaks põhinõudeks veel 86 358,96 ja intressivõlgnevuseks

6 267,30 eurot. Seega peale 60 000,00 euro laekumist oli hageja nõudeks kokku veel 92 626,26 eurot. Kui hageja oleks oma nõude esitanud tähtaegselt ning see oleks tunnustatud I järjekoha nõudega (rohkem I järjekoha nõudeid ei tunnustatud), oleks seega kogu vara realiseerimisest saadu laekunud (maksimaalselt 120 000,00 eurot) lepingulise võlgnevuse katteks. Vara realiseerimisest saadust kaeti ka osaliselt pankrotimenetluse kulud, mistõttu väljamakseid tehti kokku 49 500,00 eurot. Nimetatud summa sisaldab ka muud pankrotivara peale vaidlusaluse vara realiseerimisest saadu, mistõttu nimetud summast osa oleks läinud jagamisele ka II järgu tunnustatud nõuete omanike (võlausaldajate) vahel. Olenemata detailidest, ei saanud väljamaksmisele kuuluv vara realiseerimisest saadud summa olla suurem kui 49 500,00 eurot. Seega juhul, kui hageja oleks oma nõude esitanud tähtaegselt ning see oleks tunnustatud I järgu nõudena, oleks vara realiseerimisest saadu arvel laekunud võlgnevuse katteks maksimaalselt 60 000,00 eurot (reaalselt laekunud summa) + 49 500,00 eurot (kui hageja nõue oleks tunnustatus I järgu nõudena) = 109 500,00 eurot. Peale reaalselt laekunud 60 000,00 euro arvestamist oli hageja nõudeks veel 92 626,26 eurot. Kui oleks laekunud ka maksimaalne võimalik summa 49 500,00 eurot, oleks hageja nõudeks veel 92 626,26 eurot – 49 500,00 eurot = 43 126,26 eurot. Eeltoodust lähtuvalt kui hageja oleks oma nõude kaaslaenusaaja pankrotimenetluses esitanud tähtaegselt ning hageja nõue oleks tunnustatud kogu ulatuses I järgu nõudena, oleks hageja nõue kostja vastu peale vara realiseerimisest saadu mahaarvamist 43 126,26 eurot. Hageja on kostja vastu esitanud nõude üksnes summas 12 657,30 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest (laenujäägist) summas 6 390,00 eurot ja intressist summas 6 267,30 eurot. Hageja ei ole arvestanud viivist kuni hagi esitamiseni, olenemata sellekohasest õigusest. See tähendab, et hageja on kostjale vastu tulles vähendanud kohtusse esitatavat igal juhul põhjendatud nõuet (43 126,26 eurot) veel viiviste ja 30 468,96 euro võrra. Eeltoodust lähtuvalt on hageja käitunud äärmiselt vastutulelikult ning puudub põhjus nõutava summa vähendamiseks või tasaarveldamiseks. Kostja on viidanud ka, et vara realiseerimisel 2009. aasta alguses oleks olnud oluliselt parem tulemus kui 2011. aasta suvel, kui vara reaalselt müüdi. Hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Kaaslaenusaaja pankrot kuulutati välja juulis 2008. Kinnistut prooviti müüa alates 29.09.2008 – 26.01.2009, viimase hinnaga 191 734,94 eurot. Ühtegi ostusoovi ei esitatud. Pankrotimenetluses otsustati hindade madalseisu tõttu (mitte hagejapoolse vastuseisu tõttu) edasise müügiprotsessiga oodata. Arvestades majanduslikku olukorda, oli nimetatud otsus mõistlik. Müügiprotsessi juures oli osa ka kostjal, kellega toimusid läbirääkimised volituse andmise osas kogu kinnistu müügiks. Arvestades eeltoodut, on alusetu süüdistada hagejat müügihinna kujunemise osas. Teatavasti oli 2009. aastal majandussurutise madalaim punkt, mil kinnisvara hinnad olid märkimisväärselt langenud. 2011. aastal seevastu olid hinnad pigem tõusuteel. Kindlasti ei saanud kinnisvara hinnad 2011. aastal olla madalamad kui 2009. aastal. Pindi Kinnisvara hindaja on avalikult avaldanud arvamust, et kinnisvaraturu madalaim punkt oli september 2009 ning perioodil september 2009 – juuli 2011 tõusid kinnisvara hinnad 37 %. Kostja on esitanud oma vastuse lisana ka hinnavõrdluse. Hageja on seisukohal, et esitatud võrdlus ei võimalda piisava põhjalikkusega hinnata kinnistute sarnasust, näidatud on vaid asukoht ja kinnistu suurus, sh kahe kinnistu suurus on oluliselt suurem realiseeritud kinnistust. Lisaks ei ole väljaloetav kinnistu seisukord, sinna juurde kuuluvad hooned, liitumised ja muud lisaväärtused. Eeltoodust lähtuvalt ei ole kostja tõend asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja on ka viidanud, et hageja oleks saanud mõjutada vara realiseerimist ning selle alghinna määramist. Samas ei ole kostja esitanud ühtegi vastuväidet kinnistu alghinna kohta. Kuivõrd alghinnaga ei õnnestunud kinnistut müüa, on võimatu, et ka kõrgema alghinnaga oleks õnnestunud vara realiseerida. Kostja sellekohane väide on asjakohatu. Hageja selgitab ka, et koheselt pankroti väljakuulutamisel ei saa hakata vara realiseerima. Esialgu tuleb välja

