Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

1 (11)

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt 16. augustil 2006. a. on VŠI „Stropuva” ja OÜ Skamet sõlminud alllitsentsi lepingu nr. F10 – 06, mille p. 11.2. kohaselt kuuluvad lepingust tulenevad vaidlused lahendamisele kostja riigis seadusega kehtestatud korras. Nimetatud kokkulepet tuleb käsitleda kohtualluvuse kokkuleppena ning seega kuulub lepingust tulenevate vaidluste lahendamine Eesti Vabariigi kohtute jurisdiktsiooni. Lepingu p. 12.1. on pooled sõlminud täiendava kokkuleppe ka selles, et lepingule kohaldatakse Leedu Vabariigi õigust. Eeltoodust tuleneb, et vaidluse lahendamisel Eesti kohtus kuulub kohaldamisele Leedu Vabariigi materiaalõigus ja hageja on hagiavalduse koostamisel lähtunud Leedu Vabariigi Tsiviilkoodeksi ning Patendiseaduse sätetest. Kooskõlas TsMS § 234 ja Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 on kohtul õigus kohaldatava õiguse väljaselgitamiseks sõltumata poolte esitatust, kuid samas on kohtul õigus nõuda poolte kaasabi vastava kohustuse täitmisel. 16. augustil 2006.a. on VŠI „Stropuva” ja OÜ Skamet vahel sõlmitud all-litsentsi lepingu nr. F10 – 06, mille kohaselt andis VŠI „Stropuva” all-litsentsi lepingus sätestatud tingimustel ja korras OÜ-le Skamet õiguse valmistada, pakkuda müügiks ning müüa Eesti Vabariigi territooriumil keskküttekatlaid tähistusega S10, S20 ja S40, milles on kasutatud Leedu Vabariigis registreeritud patendiga kaitstud leiutist ”tahkekütuse süütemeetod ning katel, milles seda kasutatakse”. Vastavalt all-litsentsi lepingu punktile 3.6.3 võttis OÜ Skamet endale lepingujärgse kohustuse esitada 30-ne päeva jooksul alates arvestusliku kuu lõppemisest VŠI–le „Stropuva” aruanne müüdud toodete koguse ning hinna kohta, kusjuures vastav aruanne oli all-litsentsi lepingu punkti 5.1. kohaselt aluseks all-litsentsi tasu arvestamisele. All-litsentsi lepingu punkti 5.1. järgi kohustus OÜ Skamet tasuma VŠI-le „Stropuva” litsentsitasu, mis vastab 10-le (kümnele) protsendile arvestuslikul kuul turustatud toodete müügikäibest, kuid mitte vähem kui kolmele Eesti Vabariigis kehtivale miinimumpalgale vastavas summas. All-litsentsi lepingu punktis 5.2. leppisid pooled täiendavalt kokku selles, et nendel kuudel, millal OÜ Skamet tooteid ei realiseeri või realiseerib all-litsentsi lepingu punktis 5.1. näidatust vähem, tasub OÜ Skamet sellegipoolest all-litsentsi tasu kolmele Eesti Vabariigis kehtivale miinimumpalgale vastavas summas. Lisaks eeltoodule leppisid lepingupooled all-litsentsi lepingu punktis 5.4. kokku OÜ Skamet poolt ühekordse makse tasumises summas 10 000.00 eurot hiljemalt 31. detsembriks 2006.a. Tasumised pidid toimuma VŠI „Stropuva” pangakontole, mis oli osundatud all-litsentsi lepingu punktis 5.3. Pooltevahelise praktika kohaselt väljastas all-litsentsi tasu maksmiseks VSI Stropuva OÜ-le Skamet arved, mille aluseks oli omakorda OÜ Skamet poolt edastatud info toodete müügikäibe kohta. Perioodide osas, mille jooksul ei olnud OÜ Skamet müünud tooteid või mille müügikäive oli väiksem, kui all-litsentsi lepingu punktis 5.1. sätestatud minimaalne makse, väljastas VŠI Stropuva arved kooskõlas all-litsentsi lepingu punktiga 5.2. Eesti Vabariigis kehtiva kolme miinimumpalga ulatuses. Arvelduste valuutaks Leedu litt v.a. all-litsentsi lepingu p. 5.4. alusel tasumisele kuuluva makse puhul, milline makse kuulus tasumisele lepingu kohaselt eurodes. Eesti krooni ja Leedu liti suhe on Eesti Panga avaldatud valuutakursside kohaselt olnud 4,531 EEK/1 LTL ja Eesti krooni ja euro suhe 15,646 EEK/1 EUR, millest on hageja oma haginõude määratlemisel lähtunud. Hageja märgib, et all-litsentsi lepingu täitmise käigus on osaliselt kostja ka arveid tasunud, kuid jätnud tasumata järgmised hageja poolt esitatud arved: 1) 12. aprilli 2007. a. arve nr. 0029 summas 330,00 LTL (1494,90 2 (11)

