Võlaõigus › Alusetu rikastumine

07.09.2012.a

Istungil osalenud isikud

Hageja tehingulised esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Tarmo Peterson, kostja tehingulised esindajad vandeadvokaat Karl Kask ja vandeadvokaadi vanemabi Magnus Braun

1(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157

RESOLUTSIOON:

2(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 Lepingud I ja II hageja, kostja ja OÜ Dalton Invest vahel sõlmiti ja lepingutes osundatud summad kanti kostjale üle, et kostja ja OÜ Dalton Invest saaksid laenu saamiseks krediidiasutusele näidata omafinantseeringu olemasolu, mida neil endal polnud. Lepingutes märgitud tahteavaldusi pooled tegelikkuses ei järginud. Lepingud sõlmiti omafinantseeringu näitamiseks ja finantseeringu saamisel tuli kostjal raha hagejale tagastada. Asjaolu, et kostja vajas ehitusobjekti rahastamiseks omafinantseeringut, leidis kinnitust tunnistaja A H ütlustega. OÜ Dalton Invest tagastas hagejalt saAd laenu hilinemisega, kostja ei ole saadud summasid tagastanud. Tunnistaja A. H kinnitusel ei olnud hagejal ehitusprojekti ostmise vajadust, kuna see oli hagejale aluseks rekonstrueerimise hinnapakkumise tegemiseks. Töövõtulepingu kohaselt (mida ei ole muudetud) toimus ehitamine tellija dokumentatsiooni alusel. Kostja ei saanud olla projekti müüjaks, kuna projekt ei kuulunud ainuisikuliselt talle. Hagejal ei olnud mõistlikku põhjust sõlmida teist lepingut, millega ta omandab õiguse ehituse töövõtulepingu sõlmimiseks, kui leping oli juba sõlmitud. Tehingute näilikkusele viitab ka nende ebaproportsionaalselt kõrge hind. Jääb arusaamatuks, miks pidi hageja tasuma 9 000 000 krooni ehitusprojekti eest, mille tegelik maksumus oli maksimaalselt 1 000 000 - 3 000 000 krooni. Tellija koostatud ja töövõtulepingu sõlmimise aluseks olnud hankedokumendid ja töövõtuleping ei viita hageja kohustusele ehitusprojekt tellijalt või kolmandalt isikult välja osta või ise vastavad projekteerimistööd teha. Jääb arusaamatuks, miks peaks hageja tasuma tellijale või kolmandale isikule lisaks 9 000 000 kroonile veel töövõtulepingu sõlmimiseks 4 720 000 krooni. Pooltel puudub vaidlus, et hageja töövõtulepingu alusel teostatud ehitustööde väärtus oli 45 585 295 krooni (52 473 436 krooni miinus tsiviilasjas nr 2-09-48229 nõutud enammakstud töötasu 6 888 141 krooni). Lisaks tasus hageja vaidlustatud lepingute alusel kostjale 13 720 000 krooni. Kokku andis hageja tellijale (kostjale ja Dalton Invest OÜ-le) üle töid ja raha kokku väärtuses 59 305 295 krooni, samas tasus tellija kostjale 52 473 436 krooni (6 831 859 krooni vähem kui hageja tasus tellijale). Töövõtja jaoks puudus töövõtul igasugune äriline mõte ja selliste lepingute sõlmimist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks. Neid seisukohti kinnitab kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-09-48229, kus Dalton Invest OÜ esitas hageja vastu töövõtulepingu rikkumisest tuleneva hagi. Nimetatud kohtuasjas väitis kostja kolmanda isikuna, et tal puutub igasugune puutuvus sõlmitud töövõtuga. Isegi kui eeldada, et hagejal tuli tasuda tellijale ehitusprojekti ja töövõtu eest, puudub mõistlik põhjendus, miks pidi klient tasuma ehitusprojekti ja töövõtu eest isikule, kellel puudus puutumus sõlmitud töövõtulepinguga. Kostja mitteseotus töövõtuga kinnitab asjaolu, et tegelikult kostja töövõtu ja ehitusprojekti eest tasu saama ei pidanud ja need summad kanti kostjale üle muul otstarbel. Lepingute näilisusest kõneleb ka see, et esialgse töövõtulepingu p 12.3 kohaselt oli vaidlusalune summa 9 000 000 krooni ehitusperioodi tagatiseks. Hageja tasus 9 000 000 krooni töövõtulepingu nr 9/315 täitmiseks p 12.3 alusel ehitusperioodi tagatisena. Tagatise maksmiseks esitas kostja 01.08.2008 hagejale arve. 01.02.2012 kohtuistungil väitis kostja seAslik esindaja, et arve sõnastus oli raamatupidamislik viga, ehkki ka parandatud arves oli märge, et tegemist on tagatisrahaga. Tagatis on olemuslikult suunatud selle tagasisaamisele maksja poolt, kui tagatise maksmise alus on ära langenud. Kostja väitel ei olnud ta töövõtulepingu nr 9/316 pooleks. Lisaks 01.08.2008 lepingule ka selle 25.05.2009 lisakokkuleppest nr 5 nähtub, et lepingu täitmise käigus luges kostja end täieõiguslikult lepinguga seotuks. Üheksa kuud pärast algse lepingu sõlmimist on jätkuvalt tellija nii AS Suva kui OÜ Dalton Invest. Kostja vastuväitel ei ole alust. Kui kostja ei oleks tellija, oleks kostja vastuolus ka enda teise vastuväitega, mille kohaselt tal oli väidetavalt õigus saada hagejalt tasu ehituse töövõtulepingu sõlmimise eest.

3(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 Kostja sai lepingute I ja II täitmiseks hagejalt 912 019,24 eurot, mille väljamõistmist hageja kostjalt taotles. Tegemist oli suure summaga, mille tagastamisega viivitamine viis hageja raskesse majanduslikku seisu, mille lõpptulemuseks on pankrot. Kostja tegevus raha tagastamisega viivitamisel oli hea usu põhimõtte vastane. Kostja kulutas raha ära või lootis mõjutada hagejat lõpetama töövõtulepinguga ettenähtud töid. Hageja ütles töövõtulepingu üles, kuna kostja viivitas hagejale maksmisega ja ehitamiseks vajaliku projektdokumentatsiooni üleandmisega. 23.12.2011 esitas hageja hagiavalduse täienduse juhuks, kui kohus asub seisukohale, et tehingute tühisuse tuvastamine ühe või mõlema lepingu puhul ei ole põhjendatud. Esialgse töövõtulepingu p-st 12.3 tulenes töövõtja kohustus tasuda 9 000 000 krooni ehitusperioodi tagatisena. Arve tasumisel järgis hageja töövõtulepingust tulenevat kohustust. Ka kostja algselt väljastatud arve oli sõnastatud kui töövõtulepingu järgi ehitusperioodi tagatis, mida kostja hiljem korrigeeris viitega eksimusele. Eelöeldu toetab asjaolu, et tehingu sisu ei vastanud projekti müügilepingule, tegemist ei olnud müügihinnaga. Hagejal tekkis õigus tagatisraha tagasisaamiseks ka vastavalt lepingule. Ehitusperioodi tagatis asendati lepingu täitmise käigus Ergo Kindlustuse AS-i garantiikirjaga, mistõttu tulnuks tagatis garantiikirja esitamisel tagastada. Kostja seda ei teinud. Kostja vastuväite korral nimetatud faktilise asjaolu üle esitab hageja sellekohased dokumentaalsed tõendid. Isegi kui hageja nõue ei ole realiseeritav tühise tehingu alusel saA tagastusnõudena, tuleb hagejale 9 000 000 krooni (575 204,83 eurot) välja mõista lepingulise kohustuse täitmisnõudena. Kostja poolt esitatud aegumise vastuväite osas leidis hageja järgmist. Juhindudes asjaolust, et hageja asendas lepingu täitmise jooksul tagatise Ergo Kindlustuse AS-i garantiikirjaga kindlustusperioodidega 03.10.2008 - 15.01.2009 ja 21.02.2009 - 30.06.2009, ei tekkinud 9 000 000 krooni tagasisaamise õigus varem kui 21.02.2009, kogu tagatisele kindlustuskatte saamisel. Seega ei ole põhjendatud aegumistähtaja alguse seostamine 01.08.2008 või 15.08.2008, seda isegi mitte kostja esitatud lepingu variandi järgi. Seoses kohtuvaidlusega Dalton Invest OÜ ja Wolmreks Ehitus (praegune ärinimi OÜ Kristiine Ehitus) vahel on aegumine peatunud. Kostja vastuväited