selgitada võlausaldajate ring ning nende nõuded ning korraldada muu pankrotimenetlusega seonduv. Ka hagejal ei olnud võimalik kinnistut realiseerida, see toimus pankrotimenetluses pankrotihalduri poolt. Hageja võimalus piirnes üksnes ettepanekute tegemisega, mis ei mõjuta antud juhul realiseerimise lõpptulemust. Kostja leiab, et hageja on talle tekitanud kahju 26 000,00 euro ulatuses ning on nõus nõuete tasaarveldamisega. Nähtuvalt hageja vastuse punktis 2.1. esitatust, on hageja igati põhjendatud tegelik nõue, arvestades kostja vastuväiteid kostja vastu 43 126,26 eurot. Kui selle nõudega tasaarveldada kostja hüpoteetiline nõue 26 000,00 eurot, oleks kostja võlgnevus hageja ees endiselt 17 126,26 eurot. Hageja on esitanud nõude summas 12 657,30 eurot. Kostja on siinjuures viidanud 2008. aastal võimaldatud maksepuhkusele. Hageja selgitab, et ülesütlemise aluseks oli alates 09.03.2010 tekkinud põhiosavõlgnevus ja intressivõlgnevus. 08.07.2010 dateeritud teatise saatmise ajaks oli seega võlgnevus 4 järjestikuse osamaksega. Hageja on lepingu ülesöelnud võlgnevuse tõttu. Selleks ei pea olema kostja nõusolekut. Hageja üksnes täiendavalt informeeris kostjat olukorrast ning kostja ei vaielnud vastu. Kostja ei ole eitanud, et ta tagasimakseid nimetatud perioodil ei teinud. Alusetu on ka kostja väide, et hageja on arvestanud viivist intressidelt. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud kõiki asjas esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et esitatud hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1 ja 4 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja öelda lepingu üles. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et hageja, kostja ja A V on sõlminud laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis hageja kostjale ja A V laenu summas 136 219 eurot (tl 6-12). Nimetatud laenulepingu sihtotstarve oli kinnistu asukohaga XXX ost ning sellel asetseva poolelioleva eramu ehituse lõpetamine. Samuti puudub vaidlus selle üle, et nimetatud laenulepingu raames sõlmisid hageja, kostja ja A V 23.05.2006 laenulepingu nr XXX LISA nr 1, mille alusel kehtestati laenuleping nr XXX uues sõnastuses ning suurendati laenulimiiti 177 691,78 euroni (tl 13-14). Pooled ei vaidle ka selle üle, et 09.06.2008 sõlmisid hageja, kostja ja A V laenulepingu nr XXX lisa mille kohaselt leppisid pooled kehtestada laenusaaja ja panga vahel sõlmitud laenuleping nr XXX uues sõnastuses (tl 15-17). Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks asukohaga XXX.

tagatisena hüpoteek kinnistule

Laenulepingu nr XXX 9 14.1 kohaselt laenusaaja ja kaaslaenusaaja vastutavad lepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 alusel, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Harju Maakohus kuulutas 02.07.2008 välja A V pankroti (tl 56-61). Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja rikkus laenulepinguga kokkulepitud kohustusi jättes täitmata laenulepingus sätestatud igakuise kohustuse tasuda laenumakseid iga kuu 09. kuupäevaks vastavalt maksegraafikule. Kohtule esitatud 08.07.2010 lepingu ülesütlemisteatise (tl 34) ja lepingul sooritatud operatsioonide väljavõtte (tl 37-40) kohaselt on seisuga 08.07.2010 laenujääk koos põhisoa võlgnevusega 146 384,92 eurot. Hageja hoiatas kostjat, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud ennetähtaegselt lepingu üles ütlema. Kuivõrd kostja lepingust tulenevat kohustust ei täitnud, ütles hageja 06.08.2010 laenulepingu ühepoolselt üles. Kinnistu realiseeriti 120 000 euro eest. Nimetatud summast laekus 60 000,00 laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Peale 60 000 euro laekumist on lepingul sooritatud operatsioonide väljavõtte (tl 37-40) kohaselt lepingust tulenevaks põhinõudeks 86 358,96 eurot ja intressivõlgnevuseks 6 267,30 eurot, kokku 92 626,26 eurot. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kui hageja oleks oma nõude esitanud tähtaegselt ning see oleks tunnustatud I järjekoha nõudega, oleks lepingulise võlgnevuse katteks laekunud u 109 500 eurot. Seega oleks hageja nõue kostja vastu pärast kinnistu realiseerimisest laekuva raha mahaarvamist 43 126,26 eurot. Hageja on vähendanud oma nõuet ja kostja võlgnevus hageja ees on 12 657,30 eurot, mis koosneb võlgnevusest summas 6 390 eurot ja intressidest 6 267,30 eurot. Kohus on seisukohal, arvestades kohtule esitatud tõendeid, et pank on kostjale vastu tulnud ning õiglaselt vähendanud oma nõuet kostja vastu. Kohtule esitatud A V pankrotimenetluse lõpparuandest tulenevalt korraldati esimene avalik enampakkumine 29.09.2008. Kinnistu müük peatati 13.03.2009 võlausaldajate üldkoosoleku otsuse alusel kinnisvaraturu madalseisu tõttu. Pankrotihaldur alustas uuesti vara müüki 07.10.2010 (tl 62-70). Kostja väide selle kohta, et pankroti väljakuulutamise hetkel oli kinnistu minimaalne väärtus 200 000 eurot, on hinnanguline ja tõendamata. Samuti ei saa kinnistu müümisel enampakkumisel arvestada reaalselt nimetatud summa eest kinnistu realiseerimisega. Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kohtule esitanud põhjendatud hagi ning see tuleb kostja suhtes rahuldada põhivõla 6 390 euro ja intresside 6 267,30 euro osas. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 12 657,30 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis protsendina põhinõudelt 6 390 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) alates hagi esitamisest, so alates 29.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb hagimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Lukiina Vismann kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.