EEK) maksetähtajaga 20. aprill 2007. a.; 2) 15. mai 2007. a. arve nr. 0034 summas 10 000 EUR (156 460,00 EEK) maksetähtajaga 23. mai 2007. a.; 3) 05. juuni 2007. a. arve nr. 0038 summas 4620,00 LTL (21 000,00 EEK) maksetähtajaga 15. juuni 2007. a.; 4) 01. augusti 2007. a. arve nr. 0048 summas 4620,00 LTL (21 000 EEK) maksetähtajaga 15. august 2007. a.; 5) 06. septembri 2007. a. arve nr. 0055 summas 4000,71 LTL (18 127,22 EEK) maksetähtajaga 13. september 2007. a.; 6) 09. septembri 2007. a. arve nr. 0056 summas 2529,69 LTL (11 462,00 EEK) maksetähtajaga 13. september 2007. a. Arvete 0029, 0038, 0048, 0055 ja 0056 aluseks oli all-litsentsi lepingu p. 5.2. kokkulepitud minimaalne tasu kolme Eesti Vabariigis kehtiva miinimumpalga suuruses ning arve 0034 aluseks all-litsentsi lepingu punktis 5.4. kokkulepitud tasu. Seega on osundatud arvetest tulenevalt kokku hageja põhinõue kostja vastu 229 544,12 Eesti krooni. Juhindudes all-litsentsi lepingu punktist 10.1.1. on hagejal õigus alustada kostjapoolsel täitmisega viivitamisel viivise arvestamist, kusjuures poolte kokkuleppe kohaselt võib viivisintressi määraks olla kuni 10% võlgnetavast summast päevas. Praktikas peetakse majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate ettevõtjate vaheliste lepingute puhul tavapäraseks viivisintressi suurust 0,2% päevas, mistõttu hageja leiab, et antud juhul on kostjalt põhjendatud nõuda viivise tasumist just sellise arvestuse alusel. Järgnevalt toob hageja arvete kaupa viivituse kestuse ning viivise suuruse: 1) arve nr. 0029 viivitus

päeva viivis päevas 2,99, kokku 3988,66 EEK; 2) arve nr. 0034 viivitus 1301 päeva,viivis päevas 312,92, kokku 407 108,92 EEK; 3) arve nr. 0038 viivitus 1279 päeva,viivis päevas 42, kokku53 718.- EEK; 4) arve nr. 0048 viivitus 1217 päeva, viivis päevas 42,kokku 51 144.- EEK; 5) arve nr. 0055viivitus 1188 päeva, viivis päevas 36,25, kokku 43 065.EEK; 6) arve nr. 0056viivitus 1188 päeva, viivis päevas 23,kokku 27 324.- EEK. Viivised kokku 586 348,58 EEK. Hageja viivisenõue kostja vastu on kokku 586 348,58 Eesti krooni, millist nõuet hageja hea usu põhimõttest tulenevalt vähendab põhinõude suuruseni s.o. kuni 229 544 Eesti kroonini. TsMS § 206 lg 1 tulenevalt on hagejal õigus nõuet suurendada ja vähendada, mistõttu on hageja õigustatud hagiavalduses viivisenõuet vähendama suuruseni, mille ulatuses peab ta põhjendatuks ning vajalikuks viivised kostjalt välja nõuda. Kuivõrd antud asjas tuleb kohaldamisele Leedu Vabariigi materiaalõigus, tugineb hageja Leedu Vabariigi Tsiviilkoodeksi art. 6.205, mille kohaselt loetakse lepingurikkumiseks ka kohustuse täitmiseks antud tähtaja rikkumist. Lähtudes asjaolust, et kostja ei ole täitnud alllitsentsi lepingust tulenevat kohustust tasuda makseid vastavalt all-litsentsi lepingu punktides 5.2. ja 5.4. kokkulepitule ning jätnud järgimata arvetel osundatud maksetähtaja, on kostja rikkunud all-litsentsi lepingut. Pooltevahelise praktika põhjal olid just arved lepingujärgsete maksete aluseks. Leedu Vabariigi Tsiviilkoodeksi art. 6.213 p. 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult täitmist. Siinkohal toob hageja esile, et Leedu Tsiviilkoodeksi art. 1.125 p. 1 juhindudes on rahalise nõude aegumistähtaeg 10 aastat alates õiguse tekkimisest nõuda võlgnikult täitmist. Hageja palub rahuldada VSI Stropuva hagi OÜ Skamet vastu ning mõista OÜ-lt Skamet välja VSI Stropuva kasuks 229 544,12 Eesti krooni (14 672,10 eurot); mõista OÜ-lt Skamet välja VSI Stropuva kasuks viivised summas 229 544,12 Eesti krooni (14 672,10 eurot) ulatuses; menetluskulude jaotamisel jätta kõik menetluskulud OÜ Skamet kanda, sealhulgas mõista OÜ-lt Skamet välja VSI Stropuva kasuks hageja kulud lepingulisele esindajale. Kostja kirjalikud vastuväited Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja leiab, et vastavalt TsMS § 70 lg.2 allub asi Eesti kohtule. Õige ei ole see , et asja lahendamisel tuleb lähtuda Leedu Vabariigi materiaalõigusest, kuna TsMS § 8 lg.1 järgi kohus lähtub menetlemisel Eesti tsiviilmenetlusseadusest. Kui rakendada Leedu Vabariigi õigust ei tohi see olla vastuolus

3 (11)

