Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Iko Nõmm, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav 27.september 2012, Tallinn 2-10-64582
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Pärnu Maakohtu 08.mai 2012 otsus OÜ Skamet apellatsioonkaebus 14 672,10 eurot Hageja VŠI „Stropuva“ (Leedu registrikood 1259 61285), lepinguline esindaja advokaat Tarmo Friedenthal Kostja OÜ Skamet (registrikood 11135000), lepinguline esindaja advokaat Arina Liskmann Kirjalik menetlus
Menetluse liik
VŠI „Stropuva“ hagi OÜ Skamet vastu põhivõla 14 672,10 euro ja viivise 14 672,10 euro saamiseks
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 08.mai 2012 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Maakohtus kantud menetluskulud jätta 32% ulatuses hageja VŠI „Stropuva“ ja 68% ulatuses kostja OÜ Skamet kanda.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja, OÜ Skamet kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui
nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.VŠI ”Stropuva” esitas Pärnu Maakohtule 16.12.2010 hagi OÜ Skamet vastu põhivõla 14 672,10 euro ja viivise 14 672,10 euro saamiseks.
2.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 16.08.2006 all-litsentsilepingu nr F10 – 06, mille p 11.2 kohaselt kuulub lepingust tulenevate vaidluste lahendamine Eesti Vabariigi kohtute jurisdiktsiooni, kuid lepingu p 12.1 sätestab, et lepingule kohaldatakse Leedu Vabariigi õigust.
3.Lepingu kohaselt andis hageja lepingus sätestatud tingimustel ja korras kostjale õiguse valmistada, pakkuda müügiks ja müüa Eesti Vabariigi territooriumil keskküttekatlaid tähistusega S10, S20 ja S40, milles kasutati Leedu Vabariigis registreeritud patendiga kaitstud leiutist ”tahkekütuse süütemeetod ning katel, milles seda kasutatakse”. Vastavalt lepingu p-le 3.6.3 võttis kostja endale lepingujärgse kohustuse esitada 30 päeva jooksul alates arvestusliku kuu lõppemisest hagejale aruanne müüdud toodete koguse ja hinna kohta, kusjuures vastav aruanne oli lepingu p 5.1 kohaselt aluseks alllitsentsi tasu arvestamisele. Lepingu p 5.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale litsentsitasu, mis vastab 10% arvestuslikul kuul turustatud toodete müügikäibest, kuid mitte vähem kui kolmele Eesti Vabariigis kehtivale miinimumpalgale vastavas summas. Lepingu p-s 5.2. leppisid pooled täiendavalt kokku selles, et nendel kuudel, millal kostja tooteid ei realiseeri või realiseerib lepingu p-s 5.1 näidatust vähem, tasub kostja sellegipoolest all-litsentsi tasu kolmele Eesti Vabariigis kehtivale miinimumpalgale vastavas summas. Lepingu p-s 5.4 leppisid pooled kokku kostja poolt ühekordse makse tasumises summas 10 000 eurot hiljemalt 31.12.2006 lepingu p-s 5.3 toodud pangakontole. Pooltevahelise praktika kohaselt väljastas hageja alllitsentsi tasu maksmiseks kostjale arved, mille aluseks oli kostja poolt edastatud info toodete müügikäibe kohta. Perioodide osas, mille jooksul kostja tooteid ei müünud või mille müügikäive oli väiksem, kui lepingu p-s 5.1 sätestatud minimaalne makse, väljastas hageja arved kooskõlas lepingu p-ga 5.2 Eesti Vabariigis kehtiva kolme miinimumpalga ulatuses. Lepingu täitmise käigus tasus kostja arveid osaliselt, kuid jättis tasumata järgmised hageja poolt esitatud arved: 12.04.2007 arve nr 0029 summas 1494,90 krooni maksetähtajaga 20.04.2007; 15.05.2007 arve nr 0034 summas 10 000 eurot maksetähtajaga 23.05.2007; 05.06.2007 arve nr 0038 summas 21 000 krooni maksetähtajaga 15.06.2007; 01.08.2007 arve nr 0048 summas 21 000 krooni maksetähtajaga 15.08.2007; 06.09.2007 arve nr 0055 summas 18 127,22 krooni maksetähtajaga 13.09.2007; 09.09.2007 arve nr 0056 summas 11 462 krooni maksetähtajaga 13.09.2007. Arvete nr 0029, 0038, 0048, 0055 ja 0056 aluseks oli lepingu p-s 5.2 kokkulepitud minimaalne tasu ja arve 0034 aluseks lepingu p-s 5.4 kokkulepitud tasu. Hageja põhinõue kostja vastu on 14 672,10 eurot.
