2-11-5282 Jätta hageja poolt hagiavalduselt tasutud riigilõiv menetluskuluna 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda. Muus osas jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 21. septembril 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21). Selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.MMPOÜ (edaspidi hageja) esitas 9. veebruaril 2011 Harju Maakohtule hagi N.W.T OÜ (edaspidi kostja) vastu 2726,15 euro väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja, kostja ja AS-i SEB Liising vahel 11. augustil 2010 sõlmitud kolmepoolne liisinguleping nr XXX (kapitalirent), millega AS SEB Liising omandas kostjalt sõiduki Mercedes-Benz V280, VIN-kood XXX(edaspidi sõiduk) ning andis selle hageja kui liisinguvõtja kasutusse. Enne müügilepingu sõlmimist oli hageja esindajal võimalik sõiduki seisukorda hinnata vaid välise vaatluse põhjal ja ilma erialaspetsialisti kohalviibimiseta. Alates 2010. aasta augustist on sõidukil esinenud mitmeid tehnilisi rikkeid, mille tulemusel on tulnud sõidukit transportida kahel korral autoabi sõidukit kasutades remondikohta. Sõiduk ei läbinud 2010. aasta oktoobris tehnoülevaatust, mille kohta on koostatud vastavasisuline tehnoülevaatuse kontrollkaart. 2(9)
2-11-5282
1.veebruaril 2011 toimunud sõiduki täiendava kontrolli käigus selgus, et sõidukil puudub katalüsaator väljalaskesüsteemis, katalüsaator on asendatud toruga. Samuti on sõiduki tagaluugilt tulnud lahti värvkate. Hageja on kostjat ilmnenud puudustest korduvalt teavitanud ning otsinud võimalust vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Kostja on leidnud, et müüdud sõiduk vastab lepingutingimusele ning pole nõustunud sõidukil ilmnenud puudusi kõrvaldama. Eeltoodust johtuvalt palus hageja mõista kostjalt välja hüvitise katalüsaatori paigalduseks sõidukile summas 2173,44 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista hüvitise värvitööde teostamiseks summas 297,62 eurot. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja kahju kahe kuu liisingumaksete ulatuses. Hageja leidis, et kuivõrd sõidukit ei olnud võimalik sihtotstarbeliselt kasutada, on äriühingul tekkinud sõiduki liisingumaksete näol kulud. Pikaajaline sõiduki seismine tulenes soovist saavutada kostjaga kohtuväline kokkulepe, mis ei õnnestunud. Kahe kuu liisingumaksed moodustavad kokku 225,09 eurot, sh 2012. aasta detsembri osas summas 127,58 eurot ja 2011. aasta jaanuari osas summas 127,51 eurot.
3.Menetluse käigus 22. augustil 2012 toimunud kohtuistungil loobus hageja hagist osas, mis puudutab kostjalt kahe kuu liisingumaksete väljamõistmist ning värvitööde teostamise kulude hüvitamist. 31. augusti 2012 määrusega on kohus lõpetanud nende nõuete osas menetluse (vt toimik, lk 157-159). Määrus on jõustunud 19. septembril 2012. Lisaks vähendas hageja 22. augusti 2012 kohtuistungil oma nõuet katalüsaatori paigaldamise kulude hüvitamise osas 1556 euroni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja vaidleb hagile vastu.