Eesti Vabariigi seadustega nagu märgitud lepingu p.-is 12.1. Vastavalt TsÜS § 146 lg.1 tehingust tulenava nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Hageja esindaja 02.10.2007.a. Patendibüroo Turvaja OÜ aadressile esitatud teates OÜ Skamet nimel teeb teatavaks, et 14.06.2007.a. katkestas lepingu kostjaga ja palub mitte registreerida lepingut F10-06 Patendibüroos Turvaja. Sellest teatest sai kostja teada,et leping katkestati ühepoolselt. Hagiavaldus kohtule esitatud 16.11.2010.a. s.o. kolme aasta, viie kuu ja kahe päeva möödumisel s.o. pärast TsÜS § 146 lg.1 nimetatud tähtaja lõppemist. Pärast lepingu allakirjutamist asus kostja ettevalmistustöid tegema. Viimistleti hageja poolt esitatud toote jooniste mustandid, valmistati ette vastavad rakistused toote väljalaskmiseks. Vaatamata sellele , et hageja kinnitusel oli litsents tootele saadud, ei olnud välja töötatud toote väljalaske tehnoloogiat. See probleem lahendati kostja poolt ja hageja sai kostjalt õiguse selle kasutamiseks. Kostja teavitas hagejat pidevalt realiseerimise käigust. Lepingulistes suhtes sai komistuskiviks hageja poolt patendi õigeaegse kättesaamise küsimus ja selle edasisaatmine kostjale vajalike formaalsuste vormistamiseks, pärast mida oleks olnud võimalik lepingu p.5.4 täitmine. Hageja ei vastanud loetletud kirjadele ja loobus mõistlikust koostööst. Hageja ei pööranud tähelepanu kostja pakkumisele lepingu p.5.4 muutmiseks, mis ei piiranud hageja õigust ja jättis muutmata ühekordse väljamakse summa suuruse. Vastavalt lepingu p.-le 5.4 on antud summa tasu patendi kasutamise eest. Ettepanek muudatusteks oli tehtud eesmärgiga patendi , mille autoriks oli hageja , kasutamise seaduslikkuse kindlustamiseks. Hageja jättes vastamata kostja ettepanekutele, valis lepingu ühepoolse lõpetamise tee. Hagile lisatud arvetega tutvus kostja hagi kättesaamisel ja varem pole neid kostjale saadetud. Hageja poolt esitatud arvetel ei ole seost kostjaga , kuna hageja oli ühepoolselt juba lepingu katkestanud. Arve 0034 järgi ühekordse väljamakse kohta summas 10 000 eurot on antud selgitus vastuses. Teiste arvete kohta on kostja andnud selgitused hagejale kirjavahetuse teel, enne lepingu ülesütlemist hageja poolt. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja vastavalt TsÜS § 146 lg.1 kohaldada aegumist. Asja läbivaatamisel juhinduda Eesti tsiviilkohtumenetluse seadusest ja menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluse käik Hageja kirjalikus arvamuses hagi vastuse kohta leiab, et poolte vahel sõlmitud litsentsilepingu punktis 12.1. on sõnaselgelt pooled leppinud kokku Leedu Vabariigi õiguse kohaldamises. Arvestades asjaoluga, et antud juhul on pooltevahelistel õigussuhetel kokkupuude enama kui ühe riigi õigusega, siis tuleb eelkõige lähtuda litsentsilepingust ning kontrollida selles sisalduvate kokkulepete õiguspärasust Rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel. REÕS § 32 lg 1 kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. REÕS § 2 lg 1 kohaselt kohaldab välisriigi õigust kohus omal algatusel ilma poole vastavasisulise taotluseta, kui välisriigi õiguse kohaldamises on tehinguliselt kokku lepitud. Seega on litsentsilepingu punktis 12.1. sisalduv kokkulepe Leedu Vabariigi materiaalõiguse kohaldamise osas lubatav ka Eesti Vabariigi seaduse kohaselt ja asjas kuuluvad ühemõtteliselt kohaldamisele Leedu Vabariigi materiaalõiguse normid. Kostja on antud juhul meelevaldselt kasutanud ära mõneti ebaõnnestunud litsentsilepingu punkti 12.1. sõnastust ning moonutanud selle sisu. Nimelt on pooled litsentsilepingu allkirjastamisel pidanud punktis 12.1. silmas, et litsentsilepingule kohaldatakse Leedu Vabariigi õigust, kui see ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadustega ning see peab olema selgitatav vastavuses sellega. REÕS § 2 lg 2 kohaselt lähtutaksegi välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis, milline põhimõte ongi sätestatud litsentsilepingu punkti 12.1. sisalduva lepingusätte viimases osas. Isegi juhul kui pooled ei oleks kokku leppinud kohalduvas õiguses, tuleks asjas kohaldada Leedu Vabariigi õigust, kuivõrd

4 (11)