4(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 sõlmitud pettuse mõjul. Kostja leidis, et hagejal puudub lepingute tühistamiseks õiguslik alus, kuivõrd Dalton Invest OÜ ega kostja ei ole loonud hagejale lepingute sõlmimisel teadlikult ja tahtlikult ebaõiget ettekujutust avalduses viidatud asjaoludest. 01.03.2010 avalduses on kostja kehtivalt tasaarvestanud hageja lepingu I p-st 3.3 tulenenud 550 000 kroonise võlgnevuse enda 09.09.2008 laenulepingust tuleneva intressivõlgnevusega. Hageja aktsepteeris kostja tasaarvestuse avaldust ja ei esitanud sellele vastuväiteid. Seega pidas hageja lepinguid kehtivateks. Lepingute poolteks on nende preambulaist nähtuvalt Aktsiaselts Suva ja Osaühing Wolmreks Ehitus. Dalton Invest OÜ ei ole lepingute pooleks. Tegelikkusele ei vasta hageja väide, et summad kanti kostjale üle selleks, et kostja ja Dalton Invest OÜ saaksid näidata omafinantseeringu olemasolu. AS UniCredit Bank Eesti filiaali ja Dalton Invest OÜ vahel 25.08.2008 sõlmitud laenulepingu nr 080825-L päise kohaselt on laenusaaja Dalton Invest OÜ. Laenulepingu p 3.2.1 kohaselt kohustub omavahendite investeeringu teostama laenusaaja s.o Dalton Invest OÜ. Kostjal puudus vajAs omafinantseeringu näitamiseks, kuivõrd ta ei olnud laenu saajaks. Hagiavalduses esitatud väide on ebaõige ja tõendamata. Hageja soovis kostjalt ehitusprojekti osta ja kostja soovis ehitusprojekti hagejale müüa. Pooled sõlmisid lepingu I, millega kostja müüs hagejale ehitusprojekti ja hageja tasus selle eest kostjale 9 000 000 krooni. Hankedokumendid ei keela ehitusprojekti võõrandamist, kui töövõtja selle omandamiseks tahet peaks avaldama ja leping I vastab poolte tahtele. SeAs ei keela ehitusprojekti müümist kokkulepitud hinna eest. Hageja põhistas lepingute näilisust sellega, et ta tegi enesele väidetavalt kahjuliku tehingu makstes ehitusprojekti eest enam kui turuhinna. Ehitusprojekti hind lepiti kokku lepingus I ja et kolm aastat pärast lepingu sõlmimist leidis hageja olevat kokkulepitud hinna liiga kõrge, ei põhista lepingu I näilisust. Hageja leidis, et ehitustööde maksumuse sisse ei saanud mõistlikult võttes kuuluda täiendavalt tasu enam kui 9 000 000 krooni maksva ehitusprojekti eest ja peaaegu 5 000 000 krooni suurune tasu töövõtulepingu sõlmimise eest. Nimetatud summad ei kuulunudki ehitustööde maksumuse sisse, need tasuti vastavalt lepingutes sätestatule. Eristada tuleb lepingute alusel üle kantud summasid, mille suurus tulenes poolte kokkuleppest ja töövõtulepingu alusel üle antud tööde väärtust. Eeltoodud elemente ei saa omavahel suvaliselt liita-lahutada ja teha meelevaldset järeldust, et kokkuvõttes oli tegemist kostja jaoks kahjumlike tehingutega. Tehingute väidetav kahjumlikkus ei tõenda lepingute näilisust. Lepingu II kohaselt kohustus kostja oma tütarettevõtte Dalton Invest OÜ kaudu sõlmima hagejaga ehituse töövõtulepingu. Kohustus täideti ja töövõtuleping sõlmiti. Asjaolu, et kostja ei olnud töövõtulepingu pooleks, ei saanud teda takistada ehitusprojekti tellimast või müümast. Kostja leidis, et 01.08.2008 töövõtulepingu nr 9/316 p-s 12.3 oli kokku lepitud, et hageja esitab ehitusperioodi tagatiseks kindlustusettevõtte garantii 10%-le ehitusmaksumusest kahe nädala jooksul pärast lepingu sõlmimist. Juhul, kui hageja arvates oli tegemist töövõtulepingu nr 9/316 alusel makstud tagatisega, mille ta pidanuks garantiikirja andmise järel tagasi saama, oli see asjaolu talle teada 01.08.2008 või hiljemalt 15.08.2008. Eeltoodust tulenevalt on hageja alternatiivne nõue esitatud pärast TsÜS § 146 lg-s 1 ja § 151 lg-s 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Kuna kostja taotles aegumise kohaldamist, tuleb TsÜS § 143 kohaselt alternatiivne nõue jätta rahuldamata. Väär on hageja väide, et poolte tahe ei olnud suunatud ehitusprojekti ostmisele. Et lepinguosaliste ühine tegelik tahe oli suunatud ehitusprojekti ostmisele-müümisele kinnitab muuhulgas asjaolu, et hageja ja Dalton Invest OÜ kui tellija, sõlmisid 01.08.2008 lisakokkuleppe, mille kohaselt töövõtja (hageja) poolt teostatavate ehitustööde tegelik

5(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 maksumus oli 39 575 000 krooni + käibemaks. Kokkulepe sõlmiti selleks, et ehitaja (Wolmreks Ehitus OÜ) saaks projekti omanikuna ehitusprojekti muuta ja optimeerida, et kokkuvõttes objekt odavamalt valmis ehitada. Esimese astme kohtu otsus