5.Kostja hinnangul vastab sõiduk lepingutingimustele ning sellel ei esine puudusi. Hageja kinnitas sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis, et ese on täielikult komplektne, kasutuskõlblik ja vastab AS-i SEB Liising ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu tingimustele. Seega pole kostja rikkunud sõiduki müügilepingut. Tuleb arvestada, et 11 aastat vana ja 156 000-kilomeetrise läbisõiduga sõiduki erinevad pisemad puudused on loomulikud. Hageja ei ole ka tõendanud katalüsaatori puudumist sõiduki hagejale üleandmise hetkel. Kostjalt ei saa ka nõuda või eeldada, et kostja oleks pidanud olema teadlik katalüsaatoriga seonduvatest võimalikest probleemidest. Sõidukil oli selle üleandmise ajal kehtiv tehnoülevaatus, uuele ülevaatusele pidi minema alles oktoobris 2010. aastal. Samuti on sõidukit ostmise järgselt mitmel korral töökojas remonditud ning hagi põhjendustest ei nähtu, milliseid osi parandati ja vahetati. Hagejal kui ostjal oli kohustus ostetud asi viivitamata üle vaadata või lasta üle vaadata, mis tagab asjal esinevate puuduste võimalikult kiire avastamise. Kostja poolt on sõidukile tehnilise seisukorra kindlakstegemiseks sõiduki üleandmise hetkel läbi viidud põhjalik tehniline kontroll, mis nähtub üleandmise-vastuvõtmise akti lisast. Hageja poolt hagiavalduses täheldatud sõiduki puudused (katalüsaatori puudumine) oleks pidanud hagejale ilmnema juba sõiduki ostmise käigus augustis 2010. aastal läbi viidud tehnilise kontrolli põhjal. Avastatud puudustest tuleks müüjat teavitada viivitamatult. Samas nähtub hagiavaldusele lisatud e-kirjavahetustest, et hageja on pöördunud sõiduki katalüsaatorit puudutavate probleemidega kostja poole 14. jaanuaril 2011, mis on enam kui 5 kuud hiljem sõiduki tehnilisest ülevaatusest sõiduki üleandmisel.
3(9)
2-11-5282 Kostja hinnangul on ka ebamõistlik paigaldada peaaegu 14 aastat vanale sõidukile originaalvaruosa ning nõuda sellega seonduvate kulude hüvitamist. Isegi kui kostja oleks kahju hüvitamiseks kohustatud, oleks põhjendatud nõuda üksnes universaalse katalüsaatori paigaldamisega seonduvate kulude (246 eurot) hüvitamist.
MENETLUSE KÄIK
6.22. augustil 2012 toimunud kohtuistungil loobus hageja vastavalt ülalmärgitule nõuetest osaliselt. Muus osas jäid hageja esindajad menetluses varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Kohus võttis samal istungil vande all seletuse kostja juhatuse liikmelt K.K ning kuulas tunnistajana üle M.J (J ).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 365 lg 1 järgi võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 alusel, mis võimaldab võlausaldajal kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seega saab kahju kuuluda hüvitamisele juhul, kui hageja ja kostja vahel oli võlasuhe, millest tulenes kostja kohustus hageja suhtes, mida kostja on rikkunud. Hagejale peab olema tekkinud kahju. Kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Nõude rahuldamine sõltub VÕS § 115 lg-s 1 sätestatu kohaselt ka sellest, kas kostja kahju tekkimise eest vastutab.
9.Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja, kostja ja AS-i SEB Liising vahel on 11. augustil 2010 sõlmitud kolmepoolne kapitalirendi tüüpi liisinguleping, millega AS SEB Liising omandas kostjalt sõiduki ning andis selle hageja kui liisinguvõtja kasutusse. Ei ole vaidlust ka selles, et sõiduk oli lepingu sõlmimise ajal ligikaudu 11 aastat vana ja läbi sõitnud u 156 000 km.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on sõiduki müüjana oma kohustusi rikkunud, andes hagejale üle puudustega asja. Juhul kui kostja poolt müüdud sõidukil esines puudusi, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas müüja vastutab puuduste eest ning kas hageja on ilmnenud puudustest kostjat mõistliku aja jooksul teavitanud (VÕS § 220). Lisaks on pooltel erimeelsus ka kahjunõude põhjendatud suuruse osas.