4.Lepingu p-st 10.1.1 tulenevalt on hagejal õigus alustada kostjapoolsel täitmisega viivitamisel viivise arvestamist määras kuni 10% võlgnetavast summast päevas, kuid hageja lähtus viivisintressi suurust 0,2% päevas. Nimetatud arvete viivis kokku on 586 348,58 krooni, kuid hageja vähendas viivisenõuet põhinõude suuruseni 14 672,10 euroni. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust tasuda makseid vastavalt lepingu p-des 5.2 ja 5.4 kokkulepitule ega järginud arvetel osundatud maksetähtaegu, rikkus kostja Leedu Vabariigi Tsiviilkoodeksi (Leedu TsK) art 6.205 alusel lepingut. Pooltevahelise praktika järgi olid arved lepingujärgsete maksete aluseks. Leedu TsK art 6.213 p 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult täitmist ja art 1.125 p 1 järgi on
rahalise nõude aegumistähtaeg 10 aastat alates õiguse tekkimisest nõuda võlgnikult täitmist. Hageja leidis 21.03.2011 seisukohas, et arvestades lepingu p-s 12.1 ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 32 lg-s 1 ja § 2 lg-s 1 sätestatut, kuulub kohaldamisele Leedu Vabariigi materiaalõigus. Pooled pidasid lepingu p-s 12.1 silmas, et lepingule kohaldatakse Leedu Vabariigi õigust, kui see ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadustega. Antud lepingu punkt on kooskõlas ka REÕS § 2 lg-s 2 sätestatuga. Isegi juhul kui pooled ei oleks kohalduvas õiguses kokku leppinud, tuleks asjas kohaldada Leedu Vabariigi õigust, kuna leping on kõige tugevamalt seotud Leedu Vabariigiga (REÕS § 33 lg-d 1 ja 2) ja esmane litsents registreeriti Leedu Vabariigis. Arvestades Leedu TsK 1.125 p-s 1 sätestatut, ei ole nõue aegunud. Käesolevale vaidlusele ei kohaldu TsÜS, kuid isegi TsÜS kohaldumisel ei oleks nõue vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 aegunud, kuivõrd kõik hageja nõuded on kokkulepitud tasu nõuded ja need muutusid sissenõutavaks arve alusel. Arvestades TsÜS § 145 lg-s 2 sätestatut, siis ei ole kümneaastane aegumistähtaeg oma olemuselt vastuolus ka Eesti tsiviilõiguse põhimõtetega. Litsentsitasu maksmise kohustus ei ole seotud patendi registreerimisega Eesti Vabariigis. Vaidlus puudub, et hageja esitas registreeringu taotluse ja selle tulemusena registreeriti pant. Seega ei olnud võimalik kolmandal isikul saada patendikaitset sarnasele leiutisele, mis võimaldas kostjal patendiga kaitstud leiutist oma tootmises kasutada ja saada sellest tulu. Kostja ei vaidlustanud, et kasutas leiutist toodangu valmistamisel ja seega pidi kostja maksma selle eest tasu. Lepingu p 8.7 kohaselt kestis leping selle lõpetamisest veel 90 päeva, millise aja jooksul reguleeris pooltevahelisi arveldamisi litsentsilepingu p 5. Eeltoodust tulenevalt ei ole korrektne lähtuda nõuete sissenõutavuse osas litsentsilepingu lõpetamisest 14.06.2007. Hageja esitas ka AB Leedu Post kviitungid, millistelt nähtub saadetiste edastamine kostjale ja tegemist oli arvetega. Hageja leidis 24.10.2011, et kostja väited lepingu tingimuste hagejapoolsest muutmisest ei ole tõendatud ega usutavad. Kostja poolt esitatud litsentsilepingul allkirjastati vaid viimane lehekülg. Lähtuda tuleb hilisemast lepingust. Puudub vaidlus, et hageja ütles lepingu 14.06.2007 üles ja et hageja poolt esitatud arved olid lepingu ülesütlemise hetkeks kostja poolt tasumata. Lepingu p 10.1.3 annab õiguse lepingu lõpetamiseks juhul, kui vastaspool rikub lepingut. Hageja esitas kostjale hoiatuse lepingu ülesütlemiseks lepingu rikkumise tõttu. Alusetu on kostja väide, et kostjal puudus maksekohustus, kuna patent leiutisele registreeriti Eesti Vabariigis alles 15.02.2008. Litsentsitasu maksmise kohustus ei olnud seotud patendi registreerimisega Eesti Vabariigis. Hageja väide, et tema tegevust lepingu alusel toodangu valmistamisel segas sarnase toodangu ilmumine turule, on paljasõnaline. Hageja esitas teatud arved pärast litsentsilepingu ülesütlemist, kuid osaliselt käsitlevad nimetatud arved varasematel perioodidel ekslikult vähem arvestatud litsentsitasusid ja osaliselt 2007. aasta juuli ning augusti litsentsitasu, mille nõudmiseks andis hagejale õiguse lepingu p 8.7. Kostja tugines varasemale lepingule nr 4, mis ei reguleeri pooltevahelisi suhteid. Nimetatud leping ei oma tähendust, kuna hiljem sõlmiti leping nr F10-06 ja sellest lepingust tuleb lähtuda. Ka pooltevahelises kirjavahetuses viidatakse üksnes lepingule F10-06. Pooled lugesid lepingu jõustunuks ja täitsid lepingut F10-06. Patent registreeriti Leedu Patendiameti poolt ja hagejale anti erandlik litsents. Puudub vaidlus, et hagejal olid õigused, millised ta andis all-litsentsiga kostja kasutusse.