6(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 lepingu sõlmimist ja vastava arve esitamist tellija poolt. Tagatis peab kehtima kuni ehituse lõpuni ja tagastatakse p-s 4.4 sätestatud tööde teostamise tähtajal arve alusel. Sama lepingu p 12.3 muudetud variandi puhul on pooled kokku leppinud, et ehitustööde tagatiseks on kindlustusettevõtte garantii 10%-le ehitusmaksumusest, mis tuleb anda kahe nädala jooksul pärast lepingu sõlmimist. Soodustatud isikuks peab olema määratud AS Unicredit Bank Eesti. Kostja esitas hagejale arve tagatise tasumiseks 01.08.2008, hageja tasus tagatise 9 000 000 krooni (575 204,83 eurot) tähtaegselt 04.08.2008. Ergo Kindlustuse AS kirjast nähtub, et hageja sõlmis töövõtulepingu hilisema variandi p 12.3 järgse kindlustuslepingu ja kindlustuskaitse tekkis alates 03.10.2008. Menetlusdokumendis, mis käsitleb hageja nõude aegumist, on kostja omaks võtnud asjaolu, et kindlustusleping sõlmiti 02.10.2008. Pooled ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, millal täpselt töövõtulepingut muudeti. Pooled ei ole seda asjaolu vaidlustanud, vaid on nõustunud, et töövõtulepingust on olemas kaks poolte poolt allkirjastatud varianti. Kohus leidis, et pooltel on õigus lepingut muuta, kui selleks saavutatakse kokkulepe. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et nad saavutasid kokkuleppe ehitustööde tagatise muutmiseks. Lepingu muutmine sai toimuda pärast tagatise tasumist ja enne kindlustuslepingu sõlmimist. Kindlustusleping tuli sõlmida 2 nädala jooksul, seega sai lepingu muutmine toimuda 2 nädalat enne 02.10.2008. Kohus leidis, et olukorras, kus pooled on lepingut muutnud selliselt, et üks lepingust tulenev kohustus asendati teistsuguse kohustusega, on hageja õigustatud nõudma tagatist tagasi, sest tema kohustus on ära langenud. Olgugi, et pooled on lepingus kokku leppinud, et tagatis tagastatakse pärast ehitustööde lõppu, tuleb tõlgendada lepingut selliselt, et tagatis tuleb tagastada siis, kui see on asendatud teistsuguse kohustusega. Kostja möönab, et tagatis asendati kindlustusgarantiiga 02.10.2008, seega tekkis kostjal kohustus tagatis tagastada alates sellest ajast. Kohus leidis, et kohaldamisele kuulub VÕS § 1028 lg 1, sest kohustus on ära langenud. Hilisemates kokkulepetes ei ole pooled reguleerinud tagatise tagastamise küsimust. Hagejal oli lepingu järgi kohustus tagada töövõtuleping, seega ühe kohustuse asendumisel teisega, sai hageja tagatise tagastamisele suunatud nõue muutuda sissenõutavaks alles pärast tema poolt tagatise asendamist kindlustusgarantiiga, so 02.10.2008, mis ajast tuleb arvestada aegumist. Hageja esitas nõude 01.08.2011, seega ei olnud nõue TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 575 204,83 eurot. Hageja põhjendab tehingu näilikkust sellega, et tehing oli hagejale majanduslikult kahjulik. Riigikohus on 09.10.2007 otsuses nr 3-2-1-87-07 sedastanud, et kui pooled lepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitut saavutada, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on leping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud lepingu olemuseks oleva tegevuse saavutamisele. Näiliku lepingu tõendamiseks tuleb tõendada, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud lepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele. 17.12.2009 otsuses nr 3-2-1-137-09 on Riigikohus märkinud, et tühisuse aluseks ei ole asjaolu, et tehing oli üksnes majanduslikult kahjulik. Pooled sõlmisid ühel kuupäeval kolm erinevat liiki lepingut, mis on majanduslikult seotud. Pooled leppisid kokku, et hageja teostab ehitustöid kostja kinnistul asuva hoone suhtes, hageja ostis selleks kostjalt ehitusprojekti ja tasus selle eest, et kostja temaga ehituslepingu sõlmiks. Pooled on oma seisukohtades väitnud, et hageja teostas tegelikult kostjale ehitustöid, kuid hageja väitel teostas ta ehitustöid ja andis üle raha suuremas väärtuses, kui sai kostjalt vastusoorituseks. Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel eksisteeris tegelik leping, hageja teostas ehitustöid ostetud projekti alusel. Tunnistaja A. H ütlused ja kostja juhatuse liikme V.

7(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 S vande all antud seletus tehingu sisu kohta ei ole olulised ega usaldusväärsed. Tõendid on oma sisus vastuolulised, samuti ei ole asjas oluline, kes tegi ettepaneku sõlmida sellise sisuga leping. Näilikkuse puhul on oluline, et puudub tehingus ette nähtud vastusooritus. Käesoleval juhul on vastusooritus tehtud. Kohus leidis, et hageja nõue tuleb tehingu tühisuse tuvastamise nõudes jätta rahuldamata, seega rahalise nõude osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata 301 662,99 euro osas. Apellatsioonkaebus