11.VÕS § 77 lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga ning kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ka müügilepingu korral peab VÕS § 217 lg 1 järgi ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas. VÕS § 217 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele muu hulgas siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele lisaks ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. 4(9)
2-11-5282
Poolte vahel ei ole sõlmitud müüdud sõiduki kvaliteeti puudutavalt mingeid erikokkuleppeid. Seega peaks müüdud sõiduk sobima VÕS § 217 lg 2 p 2 teisest alternatiivist tulenevalt otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse ehk olema kõlblik teel liiklemiseks. See ei hõlma kohtu hinnangul üksnes sõiduki faktilise kasutamise võimalust, vaid sõiduki kasutamiseks ei tohiks olla ka õiguslikke takistusi. Müügitehingu ajal kehtinud liiklusseaduse § 13 lg-st 1 lähtuvalt oli lubatud liikluses lubatud kasutada sõidukit, mille tehnoseisund vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Samuti ei või kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit liikluses üldjuhul kasutada tulenevalt kehtiva liiklusseaduse §-st 73. Asjas esitatud tõenditest ilmneb, et kostja poolt müüdud sõiduki sihtotstarbeline kasutamine on õiguslikult takistatud, kuna heitgaaside piirsisaldus ei vasta keskkonnaministri poolt kehtestatud nõuetele (vt toimik, lk 21). Tõenditest järelduvalt puudub sõidukil heitgaaside puhastussüsteemis nõutav katalüsaator, see on eemaldatud ja asendatud toruga (vt toimik, lk 19). Samadest tõenditest nähtuvalt on katalüsaatori puudumine ainus või peamine põhjus, miks sõiduki heitgaaside puhastussüsteem vajalikul määral ei toimi. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli müüdud sõiduki näol tegemist kasutatud autoga. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (vt: Riigikohtu 7. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-21-23-10, p 12). Kohtu hinnangul tuleb ka katalüsaatori puudumist lugeda praegusel juhul puuduseks, mida sellise sõidukiga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Teistsugusele seisukohale võiks hüpoteetiliselt asuda juhul, kui katalüsaator oleks olemas, kuid ei toimiks nõuetekohaselt. Seega ei vasta müüdud sõiduk VÕS § 217 lg 2 p 2 teisest alternatiivist lähtudes lepingutingimusele.
12.VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Seega on vaja ostjal vaidluse korral tõendada, et puudus oli asjal olemas ka juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal. Asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle asja üleandmisega (VÕS § 214 lg 2). Sõiduki üleandmine hageja esindajale on tõendite põhjal toimunud 11. augustil 2010 (vt toimik, lk 27-30). Kohtu hinnangul on M.J ütlustega praegusel juhul piisavalt tõendatud, et katalüsaator puudus sõidukil juba sõiduki üleandmisel ning kostja esindaja on katalüsaatori eemaldamist tunnistajaga toimunud telefonivestluses ka möönnud (vt toimik, lk 150). Asjas puuduvad tõendid, millest võis järeldada, et hageja on sõidukilt katalüsaatori ise eemaldanud või lasknud seda teha.
13.VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Sõlmitud liisingulepingu (vt toimik, lk 8-10) punkti 1.16.4 järgi peab müüja poolt üleantav ese koos selle oluliste osade ja päraldistega vastama müüja (st kostja) ja liisinguvõtja (hageja) vahel kokkulepitud tingimustele. Lepingu sõlmimise päeval on hageja ja kostja allkirjastanud ka eelpool osundatud üleandmise-vastuvõtmise akti (vt toimik, lk 27-30). Aktis on märgitud, et lepingu ese on komplektne, kasutuskõlblik ja vastab AS-i SEB Liising ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu tingimustele ning omab selles ettenähtud lisaseadmeid. Hageja on sõiduki vastuvõtjana samas aktis kinnitanud, et
5(9)
2-11-5282 ta on eseme seisukorraga tutvunud, ese vastab aktis märgitud kirjeldusele ja funktsioneerib laitmatult. Senises kohtupraktikas on leitud, et kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud (vt nt: Riigikohtu 26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13). Samas tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (vt: Riigikohtu 12. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Hageja väidete kohaselt vaadati ka praegusel juhul sõiduk enne müügitehingut üksnes väliselt üle ning põhjalikku tehnilist kontrolli läbi ei viidud. M.J ütlused kinnitavad hageja sellesisulisi väiteid, ütlustest ilmneb, et sõidukiga tehti lisaks ka proovisõitu (vt toimik, lk 149-150). Asjas ei ole tõendeid, millest võiks järeldada ulatuslikuma kontrolli toimumist enne müügitehingut. Muu hulgas ei saa taolise kontrolli toimumist kohtu arvates järeldada kostja poolt osundatud ülandmisevastuvõtmise akti lisast (vt toimik, lk 27-28). Katalüsaatori puudumine on kohtu arvates sõiduki varjatud puudus, mida eriteadmisteta isik sõiduki välisel ülevaatamisel tõenäoliselt ei avasta. Ka sõiduki heitgaaside piirsisalduse vastavaust normidele ei ole võimalik vastavate mõõteseadmeteta tuvastada.