REÕS § 33 lg 1 ja 2 kuulub kohaldamisele selle riigi õigus, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Kuivõrd antud juhul on litsentsileping kõige tugevamalt seotud Leedu Vabariigiga, kus esmane litsents oli registreeritud, siis kuuluks kohaldamisele Leedu õigus. Leedu Vabariigi Tsiviilkoodeksi 1.125 p. 1 juhindudes on rahalise nõude aegumistähtaeg 10 aastat alates õiguse tekkimisest nõuda võlgnikult täitmist. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Vastuseks kostja püüdele kohaldada aegumisele Eesti Vabariigi seadust, täpsemalt TsÜS, märgib hageja, et esiteks vastavad sätted käesolevale vaidlusele ei kohaldu ning teiseks ei oleks hageja nõuded aegunud isegi juhul kui kohaldamisele kuuluks TsÜS-i regulatsioon. Kostja on viidanud küll TsÜS § 146 lg 1 sisalduvale üldnormile, mis reguleerib tehingust tuleneva nõude aegumist, kuid jätnud tähelepanuta erinormina TsÜS § 147 lg 3, mis sätestab nõude aegumistähtaja alguse. Kokkulepitud tasu nõude ja arve esitamisega sissenõutavaks muutuva nõude aegumistähtaja alguseks on selle kalendriaasta lõpp, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega isegi juhul kui antud vaidluses kuuluksid kohaldamisele TsÜS-i sätted, oleks 2010. a. jooksul esitatud hagiavaldus tähtaegne aegumist silmas pidades, kuivõrd kõik hageja nõuded on kokkulepitud tasu nõuded ning need on muutunud sissenõutavaks arve alusel. Kümneaastane aegumistähtaeg ei ole oma olemuselt vastuolus ka Eesti tsiviilõiguse põhimõtetega, kuivõrd TsÜS § 145 lg 2 lubab poolte kokkuleppel pikenda tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega kümne aastani. Samas VŠI „Stropuva“ on litsentsilepingute sõlmimisel pidanud vajalikuks sätestada Leedu Vabariigi õiguse kohaldamine eelkõige seetõttu, et litsentsilepingute paljususe situatsioonis oleks litsentsiaatide asukohamaa seadusest lähtumine VŠI-le „Stropuva“ ülimalt koormav ning raskendaks oluliselt õiguste ja nõuete üle arvepidamist. Seetõttu kehtivad kõigile litsentsiaatidele Leedu Vabariigi materiaalõiguse normid, seda ka aegumist reguleerivas osas. Litsentsilepingus ei ole litsentsitasu maksmise kohustus olnud seotud patendi registreerimisega Eesti Vabariigis. Vaidlust ei ole selles, et registreeringu taotlus oli esitatud ning patent selle tulemusena registreeriti. Seega ei olnud võimalik kolmandal isikul saada patendikaitset sarnasele leiutisele, mis võimaldas kostjal patendiga kaitstud leiutist oma tootmises kasutada ning saada sellest tulu. Fakti, et kostja leiutist kasutas toodangu valmistamisel, vaidlustatud ei ole ning seega ei ole ka sisuliselt põhjendatud mistahes vastuväited tasu maksmisele. Litsentsilepingu punkti 8.7. kohaselt kohustus kostja lõpetama 60 päeva jooksul litsentsilepingu lõpetamisest sublitsentseeritud toodangu valmistamise ning nimetatud tähtaja möödumisel 30 kalendripäeva jooksul kogu valmistatud toodangu realiseerima. Seega kestis litsentsileping selle lõpetamisest veel 90 päeva, millise aja jooksul reguleeris pooltevahelisi arveldamisi litsentsilepingu punkt 5. Eeltoodust tulenevalt ei ole korrektne ka kostja poolt nõuete sissenõutavuse osas lähtumine litsentsilepingu lõpetamisest 14. juunil 2007. Hageja esitab AB Leedu Post kviitungid, millelt nähtub saadetiste edastamine kas otse OÜ-le Skamet või OÜ Skamet juhatuse liikmele A. Gololobile ning hageja kinnitab, et tegemist oli nimelt nende arvetega, millega esmakordset tutvumist väidab kostja olevat toimunud hagimaterjali alusel. Hageja on nimetatud postikviitungitega usutavalt tõendanud arvete saatmist kostjale. Hageja palub hagi rahuldada. Kostja täiendavates vastustes hagile leidis, et 16.08.2011.a. kohus peab vaidluse läbivaatamisel juhinduma Eesti Tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Välisriigi õigust ei kohaldata , kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on vastuolus Eesti õiguse üldiste põhimõtetega. Sellisel juhul kohaldatakse vastavalt REÕS §7 Eesti õigust. Juriidilisele isikule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaselt ta on asutatud. Ka lepingu reaalne täitmine on kõige tihedamalt seotud Eesti riigiga. Seega Leedu Tsiviilkoodeks nõude aegumise kohta ei ole kohaldatav. 14.06.2007.a. katkestas hageja kostjaga lepingu ühepoolselt ja hagi kohtule esitatud 16.11.2010.a. Seega on hagi aegunud. Tähtaeg, mil

5 (11)

