2-12-9123/13 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Asjaolud ja hageja nõue 15.05.2010 sõlmisid Hageja ja Kostja vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, mille alusel andis Hageja Kostja kasutusse Visa Classic Rev XXX krediidilimiidiga 5 000 Eesti krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr XXXXXXXXXXXXX. Vastavalt lepingu punktile 5.1 krediteeris Hageja kaardiga tehtud toiminguid alates toimingu tegemise päevast kuni toimingu summa laekumiseni limiidikontole või kuni lepingu lõppemiseni. Lepingu punkti 5.4 kohaselt arvestas Hageja igapäevaselt intressi kasutatud krediidilimiidi eest. Intressimääraks oli lepingu järgi 24%. Lepingu punkti 5.7 alusel kohustus Kostja tagama, et maksepäeval (so iga kuu 1. kuupäeval) oleks arvelduskontol intressi debiteerimiseks piisavalt vaba raha. Hageja debiteeris maksepäeval arvelduskontot intressi ulatuses (lepingu punkt 6.4). Kui Hagejal ei olnud võimalik arvelduskontolt tasumisele kuuluvat summat debiteerida seoses vaba raha puudumisega, siis luges Hageja, et Kostja ei ole täitnud lepingu punktis 6.10 toodud maksekohustust. Kostja tegi arvelduskrediidiga tehinguid 319.56 euro väärtuses. Kasutatud krediidilimiidilt jättis Kostja maksepäeval intressi tasumata. Sellega rikkus Kostja lepingu punkte 5.1. ja 6.10. Kuna Kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, saatis Hageja 05.08.2011 Kostjale teatise lepingute ülesütlemise kohta, milles palus Kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Vaatamata Hageja meeldetuletustele, ei tasunud Kostja tähtaegselt võlgnevusi ja Hageja ütles lepingu ühepoolselt üles 13.09.2011. Hagi esitamise seisuga ei ole Kostja võlgnevust Hagejale tasunud ning Hagejale ettepanekuid võlgnevuste tasumiseks teinud. Vastavalt lepingu punktile 6.4. juhul kui lepingu lõppemise päeval ei ole limiidikontol kasutatud krediidilimiidi summat, kohustub Kostja maksma tekkinud võlgnevuselt Hageja hinnakirja kohast viivist. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumise päeval. Lepingu ülesütlemisel oli Kostja kasutanud lepingu alusel Hageja poolt võimaldatud krediidilimiidist tehingute tegemiseks 319.56 EUR. Kostja lepingu ülesütlemise järel tema kasutuses olevat krediidisummat 319.56 EUR Hagejale ei tagastanud. Tulenevalt sellest arvestas Hageja kohustusega viivitamise eest viivist Hageja hinnakirjas sätestatud määra alusel (0,022% päevas, st võrdselt seaduses sätestatud määraga). Seoses lepinguga sõlmisid kostja ja AS Swedbank P&C Incuranse (endise ärinimega AS Hansa Varakindlustus) 06.12.2007 ka krediitkaardikindlustuslepingu, mille järgi kohustus kostja kindlustusvõtjana tasuma igakuiselt kindlustuspoliisil toodud määras (0,6% kalendrikuu viimase päeva seisuga kasutatud krediidilimiidist) kindlustusmakseid lepingus nimetatud maksepäeval eelneva kalendrikuu eest. Kindlustusandjaks oli Swedbank Varakindlustus AS ja soodustatud isikuks hageja. Kostja kohustus tagama maksepäeval kindlustusmakse ulatuses vaba raha olemasolu arvelduskontol, mida hagejal oli õigus maksepäeval kindlustusmakse ulatuses debiteerida (kindlustuspoliisi punkt 1). Kuna hagejal ei õnnestunud kostja kontot debiteerida, tasus hageja soodustatud isikuna kuni lepingu lõppemiseni kindlustusmakseid kindlustusandjale ise, mistõttu on hagejal õigus tasutud maksete hüvitamist omakorda nõuda kostjalt.