Kostja vastuväited
9.Kostja hagi ei tunnistanud, palus kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Vastavalt TsMS § 70 lg-le 2 allub asi Eesti kohtule ja TsMS § 8 lg 1 järgi lähtub kohus menetlemisel Eesti seadusest. Kui rakendada Leedu Vabariigi õigust, ei tohi see olla vastuolus Eesti Vabariigi seadustega (lepingu p 12.1).
10.Hageja teatas 02.10.2007 Patendibüroo Turvaja OÜ aadressil saadetud teates, et katkestas kostjaga lepingu 14.06.2007 ning palus lepingut F10-06 Patendibüroos Turvaja mitte registreerida. Hageja esitas kohtule hagiavalduse 16.11.2010, so pärast tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 nimetatud tähtaja lõppemist.
11.Pärast lepingu allkirjastamist viimistles kostja hageja poolt esitatud toote jooniste mustandid ja valmistas toote väljalaskmiseks ette vastavad rakistused, kuna toote väljalasketehnoloogiat hageja välja ei töötanud. Kostja lahendas selle probleemi ja hageja sai õiguse selle kasutamiseks. Kostja teavitas hagejat pidevalt realiseerimise käigust. Lepingulistes suhtes sai probleemiks hageja poolt patendi õigeaegne kättesaamine ja selle edasisaatmine kostjale vajalike formaalsuste vormistamiseks, pärast mida oleks olnud võimalik lepingu p 5.4 täitmine. Hageja ei vastanud kostja kirjadele ja loobus koostööst. Lepingu p-s 5.4 toodud summa oli patendi kasutamise tasu ja hageja ei reageerinud kostja pakkumisele lepingu p 5.4 muutmiseks.
12.Hagiavaldusele lisatud arveid nägi kostja esmakordselt hagiavalduse kättesaamisel, varem hageja neid kostjale ei esitanud. Arvetel puudub kostjaga seos, kuna hageja lõpetas lepingu ühepoolselt.
13.Kostja leidis 16.08.2011, et arvestades REÕS §-s 7 sätestatut, peab kohus vaidluse läbivaatamisel juhinduma Eesti TsMS-st. Juriidilisele isikule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaselt ta asutati ja lepingu reaalne täitmine on kõige tihedamalt seotud Eesti riigiga. Sellest tulenevalt ei ole Leedu TsK nõude aegumise osas kohaldatav. Hageja katkestas kostjaga lepingu ühepoolselt 14.06.2007 ja hagi on aegunud. Tähtaeg, mil nõue muutub sissenõutavaks, on määratud lepinguga, mitte arve esitamisega. Patent omab territoriaalset kehtivust. Leiutise mudeli ainuõigus on piiratud kaitsedokumendi väljastanud riigiga. Patent ei olnud Eestis registreeritud ja leiutise registreerimine Eestis toimus pärast lepingu lõpetamist. Hageja leiab ekslikult, et kolmandal isikul on võimatu saada patendikaitse sarnasele leiutisele. Kuna leiutis on formaalselt vaba, võib igaüks seda ärilistel eesmärkidel kasutada. Hageja ei täitnud lepingu p 4.2.1 ehk ei toetanud leiutise patentide kehtivust Leedus, Euroopa Liidus ja SRÜ riikides. Toodangu tootmise ettevalmistamise protsessis selgus, et Eesti turule ilmus sama otstarbega kaup, mida pakkus müügiks teine Leedu firma - Rudesta.