14.Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et andes hagejale üle auto, millelt oli eemaldatud katalüsaator, andis kostja hagejale üle varjatud puudusega ehk lepingutingimustele mittevastava asja VÕS § 217 lg 2 p 2 mõttes.
15.Kohtu hinnangul pole hageja kaotanud ka õigust lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kohus põhjendab seisukohata järgmiselt. Vastavalt VÕS § 220 lg 1 esimesele lausele peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Lisaks peab oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja sama paragrahvi teise lõike järgi lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Eelnimetatud kohustuste rikkumise korral kaotab ostja VÕS § 220 lgst 3 tulenevalt üldjuhul asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise õiguse. Poolte väited ja esitatud tõendid vaidlusalusest puudusest teavitamise osas on üksteise suhtes vasturääkivad. Hageja seadusjärgse esindaja seletusi ja tunnistaja M.J ütlusi kogumis hinnates (vt toimik, lk 149 ja 150) teavitas hageja kostjat katalüsaatori puudumisest ja tehnoülevaatuse mitteläbimisest esimest korda tõenäoliselt 2010. aasta detsembris. Hageja poolt esitatud kõnedeeristustest ei saa teha järeldusi telefonikõnede sisu kohta (vt toimik, lk 79-81). Kohtu hinnangul võiks juhtumi asjaolusid arvestades asuda pigem seisukohale, et puudusest teavitamine ei ole toimunud VÕS § 220 lg 1 mõttes mõistliku aja jooksul. Kuivõrd tegu oli suhteliselt vana sõidukiga ning hageja väidete kohaselt ilmnes sellel kohe ka mitmeid teisi puudusi, oleks hageja pidanud VÕS § 219 lg-st 1 lähtuvalt sõidukit täiendavalt kontrollima või laskma kontrollida. Selle käigus oleks eeldatavalt ilmnenud ka katalüsaatori puudumine. Samas ei oma müüja õigeaegse teavitamise aspekt praeguse asja lahendamise seisukohast määravat tähtust. Tuvastatud asjaolud annavad aluse rakendada VÕS § 221 lg 1 p 2, mille 6(9)
2-11-5282 kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Kohus leiab, et kostja müüjana teadis katalüsaatori puudumisest või vähemalt pidi sellest teadma. M.J ütluste põhjal võiks järeldada, et kostja on lasknud ise sõidukilt katalüsaatori eemaldada suure kütusekulu vältimiseks ja seoses sellega, et auto suri välja (vt toimik, lk 150). Isegi kui katalüsaatori eemaldamine ei ole toimunud kostja soovil, kehtivad VÕS § 219 lg-s 1 sätestatud kohustused ka kostja suhtes, st kostja oleks pidanud kasutatud sõiduki omandamisel selle viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kohus lisab, et katalüsaatori puudumine on kindlasti selline asjaolu, millest kostjal tulnuks vastavalt VÕS § 14 lg 2 esimesele lausele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus hagejat teavitada.
16.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kostja on müüjana oma kohustusi rikkunud. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis kostja vastutusest kohustuse rikkumise eest vabastaksid. Kohus märgib, et VÕS §-st 218 lähtuv müüja vastutus asja lepingutingimustele mittevastavuse eest on vabandatavusest sõltumatu, st müüja ei saa vabaneda vastutusest vabandatava rikkumise korral (VÕS § 103).