30.05.2012 seisuga moodustab kostja lepingust tulenev võlgnevus Hageja ees hagi esitamise seisuga kokku 405.68 EUR, millest põhiosa 319.56 eurot, intress 25.97 eurot, viivis 54.39 eurot, kaardikasko 5.76 EUR . Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu leiab, et see on täies ulatuses alusetu ja põhjendamata. Kostja ei ole kordagi kasutanud 15.05.2010 vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu alusel väljastatud krediitkaarti krediidisummas 5000 krooni (319,56 eurot). Seega pidi kostja võlgnevus tekkima peale 15.05.2010 ja seda krediidisumma 5000 krooni kasutamisel. Hageja ei ole tõendanud, millal ja millise kaupmehe kaudu kostja kaardiga üldse krediiti kasutas. Hageja ei ole esitanud väljavõtet kontost, millest nähtuks millal ja millise kaupmehe kaudu on kostja krediiti summas 5000 krooni krediitkaardiga kasutanud. Kuna hageja ei ole tõendanud krediidi kasutamist, siis ei ole põhjendatud ka intressi arvestamine ja kostja ei saa olla ka viivituses kohustuste täitmisega. Hagi p-st 1.7. väidab hageja, et kostja ja AS Swedbank P&C Incuranse sõlmisid seoses lepinguga 06.12.2007 ka krediitkaardikindlustuslepingu (edaspidi Kindlustusleping). Hageja väide on vastuolus esitatud dokumentidega ja ei vasta tegelikkusele. Kindlustusleping on sõlmitud 06.12.2007 ja Leping on sõlmitud 15.05.2010, siis ei saa kuidagi Kindlustuslepingu sõlmimine olla seotud Lepingu sõlmimisega. Ka on tõendamata, millisest lepingust ja selle punktist tulenevalt ning millal on hageja soodustatud isikuna tasunud kostja eest kuni Lepingu lõppemiseni kindlustusmakseid ja nõuda tasutud maksete hüvitamist omakorda kostjalt. Hageja on hagi p-s 1.7. väitnud, et tal ei õnnestunud kostja kontot kindlustusmaksete osas debiteerida. Kindlustuslepingu p-st 6. nähtub, et kindlustusleping lõpeb kindlustusmakse tasumata jätmisel üldtingimustega ettenähtud korras. Seega oli Kindlustusleping lõppenud juba 01.02.2008 ja hageja ei ole tõendanud ka vastupidist. Hagiavalduse lisas nr 5 on hageja esitanud lepingul sooritatud operatsioonide väljavõtte 6-l lehel. Nimetatud dokument jääb kostjale arusaamatuks, kuna see kajastab lepingu 07-064662-RK seonduvaid andmeid. Millises puutumuses on aga kõnesolev leping 15.05.2010 sõlmitud Lepinguga, seda hagiavaldusest ei selgu. Samuti märgib kostja, et kui ta soovib tõendina kasutada pangasiseseid dokumente, siis selguse huvides tuleks ka selgitada, mida üks või teine dokument tõendab ning kuidas ja millised nendes sisalduvad andmed kinnitavad hageja väiteid. Kui kostjale võimaldati krediiti alates 15.05.2010 summas 5000 krooni, siis millist tähendust omavad tõenditel esitatud andmed, mis kajastavad tagasiulatuvalt perioodi kuni 11.06.2007. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostjal oleks oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud, mis oleks kaasa toonud hageja õiguse lepingut üles öelda. Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Hageja on lisanud tõendina 05.08.2011 Lepingu ülesütlemise teate nr XXX . Esiteks märgib kostja, et temale nimetatud teadet edastatud ei ole. Hageja ei ole ülesütlemisest kostja teavitamist ka tõendanud. Teisena leiab kostja, et 05.08.2011 teates avaldab hageja üksnes informatsiooni oma kavatsustest, et kui kostja 20.08.2011 võlgnevust ei tasu, siis on ta sunnitud lugema lõppenuks. Kas hageja oma kavatused realiseeris, ei ole vastavate tõendite (ülesütlemise avaldus) puudumisel võimalik väita.

selle täitmist. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja tõendanud krediidi kasutamist, samuti ei ole kostja saanud lepingu ülesütlemise teadet. Kohtu hinnangul ei vabasta kostja vastuväide kostjat oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja on krediidilimiidi täies ulatuses kasutanud (tl 64-66). Asjaolu, et hageja ei ole hagiavalduses loetlenud kõiki kaupmehi, kelle juures kostja on oste sooritanud (tl 49), ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kostja ei ole lepingujärgset intressi tasunud, samuti on täitmata põhikohustus. Kohtu hinnangul on täidetud lepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Hageja on saatnud kostjale lepingu ülesütlemise avalduse kostja enda poolt lepingusse märgitud aadressil. Seega oli kostjal mõistlik võimalus ülesütlemise avaldusega tutvuda ja TsÜS § 70 järgi on tahteavaldus kostja poolt kätte saadud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue võlgnevuse 319,56 euro väljamõistmiseks kostjalt õiguslikult põhjendatud ning hagi tuleb selles osas rahuldada. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 24 % aastas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi kuni lepingu ülesütlemiseni summas 25,97 eurot. Kohus on seisukohal, et intressimäär on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on arvestanud tasumata põhisummalt viivist kooskõlas VÕS § 113 lg 1. Kokku moodustab viivis ajavahemiku 14.09.2011 kuni 30.05.2012. a eest 54,39 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Hageja on esitanud võlgnevuse kujunemise kronoloogia. Kohus on seisukohal, et laenumakstete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Kostja hinnangul oli kindlustusleping lõppenud 01.02.2008. a, mistõttu on põhjendamatu hageja nõue kaardikasko eest summas 5,76 eurot. Kohus nõustub hagejaga selles, et kindlustusleping kehtis koos krediitkaardi lepinguga ja lõppes samal kuupäeval, s.o. 13.09.2011. a. Kostja jättis kindlustusmaksed tasumata. Hageja tasus kindlustusmaksed kostja eest, mistõttu on hagejal vastavalt pooltevahel sõlmitud lepingule õigus nõuda kindlustusmaksete hüvitamist kostjalt (tl 29, 30). Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.