nõue muutub sissenõutavaks on määratud lepinguga, mitte arve esitamisega. Patent omab territoriaalset kehtivust. Leiutise mudeli ainuõigus on piiratud kaitsedokumendi väljastanud riigiga. Patent ei olnud Eestis registreeritud, leiutise registreerimine Eestis toimus peale hageja poolt lepingu lõpetamist. Hageja väide sellest , et on võimatu saada kolmandale isikule patendikaitse sarnasele leiutisele , ei vasta tõele, kuna see leiutis on formaalselt vaba s.t. et igaüks võib takistamatult kasutada seda ärilistel eesmärkidel. Hageja ei täitnud lepingu p.4.2.1 s.t. ei toetanud leiutise patentide kehtivust Leedus, Euroopa Liidus ja SRÜ riikides. Toodangu tootmise ettevalmistamise protsessis selgus, et Eesti turul oli ilmunud sama otstarbega kaup, mida pakkus müügiks teine Leedu firma Rudesta viitega poolte lepingu p.-is 1.1 nimetatud patentidele. 16.01.2006.a. pöördus kostja hageja poole kirjaga patendi saamise kiirendamise kohta, kuid hagejalt vastust ei tulnud. 2007.a. märtsis teatas kostja hagejale toodangu tootmise peatumisest kuni 01.06.2007.a. ning läbirääkimiste vajadusest. Hageja kostja kirjadele ei vastanud. Hageja ei andnud lepingu allkirjastamisel kostjale üle kogu tehnilist dokumentatsiooni toodangule. Hageja andis üle katelde eskiisi variandi, aga kõik joonised ja tehniline pool oli välja töötatud kostja poolt. Lepingu allkirjastamine toimus Pärnus. Enne lepingu allkirjastamist pooled rääkisid läbi lepingu punktid. Hiljem hageja teavitas kostjat , et lepingu nr. 4 koostamisel on tehtud viga , kuna lepingut on nimetatud litsentsilepinguks , õige nimi on aga sublitsentsileping. Samuti lepingu p.5.3 on ebaõigesti näidatud hageja arve, mida on vaja täpsustada. Hageja teatas, et teeb muutused lepingus ja kostja oli sellega nõus. 16.08.2006.a. lepingule nr.4 andis hageja numbri F10-06 ning edastas lepingu allkirjastamiseks Pärnusse. Hageja ei kooskõlastanud kostjaga mingit muud muutusi lepingus. Hageja aga muutis lepingu p.8.1. Leping F10-06 ilma lepingu 4 tekstis oleva punti 8,1 on muutunud õigusliku ja majandusliku resultaadi kostja poolt piiramatu kohustuste suunas hageja ees. Kostja peab lepingut F10-06 kehtetuks pärast hageja poolt ühepoolset p.8.1 muutmist, kuna see on vastuolus poolte lepingusuhetega. Hageja katkestas lepingu ühepoolselt 14.06.2007.a.ja pani kostja kahjulikule positsioonile, kuna kostja lootis pikaajalist koostööd. Kuna tooted ei olnud Eestis patenteeritud siis kostjal ei olnud tasumise kohustust. Patendi registreerimise kohustust tuletas kostja hagejale korduvalt meelde. Lepingu p.5.4 makse tasumise tähtaeg 31.12.2006.a. oli pikenenud hageja poolse patendi registreerimise ajani. Kostja täitis lepingu p.5.3 sätestatud tingimusi vaatamata sellele , et leping ei olnud jõustunud. Lepingu p.8.1 muutmisega on hageja tahtlikult eksitanud kostjat ja pole teavitanud olulisest muutusest lepingus. Sellega hageja petmise teel kallutas kostjat tehingut sooritama tingimustel , milliseid kostjaga ei arutatud. Lepingu sõlmimisel pooled määrasid lepingu p.8.1 , et leping jõustub selle registreerimise päevast litsentsiaadi poolt Eesti Vabariigi Riiklikus Patendiametis ning kehtib kuni 19.04.2021.a. Lepingu allkirjastamisel oli rikutud lepingu p.4.2.2 s.t. ei olnud üle antud tehnilist dokumentatsiooni litsentseeritavale toodangule, hageja taandus küsimuste arutamisest kostjaga ja hageja ei registreerinud panti. Hageja süü tõttu väljastav toodang ei ole litsentseeritav ja leping ei ole jõustunud ning kostjal ei ole tekkinud kohustust täita jõustumata lepingut. Kostja sai petmisest teada kohtuliku arutamise käigus septembris 2011.a. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja täiendavas arvamuses kostja vastustele leidis, et kostja väited litsentsilepingu tingimuste hagejapoolsest muutmisest ei ole tõendatud ega usutavad, Hagejale jääb arusaamatuks kostja selgitus väidetava teise litsentsilepingu allkirjastamise kohta, samuti on raskestimõistetav kostja selgitus hagejapoolsete lepingumuudatuste sisseviimise asjaolude kohta, kuna hageja kinnitusel ei ole kostja kirjeldatud sündmust aset leidnud. Kostja poolt esitatud litsentsilepingul ei ole allkirjastatud kõik lepingu lehed, vaid üksnes viimane. Lepingulehel kus on lepingu p.8.1 allkiri puudub. Samuti ei ole selge miks kostja

6 (11)

poolt esitatud leping on allkirjastatud viimasel lehel ja hageja poolt esitatud lepingul on allkirjastatud kõik lehed. Samuti kostja ei väida, et hageja poolt esitatud leping on hilisem, kui kostja versioon. Seega tuleb igal juhul lähtuda hilisemast lepingust. Samuti ei ole vaidlust , et leping öeldi hageja poolt üles 14.06.2007.a. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja poolt esitatud arved olid lepingu ülesütlemise hetkeks kostja poolt tasumata. Lepingu p.10.1.3 annab õiguse litsentsilepingu lõpetamiseks juhul , kui vastaspool on lepingut rikkunud. Hageja esitas kostjale hoiatuse lepingu ülesütlemiseks lepingu rikkumise tõttu. Samuti on alusetu kostja väide, et puudus maksekohustus , kuna patent litsentsilepingus kokkulepitud leiutisele registreeriti Eesti Vabariigis alles 15.02.2008.a., lepingus ei ole litsentsitasu maksmise kohustus seotud patendi registreerimisega Eesti Vabariigis. Registreeringu taotlus oli hageja poolt esitatud ning patent selle tulemusena ka registreeriti. Seega ei olnud kolmandatel isikutel võimalik saada patendikaitset sarnasele leiutisele, mis võimaldas kostjal patendiga kaitstud leiutist oma tootmises kasutada ning saada sellest tulu. Samuti ei ole kostja vaidlustanud fakti, et leiutist ta toodangu valmistamisel kasutas ning seega ei ole põhjendatud vastuväited tasu maksmisele. Hageja väide, et tema tegevust litsentsilepingu alusel toodangu valmistamisel segas sarnase toodangu ilmumine turule , on paljasõnaline. Hageja on teatud arved tõepoolset esitanud pärast litsentsilepingu ülesütlemist , kuid osaliselt käsitlevad nimetatud arved varasematel perioodidel ekslikult vähem arvestatud litsentsitasusid ning osaliselt 2007.a. juuli ning augusti litsentsitasu, mille nõudmiseks annab hagejale õiguse lepingu p. 8.7. Kostja tugineb varasemale lepingule nr.4 , mis ei reguleeri pooltevahelisi suhteid. Hageja juhatuse liige ei suuda meenutada, kas ja miks võidi sõlmida varasem leping nr.4, kuid nimetatud asjaolu ei omagi tähendust, kuna hiljem sõlmiti leping nr. F10-06 ja sellest lepingust tuleb lähtuda. Ka pooltevahelises kirjavahetuses viidatakse üksnes lepingule F1006. Pooled lugesid lepingu jõustunuks ja täitsid lepingut F10-06. Patent oli registreeritud Leedu Patendiameti poolt ning samuti oli antud erandlik litsents hagejale. Seega ei saa vaidlust olla selles, et hagejal olid õigused , mida ta all-litsentsiga andis kostja kasutusse. Hageja palub hagi rahuldada. Kohtuistungil hageja esindaja jäi esitatud hagi juurde ja palus hagi rahuldada. Kohtuistungil kostja esindaja palus hagi jätta rahuldamata. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud asjas kogutud kirjalike tõenditega leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja VŠI Stropuva ja kostja OÜ Skamet vahel on 16.08.2006.a. sõlmitud alllitsentsi leping nr. F10-06. Leping on poolte poolt allkirjastatud kõikidel lehtedel (tl.10-21). Lepingu p.2.1 kohaselt lepingu järgi annab hageja (sublitsentsiaar) kostjale (sublitsentsiaat) õiguse valmistada , pakkuda müügiks ja müüa patenteeritud tooteid, kostja aga kohustub kasutama nimetatud õigust lepinguga ette nähtud korras ja tingimustel, samuti teostama lepingulisi makseid. Lepingu p. 11.2 järgi juhul kui vaidlusi ei lahendata läbirääkimiste teel v. sublitsentsiaatide koosolekul, siis lahendatakse vaidlused kohtu korras kostja riigis seadusega kehtestatud korras. Lepingu p.12.1 järgi leping sõlmitakse Leedu Vabariigis, lepingule kohaldatakse Leedu Vabariigi õigust, kui see ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadustega ning see peab olema selgitatav vastavuses sellega. Seega on pooled kokku leppinud lepingule Leedu õiguse kohaldamises vastavalt REÕS § 2 lg.1, mille kohaselt kui seaduse ,