14.Kostja pöördus hageja poole 16.01.2006 kirjaga patendi saamise kiirendamise kohta ja teatas 2007. aasta märtsis toodangu tootmise peatumisest kuni 01.06.2007 ning läbirääkimiste vajadusest, kuid hageja ei vastanud kostjale. Pooled koostasid esialgu lepingu nr 4, kuid kuna selles lepingus esinesid ebatäpsused, siis uue lepingu nimeks sai F10-06 ja hageja muutis uues lepingus p 8.1 kostjale kahjulikus suunas. Pärast lepingu ühepoolset muutmist hageja poolt pidas kostja lepingut kehtetuks, kuna see oli vastuolus poolte lepingusuhetega. Hageja katkestas lepingu ühepoolselt 14.06.2007 ja kuna tooted ei olnud Eestis patenteeritud, siis puudus kostjal tasumise kohustus. Lepingu p-s 5.4 toodud makse tasumise tähtaeg 31.12.2006 pikenes hagejapoolse patendi registreerimise ajani. Kostja täitis lepingu p-s 5.3 sätestatud tingimusi vaatamata sellele, et leping ei jõustunud. Lepingu p 8.1 muutmisega eksitas hageja kostjat tahtlikult ega teavitanud kostjat selle punkti muudatustest. Hageja kallutas petmise teel kostjat tehingut tegema ja kostja sai petmisest teada kohtuliku arutamise käigus 2011. aasta septembris. Lepingu allkirjastamisel rikkus hageja ka lepingu p-s 4.2.2 sätestatut, st ei andnud kostjale üle litsentseeritavale toodangule tehnilist
dokumentatsiooni. Hageja kostjaga läbirääkimisi ei pidanud ja hageja ei registreerinud panti. Hageja süü tõttu väljastatav toodang ei ole litsentseeritav, leping ei jõustunud ja kostjal ei tekkinud kohustust lepingut täita. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
15.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 14 672,10 eurot ja viivise 5369,22 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel 32% ulatuses hageja ja 68% ulatuses kostja kanda.
16.Hageja ja kostja vahel sõlmiti 16.08.2006 all-litsentsileping nr F10-06. Leping allkirjastati poolte poolt kõikidel lehtedel. Lepingu p 2.1 kohaselt annab hageja (sublitsentsiaar) kostjale (sublitsentsiaat) õiguse valmistada, pakkuda müügiks ja müüa patenteeritud tooteid, kostja aga kohustub kasutama nimetatud õigust lepinguga ette nähtud korras ja tingimustel, samuti teostama lepingulisi makseid. Lepingu p 11.2 järgi juhul, kui vaidlusi ei lahendata läbirääkimiste teel või sublitsentsiaatide koosolekul, lahendatakse vaidlused kohtu korras kostja riigis seadusega kehtestatud korras. Arvestades lepingu p-s 12.1 sätestatut, leppisid pooled kokku lepingule Leedu õiguse kohaldamises vastavalt REÕS § 2 lg-le 1 ja § 32 lg-le 1. Pooled on üldjuhul vabad kokku leppima, missugust õigust lepingule või selle osadele kohaldada ja kuidas lahendada vaidlusi. Rooma lepinguõiguse konventsiooni art. 3.1 täpsustab, et kohaldatava õiguse valik peab olema selgelt, mõistliku kindlusega tuvastatav. Kohaldatava õiguse kokkulepe on REÕS kohaselt võimalik vaid lepingu sisu suhtes. Arvestades muuhulgas ka REÕS § 32 lg-s 3 ja §-s 31 sätestatut, leidis kostja ekslikult, et asjas tuleb kohaldada Eesti õigust. Välisriigi õiguse kohaldamisel tuleb arvesse võtta välisriigi seadusandlust tervikuna. Kohaldada tuleb ka välisriigi õigusest tulenevat aegumise tähtaega ja ka aegumistähtaja alguse arvestamist reguleerivaid välisriigi norme. Leedu seadus ei ole vastuolus Eesti seadusega, vaid hagi aegumise tähtaeg on riigiti erinev ja lähtuda tuleb sellest tähtajast, millise riigi seadust kohaldatakse. Vastavalt TsMS § 8 lg-s 1 sätestatule lähtub kohus asja menetlemisel Eesti TsMS-st.
17.Leedu TsK § 1.125 lg 1 järgi on hagi aegumise üldine tähtaeg kümme aastat ja lg 5 p 1 järgi rakendatakse lühendatud 6-kuulist hagi aegumise tähtaega trahvi ja viiviste sissenõudmise hagidele. Antud seaduse § 1.127 lg 2 sätestab, et kui kohustuste täitmiseks on määratud tähtaeg, algab sellisest kohustusest tuleneva nõude hagi aegumise tähtaeg pärast kohustuse täitmise tähtaja lõppu. § 1.127 lg 5 kohaselt kui rikkumine on kestev, algab hagi aegumise tähtaeg sellel päeval teostatud või teostamata toimingutest tulenevatele hagidele igal vastaval päeval. Leedu TsK § 1.126 lg 2 kohaselt rakendab kohus hagi aegumist ainult sel juhul, kui vaidluse osapool seda nõuab. Seega on kostja väited hagi aegumise kohta viivisenõude osas osaliselt põhjendatud. Viivisenõue on põhjendatud 6 kuu eest enne hagi esitamist. Ülejäänud osas on viivisenõue aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Põhinõue ei ole aegunud.