8(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 päeval, mil hagejal ei olnud kohustust maksta töövõtulepingu alusel täitmistagatist rahas, vaid oli kohustus maksta 9 000 000 krooni ehitusprojekti müügihinnana. V. S protokollitud seletus, mille kohaselt hageja soovis ehitusprojekti osta, et teha ehitust odavamaks (mida dokumentaalse tõendina kinnitab lisakokkulepe, mille kohaselt ehitusmaksumus on 39 575 000 krooni, millele lisandub käibemaks, so väiksem võrreldes töövõtulepingus nr 9/316 kokkulepitud ehitushinnaga). V. S protokollitud seletus, mille kohaselt algselt koostas kostja raamatupidamine arve nr 57 eksliku viitega, mis eksimuse avastamisel parandati ning õige arve andis V. Saarestik hageja juhatuse liikmele O. Israelile isiklikult üle hageja kontoris Spordi 7, mida dokumentaalsete tõenditena kinnitab parandatud arve nr 57 koos kaaskirjaga. Ei ole mõistetav, miks V. S vande all antud seletus ei ole usaldusväärne ega kuulu arvestamisele, kuna see ei ole vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Et tunnistaja A. H ütlused ei lange V. S seletusega kokku, ei saa tingida seletuse mitteusaldusväärsust. Selleks peaks esmalt leidma, et A. H ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega. Ütlused ei saagi kokku langeda, sest istungil ei küsitud neilt isikutelt samu küsimusi. Kohus ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, millest lähtudes võiks leida, et V. S seletus on vastuoluline või ebausaldusväärne. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-99-10 p-s 14 selgitanud, et kohus võib kostja vande all antud seletuse hinnata ebausaldusväärseks, kui see on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Et TsMS § 238 lg 5 ja Riigikohtu praktika kohaselt võiks kostja seletust ebausaldusväärseks pidada ja kõrvale jätta, tuleb otsuses veenvalt põhjendada, milliste tõenditega on V. S seletus vastuolus. V. S seletus on kooskõlas dokumentaalsete tõenditega ja ei ole vastuolus ühegi muu tõendiga. Seega on seletus usaldusväärne, seda tuleb hinnata ja asja lahendamisel kontekstis teiste tõenditega arvestada. Juhuks, kui kohus leiab, et hagi on põhjendatud, esitas kostja hagile ka alternatiivse vastuväite, et hageja on sama summaga, mida ta kostjalt nõuab, sooritanud teises võlasuhtes tasaarvestuse. Kohus jättis vastuväite võimaliku mõju asja lahendusele arvestamata ja vastuväitele vastamata. Maakohus on otsuses ebaõigesti leidnud, et pooled vaidlevad selle üle, kes olid 01.08.2008 töövõtulepingu nr 9/316, ehitusprojekti ostu-müügi lepingu ja töövõtulepingu sõlmimise tasu lepingu poolteks. Pooled ei ole selle üle vaielnud, mõlemad lepingud sõlmiti hageja ja kostja vahel ning see küsimus vaidluse all ei olnud. Kostja väitis, et ta ei ole töövõtulepingus nr 9/316 tellija (pool), sest tellijaks oli tema tütarettevõtja Dalton Invest OÜ. Hageja väitis, et töövõtulepingus nr 9/316 olid tellijaks nii kostja kui ka Dalton Invest OÜ. Kostja jääb apellatsioonimenetluses oma väite juurde, tuginedes hankedokumentidele ja töövõtulepingu täitmisele ainult Dalton Invest OÜ pool. Kohus on otsuses leidnud, et hageja on kostjale üle kandnud 04.08.2008 summa 9 000 000 krooni, lepingu I järgi 9 000 000 krooni ja lepingu II järgi 4 720 000 krooni. Otsusest ei ole mõistetav, kas 9 000 000 krooni on hageja kostjale üle kantud kaks korda või üks kord. Tegelikult toimus 9 000 000 krooni (575 204,83 euro) ülekandmine vaid 04.08.2008. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et 01.08.2008 sõlmitud kolmest lepingust nähtub, et lepingu pooltena on mainitud hagejat töövõtjana ühelt poolt ja kostjat ning Dalton Invest OÜ-d tellijana teiselt poolt. Otsusest ei ole mõistetav, millist kolme lepingut kohus silmas peab. Ehitusprojekti ostu-müügilepingust ja töövõtulepingu sõlmimise tasu lepingust ei nähtu, et lepingute pool on Dalton Invest OÜ. Hageja nii ei väitnud ja pooltel ei olnud vaidlust, kes on nende lepingute pooled. Lepingu poolte küsimuses ei ole otsus läbivalt jälgitav ega kontrollitav. Ebaõige on kohtu tõdemus, et töid teostati kostja kinnistul asuva ehitise osas. Niine 11 kinnistu, millel asuva hoone osas töövõtuleping sõlmiti, kuulub Dalton Invest OÜ-le.

9(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 Kinnistu omandi küsimuses vaidlus puudus, pooled ei ole väitnud, et Niine 11 kinnistu omanik on kostja. Otsusest ei ole näha, miks on kinnistu omandi küsimus kohtu jaoks asja lahendamisel oluline ja eraldi välja toodud. Kohus viitab otsuse p-s 7 tehingutega seotud asjaolude osas tunnistaja A. H ütlustele ja kostja juhatuse liikme V. S seletusele. Otsuse p-s 9 peab kohus samu tõendeid (ütlust ja seletust) ebausaldusväärseks. Ei ole mõistetav, miks kohus otsuse ühes punktis loeb tõendid kõlblikuks ja teises punktis samad tõendid asjaolude tuvastamiseks kõlbmatuks. Kohus leiab otsuses, et esitatud arvest nr 57 nähtub, et kostja esitas hagejale arve tagatise tasumiseks 01.08.2008, hageja tasus maksekorraldusest nähtuvalt tagatise 9 000 000 krooni (575 204,83 eurot) tähtaegselt 04.08.2008. Kui kohus eelistab üht dokumentaalset tõendit (esialgne ekslik arve nr 57) teistele tõenditele, mis sellest erinevad ja millele on apellatsioonkaebuses eelnevalt viidatud, peab kohus oma eelistust põhjendama ning peab põhjendama ka ülekaalukate tõendite kõrvalejätmist, mis tõendavad, et 9 000 000 krooni kandis hageja kostjale üle ehitusprojekti ostu-müügi lepingu alusel ja selle täitmiseks. Kohus oma põhjendusi esitanud ei ole. Maksekorraldusest nr PV03186, millega 9 000 000 krooni 04.08.2008 üle kanti, ei nähtu, et hageja oleks tasunud kostjale töövõtulepingu nr 9/316 alusel rahalise täitmistagatise. Maksekorralduse selgituses on vaid „Arve nr 57“. Kuidas kohus on otsuses tuvastanud töövõtulepingu esimese redaktsiooni järgse tagatise ülekandmise kostjale, ei ole mõistetav ega kontrollitav. Otsuse p-s 9 peab kohus õigeks kostja väidet, et hageja ostis kostjalt kehtiva tehinguga ehitusprojekti ja teostas ehitustöid ostetud projekti alusel. Seega on otsuse p 8, milles kohus leiab, et hageja kandis kostjale üle töövõtulepingu järgse tagatise, vastuolus otsuse p-ga 9. 9 000 000 krooni maksti üks kord, kuid samaaegselt kahe kohustuse täitmiseks ühte rahasummat kasutada ei saa. Otsuse p-s 5 tõdeb kohus, et vaidlus töövõtulepingu koostamise aja üle puudub, kuid järgnev arutelu on öelduga vastuolus. Otsuse p 8 on õige selles, et pooled nõustusid kahe töövõtulepingu variandi olemasoluga, kuid ebaõige selles, et kohtule ei esitatud tõendeid, millal täpselt töövõtulepingut muudeti. Hageja esitas töövõtulepingu algse redaktsiooni ja kostja ajaliselt hilisema (kehtiva) redaktsiooni koos 23.01.2012 menetlusdokumendiga. Esitatu on dokumentaalne tõend, millest nähtub, et hilisem redaktsioon on allkirjastatud 01.08.2008. Töövõtulepingu p 17.1 kohaselt jõustub leping allkirjastamise hetkest ja p 22.1 kohaselt tühistab leping kõik poolte vahel sõlmitud varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped. Kohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Seega on tõendatud ja tegelikult ei vaieldud selle üle, et kaks töövõtulepingut sõlmiti (koostati) 01.08.2012. Kostja esitatud töövõtulepingu redaktsioon tühistas hageja esitatud redaktsiooni ja see on põhjus, miks edaspidi asuti täitma kostja redaktsiooni. Menetluses ei ole hageja ega kostja esitanud väidet, et täitma oleks asutud hageja redaktsiooni ja puudub vaidlus, kumba töövõtulepingu redaktsiooni täideti. Otsuses ei ole jälgitav ega kontrollitav, millisele tõendile tuginedes leiab kohus, et töövõtulepingu nr 9/316 muutmine sai toimuda pärast tagatise tasumist ja enne kindlustuslepingu sõlmimist. Kindlustusleping tuli sõlmida 2 nädala jooksul, seega sai toimuda lepingu muutmine 2 nädalat enne 02.10.2008. Kohtu seisukoht on oletuslik ja ei tugine tõendile. Kohus leiab otsuses ebaõigesti, et kostja möönab, et tagatis asendati kindlustusgarantiiga 02.10.2008, seega tekkis kostjal kohustus tagatis tagastada alates sellest ajast. Kostja ei ole midagi sellist möönnud. Kostja on selgitanud, et kohustus garantii anda tekkis hagejal 01.08.2008, kui pooled sõlmisid töövõtulepingu uue redaktsiooni ja kohustust tagatist rahas maksta hagejal raha ülekandmise ajal enam ei olnud. Oluline on tõendite alusel tuvastada, millised kehtivad kokkulepped olid hageja ja kostja vahel 04.08.2008, so päeval, mil hageja kandis kostjale üle 575 204,83 eurot. Raha ülekandmise ajal oli hagejal kohustus maksta kostjale ehitusprojekti ostu-müügi lepingu p-s 3.2 kokkulepitud 9 000 000 krooni.