7 (11)

välislepingu v. tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sõltumata sellest, kas selle kohaldamist taotletakse v. mitte. REÕS § 32 lg.1 lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Pooled on üldjuhul vabad kokku leppima, missugust õigust lepingule v. selle osadele kohaldada ja kuidas lahendada vaidlusi. Rooma lepinguõiguse konventsiooni art. 3.1 täpsustab, et kohaldatava õiguse valik peab olema selgelt, mõistliku kindlusega tuvastatav. Kohaldatava õiguse kokkulepe on REÕS kohaselt võimalik vaid lepingu sisu suhtes. REÕS §32 järgi lg.3 järgi asjaolu , et pooled on lepingule kohaldatavaks õiguseks valinud välisriigi õiguse koos välisriigi kohtualluvuse valikuga v. ilma selleta olukorras, kus kõik lepingusse puutuvad asjaolud on õiguse valiku ajal seotud ühe riigiga , ei mõjuta selle riigi nende õigusnormide kohaldamist , millest ei või tehinguga kõrvale kalduda (imperatiivsed sätted). Samuti REÕS § 31 järgi võlaõiguse peatükis sätestatu ei mõjuta nende eesti õiguse sätete kohaldamist, mida tuleb kohaldada , sõltumata lepingule kohaldatavast õigusest. Seega kostja väited , et asjas tuleb kohaldada Eesti õigust , ei ole põhjendatud. Välisriigi õiguse kohaldamisel tuleb arvesse võtta välisriigi seadusandlust tervikuna s.t. kõiki konkreetsel ajavahemikul õigussuhet reguleerinud õigusakte. Kohaldada tuleb ka välisriigi õigusest tulenevat aegumise tähtaega ning ka aegumistähtaja alguse arvestamist reguleerivaid välisriigi norme. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-100-03. Kostja väited selle kohta, et Leedu seadus on vastuolus Eesti seadusega, kuna hagi aegumise tähtaeg on erinev , ei ole põhjendatud. Kohus ei näe siin vastuolu vaid erinevas riigis on hagi aegumise tähtaeg erinev ja lähtuda tuleb sellest tähtajast, millise riigi seadust kohaldada. Vastavalt TsMS § 8 lg.1 asja menetlemisel lähtub kohus Eesti tsiviilmenetlusseadusest. Leedu TsK§ 1.125 lg.1 järgi hagi aegumise üldine tähtaeg on kümme aastat. Lg.5 p.1 järgi lühendatud 6-kuulist hagi aegumise tähtaega rakendatakse trahvi ja viiviste sissenõudmise hagidele. § 1.127 lg.2 kui kohustuste täitmiseks on määratud tähtaeg, algab sellisest kohustusest tuleneva nõude hagi aegumise tähtaeg pärast kohustuse täitmise tähtaja lõppu. § 1.127 lg.5 kohaselt kui rikkumine on kestev s.t. see toimub iga päev (isik ei teosta vajalikke toiminguid v. teostab toiminguid, milleks tal ei ole õigust, või ei lõpeta muud rikkumist), algab hagi aegumise tähtaeg sellel päeval teostatud v. teostamata toimingutest tulenevatele hagidele igal vastaval päeval. Leedu TsK § 1.126 lg.2 hagi aegumist rakendab kohus ainult sel juhul, kui vaidluse osapool seda nõuab. Seega kostja väited hagi aegumise kohta on põhjendatud osaliselt s.t. viivisenõude osas osaliselt. Viivisenõue on põhjendatud 6 kuu eest enne hagi esitamist. Ülejäänud osas on viivisenõue aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Põhinõue ei ole aegunud. Kostja väited, et teda eksitati lepingu sõlmisel ega teavitatud olulisest asjaolust ja lepingu p.8.1 muutmisest, ei ole millegagi tõendatud. Poolte vahel sõlmitud lepingul nr.F10-06 on allkirjastatud kõik lehed, ka kostja poolt. Kostja väitel allkirjastati leping F10-06 viimasena. Pooled asusid lepingut täitma ja on üksteisele esitatud kirjavahetuses viidanud ainult lepingule nr.F10-06. Ka kostja omapoolsetes kirjades hagejale (tl.63-64,68-74). Kostja poolt esitatud lepingule nr.4 viiteid ei ole ja kostja ka esialgses kirjalikus vastuses hagile sellele lepingule ei viita. Lepingul nr.4 on allkirjastatud ainult viimane lehekülg. Kostja ise on pöördunud kirjalikult hageja poole ettepanekuga lepingu p.5.4 muutmiseks s.t. et tasuda ühekordne makse 10 000 eurot pärast teate saamist patendi registreerimise kohta Eesti büroos. (tl.68). Kui oleks leping sõlmitud vastavalt kostja poolt väidetule p.8.1 sõnastuses et leping jõustub selle registreerimise päevast litsentsiaadi poolt Eesti Vabariigi Riiklikus