18.Kostja väited, et teda eksitati lepingu sõlmisel ega teavitatud olulisest asjaolust ja lepingu p 8.1 muutmisest, ei ole tõendatud. Poolte vahel sõlmitud lepingul nr F10-06 allkirjastati kõik lehed ja kostja väitel allkirjastati antud leping viimasena. Pooled asusid lepingut täitma ja viitasid omavahelises kirjavahetuses ainult lepingule nr F10-06. Lepingule nr 4 viited puuduvad ja kostja ei viidanud sellisele lepingule ka esialgses kirjalikus vastuses hagile. Lepingul nr 4 allkirjastati ainult viimane lehekülg. Kostja pöördus kirjalikult hageja poole ettepanekuga lepingu p 5.4 muutmiseks selliselt, et tasuda ühekordne makse 10 000 eurot pärast teate saamist patendi registreerimise kohta Eesti büroos. Kui leping oleks sõlmitud vastavalt kostja poolt väidetule p 8.1 sõnastuses, et leping jõustub selle registreerimise päevast litsentsiaadi
poolt Eesti Vabariigi Riiklikus patendiametis, ei oleks vajalik lepingu p 5.4 kostja poolt pakutud viisil muuta. Seega ei ole kostja väited tema petmise või eksitamise kohta tõesed.
19.Kostja ei tühistanud tehingut seaduses nimetatud tähtaja jooksul vastavalt Eesti Vabariigi TsÜS § 92 lg-le 3, § 94 lg-le 3 ja §-le 98. Siinkohal oleks pidanud kostja lähtuma TsÜS § 98 lg-s 1, § 99 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 ning REÕS §-s 31 toodust. Leedu TsK § 6.38 lg 1 järgi tuleb kohustusi täita ausalt, nõuetekohaselt ja määratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu korraldustele ja kui sellised korraldused puuduvad, lähtudes mõistlikkuse printsiibist. § 6.205 kohaselt loetakse lepingu täitmata jätmiseks ükskõik millist lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmist, sh mittenõuetekohast täitmist ja täitmise tähtaja möödalaskmist. § 6.213 lg 1 kohaselt kui pool ei täida oma rahalist kohustust, on teisel poolel õigus nõuda, et kohustus oleks täidetud natuuras. § 6.256 lg 4 kohaselt, kui lepingulise kohustuse jätab täitmata või täidab mittenõuetekohaselt ettevõte (ettevõtja), vastutab ta kõikidel juhtumitel, kui ta ei suuda tõestada, et jättis kohustuse täitmata või täitis seda mittenõuetekohaselt vääramatu jõu asjaolude tõttu juhul, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
20.Lepingu p 5.4 järgi maksab sublitsentsiaat kuni 31.12.2006 sublitsentsiaarile välja ühekordse makse, mis võrdub 10 000 euroga ja maks kantakse üle p-s 3 näidatud kontole. Lepingu p. 5.1 järgi maksab sublitsentsiaat iga kuu pärast sublitsentseeritud toodangu väljalaskmise algust sublitsentsi maksu, mis võrdub 10% tuludest, mis saadi sublitsentseeritud toodangu realiseerimise tulemusena, kuid mitte vähem kui 3 Eesti Vabariigis kehtestatud miinimumpalka. Eesti Vabariigis oli 2007. aastal miinimumpalk 3600 krooni, millest tulenevalt oli miinimummakse suurus kuus 690,25 eurot. Hageja esitas kostjale tasumiseks järgmised arved lepingu p-de 5.4 ja 5.1 järgi: arve 0029/12.04.2007 jaanuari ja veebruarikuu eest 1500 krooni; arve 0034/15.05.2007 lepingu p 5.4 järgi 10 000 eurot; arve 0038/05.06.2007 märtsi ja aprilli eest 21 000 krooni; arve 0048/01.08.2007 juuni ja juuli eest 21 000 krooni; arve 0055/06.09.2007 täiendavalt veebruari eest 1470,99 litti, täiendavalt märtsi eest 73,24 litti, täiendavalt aprilli eest 73,24 litti ja mai eest 2383,24 litti, seega kokku 4000,71 litti; arve 0056/06.09.2007 täiendavalt juuni eest 73,22 litti, täiendavalt juulikuu eest 73,23 litti ja augustikuu eest 2383,24 litti. Seega lepingu p 5.1 järgi on hageja nõue 8 kuu eest kokku 73 084,12 krooni ehk 4670,93 eurot, st väiksemas suuruses, kui hagejal on õigus nõuda. Hageja selgitas kohtuistungil, et tal olid valed andmed miinimumpalga suuruse kohta ja hiljem esitati täiendavad arved. Hageja saatis arved kostjale ja esitas kohtule selle tõendamiseks AB Leedu Post kviitungid, mis kannavad arvetega samu kuupäevi. Seega ei vasta kostja väited arvete mittesaamise kohta tõele.