10(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 Nagu kohus on otsuses tuvastanud, ostis hageja kostjalt ehitusprojekti ja teostas ehitustöid ostetud projekti alusel. Seega oli hagejal 04.08.2008 kehtiv lepinguline kohustus maksta 9 000 000 krooni ehitusprojekti ostu-müügi lepingu alusel, mille hageja täitis. Kohus on otsuses leidnud, et tegemist ei olnud näiliku vaid kehtiva lepinguga. Kehtiva lepingu alusel makstud raha ei tule reeglina tagastada, kui pooled ei ole selles kokku leppinud. Otsuses ei tuvastatud, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud 9 000 000 krooni hagejale tagastamises. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et olukorras, kus pooled on lepingut muutnud selliselt, et üks lepingust tulenev kohustus asendati teistsuguse kohustusega, on hageja õigustatud nõudma tagatist tagasi, sest tema kohustus on ära langenud. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt saab kohustus teoreetiliselt ära langeda vaid juhul, kui hagejal oli kostja ees töövõtulepingu nr 9/316 järgi kohustus 575 204,83 eurot (9 000 000 krooni) tagatist maksta ja see kohustus eksisteeris raha kostjale ülekandmise päeval 04.08.2008. Töövõtulepingu nr 9/316 alusel tagatise maksmise kohustust hagejal 04.08.2008 seisuga ei olnud. Töövõtulepingu nr 9/316 kehtiva redaktsiooni p 12.3 kohaselt oli hagejal kohustus anda kindlustusettevõtte garantii 10%-le ehitusmaksumusest. Vaidlust ei ole, et hageja täitis kohustuse ja andis ERGO Kindlustuse AS garantii. Täitmistagatise rahas maksmise kohustus asendati 01.08.2008 garantii andmise kohustusega. Hageja ei ole vaidlustanud, et töövõtulepingu nr 9/316 kehtiv redaktsioon, mille p-s 12.3 sätestati hageja kohustus anda kindlustusettevõtte garantii, oleks sõlmitud hiljem kui 01.08.2008. Väär on kohtu seisukoht, et pooled ei ole esitanud tõendeid, millal töövõtulepingut muudeti. Kostja esitas kohtule töövõtulepingu nr 9/316 kehtiva redaktsiooni, millest nähtuvalt on leping sõlmitud 01.08.2008. Ühe kohustuse teisega asendamise tõttu tagatise rahas maksmise kohustust hagejal kohustuse asendamisest alates enam ei olnud. Kohustuse asendamine toimus töövõtulepingu nr 9/316 esimese redaktsiooniga võrreldes samal päeval, 01.08.2008. Kuna asendatud kohustus lõppes 01.08.2008 ja seda ei olnud hiljem õiguslikult olemas ning 575 204,83 eurot kanti kostjale üle 04.08.2008, ei olnud hagejal 04.08.2008 seisuga töövõtulepingust nr 9/316 ega seadusest tulenevat kohustust maksta töövõtulepingu kehtetu redaktsiooni järgi tagatist. Seisuga 04.08.2008 oli hageja kohustatud täitma ehitusprojekti ostu-müügilepingust tuleneva kohustuse tasuda kostjale ehitusprojekti müügihind. Puudub õiguslik alus nõuda selle lepingu alusel kostjale makstud raha tagasi. Kuna hagejal oli kohustus projekti eest maksta (mida maakohus otsuse p-s 9 tõdeb), see kohustus oli olemas ega langenud ära, puudub alus VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Seega tuleb tuvastada, millele olid tahteavaldused suunatud, kui kostjale kanti 04.08.2008 üle 575 204,83 eurot. Apellatsioonkaebuses loetletud tõendite alusel, mille maakohus põhjendamatult kõrvale jättis, on selge, et hageja tahteavaldus oli suunatud 575 204,83 euro kostjale ülekandmisele projekti ostu-müügilepingu alusel ja kostja seda nii ka mõistis. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 101 lg 1 p-i 1, sest kostjal ei olnud ega ole lepingust ega seadusest tulenevat kohustust, mille täitmist oleks hageja selle sätte alusel õigustatud nõudma. Kostja esitas hageja alternatiivsele nõudele aegumise vastuväite, mille osas kohus leidis, et haginõue ei ole aegunud, rikkudes TsÜS § 151 lg-t 1 ja TsÜS § 160 lg-t 1 koostoimes. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Nõude aegumist reguleerib materiaalõiguslikult TsÜS, mitte TsMS. Kohus ei erista hageja asjaolude hagis esitamist (hagi