8 (11)

patendiametis, ei oleks vajalik lepingu p.5.4 kostja poolt pakutud viisil muuta. Seega kohus leiab, et kostja väited tema petmise v. eksitamise kohta , ei ole tõesed. Kostja ei ole ka seaduses nimetatud tähtaja jooksul tehingut tühistanud vastavalt Eesti Vabariigi TsÜS § 92 lg.3, § 94 lg.3 ja §98. TsÜS § 98 lg.1 järgi tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg.1 p.2 järgi tehingu võib tühistada pettuse v. eksimuse korral kuue kuu jooksul , arvates pettusest v. eksimusest teadasaamisest. Lg.2 järgi ei või tehingut tühistada , kui tehingu tegemisest on möödunud 3 aastat. REÕS § 31 järgi tehingu tühistamist sai kostja nõuda vastavalt Eesti seadusandlusele. Leedu Vabariigi TsK § 6.38 lg.1 järgi kohustusi tuleb täita ausalt , nõuetekohaselt ning määratud tähtajaks vastavalt seaduse v. lepingu korraldustele ja kui sellised korraldused puuduvad , lähtudes mõistlikkuse printsiibist. § 6.205 kohaselt lepingu täitmata jätmiseks loetakse ükskõik millist lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmist s.h. mittenõuetekohast täitmist ja täitmise tähtaja möödalaskmist. § 6.213 lg.1 kohaselt kui pool ei täida oma rahalist kohustust , on teisel poolel õigus nõuda , et kohustus oleks täidetud natuuras. § 6.256 lg.4 kohaselt kui lepingulise kohustuse jätab täitmata v. täidab mittenõuetekohaselt ettevõte (ettevõtja) , vastutab ta kõikidel juhtumitel , kui ta ei suuda tõestada , et jättis kohustuse täitmata v. täitis seda mittenõuetekohaselt vääramatu jõu asjaolude tõttu juhul, kui seaduses v. lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Poolte vahel sõlmitud lepingu p.5.4 järgi sublitsentsiaat maksab kuni 31.12.2006.a. sublitsentsiaarile välja ühekordse makse , mis võrdub 10 000 EUR, maks kantakse üle punktis 3 näidatud kontole. Lepingu p. 5.1 järgi sublitsentsiaat maksab iga kuu pärast sublitsentseeritud toodangu väljalaskmise algust sublitsentsi maksu, mis võrdub 10 % tuludest, mis on saadud sublitsentseeritud toodangu realiseerimise tulemusena , kuid mitte vähem kui 3 Eesti Vabariigis kehtestatud miinimumpalka. Eesti Vabariigis miinimumpalk 2007 aastal 3600 krooni, seega miinimummakse suurus kuus 3x 3600= 10 800 krooni e. 690.25 eurot. Hageja on esitanud kostjale tasumiseks järgmised arved lepingu p.-de 5.4 ja 5.1 järgi : 1) arve 0029 /12.04.2007.a. jaanuari ja veebruarikuu eest summas 330 litti e. 1500 krooni: 2)arve 0034/15.05.2007.a. lepingu p.5.4 järgi summas 10 000 EUR; 3) arve 0038/05.06.2007.a. märtsi ja aprillikuu eest 4620 litti e. 21 000 krooni; 4) arve 0048/01.08.2007.a. juuni ja juulikuu eest summas 4620 litti e. 21 000 krooni; 5) arve 0055/06.09.2007.a. täiendavalt veebruarikuu eest 1470.99 litti, täiendavalt märtsikuu eest 73,24 litti, täiendavalt aprillikuu eest 73.24 litti ja maikuu eest 2383.24 litti, seega kokku 4000.71 litti; 6) arve 0056/06.09.2007.a. täiendavalt juunikuu eest 73,22 litti, täiendavalt juulikuu eest 73,23 litti ja augustikuu eest 2383.24 litti (tl.23-34). Seega lepingu p. 5.1 järgi hageja nõue 8 kuu eest kokku 73 084.12 krooni e. 4670.93 EUR s.t. väiksemas summas kui hagejal õigus nõuda (8x 690.25). Hageja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt olid hagejal valed andmed miinimumpalga suuruse kohta ja hiljem seda selgitades esitati täiendavad arved (tl.174). Hageja on arved kostjale saatnud ja esitanud kohtule selle tõendamiseks AB Leedu Post kviitungid , mis kannavad arvetega samu kuupäevi (tl.86-90). Seega kostja väited arvete mittesaamise kohta ei vasta tõele. Pooled on sõlminud alllitsentsilepingu ja kokku leppinud, et kostjal on õigus valmistada ja pakkuda müügiks patenteeritud tooteid s.t. leiutis vastavalt Leedu Vabariigi patendile 4998 „Tahke kütuse põletamise meetod ja küttekatel, milles nimetatud meetod on realiseeritud ja selle alusel välja antud patendid- lepingu p.1.1 ja 2.1. Antud tooted olid Leedus patenteeritud, mille kohta on hageja esitanud tõendid (tl.164- 169). Patendi omanik Edmundas Štrupaitis ja litsentsisaaja riiklik ettevõte Stropuva. Kostja väited selle kohta, et patent oli Eestis registreerimata , ei oma asjas tähtsust, kuna vastav taotlus oli hageja poolt Eesti Patendiametile esitatud 12.04.2002.a., taotluse avaldamise kuupäev 16.02.2004.a. ja patendi