21.Pooled sõlmisid lepingu ja leppisid kokku, et kostjal on õigus valmistada ja pakkuda müügiks patenteeritud tooteid (leiutis vastavalt Leedu Vabariigi patendile 4998 „Tahke kütuse põletamise meetod ja küttekatel, milles nimetatud meetod realiseeriti“ ja selle alusel anti välja patendid (lepingu p 1.1 ja 2.1)). Antud tooted olid Leedus patenteeritud. Patendi omanik oli E. Š. ja litsentsisaaja oli riiklik ettevõte „Stropuva“. Kostja väited selle kohta, et patent oli Eestis registreerimata, ei oma asjas tähtsust, kuna hageja esitas vastava taotluse Eesti Patendiametile 12.04.2002, taotluse avaldamise kuupäev oli 16.02.2004 ja patendi väljastamise kuupäev 15.02.2008. Siinkohal tuleb arvestada Eesti Vabariigi Patendiseaduse (PatS) § 18 lg-s 1 sätestatut. Vastavalt lepingule olid kostjal olemas õigused patenteeritud toodet valmistada ja müügiks pakkuda, mida kostja vastavalt lepingule ka perioodil detsember 2006 – juuli 2007 tegi, mis on tõendatud kostja kirjadega hagejale, millistes ta teatab, et detsembris realiseeriti katlaid 11 tk, jaanuaris ja veebruaris 2 tk, märtsis 1 tk, juunis 4 tk ja juulis
3 tk. Tasu maksmine ei olnud lepingu järgi patendi registreerimise kuupäevaga seotud. Seega ei ole kostja väited selles osas põhjendatud.
22.Hageja ütles lepingu üles 09.05.2007 teatega, millega andis tähtaja 30 päeva toodete müügi kohta aruannete esitamiseks ja võlgnevuste tasumiseks ning teatas, et kui selleks ajaks tasumist ei teostata, loetakse leping ülesöelduks. Antud teade saadeti kostjale tähitud postiga 09.05.2007. Kuna kostja võlgnevusi ei tasunud, loeti leping ülesöelduks 14.06.2007. Kostja lepingu lõppemist 14.06.2007 ei vaidlustanud, mida kostja 29.08.2009 eelistungil ka kinnitas. Seega lõppes pooltevaheline leping 14.06.2007.
23.Lepingu p 8.7. järgi on kostjal võimalus peale lepingu lõppemist toodet valmistada 2 kuud ja realiseerida 3 kuud. See aga ei tähenda, et kostja peaks lepingu p-s 5.1 sätestatud maksu tasuma 3 kuud peale lepingu lõppemist juhul, kui toodangut peale lepingu lõpetamist ei valmistata ega realiseerita. Hageja peab tõendama toodangu valmistamise ja realiseerimise peale lepingu lõppu. On tõendatud, et kostja esitas hagejale aruande valmistatud toodangu kohta juunis ja juulis 2007. Seega on tõendatud kostja poolt katelde tootmine ka pärast lepingu lõppu ja hageja nõue tasu saamiseks 2,5 kuu eest pärast lepingu lõppemist on põhjendatud.
24.Lepingu p 10.1.1. järgi juhul, kui üks pooltest rikub lepingu mis tahes nõudeid, on teisel poolel õigus kehtestada 30 kalendripäeva jooksul tähtaeg rikkumiste kõrvaldamiseks ning alustada viivise arvestamist, mille suurus võib iga päeva eest ulatuda kuni 10%-ni võlgnevuse üldsummast. Hageja nõudis kostjalt viivist arvete maksmisega viivitamise eest 0,2% suuruses võlgnetavast summast. Põhivõlg on 14 672,10 eurot ja seega on viivis päevas 29,34 eurot. Põhjendatud viivisenõue 6 kuu ehk 183 päeva eest on 5369,22 eurot.
25.Kostja väited, et Eestis ilmus turule sama otstarbega kaup, mida pakkus müügiks teine Leedu firma, ei ole tõendatud ja ei oma asjas tähtsust. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.1 järgi oli hagejal õigus allkirjastada all-litsentsileping ka teiste isikutega.