11(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 esitati 01.08.2011) ekslikult materiaalse nõude kohtule esitamisest (nõue esitati 23.12.2011). Erinevate asjaolude hagis esitamine on menetlusõiguslik küsimus. Nõude aegumine on materiaalõiguslik küsimus, mis ei sõltu sellest, milliseid asjaolusid hageja esialgses hagis on esitanud. Seaduse kohaselt peatab aegumise nõude esitamine, mitte asjaolude esitamine hagis. TsÜS § 150 lg 1 ja § 160 lg 1 kohaselt on oluline, millal esitas hageja kohtule nõude väidetavalt töövõtulepingu nr 9/316 alusel makstud tagatise nõudmiseks. 01.08.2011 esitas hageja nõude rahuldada hagiavaldus ja tuvastada hageja ja kostja vahel 01.08.2008 sõlmitud lepingute (ehitusprojekti ostmise ja töövõtulepingu sõlmimise tasu kohta) tühisus ja kostjal tagastada hagejale tühiste lepingute alusel saadud 912 019,24 eurot. 23.12.2011 esitas hageja alternatiivse nõude töövõtulepingu nr 9/316 esimese redaktsiooni p-i 12.3 alusel. Menetluslikult ei ole tegemist hagi täpsustamisega, nagu kohus vääralt leidis. Vastav osa dokumendist kannab pealkirja „Alternatiivnõue,“ milles hageja märgib, et käesolev nõue on esitatud alternatiivsena TsMS § 371 lg 2 tähenduses. Hageja on teinud viitevea, sest õige viide oli TsMS § 370 lg-le 2, kuid eelnev näitab hageja tahet panna kohtu abil maksma alternatiivset nõuet, mis erineb 01.08.2008 esitatud nõudest. 07.11.2008 otsuse nr 3-2-1-10208 p-s 22 märgib Riigikohus, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. 05.10.2010 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10 p-s 18 rõhutab Riigikohus, et TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Seega ei ole oluline, kas 23.12.2011 hageja muutis hagi või täpsustas seda TsMS mõttes, sest TsMS nõude aegumist ei reguleeri. Õiguslikult oluline on ajahetk, millal hageja esitas kostja vastu nõude 575 204,83 euro saamiseks. Kostja nõudis 575 204,83 eurot esimest korda kohtus 23.12.2011 ja see nõue on aegunud järgnevatel põhjustel. 01.08.2008 asendati algselt töövõtulepingus nr 9/316 kokkulepitud tagatise rahas maksmise kohustus garantii andmise kohustusega, mistõttu pidi hagejale ka sel juhul, kui 04.08.2008 olnuks tegemist töövõtulepingujärgse tagatise maksmisega juba 01.08.2008 teada olema, et tal on (väidetav) tagasinõue, mille alus on kohustuse asendamise (või töövõtulepingu muutmise tõttu) ära langenud. Kuna nõue esitati töövõtulepingu nr 3/916 varasema redaktsiooni alusel 23.12.2011, on see nõue TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegunud. Aegumise osas ei oma õiguslikku tähendust, millal hageja täitis kohustuse anda kindlustusettevõtte garantii 10%-le ehitusmaksumusest. Pooltel ei olnud kokkulepet (põhimõte ei tulene ka seadusest), et rahaline tagatis tuleb tagasi maksta kindlustusettevõtte garantii andmise järel. Hageja kohustus anda kindlustusettevõtte garantii algas 01.08.2008 ja sellest hetkest algab ka aegumine, kui hageja leidis, et ta on rahalise tagatise alusetult maksnud. Kui kohtu käsitlus, mille kohaselt algab aegumine hetkest, mil kindlustusettevõtte garantii kohustus täideti (so 02.10.2008) olekski õige, on 23.12.2011 esitatud nõue siiski aegunud. Hageja taotleb ka ringkonnakohtult aegumise kohaldamist, kui ringkonnakohus leiab, et tagatis on makstud töövõtulepingu alusel ja kostja peaks selle tagasi maksma. Kostja ei ole loobunud ega loobu vastuväitest, et raha maksti kostjale ehitusprojekti ostumüügilepingu ning töövõtulepingu sõlmise tasu lepingu alusel ja hagejal ei ole õigust kostjalt mistahes summade tagasinõudmiseks mistahes alusel. Materiaalõiguslikult omab asja lahendamisel tähtsust ka kostja (alternatiivne) vastuväide hagis esitatud rahalisele nõudele, mille suhtes kohus seisukohta ei võtnud. Kuna hageja on esitanud Dalton Invest OÜ vastu tasaarvestusavalduse, viitega täpselt samadele summadele, mida ta nõuab hagis kostjalt, on hageja selle summa teises võlasuhtes ära kasutanud ega saa sama summat kasutada muudes võlasuhetes, sh ka kostja vastu. Vastustaja seisukoht

12(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157

Vastuapellatsioonkaebus

13(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 eurole). Seda, et kostja vajas hageja poolt finantseerimist, kinnitab ka asjaolu, et lisaks lepingutele sõlmiti laenuleping. Tulenevalt omafinantseeringu näitamise vajadusest, ei saanud kogu hageja finantseeringut vormistada laenuna (s.t tõendada pangale, et tegemist ei ole uue kohustusega või kontole ajutiselt kantud summaga, soovis kostja pangale näidata hageja tasutud summasid tagastamisele mitte kuuluvatena). Arusaamatuks jääb, miks peaks töövõtja tasuma tellijale töövõtulepingu sõlmimise tasu 4 720 000 krooni. Ehitustööde maksumuse sisse ei saanud mõistlikult võttes kuuluda täiendavalt tasu ca 5 000 000 krooni töövõtulepingu sõlmimise eest. Pooltel puudub vaidlus, et hageja töövõtulepingu alusel teostatud ehitustööde väärtuseks on 45 585 295 krooni (52 473 436 krooni miinus tsiviilasjas nr 2-09-48229 nõutud enammakstud töötasu summas 6 888 141 krooni). Puudub igasugune loogika ja usutavus, et hageja peaks kostjale tasuma sellise tööde maksumuse juures veel ca 5 000 000 krooni töövõtulepingu sõlmimise tasu (s.o rohkem kui 10% ning lisaks veel 9 000 000 krooni ehitusprojekti eest). Selliselt puuduks töövõtul töövõtja jaoks igasugune äriline mõte, mis annab kinnitust, et lepingul II ei saanud olla sellist majanduslikku sisu nagu on väljendatud lepingu tekstis. Tavapäraselt ei maksa ehitusvaldkonnas töövõtja tellijale tasu, et töövõtja saaks tellijale teostada ehitustöid. See on ebaloogiline ja asjaolusid arvestades ka absurdne. Et lepingu II sisu ei vasta poolte tegelikule tahtele, kinnitab mh asjaolu, et töövõtulepingu sõlmimise aluseks olnud hankedokumendid ei näinud ette pakkuja või tulevase töövõtja kohustust maksta kostjale või Dalton Invest OÜ-le töövõtulepingu sõlmimise tasu. Olukorras, kus hageja oli 01.08.2008 sõlminud kostjaga töövõtulepingu, ei olnud tal mõistlikku põhjust sõlmida teist lepingut, millega ta alles omandab õiguse ehituse töövõtulepingu sõlmimiseks, kui leping oli juba sõlmitud. Maakohus ei ole eelviidatud tõendeid ja asjaolusid (faktiväiteid) analüüsinud, v.a tunnistaja A. H ütlused, mida kohus ei pidanud usaldusväärseks. Kohus pidanuks A. H ütlusi kõrvutama muude asjas kogutud tõenditega ja poolte väidetega ning selle pinnalt kujundama seisukoha tõendi usaldusväärsuse osas. Tunnistaja ütlused ei lähe vastuollu ühegi muu asjas esitatud tõendiga (v.a lepingu II tekst, mille näilikkuse üle vaieldakse, ja kostja juhatuse liikme vande all antud seletustega). Tunnistaja on kinnitanud hageja väidet, et lepingu II alusel makstud summa oli mõeldud kostjale omafinantseeringuks. See, et tunnistaja A. H ütlused ei lange V. S seletusega kokku, ei saa tingida ütluste mitteusaldusväärsust. Selleks peaks esmalt leidma, et V. S ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega. Kõrvutades tunnistaja ütlusi V. S vande all antud seletusega, on ilmne, et tunnistaja A. H selgitused lepingu II sõlmimise asjaolude ja eesmärkide kohta on usutavamad. A. H ütlused langevad kokku muude hageja tõenditega (nt töövõtulepingu sõlmimise aluseks olnud hankedokumentides ei olnud ettenähtud ehitaja kohustust maksta lepingu sõlmimise tasu või ehitusobjekt kelleltki välja osta. Samuti langevad A. H ütlused kokku kirjalike tõenditega, millest nähtub, et 9 000 000 krooni tasuti kostjale tagatisrahana). Kostja ei ole menetluse kestel lepingu II sõlmimise ja tasu maksmise kohta esitanud ühtegi mõistlikumat selgitust, kui et hageja soovis ehitusobjekti endale ja pakkus selle eest raha, mida kostja oli nõus vastu võtma. See annab kinnitust, et poolte tahe ei lange kokku lepingus väljendatuga ja tegemist oli fiktiivse dokumendiga õigusnäivuse loomiseks (pangale omafinantseeringu näitamise eesmärgil). Kui ehitaja tahab ehitusobjekti endale, siis ei asu ta maksma tellijale lepingu sõlmimise tasusid, vaid teeb tellijale hinnapakkumise, millega hange võita ja töö endale saada. Töövõtulepingu aluseks olevatest hankedokumentidest ei tulnud hagejale kohustust maksta kostjale töövõtulepingu sõlmimise tasu, mistõttu ei olnud pooltel vajAst sellise sisuga lepingut sõlmida.