17.Edasiselt analüüsib kohus hagetava kahjunõude põhjendatust ja tõendatust. Hageja on palunud kostjalt välja mõista B-varuosa katalüsaatori maksumuse koos paigaldusega summas 1556 eurot. Nõude suurust tõendab hageja LA OÜ vastava hinnapakkumisega (vt toimik, lk 104). Tegemist on olemuslikult otsese varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt tulevikus kantavate kulutuste (VÕS § 128 lg 3) hüvitamine. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Katalüsaatori paigaldamisega kaasnevate kulude puhul esineb ka põhjuslik seos kostja lepingurikkumistega VÕS § 127 lg 4 mõttes. Kui kostja oleks täitnud ülalkäsitletud kohustusi kohaselt, ei peaks hageja kõnealuseid täiendavaid kulusid kandma. Samas tuleb asja lahendamisel arvestada, et kahju hüvitamise tulemusel ei või hageja põhjendamatult rikastuda. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et kahju hüvitamine ei tohi olla võlausaldaja rikastumise allikas ning et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt nt: Riigikohtu 21. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 11). Ka VÕS § § 127 lg-st 5 lähtudes tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Vaidlus toimub praegusel juhul kasutatud sõidukil ilmnenud puuduse üle. Ostes kasutatud sõiduki, ei saanud ostja eeldada, et sõiduk on samasuguses olukorras nagu uus. Seega peaks kostja hüvitama vaid need kulutused, mis tuleb teha sõiduki viimiseks hüpoteetilisse olukorda, kus see oleks pidanud olema, et vastata lepingu nõuetele. VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi peab lepingupool muu kokkuleppe puudumisel täitma kohustuse asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Samas ei ole mõistlik ega ilmselt ka võimalik paigaldada sõiduki heitgaaside normidele vastavusse viimiseks kasutatud katalüsaatorit, vaid tuleb paigaldada uus. Kuigi hageja ei nõua menetluses enam sõiduki originaalvaruosa paigaldamisega seotud kulutuste hüvitamist, saab ta sõiduki vanust ja läbisõitu arvestades kohtu hinnangul kasu ka B-varuosa paigaldamisel. Taoline kasu tuleb kahjuhüvitisest maha arvestada. Kohus vähendab kahjuhüvitist vastavalt 500 euro võrra. s.o 1056 euroni. 7(9)
2-11-5282 Kohtu hinnangul ei ole mahaarvamine juhtumi asjaolusid arvestades vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Arvestades eeltoodut ning juhindudes VÕS § 127 lg-st 5, peab kohus mõistlikuks 1056 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist kostjalt hageja kasuks. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 127 lg-le 2 või 3 tuginedes. Iseenesest võib olla küll vaieldav, kas kostja kahju tekkimist sellises ulatuses rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal ette nägi või pidi ette nägema (arvestades eeskätt kasutatud sõiduki müügihinda 6327,25 eurot (sh käibemaks)). Samas, nagu kohus on juba eelpool järeldanud, rikkus kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu. See omakorda välistab VÕS § 127 lg-st 3 lähtuva (kahju ettenähtavuse) piirangu kohaldamise.
18.Seonduvalt kostja väidetega tuleb lisada, et B-varuosast märkimisväärselt odavam universaalne katalüsaator ei pruugi hageja esitatud tõenditest nähtuvalt tagada heitgaasi puhastussüsteemi tõrgeteta tööd (vt toimik, lk 97-99, 100, 101, 102-103, 104-105 ja 114). Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks võtta kahjuhüvitise suuruse leidmisel aluseks universaalse katalüsaatori paigaldamise maksumust. Hageja võib nõuda sõiduki parandamiseks tehtavate mõistlike kulutuste hüvitamist ning ei ole iseenesest kohustatud valima kõige odavamat puuduse kõrvaldamise võimalust.
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Samas on kohus ülalmärgitud 31. augusti 2012 määruses (millega kohus lõpetas menetluse nõuete osas kostjalt kahe kuu liisingumaksete väljamõistmiseks ning värvitööde teostamise kulude hüvitamiseks) pidanud otstarbekaks lähtuda analoogia korras TsMS § 173 lg-st 5 ning jätnud menetluskulude jaotuse märkimata. Seega tuleb kohtul ka nimetatud nõuetega seonduvate menetluskulude osas võtta seisukoht käesolevas lahendis. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 2 kannab hageja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti.
20.Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 68% ulatuses, tuleks menetluskulud jätta TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes 32% ulatuses hageja kanda ja 68% ulatuses kostja kanda. Nõuete osas, millest hageja on menetluse käigus loobunud, tuleks aga menetluskulud jätta TsMS § 168 lg-test 2 ja 4 lähtudes täies ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul ei esine TsMS § 168 lg-s 5 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid jätta hageja menetluskulud nende nõuete osas kostja kanda. Arvestades eeltoodut ning juhindudes ka TsMS § 162 lg-st 4, on kohtu arvates mõistlik ja põhjendatud jätta hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv menetluskuluna 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda ning muud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohus märgib, et TsMS § 150 lg 2 p 2 ja lg 4 järgi on hagejal õigus taotleda riigilõivu osalist tagastamist nõuete osas, millest hageja on menetluse käigus loobunud.
8(9)
2-11-5282 Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.