26.Kostja väitel ei andnud hageja talle üle tehnilist dokumentatsiooni sublitsentseeritavale toodangule. Kostja ei täpsustanud, millist vajalikku dokumentatsiooni üle ei antud ja kostja ei pöördunud vastava nõudega hageja poole ka peale lepingu sõlmimist, vaid valmistas toodangut ja müüs seda. Jääb arusaamatuks, kuidas oli võimalik toodet valmistada, kui hageja ei andnud kostjale tehnilist dokumentatsiooni üle. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
27.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja saata asi Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus leiab, et otsust on võimalik teha ilma maakohtusse saatmata, siis tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
28.Kohus leidis ekslikult, et käesoleva asja lahendamisel kuulub kohaldamisele Leedu Vabariigi materiaalõigus. Lepingu p-dest 11.2 ja 12.1 nähtub, et pooled leppisid lepingu sõlmimisel kokku, et võimalike vaidluste lahendamisel kohaldatakse Eesti Vabariigi õigust ja siinkohal tuleb arvestada võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-s 1 sätestatut. Lepingu sätete tõlgendamisel aga kohaldatakse Leedu Vabariigi seadusandlust. Seega tõlgendas kohus lepingu p 12.1 liiga laialt ja kohaldas ekslikult Leedu materiaalõigust. Leedu Vabariigi aegumistähtaja õigusnormi kohaldamisel on nimetatud norm vastuolus aegumistähtaja õigusnormidega ja hageja nõuded on aegunud, kuna hageja esitas hagi kohtusse 16.12.2010.
29.Kohus leidis ekslikult, et kostja sai arved kätte ja jättis need tasumata. AB Leedu post kviitungid ei tõenda arvete kättesaamist kostja poolt. Antud kviitungid tõendavad
asjaolu, et hageja saatis mingisuguse kirja, aga saadetise sisu ja kostja poolt saadetise kättesaamist antud dokumendid ei tõendanud. Hageja oleks pidanud arved edastama kas e-postiga või tähitud postiga. Kostja käitumine enne lepingu lõppemist ei andnud alust kahelda tema heausksuses. Kostja esitas vastavalt lepingule õigeaegselt aruanded ja tasus arvete alusel. Hagile lisatud arvetega tutvus kostja pärast hagiavalduse kättesaamist.
30.Maakohus leidis ekslikult, et kostja peab täitma lepingu p-s 5.4 sätestatud kohustust, kuna viidatud p-st tulenevad kohustused võiksid kostjal tekkida pärast patendi registreerimist Eesti Vabariigis. Patent omab territoriaalset kehtivust. Leiutise ainuõigus on piiratud kaitsedokumendi väljastatud riigiga. Selles olukorras patenditud leiutis ei olnud lepingu kehtivuse ajal kaitse all, st patent ei olnud Eestis registreeritud. Vaidlusaluse leiutise patent registreeriti Eesti Vabariigis 15.02.2008 ehk pärast lepingu ühepoolset lõpetamist 14.06.2007 ning ei omanud poolte suhetele tähendust. Kohus leidis ekslikult, et asjaolu, et patent ei olnud Eestis registreeritud, ei oma antud asjas tähtsust, kuna hageja esitas vastava taotluse Eesti Patendiametile 12.04.2002. Eesti Vabariigi Patendiame tei olnud lepingu allkirjastamise hetkel nimetatud leiutisele patendi registreerimist väljastanud. Lepingu p-s 5.4 sätestati 10 000 euro tasumise kohustus patendi kasutamise eest. Kuna patent registreeriti pärast lepingu lõpetamist, puudus kostjal kohustus lepingu kehtivuse ajal patendi kasutamise eest maksta ja hageja nõuded on selles osas alusetud.
31.Kohus ei pööranud tähelepanu väidetele, et esialgselt sõlmisid pooled litsentsilepingu nr 4, milline kandis kuupäeva 16.08.2006 ja et leping allkirjastati mõlema poole poolt. Nimetatud lepingu p 8.1 kohaselt sõltus lepingu jõustumine selle registreerimisest Patendiametis. Seoses sellega, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud patent ametlikult registreeritud, ei olnud kostjal võimalik lepingut Patendiametis registreerida ja järelikult ei ole nimetatud leping jõustunud. Siinjuures ei oma PatS § 18 lg-s 1 sätestatu tähtsust. Kohus ei arvestanud ka kostja 16.01.2007 pöördumist hageja poole. Hageja ei vastanud korduvalt kostja kirjadele, millest tulenevalt ei saanud kostja temast mittesõltuvatel põhjustel lepingust tulenevat kohustust õigeaegselt täita. Hageja ei täitnud lepingu p-s 7 toodud kohustust läbi viia sublitsentsiaatide koosolek. Kostja järeldas hageja käitumisest, et hageja ei täida lepingu p 4.2.1 tahtlikult.