14(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 Maakohus on õigesti leidnud, viitega Riigikohtu 09.10.2007 otsusele nr 3-2-1-87-07, et kui pooled sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitut saavutada, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on leping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud lepingu olemuseks oleva tegevuse saavutamiseks. Näiliku lepingu tõendamiseks tuleb tõendada, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud lepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele. Kuigi nimetatud seisukohad on TsÜS § 89 lg 1 kohaldamise seisukohalt igati õiged, jäävad hagejale arusaamatuks maakohtu edasised mõttekäigud lepingute näilikkuse hindamisel. Otsuse järgnevas lõigus ei hinda kohus lepingute näilikkust enda poolt eelnevas lõigus kirjeldatud kriteeriumide põhjal, vaid on asunud tegelema millegi muuga. Kohtu hinnangul on näilikkuse puhul oluline, et puudub tehingus ette nähtud vastusooritus, milline tingimus kohtu hinnangul käesoleval juhul täidetud ei ole (nimetatud põhjendus on antud ilmselt lepingu I kohta, kuna eelnevalt oli kohus viidanud ostetud ehitusprojekti alusel ehitustööde teostamisele). Tehingu näilikkuse küsimust ei saa siduda kitsalt sellega, kas tehingus puudub vastusooritus või mitte. Ka näilikus tehingus võivad olla (tavapäraselt ongi) sätestatud mõlemapoolsed sooritused. Kui kohus pidas vastusoorituse all silmas, kas tehing faktiliselt teise poole poolt täideti, siis ka see ei ole õige lähtekoht näilikkuse hindamisel, kuna ka näilik tehing võidakse õigusnäivuse loomiseks faktiliselt täita, loomaks muljet tehingu olemasolust. Maakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes lepingu II täitmine kostja poolt. Ilmselt on kohus pidanud täitmise all silmas, et hagejaga sõlmiti töövõtuleping, kuid selline järeldus on meelevaldne. Kohus ei ole analüüsinud ja on jätnud tähelepanuta hageja väited, mille kohaselt ei olnudki lepingul II reaalset sisu, kuna mingit ehitusobjekti või töövõtulepingu sõlmimise õiguse müüki hagejale ei toimunud. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et kuna töövõtuleping sõlmiti, toimuski sellega lepingu II täitmine ehk vastusooritus. Maakohtu seisukoht on põhjendamata ega põhine asjas uuritud tõenditel ja tuvastatud asjaoludel. Maakohus on jätnud TsÜS § 89 lg 1 kohaldamise seisukohalt olulised asjaolud analüüsimata, mistõttu on kõnealune norm õigesti kohaldamata. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing selline tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Apellatsioonkaebuses kirjeldatud asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on ilmne, et lepingus II poolte tahteavaldustele ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, kuna pooled üksnes soovisid jätta mulje sellise tehingu olemasolust. Leping II on näilik ja tühine tulenevalt TsÜS § 89 lg-st 2. Kuigi lepingu II näilikkus ei sõltu sellest, kas leping I on näilik, on maakohus pidanud ebaõigesti mittenäilikuks ka lepingut I. Seda, et leping II on näilik, kinnitab täiendavalt ka asjaolu, et leping I on näilik ja vice versa. Hageja jääb lepingu I näilikkuse osas menetluses varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Etteheited, mida hageja on maakohtu otsusele teinud lepingu II osas, on samaväärselt ülekantavad ka lepingule I. Ka lepingu I osas on otsus sisuliselt põhjendamata, hageja tõendid ja väiteid on jäetud tähelepanuta ning kohus on teinud ebaõigeid järeldusi tehingu näilikkuse sisustamisel. Otsuse põhjendused ja järeldused on ebaõiged ka lepingu I osas. Hageja väidet lepingu II näilikkuse kohta toetavad ka lepingu I (ja selle näilikkusega) seotud asjaolud. Et lepingus II väljendatud tahteavaldused ei vastanud poolte tegelikele soovidele ja eesmärkidele, on eriti ilmne, kui täiendavalt arvestada lepingu I näilikkust ja hinnata mõlemat lepingut koos töövõtulepinguga (kõiki lepinguid koos hinnates on ilmne, et leping I ja leping II on vormistatud õigusnäivuse loomiseks). Ka maakohus on pidanud kõiki kolme lepingut

15(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 majanduslikult tihedalt seotuks, mistõttu ei ole võimalik ühelegi nendest lepingutest anda adekvaatset hinnangut isoleeritult ülejäänud tehingutest. Lepingu I näilikkuse hindamise seisukohalt on olulised järgmised asjaolud, mille maakohus on jätnud tähelepanuta, kuid mis kinnitavad tehingu näilikkust ja tühisust: töövõtulepingu puhul oli tegemist ehitustöövõtuga tellija projektdokumentatsiooni alusel. Tellija koostatud ja töövõtulepingu sõlmimise aluseks olnud hankedokumendid ega töövõtuleping ei viita mingil moel hageja kohustusele ehitusprojekt tellijalt või kolmandalt isikult välja osta või ise vastavad projekteerimistööd teha. Tegemist oli ehitustöövõtuga, mitte projekteerimis-ehitustöövõtuga. Ei ole mõistlikku selgitust, miks pidanuks hageja tasuma kostjale veel 9 000 000 krooni ehitusprojekti eest. Miks pidanuks kostja tasuma 9 000 000 ehitusprojekti eest, mille tegelik maksumus on suurusjärgus 1-3 miljonit krooni, mille üle pooled ei vaidle. Eeltoodu on piisav, mõistmaks, et lepingutes kajastatud kokkulepped ei saa vastata poolte tegelikele kokkulepetele. Lepingu I kohaselt müüs kostja väidetavalt hagejale Niine 11 objekti ehitusprojekti. Samas oli projekteerijatelt ehitusprojekti tellijaks Dalton Invest OÜ, mitte kostja. Järelikult kuulus Dalton Invest OÜ-le või projekteerijatele ka ehitusprojektiga seotud intellektuaalne omand. Kuna ehitusprojektiga seotud õiguste omajaks ei olnud kostja, ei saanud kostja reaalselt ka midagi edasi võõrandada. Kostja ei ole hagejale ühtegi ehitusprojekti lepingu I alusel üle andnud ning ei saanudki seda teha, kui ehitusprojektiga seotud õigused ei kuulunud talle. Projektdokumentatsiooni on hagejale üle andnud OÜ Dalton Invest töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Maakohtu järeldus, et kostja on hagejale ehitusprojekti üle andnud, on ebaõige ja ei tugine kogutud tõenditel. Hageja tasus kostjale 9 000 000 krooni töövõtulepingu p 12.3 alusel tagatisrahana, kusjuures ka leping I kasutab ebamääraselt terminit tagatis, nagu ka kostja töövõtulepingu järgse tagatisraha osas esitatud korrigeeriv arve, mille kättetoimetamist hagejale ei ole kostja tõendanud, kasutab terminit tagatis. Selle pinnalt on üheselt selge, et leping I on vormistatud õigusnäivuse loomiseks, justkui on hageja poolt tagatisrahana tasutud 9 000 000 krooni puhul tegemist ka ehitusprojekti ostuhinnaga. Ka maakohus tuvastas, et 9 000 000 on tasutud töövõtulepingu alusel tagatisrahana. Kui lähtuda maakohtu loogikast, et näilikkuse puhul on oluline vastusoorituse olemasolu, pidanuks maakohus lepingu II reaalsest mittetäitmisest järeldama, et tegemist on näiliku tehinguga. Eeltoodu kinnitab, et lepingusse I kirjapandud tahteavaldustel ei olnud suunatud õiguslike tagajärgede kaasatoomisele ja pooled soovisid jätta mulje ehitusprojekti müügilepingust. Ka lepingu I näilikkus kinnitab, et lepingute näol oli tegemist fiktiivsete õigusnäivuse loomisele suunatud dokumentidega. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse motiivid osas, millega kohus ei lugenud lepingut I näilikuks ja tühiseks tehinguks. Eeltoodust tulenevalt on leping II näilik tehing, mis on tühine ja mille alusel saA kuulub hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastamisele. Kohus jättis alusetult rahuldamata hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel. Seega kuulub hagi rahuldamisele ka lepingu II osas ja kostjalt tuleb välja mõista täiendavalt 301 662,99 eurot. Vastustaja seisukoht