9 (11)

väljastamise kuupäev 15.02.2008.a. (tl.59-62). Eesti Vabariigi Patendiseaduse § 18 lg.1 järgi leiutis saab ajutise kaitse patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates kuni patendi väljaandmise teate avaldamise kuupäevani. Kostjal olid vastavalt lepingule olemas õigused patenteeritud toodet valmistada ja müügiks pakkuda, mida kostja vastavalt lepingule ka tegi perioodil detsember 2006– juuli 2007.a., mis on tõendatud kostja kirjadega hagejale , milles ta teatab, et detsembrikuus on realiseeritud katlaid 11 tk (tl.69-70), jaanuari ja veebruarikuus 2 tk (tl.71-72), märtsikuus 1 tk (73-74), juunis 4 tk ja juulis 3 tk (tl.67-68). Tasu maksmine ei olnud lepingu järgi seotud patendi registreerimise kuupäevaga. Seega kostja väited selles osas pole põhjendatud. Hageja ütles lepingu üles teatega 09.05.2007.a. , millega andis tähtaja toodete müügi kohta aruannete esitamiseks ja võlgnevuste tasumiseks 30 päeva ning kui selleks ajaks tasumist ei teostata loetakse leping ülesöelduks (tl.134,137). Antud teade kostjale saadetud tähitud postiga 09.05.2007.a. (tl.135). Kuna kostja võlgnevusi ei tasunud loeti leping ülesöelduks 14.06.2007.a. Kostja lepingu lõppemist 14.06.2007.a. ei vaidlusta , mida kostja esindaja 29.08.2009.a. eelistungil ka kinnitas (tl.108). Seega on pooltevaheline leping lõppenud 14.06.2007.a. Alllitsentsilepingu F10-06 p.8.7 järgi igal juhul on sublitsentsiaat 60 päeva jooksul alates lepingu lõpetamise päevast kohustatud peatama sublitsentseeritud toodangu valmistamise, aga nimetatud tähtaja möödumisel 30 kalendripäeva jooksul realiseerima valmistatud sublitsentseeritud toodangu. 90 päeva möödumisel alates lepingu lõpetamisest muutub sublitsentsiaadi sublitsenseeritud toodang ebaseaduslikuks. Seega antud lepingusätte järgi on kostjal võimalus peale lepingu lõppemist toodet valmistada 2 kuud ja realiseerida 3 kuud. See aga ei tähenda, et kostja peaks lepingu p.-is 5.1 sätestatud maksu tasuma 3 kuud peale lepingu lõppemist juhul kui toodangut peale lepingu lõpetamist ei valmistata ega realiseerita. Kohus leiab, et hageja peab tõendama toodangu valmistamise ja realiseerimise peale lepingu lõppu. Antud asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kostja esitas hagejale aruande valmistatud toodangu kohta juunis ja juulis 2007.a. (tl.67-68). Seega on tõendatud kostja poolt katelde tootmine ka pärast lepingu lõppu ja hageja nõue 2,5 kuu eest pärast lepingu lõppemist on põhjendatud. Alllitsentsilepingu p.10.1.1 järgi juhul kui üks pooltest rikub lepingu mis tahes nõudeid, on teisel poolel õigus kehtestada 30 kalendripäeva jooksul tähtaeg rikkumiste kõrvaldamiseks ning alustada viivise arvestamist, mille suurus võib iga päeva eest ulatuda kuni 10%-ni võlgnevuse üldsummast. Hageja nõuab kostjalt viivist arvete maksmisega viivitamise eest 0,2% võlgnetavast summast. Põhivõlg 14 672.10 eurot, seega viivis päevas 0,2% s.o. 29.34 eurot. Põhjendatud viivisenõue 6 kuu e. 183 päeva eest 183 x 29.34 =5369.22 eurot. Kostja väited , et Eestis ilmus turule sama otstarbega kaup, mida pakkus müügiks teine Leedu firma, ei ole tõendatud ja ei oma ka asjas tähtsust. Poolte vahel sõlmitud lepingu p.4.1 järgi oli hagejal õigus allkirjastada alllitsentsileping ka teiste isikutega. Kostja väitel ei andnud hageja talle üle tehnilist dokumentatsiooni sublitsentseeritavale toodangule. Samas kostja ei täpsustanud millist vajalikku dokumentatsiooni üle ei antud ja kostja vastava nõudega hageja poole ka peale lepingu sõlmimist ei pöördunud , vaid asus toodangut valmistama ja valmistoodangut müüma. Kohtule jääb arusaamatuks kuidas oli võimalik toodet valmistada kui hageja poolt tehnilist dokumentatsiooni üle ei antud.

10 (11)

Arvestades eeltoodut kohus leiab, et hagi põhinõudes 14 672.10 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Viivisenõudes on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele summas 5369.22 eurot. Ülejäänud viivisenõudes on hagi aegunud ja rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg.1 kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt s.o. põhinõude osas (14 672.10 eurot) ja viivisenõude osas osaliselt (5369.22 eurot), tuleb menetluskulud jätta hageja kanda 32 % ja kostja kanda 68%. (Hageja nõue kokku 2 x 14 672.10 eurot = 29344.20 eurot, millest kuulub rahuldamisele 14 672.10 + 5369.22 =20 041.32 eurot s.o.68 %).

Ivika Sillaots Kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.