32.Kohus pidas ekslikult tõendatuks kostja poolt katelde tootmist ka pärast lepingu lõppu ja hageja nõuet põhjendatuks 2,5 kuu eest pärast lepingu lõppemist. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus lepingu lõpetamise tähtaja üle. Siinkohal omab tähtsust alllitsentsilepingu F 10-06 p-s 8.7 sätestatu. Kostja esitas hagejale aruande valmistatud toodangu kohta juunis ja juulis 2007. Kui võtta aluseks lepingu lõpetamise kuupäev 14.06.2007, siis on tõendatud kostja poolt katelde tootmine ka pärast lepingu lõppu 1,5 kuu, mitte aga 2,5 jooksul.
33.Hageja rikkus lepingu p 4.2.2, st ei andnud kostjale tehnilist dokumentatsiooni. Kohus leidis ekslikult, et kostja ei täpsustanud, millist vajalikku dokumentatsiooni hageja üle ei andnud. Kostja märkis 16.08.2011 vastuses, et hageja andis kostjale üle ainult katelde eskiisi variandi, kuid kostja töötas välja joonised ja tehnilise rakistuse. Kostja töötas toodangu valmistamiseks välja kogu tehnilise dokumentatsiooni. Kohus ei motiveerinud oma otsust selles osas piisavalt. Ringkonnakohtu seisukoht
34.TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so antud juhul osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud.
35.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
36.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja esimese astme kohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele piisava põhjalikkusega vastanud, ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
37.Maakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada Leedu Vabariigi materiaalõiguse norme. Lepingu p 11.2, millele kostja viitab, reguleerib kohtumenetluse kohta ja korda. Maakohus leidis õigesti, et Leedu Vabariigi TsK § 1.125 lg 1 järgi ei ole põhinõue aegunud ja viivisenõue on aegunud osaliselt.
38.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on arved kätte saanud. Kuna hageja poolt kostjale saadetud arved ja AB Leedu Post kviitungid kannavad sama kuupäeva, samal viisil varasemalt saadetud arvete kättesaamist kostja ei vaidlustanud, ei ole tema väide arvete mittesaamise kohta usutav. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja saatis postikviitungitel märgitud kuupäevadel talle muid kirju.
39.Kohus leidis õigesti ka seda, et kostja on kohustatud muu hulgas täitma lepingu p-s 5.4 sätestatud kohustuse, st tasuma ühekordse makse 10 000 euro suuruses. Õige on ka maakohtu seisukoht, et patendi hilisem registreerimine Eesti Patendiametis ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, sest tasu maksmine ei olnud lepingu järgi seotud patendi Eestis registreerimise kuupäevaga. Patendi registreerimise kiirus Patendiametis ei sõltunud hagejast ja hageja oli teinud kõik endast oleneva leiutisele patendikaitse saamiseks.
40.Ebaõige on apellatsioonkaebuses märgitu, nagu ei oleks maakohus andnud hinnangut kostja väidetele litsentsilepingu nr 4 kohta. Kohus on sellele otsuses hinnangu andnud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Asjaolu, et vaidluse lahendamiseks ei viidud läbi sublintsentsiaatide koosolekut, ei tähenda seda, et hageja ei võinud pöörduda oma õiguste kaitseks hagiga kohtusse.
41.Maakohus kohaldas õigesti ka lepingu p 8.7 ja leidis põhjendatult, et hageja on õigustatud saama tasu ka 2,5 kuu eest pärast lepingu lõppemist. On tõendatud, et 2007.aasta juunis ja juulis jätkas kostja katelde tootmist. Kostja ei tõendanud, et ta müüs katlad hiljemalt 2007.aasta juulis, mis oleks andnud hagejale õiguse nõuda tasu pärast lepingu lõppemist ainult 1,5 kuu eest, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Apellatsioonkaebuse väited on selles osas ka vastuolulised. Kostja väitel luges kohus ekslikult tõendatuks kostja poolt katelde tootmise pärast lepingu lõppemist. Samas võtab kostja omaks, et ta esitas hagejale aruande valmistatud toodangu kohta 2007.aasta juunis ja juulis, so pärast lepingu lõppemist.
42.Ebausutav on kostja väide, et hageja ei andnud kostjale üle tehnilist dokumentatsiooni. Kostja tootis ja müüs katlaid ning ta ei ole tõendanud, et ta töötas ise kogu dokumentatsiooni välja.
43.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad 32% ulatuses hageja kanda ja 68% ulatuses kostja kanda, nagu määras maakohus. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud
kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja.
44.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.