16(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157

17(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 hageja esindaja maakohtu menetluses sellele väitele vastu ei vaielnud ning hageja tehinguline esindaja kinnitas 07.09.2012.a toimunud ringkonnakohtu istungil, et hagejat maakohtu menetluses esindanud advokaadi seisukohtadest võib järeldada, et hageja on kõnealuse arve paranduse kätte saanud. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja poolt koostatud esialgse arve alusel ei saa tõendatuks lugeda, et hageja tahe 9 000 000 krooni kostjale tasumisel oli suunatud ehituse töövõtulepingu p-st 12.3. tuleneva kohustuse täitmisele.

18(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 näiteks see, et hagejal langes tagatise andmise eesmärgil raha maksmise kohustus üleüldse ära ja hageja ei ole tõendanud, et see langes ära peale 04.08.2008.a. Ringkonnakohus lähtub hageja tahte väljaselgitamise kontekstis tõendite hindamisel veel ka sellest, et hageja väitis mitme aasta jooksul enne kohtusse pöördumist, erinevate esindajate vahendusel, ühemõtteliselt ja üheselt, et raha maksti just lepingu I täitmise eesmärgil. Vastav seisukoht muutus alles käesoleva hagi esitamisel. Seetõttu ei saa hageja vastupidist väidet, et 9 000 000 krooni tasuti ehituse töövõtulepingu algse redaktsiooni p-st 12.3. tuleneva kohustuse täitmiseks, tõendatuks lugeda. Selline väide on tõendamata, paljasõnaline, see väide läheb vastuollu hageja poolt varasemalt, kohtueelselt väljendatud väidetega ning käesolevas tsiviilasjas kogutud tõenditega.

19(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 vastavate lepingute kehtivust. Sellist nõuet ei ole selle kohtumenetluse raames esitatud. Seega ei välista hagi rahuldamata jätmist ka see, kui vastavate lepingute kehtivaks lugemiseks ei ole piisavalt asjaolusid ja tõendeid esitatud.

20(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 välistavad tunnistaja ütlused juhatuse liikme poolt antud seletused ja vastupidi, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et tunnistaja ütlused ei ole piisavad selleks, et hageja poolt kohtu ette toodud väiteid tõendatuks lugeda. Seda enam, et tunnistaja ütlusi ei kinnita muud tõendid, kuid tunnistaja ütluste ümberlükkamiseks on käesoleva tsiviilasja raames kogutud mitmeid dokumentaalseid tõendeid (vt eespool viidatud tõendid hageja tahte ja rahaülekande eesmärgi kohta), mis viitavad tunnistaja ütlustega võrreldes vastupidisele.

21(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 väitega, et hageja algusest peale soovis 9 000 000 krooni tasuda tagatisena ehituse töövõtulepingu p-i 12.3. alusel. Juhul, kui hageja tahe oli suunatud hoopis tagatise maksmisele ja mitte laenu saamise eelduseks oleva omafinantseeringu olemasolu näitamisele, siis, oleks tulnud summat 9 000 000 käsitleda ajutiselt kostja käes oleva ja tagastamisele kuuluva rahana. Hageja laenulepingutega seotud väiteid ei saa tõendatuks lugeda ka tunnistaja A H ütluste alusel, sest sealt ei nähtu, kust tunnistaja teadis, et kostja pangalaenu saamiseks omafinantseeringut vajab. Asjaolule, et tunnistaja lepingutega seonduvat selgust, mis oleks ka temas endas veendumust tekitanud, ei omanud, viitab ka see, et tunnistaja ütles, et 4 miljonit anti „vist“ omafinantseeringu asemel. Tunnistaja ei teadnud, kas hageja andis laenu kostjale või OÜ-le Dalton Invest. Tunnistaja ütlustest ei saa teha järeldust, et ta oleks oma teadmised, mis olid lubamatult umbmäärased, omandanud vahetult kogetud allikatest. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja väited, et hageja ja kostja ühine tegelik tahe oli suunatud hoopis sellele, et võimaldada kostjale raha, mida ta saab näidata pangale laenu saamisel omavahenditena, ei ole tõendatud, veelgi enam, selliselt esitatud väited ei ole ka eluliselt usutavad. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta hagi ning hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning kostja apellatsioonkaebus rahuldada. Protokolli parandamise taotluse lahendamine

22(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157

Menetluskulude jaotus

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Ande Tänav

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number

3-2-1-27-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OSAÜHINGU

KRISTIINE

EHITUS

(pankrotis) pankrotihalduri Peeter Sepperi hagi aktsiaselts Suva vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks ja 876 867 euro 82 sendi saamiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU

KRISTIINE

EHITUS

pankrotihalduri Peeter Sepperi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus

(pankrotis)

nende Hageja OSAÜHINGU KRISTIINE EHITUS (pankrotis) (registrikood 10462405) (varasem ärinimi mh OSAÜHING WOLMREKS EHITUS) pankrotihaldur Peeter Sepper, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Tarmo Peterson

23(24)

Tsiviilasi nr: 2-11-36157 Kostja aktsiaselts Suva (10099867), esindaja vandeadvokaat Karl Kask Riigikogu Õiguskantsler Justiitsminister Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-11-36157

Asja läbivaatamine

14. mai 2013. a, kirjalik menetlus

2012. a

RESOLUTSIOON

24(24)

otsus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.